Toomas Oinuse avaldus OÜ Kampar Haldus, Rein Palvadre ja Maie Palvadre vastu seadusest tuleneva talumiskohustuse täitmise ja servituudi seadmise kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. juuli 2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toomas Oinuse määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. märts 2015
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Toomas Oinus (isikukood: XXXX); esindaja Mihkel Nukka; Vastustaja I (puudutatud isik I): Rein Palvadre (isikukood:
XXXX);
Vastustaja II (puudutatud isik II): Maie Palvadre (isikukood:
XXXX);
Vastustajate esindajad Vallo Palvadre ja vandeadvokaat Merle Järvala; Puudutatud isik III: OÜ Kampar Haldus (registrikood: 10607170); juhatuse liige Toomas Pechter; Puudutatud isik IV: Otepää Vallavalitsus (registrikood: 75001566); esindaja vallasekretär Janno Sepp Puudutatud isik V: Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu), esindajad Kristo –Taavi Ruus, Janar Taal ja Anneli Teelahk
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Tartu Maakohtu 22. juuli 2014 määruse resolutsiooni sõnastust ja lugeda Tartu Maakohtu 22. juuli 2014 määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
Jätta rahuldamata Toomas XXXX asuva XXXX kinnistu (registriosa XXXX) ja XXXX kinnistu (registriosa XXXX) koormamiseks XXXX kinnistu (registriosa XXXX) igakordse omaniku kasuks tähtajatu veejuhtimise ja selleks vajaliku kaevu kasutamise reaalservituudiga ja Rein Palvadre ja Maie Palvadre nõusoleku tuvastamiseks kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks seatava reaalservituudi nähtavakstegemiseks.
2.Muuta maakohtu määruse põhjendusi Toomas Oinuse avalduse rahuldamata jätmisel.
3.Toomas Oinuse määruskaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus avaldaja Toomas Oinus kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Toomas Oinus (avaldaja) esitas 10. augustil 2005 hagiavalduse (I kd tl 1-4) Kampar Haldus OÜ (puudutatud isik III) vastu seadusest tuleneva talumiskohustuse täitmiseks ja servituudi seadmiseks kohustamiseks. Avalduse kohaselt asub OÜ-le Kampar Haldus kuuluval kinnistul XXXX (registriosa nr XXXX, XXXX) 1937. aastal ehitatud puurkaev, millest on saadud vett ümbruskonna loomakasvatus- ja eluhoonete tarbeks. Avaldajale kuuluv XXXX kinnistu (registriosa nr XXXX, XXXX) (edaspidi XXXX) sai vett eespool mainitud puurkaevust. Alates 2003. aastast asuvad puurkaevust vee võtmise tarbeks ehitatud pumbajaam ja elektrikilp XXXX kinnistul. 30. juulil 2005 ühendas OÜ Kampar Haldus osanik Toomas Tuvikene puurkaevust lahti XXXX kinnistu suunas väljuva veetrassi ning jättis veeta avaldaja kinnistul asuva hobuse XXXX, samuti avaldajale ning kolmandatele isikutele kuuluvad elu- ja abihooned.
25.jaanuaril 2012 sõlmisid Rein Palvadre, Maie Palvadre ja OÜ Kampar Haldus notariaalse kokkuleppe kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamiseks (I kd tl 87-91). Kokkuleppe ning jagamise tulemusena jäi kinnistu nimetusega XXXX registriosa numbriga XXXX, katastritunnusega XXXX, pindalaga 4388m2 OÜ Kampar Haldus ainuomandisse, ning jagamise tulemusena tekkinud XXXX kinnistu registriosa nr XXXX katastritunnusega XXXX, pindalaga 5058m2 (edaspidi XXXX) Rein Palvadre ja Maie Palvadre ühisomandisse. Alates 14. veebruarist 2012 on XXXX kinnistu ühisomanikud Rein Palvadre ja Maie Palvadre. Avaldaja lõplik nõue maakohtus vastavalt 17. juuni 2014 menetlusdokumendile (III kd tl 53) oli järgmine:
1) kohustada OÜ-t Kampar Haldus ja Rein ning Maie Palvadre taluma põhjavee varustamiseks vajalikke maa-aluseid tehnorajatisi (veetrassid). 2) keelata Rein ja Maie Palvadrel takistada veevarustust Toomas Oinuse kinnistule. 3) keelata Rein ja Maie Palvadrel kahjustada XXXX kinnistul asuvat puurkaevu. 4) seada Rein Palvadrele ja Maie Palvadrele kuuluvale kinnistule Toomas Oinusele kuuluva kinnistu kasuks reaalservituut.
