Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
M. E hagi Aktsiaseltsi E. Strauss vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-32299
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. E kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4716 eurot 52 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja M. E, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kostja Aktsiaselts E. Strauss (registrikood 10019584), esindaja vandeadvokaat Anne Tammer Kolmas isik If P&C Insurance AS (registrikood 10100168)
Asja läbivaatamise kuupäev
30. märts 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-32299 osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 26. juuli 2013. a otsus samas tsiviilasjas Aktsiaseltsilt E. Strauss M. E kasuks ajavahemiku 2. detsember 2010 kuni 26. juuli 2013 eest ühekordse hüvitise ja alates 27. juulist 2013 igakuise hüvitise ning viivise väljamõistmiseks, ning jaotati menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada M. E kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M. E (hageja) esitas 22. augustil 2012 Tartu Maakohtule Aktsiaseltsi E. Strauss (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja ühekordse hüvitisena 2222 eurot 43 senti, kohustada kostjat tasuma tervisekahjustushüvitist iga kuu vastavalt püsivale töövõimetusmäärale ja töövõimetuspensionile 287 eurot 88 senti alates hagi esitamisest, indekseerida hüvitist tarbijahinnaindeksiga või
puidutöötlemise tegevusalal Statistikaameti avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, kohustada kostjat hüvitama hagejale tervisekahjustusest tingitud lisakulud, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates püsiva töövõimetuse määramisest kuni hagiavalduse esitamiseni 347 eurot 76 senti ja edasiulatuvalt kuni põhinõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel ning jätta menetluskulud kostja ja kolmanda isiku kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures X. xxxxxxxxx XXXX sõlmitud töölepingu alusel puidutööliste meistri ametikohal. Hagejaga juhtus X. xxxxxxxxxx XXXX raske tööõnnetus, mille tõttu määrati talle 40%-line töövõime kaotus alates XX. xxxxxxx XXXX. Hageja sissetulek oli 2009. aastal kokku 157 338 krooni. 2010. aastal sai hageja sissetulekut kokku 77 471 krooni, seega vähenes hageja sissetulek tööõnnetuse tõttu oluliselt. Kostja vastutab töölepingu rikkumise eest või hagejale õigusvastaselt kahju tekitamise eest. Kostja rikkus töölepingut, sest jättis töövahendi ohutuse olulisel määral tagamata. Kostja tegevus oli õigusvastane, sest ta rikkus tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt mitmeid õigusnorme. Kui kostja oleks hagejat nõuetekohaselt juhendanud, taganud hageja töövahendi nõuetele vastavuse ja teinud nõuetekohaselt sisekontrolli, ei oleks hagejale töövigastust tekkinud. Kostja on kahju tekitamises süüdi, kuna pani õigusvastase teo toime vähemalt hooletusest. Hageja enda süüd ei saa kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada, kuna hageja ei olnud raskelt hooletu. Hageja keskmine töötasu tuleb arvutada Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord" ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (ajutine kord) järgi. Keskmise töötasu arvutamise ajast tuleb välja jätta ajavahemikud, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu, ning keskmisest sissetulekust tuleb maha arvata hageja töövõimekaotuse määr. Hüvitis tuleb indekseerida tarbijahinnaindeksi või puidutöötlemise tegevusala keskmise töötasu juurdekasvuga. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale tervisekahjustuse lisakulud, sh retseptiravimid, sanatooriumi- ja sõidukulud ja muud kulud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud ega hagejale kahju tekitanud. Hagejal on pikaajaline kogemus seadmete ja masinate kasutamisel ning ta oli saanud väljaõppe. Kostja on sõlminud kolmanda isikuga vastutuskindlustuse lepingu kindlustusperioodiga 23. aprillist 2009 kuni 22. maini 2010. Hageja ei ole kahjunõuet tõendanud ja põhjendanud. Hageja oli raskelt hooletu, sest rikkus tööohutusnõudeid ning kostja juhiseid. Seega tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel vähendada. Hageja sissetuleku võimalik vähenemine on tingitud sellest, et ta ei ole tööle asunud või on varjanud töötamist ja tegelikku sissetulekut. Pärast tööõnnetust jätkas hageja kostja juures töötamist ja sai töötasu kuni 1. detsembrini 2010, mil tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. Hageja on võimeline töötama ja teenima välja vähemalt samaväärset palka kui enne tööõnnetust. Pärast kostjaga töösuhete lõpetamist jätkas hageja sama toodangu tegemist füüsilisest isikust ettevõtjana ja oma elukaaslase äriühingutes.
