Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja Maret Altnurme
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.11.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-578 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.01.2021 otsuse nr 4.2-1/116-4 ja 21.02.2021 vaideotsuse nr 4.2-1/1166 tühistamiseks Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AN
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.01.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.01.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-578 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-578 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis X-le (kuni 02.06.2020 X; 03.06.2020 kuni 06.07.2021 X) 03.11.2020 relvaloa kehtivusega kuni 01.12.2022. X-l oli relvaloa alusel õigus vastava spordialaga tegelemise ning enese ja vara kaitseks omada ja kanda püstoleid CZShadow-2 (kaliiber 9x19) ja Makarov (kaliiber 9 mm) ning vintraudset püssi ADC-Custom (kaliiber 223Rem). X-le oli antud ka Euroopa tulirelvapass kehtivusega kuni 01.12.2022.
2.PPA tunnistas 14.01.2021 otsusega nr 4.2-1/116-4 relvaloa ja tulirelvapassi relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks, kohustas X hiljemalt otsuse kättesaamisele järgneval tööpäeval andma relvad, laskemoona ja tulirelvapassi üle PPA-le ning võõrandama või alustama relvade ja laskemoona võõrandamist kolme kuu jooksul. X on enda ja teiste turvalisust ohustava eluviisi tõttu sobimatu tulirelva omama. PPA koostas 23.12.2020 väärteoprotokolli, milles heitis X-le ette tulirelva kandmist 23.12.2020 kl 01.05 avalikus kohas, padrun padrunipesas, ning võttis hoiule X-le kuuluva tulirelva Makarov ja seitse padrunit. 2019. a-l rikkus X vähemalt kolmel korral ja 2020. a-l viiel korral liiklusseadust (LS), 2011. ja 2014. a-l oli ta kahtlustatav tervisevastaste kuritegude toimepanemises ning 2017. a-l tulirelva olulise osa ebaseaduslikus käitlemises. Kriminaalasjad lõpetati otstarbekuse kaalutlusel. Need rikkumised iseloomustavad X isikut hoolimata sellest, et teda ei ole kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud, sest näitavad, et X ei ole olnud seaduskuulekas enne ega pärast relvaloa andmist. Tulirelva valdamise eelduseks on isiku õiguskuulekus, s.o käitumine ühiskonnas kokku lepitud reeglite järgi ka neis valdkondades, mis ei ole seotud tulirelvadega. Vastupidisel juhul saab järeldada, et isik ei ole usaldusväärne relvaomanik. X on korduvalt ületanud lubatud suurimat sõidukiirust ja eksinud ka teiste LS-s sätestatud vähem oluliste nõuete vastu. Liiklusrikkumistega seadis X lisaks enesele ohtu ka teised inimesed. Kui isik käitub vastutustundetult mootorsõiduki kui kõrgendatud ohuallika roolis, siis on põhjendatud kahtlus, et ta võib sarnaselt käituda ka teise kõrgendatud ohu allika ehk tulirelvaga. 23.12.2020 väärteoprotokolls on tuvastatud, et X kandis tulirelva avalikus kohas, padrun padrunipesas. Pole tähtsust, et nimetatud väärteo eest ei ole teda veel karistatud, sest RelvS-i rikkumine on tuvastatud. X on oma tegudega näidanud, et ta ei saa aru või ei hooli temale kui tulirelva omanikule kehtestatud kõrgendatud nõuetest. Seetõttu on oht, et X võib käituda ettearvamatult ka olukorras, mis on seotud tulirelva valdamise ja kasutamisega. Teiste isikute turvalisuse tagamiseks ja avaliku korra kaitseks tuleb seetõttu tunnistada tema relvaluba kehtetuks. Laskespordiklubi on küll X iseloomustanud positiivselt, kuid see ei kaalu üles temale etteheidetud tegusid, s.o korduvat ennast ja teisi ohustavat ning õigusvastast käitumist. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab, et X ei saa enam vallata tulirelvi enese ja vara kaitseks ning vastava spordialaga tegelemiseks, peab kaitsma ka teiste isikute õigust elule ja tervisele ning avalikku korda. Viimased kaaluvad üles X vaba eneseteostuse õiguse.