2.Rein Palvadre ja Maie Palvadre (puudutatud isikud I ja II) olid seisukohal, et avaldaja nõue tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata (II kd tl 138-149). Puudutatud isikutele kuuluval XXXX kinnisasjal ei asu tehnorajatisi ja tehnovõrke AÕS § 158 või § 1581 mõttes. Puudub mistahes kinnitus, sh projektdokumentatsioon avaldaja väidetud veetrasside olemasolu kohta. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-67-02, et tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi, mida oleks kunagi võinud tehnorajatisena kasutada. Puudutatud isikutele I ja II kuuluval kinnistul elumaja all asuvat veevõtukohta (arteesiakaevu) ei saa pidada selliseks tehnorajatiseks, mille suhtes saaks naaberkinnistu omanik talumiskohustuse nõuet esitada. Talumiskohustuse nõude saab esitada vaid tehnorajatise või võrgu omanik või valdaja. Avaldaja ei ole puudutatud isikutele I-II kuuluvale kinnistule rajanud ega renoveerinud seaduse nõuetele vastavaid tehnorajatisi, mida saaks sihtotstarbeliselt kasutusele võtta ja kohustada kostjaid talumiskohustust täitma. Puudutatud isikute I-II kinnistul asuv veevõtu koht (arteesiakaev) asub maja all, ning sellele saab juurdepääsu tagada üksnes lammutamise teel. Avaldaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et puudutatud isikutele II kuuluva ehitise all olev veevõtukoht oleks käsitatav puurkaevuna, sh oleks registreeritud keskkonnaametis puurkaevuna. Puudutatud isikud I-II ei ole kunagi varustanud Toomas Oinusele kuuluvaid kinnistuid veega. See oleks ka tehniliselt võimatu. Puurkaevu ega veetrasse ei näe ette ka kehtestatud detailplaneering, milles on märgitud arteesiakaevu asukoht. Nende kaevude vahe tehniliselt seisneb selles, et arteesia kaevul tehniliselt puudub selline konstruktsioon, mis võimaldaks varustada rohkem kui ühte majapidamist. Tõendatud ei ole, et veetorustiku rajamine puudutatud isikute I-II kinnistule on hädavajalik XXXX kinnistu eesmärgipäraseks kasutamiseks ja, et torustiku ehitamine ei ole võimalik puudutatud isikute I-II kinnisasja kasutamata või, et selline ehitamine oleks olulisel määral vähem koormav, kui avaldaja enda kinnistule ehitamine. Toimiva veetrassi rajamiseks on vaja taotleda ehitusprojekt ja – luba. Ehitusseadus (EhS) § 23 lg 5 sätestab, et teisele isikule kuuluvale kinnisasjale tehnovõrgu- või rajatise ehitamiseks väljastatakse ehitusluba kinnisasja omaniku nõusolekul. Vale on avaldaja väide kohtule, et avaldaja perekond on olnud 7 aastat veevarustuseta. Avaldajale kuuluval XXXX kinnistul asub salvkaev, mida saaks vajadusel kasutada. Otepää Vallavalitsus on väljastanud Toomas Oinusele 03. oktoobril 2012 nõusoleku XXXX kinnistule puurkaevu rajamiseks. AÕS § 1581 ja AÕSRS § 152 lg 1 käesoleval juhul ei kohaldu ning puurkaevu ehitamiseks või rekonstrueerimiseks tuleks lähtuda 08. augusti 2010 jõustunud veeseaduse (VeeS) § 306 alusel kehtestatud keskkonnaministri määrusest nr 37.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus jättis 22. juuli 2014 määrusega Toomas Oinuse avalduse rahuldamata. Maakohus jättis Toomas Oinuse menetluskulud tema enda kanda ja puudutatud isikute menetluskulud Toomas Oinuse kanda. Tuginedes TsMS § 477 lg-le 1 lahendas maakohus asja hagita menetluses hagimenetluse sätete kohaselt.
Maakohus leidis, et avaldaja on OÜ Kampar Halduse vastu nõuded välistanud. Kinnistu (reg nr XXXX ainuomanikeks on Maie Palvadre ja Rein Palvadre. Samas ei ole avaldaja sõnaselgelt selgitanud, kuidas sai OÜ Kampar Haldus peale tema omandiõiguse lõppemist XXXX kinnistule jääda kostjaks ning millisel kinnistul OÜ Kampar Haldus peaks taluma põhjavee varustamise vajalikke maa- aluseid tehnorajatisi (veetrassid). Avaldaja on oma 17. juuni 2014 (III kd tl 52-54) ja 01. juuli 2013 (II kd tl 201-203) menetlusdokumentide resolutsioonide p-des 1 esitanud umbmäärase nõude. Seega ei saa kohus OÜ Kampar Halduse vastu esitatud hagi rahuldada juba ainuüksi seetõttu, et tema vastu esitatud nõuded on ebaselged ning ta ei ole enam kostja. Maakohus on korduvalt nõudnud avaldajalt tõendite esitamist. Avaldaja on jätnud kohtu nõude täitmata. Avaldaja on kohtule esitanud asja lahendamiseks vajalike tõendite asemel hulgaliselt dokumente, millel ei ole otsest seotust avaldaja nõudega. Kohus ei saa ise paikvaatlust teostades asuda tõendeid koguma. Ilma erialaseid teadmisi omamata ning ilma mõõteseadmeteta ei saa kindlaks teha, kas ja kus maa all veetrassid asuvad. Eksperdi hinnangut ja seisukohta ei saa kohus asendada tunnistajate, kes kunagi võisid kaevetöid kinnistutel teha, ütlustega. Avaldaja ei ole puudutatud isikutele kuuluvale kinnistule rajanud ega renoveerinud seaduse nõuetele vastavaid tehnorajatisi, mida saaks sihtotstarbeliselt kasutusele võtta ja kohustada puudutatud isikuid talumiskohustust täitma. Avaldaja poolt esitatud dokumendid ei tõenda trasside olemasolu ega ka seda, et need trassid on ehitatud selleks, et arteesiakaevust saaks avaldajale vett pumbata. Avaldaja ei ole esitanud ei trasside renoveerimisprojekti (ei selle aja kohta, mil väidetav renoveerimine tehti, ega ka võimalikku käesoleval ajal koostatud renoveerimisprojekti) ega ole esitanud ka avalduse täpsustust vaatamata kohtu poolt antud võimalusele see esitada kuni 01. juulini 2013.
