Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Kaire Orion, Tiina Pappel 07.05.2026, Tartu 3-23-1938 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes alusel, et ajavahemikul 05.01.2021 kuni 17.02.2022 ei määranud Tartu Vangla kaebajale ravi või ei määranud kohast ravi seoses uroloogiliste vaevustega Tartu Halduskohtu 24.09.2025. a ja 13.10.2025. a otsused X.X.-i apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.09.2025. a otsus ja 13.10.2025. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.06.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 03.05.2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles hüvitist 1500 eurot selle eest, et vangla ei ravi korrektselt tema kroonilist prostatiiti ega taga ravimit Prostamol Uno. Veel taotles vanglalt Prostamol Uno ja Relifexi ravimi ordineerimist kuni paranemiseni.
2.Tartu Vangla jättis 20.12.2022. a otsusega nr 1-13/133-2 kahju hüvitamise nõude ja ravimite määramise nõude rahuldamata.
3.X.X. esitas 28.08.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavad seisukohad. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-22-1821. Halduskohus eraldas 01.09.2023. a määrusega käesolevaks haldusasjaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude alusel, et ajavahemikul 05.01.2021 kuni 17.02.2022 ei määranud Tartu Vangla kaebajale ravi või ei määranud kohast ravi seoses uroloogiliste kaebustega (sage urineerimine, valu urineerimisel jms). Kaebaja põhjendused: 1) Kaebajal diagnoositi 04.12.2020 krooniline prostatiit, mille raviks määrati Prostamin 3-ks kuuks. 05.01.2021 määrati raviks Prostamol Uno, kuid sel päeval katkestati ravi. 23.03.2021 viidi kaebaja Viru Vanglasse, kus talle määrati raviks Tamsulosin. Tartu Vanglas ravi katkes. Tartu Vangla saatis kaebaja uroloogi vastuvõtule alles 10.02.2022. Tartu Vangla märkis 17.02.2022. a haigusloos nr A3470, et ravimeid Relifex ja Prostamol Uno vanglal ei ole. Kaebaja pidi olema ravita üle aasta ja vaevlema tervisehädade käes. 2) Ekspertiisi käigus ei tehtud ühtegi tervisekontrolli ega muud protseduuri. Ei nõustu, et ta on saanud vajaminevat arstiabi.
4.Tartu Vangla palus 06.02.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 24.09.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata kaebaja vastuväite tema terviseandmete ja ekspertiisiakti arvestamisele tõenditena (resolutsiooni p 2); jättis menetluskulud kaebaja kanda (resolutsiooni p 3); kohus märkis, et teeb täiendava otsuse menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja väljamõistmise kohta (resolutsiooni p 4); jättis rahuldamata kaebaja taotluse saada ekspertiisiakt paberil (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja tervisedokumendid (dtl 5-18, 32-77) näitavad, et kaebaja uroloogiliste vaevustega on Tartu Vanglas pidevalt tegeletud. Kaebajale on korduvalt määratud uuringud eesmärgil kindlaks teha kaebaja vaevuste põhjused. Kaebajale määrati ravi perioodiks 11.03.11.04.2021, mil kaebaja viibis Tartu Vanglas. Kaebaja oli eriarsti (uroloogi) vastuvõtul Viru Vangla suunamisel 16.09.2020 ja Tartu Vangla suunamisel 10.02.2022. 2) Ekspertiisiakti nr 25E-AOI00185-01 (dtl 146-153) põhjal ei ole kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel raviviga tehtud. 3) Asjas ei esine vastustaja õigusvastast tegevust või tegevusetust – kaebaja ravi vastas vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja oli osutatud tavaliselt oodatava hoolega. Vastustajal ei olnud põhjust suunata kaebajat eriarsti juurde varem – kaebaja oli 16.09.2020 viibinud eriarsti vastuvõtul ja perearst sai sellele tugineda. Patsiendil ei ole õigust nõuda konkreetset ravi. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja ei järginud eriarsti juhist anda kaebajale ravimit Prostamol Uno. 16.09.2020 ei määranud uroloog kaebajale ravimit Prostamol Uno. Uroloog määras kaebajale selle ravimi 10.02.2022 ja kaebaja hakkas ravimit saama alates 17.02.2022. Ühe nädala pikkust ooteaega, kus vanglal tuli eriarsti määratud ravim muretseda, ei saa käsitleda eriarsti juhise täitmata jätmisena. Kohtuasjas ei ole kaebuse aluseks, et kaebaja ei saanud 04.12.2020 määratud ravimit Prostamol Uno, kuna see nõue lahendati asjas nr 3-22-1821. 4) Kaebaja ei saa nõuda arstilt kindla tulemuse saavutamist. Tervishoiuteenuse osutaja kohustus on teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Kui kaebaja ravi vastas vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja oli osutatud tavaliselt oodatava hoolega, siis ei ole tegemist vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega olenemata sellest, kas kaebaja tervislik seisund paranes või mitte.
