Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Juurdepääsu määramisel ei saa arvestada XXXX kinnisasja omanike arendus- või ehitusplaanidega, kuna seda lubavat planeeringut ei ole kehtestatud. Juurdepääsuks XXXX kinnisasjale on mitmeid teisi variante: 1) silla ehitamine Avijõele, mis võimaldaks XXXX kinnisasjale juurdepääsu avalikult kasutatavale teele (Lohusuu-Maetsma maantee) üle XX või Jõe kinnisasja; 2) juurdepääs mööda riigile ja kolmandatele isikutele kuuluval maal paiknevaid metsateid: a) üle XXXX , Avinurme metskond 31, Avinurme metskond 80, Pardisoone, riigi reservmaa, Määrimetsa, Määri, Separa-Aleksandri, Kadakaoja, Avinurme metskond 31 kinnisasjade; b) üle XXXX , Avinurme metskond 31, Avinurme metskond 30, Avinurme metskond 82 kinnisasjade. Selle juurdepääsu läbimiseks on vajalik Avijõe ületamine koolmekohas; 3) juurdepääs üle Ida-Virumaal Lohusuu vallas Separa külas asuva XX kinnisasja (registriosa nr XXX, katastritunnus XXX; edaspidi XX kinnisasi). Ajalooliselt moodustasid XX , XXXX ja XXXX kinnisasjad ühtse talukoha ning ligipääs praegusele XXXX kinnisasjale oli üle XX kinnisasja. Variandid 1 ja 2 ei riiva ühegi isiku privaatsust. Kui juurdepääs määratakse üle XXXX tänav XX kinnisasja, siis palus I. Lustverk välja mõista: 1) ühekordse maksena 1/3 XXXX tänav XX kinnisasjal paikneva tee XX mise ja remondi kuludest ehk 9265 eurot. I. Lustverk ja P. Ploomipuu on teinud suuremahulise teeremondi aastatel 2010–2012, kulud ca 3000 eurot, mis kanti kahasse. 2013. a teostati truubi remont maksumusega 24 795 eurot. Kohtuistungil (II kd, tl 175) selgitas I. Lustverk, et kantud kulutused tuleks arvesse võtta omandiõiguse riive eest tasu määramisel; 2) 1/3 tulevikus tekkivatest XXXX tänav XX kinnisasjal paikneva tee hooldamise kuludest ja maamaksust. Tee korrashoiuks tuleb igal aastal vedada killustikku ca 1000 euro eest. Lumekoristuseks kulub 500 eurot. Kulud tuleb jagada XX , XX ja XXXX kinnisasjade vahel, kuna Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ja teised metsakinnisasjade omanikud kasutavad teed juhuslikult. Teiseks tuleb lähtuda leibkonna loogikast, sh mitte arvestada seda, et nii I. Lustverkile kui Ploomipuudele kuulub mitu kinnisasja, millele pääseb XX kaudu. Algselt leidis puudutatud isik, et avaldajalt tuleks välja mõista ka kompensatsioon XXXX tänav XX kinnisasja väärtuse vähenemise eest, kuid kohtuistungil loobus sellest (II kd, tl 176).