22.märtsi 2013 Keskkonnainspektsiooni Valgamaa büroo kirja kohaselt asub XXXX kinnistul arteesiakaev, mis on rajatud enne puurkaevu nõudeid kehtestava õigusliku regulatsiooni väljatöötamist. Kaev ei ole registreeritud keskkonnaametis puurkaevuna ning seda ei ole võimalik kasutada samadel eesmärkidel nagu puurkaevu. Tehniliselt puudub arteesiakaevul selline konstruktsioon, mis võimaldaks varustada rohkem kui ühte majapidamist. Avaldajale kuuluval XXXX kinnistul asuvast salvkaevust saaks avaldaja vett ilma selleta, et tekitaks kahju puudutatud isikutele. Kõik tingimused mõistlikul viisil oma kinnistute veega varustamiseks on avaldajal olemas. Avaldaja on kohalikule omavalitsusele esitanud taotluse temale kuuluvale XXXX kinnistule puurkaevu ehitamiseks ning kohalik omavalitsus on sellekohase loa ka 03. oktoobril 2012 andnud. AÕS § 158 lg 1 eeldused ei ole täidetud. Kinnistul ei asu seaduslikul alusel loodud tehnovõrke.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Toomas Oinus esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 22. juuli 2014 määrus ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada avaldus ja koormata Valgamaal XXXX asuvat XXXX kinnistut (registriosa XXXX) XXXX kinnistu (registriosa XXXX) igakordse omaniku kasuks tähtajatu reaalservituudiga kinnistut läbiva veetrassi ning XXXX kinnistul asuva kaevu kasutamiseks ja hooldamiseks, mis on vajalik XXXX kinnistu veega varustamiseks tingimusel, et XXXX kinnistu igakordne omanik võimaldab veetrassil ja kaevul remont- ja hooldustööde teostamist, samuti tuvastada Rein Palvadre ja Maie Palvadre nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXX III jakku märkuse kandmiseks. Toomas Oinus palub jätta kõik menetluskulud vastustajate kanda. Määruskaebuse kohaselt:
1) on maakohus jätnud välja selgitamata kaebaja avalduse täpse sisu ja eesmärgi. Maakohus on määruse põhjendustes sedastanud, et avaldaja nõue on umbmäärane. Maakohus pidanuks TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 alusel selgitama välja avaldaja kohtusse pöördumise tegeliku tahte. Avaldaja eesmärk on tagada talle kuuluvale XXXX kinnistule, kus elab avaldaja pere, veevarustus vastustajate kinnistul asuvast puurkaevust (arteesia) XXXX kinnistu maapõues asuva veetrassi kaudu. Kaebaja eesmärk oli AÕS § 158 alusel koormata vastustajate kinnistu reaalservituudiga nii, et kaebajal on õigus seal asuvast kaevust vett pumbata XXXX kinnistul asuvale pereelamule läbi veetrassi, millest osa asub vastustajatele kuuluva kinnistu maapõues. Maakohus lähtus ekslikult sellest, et kaebaja soovis reaalservituudi seada üksnes veetrasside talumiseks; 2) on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, et kaebaja on jätnud täitmata kohtu nõude tõendite esitamiseks. Jättes rahuldamata kaebaja taotlused paikvaatluse korraldamiseks, kohaliku omavalitsuse kaasamiseks ning tunnistajate ülekuulamiseks, on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme. Paikvaatlusega oleks võimalik näidata veetrasside reaalset olemasolu, ning kummutada vastustajate väite, et kaev asub maja all ning sellele puudub juurdepääs. Vastustajad ise pumpavad kaevust endale vett seal asuva hüdrofooriga, millele peab olema võimalik ligi pääseda. Keskkonnainspektori vaatlusprotokollist (II kd tl 157-159) nähtuvalt on kaevule võimalik ligi pääseda luugi kaudu, mis on kinnitatud üksnes kruvidega; 3) on maakohus leidnud ebaõigesti, et projektdokumentatsiooni puudumine välistab avalduse rahuldamise. Veetrasside rajamise ajal ei olnud projektdokumentatsiooni koostamise nõuet. AÕS § 158 lg 1 alusel esitatud avalduse esitamiseks ei ole määrava tähendusega, et tehnorajatis, mille suhtes talumiskohustust nõutakse, peab olema seaduslik. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-14-06 p-s 17 leidnud, et kuna 01. jaanuarist 2003 kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 01. aprilli 1999, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Kaebaja 29. oktoobri 2012 menetlusdokumendi lisa 3 leheküljelt 15 (II kd tl 43) nähtuvalt on puurkaev, mille suhtes reaalservituudi seadmist taotletakse, rajatud 1937. aastal, seega enne 01. aprilli 1999. Lisas kirjeldavad esitatud andmed veel veetootlikkust (6 m3 tunnis), sügavust (150 m) ja tüüpi (arteesia). Menetlusdokumendi lisas 8 XXXX kinnistu detailplaneeringu seletuskiri ja joonised, punktis 8.3 (II kd tl 67) on märgitud, et naaberkinnistu veevarustus tuleb lahendada puudutatud isiku kinnistul asuva puurkaevu kaudu viimasega kokkuleppel, kuid maakohus ei ole sellega arvestanud; 4) on maakohus jätnud põhjenduseta kõrvale asja lahendamise seisukohalt olulised tõendid, sh kaebaja pöördumises kohaliku omavalitsuse poole, et lahendada veeprobleem XXXX kinnistul (I kd, tl 12); arve-saatelehed (II kd tl 53-54 ja 192-193); Tartu Halduskohtu 31. mai 2007 kohtuotsuse (II kd tl 55-61); XXXX kogukonna ühisavalduse (II kd tl 160); kaevetööde lepingu (II kd tl 195); Eesti Energia AS kirja (II kd tl 93). Kaebaja 01. oktoobri 2012 menetlusdokumendi lisast 3 – XXXX kinnistu detailplaneeringust (I kd tl 125, lisatud määruskaebusele III kd tl 83) on selgelt näha, et joonise üleval vasakus nurgas on olemas veetrass, mis ühendab kaebaja ja vastustajate kinnistuid. Joonisega arvestamisel oleks maakohus teinud järelduse, et veetrass on tegelikkuses olemas ja kaebaja avaldus oleks rahuldatud. Lisas 4 on esitatud Pühajärve Vallavalitsuse tehnilised tingimused XXXX kinnistu arendamisele (I kd tl 126), kus on märgitud, et veevarustus tuleb lahendada olemasoleva puurkaevu baasil. Tegemist on vastustajate kinnisasjal asuva puurkaevuga. Lisana 5 on esitatud kohaliku omavalitsuse korraldus eelkäsitletud detailplaneeringu vastuvõtmiseks. Nimetatud tõenditega arvestamata jätmist pole maakohus põhjendanud; 5) oleks maakohus pidanud kaasama menetlusse seisukoha andmiseks kohaliku omavalitsuse. Kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud tõendid on vastuolulised. Maakohus oleks pidanud tuvastama, kas kohaliku omavalitsuse nõusolekust piisab teise puurkaevu XXXX kinnistule rajamise õiguse tekkimiseks;
6) on maakohus teinud alusetu järelduse, et kaebajal on võimalik saada oma kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja majandamiseks vett XXXX kinnistul asuvast salvkaevust. Kohus, omamata infot salvkaevus oleva veevaru kohta ning ise kohapeal käimata, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja saab rahuldada enda ja oma pere joogi- ja majapidamisvee vajadust salvkaevu baasil. XXXX kinnistu detailplaneeringu kohaselt on lahendatud veevarustus vastustajate kinnistul asuva puurkaevu (arteesia) baasil. XXXX kinnistu detailplaneeringu menetlusega alustati 1999. aastal, planeering kehtestati 2000. aastal ja siis oli kommunikatsioonide asendiplaanile märgitud olemasolev veetrass (III kd tl 83); 7) puudub tsiviilasja toimikus Keskkonnaameti tõend, mis lubab avaldaja kinnistule puurkaevu rajamist. Seega on maakohus teinud alusetu järelduse puurkaevu rajamise võimalikkuse kohta kaebaja kinnistule. Samuti on kaebaja jaoks uue kaevu finantseerimine ilmselgelt kulukas, kuna XXXX küla piirkonnas asub põhjavesi väga sügaval, mistõttu puurimiskulu on oluliselt suurem kui tavaolukorras. Teadaolevalt maksab asjaomasesse piirkonda uue puurkaevu rajamine umbes 20 000 eurot. Tegemist on eraisiku jaoks ebamõistliku ja ülemäärase kulutusega, mida pole võimalik kanda; 8) ei mõjuta XXXX kinnistu reaalservituudiga koormamine vastustajaid märkimisväärselt. Vastustajad kasutavad XXXX kinnistut suvilana ega ela seal aastaringselt.