5) Ekspertiisi eesmärgiks oli hinnangu andmine kaebajale osutatud tervishoiuteenusele, mitte kaebaja vaevuste põhjuse väljaselgitamine või kaebaja ravimine. Eksperdil ei olnud kohustust kaebajat läbi vaadata või teda küsitleda, kui ekspert seda vajalikuks ei pidanud. Kaebaja terviseandmed ja ekspertiisiakt on lubatavad ja usaldusväärsed tõendid. 6) Menetluskulude hulka saab kuuluda eksperdi kulu 155 eurot.
6.Tartu Halduskohus määras 13.10.2025. a otsusega (täiendav otsus) eksperdi kulu suuruseks 155 eurot (resolutsiooni p 1) ja mõistis kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja eksperdi kulu 155 eurot (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused: Ekspertiisiaktis märgitud ekspertiisi hind on kooskõlas Vabariigi Valitsuse määruse „Ekspertiisiasutuses ja selle lepingupartneri tehtavate ekspertiiside ja uuringute hinnad„ § 17 lg-ga 2. Kuna menetluskulud jäid 24.09.2025. a otsuse resolutsiooni p-i 3 alusel kaebaja kanda, siis tuleb kaebajalt mõista Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 155 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.X.X. esitas 25.09.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 24.09.2025. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vale on kohtu seisukoht, et kaebaja ei saa eeldada, et tema tervislik seisund paraneb. Kaebaja tervis ei ole tänaseni oluliselt paranenud. Samalaadses asjas (03.01.2023. a määrus nr 3-22-1821, p 4) tuvastas kohus õigusvastasuse. Kaebajale ei tagatud vajaminevat tervishoiuteenust, sest ei suudeta midagi teha, et kaebaja vaevusi vähendada või leida tervisemure põhjus. Tõenditest nähtub, et vastustaja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi, sest kaebajale ei ole suudetud määrata toimivat ravi. Kaebaja ravimisse suhtuti äärmise ükskõiksusega. 2) Kaebaja käis 10.02.2022 eriarsti vastuvõtul vabaduses, kes määras vajaliku ravi, mille vastustaja jättis õigeaegselt määramata. Eriarst ei saanud eesnääret kontrollida, sest 2 vangivalvurit viibisid vastuvõtu juures. 3) Kaebajale põhjustas kannatusi asjaolu, et ta peab naisarstidele kurtma urineerimisprobleemidega seonduvalt. See alandas kaebaja inimväärikust. 4) Eriarsti vastuvõtule pääses kaebaja 10.02.2022 ehk rohkem kui aasta peale Tartu Vanglasse saabumist. See ei ole kvaliteetsele ravile omane. 5) Kaebajale osutamata jäetud meditsiiniteenuse tõttu ei ole kaebajale tagatud asjakohane raviteenus ja sellega on talle põhjustatud stressi, vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Vastustaja ei jälginud pidevalt kaebaja terviseseisundit ega suunanud õigeaegselt eriarsti juurde. Tõendamist on leidnud, et tervishoiuteenuse osutamisel on tehtud õigusvastased raviotsused (pidevalt samade analüüside määramine), millega kaasnes raviviga, kuna õigusvastase otsuse alusel kaebajale mingit ravi ei määratud. 6) Kaebaja on sunnitud karistuse kandmise ajal olema ebainimlikes tingimustes, sest vastustaja ei täida enda kohustust ega ravi kaebaja tervist nõuetekohaselt. Kaebajale ei tagatud õigust tervise kaitsele (põhiseaduse § 28 lg 1). Ka ei tagatud ravi ega vajaminevaid lisateenuseid (nt lisapesemine), mis on vajalikud, et kaebaja saaks ennast inimväärselt tunda. Kaebajale põhjustati ebakvaliteetse tervishoiuteenusega mittevaraline kahju 1500 eurot.
