Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 24.10.2024, Tartu 3-22-1821 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ravimi andmata jätmisega perioodil 05.01.2021 – 04.03.2021 Tartu Halduskohtu 26.09.2023. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja X.X.-i vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja/apellant – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.2023. a otsus muutmata.
2.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 24.10.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 03.05.2022 numbriga 1-13/133-1. Taotluse kohaselt diagnoositi X.X.-il 04.12.2020 krooniline prostatiit ja talle määrati juba Viru Vanglas raviks Prostamol Uno. Kinnipeetav nõudis vanglalt hüvitist 1500 eurot seoses sellega, et Tartu Vangla katkestas talle määratud ravi 05.01.2021. Pidev urineerimine häirib kaebaja igapäevaelu. Prostamol Uno leevendas vaevusi ja kaebaja sai öösel paremini magada.
2.X.X. esitas 28.08.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, millest halduskohtu menetlusse käesolevas asjas jäi mittevaralise kahju hüvitamise nõue järgmistel alustel: - Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.–04.03.2021 toidulisandit Prostamin (määratud kaebajale 04.12.2020 kolmeks kuuks);
- Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.–04.03.2021 ravimit Prostamol Uno (tervisekaardi
04.ja 05.01.2021. a kannete kohaselt määratud tähtajaga kuni 04.03.2021). Kaebuse põhjenduste kohaselt pandi kaebajale 04.12.2020 kroonilise prostatiidi diagnoos ja määrati ravi, aga vastustaja eiras seda. Ilma ravita pidi kaebaja vaevlema tervisehäda käes. Kaebaja täpsustas kohtule esitatud vastuses, et kahju on tekitatud nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamisega.
3.Tartu Vangla jättis 20.12.2022. a otsusega nr 1-13/133-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et kinnipeetava hilisemad uuringud ei kinnita prostatiiti ning Prostamol Uno andmata jätmine ei saanud seetõttu põhjustada talle kahju. Prostamol Uno toimeaine on serenoapalmi marjade paksekstrakt. Sama ekstrakt on põhikomponendiks ka näiteks Prostamin Duo tablettides, mis on toidulisand. Kinnipeetavale on 09.05.2022 tervisekaardi kande kohaselt võimaldatud Prostamini.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 26.09.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis perioodil 05.01.–04.03.2021 ravimi Prostamol Uno andmata jätmisega tekitatud kahju eest Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 120 eurot (resolutsiooni p 1.2.). Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist seoses sellega, et Tartu Vangla ei andnud talle 05.01.–04.03.2021 toidulisandit Prostamin (resolutsiooni p 1.1.).
4.1.Kaebaja viibis 02.07.2020–05.01.2021 Viru Vanglas ning viidi seejärel üle Tartu Vanglasse. Vastustajal oli kohustus tagada kaebajale ravi. Ravi tagamisega on hõlmatud ka kohustus järgida ravi puudutavaid korraldusi, mis on tehtud enne kaebaja vastavasse vanglasse saabumist. Vastustajal oli küll õigus kaebaja ravimisel varem tehtud otsuseid muuta, kuid seda sai teha üksnes arst tervishoiuteenuse osutamiseks ettenähtud korras.
4.2.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et Viru Vanglas viibimise ajal määrati talle toidulisand Prostamin. Seda ei saanud kaebajale anda kohe, vaid see tuli tellida. Enne Prostamini võtmise algust asendati toidulisand Prostamin ravimiga Prostamol Uno. Tartu Vanglal ei olnud kohustust anda kaebajale toidulisandit Prostamin. Kui vastustajale ei saa ette heita õigusvastast tegevust või tegevusetust, siis ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 tingimused täidetud ja kahju hüvitamine sel alusel ei ole võimalik.
4.3.Tõenditest ei ole üheselt arusaadav, kes määras kaebajale ravimi Prostamol Uno. Tervisekaardi kannetest võib aru saada nii, et selle otsuse tegi Viru Vangla õde, kes konsulteeris Tartu Vangla arstiga või, et otsuse tegi Tartu Vangla arst ja dokumenteeris Viru Vangla õde. Sellele viitab asjaolu, et 04.12.2020 tehtud kande (haigusjuht A23458 2021) järgi määrati kaebajale ka ravimid Meloxicam või Recoxa ning Sirdalud. Need on avalikult kättesaadava ravimiregistri andmetel retseptiravimid ja õde neid määrata ei saa.