MAAKOHTU LAHEND

Kohus nõustus avaldajaga, et kõige otstarbekam juurdepääs XXXX kinnisasjale kulgeb avalikult kasutatavalt XXXX tänavalt (vahetult enne lõiku XX on see avalikult kasutatav metsatee, ülejäänud osas kohalik tee) läbi XXXX tänav XX , Avinurme metskond 31 ja XXXX kinnisasjade. Neist Eesti Vabariigile kuuluva Avinurme metskond 31 kinnisasja puhul ei taotle avaldaja juurdepääsu talumise kohustuse kehtestamist kohtulahendiga, kuna saab maaomanikuga ise kokkuleppele, ning XXXX kinnisasjale on teeservituut juba seatud. XXXX tänav XX kinnisasi on sihtotstarbelt transpordimaa, st kinnisasi on mõeldud kasutamiseks liiklemiseks ja transpordiks. XXXX tänavat ning selle pikendusena jätkuvaid kruusa- ja metsateid on tavapäraselt kasutatud juurdepääsuna eelnimetatud teede ääres paiknevatele kinnisasjadele. Tavapärase kasutamise all tuleb mõista pärast maareformi käivitumist ja praeguste kinnisasjade moodustamist välja kujunenud maakasutust. Lähtuda ei saa ajaloolisest olukorrast, kus vaadeldavad kinnisasjad kuulusid erinevate talude koosseisu, kuna see olukord ning tol ajal tegutsenud isikute vajadused ja huvid ei ole praegusega võrreldavad. Kohtu hinnangul ei saa väita, et juurdepääsu määramisel XXXX kinnisasjale XXXX tänav XX kinnisasja kaudu muutub oluliselt XXXX tänav XX kinnisasja praegune staatus või kasutusviis. XXXX tänava lõiku XX on kasutanud ümberkaudsete metsamaade omanikud, lisaks on XX juurdepääsuks XX , XX , XX veere, XX ja XX kinnisasjadele. Ka see, et teelõigust on moodustatud iseseisev katastriüksus, mille sihtostarve on transpordimaa, teelõik määrati (praeguseks lõpetatud) lepinguga avalikult kasutatavaks teeks ning on kantud avaliku teena teeregistrisse, näitab seda, et kinnisasi on juba pikemat aega olnud mõeldud kasutamiseks teena ja seda ka kolmandate isikute poolt. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et XXXX tänav XX kinnisasja kasutamine juurdepääsuna XXXX kinnisasjale ei ole XXXX tänav XX kinnisasja omanikule ülemäära koormav, seda nii olukorras, kus XXXX kinnisasja kasutatakse maatulundusmaana kui ka olukorras, kus XXXX kinnisasi saab ehitusõiguse. Sellest, et tegemist on transpordimaaga, mida lisaks kinnisasja omanikule kasutavad ka kolmandad isikud, tuleneb ühtlasi, et XXXX tänav XX kinnisasja juurdepääsuks määramisega ei kaasne ja ei saa kaasneda privaatsuse riivet. Antud kohtuasjas ei ole puudutatud isikuteks XXXX tänav XX kinnisasjaga piirnevate XX , XX , XX veere, XX ja XX kinnisasjade omanikud, kuna juurdepääsu määramine XXXX tänav XX kinnisasja kaudu ei piira nende õigusi ega pane neile kohustusi. Lisaks paiknevad XX ja XX kinnisasjadel asuvad hooned teest ca 30 m kaugusel. XXXX tänav XX kinnisasja kasutamine XXXX kinnisasja omaniku poolt ei takista ja ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist omaniku poolt. Eeltoodud põhjusel ja mõistlike alternatiivsete võimaluste puudumise tõttu tuleb XXXX kinnisasjale määrata juurdepääs üle XXXX tänav XX kinnisasja. Kohus leidis, et alternatiivse võimalusena XXXX kinnisasjale pääsemiseks välja pakutud juurdepääs üle XX kinnisasja (I. Lustverki avalduse variant E, I kd, tl 86 ja 112) tuleb kõrvale jätta, kuna erinevalt juurdepääsust XXXX tänav XX kinnisasja kaudu kaasneks sellega oluline privaatsuse riive. Tee XX mine XX kinnisasjale poolitaks kinnisasja ja tee läbiks õueala, XXXX tänav XX kinnisasi on aga eraldiseisev transpordimaa sihtotstarbega kinnisasi. Alternatiivse võimalusena XXXX kinnisasjale pääsemiseks välja pakutud ümbersõit üle XXXX , Avinurme metskond 31, Avinurme metskond 80, Pardisoone, riigi reservmaa, Määrimetsa, Määri, Separa-Aleksandri, Kadakaoja, uuesti Avinurme metskond 31 kinnisasjade (I. Lustverki avalduse variant D, I kd, tl 85 ja 112) on Maakatastri andmete (III kd, tl 13) põhjal ligikaudu 4 km pikk. Kohus leidis, et eeltoodud ümbersõidu kasutamine on XXXX kinnisasja omanikule ebamõistlikult koormav tee pikkuse ning sellest tingitud suurte kulude tõttu. Tee paikneks olulises osas Eesti Vabariigile kuuluval maal. Eesti Vabariik on seisukohal, et metsateed ja -XX d ei ole ette nähtud liiklemiseks ning XXXX kinnisasja omanikul tuleb XX da tee. Isegi kui oletada, et tee XX miseks või korrastamiseks ei tule olulisi kulutusi teha, tuleb

