Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. mai 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2282
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 23.10.2017 otsuse nr 4.2-1/48918-2 „Relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamine ning loa kehtetuks tunnistamine“ osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Margus Lentsius Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Heli Insler
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-2282 muutmata.
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.06.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-17-2282 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX nimele on väljastatud relvaluba nr RL777199 kehtivusega kuni 09.11.2019.
2.XX tunnistati 03.04.2017 kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX karistusseadustiku (KarS) §-de 120, 121 lg 1 ja 420 lg 1 alusel kahtlustatavaks.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) peatas 12.04.2017 otsusega nr 4.2-1/40835-1 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p-de 2 ja lg 5 alusel XX nimele väljastatud relvaloa nr RL777199 kehtivuse.
4.Tartu Maakohus lõpetas 04.10.2017 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (XXXXXXXXXXXXX) XX suhtes menetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1, § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 202 lg 4 alusel vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. XX kohustati tasuma riigituludesse 600 eurot ning kriminaalmenetluse kulud summas 420 eurot määruse kättetoimetamisest kuue kuu jooksul.
5.XX täitis Tartu Maakohtu 04.10.2017 määrusega nr X-XX-XXXX pandud kohustuse 16.10.2017.
6.PPA lõpetas 23.10.2017 otsusega nr 4.2-1/48918-2 RelvS § 43 lg 31 alusel XX relvaloa nr RL777199 peatatuse (p 1); tunnistas relvaloa kehtetuks põhjusel, et isik on teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relvaluba omama (p 2); kohustas XX võõrandama hoiule antud relvad ja laskemoona kolme kuu jooksul alates otsuse jõustumise kuupäevast. Otsuse kohaselt nimetatud tähtaja möödumisel tulirelvad ja laskemoon sundvõõrandatakse RelvS § 44 lg 8 alusel (p 3). Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX kahtlustati XX KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes ametikohustusi täitvate kiirabitöötajate tapmisega ähvardamises ning ühele neist füüsilise valu tekitamises. XX pani etteheidetud teod toime alkoholijoobes. Samuti käitles XX ebaseaduslikult tulirelva osa ‒ helisummutit. Kriminaalmenetluse käigus on XX-le süüks arvatud kahtlustused kinnitust leidnud. Asjaolu, et Tartu Maakohus lõpetas kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX menetluse vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, ei tee olematuks vägivallateo ja tulirelva osaga seotud süüteo fakti ega vähenda toimunu kaalu. Relvaloa taotleja ja omaja isikuomadustele on RelvS §-st 36 johtuvalt seatud seadusandja poolt keskmisest kõrgemad nõudmised. XX kuritarvitas riigi usaldust, asudes lisaks olemasolevatele legaalselt soetatud relvadele ebaseaduslikult tulirelva osa (helisummutit) käitlema. XX on ka varem käitunud tulirelva omanikult vastuvõetamatu hoolimatusega. Nimelt on XX varemalt alkoholijoobes otsustanud mootorsõidukiga edasi toimetada tulirelvi. XX puhul on ilmnenud, et ta võib peale alkoholi tarbimist sattuda seisundisse, kus tal on hetkeolukorrast arusaamisega raskusi. Sellises seisundis viibimine kujutab ohtu nii isikule endale kui ka tema otsustusvõimetusest tingituna ümbritsevale, s.o teistele isikutele. Käesolevalt ei saa enam haldusorgan tugineda uskumusele, et XX poolt on välistatud teiste isikute turvalisust 2(6)
3-17-2282 ohustavate intsidentide kordumine. Tulirelva omanik peab olema võimeline aru saama oma tegevuse laadist, tähendusest ja tagajärgedest. Haldusorgan ei vaidle vastu, et XX on jahiseltsi kaaslaste silmis abivalmis ja sõbralik. See ei tee aga olematuks XX poolt teiste isikute elu ja tervise vastu suunatud süütegude toimepanemist. Tähtsust ei oma, mis eesmärgil on tulirelvad soetatud. Haldusorgan on kaalunud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.