VASTUSTAJATE SEISUKOHT
5.Rein Palvadre ja Maie Palvadre vaidlesid määruskaebusele vastu, leides, et Tartu Maakohtu 22. juuli 2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud, määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus ning vastustajad paluvad jätta selle rahuldamata. Vastuväite kohaselt: 1) on vastustajad korduvalt juhtinud määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et tema nõue on konkretiseerimata ning eeldused nõude rahuldamiseks puuduvad; 2) nähtub määruskaebusest, et määruskaebuse esitaja on oma nõuet sisuliselt muutnud või isegi nõudest loobunud. Määruskaebuse p-des 2.1.2. ja 2.4.9. ja dokumendi resolutsioonis taotleb määruskaebuse esitaja vee pumpamise võimalust XXXX kinnistule. 10. augustil 2005 esitatud hagis taotles ta seda XXXX kinnistule. Kordagi ei ole esimese astme kohtus esitatud taotlust seonduvalt XXXX kinnistuga; 3) on sisutühi määruskaebuse esitaja 01. juuli 2013 taotlus keelata veevarustuse takistamine Toomas Oinuse määratlemata kinnistule. AÕS § 172 lg 2 sätestab, et reaalservituut ei või teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega; 4) on asjakohatud etteheited kohtule, et kohus ei ole välja selgitanud määruskaebuse esitaja tegelikku tahet. Asjas on tõendatud, et kohus andis määruskaebuse esitajale korduvalt võimalusi oma nõude täpsustamiseks ja tõendamiseks, kuid määruskaebuse esitaja on jätnud kohtu nõude tõendite esitamiseks täitmata; 5) ei ole vastustajatele kuuluval kinnistul tehnorajatisi kehtiva AÕS § 158 lg 1 ega AÕSRS § 152 lg 1 mõttes ja tähenduses ehk õiguslikul alusel või enne maa esmakinnistamist ehitatud rajatisi, mis oleks tehnorajatistena tegelikult kasutatavad. AÕS § 158 lähtub eeldusest, et tehnovõrku või rajatist ei ole veel ehitatud. Samas tuleb AÕS § 158 lg 1 sätestatud tingimuste olemasolu kontrollida ka olukorras, kus reaalservituudi seadmist nõutakse pärast tehnovõrgu või rajatise ehitamist. Antud juhtumil ei ole vastustajate kinnistule seaduslikul teel ehitatud ega ka renoveeritud tehnovõrke ega rajatisi, mille osas saaks üldse talumiskohustuse nõude esitada. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12, et reaalservituudi nõudeõiguse realiseerimiseks peavad olema täidetud AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud tingimused ning ainuüksi asjaolu, et torustik on juba ehitatud, ei anna alust AÕS § 158 lg-t 1 kohaldada;
6) ei ole T. Oinuse nõuet võimalik kvalifitseerida AÕSRS § 152 lg 1 alusel. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Puuduvad tõendid sellest, et enne 01. aprilli 1999 ja enne maa esmakinnistamist on vastustajate kinnistule rajatud veetrassid. Tehnovõrgul ja -rajatisel peab olema võimalik määratleda ka selle omanikku ja ehitamise seaduslikkust. AÕSRS § 14 lg 1 sätestab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on maatüki oluline osa; 7) on toimiva veetrassi rajamiseks ja renoveerimiseks vaja 16. juunil 1994 jõustunud veeseaduse kohaselt taotleda ehitusprojekt ja – luba. Enne ehitusloa taotlemist peab taotleja kooskõlastama puurkaevu asukoha kohaliku omavalitsusega. Kohalik omavalitsus peab kooskõlastusel arvestama üld- ja detailplaneeringut (XXXX detailplaneering ei näe ette puurkaevu ega veetrasse), kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukava ning vee-ettevõtja olemasolevaid teeninduspiirkondasid. Kehtestatud detailplaneering ei näe ette puurkaevu ega veetrasse, selles on märgitud arteesiakaevu asukoht; 8) on vale määruskaebuse esitaja väide, et 29. oktoobri 2012 menetlusdokumendi lisas 8 esitatud XXXX kinnistu detailplaneeringu p 8.3. näeb ette naaberkinnistu veevarustuse lahendamise vastustajate kinnistu kaudu. Selle detailplaneeringu p 8.3 ei puuduta XXXX ega XXXX kinnistuid vaid reguleerib ainult XXXX ja XXXX vahelist veevarustust;
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
6.Tartu Ringkonnakohus kaasas 13. oktoobri 2014 määrusega TsMS § 6182 lg 1 alusel menetlusse vaidlusaluste kinnisasjade asukoha järgse vallavalitsusena Otepää Vallavalitsuse ja 10. veebruari 2015 määrusega TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu). Avaldaja esitatud plaanimaterjalist nähtuvalt kulgeb veetorustik, mille osas avaldaja soovib seada reaalservituuti Rein ja Maie Palvadrele kuuluvatele kinnisasjadele, osaliselt ka riigimaantee XXXX Sihva-XXXX-Kärgula-Järvere teemaal, ristudes riigimaanteega.