teed korras hoida. Kohtu hinnangul ei vaja tõendamist, et 4 km pikkuse tee korrashoiu kulud on ebamõistlikult koormavad võrreldes 190 m pikkuse XXXX tänav XX korrashoiu kuludega, kusjuures XXXX tänav XX korrashoiu kulusid ei pea XXXX kinnisasja omanik kandma üksi. Alternatiivse võimalusena XXXX kinnisasjale pääsemiseks välja pakutud kaks teed, mille puhul on vajalik Avijõe ületamine (I. Lustverki avalduse variandid B ja C, I kd, tl 85 ja 112), on XXXX kinnisasja omanikule ebamõistlikult koormavad silla ehitamise suurte kulude tõttu. Silla ehitamiseks on vajalik planeeringu koostamine (II kd, tl 37). I. Lustverk on esitanud Läti äriühingu SIA NWO ja Balticon Group OÜ hinnapakkumised, mille kohaselt maksab silla ehitamine Avijõele 22 659,60 kuni 25 064,40 eurot, hind sisaldab käibemaksu. Eesti Vabariik on esitanud andmed, mille järgi sarnase silla ehitamise kulud on (67 424 + käibemaks) 80 908,80 eurot, millele lisandub projekti ja vajadusel planeeringu koostamise maksumus. Kohtu hinnangul on usaldusväärsemad Eesti Vabariigi andmed, kuna andmed esitanud RMK tegeleb üldiselt teadaolevalt riigile kuuluva metsa majandamisega üle Eesti ning omab seetõttu kogemust vooluveekogude ületamise ja sildade XX mise teemal. SIA NWO ja Balticon Group OÜ hinnapakkumised muudab ebausaldusväärseks eelkõige asjaolu, et pakkumised on koostatud ilma ehitusprojektita. Lisaks ei ole usutav, et Avijõele silla ehitamine maksab vähem kui 12 m pikkuse truubi vahetamine (II kd, tl 128 ja 140). Isegi kui silla ehitamise maksumus oleks 25 000 eurot, millele lisanduvad planeeringu ja projekti koostamise kulud, oleks tegemist XXXX kinnisasja omanikku ebamõistlikult koormava kulutusega. Muid alternatiivseid võimalusi XXXX kinnisasjale pääsemiseks kohtule ei esitatud ning ka kohus ei näe selliseid võimalusi, arvestades, et lühikese ümbersõidutee ehitamist (XX ja XX kinnisasjade tagant) takistab I kaitsekategooria liigi – kalakotka – püsielupaik. Kohus ei nõustunud XXXX tänav XX kinnisasja omaniku seisukohaga, et kui juurdepääs määratakse üle XXXX tänav XX kinnisasja, siis peaks juurdepääs olema lubatud ainult vastavalt metsamajandamise kavale, sellest tulenevale vajadusele ja valgel ajal. Kohus arvestab olukorraga, kus võimalik on XXXX kinnisasjale ehitamine, ning puuduvad põhjendused, miks tuleks sel juhul piirata juurdepääsu kinnisasjale ajaliselt või lähtuvalt sellest, miks soovib omanik oma kinnisasjale minna. Põhjendatud ei ole selliste piirangute seadmine ka olukorras, kus XXXX kinnisasja kasutatakse maatulundusmaana. XXXX kinnisasjal käimine omaniku poolt on sel juhul niivõrd vähene ja juhuslik, et puudub vajadus seda täiendavalt piirata. Asjas on läbivalt tähtis, et XXXX tänav XX kinnisasi on sihtotstarbelt transpordimaa ning kinnisasja kasutamine XXXX kinnisasja omaniku poolt ei mõjuta kinnisasja kasutamist omaniku poolt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 näeb ette, et juurdepääsu määramisel kohtu poolt määrab kohus ka juurdepääsu kasutamise tasu. Teeseaduse (TeeS) § 37 lg 3 järgi on tee omanikul õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Kohtupraktika kohaselt ei pea tasu suurus tulenema ainult tee