3.PPA jättis 21.02.2021 vaideotsusega nr 4.2-1/116-6 X vaide rahuldamata. X ei ole pidanud kinni ühiskonnas kokku lepitud reeglitest. RelvS § 43 lg 31 kohaldamise eeldus ei ole karistatus ega RelvS-s sätestatud nõuete rikkumine. Järelduse, et isiku eluviis ja käitumine ohustab teiste isikute turvalisust, saab teha ka isiku muu käitumise ja muude tegude põhjal. X varasem vägivaldne käitumine, mootorsõiduki juhtimisega seotud rikkumised ja relvaga seotud juhtumid näitavad tema üldist hoiakut ühiskonnas kehtivate reeglite suhtes. Seetõttu ei saa olla kindel, et X suudab tulevikus järgida tulirelva kui kõrgema ohu allika käitlemisega seotud reegleid. Rikkumisi oli juba enne relvaloa andmist (sh enne esimest korda relvaloa andmist 2018. a-l), kuid PPA usaldas siiski X. Tema hilisem käitumine näitas, et see usaldus ei olnud 2(5)
3-21-578 õigustatud. Asjaolusid arvestades on X vaba eneseteostuse õiguse piirang proportsionaalne. Kui X näitab aja jooksul, et suudab käituda ühiskonnas valitsevate üldtunnustatud reeglite järgi, pole välistatud temale uuesti relvaloa andmine, kui muud RelvS-s sätestatud tingimused on täidetud.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 14.01.2021 otsus ja 21.02.2021 vaideotsus. PPA 14.01.2021 otsus on ebaselge, kaalutlusvigadega ja ebaporportsionaalne. Relvaloa kehtetuks tunnistamise alused on loetletud RelvS §-s 43, kuid kaebaja puhul ei kohaldu ükski neist alustest. Vaidlustatud otsus rikub kaebaja vaba eneseteostuse õigust. Kaebaja oli mitu aastat tagasi kuritegudes kahtlustatav, kuid kõik kriminaalmenetlused lõpetati. Seega ei ole kaebajat kordagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud. Vastustaja tugines sellele alusele ebaseaduslikult. Pealegi võib relvaloa kehtetuks tunnistada üksnes teatud liiki kuritegude toimepanemise korral (RelvS § 36 lg 1 p 8). Kaebaja oleks reaalselt ohtlik ja sobimatu tulirelva kandma, kui teda oleks karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades (RelvS § 43 lg 1 p 1), kuid sellist rikkumist ei ole kaebaja toime pannud. Igasugune LS-i nõuete rikkumine ei tee kaebajat nii ohtlikuks, et tunnistada relvaluba kehtetuks. Väärteoprotokollile ei saa tugineda, sest kaebaja tegutses 23.12.2020 vahejuhtumi puhul hädakaitseseisundis. Harju Maakohus tühistas 22.04.2021 otsusega väärteoasjas nr 4-21-594 PPA 21.01.2021 otsuse väärteoasjas nr 2315,20,007208 ja lõpetas väärteomenetluse teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Soetamis- ja relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab isikult võimaluse kasutada relva relvaloas ettenähtud eesmärgil kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa saamisega kaasneb aja- ja rahakulu. Seega on kaebaja õiguste piirang väga intensiivne.