4.4.Olenemata sellest, kes määras kaebajale Viru Vanglas ravimi Prostamol Uno, koostati kaebaja üleviimisel Viru Vangla poolt kaebaja oluliste terviseandmete kokkuvõte, mille Tartu Vangla vastu võttis. Sellest tulenevalt oli vastustajal kohustus anda kaebajale ravimit Prostamol Uno vastavalt kandes toodud juhistele kuni 04.03.2021. Selle kohustuse oleks saanud lõpetada Tartu Vangla arsti otsus, et kaebajale seda ravimit anda ei tule. Vastustaja ei ole arsti poolt sellise otsuse tegemist tõendanud.
4.5.Kohus ei nõustu sellega, et vastustajal ei olnud kohustust dokumenteerida kaebajale Prostamol Uno andmise kohta tehtud otsust. Vastustaja pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas ta käsitleb Prostamol Unot ravimina või mitte. Ravimiamet on otsustanud, et tegemist on ravimiga. Ammugi ei saa õiguspäraseks pidada vastustaja arusaama, et erinevalt saab suhtuda ravimitesse, mille eesmärk on ravida haigust, ja ravimitesse, millel on mingi muu eesmärk. Ravimiseaduse § 2 lg 1 järgi on ravimi aktsepteeritud toimeteks ka sümptomi vältimine või haigusseisundi kergendamine. Kohus mõistab, et ravim määrati kaebajale profülaktilisel eesmärgil, st haigussümptomite vältimiseks.
4.6.Kohus ei nõustu vastustaja tõlgendusega, et vangla arstil tuleb dokumenteerida üksnes ravimpreparaadi määramine, s.t toidulisandi, vitamiini jms näidustamist dokumenteerida ei tule. Sotsiaalministri määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kordˮ § 14 lg 1 p 8 nimetatud tervishoiutöötaja korralduste ja soovituste alla kuulub ka korraldus tarvitada toidulisandit. Isegi kui see nii ei oleks, siis määruse § 1 lg 2 ütleb, et määrus ei ole kõikehõlmav ega piira tervishoiuteenuse osutajal täiendavate andmete töötlemist, kui see on vajalik tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi tagamiseks. Vangistuse tingimustes on arsti otsustel tavaeluga võrreldes teistsugune kaal ja tähendus. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.9 alusel on kinnipeetavale vanglas keelatud ravim, ravimtaim, toidulisand ja vitamiin, v.a vangla poolt väljastatud ning vangla kaupluse vahendusel soetatud toidulisandid või vitamiinid. Seega tervisekaardis oleks tulnud dokumenteerida ka arsti otsus toidulisandi kohta.
4.7.Halduskohus eraldas 01.09.2023. a määrusega praeguse kohtuasja ning vaidluse kaebajale Tartu Vanglas ravi määramise üle ajavahemikul 05.01.2021–17.02.2022 seoses uroloogiliste kaebustega. Praeguse kohtuasja koosseisu jäänud nõuetes ei ole vaidluse all kaebaja ravimine, vaid vangla kui kinnipidamisasutuse tegevus ehk see, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale Viru Vanglas talle määratud ravimit. Vastustaja ei nõustunud sellega, kuna kaebaja ravimipinalisse pani ravimeid Tartu Vangla meditsiiniosakond ning Tartu Vangla tervishoiutöötaja tegigi sellega otsuse, et kaebajale ei ole Prostamin või Prostamol Uno vajalik. Eristada tuleb kaht vangla meditsiiniosakonnas toimuvat tegevust: esiteks ravimi määramine ja teiseks ravimite jagamine ravimipinalitesse. Ravimi pinalisse panemist ei saa käsitleda igakordse otsustamisena, kas kinnipeetav peab seda ravimit võtma või mitte. Kinnipeetavale määratud ravimi temani toimetamine kuulub vangla kui kinnipidamisasutuse tegevuse hulka olenemata sellest, et pinalid täidab ravimitega tervishoiutöötaja.