korrashoiu kulude suurusest, vaid kohtul on õigus määrata õiglane ja mõistlik tasu lähtuvalt asjaoludest. Kohus ei nõustunud avaldajaga, et juurdepääs tuleks määrata tasuta. Tähtsust ei oma ka see, et XXXX tänav XX kinnisasi oli ja omaniku soovil võib tulevikus taas saada avalikult kasutatavaks teeks. Tasu määramisel saab arvesse võtta esiteks omandiõiguse riivet ja teiseks tee korrashoiu kulusid. Omandiõiguse riive ulatus ei sõltu sellest, kas XXXX kinnisasja kasutatakse maatulundusmaa või elamumaana. Arvestades kohtupraktikat (2-12-9177; 2-09-11183; 2-12-22740), Eesti Vabariigi esindaja andmeid reaalservituudi tasu suuruse kohta Ida-Viru maakonnas, XXXX tänav XX kinnisasja sihtotstarvet ning seda, et kinnisasja kasutamisega XXXX kinnisasja omaniku poolt ei kaasne privaatsuse riivet ja see ei takista kinnisasja kasutamist omaniku poolt, määras kohus omandiõiguse riive eest makstava tasu suuruseks 30 eurot aastas. Tee korrashoiu kulude hüvitisena XXXX tänav XX kinnisasja omanikule makstava summa kindlaksmääramisel tuleb kohtu hinnangul arvestada järgmisi asjaolusid.

XXXX tänav XX kinnisasja omanik on esitanud hinnapakkumise tee korrashoiu kulude kohta tulevikus, kuid ei ole esitanud dokumente, mis tõendaksid XXXX tänav XX korrapäraseks korrashoiuks seni tehtud kulutuste suurust. Kohus leidis, et tee korrashoiu kuludena omanikule makstava summa kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Lohusuu valla andmed. I. Lustverki andmed teele killustiku vedamise ja tee tasandamise kohta ei kajasta tegelikult kantud kulusid. Kui teele killustiku vedamise vajaduse põhjustavad teel tehtavad metsaveod, siis ei saa neid kulusid panna kinnistuomanike, kes teed selliste masinatega ei kasuta, kanda. Lumetõrje kulude puhul ei ole usutav, et 190 m pikkuse tee lumest puhastamiseks kulub 3 tundi. XXXX tänav XX kinnisasja omanik on kohtule esitanud andmed korrapärast korrashoidu ületava ja juba teostatud töö, truubi renoveerimise kohta, mille maksumus oli 24 795 eurot. Truubi renoveerimine osutus vajalikuks seetõttu, et tee olid lõhkunud rasked masinad (I kd, tl 35). Algselt soovis I. Lustverk truubi renoveerimise kulude väljamõistmist avaldajalt ühekordse maksena. Kohtupraktikas ei ole juurdepääsuasjades tasu määramisele omane juba kantud kulutuste väljamõistmine ühekordse maksena ning I. Lustverki esindaja selgitas, et truubi renoveerimise kulusid tuleks pigem arvesse võtta omandiõiguse riive eest tasu määramisel. Tasu määramisel on põhimõtteliselt võimalik arvestada sellega, et pikemate ajavahemike tagant on vajalikud ulatuslikumad remondi- või renoveerimistööd, kuid kohus ei näe praeguse kohtuasja raames võimalust mõista tee kasutajalt välja enne tee kasutamise õiguse tekkimist tehtud tööde maksumust. Kui I. Lustverk leiab, et tal on tehtud kulutustest tulenevalt nõue avaldaja vastu, siis tuleb see lahendada hagimenetluses. XXXX tänav XX kinnisasja omanik leidis, et tee korrashoiu kulud peaksid kandma XX , XX ja XXXX kinnisasjade omanikud. Kohus nõustus sellega olukorras, kus metsa majandamisel kasutatavate raskete masinate põhjustatud kulud on arvestusest välja jäetud. Kohus märkis, et kuivõrd praegu jäävad kulude jagamisel arvestamata I. Lustverkile kuuluvad XX veere ja XX kinnisasjad ning P. Ploomipuule kuuluv XX kinnisasi, siis ei saa XXXX tänav XX kinnisasja omanik tulevikus nõuda tasu muutmist muutunud asjaolude tõttu põhjusel, et XXXX kinnisasi on jagatud mitmeks kinnisasjaks. Kokkuvõttes lähtus kohus sellest, et Lohusuu valla andmete põhjal on kahe aasta (2013, 2014) keskmine kulu tee korrashoiule (sh lumekoristus) 190 m pikkusele lõigule arvestatuna 338,95 eurot aastas, sellest 1/3 on 112,98 eurot aastas. Kohus leidis, et XXXX