8.X.X. esitas 14.10.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 13.10.2025. a otsuse peale. Kaebaja väitel ei olnud ta nõus ekspertiisiga, sest samalaadse asja eest on vastustajalt juba kaebaja jaoks kahjuraha välja mõistetud. Kaebaja ei maksa kulusid, sest tal puudub selleks raha ja ta ei tellinud ekspertiisi. Ekspertiis on kallutatud ja küsimused suunavad.
9.Tartu Vangla palub 20.10.2025. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebused rahuldamata. Vastuse põhjendused:
1) Kaebaja ei ole tõendanud tervishoiuteenuse osutamise nõuete rikkumist. Õige ei ole kaebaja käsitlus, et ainult tervise paranemine näitab kvaliteetset tervishoiuteenust. Ka on põhjendamatu kaebaja väide uuringu mittetegemise kohta. Kaebaja eesnäärmele on tehtud objektiivne uuring, mida kirjeldasid ka eksperdid. Ükski reegel ei nõua, et uroloogiaprobleemidega peaks tegelema patsiendiga samast soost tervishoiutöötaja. Kui tervishoiuteenuse osutaja poolne raviviga ei ole tõendatud, ei saa tõusetuda hüvitise maksmise küsimus. 2) Ekspertiis oli vajalik ja selle kulu kaebaja kanda jätmine on õiguspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud, tõendeid ebaõigesti hinnanud ega kohtumenetluse norme rikkunud.
11.Halduskohus leidis asjas nr 3-22-1821 kaebuse 03.01.2023. a määrusega menetlusse võtmisel, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on kaebajal väidetavalt tekkinud tervisekahju (määruse p 4, dtl 84). Arvestades, et pooled ei ole halduskohtu tõlgendusele kohtumenetluses vastu vaielnud (vt ka halduskohtu otsuse p 6), käsitab ka ringkonnakohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude alusena kaebaja väidetavat tervisekahju. Kaebajal tekkis väidetav tervisekahju perioodil 05.01.2021 kuni 17.02.2022. Tartu Halduskohus on kindlaks teinud, et nimetatud perioodil, v.a. 23.-30.03.2021 ja 11.-18.05.2021, mil kaebaja viibis Viru Vanglas, osutas kaebajale tervishoiuteenust Tartu Vangla (halduskohtu otsuse p 4).
12.Riigikohtu praktikast võib järeldada, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekkis kaebajal õigussuhe vanglaga ning tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest sai vastutada vangla1. Kinnipeetavatele ravi tagamine on riigi ülesanne, mida riik täitis kuni 01.07.2024 vangla kaudu2. Riik täidab kinnipeetavatele tervishoiuteenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid teeb seda eraõiguslikus vormis võlaõigussuhte raames 3. RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri seadus kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. Lg 3 p 1 kohaselt käsitatakse kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes kahju tekitamist avaliku võimu poolt ka raviteenuse osutamisel. Raviteenuse vahetul osutamisel võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel tekkinud kahju hüvitamisele riigivastutuse seadus ei kohaldu, mistõttu tuleb sellised kahju hüvitamise nõuded lahendada võlaõigusseaduse sätete alusel4.
13.Halduskohus on eeltoodust tulenevalt õigesti leidnud (halduskohtu otsuse p 7), et vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse sätetest. Riigikohtu üldkogu on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus isikule tervishoiuteenust osutatakse5. Seetõttu tuleb kontrollida tervishoiuteenuse vastavust vaidlusalusel ajaperioodil, s.o kuni 24.03.2022 kehtinud VÕS redaktsiooni alusel. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning
patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Lg-st 3 tuleneb, et tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Lg 4 sätestab, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Patsiendile tervisekahju põhjustamise korral saab teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Ka kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131) 6. VÕS § 130 lg-st 1 tuleneb, et isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud.
14.Seega peavad käesoleval juhul kaebajale kahjuhüvitise rahas väljamõistmiseks esinema järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja õigusvastane tegu: kaebajale osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele, sh kui esines raviviga; 2) kaebajal on tuvastatud reaalne tervisekahju; 3) esineb põhjuslik seos tervishoiuteenuse osutaja tegevuse ja tekkinud kahju vahel; 4) tervishoiuteenuse osutaja vastutus on süüline ning vastutuse aluseks oleva asjaolu tõendamiskoormis on kaebajal.
15.Halduskohus ei tuvastanud kaebuse lahendamisel vastustaja õigusvastast tegevust ega ka tegevusetust ning leidis, et muude kahju hüvitamise eelduste täidetuse kontrollimine sel juhul vajalik ei ole (otsuse p 14). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui mõni kahju hüvitamise eeldustest ei ole täidetud, puudub vajadus ülejäänud eelduste täitmist hinnata7.