4.8.Tulenevalt Viru Vanglas tehtud meditsiinilisest otsusest oli vastustajal kohustus anda kaebajale ravimit Prostamol Uno nii, nagu kaebaja Tartu Vanglasse saabumisel tervisekaarti tehtud kandes oli ette nähtud. Vastustaja otsustus seda ravimit kaebajale mitte anda oli õigusvastane tegevus RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Kaebajal ei olnud võimalust hoida kahju tekkimist ära esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise teel. Kaebaja pöördumine meditsiiniosakonna poole ei andnud tulemust. Kohustamisvaide esitamisel ei oleks olnud reaalseid eduväljavaateid, kuna vastustaja on praeguseni kindlal seisukohal, et kaebajale ravimi andmata jätmine oli õiguspärane.
4.9.Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajal oleks Prostamol Uno andmata jätmise tõttu tekkinud tervisekahjustus (näiteks diagnoositud haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et kaebajal varem diagnoositud haigus oleks ägenenud või raskenenud. Terviseandmete põhjal 04.12.2020 kahtlustati kaebajal kroonilist prostatiiti (tl 56) ja 28.12.2021 diagnoositi krooniline prostatiit (tl 38 pöördel). Kaebajale määratud ravi on jäänud samaks – Viru Vanglas määrati kaebajale kolmeks kuuks ravim Prostamol Uno ja 10.02.2022 määras arst, et kaebajal tuleb alustada Prostamol Uno tarvitamist. Kaebaja ütles kaebuses, et tema diagnoos oli 04.12.2020 ja 10.02.2022 seisuga sama (tl 2), ning 05.05.2022. a kahju hüvitamise taotluses, et tänaseni on vaevused täpselt samad, mis enne ravi (tl 19).
4.10.Kuigi kaebaja tervislik seisund ei ole muutunud halvemaks, ei ole see muutunud ka paremaks. Selle, et kaebajal esinevad tema väidetud vaevused ja et ravim Prostamol Uno võib kaebaja seisundit parandada, on oma otsuste tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat. Kaebaja väitel leevendas Prostamol Uno tema seisundit. Kaebajal tekkis mittevaraline kahju väärikuse alandamise tõttu. On tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata jätmine põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtule on usutav ka see, et kannatusi võib iseenesest põhjustada olukord, kus arst on kaebajale ravi määranud, kuid vangla ei täida arsti
juhiseid. Vastustaja ei väida süü puudumist. Vastustaja avalduste põhjal jättis ta ravimi kaebajale andmata tahtlikult.
4.11.Kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis. Seda eelkõige põhjusel, et vastustaja tegevus oli tahtlik – vastustaja jättis kaebajale andmata teises vanglas määratud ravimi ning lähtus seejuures asjakohatutest põhjendustest (kas vastustaja arvates on tegemist ravimiga, milline on ravimi toimeaine, kas ravim on mõeldud haiguse ravimiseks või sümptomite leevendamiseks). Vastustaja seisukoht, et ka ravimi andmise korral ei oleks kaebaja tervislikus seisundis midagi muutunud, ei ole usutav ja ei ole kooskõlas ravimi määranud arstide arvamustega. Kaebajale põhjustatud tagajärjeks oli kehaline ebamugavus ja võimalik, et ka nõrgem valu, mida põhjustas sage urineerimine, häiritud uni ning hingeline valu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Tartu Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt põhjendamiskohustust.
5.1.Halduskohus eraldas põhjendamatult kaebuse nõuded erinevatesse menetlustesse. Ka käesolevas asjas tuli lahendada õigusteadusest väljapoole jäävaid küsimusi. Tervishoiuteenust ei saa jagada osadeks. Seetõttu jõudis halduskohus ka ebaõige lahendini.
5.2.Tartu Vangla ei käitunud õigusvastaselt, kui otsustas mitte väljastada kaebajale Prostamol Unot. Kaebaja nõude lahendamiseks tuleb hinnata Prostamol Uno kui ravimina registreeritud preparaadi olemust ja toimet, kaebaja objektiivset terviseseisundit ning seda, kas Prostamol Uno manustamata jätmine sai mõjutada kaebaja terviseseisundit meditsiinilises mõttes negatiivselt. Prostamol Uno on kantud ravimiregistrisse ning selle üle ei ole vaidlust. Eirata ei saa aga preparaadi objektiivseid omadusi – milline on toimeaine, võimalik ravimehhanism ja tulemus. Selle eiramine oli üks põhjus, miks halduskohus jõudis ebaõigele järeldusele, nagu oleks kaebajale tekkinud Prostamol Uno saamata jätmise tõttu tervisekahju.