kinnisasja omaniku osa tee korrashoiu kulude kandmisel olukorras, kus XXXX kinnisasja omanik kasutab teed pidevalt ja korrapäraselt, peaks olema 120 eurot aastas. Tee korrashoiu kuludest tuleneva tasu määramisel omab olulist tähtsust see, millises ulatuses juurdepääsu taotleja teed kasutab. Kuni XXXX kinnisasjal puudub ehitusõigus, on tee kasutamine XXXX kinnisasja omaniku poolt ilmselgelt juhuslik ja vähene. Seetõttu määras kohus, et kuni puudub XXXX kinnisasjale ehitusõigust andev planeering, tuleb XXXX kinnisasja omanikul maksta tee korrashoiu kulude katteks 20 eurot aastas ning ehitusõiguse saamise korral täies ulatuses ehk 120 eurot aastas. Kokku on tasu seega kuni ehitusõiguse kehtestamiseni 50 eurot aastas ja alates ehitusõiguse kehtestamisest 150 eurot aastas. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuna lahend tehakse avaldaja huvides, siis jääb tasutud riigilõiv TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda. Kohtuvälistest kuludest on puudutatud isik I. Lustverk taotlenud enda õigusabikulude väljamõistmist avaldajalt. Hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks (3-2-1-18-11, p 19). Kohus järeldas TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest ja vaidluse asjaoludest, et kohtuvälised kulud on põhjendatud jätta iga menetlusosalise enda kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

XXXX).

Kohus on hinnanud alternatiivseid juurdepääsu variante ebaõigesti, kuna alternatiivseid variante on võrreldud vaid avaldaja taotletud variandiga, aga mitte omavahel, ning on valikuliselt hinnatud vaid üksikuid aspekte, mitte lahendust tervikuna. Kohtu poolt arvesse võetud asjaolud ja neile antud kaal on vastuolulised. Esimese kolme variandi puhul on kohus tuginenud vaid majanduslikele kaalutlustele, leides, et tee XX mine või hooldamine põhjustaks XXXX kinnisasja omanikule ebamõistlikult suuri kulutusi (arvestamata, et I. Lustverk on pidanud kandma suuri kulusid (ca 25 000 eurot), et renoveerida sõidukõlbulikuks XXXX tänav XX kinnisasjal asuv tee). Kohus on jätnud hindamata privaatsuse riive (erinevalt I. Lustverki kinnisasja kaudu juurdepääsu määramisest, kus tee kulgeb läbi koduõue, ei eksisteeri kolme esimese alternatiivi puhul privaatsusriivet, kuna tee kulgeks metsateid pidi või otse avalikult maanteelt üle oja). Samuti on kohus kohaldanud selektiivselt tee pikkuse argumenti, leides, et alternatiivi nr 3 määramisel on see vastuargument, samas kui alternatiivi nr 1 puhul jäetakse see pooltargumendina tähelepanuta (alternatiivi nr 1 puhul oleks ligipääsuks vajalik tee vaid mõnikümmend meetrit). Lisaks on kohus märkinud, et ei ole võrdlemisel arvestanud vajadust ehitada või korrastada XXXX kinnisasjal (servituudialal) paiknev tee, kuigi kolm varianti viiest hõlmavad seda kinnistut. I. Lustverk esitas kaks hinnapakkumist, millest nähtub, et silla ehituskulud jäävad samasse suurusjärku hüvitisega, mida avaldaja peaks I. Lustverkile XXXX tänav XX kinnisasja kasutamise ja täiendava tee ehitamise eest tasuma. Kohus arvas, et realistlikum on kulumäär, mida avaldas Eesti Vabariigi esindaja ühe teise silla ehitamisega seoses. Sellist mitte tõendite põhist argumentatsiooni kohaldas kohus veel mitmes küsimuses: kohus pidas tõenäoliseks, et

