X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses telefonikabiinides puuduvate toolidega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X-i kaebus.
2.Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 § 204 lg 1 ja riigi õigusabi seadus (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
1.X (kaebaja) esitas 1. veebruaril 2026 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et terviseprobleemidest tulenevalt on tal vastunäidustatud seismine kauem kui 5 minutit ning ta on vanglalt korduvalt palunud telefonikabiinidesse paigutada toolid, mida vangla on lubanud ka teha. Kaebaja ei peaks valima oma õiguste kasutamise ning tervise vahel. Kõikidesse telefonikabiinidesse paigaldati toolid 24. septembril 2024 ning sellega sai täidetud ka kaebaja nõue. Vangla pidi toolid aga paigaldama oluliselt varem ning seetõttu nõuab kaebaja 5 000 eurot valude ja kannatuste eest.
2.Tartu Vangla jättis 2. aprilli 2026. a otsusega nr 1-9/2-26/35-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja viitas sellele, et ta on alates aastast 2015 palunud toolide paigaldamist. Arvestades riigivastutuse seaduse § 17 lg-t 3 ning kahju hüvitamise taotluse esitamise aega, saab kahju hüvitamise taotluse aluseks olevaks perioodiks olla ajavahemik 1. veebruar 2023 kuni 1. veebruar 2026. Sel perioodil paiknes kaebaja enamasti eluosakondades S7 ja S8(II üksus) ning ajavahemikul 19. aprill kuni 4. juuli 2024 viibis kaebaja E-maja eluosakonnas E6. Tartu Vangla kinnitas oma 15. septembri 2020. a vastuses nr 6-24/5139-2, et otsus telefonikabiinidesse toolide paigaldamiseks on vastu võetud. Vastuse kohaselt
3-26-1352 teostatakse tööd vastavalt võimalustele. Alates 24. septembrist 2024 on toolid paigaldatud kõikidesse telefonikabiinidesse. Kaebajale ei ole tervishoiuteenuse osutaja poolt nähtud ette suunist, et ta peaks saama telefoni kasutamise ajal istuda. Kuni 24. septembrini 2024 oli nii S7 kui ka S8 eluosakonnas kinnipeetavatele kasutamiseks kolm telefonikabiini ning mõlemas eluosakonnas oli ühte kabiini paigaldatud tool. Kaebaja tervise kaitseks ja tema väärikuse tagamiseks on piisav, et tool oli paigaldatud üksnes ühe telefoni juurde. Üksnes asjaolu, et kaebajale oleks mugavam, kui toolid oleksid ka teistes kabiinides, ei kinnita, et kaebaja õiguste tagamiseks on vaja paigaldada toolid kõigisse telefonikabiinidesse. Kuna kehtiv õigus ei näe vanglale ette kohustust toolide paigaldamiseks ning vanglal on õigus osakonna sisustuse üle otsustada, ei saa pidada õigusvastaseks, et igasse telefonikabiini kuni 24. septembrini 2024 tooli ei paigaldatud. Kuivõrd telefonikabiinid on läbipaistvate seintega, oli kinnipeetavatel võimalik jälgida, millal istumisvõimalusega kabiin vabaneb ning liikuda seejärel helistamiseks sinna kabiini. Oma järjekorra ootamine on tavapärane ühiselu osa ning seda võib pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks tagajärjeks.
3.X esitas 30. aprillil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja palub kohtult nõuda välja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus koos vangla vastusega. Kaebaja selgitab, et erivajaduste ignoreerimine on vastuolus EIÕK art-ga 3. Kaebaja hinnangul pidi telefonikabiinides toolid olema juba ammu ning kaebajal ei olnud võimalik seal kasutada ka muud tooli. Lisaks ei olnud kaebajal võimalik helistada ka kambrist. Kaebaja esitas taotlused riigilõivust vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks.
4.Tartu Vangla esitas 12. mail 2026. a vastuses kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid ning kaebuse asjaoludega seotud muud kaebaja pöördumised.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et vastustaja ei taganud telefonikabiinidesse istumiseks toole vajalikul määral alates aastast 2015. Kaebaja hinnangul paigutati kõikidesse telefonikabiinidesse toolid alles 24. septembriks 2024.