5.3.Vastustaja ei nõustu halduskohtu väitega, nagu võiks ainult arst otsustada Prostamol Uno määramise või ärajätmise. Üldjuhul saab ainult arst otsustada määratud retseptiravimite kuuri muutmist, kuid sama standard ei kehti nende preparaatide kohta, mis on apteegis saadaval käsimüügis. Selliste ravimite puhul tuleks „määramiseˮ asemel rääkida pigem „soovitamisestˮ.
5.4.Ravimiinfo kohaselt on Prostamol Uno ette nähtud eesnäärme healoomulise suurenemisega kaasnevate urineerimishäirete leevendamiseks. Samas on eraldi välja toodud, et Prostamol Uno vähendab suurenenud eesnäärmest tingitud kaebusi, kuid ei vähenda suurenenud eesnääret. Muude sümptomite leevendamise kohta ravimiinfos andmed puuduvad. Seega ei saanud Prostamol Uno mitteandmine kaasa tuua kahju kaebaja tervisele.
5.5.Väärikuse alandamine tuleks kõne alla, kui kaebaja oleks preparaadi mittesaamise tõttu pidanud tundma negatiivseid üleelamisi. Sellist olukorda ei saa esineda, kui kaebajal vastavat terviseprobleemi ei esine. Prostamol Uno mittesaamine iseenesest ei saa olla väärikust alandav.
6.Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja nõustub halduskohtu seisukohtadega, v.a tervisekahju puudumise osas.
7.Kaebaja vastus sisaldas vastuapellatsioonkaebust. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega tervisekahju puudumise osas ning palub halduskohtu poolt väljamõistetud kahjusummat oluliselt suurendada.
Kahju tekkis nii inimväärikuse alandamise kui ka tervisekahju tekkimise tõttu, sest vangla ei võimaldanud kaebajale nõuetekohast ravi. Ravi katkemise tõttu pidi kaebaja piinlema sagedase urineerimise käes, käies WC-s rohkem kui 25 korda ööpäevas. Tartu Vangla sekkus perearsti määratud raviplaani ning katkestas ravi ilma arsti nõusolekuta. Ravi katkestati Tartu Vanglasse saabumisel 05.01.2021. Vastustaja tõlgendas valesti ravimi omadusi, märkides Prostamol Uno kohta, et tegu ei olnud klassikalises mõttes ravimiga. Prostamol Uno aitas kaebaja tervist parandada. Kaebaja elukvaliteet halvenes drastiliselt just vastutaja sekkumise tõttu. Vale on vastustaja arvamus, et väärikuse alandamine ei ole põhjendatud, sest negatiivseid üleelamisi ei esinenud. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Igapäevaselt väga sage urineerimine, munandite valu, öise une pidev katkemine ja see, et abikaasaga pikaajalisel kokkusaamisel käies oli seksuaalelu häiritud pideva urineerimise tõttu, on rasked kannatused. Seetõttu palub kaebaja kahjusummat oluliselt suurendada. Pärast ravi katkemist haigus ägenes, seega muutus kaebaja tervis halvemaks.
8.Vastustaja palus vastuses vastuapellatsioonkaebusele jätta kaebaja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale tervisekahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole ka kuidagi äratuntav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse ega ka vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ükski apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 26.09.2023. a kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks edasikaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Ringkonnakohus ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, et halduskohus eraldas põhjendamatult kaebuse nõuded erinevatesse menetlustesse, mistõttu jõudis halduskohus käesolevas asjas ka ebaõige lahendini.