7.Otepää Vallavalitsus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata. Otepää vallas XXXX külas ei ole olnud ühisveevärki ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) mõistes. T. Oinus ei ole tõendanud reaalservituudi nõudeõiguse realiseerimiseks AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud vajalike tingimuste olemasolu. T. Oinus võiks otsida probleemi lahenduseks alternatiivseid lahendusi või võtta vastu Maie Palvadre poolt kohtumenetluse jooksul pakutud lahenduse XXXX kinnistu (registriosa nr XXXX) kaudu veetrassi rajamiseks.
05.jaanuari 2015 menetlusdokumendis avaldas vallavalitsus, et vallavalitsuse arhiivis, Riigiarhiivi Valga osakonnas asuvas hooneregistri arhiivis, keskkonnaregistri puurkaevude andmebaasis ja OÜ Eesti Geoloogiakeskuse puurkaevude andmebaasis puuduvad andmed XXXX kinnistul asuva arteesiakaevu kohta. Samuti puuduvad andmed veetrassi rajamise kohta 2001. aastal. Endise Pühajärve sovhoosi peainseneri Evald Kauri sõnul kulges arteesiakaevust üks veetrassi haru praegusel XXXX kinnistul asunud lauta ja teine veetrassi haru praegusel XXXX kinnistul asunud lautadesse (sh nn hobusefarmi). Veetrasside asukohad on kantud OÜ Otepää Maamõõdubüroo poolt koostatud menetlusdokumendile lisatud plaanile (III kd tl 152).
8.Määruskaebuse esitaja selgitas 2. detsembril 2014 toimunud ringkonnakohtu istungil, et 2001. aastal ei suudetud tuvastada vana trassi asukohta, kuna vallas puudusid selle kohta dokumendid ning rajati uus veetrass. Kaebaja ehitas veetrassi veel reformimata riigimaale. Rajatud veetrass ristub riigile kuuluva teega.
05.jaanuari 2015 menetlusdokumendi järgi on kaebaja nõue järgmine (III kd tl 157–160, IV kd lk 83-84):
1) rahuldada Toomas Oinuse avaldus ja koormata Valgamaal Otepää vallas XXXX külas asuv XXXX kinnistu (registriosa XXXX) ja XXXX kinnistu (registriosa XXXX) XXXX kinnistu (registriosa XXXX) igakordse omaniku kasuks tähtajatu veejuhtimise ja selleks vajaliku kaevu kasutamise reaalservituudiga, mille kohaselt on XXXX kinnisasja igakordne omanik õigustatud kasutama XXXX kinnisasjal paiknevat puurkaevu ning XXXX ja XXXX kinnisasjadel asuvat veetrassi (veetrassi asukoht on tähistatud menetlusdokumendile lisatud plaanil punase joonega). XXXX kinnisasja omanik on õigustatud omal kulul teostama vastavalt vajadusele XXXX ja XXXX kinnistutel reaalservituudi esemeks oleva veetrassi ning puurkaevu remont- ja hooldustöid ning paigaldama XXXX kinnistule asuvasse puurkaevu põhjaklapi; 2) tuvastada Rein Palvadre ja Maie Palvadre ühine nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXX (XXXX kinnistu) III jakku märkuse kandmiseks kohtumääruse alusel seatava reaalservituudi nähtavakstegemiseks; 3) tuvastada Rein Palvadre nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXX (XXXX kinnistu) III jakku märkuse kandmiseks kohtumääruse alusel seatava reaalservituudi nähtavakstegemiseks; 4) lugeda Rein Palvadre ja Maie Palvadre kohustus nõusoleku andmiseks puudutatud isiku nõusolekuks kinnistusraamatuseaduse § 34-1 lg 1 tähenduses, mis on õigusmuudatuse tegemise aluseks kinnistusregistris kohtulahendi alusel; Kaebaja on seisukohal, et asja lahendamisel ei ole võimalik lähtuda AÕSRS §-s 152 sätestatust ja õige on avaldust menetleda AÕS § 158 lg 1 alusel. Kaebaja leiab, et AÕS § 158 lg-s 1 nimetatud eeldused on täidetud ja kaebajal on õigus nõuda XXXX ja XXXX kinnistutele reaalservituudi seadmist AÕS § 158 lg 2 alusel. Veetrassi asukoha täpse määramisega selgus, et trass läbib ka XXXX kinnistut (registriosa nr XXXX), mis kuulub Rein Palvadrele. Veetrass on XXXX kinnistut läbinud juba alates 1956. aastast (III kd tl 177). 05. jaanuari 2015 menetlusdokumendile lisatud jooniselt (III kd tl 177) selgub, et XXXX, XXXX ja XXXX kinnistute osas kattub 2001. aastal kaebaja poolt renoveeritud trass osaliselt 1957. aastal rajatud veetrassiga (sinine joon) ja sisuliselt täielikult 1986. aastal sovhoosiaegse trassiga (roheline joon). XXXX kinnistu sihtotstarbena on määratud maatulundusmaa ja trassi suhtes maapealset osa kasutatakse põllumaana. XXXX kinnistut läbiv veetrass ja selle kaudu vee pumpamine ei koorma vastustajaid niivõrd, et XXXX kinnistule tuleb jätta reaalservituut seadmata ja kaebajal tuleb rajada sisuliselt uus trass, milleks oleks vajalik muuhulgas Sihva-XXXX-KärgulaJärvere riigimaantee läbi kaevamine. Kaebaja rajas 2006. aastal XXXX kinnistule salvkaevu, mis ei tooda vajaminevat veekogust. Uue puurkaevu ja trasside rajamine kaebaja kinnistule on tõenäoliselt võimatu ja põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Hoolimata asjaolust, et kohalik omavalitsus andis nõusoleku uue puurkaevu rajamiseks XXXX kinnistule, ei ole see puurkaevu rajamise õiguse saamiseks piisav, kuna VeeS § 30 lg 5 kohaselt on vajalik Keskkonnaameti nõusolek. Keskkonnameti kinnitusel ei ole antud kooskõlastust XXXX kinnistule puurkaevu rajamiseks. Kaebajal ei ole võimalik enda kinnistule puurkaevu rajamine, kuna uue puurkaevu rajamine avaldaks tõenäoliselt negatiivset mõju XXXX kinnistul asuvale puurkaevule. Uue kaevu ehitamise maksumus on 20 940 eurot, mis on selgelt eraisikust kaebaja jaoks ülejõukäiv. XXXX kinnistul asuvat kaevu saab käsitada AÕS § 179 lg 1 mõistes ehitisena, mille abil teostatakse reaalservituuti XXXX ja XXXX kinnistutel. Reaalservituudi teostamiseks on vajalik paigaldada kõnealusesse puur(arteesia-)kaevu põhjaklapp, et pump, mis asub XXXX kinnistul, saaks hakata vett kaevust imema. Avaldaja elukoha piirkonnas ei taga salvkaevud piisavat veevarustust, mida kaebaja tõendab ümberkaudsete elanike kirjalike seletuskirjadega. Kõik isikud, kelle poole avaldaja pöördus
salvkaevu veetootlikkuse kindlakstegemiseks kinnitasid, et salvkaevude tootlikkust on sisuliselt võimatu objektiivselt hinnata, kuna mõõtmistulemused sõltuvad olulisel määral subjektiivsetest näitajatest. Lembit Eensalu poolne salvkaevu veetootlikkuse hindamine näitas salvkaevu ühe ööpäeva veetootlikkuseks 35 -50 liitrit. Eeltooduga on tõendatud, et avaldaja kinnistul asuvast salvkaevust ei piisa, et tagada piisav veevarustus avaldajale ja tema perekonnale. Uue puurkaevu rajamiseks tuleks avaldajal tasuda vähemalt 23 441, 74 eurot, puudutatud isikute I-II kuuluvale XXXX kinnistule veetrassi rajamise maksumus oleks kokku 9 206, 40 eurot.
