Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-19-10 14. aprill 2010 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Eduard Jakobsoni süüdistusasi KarS § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-5429 E. Jakobsoni kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kassatsioon 17. märts 2010, kirjalik menetlus
1.1 Eduard Jakobson mõisteti Pärnu Maakohtu 11. septembri 2009. a otsusega süüdi KarS § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vastavalt 5, 4 ja 2 aastase vangistusega. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti E. Jakobsonile liitkaristuseks viis aastat vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui E. Jakobson ei pane viieaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 51 alusel võeti temalt ära relva ja laskemoona käitlemise õigus viieks aastaks. 1.2 KarS § 414 lg 2 p 2 järgi mõisteti E. Jakobson süüdi suures koguses lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta toimetas 2004. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval ebaseaduslikult Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta Märjamaa vallas Nõmmeotsa külas Vainu talus suures koguses lõhkeainet. Ühtlasi mõisteti E. Jakobson süüdi KarS § 415 lg 1 järgi lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta toimetas 2004. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta lõhkeseadeldiste olulisi osi. KarS § 418 lg 2 p 2 järgi mõisteti ta süüdi tulirelva ja suures koguses tulirelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta ebaseaduslikult omandas 2003. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval 7,62 mm kaliibrilise vintpüssi Mosin nr 14157 ja 5,6 mm kaliibrilise püstoli Margolin MT sM nr B1095A ja 1992. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval tulirelva laskemoona. E. Jakobson hoidis nimetatud esemeid enda elukohas kuni 6. veebruarini 2008, mil need läbiotsimise käigus Kaitsepolitseiameti ametnike poolt ära võeti. 1.3 Maakohus tõdes, et Kaitsepolitseiamet korraldas koostöös Päästeameti ja prokuratuuriga 4.-17. veebruarini 2008 lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania. Avalikkusele anti teada, et nimetatud ajavahemikul lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või lõhkematerjalist teavitamisel
kriminaalmenetlust ei alustata kriminaalmenetluse ajendi puudumise tõttu. Samas tuvastas maakohus, et E. Jakobson ise ametivõimudele vabatahtlikult tema juures olevatest relvadest, laskemoonast ja lõhkematerjalist ei teatanud. 6. veebruaril 2008 teostati E. Jakobsoni elukohas läbiotsimine. Menetlustoimingut rakendades tutvustati talle läbiotsimise määrust ja tehti ettepanek selles märgitud esemed juba enne läbiotsimist vabatahtlikult välja anda. E. Jakobson avaldas, et annab vabatahtlikult välja läbiotsimismääruses loetletud esemed. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud esemete vabatahtliku loovutamisega kõnesoleva kampaania mõttes, vaid lõhkematerjali, relvade ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisega läbiotsimise raames KrMS 91 lg 8 alusel.
§
järgi
ja
oportuniteedipõhimõtte
rakendamine.
Mingeid
muid
erandeid
kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest ei ole seadusandja ette näinud. Keelatud esemetest teavitamise kampaania ei saa eraldivõetult olla kriminaalmenetluse mittealustamise või lõpetamise aluseks, sest Kaitsepolitseiametil, Päästeametil ja prokuratuuril ei ole õiguslikku pädevust KrMS §s 6 sätestatud põhimõtte omavoliliseks kitsendamiseks või täiendamiseks. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud vältimatult toimetama kriminaalmenetlust. 3.3 Õige ei ole Kaitsepolitseiameti seisukoht, et lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või sellest teavitamisel kampaania käigus ei esine kriminaalmenetluse ajendit, sest puudub süüteokoosseisu subjektiivne tunnus tahtlus. Ringkonnakohus leidis, et isik, kes teatud aja jooksul käitleb keelatud esemeid, täidab vaieldamatult nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused ning neist esemetest vabatahtlik loobumine ei muuda eelnevat käitumist õiguspäraseks. 3.4 E. Jakobsonile esitatud süüdistust silmas pidades märkis ringkonnakohus, et prokuratuuri vastava taotluseta puudub kohtul õigus lõpetada kriminaalmenetlus ka oportuniteedipõhimõtte järgi KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1 alusel, leides samas, et isegi kui kõnesoleva kampaania jaoks esineks legaliteedipõhimõttest irduv seaduslik alus, ei ole käesolevas asjas ühtki tõendit selle kohta, et E. Jakobson oleks vabatahtlikult ja omal algatusel teavitanud uurimisasutust tema käes olevast lõhkeainest, tulirelvadest ja laskemoonast.
soovist kampaania käigus mingeid esemeid vabatahtlikult välja anda. Alles siis, kui 6. veebruaril 2008 toimus E. Jakobsoni elukohas läbiotsimine, nõustus ta menetlustoimingu rakendamisel tehtud ettepanekuga
ja
andis
vabatahtlikult
välja
läbiotsimise
määruses
loetletud
esemed.