16.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt vastustaja õigusvastase tegevusetuse esinemise üle. Kaebaja väidetest nähtuvalt tekkis tal tervisekahju seetõttu, et Tartu Vangla ei määranud talle ajavahemikus 05.01.2021 kuni 17.02.2022 ravi või kohast ravi seoses uroloogiliste kaebustega (sage urineerimine, valu urineerimisel jms). Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas halduskohtu seisukoht vangla tegevuse õiguspärasuse kohta on põhjendatud.
17.Perioodi 05.01. kuni 04.03.2021 osas võtab ringkonnakohus arvesse jõustunud halduskohtu otsust haldusasjas 3-22-1821. Kuigi halduskohus tuvastas kaebajal perioodil 05.01.2021 kuni 04.03.2021 mittevaralise kahju väärikuse alandamise tõttu seoses ravimi Prostamol Uno andmata jätmisega ning mõistis kaebaja kasuks vanglalt välja hüvitise, ei pidanud halduskohus tõendatuks, et kaebajal oleks ravimi andmata jätmise tõttu perioodil 05.01.2021 kuni 04.03.2021 varem diagnoositud haigus (terviseandmete põhjal kahtlustati kaebajal 04.12.2020 kroonilist prostatiiti) ägenenud või raskenenud. Kuna kaebajal tervisekahju tekkimist nimetatud ajaperioodil ei tuvastatud, puudub alus ka kaebajale nimetatud ajaperioodi arvesse võttes kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Perioodidel 23.30.03.2021 ja 11.-18.05.2021 viibis kaebaja Viru Vanglas. Seega ei saanud vastustaja tegevus või tegevusetus ka nendel perioodidel kaebajale tervisekahju põhjustada. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus vastustaja tegevust perioodidel 05.-22.03.2021, 31.03.-10.05.2021 ning 19.05.2021 kuni 17.02.2022.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus eksinud, kui leidis, et kaebaja uroloogiliste vaevustega Tartu Vanglas pidevalt tegeleti, mistõttu ei ole alust tuvastada vangla õigusvastast tegevusetust, sh raviviga kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel.
19.Kaebaja haigusjuhtudest ilmneb, et kaebaja suunati esmakordselt uroloogi konsultatsioonile Viru Vangla poolt. 16.09.2020 diagnoositi kaebajal kusepõie täpsustamata neuromuskulaarne düsfunktsioon, mille tõttu ordineeriti 2 kuuks üliaktiivse põie sündroomi raviks mõeldud mirabegrooni 50 mg x 1 (dtl 16). Sagenenud urineerimist kurtis kaebaja ka 04.12.2020, mil peamiseks kaebuseks oli samas seljavalu, mis kiirgub vasakusse jalga. Kaebaja põhidiagnoosiks märgiti nimmevalu, kaasnevaks diagnoosiks „jälgimine muude kahtlustatud haiguste ja seisundite suhtes, kroonilise prostatiidi osas.“ Kaebajale kirjutati profülaktiliseks raviks Prostamin 3 kuuks, disuuriliste kaebuste täpsustamiseks uriin, külv ja PSA proovid ning soovitus vajadusel uroloogile (dtl 5). 14.12.2020 sissekanne näitab, et kaebaja tehtud analüüsid olid kõik normi piires või negatiivsed (dtl 6). Seega puudusid kaebajal 05.01.2021 Viru Vanglast Tartu Vanglasse saabudes selged näidustused uroloogiliste vaevustega seotud täiendavate uuringute teostamiseks.
20.Seda, et põide jääb jääkuriini, kurtis kaebaja Tartu Vanglas viibides koos seljavalu, parema jala tuimuse ning aeg-ajalt esinevate valudega paremas kubemes 27.01.2021. Kaebaja kohta tehtud sissekandest ilmneb, et kaebajale määrati samal päeval ultraheliuuring „prostatast ja jääkuriin“ (dtl 45). Uuring teostati 16.04.2021, uuringu tulemusena eesnäärme suurenemist või selle kuju muutust, samuti koldeleide ei tuvastatud, jääkuriin oli normi piires (dtl 46). Ultraheliuuringu määramise ja selle tegemise vahepealsel ajal viibis kaebaja korduvalt erinevate kaebustega meediku juures, millest ühelgi juhul ei domineerinud uroloogilised kaevused, vaid erinevad vigastused ja seljavalu.