10.1.Käesolevas asjas on vaidlusaluseks perioodiks 05.01.– 04.03.2021. Enne 01.07.2024 kehtinud õigusliku olukorra kohta ütleb kehtiv kohtupraktika, et kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab ka kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt RKÜK 28.06.2021. a määrus asjas nr 3-21-30, pd 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3), ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). Samas määruses leidis Riigikohtu üldkogu, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kontekstis kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalikõiguslikeks. Seda järeldust ei väära ka tõdemus, et tervishoiutöötaja ei osuta vanglas
tervishoiuteenust haldusmenetluse raames (vt Riigikohtu 08.02.2024. a määrus asjas nr 3-222321, p 10). Seega kohaldusid ka käesoleva vaidluse lahendamisel kõrvuti võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad riigivastutuse seaduse sätted – RVastS ei kohaldu ainult haldusmenetluse tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, vaid sätestab õiguskaitsevahendid avalik-õiguslikes suhetes avaramalt (RVastS § 1).
10.2.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on võimalik mittevaralise kahju tekkimine ja selle rahas hüvitamine kinnipeetavale vajaliku ravimi õigusvastaselt võimaldamata jätmisel RVastS järgi ning pole ka välistatud, et ravimi andmata jätmine on isikule tekitanud üleelamisi ja kannatusi, mis oma tõsiduselt on käsitatavad väärikust alandava kohtlemisena sama seaduse mõistes.
10.3.Kui käesoleva asja sisuline vaidlus käis selle üle, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale perioodil 05.01.–04.03.2021 ravimit Prostamol Uno, mis oli kaebaja tervisekaardi kannete kohaselt talle juba Viru Vanglas tarvitamiseks määratud tähtajaga kuni 04.03.2021, siis teise menetlusse (haldusasi nr 3-23-1938) eraldatud hüvitamisnõude sisuks oli väide, et perioodil 05.01.-17.02.2022 ei määranud Tartu Vangla kaebajale ravi/kohast ravi seoses tema uroloogiliste kaebustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 01.09.2023. a määruses ja vaidlusaluses otsuses toodud selgitustega, et tegemist oli oma sisult erinevate nõuetega ja viimati nimetatud nõuet oli selle sisust tulenevalt otstarbekas lahendada eraldi menetluses, kuna see puudutas otseselt kaebaja ravi Tartu Vanglas ning selle lahendamine eeldaks ilmselt eksperdi kaasamist.
10.4.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud kõiki kaebuse nõudeid menetlema koos, sest ka käesolevas asjas oleks tulnud kaebaja nõude lahendamiseks vajadusel eksperdi abil hinnata Prostamol Uno kui ravimina registreeritud preparaadi olemust, toimet ja ravimehhanismi, kaebaja objektiivset terviseseisundit ning seda, kas Prostamol Uno manustamata jätmine sai mõjutada kaebaja terviseseisundit meditsiinilises mõttes negatiivselt. Kuna halduskohus ei tuvastanud vaidlusaluses otsuses kaebajal tervisekahjustuse tekkimist põhjusel, et talle ei antud perioodil 05.01.–04.03.2021 Tartu Vanglas ravimit Prostamol Uno ega mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja ka rahalist hüvitist kaebajale tervisekahju tekitamise eest nimetatud põhjusel, siis ei ole vastustaja eelpooltoodud vastuväide ka oma sisult asjakohane. Ringkonnakohus jätab seetõttu tähelepanuta ka muud Tartu Vangla apellatsioonkaebuses toodud väited, mis seonduvad kaebaja võimaliku tervisekahjustusega seonduvalt talle Prostamol Uno andmata jätmisega kaebuses toodud perioodil.