Hageja keskmise sissetuleku arvutamisel ei saa kohaldada ajutist korda. Väidetava kahju kindlakstegemisel tuleb lähtuda hageja netosissetulekust tööõnnetusele eelnenud kalendriaastal, s.o 127 897 krooni 5 senti. Põhjendatud ei ole jätta arvestusest välja haiguse, puhkuse vms tõttu töölt eemal viibitud aega. Kuna hageja ei ole kohustatud maksma kahjuhüvitiselt tulumaksu, tuleb hüvitise aluseks võtta netopalk. Alternatiivselt võib aluseks võtta Statistikaameti andmed sama tegevusala keskmise bruto- ja netopalgaga. Kuna tarbijahinnaindeks lähtub hindadest, mitte sissetulekutest, ei ole põhjendatud indekseerida kahjuhüvitist tarbijahinnaindeksiga.
3.Kostja kindlustusandja If P&C Insurance AS (kolmas isik) teatas, et ta on registreerinud hagejaga juhtunud tööõnnetuse ning hüvitanud kostjaga sõlmitud lepingu alusel hagejale ajavahemikul
10.oktoobrist 2011 kuni 18. märtsini 2013 kahju kokku 3917 eurot 52 senti, sh ajutise töövõimetuse hüvitis 132 eurot 8 senti, ravikulu 91 eurot 77 senti ja püsiva töövõimetuse hüvitis 3693 eurot 67 senti. Kolmas isik võttis VÕS § 127 lg 1 ja § 130 lg 1 koosmõjus kahjuhüvitise arvutamise aluseks hageja 12 kuu sissetuleku, s.o ajavahemiku veebruar 2009 kuni jaanuar 2010, sh kuud, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu ja tema sissetulek oli väiksem. Ajutisest korrast ei saa lähtuda. Püsiva töövõimetuse hüvitise arvutamisel lähtus kolmas isik hageja tööõnnetusele eelnenud sissetulekust, töövõimetuse ulatusest, hageja sissetulekust peale tööõnnetust ja indekseeris väljamakse tarbijahinnaindeksiga. Püsiva töövõimetuse hüvitise suurus on õigesti arvutatud ning lisahüvitist ei ole alust välja mõista.
4.Tartu Maakohus rahuldas 26. juuli 2013. a otsusega hagi osaliselt ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse maksena hagi esitamise ajaks tasumata hüvitise 678 eurot 2 senti, hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni hüvitise 2091 eurot 91 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest igakuise hüvitise netopäevamääraga 10 eurot 87 senti, millest tuleb iga kuu maha arvata töövõimetuspension ja mida tuleb igal aastal hiljemalt 1. augustiks indekseerida puidutöötlemise tegevusalal Statistikaameti avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga ning indekseerimise aasta alguses tasutud hüvitis ümber indekseerida ja vähem tasutud osa hagejale välja maksta. Igakuise hüvitise suuruseks on töövõime kaotuse määr hageja indekseeritud keskmisest netopäevatasust ning arvutatavast hüvitisest tuleb maha arvata hagejale määratud töövõimetuspension. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tervisekahjuga seotud lisakulud hageja esitatava avalduse alusel ning hagi esitamise ajast kuni kohtuotsuse tegemiseni viivise 50 eurot 97 senti ja VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise 2769 eurot 93 senti tasumiseni. Rahuldamata jäi hageja nõue saada hüvitist ajavahemiku eest 30. juulist 2010 kuni 1. detsembrini 2010. Maakohtu otsuse kohaselt tekkis hagejal kehavigastus, kuna kostja eiras tööohutusnõudeid. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 3 järgi ei ole alust, sest hageja ei ole jätnud olulisel määral käibes vajalikku hoolt järgimata. Hageja keskmise töötasu arvutamise aluseks tuleb võtta 12-kuuline periood, sh kuud, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu või viibis puhkusel. Nimetatud kuude väljajätmine võiks olla põhjendatud üksnes juhul, kui ajutine töövõimetus oleks põhjuslikus seoses hilisema tervisekahjuga. Hageja sissetuleku