XXXX kinnisasi saab ehitusõiguse, olgugi, et detailplaneering on aastaid seisnud; XXXX tänav XX kinnisasi on juba pikemat aega olnud mõeldud kasutamiseks teena ja seda ka kolmandate isikute poolt; XXXX tänav XX kinnisasja kasutamisega juurdepääsuna ei kaasne privaatsuse riivet; kuni XXXX kinnistul puudub ehitusõigus, on juurdepääsutee kasutamine XXXX kinnisasja omaniku poolt ilmselgelt vähene ja juhuslik; I. Lustverki andmed teele killustiku vedamise ja tee tasandamise kohta ei kajasta tegelikult kantud kulusid; lumetõrje kulude puhul ei ole usutav, et 190 m pikkuse tee lumest puhastamiseks kulub 3 tundi nädalas. Kohtu argumentatsioon iseloomustab kogu kohtumenetlust, kus avaldajal ja teistel puudutatud isikutel piisas oma seisukoha tõendamiseks paljasõnalistest väidetest, samas kui I. Lustverki tõendid, mis taolisi väiteid kummutasid, loeti mitteustavateks. Neljanda variandi puhul hindas kohus vaid privaatsuse riivet, jättes tähelepanuta ajaloolised ja majanduslikud kaalutlused. Samas avaldaja taotletava variandi puhul kohus privaatsusriivet arvesse ei võtnud, märkides, et nii I. Lustverki kui teiste XXXX tänav XX kinnisasjal asuva tee vahetus läheduses elavate isikute (P. Ploomipuu ja K. Ploomipuu) huvid kuuluvad kaalumisele detailplaneeringu menetlemise käigus; 2) jättis kohus põhjendamatult hindamata XX kinnisasja omaniku kohustuse tagada AÕS § 156 lg 2 alusel ligipääs XXXX kinnisasjale üle oma kinnistu, kuna XXXX kinnisasi on ajalooliselt olnud osa XX kinnisasjast ja tekkinud kinnistute jagamise tulemusena. Juurdepääs XX talukohale oli lahendatud üle XX katastriüksuse kulgeva teega XX taluhooneteni. Kuivõrd XXXX kinnisasjale ei ole juurdepääsutee XX mine olnud vajalik (tegemist on kultiveerimata ja hoonestamata maaga), puudub ka väljakujunenud tava XXXX kinnisasjale pääsemiseks. Asjaolu, et isikute vajadused ajas muutuvad, ei muuda AÕS § 156 lg 2 sisu ega kehtivust. AÕS § 156 lg 2 alusel juurdepääsunõude rahuldamine ei eelda, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee TeeS § 2 lg 1 tähenduses; 3) riivab avaldaja taotletud juurdepääsutee olulisel määral privaatsust võrreldes esimese kolme variandiga. Asjas tuleb arvesse võtta tegelikke asjaolusid: a) XXXX kinnisasi on maatulundusmaa, mida aktiivselt ei kasutata; b) XXXX kinnistul puudub kehtiv detailplaneering ja ehitusõigus; c) XXXX tänav XX kinnistul asub eratee, mis ei ole avalikus kasutuses; d) XXXX tänav XX kinnisasja kõrval asuvad I. Lustverkile ning P. Ploomipuule ja K. Ploomipuule kuuluvad kinnistud on 100% elamumaa sihtotstarbega; e) XXXX tänav XX kinnisasja kõrval, vaid paarikümne meetri kaugusel teest, asub mitu elumaja ning tee läbib õuealasid ja moodustab I. Lustverki elamukinnistuga (s.o XX kinnistuga) ühiselt hooviala; f) esimese kolme juurdepääsu variandi puhul läheks tee XX , Jõe, Avinurme metskond 82, Avinurme metskond 30, Avinurme metskond 31, XXXX , Kadakaoja, Separa-Aleksandri, Määri, Määrimetsa, Pardisoone ja Avinurme metskond 80 katastriüksuse ning riigi reservmaa kaudu, millest kõik on 100% maatulundusmaa sihtotstarbega. TsMS § 6182 lg 1 ei välista I. Lustverkil kaitsta antud menetluses oma huve ka teekinnistuga külgneva XX kinnisasja omanikuna; 4) hindas kohus ebaõigesti XXXX kinnisasja kasutamisega seotud asjaolusid. Juurdepääsu määramisel on oluline arvestada ligipääsu eesmärki. Lähtudes asjaolust, et XXXX kinnisasi on maatulundusmaa, mida aktiivselt ei kasutata, ning kinnistul puudub kehtiv detailplaneering ja ehitusõigus, peaks XXXX kinnisasja kasutamine olema põhjendatud vaid maa teenindamise eesmärgil – vastavalt metsamajandamise kavale, sellest tulenevale vajadusele ja valgel ajal; 5) arvestas kohus ebaõigesti I. Lustverkile juurdepääsu eest makstavaid hüvitisi ja kulutusi. Kohtu seisukoht privaatsusriive puudumise osas on vale, samuti saab servituudi seadmise läbi teekinnisasja senine faktiline kasutusotstarve oluliselt kahjustada, kuna teed kasutatakse hoovialana (lapsed saavad vabalt mängida, koer on lahti, tee on kasutuses autode parkimiskohana). Teiseks jääb arusaamatuks, milliste algandmete ja kalkulatsiooni kohaselt asus kohus seisukohale, et omandi riive on väärt 30 eurot aastas.