11.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus käesoleval juhul igati põhjendatult, et vastustajal oli kohustus tagada kaebajale ravi ning ravi tagamise kohustusega on hõlmatud ka kohustus järgida neid meditsiinilisi korraldusi, mis tehti enne kaebaja Tartu Vanglasse saabumist ja nende korralduste muutmiseks oleks tulnud Tartu Vanglas teha uus otsustus arsti poolt, mille tegemist aga perioodil 05.01.–04.03.2021 kaebaja tervisekaardi kannetest ei nähtu. Ainus selle teemaga seostatav kanne on arsti selgitus 11.06.2021, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole (tl 32p). Käesoleval hetkel ei ole enam vaidlust selles, et Prostamol Uno on ravim, tõsi küll – käsimüügiravim. See asjaolu, et tegemist on mitte retseptiravimiga, vaid
käsimüügiravimiga, ei õigusta ringkonnakohtu hinnangul siiski kuidagi olukorda, et Tartu Vanglas ei antud kaebajale perioodil 05.01.–04.03.2021 talle varasemalt kuurina võtmiseks määratud ravimit Prostamol Uno. Asja materjalidest nähtuvalt määrati 04.12.2020 Viru Vanglas kaebajale profülaktiliseks raviks Prostamin kuni 04.03.2021, kuna tal kahtlustati kroonilist prostatiiti ja hiljem asendati Prostamin Prostamol Unoga, millist ravimit kaebaja ka reaalselt Viru Vanglas tarvitas. Ringkonnakohtu arvates ei muuda sellises olukorras halduskohtu seisukohti kuidagi põhjendamatuteks vastustaja väide, et kuna üldjuhul saab arst otsustada määratud retseptiravimite kuuri muutmist, kuid sama standard ei kehti käsimüügiravimite puhul, siis tuleks käsimüügiravimite puhul nende „määramiseˮ asemel rääkida pigem käsimüügiravimite „soovitamisest.ˮ Nagu varem juba märgitud, ei jäänud Viru Vanglas kaebajale profülaktiliseks raviks määratud Prostamol Uno mitte nö ravimi „soovitamise“ tasemele, vaid kaebaja seda ravimit ka tegelikult võttis vastavate vaevuste leevendamiseks. Seega ei saa vastustaja õigustada kaebajale sama ravimi Tartu Vanglas andmata jätmist sellega, et kuna tegemist oli käsimüügiravimiga, siis oli selle kuuriga jätkamine Tartu Vanglas üksnes soovituslik. Kuna vastustaja ei esitanud kohtule ühtegi mõistlikku ja objektiivset põhjendust, miks kaebaja Viru Vanglast Tartu Vanglasse saabumisel 05.01.2021 katkestati tema pooleliolev ravikuur ravimiga Prostamol Uno, siis luges halduskohus selle igati põhjendatult õigusvastaseks tegevuseks RVastS § 7 lg 1 tähenduses.
12.Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ka kaebaja väärikuse alandamine hüvitamisnõude alusena ei tule käesoleval juhul kõne alla, kuna kaebajal ei saanud ravimi mittesaamise tõttu esineda negatiivseid üleelamisi, sest tal ei esinenud 16.04.2021. a uuringu kohaselt eesnäärme suurenemist, mille raviks Prostamol Uno on ette nähtud.
12.1.Nimelt väitis kaebaja, et talle põhjustas kannatusi asjaolu, et vastustaja ignoreerib varasemat arsti määratud ravi ning, et pidev urineerimine häirib tema igapäevaelu ja öist und. Halduskohus leidis, et kaebajal tekkis kahju väärikuse alandamise tõttu, sest kuigi kaebaja tervislik seisund ei muutunud otseselt halvemaks, ei muutunud see ravimi andmata jätmise tõttu ka paremaks ja ei ole alust kahelda kaebaja väidetes, et Prostamol Uno leevendas tema seisundit sümtomeid. Samuti märkis halduskohus, et seda, et kaebajal esinevad tema väidetud vaevused urineerimisel ja et ravim Prostamol Uno võib kaebaja seisundit parandada, on enne 05.01.2021 oma otsuste tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat ning seega on tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata jätmine põhjustas kaebajale väidetud valu ja kannatusi ning kannatusi võis iseenesest põhjustada ka olukord, kus arst on kaebajale ravi määranud, kuid Tartu Vangla varasemaid arsti juhiseid ei täida ega ka selgita kaebajale kuidagi seda, miks kaebajale määratud ravimit talle siiski ei anta, mis viitab sellele, et vastustaja jättis kõnealuse ravimi kaebajale andmata süüliselt.