9.Vastustajate 23. jaanuari 2015 seisukoha (IV kd lk 2-9) kohaselt puudub T. Oinusel nõudeõigus AÕS § 158 lg 1 järgi ja õiguslikult korrektne oleks jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel ja asja menetlus lõpetada. Kaebaja ei ole esimese astme kohtus nõudnud servituuti XXXX kinnistu kasuks. Vastustajad leiavad, et apellatsiooniastmes ei saa esitada sisult ja olemuselt uut nõuet, mida kordagi ei arutatud esimese astme kohtus. Avalduse esitamisel 2005. aastal oli tegemist hagimenetlusega ja hagi alus (perekonna veega varustamise vajadus XXXX kinnistul) on praeguseks teine. Nõude muutmine ei kvalifitseeru TsMS § 662 lg 3 alusel uute asjaolude või tõendite esitamiseks. Seega peaks XXXX kinnistu kasuks servituudi seadmise nõue olema uus avaldus maakohtule. Kaebaja 05. jaanuari 2015 menetlusdokumendi resolutsioonis nimetatud XXXX kinnistu registriosa nr XXXX on jagatud 9 erinevaks katastriüksuseks. Katastriüksused XXXX (XXXX), XXXX 7 (XXXX) ja XXXX 8 (XXXX) on sihtotstarbelt ärimaa, mistõttu need katastriüksused kaebaja elukohana peaksid olema välistatud. Kinnistusraamatust nähtub, et kaebaja sai XXXX kinnistu omanikuks 15. aprillil 2013, mistõttu ei saanud ta 2005. aastal esitada hagi servituudi seadmiseks XXXX kinnistu kasuks põhjendades seda elukoha veega varustamise vajadusega. XXXX kinnistu omanikuks sai kaebaja 06. aprillil 2004, mis kahandab kaebaja väidete usaldusväärsust, et ta 2001 või 2002 rajas riigi reservmaale veetrassi. XXXX kinnistu on sihtotstarbelt hoonestamata tootmismaa 100% ja sellel ei asu kaebaja elukoht. Maakohus on jätnud õigesti selle kinnistu kasuks nõude rahuldamata. Kaebaja eksib AÕS § 158 lg 1 kohaldamise küsimuses. Vastustajad, tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12, leiavad, et kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik realiseerida üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172). Talumiskohustus tuleneb AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatust. Olemasoleva tehnovõrgu või rajatise talumise kohustus tuleneb AÕSRS § 152 lg 1 sätestatust juhul, kui rajatis on püstitatud enne maa esmaskinnistamist, kui esmaskinnistamine toimus enne 1999 aasta 1.aprilli, seega nimetatud norm ei kohaldu (XXXX maatükk kanti kinnistusraamatusse 25. jaanuaril 2012, XXXX kinnistati 20. juunil 2003). Reaalservituudi seadmiseks AÕS § 158 lg 1 ja AÕS § 173 lg 1 järgi on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ning alates 26. märtsist 2007 kehtiva EhS § 23 lg 5 teise lause kohaselt väljastatakse ehitusluba teise isiku kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks kinnisasja omaniku nõusolekul. Vastustajate veevõtukohana kasutatav arteesiakaev on elamu osa ja maatüki oluline osa ja ei ole tehnorajatis AÕS § 158 lg 1 mõistes. Kaebaja ei vaja vett oma perekonna ja elukoha veega varustamiseks, vaid võimaliku äriprojekti elluviimiseks ja kinnisvaraarendusega tegelemiseks. XXXX kinnistu detailplaneering 1999. aastast näeb ette XXXX kinnistu jagamise suvilakruntideks. Uue trassi rajamise eesmärk oli viia trass kuni XXXX kinnistuni, et tagada suvilakruntide veevarustus.