TeeS § 25 lg 4; § 10 lg 1 ja § 30 lg 1 järgi on I. Lustverkil kohustus korraldada tema kinnisasjal asuva tee korrashoid ja hooldus. Juurdepääsutasu määramisel tuleb arvesse võtta kõiki tee hooldus- ja korrashoiukulusid (lumekoristus, tee killustikuga täitmine, muru niitmine jms). Kulude prognoosimisel ei ole põhjendatud lähtuda valla keskmisest teehoolduskulust. Tegemist on väga erinevate teetingimustega teede ja suure kilometraaži peale arvutatud keskmise kuluga, mis ei lähtu reaalsest kuluvajadusest, vaid eelarveliste vahendite mahust. Lisaks saab vald tellida teehooldust suuremas mahus, mis annab eelise hinna osas. Lähtuda tuleks tegelikest kuludest, mille kohta I. Lustverk on esitanud tõendid. XXXX tänav XX katastriüksusel asuva tee hoolduskulud moodustavad iga-aastaselt ligikaudu 2805 eurot, millele lisandub käibemaks. Juhul kui kohus määrab juurdepääsu üle XXXX tänav XX kinnisasja, palub I. Lustverk talle XXXX kinnisasja omanikult välja mõista 1/3 XXXX tänav XX eratee XX mise ja remondiga seotud juba kantud kuludest, kokku 8548,33 eurot, ning XXXX kinnisasja igakordselt omanikult XXXX tänav XX kinnisasja igakordse omaniku kasuks 1/3 kõigist tulevikus tekkivatest XXXX tänav XX eratee hooldamisega seotud kuludest, kokku 1122 eurot (koos käibemaksuga) aastas. 6) jättis kohus põhjendamatult läbi viimata paikvaatluse, kuigi vaidluse all on teede olemasolu ja seisukord ning puudutatud isikute õiguste riive tulenevalt tee lähedusest elumajadele. Katastrikaardid ja ortofotod ei anna selget ettekujutust alternatiivsetest juurdepääsuteedest; 7) tehakse lahend avaldaja huvides. Juurdepääsutee talumine on puudutatud isikute jaoks koormav ja nende õigusi riivav, mistõttu hoolimata lahendist tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.