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 28.01.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. PPA 14.01.2021 otsus on selge ja arusaadav, selles on välja toodud relvaloa ja tulirelvapassi kehtetuks tunnistamise õiguslikud alused ning sisulised põhjendused ja kaalutlused. Tõendid, millele PPA on 14.01.2021 otsuses tuginenud (väärteoasjade materjalid jm), kinnitavad vaidlustatud haldusakti aluseks olevate asjaolude õigsust. Kaebaja viitas RelvS § 36 lg 1 p-le 8, kuid PPA ei ole sellele sättele 14.01.2021 otsuses tuginenud ega ka otsuse põhjendustes märkinud, et kaebaja on relvaloa taotluse läbivaatamise ajal kahtlustatav või süüdistatav. PPA on välja toonud, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et teda on mitmel korral kahtlustatud kuritegude toimepanemises, kuid see ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamise iseseisev alus. PPA põhjendab selle abil, et kaebaja ei ole enda käitumisest tulenevalt RelvS § 43 lg 31 järgi sobilik relva omama. Sama puudutab LS-s ettenähtud nõuete korduvaid rikkumisi. PPA järeldused on asjakohased ja nendega saab nõustuda, sest PPA välja toodud rikkumised iseloomustavad kaebajat kui mitte seaduskuulekat inimest. Vastustajal on relvaloa omaja eluviisile või käitumisele hinnangu andmisel avar kaalutlusõigus. Relv on kõrgema ohu allikas ning relvaloa omaja peab käituma vastutustundlikult ja seaduskuulekalt. Kui kaebaja rikub mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika valdajana selle kasutamise reegleid, ei pruugi ta käituda kohusetundlikult ka relva kui kõrgema ohu allikaga. Kaebaja rikkus LS-s sätestatud nõudeid nii enne kui ka pärast relvaloa saamist. Relvaloa kehtetuks tunnistamise ajendiks oli 23.12.2020 vahejuhtum ja kaebajale koostatud väärteoprotokoll, kuid asja lahendamisel pole tähtsust, et maakohus tühistas hiljem kaebajale selle väärteo eest määratud karistuse, sest RelvS-i rikkumist see ei muuda. Vastustaja on arvestanud laskespordiklubi 06.01.2021 iseloomustusega, kuid leidnud, et see ei kaalu üles kaebajale etteheidetud tegusid ning korduvat ennast ja teisi ohustavat ning mitte 3(5)
3-21-578 seaduskuulekat käitumist. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, kuid isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus, tagastada relvaluba ja tulirelvapass ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. PPA 14.01.2021 otsus on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole rikkunud RelvS-st tulenevaid nõudeid ja teda ei ole kunagi kriminaalkorras süüdi mõistetud. Harju Maakohus tühistas 21.01.2021 otsusega väärteoasjas nr 4-21-594 PPA väärteootsuse, millega kaebajat karistati RelvS § 891 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole teistele inimestele ohtlik, ta pole kunagi tulirelva kuritarvitanud ega kedagi tulirelvaga ähvardanud. Laskespordiklubi iseloomustas kaebajat positiivselt. Neil asjaoludel on kaebaja vaba eneseteostuse õiguse piirang ebaproportsionaalne.
8.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
10.RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Selle normi kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes kuriteos või teda oleks karistatud väärteokorras RelvS-s sätestatud nõuete rikkumise eest või LS-i alusel mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades (vrd RelvS § 43 lg 3 p 2 koos § 36 lg 1 p-dega 6, 7 ja 11 ning § 43 lg 33). RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9).
11.PPA ei tuginenud 14.01.2021 otsuses asjaolule, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud või kaebajal on kehtiv karistatus mingite kuritegude eest, vaid märkis, et kaebaja on olnud kuritegudes kahtlustatav, kuid kriminaalmenetlused on otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Pole vaidlust, et kaebaja suhtes on kolmel korral alustatud kriminaalmenetlust, mis kõik on lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel, s.o põhjusel, et puudub avalik menetlushuvi ja süü ei ole suur. KrMS § 202 kohaldamise eelduseks on eelnenud kriminaalmenetluse käigus teo karistatavuse üldiste eelduste (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuvastamine kahtlustatava või süüdistatava käitumises (nt Riigikohtu 24.04.2010 otsus nr 3-1-1-19-10, p 8.3). Põhja Ringkonnaprokuratuuri 18.03.2014 ja 31.01.2011 kriminaalmenetluse lõpetamise määruste (dtl 122–125) kohaselt pani kaebaja toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritavad teod (teise inimese tervise kahjustamine või valu tekitav kehaline väärkohtlemine). Prokuratuuri 26.05.2017 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (dtl 120– 121) kohaselt tuvastati kriminaalmenetluse käigus, et kaebaja on toime pannud KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseaduslik käitlemine, välja arvatud laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine). Kuigi avaliku menetlushuvi puudumist ja süü suurust arvestades ei karistatud kaebajat eespool nimetatud tegude eest, vaid piirduti KrMS § 202 lg-s 2 loetletud kohustuste määramisega, iseloomustavad need teod sellegipoolest kaebajat ja tema suhtumist õiguskorda pikema aja jooksul. Seega võis 4(5)
3-21-578 PPA neid otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud kriminaalmenetlusi RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel arvestada.