12.2.Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt leiti 16.04.2021. a uuringu teostamisel tõesti, et kaebaja eesnääre pole mahult suurenenud (tl 6p). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kaebaja kirjeldatud sümptomid tegelikult üldse puudusid või ei olnud nende jätkumine põhjuslikus seoses ravimi mittesaamisega Tartu Vanglas kõnealusel perioodil. Ravimi infolehe kohaselt kasutatakse Prostamol Unot meestel eesnäärme healoomulisest suurenemisest tingitud urineerimishäirete korral. Samas ei välista eeltoodu seda, et Prostamol Uno leevendas kaebaja seisundit isegi juhul, kui eesnäärme suurenemist uuringuga otseselt kaebaja puhul ei tuvastatud. Kaebaja tervisekaardi kannetest nähtuvalt kahtlustati esmalt kaebajal kroonilise prostatiidi esinemist, 11.06.2021 on diagnoosiks märgitud ka põie täpsustamata neuromuskulaarne düsfunktsioon, 2021. a detsembris on jätkuvalt viidatud diagnoosina kroonilisele prostatiidile. Samuti on kaebajale ka pärast 05.01.2021 määratud jätkuvalt kasutamiseks ravimit Prostamol Uno, sh näiteks uroloogi poolt 10.02.2022 (tl 13). Seega on põhjendamatu vastustaja väide, et kuna uuringud ei näidanud kaebajal eesnäärme
suurenemist, siis ei saanud tal ka esineda negatiivseid sümptomeid või valu ja kannatusi sellest, et Tartu Vanglas talle 05.01.–04.03.2021 kõnealust ravimit enam ei antud.
12.3.VangS § 41 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires. Kaebajal patsiendina oli seega õigus saada tema probleemidele vastavat piisava kvaliteediga ravi. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja pöördus kaebustega juba Viru Vangla meditsiiniosakonda ning Viru Vangla määras talle profülaktilise ravimina kuurina kasutamiseks Prostamol Uno, mille kasutamine katkes sellega, et kaebaja toodi Tartu Vanglasse ja alates 05.01.2021 kuni eelnevalt määratud ravikuuri lõpuni 04.03.2021 kaebaja seda ravimit enam ei saanud ning vastustaja pole ka mõistlikult põhjendanud, miks vastava ravikuuriga Tartu Vanglas ei jätkatud. Kui vaadata halduskohtu poolt viidatud 11.06.2021. a kannet kaebaja tervisekaardis, milles öeldakse vastusena kaebaja selgitusele, et ta sai Viru Vanglas Prostamoli ja see aitas, et patsienti on informeeritud sellest, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole, siis võib sellest järeldada, et kaebajale jäeti ravim ka perioodil 05.01.–04.03.2021 andmata üksnes seetõttu, et Tartu Vanglas peeti seda üksnes toidulisandiks, mida vanglas ka ei olnud. Samas ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et talle oleks urineerimishäirete ja nendega seotud muude vaevuste leevendamiseks antud Tartu Vanglas perioodil 05.01.–04.03.2021 teisi sama toimega ravimeid või preparaate (toidulisandid). Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et käesoleval juhul alandati kaebaja inimväärikust sellega, et Tartu Vangla jättis objektiivseid põhjendusi esitamata perioodil 05.01.–04.03.2021 kaebajale andmata talle varasemalt Viru Vanglas määratud ravimi Prostamol Uno. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitisesumma 120 eurot kuidagi ülemäärane.
13.Mis puudutab kaebaja esitatud vastuapellatsioonkaebust ja selles esitatud nõuet suurendada vastustajalt välja mõistetud hüvitisesummat, sest kaebajale tekkis ka tervisekahju seoses sellega, et talle ei antud Tartu Vanglas perioodil 05.01.–04.03.2021 varasemalt Viru Vanglas määratud ravimit Prostamol Uno, siis ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski kaebaja väide alust vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Esitatud väited, et kaebaja haigus ägenes pärast ravi katkemist ja seega muutus tema tervis oluliselt halvemaks, mille tulemusena tekkis ka tervisekahju, ei ole millegagi põhjendatud ja sellisel viisil tervisekahjustuse tekkimist ei kinnita ka kaebaja tervisekaardi andmed. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega otsuse p-s 22, milles halduskohus leidis igati õiguspäraselt, et asja materjalidega pole tõendatud, et kaebajal oleks vaidlusalusel perioodil Prostamol Uno andmata jätmise tõttu tekkinud tervisekahjustus (diagnoositud haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et kaebajal varem diagnoositud haigus oleks oluliselt ägenenud või raskenenud.
14.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.2023. a otsuse muutmata.
15.Kuna kaebaja oli ka apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust apellatsioonimenetluse kulude
hüvitamiseks ega kulude nimekirja, siis puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks käesoleva otsusega.
16.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.