09.märtsi 2015 menetlusdokumendis märgivad vastustajad veel järgmist. AS Maves hüdrogeoloogilise eksperthinnanguga on tõendatud, et kaevu kaudu mitme kinnistu veega varustamiseks puuduvad tehnilised võimalused. Kaev on osa elamust, seda ei ole võimalik käsitleda iseseisva rajatisena, see jääb ehitusloaga nr 179 reguleeritud ehitusalasse. Menetlusökonoomiast ja kujunenud kohtupraktikast lähtudes on vajalik välja selgitada trassidega seonduvad asjaolud samas kohtumenetluses, seega tuleb uurida ka väidetavate trasside kasutuskõlblikkust. Vastasel juhul võidaks kinnistu koormata kitsendustega selliste rajatiste kasutamiseks, millele avaldajal pole mingit omandiõigust ja mida ei olegi reaalselt võimalik kasutada ning mis ei ole oma olemuselt tehnorajatised AÕS § 158 mõttes. Ringkonnakohus rikuks menetlusnormi, kui jätaks käsitlemata puudutatud isikute esitatud väited, et tuvastamata on avaldajate omandiõigus mingitele maa-alustele veetorudele, väidetavalt maa-all olevad torud ei ole seaduse nõuetele vastavad veetrassid ehk tehnorajatised, maa-all asuv arteesiakaev ei ole tehnorajatis, millega oleks võimalik tekitada veeühendus ja varustada naaberkinnistuid veega. Puudutatud isikutel ei ole võimalik anda seisukohta saadava servituudi tasu osas, sest avaldaja nõude rahuldamine on faktiliselt ja õiguslikult täiesti välistatud. Puudutatud isikud on tellinud XXXX OÜlt hinnapakkumise XXXX kinnistul asuva rakkekaevu ümberehituseks ja selle töö hind on 960 eurot. Veeühenduse saamine on suunatud kinnisvara arendusele.
10.Puudutatud isik OÜ Kampar Haldus selgitab 28. jaanuari 2015 menetlusdokumendis, et puudutatud isik omandas XXXX kinnistu (katastritunnus XXXX) koos sellel asuvate eluhoone ning rajatistega, sh kinnistu lahutamatu osana oleva kaevu. Puudutatud isik rekonstrueeris ehitusloa alusel hoone ning kohandas kaevu ühepereelamu veevõtukohaks. Kaev jäi hoone alla ning veega varustamiseks paigaldati kaevu rakkesse pump koos hüdrofooriga. Ajal, mis XXXX kinnistu oli OÜ Kampar Halduse omandis, ei sõlmitud ühtegi kirjalikku ega suulist lepingut XXXX kinnistu veega varustamiseks XXXX kinnistul asuva kaevu kaudu. Juhul, kui XXXX kinnistu on saanud nimetatud kaevust vett, pidi see toimuma lühiajaliselt ning enne OÜ Kampar Halduse poolt kinnistu omandamist. Nõue XXXX kinnistu veega varustamiseks XXXX kinnistul asuva kaevu kaudu ei ole põhjendatud. Vaidlusalusest kaevust XXXX ja XXXX kinnistute veega varustamiseks puuduvad ka tehnilised võimalused.
11.Maanteeamet (endine Valga Teedevalitsus) on kooskõlastanud 2000. aastal avaldaja detailplaneeringu, millega on andnud ka põhimõttelise nõusoleku teekaitsevööndisse veetrass rajada, tee alt läbiminek oli ette nähtud olemasoleva, enne 1990. aastal rajatud veetrassi kaudu. Sel ajal vald ei selgitanud, et tööde teostamiseks teekaitsevööndis tuleb veelkord pöörduda teedevalitsuse poole ja ilmselt seepärast ei ole veetrassi rajamise projekti Maanteeametiga kooskõlastatud. Avaldaja väitel 2005. a veetrassi renoveerimisel ei viidud veetrassi teest läbi uuest asukohast vaid olemasoleva trassi kaudu, st paigaldati uus toru vana toru sisse, uus on peenem. Kuna Maanteeametile esitatud andmete põhjal on trass looduses olemas, on sellises olukorras maanteeametil võimalik kooskõlastada trassi projekt ka tagantjärele, selleks on vajalik esitada Maanteeametile veetrassi rajamise projekt ja viia käesolev olukord seaduses nõutuga vastavusse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et avaldaja 05. jaanuari 2015 menetlusdokumendis esitatud nõue ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu määruse resolutsioon, millega maakohus jättis T. Oinuse avalduse rahuldamata, tuleb jätta muutmata, kuid resolutsioonis tuleb ära märkida ka avaldaja nõue, mis jääb rahuldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendusi avalduse rahuldamata jätmise osas.
13.Käesoleva asja menetlemine algas 10. augustil 2005, mil T. Oinus esitas hagi OÜ Kampar Haldus vastu seadusest tuleneva talumiskohustuse täitmiseks kohustamise ja servituudi seadmiseks kohustamise nõudes (I kd lk 1). Avalduse kohaselt kuulus nimetatud ajal avaldajale Otepää vallas XXXX külas asuv XXXX kinnistu (avaldaja omandis 06. aprillist 2004), reg osa nr XXXX, mis piirnes OÜ-le Kampar Haldus kuuluva kinnisasjaga reg osa nr XXXX, nimetusega XXXX. OÜ-le Kampar Haldus kuuluval kinnistul asus ca 40 aastat tagasi rajatud puurkaev, millest on ajalooliselt välja kujunenud korra kohaselt saadud vett ümbruskonna loomakasvatus- ja eluhoonete tarbeks. T. Oinus tegeles alates 1991. aastast XXXX kinnistul hobusekasvatuse ja ratsaturismiga. Puurkaevust vee võtmiseks on ehitatud pumbajaam ja elektrikilp, mis asuvad alates 2003. aastast XXXX kinnistul ning avaldajal on kehtiv elektrileping. OÜ Kampar Haldus sai XXXX kinnisasja omanikuks 20.jaanuaril 2004. 30. juulil 2005 ühendas OÜ Kampar Haldus üks osanikest T. Tuvikene XXXX kinnistu suunas väljuva veetrassi lahti, mistõttu on alates sellest kuupäevast veeta XXXX kinnistul asuv hobusetall, avaldaja kaudu vett tarbiv lambafarm, avaldajale ja kolmandatele isikutele kuuluvad elu- ja abihooned.
10.augusti 2005 avalduse kohaselt on puurkaev ja sellest alguse saav torustik tehnorajatised ja ei ole kinnisasja olulised osad, mistõttu tuleb OÜ-t Kampar Haldus kohustada AÕS § 152 lg-st 1 tuleneva talumiskohustuse täitmisele. Kui kohus leiab, et puurkaev ja sellest väljuv torustik ei ole tehnorajatised ja need on läinud üle koos maaga OÜ Kampar Haldus omandisse, tuleb OÜ-t Kampar Haldus siiski kohustada servituudi seadmiseks.
26.septembril 2005 sai XXXX kinnistu kaasomanikuks Rein Palvadre.