VASTUSTAJA JA PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

tuleb arvestada ka väljakujunenud tavadega. XXXX kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olnud tagatud vähemalt 10 aastat XXXX tänav XX kinnisasja kaudu. Seega saab rääkida väljakujunenud tavast ning kinnisasjade omanike vahelisest vaikimisi kokkuleppest, mida XXXX tänav XX kinnisasja omanik alates novembrist 2011 ei täida; 3) tegi kohus omandiõiguse riive ulatuse ja tee korrashoiu kulude hüvitise osas õiglase otsuse. I. Lustverki esitatud lisal, millega ta soovis tõendada teeremondi teostamist, puudus kuupäev, ning dokumentidest ei nähtunud, millal ja kas need tööd on tehtud. Väidetava teeremondiga seotud kulutuste väljanõudmiseks XXXX kinnisasja omanikelt puudub seaduslik alus; 4) tuleb taotlus viia läbi paikvaatlus jätta rahuldamata. Kohus pidas põhjendatult paikvaatlust ebavajalikuks. Avaldaja ja I. Lustverk esitasid kohtule piisavalt fotosid ja kaarte. Lisaks on kohtul ja kõigil osapooltel võimalus kasutada Maa-ameti kaarte ja ortofotosid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

XX kinnistu on sihtotstarbelt transpordimaa (s.t 190 meetri pikkusest teelõigust on moodustatud iseseisev katastriüksus) ning seda on kasutanud pikemat aega juurdepääsuna oma kinnistutele ümberkaudsete kinnisasjade omanikud ning kuni 2011. a novembrini kasutas XXXX tänav XX kinnisasja juurdepääsuna oma kinnisasjale ka avaldaja. Maakohus on arvestanud ka seda, et varasemalt oli I. Lustverki ja Lohusuu Vallavalitsuse vahel sõlmitud eratee avaliku kasutamise leping, mille kohaselt anti vaidlusalune tee (XXXX tänav XX ) tasuta avalikuks kasutamiseks ning teehoiu korraldamine jäi vallavalitsuse kohustuseks. Samuti on maakohus kaalunud kõiki I. Lustverki poolt esitatud alternatiivseid võimalusi juurdepääsuks XXXX kinnisasjale ning põhjendanud, miks nimetatud alternatiivsed võimalused ei ole juurdepääsu määramiseks arvestatavad. Määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on alternatiivsed võimalused XXXX kinnisasjale juurdepääsuks kergekäeliselt kõrvale jätnud ega hinnanud neid piisavalt, ei ole õige. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel ei saa lähtuda ajaloolisest olukorrast, mil avaldajale ja puudutatud isikutele kuuluvad kinnisasjad kuulusid erinevate talude koosseisu ning tolleaegne olukord ei ole võrreldav maareformi järgse olukorraga. Seetõttu on asjakohatu määruskaebuse esitaja väide, et maakohus oleks pidanud AÕS § 156 lg 2 alusel määrama avaldajale juurdepääsu XXX kinnisasja kaudu. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud. Seetõttu puudub ka alus maakohtu määruse tühistamiseks. Pelgalt asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei tähenda seda, et maakohus oleks põhjendamiskohustust rikkunud ning avaldaja ja puudutatud isikute huve ebaõigesti kaalunud.

tee aastaringselt sõidetavuse tagamine vastavalt Teeseaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuetele. Lohusuu vallavalitsuse esindaja on maakohtu menetluses kinnitanud, et ilma lepinguta puudub neil alus vaidlusalust teed hooldada. Sellest järelduvalt on I. Lustverkil võimalus tee korrashoiu kulude kandmisest vabaneda, sõlmides Lohusuu vallavalitsusega eratee avaliku kasutamise lepingu. Ringkonnakohus leiab, et tee omaniku kulutused juurdepääsutee korrashoiuks, mille alusel määratakse juurdepääsu kasutamise eest tasu, peavad olema vajalikud ning mõistlikud. Eelduslikult on Lohusuu vallavalitsuse kulutused teede korrashoiuks vajalikud ja mõistlikud ning seda kinnitab ka see, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole I. Lustverk esitanud Lohusuu vallavalitsusele pretensioone tee korrashoiu kohustuse mittekohase täitmise kohta ajavahemikul, mis kehtis vaidlusaluse tee avaliku kasutamise leping. Ka nimetatud asjaolu tõendab, et I. Lustverki esitatud tõendid kulutuste suuruse kohta ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et XXXX kinnisasja igakordsel omanikul on juurdepääsuõigus avalikult kasutatavale teele üle XXXX tänav XX kinnisasja ning XXXX tänav XX kinnisasja igakordsel omanikul on õigus tasule juurdepääsu kasutamise eest XXXX kinnisasja igakordselt omanikult alates käesoleva määruse jõustumisest. AÕS § 156 lg 1 ei näe ette juurdepääsuõiguse saajale kohustust hüvitada eratee omanikule viimase poolt varasemalt kantud kulutuste hüvitamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.