6.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ettenähtud VangS § 1 1 lg-s 8. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
3-26-1352
7.Tartu Vangla jättis 2. aprilli 2026. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata. Vangla on ebaõigesti kitsendanud kaebaja tahet tõlgendades kaebuse esitatuks üksnes kolme aastase perioodi eest. Kaebaja asus taotluses seisukohale, et Tartu Vanglal oli kohustus toolid telefonikabiinidesse paigaldada juba 2015. aastal, mistõttu tuleb tema tahet mõista nii, et kaebaja soovis kahju hüvitamist alates 2015. aastast. Ehkki vangla jättis resolutsiooniga kaebaja taotluse terves ulatuses rahuldamata, nähtub vangla põhjendustest, et arvestades riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud taotluse esitamise tähtaega, s.o 3 aastat kahju tekitamisest teada saamisest, lahendas vangla kaebaja taotluse sisuliselt üksnes pärast 1. veebruarit 2023 puudutavas osas. Kuna vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse enne 1. veebruarit 2023 puudutavas osas sisuliselt lahendamata RVastS § 17 lg 3 järgse tähtaja ületamise tõttu, siis tulnuks vanglal see otsuse resolutsioonis kajastada jättes selles osas kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata. Vangla on ebaõigesti jätnud selle tegemata, kuid see ei muuda praegusel juhul lõpptulemust. Kohtu hinnangul oli kaebaja taotlus enne 1. veebruarit 2023 puudutavas osas esitatud tähtaega ületades. Kaebajale pidi telefonikabiinides toolide puudumisest tekkinud kahju olema teada enne 1. veebruarit 2023 arvestades, et vangla nõustus kaebaja 19. augusti 2020. a taotlusele vastamisel toolide paigaldamisega. Eeltoodu tähendab, et kaebajal on kahju hüvitamise osas, mis puudutab kahju tekkimist enne 1. veebruarit 2023, kohtueelne menetlus sisuliselt läbimata. Kohtu hinnangul ei saa kohtuasjas esineda ka tähtaja ületamist õigustavaid asjaolusid, sest tähtaega ületati olulisel määral ja kohtule on selge, et ennistamiseks puudub mõjuv põhjus, mistõttu ei olnud ka haldusmenetluses vajalik ennistamise avalduse esitamist võimaldada (vrd Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2026. a määrus asjas nr 3-26-856). Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel X-i kaebuse osas, milles see puudutab telefonikabiinides toolide puudumist enne 1. veebruarit 2023.
8.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebus kuulub osas, milles Tartu Vangla jättis kaebaja taotluse pärast 1. veebruarit 2023 puudutavas osas rahuldamata, eelnimetatud alusel tagastamisele.
9.Kohtu hinnangul on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne. Toolide puudumine kõigis telefonikabiinides võis põhjustada kaebajale küll meelehärmi ning olla tema tervislikust seisundist raskendatud, kuid samas ei saa kaebaja õiguste riivet pidada seetõttu intensiivseks, kuna vangla oli taganud ühes telefonikabiinis tooli ning kaebajal oli võimalus seda kasutada. Kaebaja õiguste oluliseks riiveks ei saa pidada seda, et kaebajal ühe tooliga telefonikabiini tõttu ei olnud võimalik helistada täpselt sellel hetkel kui kaebaja soovis ning ta pidid ootama kabiini vabanemist. Vangla märkis põhjendatult, et telefonikabiinid on läbipaistvate seintega, mistõttu on kinnipeetavatel võimalik jälgida, millal istumisvõimalusega kabiin vabaneb ning liikuda seejärel helistamiseks sinna kabiini. Kaebajal oli seega võimalik kasutada vajaliku abivahendiga telefonikabiini ja tema õigus helistamisele ei olnud illusoorne.
10.Kohtu hinnangul on kaebuse eduväljavaated vähesed. Kaebaja on Tartu Halduskohtule samasisulise kaebuse esitanud haldusasjas nr 3-23-2457. Tartu Halduskohus selgitas nimetatud haldusasja 30. novembri 2023. a määruses, et niivõrd, kui see ei riiva kinnipeetavate õigusi, võib vanglateenistus otsustada osakonna sisustuse üle omal äranägemisel. Kaebaja tervise kaitseks ja tema väärikuse tagamiseks on piisav, et tool on paigaldatud üksnes ühe telefoni juurde. Sellise lahendusega on vangla taganud helistamise ajal istumise võimaluse nii kaebajale kui ka teistele kinnipeetavatele, kelle tervislik seisund ei võimaldanud helistamise ajal pikemat aega püsti seista. Üksnes asjaolu, et kaebajale oleks mugavam, kui toolid oleksid ka teistes kabiinides, ei kinnita, et kaebaja õiguste tagamiseks on
3-26-1352 vaja paigaldada toolid kõigisse telefonikabiinidesse. Tartu Halduskohtu seisukohaga nõustus ka Tartu Ringkonnakohus ning Riigikohtu Halduskolleegium ei pidanud vajalikuks asja menetleda. Kohus nõustub eeltoodud seisukohaga. Vanglale esitatud taotlusest ega kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks vajaduse asuda teistsugusele seisukohale selles asjas.
11.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse ajavahemikku pärast 1. veebruarit 2023 puudutavas osas HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
12.HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
13.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
14.Kaebaja esitas üldsõnalise riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
15.Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava avalduse, millest on kohtule üldjoontes arusaadav kaebuse eesmärk. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada (haldusasjad nr 3-26-1108, 3-26-1052, 3-26-824, 3-26-807, 3-26-668, 3-26-667, 3-26-600, 3-26-599, 3-26530, 3-26-388, 3-26-97, 3-25-2810, 3 25-2699, 3 25-2650, 3-25-2314, 3 25-2206, 3 25-787 jne). Aastate jooksul on kaebaja suutnud esitada üksnes Tartu Halduskohtule üle 500 kaebuse ning seejuures on kaebaja 2026. aastal Tartu Halduskohtule esitanud rohkem kui 20 kaebust. Kaebaja ei ole taotluses esile toonud ühtegi asjaolu, mis takistaks tal praeguses kohtumenetluses osalemist. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses ei ole esmatähtis, et kaebaja peab omama juriidilist haridust või kasutama oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
16.Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.