hulka tuleb arvata ka puhkusetasu. Kuna hagi rahuldamise korral läheb kostja hüvitatavate maksete tasumise kohustus üle kindlustusandjale (kolmandale isikule), on tegemist kindlustushüvitisega, mida tulumaksuga ei maksustata. Seega tuleb keskmise töötasu arvutamisel lähtuda hageja netosissetulekust. Kui kolmas isik ei täida enam kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi ja hüvitise tasumise kohustus läheb üle kostjale endale, on kostjal õigus tasuda hageja eest ka tasumisele kuuluv tulumaks, lisades selle hüvitise brutosummale. Kui kostja keeldub nimetatud viisil kohustust täitmast ja hageja tasub tulumaksu ise, on hagejal õigus pöörduda uuesti kohtusse. Hageja sissetulekute arvutamise aluseks tuleb võtta kostja arvestus, kuna see kajastab hageja enne tööõnnetust 12 kuu jooksul tegelikult saadud sissetulekut. Sellisest arvestusest lähtus ka kolmas isik. Hageja brutotöötasu veebruarist 2009 kuni jaanuarini 2010 oli kokku 154 695 krooni ja netosissetulek 127 879 krooni 5 senti, s.o 8172 eurot 96 senti. Keskmine hageja netokuutasu on seega 681 eurot 8 senti ja kalendripäevatasu 22 eurot 39 senti. Kuna pärast tööõnnetust hageja töötasu ei vähenenud, ei ole hagejal õigust saada kostjalt hüvitist ajavahemiku 1. august kuni 1. detsember 2010 eest. Põhjendatud on mõista kostjalt välja kahjuhüvitis ajavahemiku eest, kui hageja oli töötu, s.o 2. detsembrist 2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 21. augustil 2012 ning jätkuvalt kuni hüvitise väljamõistmise asjaolude muutumiseni (nt hageja tervenemiseni). Asjaolust, et hageja elukaaslane tegeleb ettevõtlusega, ei saa järeldada hageja sissetulekute varjamist või seda, et hageja sissetulekud on tema väidetust suuremad. Hüvitist tuleb vähendada kolmanda isiku poolt hagejale ajavahemikul 10. oktoobrist 2011 kuni
18.märtsini 2013 tasutud 3612 euro 52 sendi võrra, kuid arvestada seejuures, et enne 2. detsembrit 2010 hagejal nõuet ei olnud. Kohustuse täitmisel saab arvestada tasutud hüvitist 149 eurot 10 senti ajavahemiku 2. kuni 31. detsember 2010 eest. Pooled ei vaidle selle üle, et hüvitisest tuleb maha arvata ka hagejale määratud töövõimetuspension, s.o 2011 kuni 2012. a aprill 128 eurot 45 senti kuus, alates 2012. a aprillist 134 eurot 10 senti kuus ja alates 2013. a aprillist 140 eurot 81 senti kuus. Kahjuhüvitist tuleb indekseerida hagejaga sama või sarnast tööd tegevate isikute keskmise töötasu muutuste alusel, mille andmed avaldab Statistikaamet. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka hageja töövõimekaotuse ulatusega. Kokku on indekseeritud hüvitis hagi esitamise aja seisuga 6235 eurot 22 senti, millest tuleb maha arvata saadud töövõimetuspension 2725 eurot 70 senti. Maksu- ja Tolliameti andmetel on hagejale tehtud väljamakseid 2011. a-l kokku 1541 eurot 40 senti ja 2012. a jaanuarist kuni augustini 1055 eurot 85 senti. Hageja on kinnitanud, et detsembris 2010 sai ta töövõimetuspensionit 128 eurot 45 senti. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata kolmanda isiku tasutud summad, mille ulatuses saab kostja kohustuse lugeda täidetuks. Ajavahemikul 2. detsembrist 2010 kuni 21. augustini 2012 on kindlustusandja tasunud hagejale hüvitist 2831 eurot 50 senti. Seega on kostjal hagi esitamise aja seisuga hagejale maksmata 678 eurot 2 senti. Osaliselt põhjendatud on hageja taotlus kohustada kostjat maksma kahjuhüvitist iga kuu alates hagi esitamisest töövõimetusmäära ja töövõimetuspensioni alusel 287 eurot 88 senti ning indekseerida