7.XX esitas 06.11.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 23.10.2017 otsuse nr 4.21/48918-2 p-de 2 ja 3 tühistamiseks. Otsuse põhjendamine kaebaja suhtes alustatud ja KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud kriminaalasja nr X-XX-XXXX asjaoludega rikub põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 3 tulenevat topeltmenetlemise ja -karistamise keelu põhimõtet. Otsuse põhjendamine viitega 2008. a-l registreeritud väärteole on vastuolus KarS § 81 lg-s 3 sätestatuga (süüteo aegumine). Kaebaja arhiiviandmete kasutamine ei ole õiguspärane. Karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses. Relvaloa kehtetuks tunnistamine rikub kaebaja õigust vabale eneseteostusele ja on seega vastuolus PS § 19 lg-s 1 sätestatuga. Kaebaja hobiks on jahindus, tal on relva kandmise õigus 1965. a-st ja ta on siiani käitunud eeskujulikult. Oportuniteedimääruses on olukorra kirjeldus esitatud emotsionaalselt ja ülepaisutatult. Kui prokuratuur otsustas, et kaebajale etteheidetav tegu pole sedavõrd ohtlik, et tasuks kriminaalmenetlust jätkata, siis seda enam peab PPA otsus relvaloa kehtetuks tunnistamise kohta olema põhjendatud.
PPA palus 28.11.2017 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.
Kuna kriminaalasi nr X-XX-XXXX on kaebaja suhtes lõpetatud KrMS § 202 lg 1 alusel, siis ei ole kaebajat kriminaalkorras karistatud ning väited topeltkaristamisest on ainetud. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei kuulu KarS § 81 kohaldamisalasse. Vastustaja ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamisel kasutanud karistusregistri andmeid, vaid tema valduses olevat kaebajat iseloomustavat teavet. Riive on eesmärgi (teiste inimeste elu ja tervise kaitsmine ning avaliku korra tagamine) saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vaatamata asjaolule, et Tartu Maakohus lõpetas kaebaja suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel menetluse vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, on kohus siiski tuvastanud, et kaebaja on toime pannud teise astme kuriteo. Samuti on kohtumääruses välja toodud kaebaja teod. Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks, kuna kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Kaebaja on agressiivne ja laseb probleemide lahendamiseks käiku rusikad.
9.Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus kaevatava otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja pole relvaomanikuna enam usaldusväärne. Puudub vaidlus, et kaebaja on pensionär, hobiks jahipidamine ning ta on jahikaaslaste silmis sõbralik ja abivalmis ‒ kõikide nende asjaoludega on kaevatava otsuse tegemisel arvestatud. Samas on Tartu Maakohtu 04.10.2017 määrusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nähtuvalt kaebaja 28.03.2017 alkoholijoobes löönud väljakutsel olnud kiirabitöötajat rusikaga ja ähvardanud kiirabitöötajaid maha lasta, kusjuures viimastel oli alust karta ähvarduse täideviimist. Samuti on kaebaja omandanud ja hoidnud kuni eelmärgitud kuupäevani oma elukohas ebaseaduslikult kahte tulirelva helisummutit, millega rikkus RelvS § 201 lg 3 sätteid. Eeltoodud põhjustel kahtlustati kaebajat KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Praeguses asjas esitatud kaebaja väide, et kriminaalasjas on tema tegusid kirjeldatud 3(6)
3-17-2282 „emotsionaalselt ja ülepaisutatult“, ei oma tähtsust. Nõustudes menetluse lõpetamisega KrMS 202 lg 1 alusel, on kaebaja ühtlasi nõustunud sellega, et ta on kahtlustuses kirjeldatud tegudes süüdi. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et esineb RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud alus – kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Kaebuse viide PS § 23 lg-st 3 tulenevale topeltkaristamise keelu põhimõttele on asjakohatu, sest kaebajat pole karistatud. Kriminaalasja nr X-XX-XXXX menetlus lõpetati KrMS 202 lg 1 alusel. Kuna 20.12.2008 sündmuse asjaolude üle puudub vaidlus, on tegemist kaebajat iseloomustava asjakohase informatsiooniga. Karistusregistrist kustutatud andmetele pole vastustaja tuginenud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.XX palub 12.11.