12.PPA on lisaks arvesse võtnud, et kaebaja on 2019. a-l kolmel korral ja 2020. a-l viiel korral rikkunud LS-s sätestatud nõudeid, sh ületanud korduvalt lubatud suurimat sõidukiirust (dtl 105– 107 ja 115–119). Seejuures on kaebaja LS-i rikkunud ka pärast 03.11.2020 relvaloa andmist. PPA on 14.01.2021 otsuses asjakohaselt märkinud, et mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat vastutustundetult juhtides ohustab kaebaja nii ennast kui ka teisi inimesi. Seepärast iseloomustavad ka liiklusrikkumised kaebajat ja tema suhtumist õiguskorda. Kui kaebaja ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist, on oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika).
13.PPA 14.01.2021 otsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seaduse § 54, HKMS § 158 lg 2). Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise ajal ei olnud PPA veel teinud 21.01.2021 väärteootsust, millega kaebajat karistati RelvS § 89 1 lg 1 järgi RelvS § 50 lg-s 2 sätestatud nõuete rikkumise eest (dtl 36–40). PPA 14.01.2021 otsuses on viidatud 23.12.2020 koostatud väärteoprotokollile (dtl 24), mille järgi kandis kaebaja 23.12.2020 relva selliselt, et padrun oli padrunipesas. Kaebaja pole vastu vaielnud väärteoporotokollis tuvastatud asjaolule, et ta kandis relva koos padrunipesas oleva padruniga, ega sellele, et selline tegevus on RelvS § 50 lg 2 kohaselt keelatud.Vaidlustatud haldusaktis on selgelt öeldud, et kaebajat ei ole selle teo eest veel karistatud (vt ka PPA 06.01.2021 e-kiri, dtl 110). Seega ei ole PPA 14.01.2021 otsuse õiguspärasuse seisukohalt määravat tähtsust, et maakohus tunnistas 22.04.2021 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-21-594 (dtl 96–97) PPA 21.01.2021 väärteootsuse kehtetuks põhjusel, et kaebaja teos puudus väärteokoosseis (väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1).
14.PPA ei teinud selliseid kaalumisvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud haldusaktid tühistada, ning relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole ebaproportsionaalne. PPA arvestas kaebaja õigusega vabale eneseteostusele ja möönis, et relvaloa kehtetuks tunnistamise korral ei saa kaebaja enam tegeleda senisel viisil laskespordiga ega vallata tulirelvi enda ja oma vara kaitseks. Samuti võttis PPA arvesse MTÜ Laskespordiklubi ALPHA juhatuse liikme 06.01.2021 iseloomustust (dtl 108), mille kohaselt on kaebaja selle spordiklubi liige alates 2015. a-st ja juhatusele teadaolevalt ei ole kaebajal olnud probleeme käitumise või teiste laskespordiklubi liikmetega. PPA seisukoht, et vajadus kaitsta teiste isikute elu ja tervist ning avalikku korda on kaebaja õigustest kaalukam, jääb vastustaja kaalutlusõiguse piiridesse. PPA selgitab õigesti, et relva omamine on eriõigus, millega kaasneb kõrgendatud kohustus käituda ühiskonnas kehtivate reeglite järgi nii tulirelvade omamisel ja hoidmisel kui ka muudes valdkondades. Kaebajale on hoolimata tema varasematest õigusvastastest tegudest antud 23.11.2020 relvaluba, kuid kaebaja jätkas liiklusrikkumiste toimepanemist. PPA on vaideotsuses selgitanud, et kaebajal vaba eneseteostuse piirang ei ole lõplik, vaid tal säilib võimalus saada tulevikus uus relvaluba, kui ta näitab end pikema aja vältel õiguskuulekana. Lasketiirus ja laskepaigas säilib kaebajal õigus laenutada ja kasutada relva RelvS §-s 86 ettenähtud korras, s.o piirang laskespordiga tegelemiseks ei ole absoluutne.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.