hüvitist. Otsuse tegemise aja seisuga on hüvitis kokku 3593 eurot 85 senti. Kolmas isik ei ole teinud hagejale kostja eest väljamakseid alates juunist 2012, mistõttu seda osa ei saa maha arvata. Ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni peab kostja maksma hagejale hüvitist 2091 eurot 91 senti. Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada hageja teenitavat töötasu, kuna senine sissetulek jääb hagejal säilinud töövõime proportsioonidesse. Kuna hagejal on töövõime osaliselt säilinud, on tal selles ulatuses õigus teha tööd ja saada tasu, mida ei ole põhjust hüvitise määramisel hüvitisest maha arvata. Alates otsuse tegemise ajast tuleb kostjalt välja mõista hüvitis järgmiselt: arvestades indekseeritud netopäevatasu ja töövõimekaotuse ulatust 10 eurot 87 senti päevas, millest arvata maha kuus saadav töövõimetuspension. VÕS § 130 lg 1 ja § 128 lg 2 kohaselt on põhjendatud hageja lisakulude hüvitamise nõue. Lisakulutused on vastavuses Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni otsusega tuvastatud kulutustega. Hageja esitab iga kuu eelmisel kalendrikuul tekkinud lisakulusid tõendavad dokumendid kostjale, mille alusel peab kostja need kolme tööpäeva jooksul hüvitama. Kostjat saab kohustada hüvitama vaid kulusid, mis on tingitud tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusest, s.o sanatooriumikulu, sõidukulu ja ravimikulu. Kostjal on õigus iga retseptiravimi puhul otsustada, kas see on seotud tervisekahjustusega. Hageja viivisenõue on osaliselt põhjendatud. Kuna ei ole teada, kas ja millal enne kohtusse pöördumist on hageja esitanud kostjale kahju hüvitamise nõude, tuleb viivis mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni, s.o kokku 50 eurot 97 senti. Lisaks peab kostja maksma hagejale VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist alates otsuse tegemisest kuni hüvitise maksmiseni.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäi rahuldamata nõue ajavahemiku eest 30. juulist kuni 1. detsembrini 2010 hüvitise saamiseks ning osaliselt rahuldamata hageja ühekordse kahju hüvitamise nõue, igakuiste perioodiliste maksete tasumise nõue ja viivisenõue ning jaotati menetluskulud. Hageja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis alates 30. juulist 2010 kuni 29. augustini 2013 ühekordse maksena 4458 eurot 7 senti (bruto), alates 29. augustist 2013 perioodiliselt makstav hüvitis, kusjuures otsuse tegemise ajal on igakuise hüvitise suurus 446 eurot 28 senti (bruto), millest tuleb maha arvata töövõimetuspension, tervisekahjust tingitud lisakulutuste hüvitis hageja esitatava avalduse alusel ning viivis 820 eurot 33 senti ajavahemiku eest 2. augustist 2010 kuni 29. augustini 2013 ja alates
30.augustist 2013 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda ning määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
7.Kolmas isik leidis, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus täiendas 5. septembri 2014. a otsuses maakohtu otsuse resolutsiooni selgitusega, et hüvitis mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja netosummana. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jättis poolte apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitise suurendamiseks ei anna alust hageja seisukoht, et kohtupraktikas mõistetakse hüvitis üldjuhul välja brutosummana. Hagejale hüvitise suuruse väljaarvestamisel on aluseks võetud tema keskmine netotöötasu. Seega on väljamõistetud hüvitis määratud kindlaks summadena, mida hagejal on õigus hüvitist maksma kohustatud isikult saada, ilma et neilt summadelt tuleks teha täiendavaid mahaarvamisi. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada selgitava märkusega, millest nähtub ühemõtteliselt, et tegemist on netosummadega. Kuna hageja sissetulek vähenes pärast 1. juulit 2002 tehtud kostja teo tagajärjel, tuleb varalise kahju hüvitist arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2). Maakohtu hageja keskmise töötasu arvestus on kooskõlas VÕS-ist tulenevate kahju hüvitamise põhimõtetega. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei tule hüvitise aluseks võetava keskmise sissetuleku arvutamisel jätta välja perioodi, kui hageja oli ajutiselt töövõimetu. Keskmise töötasu arvutamisel isiku tegelikust sissetulekust lähtumine on kooskõlas VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise põhimõttega ja annab terviklikuma läbilõike hageja töötasust. Keskmise sissetuleku arvestamisel 12 kuu kohta on õige võtta arvesse ka sissetuleku tavapäraseid aasta jooksul esinevaid kõikumisi, sh lühiajalisest haigestumisest tingitud sissetuleku ajutist vähenemist, kuna need võimaldavad täpsemini kindlaks teha isikul tegelikult tekkinud kahju. Seetõttu on põhjendatud võtta arvesse ka need kuud, mille vältel oli hageja ajutiselt töövõimetu, mitte aga lähtuda võimalikust maksimaalsest sissetulekust. Viimasel juhul saaks väljamõistetavale kahjuhüvitisele omistada osaliselt karistusliku iseloomu. Asjas ei kohaldu ajutine kord, mis kaotas kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Ajavahemikul 1. augustist kuni 1. detsembrini 2010 ei tekkinud hagejal kahju, sest hageja jätkas tööd kostja juures ja tema töötasu ei olnud väiksem enne tööõnnetust saadud töötasust. Märtsis ja novembris 2010 saadud väiksem sissetulek ei anna alust arvata, et kogu perioodil tekkis hagejal tööõnnetusest tingitud kahju. Sarnaselt arvestati hagejale tavapärasest väiksemat töötasu ka nt veebruaris, märtsis ja augustis 2009. Hageja ei ole ka esile toonud, mille tõttu ta sai märtsis ja novembris 2010 tavapärasest väiksemat sissetulekut. Viivis tuleb välja mõista alates kostjale nõudest teatamisest, s.o alates hagiavalduse esitamisest
22.augustil 2012. VÕS § 113 lg 2 kohaldamine ei saanud tulla hagejale üllatusena. Hageja ei ole tõendanud täiendavate menetluskulude tekkimist menetluse väidetava venimise tõttu, mis võimaldaks jätta menetluskulud kostja kanda. Arvestades tsiviilasja keerukust, asjas toimunud kahte kohtuistungit ja kolmanda isiku osalemist, ei kestnud maakohtu menetlus ebamõistlikult pikka aega. Kostja ei ole oma menetlusõigusi pahauskselt kasutanud ega menetlust venitanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäi kostjalt hüvitis välja mõistmata, ning teha selles osas uus otsus, mõistes kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 2. detsember 2010 kuni 26. juuli 2013 eest hüvitis 3149 eurot 93 senti ja alates 27. juulist 2013 iga kuu hüvitis, mille määr on 27. juuli 2013. a seisuga 12 eurot 16 senti. Hageja arvates tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi ning kassatsiooniastme kulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt jätsid kohtud keskmise töötasu arvutamisel valesti kohaldamata Vabariigi Valitsuse määrusega nr 91 kehtestatud määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord", mille alusel ei arvestata keskmise töötasu arvutamisel ajavahemikku, mil hageja oli töövõimetu. Ebaõiglane ja VÕS § 127 lg-s 1 sätestatuga vastuolus on arvata keskmise tasu arvutamise aja hulka aega, mil kannatanu on pikka aega töövõimetu ega saa sissetulekut. Kui ajutise töövõimetuse aeg arvatakse ajavahemiku hulka, oleks kohtud pidanud hageja enne tööõnnetust saadud sissetulekuna arvestama ka ajutise töövõimetuse eest makstud hüvitist. Hageja keskmine netotöötasu oli enne tööõnnetuse toimumist 25 eurot 4 senti päevas. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada hageja töövõime kaotuse ulatust ning arvata maha hagejale makstud töövõimetuspension ja kolmanda isiku makstud püsiva töövõimetuse hüvitis.