21.Tähelepanu väärib 10.03.2021 anamnees (dtl 49), millest nähtuvalt selgitas kaebaja, et ta pole jaanuari algusest oma eesnäärme rohtu saanud, mida pidi saama kuni 04.02.2021. Anamneesist ilmneb, et sel teemal räägiti kaebaja perearstiga. Samas ei väitnud kaebaja urineerimisprobleeme, vaid sõrmevahede kuivust ning peopesa valulikkust. Jätkus kaebaja jälgimine muude kahtlustatud haiguste ja seisundite suhtes põhidiagnoosina. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, ei tuvastanud kohtud haldusasjas nr 3-22-1821, et ravimi andmata jätmise tõttu perioodil 05.01.2021 kuni 04.03.2021 oleks varem diagnoositud haigus (terviseandmete põhjal kahtlustati kaebajal 04.12.2020 kroonilist prostatiiti) ägenenud või raskenenud.
22.Perioodi 11.03.2021 kuni 22.03.2021 kohta sissekanded puuduvad (dtl 8). 23.03.2021 Tartu Vanglast Viru Vanglasse etapeerimisel ordineeriti kaebajale perioodiks 11.03.2021 kuni 11.04.2021 T. Tamsulosini 0,4 mg x 1 Õ (dtl 6, 49). Tegemist on ravimiga, mida kasutatakse eesnäärme healoomulisest suurenemisest tingitud urineerimishäirete leevendamiseks.
23.Perioodi 31.03. kuni 10.05.2021 kohta sissekanded kaebaja uroloogiliste vaevuste kohta puuduvad.
24.Viru Vanglast 18.05.2021 Tartu Vanglasse naastes oli taas kaebaja korduvaks kaebuseks alaseljavalu (dtl 52). 11.06.2021 anamneesis kirjeldab kaebaja taas ka enda uroloogilisi kaebusi. Haigusjuhus on samas märgitud, et kaebaja uriin on patoloogiata ning aprillis 2021 läbiviidud uuring patoloogiaid ei näita (dtl 53). 30.06.2021 kurdab kaebaja korduvat öist urineerimist, mille tulemusena on kaebajaga vesteldud suguelust ja selle mõjust eesnäärmele ning otsustatud jätta kaebaja 2 kuuks eesnäärme probleemide osas jälgimisele ning kui probleemid ei lahene, määrata ravi (dtl 56). 02.09.2021 anamneesist nähtub, et kaebaja
päevane urineerimisprobleem taandus, kuid öösel käis kaebaja jätkuvalt 2 korda urineerimas. Kaebajal diagnoositi põhidiagnoosina nimmevalu ning kaasneva diagnoosina kusepõie täpsustamata neuromuskulaarne düsfunktsioon (dtl 58). 07.12.2021 anamneesist nähtub taas sage urineerimine 15 x päevas, öösel 2-3 x ning kaebaja mure, et pidev urineerimisvajadus segab ka seksuaalelu (dtl 64). 08.12.2021 anamneesist nähtub, et uriini analüüsi vastus on normi piires patoloogiata. 22.12.2021 anamneesist ilmneb, et urineerimisel esinevad ka alakõhu ja munandite valud. 22.12.2021 on kaebajale ordineeritud Tamsulosini ning tehtud saatekiri uroloogi vastuvõtule (dtl 64). 17.02.2022 on kaebajale eriarsti poolt määratud raviskeemina Prostamol Uno (dtl 69).
25.Kaebaja haigusjuhtudest nähtub, et terve vaidlusaluse perioodi vältel on pidevalt tegeletud ka kaebaja erineva raskusega füüsiliste ja psühholoogiliste kaebustega, eriti seljavaludega. Ringkonnakohus ei leia, et kaebajale tervishoiuteenuse osutamisega tekitati kaebajale tervisekahju. Ka ei näe ringkonnakohus raviviga selles, kui tervishoiuteenuse osutaja diagnoosis põhidiagnoosina kaebaja selja- ja nimmevalusid ning uroloogilisi vaevusi kaasneva, jälgimisele kuuluva diagnoosina. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema suhtes läbi viidud eesnäärme-uuringutel patoloogiaid ei leitud.