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on valesti sisustanud oportuniteedimääruse tähendust ja tagajärgi. KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalasja menetluse lõpetamisega nõustumisel ei tunnista isik end kuriteos süüdi. Tegemist on kõikide asjaosaliste ressursi säästmise ja õigusrahu saavutamiseks ette nähtud menetluse lõpetamise võimalusega. Riigikohus on oportuniteedimääruse õiguslikku olemust selgitanud kohtuasjas nr 3-1-1-113-10. Kaebaja nõustus oportuniteediga, kuna soovis õigusrahu. Tartu Maakohtu määruses sisaldunud olukorra kirjeldus on ülepaisutatud ja emotsionaalne. Kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamine eeldab, et isikule etteheidetav tegu on vähese ühiskonnaohtlikkusega. Nii prokurör kui maakohus nõustusid, et kaebajale kriminaalasjas nr X-XX-XXXX etteheidetav tegu on vähese ühiskonnaohtlikkusega. PPA ja halduskohtu seisukoht, mille kohaselt on kaebajale etteheidetav käitumine nii ohtlik, et tema eneseteostusõigust tuleb vältimatult piirata, on eelnevaga vastuolus. RelvS § 43 lg 31 tugineb kaalutlusõigusel. Üksik käitumisakt või toiming ei õigusta üldjuhul viidatud sätte kohaldamist. Väärteo asjaoludele tuginemine on karistusregistri andmetele tuginemine, vaatamata sellele, kas konkreetsel juhul saadi teave relvatoimikust, politsei andmebaasist või muust andmekogust. Algandmed on pärit karistusregistrist ega saa ühtegi andmebaasi mujalt sattuda. RelvS § 40 lg 33 lubab tugineda üksnes kustutamata karistusandmetele. Mingit põhjendust ei ole, miks peaks RelvS § 40 lg-t 31 teisiti tõlgendama. Kaebaja tegi 2017. a märtsi vahejuhtumist ja järgnenud kriminaalmenetlusest omad järeldused. Kriminaalmenetluse ajal oli kaebaja relvaloa kehtivus peatatud, mis oli piisav meede edasise õiguskuulekuse tagamiseks. Kaebajale ei ole hiljem ette heidetud käitumist, mis paneks kahtluse alla tema vastavuse relvaomanikule esitatavatele nõuetele. Kaebaja viide topeltkaristamise keelu põhimõtte rikkumisele on asjakohane, sest lisaks topeltkaristamisele on keelatud ka topeltmenetlemine. PPA põhistas relvaloa kehtetuks tunnistamist sama faktikogumiga, mille eest kaebajat 2008. a-l väärteomenetluse raames karistati, samuti faktikogumiga, mille eest kaebaja suhtes lõpetati süüteomenetlus 2017. a-l. Seega on tegemist topeltmenetlemisega.
11.PPA palub 30.11.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 4(6)
3-17-2282 Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 kohaselt hindab kohus lisaks faktilistele asjaoludele süü küsimust. Kui karistusõiguslikust tähendusest lähtuvalt on süü suur, siis ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg-s 1 sätestatud alusel võimalik. Seda seisukohta toetab Riigikohtu praktika (nt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-87-12, p 16; 3-1-1-84-10, p 34; 33-1-19-10, p 8.3). Kaebaja sisustab Riigikohtu seisukohti asjas nr 3-1-1-113-10 vääralt. Viidatud lahendis lahendati küsimust sellest, kas ja millises osas on määrus edasikaevatav olukorras, kus kriminaalmenetluse lõpetamine on toimunud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul. Andes nõusoleku KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks, on kaebaja nõustunud ka kõigi nende faktiliste asjaolude väljatoomisega, millised sisalduvad nimetatud kriminaalasja lõpetamise määruses. Asjakohatu on kaebaja väide, et määruses sisaldunud olukorra kirjeldus on ülepaisutatud ja emotsionaalne. Kaebaja on ise kaebuse juurde lisanud jõustunud Tartu Maakohtu 04.10.2017 määruse nr X-XX-XXXX. Viidatud määrus on üheks tõendiks HKMS 56 lg 1 mõistes. Halduskohus on Tartu Maakohtu 04.10.2017 määrust kui tõendit ja määruses toodud asjaolusid hinnanud ning leidnud, et määrus on piisav ja usutav tõend. Kaebaja väide, et haldusorgan ja -kohus on lähtunud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ega ole välja selgitanud 2017. a sündmuse asjaolusid, on ekslik. Kriminaal- ja haldusmenetlus on eraldiseisvad menetlused, millel on erinevad eesmärgid. Juba iseenesest asjaolu, et kaebaja poolt toimepandud teod on kriminaliseeritud, näitab haldusmenetluse aspektist nende tegude ühiskonnaohtlikkust. Asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati, ei tee kaebaja toimepandud tegu olematuks ehk ei muuda faktilisi asjaolusid. Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaebajat iseloomustava teabe kasutamisel lähtunud relvatoimikus sisalduvatest tõenditest ja politsei andmebaasidesse sisestatud andmetest. Vaid selliste tõendite kaudu on võimalik teha järeldusi isikuomaduste kohta ning tuvastada, kas kaebaja on õppetundidest õppust võtnud ja aja jooksul õiguskuulekaks muutunud. Vastustaja ei ole hinnanud kaebaja eelnevaid karistusi, vaid kaebaja käitumist, tema õiguskuulekust ja usaldusväärsust. Relvaloa kehtivuse peatamine tuleneb RelvS § 43 lg 1 p-st 2, vastustajal siin kaalumisruumi ei ole. Kriminaalmenetluse ajaks relvaloa peatamine ei ole piisav, hindamaks kaebaja õiguskuulekust ja usaldust selles, kas ta on sobiv tulirelvi käitlema. Selleks on ajavahemik liiga lühike. Kaebaja käitumine näitab korduvust. Kaebaja väide, et ta on kriminaalmenetlusest teinud oma järeldused, on üldsõnaline. Ainetu on kaebaja viide topeltkaristamise keelu põhimõtte rikkumisele, sest nimetatud põhimõte kehtib süüteomenetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Halduskohus ei ole vääralt sisustanud Tartu Maakohtu 04.10.2017 määrust ning halduskohtu seisukohad on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on korduvalt märkinud, et KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused ‒ süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (vt nt 3-1-1-84-10, p 34; 3-1-1-19-10, p 8.3). Sõltumatult süü küsimusest kriminaalõiguslikus mõttes on RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas isik pani toime teo, mis annab tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Ringkonnakohus on varasemas praktikas pidanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamist õigustatuks ka 5(6)
3-17-2282 olukorras, kus isikule süüks pandud teo osas lõpetas prokuratuur menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 (puudub kriminaalmenetluse alus) alusel (Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-2178). Kaebaja ei ole praeguses asjas esitanud põhistatud seisukohti ega tõendeid sellest, et ta ei oleks pannud toime tegusid, mida talle kriminaalmenetluses süüks pandi – väljakutsel olnud kiirabitöötaja ründamine, tapmisega ähvardamine ning loata kahe relvasummuti omamine. Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik kriminaalõiguslikus mõttes, ei tähenda, et sama tegu (ka üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 43 lg-s 31 tähenduses.
14.RelvS § 43 lg-t 31 kohaldades tuleb PPA-l relvaloa kehtetuks tunnistamisel hinnata isikut ja tema toimepandud tegu, võttes mh seisukoha, kas toimepandud tegu võiks viidata teiste isikute turvalisust ohustavale elustiilile või käitumisele. Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Ringkonnakohtu arvates on PPA oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Arvestades, et kaebaja ründas kiirabitöötajat, põhjustades kannatanule füüsilist valu; ähvardas kiirabitöötajad maha lasta ning omas loata kahte relvasummutit, ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et tegemist oli teiste isikute turvalisust ohustava käitumisega. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei olnud õigusvastane tugineda ka 20.12.2008 toime pandud väärteo asjaoludele olenemata sellest, et andmed isiku karistatuse kohta olid karistusregistrist kustutatud. PPA ei ole nimetatud väärteo alusel andnud hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes (vt RelvS § 43 lg 33), vaid kasutanud talle isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana.
15.Kaebaja heidab PPA-le ja halduskohtule ette, et analüüsimata on jäetud talle süüks pandud teo elulised asjaolud. Kuna kaebaja ei täpsusta, millised need elulised asjaolud on, ei olnud nende suhtes ka võimalik seisukohta kujundada. Mis puudutab kaebaja isikut iseloomustavate andmete ja kaebaja huvidega arvestamist, siis kaebaja pikaajaline relvakogemus, relvasportlaseks ja jahimeheks olek ega tubli jahimehe kuvand ei saa kaaluda üles tema sooritatud teo ohtlikkust teiste isikute turvalisusele. Tegemist ei olnud isiku korduva karistamisega ega menetlemisega, vaid temast potentsiaalselt tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.
16.Kõike eelnevat kokku võttes jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.