10.Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtud lahendasid vaidluse õigesti VÕS §de 127 ja 130 järgi, jättes ajutise korra ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 kohaldamata. Alles apellatsioonimenetluses tugines hageja sellele, et ajutise töövõimetuse aega ei tule keskmise töötasu arvutamisel arvestada. Varem ei ole hageja tuginenud ka sellele, et kahju kindlakstegemisel tuleb arvestada ajutise töövõimetuse hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, et talle oleks ajutise töövõimetuse hüvitist makstud või tal oli muid sissetulekuid peale maakohtu arvestatud Maksu- ja Tolliameti tõendis märgitu.
11.Kolmas isik palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Muu hulgas viitab kolmas isik asjaolule, et ravikindlustuse seadus ei näe ette võimalust jätta hüvitise arvutamisel kõrvale kuud, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäi rahuldamata hageja nõue saada ühekordset hüvitist ajavahemiku 2. detsember 2010 kuni 26. juuli 2013 eest ja igakuist hüvitist alates 27. juulist 2013 ning viivist. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust kostjalt tervisekahjuga kaasnenud lisakulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäi
rahuldamata hageja hüvitisenõue ajavahemiku 30. juuli 2010 kuni 1. detsember 2010 eest. Märgitud osas on otsused TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kui suure ühekordse hüvitise peab kostja hagejale maksma ajavahemiku 2. detsember 2010 kuni 26. juuli 2013 eest ning iga kuu alates 27. juulist 2013.
14.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmiseks tuleb teha kindlaks hageja keskmine kuusissetulek enne tööõnnetust, arvata sellest maha kolmanda isiku hagejale makstud hüvitis ja hagejale määratud töövõimetuspension ning hüvitis indekseerida, arvestades seejuures hageja töövõime ulatusega. Hageja ei väida kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on hüvitise vähendamisel eksinud kolmanda isiku makstud hüvitise ja hagejale määratud töövõimetuspensioni suurusega. Samuti ei viita hageja hüvitise valele indekseerimisele. Hageja arvates ei ole ringkonnakohus arvestanud hageja keskmise kuusissetuleku kindlakstegemisel VÕS §-des 127 ja 130 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki. Kolleegium nõustub hagejaga ja leiab, et ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga põhjendanud piisavalt oma seisukohta, et hageja keskmine töötasu tuleb arvutada 12-kuulise ajavahemiku alusel, arvates selle hulka mh aja, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu ja jättes hageja keskmise sissetulekuna arvestamata talle makstud haigushüvitise.