26.Halduskohtu poolt asjas tellitud eksperdi arvamuse (ekspertiisiakt dtl 146-153) järgi vastas kaebaja uroloogiliste vaevuste käsitlemine Tartu Vanglas ajavahemikul 05.01.2021 kuni 17.02.2022 ravi kättesaadavuse osas Eesti keskmisele ravikvaliteedile ning arstiteaduse üldisele tasemele sellel ajal ja oli osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Ekspertiisiaktist ilmneb, et kroonilise prostatiidi diagnoos põhines uroloogi 10.02.2022 sissekande kohaselt kaebaja subjektiivsetel kaebustel. Uroloogi poolt 10.02.2022 läbivaatusel sedastatud objektiivne leid ja teostatud täiendavad uuringud eesnäärme patoloogiat ei kinnitanud.
27.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ei ole alust tuvastada vastustaja õigusvastast tegevust või tegevusetust kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel. Vastupidi, kaebaja terviseandmetest nähtub, et kaebaja puhul teostati korduvalt erinevaid uuringuid ja analüüse, mis eesnäärme patoloogiaid ei kinnitanud. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu otsuse põhjendustega Prostamol Uno määramise osas (otsuse p 11) ega korda neid. Kaebajal ei olnud õigust nõuda tervishoiuteenuse osutajalt konkreetse ravimi määramist. Tervishoiuteenuse osutaja ei vastuta samas üldjuhul ravi tulemuse (tervenemise) saavutamise eest, vaid teenuse nõuetekohase osutamise eest.
28.Kaebaja väited seoses raviteenuse osutamisega seotud stressi ja vaimsete kannatustega jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest kaebuse aluseks ei ole raviteenuse osutamise tõttu mittevaralise kahju tekkimine. Sarnaselt jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja väited inimväärikuse alandamisest seoses naissoost arstide ja vangivalvurite vastuvõtu juures viibimise ja lisateenustega. Ringkonnakohus tõlgendas 30.09.2025 kaebaja apellatsioonkaebust menetlusse võttes (dtl 201-202), et kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuse halduskohtu otsusele seonduvalt tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse lahendamisega. Ka märkis ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud (HKMS § 182 lg 3). Kaebaja ringkonnakohtu tõlgendusele vastu ei vaielnud.
29.Ringkonnakohtu hinnangul oli ekspertiisi tellimine halduskohtu poolt kaebuse lahendamiseks kaebaja terviseandmete mahukust ning vaidlusküsimuse keerukust arvesse võttes õigustatud. Kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks
menetlusosalistele (HKMS § 2 lg 4). Halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist lähtudes ei saa ekspertiisi tellimist õigusvastaseks pidada. Halduskohus andis menetlusosalistele tähtaja eksperdile küsimuste esitamiseks, kaebaja omapoolseid küsimusi eksperdile ei esitanud (vt halduskohtu 27.03.2025. a määruse motiveeriva osa p 3, dtl 132). Seega olid kaebaja menetluslikud õigused seoses ekspertiisi määramisega tagatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega nii kaebaja terviseandmete kui ekspertiisiakti arvestamisel tõenditena (halduskohtu otsuse p 13) ega korda neid.
30.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 24.09.2025. a otsusele rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.09.2025. a otsus muutmata.
31.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus mõistis täiendava otsusega kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja eksperdi kulud summas 155 eurot. Kaebaja väitel ei ole tal raha eksperdi kulude tasumiseks. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja on reeglina menetlusabi korras olnud kohtumenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud. Käesolevas kohtuasjas oli kaebaja RLS § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud, mistõttu ei olnud halduskohtul alust kaebajale kaebuse menetlusse võtmisel menetlusabi anda. Samas märgib ringkonnakohus, et halduskohus otsustas 24.09.2025. a otsuse resolutsiooni p-s 4 teha täiendav otsus menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise kohta ning andis kaebajale võimaluse esitada menetlusabi taotlus hiljemalt 03.10.2025. Kohtuotsuse motiveerivas osas märkis halduskohus, et kaebajal on õigus esitada taotlus vabastada ta eksperdi kulu tasumisest täielikult või osaliselt või määrata see tasumisele osamaksetena. Kaebaja halduskohtule menetlusabi taotlust ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt puudus halduskohtul alus ka täiendava otsusega eksperdi kulu Eesti Vabariigi kanda jätmiseks. Ringkonnakohus jätab eeltoodust tulenevalt rahuldamata ka kaebaja apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 13.10.2025. a otsusele.
32.Kuna pooltel menetluskulusid ringkonnakohtus ei tekkinud, puudub alus nende väljamõistmiseks.
33.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.