Kriminaalkolleegium nõustub kohtute tõdemusega, et E. Jakobsoni eelkirjeldatud tegevus ei ole vaadeldav lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisena kõnealuse kampaania mõttes, vaid otsitavate esemete loovutamisena KrMS § 91 lg 8 kohaselt. 8.1 Seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärgil peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks selgitada järgmist. 8.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo tunnuste ilmnedes oma pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul
eraldiseisva
süüdistuskohustusmenetluse.
Seega
toimib
kehtivas
kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta. 8.3 Kriminaalmenetluse alustamine KrMS § 6 kohaselt ei pea endaga siiski obligatoorselt kaasa tooma süüdimõistva kohtuotsuse taotlemist prokuratuuri poolt. Nimelt näeb kriminaalmenetluse seadustik ette võimaluse lõpetada alustatud kriminaalmenetlust kohtueelse menetluse staadiumis ka juhul, kui kuriteo toimepannud isik on kindlaks tehtud (vrd KrMS § 2001). Aluse selleks annavad KrMS §-des 201-205 sätestatud võimalused kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteedi ehk otstarbekuse kaalutlustel. Kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud sätete kohaldamise eelduseks on eelnenud kriminaalmenetluse käigus KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldiste eelduste (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuvastamine kahtlustatava või süüdistatava käitumises. Üksnes süüteo tunnustega teo toimepanemine õigustab õigusriiklikult teatud juhtudel olemuslikult sanktsioneerivate kohustuste panemist kahtlustatavale või süüdistatavale (nt KrMS § 201 alusel) teda kohtulikult süüdi tunnistamata. Seega sisaldab kehtiv kriminaalmenetlusõigus KrMS §-de 201-205 näol kriminaalmenetluse lõpetamisele suunatud oportuniteedipõhimõtet, mille kohaldamiseks tuleb pädevatel ametivõimudel eelnevalt täita kriminaalmenetluse alustamise kohustust. Teisisõnu tuleb uurimisasutusel ja prokuratuuril kuriteole viitava teabe saamisel ja KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel igal juhul kriminaalmenetlust alustada, sõltumata sellest, kas konkreetses kriminaalasjas soovitakse kohtult taotleda isiku suhtes
süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või mitte. Oportuniteedipõhimõtet on võimalik aga rakendada vaid kriminaalasjades, milles kriminaalmenetlus on juba alustatud. 8.4 Arutatavas asjas on ringkonnakohus õigesti leidnud, et E. Jakobsoni suhtes alustatud kriminaalmenetluse oprtuniteedipõhimõtte järgi lõpetamine kohtus oli KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1 järgi võimalik vaid süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 2 järgi, kuid KrMS § 274 lg-st 5 tulenevalt puudub kohtul pädevus teha sellist lahendit omaalgatuslikult prokuratuuri vastava taotluseta.
mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Sellest järeldub, et ka erandid KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõttest peavad tulenema seadusest. Mil viisil motiveerida isikuid nende valduses olevaid üldohtlikke
esemeid
riigile
vabatahtlikult
loovutama
on
seega
seadusandja
otsustada.
Õigusajalooliselt on kõnealust probleemi püütud lahendada ka materiaalõiguslikult. Nii näiteks sisaldas omaaegse kriminaalkoodeksi (kehtetu alates 1. 09. 2002 - RT I 2002, 56, 350) § 207 lõige 4 eraldi alust isiku kriminaalkaristusest vabastamiseks, kui ta vabatahtlikult loovutas loata hoitud tulirelva või laskemoona. Kriminaalkolleegium juhib siiski tähelepanu asjaolule, et vastavalt põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 on kriminaalmenetluse seadustik käsitatav nn konstitutsioonilise seadusena, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on ka erandite kehtestamine KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest võimalik üksnes nimetatud tingimustele vastava seadusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.