15.Töötajale enne 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeris enne võlaõigusseaduse jõustumist ajutine kord. Kuna hagejaga juhtus tööõnnetus veebruaris 2010, märkis ringkonnakohus iseenesest õigesti, et ajutine kord praeguses asjas ei kohaldu (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-53-06, p 17; 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 17; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Seetõttu tuleb hagejale kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada eelkõige VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Samuti tuleb lähtuda VÕS §-st 130, mille kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulud, mh töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Eeltoodu ei tähenda kolleegiumi arvates aga seda, et tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel ei saa kohus üldse ajutises korras sätestatud põhimõtetega arvestada. Kolleegium selgitab, et kuigi ajutine kord on alates
1.juulist 2002 kehtetu selle korra aluseks olnud ENSV tsiviilkoodeksi kehtetuks tunnistamise tõttu, ei ole seadusandja pidanud siiani vajalikuks tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitamist täpsemalt reguleerida. Seega ei näe ükski seadus ega muu õigusakt ette metoodikat, mille alusel tuleb tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju eest väljamõistetavat hüvitist arvutada. Kolleegium leiab siiski, et kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus
kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on kolleegiumi arvates võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise. Maa- ja ringkonnakohus võtsid hagejale väljamõistetud hüvitise arvutamise aluseks tööõnnetusele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku, arvates selle aja hulka mh kuud, mil hageja kõigil tööpäevadel ei töötanud. Kohtud ei põhjendanud seejuures, miks lähtumine 12-kuulisest ajavahemikust, sh aeg, mil hageja ei töötanud, täidab parimal viisil hagejale kahju hüvitamise eesmärki ja korvab talle mh sissetuleku vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegiumi arvates võib kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada VÕS §-des 127 ja 130 sätestatud kahju hüvitamise eesmärke. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et kohus peab tööõnnetuses tekkinud kahju hüvitise arvutamisel kaaluma, kas kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil isik kõigil tööpäevadel ei töötanud. Lisaks, kuna VÕS § 127 lg-t 1 ja § 130 silmas pidades tuleb kahjustatud isikule tagada olukord, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud ilma kahju saamata, hüvitades mh sissetuleku vähenemise ja majanduslike võimaluste halvenemise, peab kohus hüvitise väljamõistmisel hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud ajavahemiku sissetulekuid, sh nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või tuleb isiku alusetu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et alati ei pruugi kahjujuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine täita VÕS § 127 lg-s 1 ja §-s 130 sätestatud tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu poleks üldse esinenud. Seda nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb kohtul tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus.
16.Vastuseks menetlusosaliste väidetele asjas kahjuhüvitise arvutamise metoodikat sätestavate õigusaktide kohta märgib kolleegium järgmist. Hageja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. See määrus on kehtestatud töötasu suurust reguleeriva töölepingu seaduse § 29 lg 8 alusel ning seda kohaldatakse töötaja keskmise töötasu arvutamisele ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel (määruse § 1 lg 1). Nimetatud määrus ei ole kehtestatud kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades ega VÕS §de 127 ja 130 alusel väljamõistetava kahjuhüvitise arvutamiseks.
Samuti ei ole hagejale väljamõistetava kahjuhüvitise arvutamisel põhjendatud lähtuda hageja viidatud ohvriabi seaduses sätestatud metoodikast. Selle seaduse reguleerimisala ei hõlma tööülesannete täitmisel saadud kahju hüvitamist ega ole samuti kehtestatud võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise eesmärki arvestades. Hageja nõutava hüvitise arvutamise aluseks ei saa võtta ka kolmanda isiku märgitud ravikindlustuse seadust. See seadus reguleerib kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel põhinevat ravikindlustust (§-d 1 ja 2) ning eesmärk ei ole hüvitada tervisekahjustuse saanud isikule kogu kahju
(VÕS § 127).
17.Ringkonnakohus peab asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud seisukoha selles, kui suurt hüvitist on kostja kohustatud maksma hagejale ühekordse rahasumma ja perioodiliste maksetena. Selleks tuleb kooskõlas eeltooduga teha kindlaks hageja keskmine sissetulek, vähendada seda kolmanda isiku makstud hüvitise ja hagejale määratud töövõimetuspensioni võrra ning indekseerida hüvitis hagejaga sama või sarnast tööd tegevate isikute keskmise töötasu muutuste alusel, arvestades seejuures hageja töövõimekaotuse ulatusega. Sõltuvalt kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurusest tuleb lahendada ka viivisenõue.
18.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
19.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebuse osalise rahuldamise tõttu hagejale tagastada. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.