25.jaanuaril 2012 lõpetasid OÜ Kampar Haldus ja Rein Palvadre kaasomandi ja jagasid XXXX kinnistu reaalosadeks. Jagamise tulemusena tekkinud XXXX kinnistu jäi OÜ Kampar Haldus ainuomandisse ning jagamise tulemusena tekkinud XXXX kinnistu (reg osa nr XXXX) jäi Rein ja Maie Palvadre ühisomandisse (I kd lk 87-91). Vaidlusalune kaev jäi XXXX kinnistule. Vastavalt detailplaneeringule ja kinnisasja jagamise lepingule kohustus XXXX kinnistu varustama XXXX kinnistut veega. Käesoleval ajal XXXX kinnistule veel elamut ei ole ehitatud. Avaldaja on XXXX kinnistu (jagatud üheksaks katastriüksuseks) omanikuks alates 15. aprillist 2013, enne seda oli kinnistu omanikuks OÜ Morineto (kustutatud registrist 17. juulil 2013), mille üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks oli avaldaja.
14.Maakohus jättis avalduse rahuldamata eelkõige seetõttu, et määruskaebuse esitaja ei esitanud vaatamata kohtu poolt antud võimalustele nõude täpsustust ega tõendeid (sh trasside renoveerimisprojekti) nõude põhistamiseks, eelkõige trasside olemasolu tõendamiseks. Avaldajal on olemas kõik võimalused oma kinnistute veega varustamiseks (salvkaev), samuti võimalus ehitada XXXX kinnistule puurkaev.
15.Avaldaja põhiseisukohad ringkonnakohtu menetluses on järgmised: - avalduse eesmärk on võimaldada vee juhtimist XXXX ja XXXX kinnistute kaudu XXXX kinnistule mööda ajalooliselt kujunenud veetrassi, milleks on vajalik ka kaevu olemasolu. XXXX kinnistul paiknevat kaevu tuleb käsitada AÕS § 179 lg 1 mõttes ehitisena, mille abil teostatakse reaalservituuti XXXX ja XXXX kinnistutel; - XXXX kinnistul paiknev salvkaev, mis on ehitatud 2006. aastal, ei taga piisavalt avaldaja perekonna veetarbimise vajaduse rahuldamist; - puurkaevu ja trasside rajamine avaldaja kinnistule oleks tõenäoliselt võimatu ja põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Selleks puudub ka Keskkonnaameti kooskõlastus.
16.Puudutatud isikute põhiseisukohad ringkonnakohtu menetluses on järgmised:
- avaldajate kinnistul paiknev arteesiakaev asub kinnistul paikneva eluhoone terassi all, on hoone oluline osa ja ei ole kohandatav mitme kinnistu joogiveega varustamiseks. Kaev ei ole tehnorajatis ega rajatise teenindamiseks vajalik ehitis AÕS § 158 lg 1 mõttes; - puuduvad tõendid, et puudutatud isikute kinnistul maa-all asuvad torud moodustavad veetorustiku; - avaldaja saab vett oma kinnistul paiknevast salvkaevust, mida on võimalik süvendada; - avaldajal on olemas kõik võimalused ehitada oma kinnistule puurkaev, mis varustaks veega kõiki avaldaja samas külas asuvat 11 kinnistut; - kuna avaldaja on võrreldes maakohtu menetlusega muutnud oma nõuet, siis tuleks ringkonnakohtul jätta avaldus läbi vaatamata.
17.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha avaldaja õiguse osas muuta oma nõuet ringkonnakohtu menetluses ja puudutatud isikute taotluse osas jätta avaldus läbi vaatamata. 17.1.Puudutatud isikud on põhjendatult märkinud, et avaldaja on oma nõuet ringkonnakohtu menetluses oluliselt muutnud. Maakohus sai asja lahendamisel lähtuda avaldaja 17. juuni 2014 menetlusdokumendis esitatud nõudest (III kd tl 53), mis oli järgmine: 1) kohustada OÜ-t Kampar Haldus ja Rein ning Maie Palvadret taluma põhjavee varustamiseks vajalikke maa-aluseid tehnorajatisi (veetrassid); 2) keelata Rein ja Maie Palvadrel takistada veevarustust Toomas Oinuse kinnistule; 3) keelata Rein ja Maie Palvadrel kahjustada XXXX kinnistul asuvat puurkaevu; 4) seada Rein Palvadrele ja Maie Palvadrele kuuluvale kinnistule Toomas Oinusele kuuluva kinnistu kasuks reaalservituut. Määruskaebuses palus avaldaja maakohtu määrus tühistada ja rahuldada täpsustatud nõue: 1) koormata Valgamaal Otepää vallas XXXX külas asuvat XXXX kinnistut (registriosa XXXX) XXXX kinnistu (registriosa XXXX) igakordse omaniku kasuks tähtajatu reaalservituudiga kinnistut läbiva veetrassi ning XXXX kinnistul asuva kaevu kasutamiseks ja hooldamiseks, mis on vajalik XXXX kinnistu veega varustamiseks tingimusel, et XXXX kinnistu igakordne omanik võimaldab veetrassil ja kaevul remont- ja hooldustööde teostamist; 2) tuvastada Rein Palvadre ja Maie Palvadre nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXX III jakku märkuse kandmiseks. Ka ringkonnakohtu menetluses avaldaja täpsustas veelkord oma nõuet ja tema lõplik taotlus on järgmine (III kd lk 159 pöördel): 1)koormata Valgamaal Otepää vallas XXXX külas asuv XXXX kinnistu (registriosa XXXX) (teeniv kinnisasi 1) ja XXXX kinnistu (registriosa XXXX) (teeniv kinnisasi 2) XXXX kinnistu (registriosa XXXX) (XXX kinnisasi) igakordse omaniku kasuks tähtajatu veejuhtimise ja selleks vajaliku kaevu kasutamise reaalservituudiga (veetrassi ja kaevu täpsed asukohad on tähistatud käesoleva menetlusdokumendi lisas 12 oleval plaanil), mille kohaselt on valitseva kinnisasja igakordne omanik õigustatud kasutama teenival kinnisasjal 1 paiknevat puurkaevu ning teenivatel kinnisasjadel 1 ja 2 asuvat veetrassi (veetrassi asukoht on tähistatud eelnimetatud plaanil XXXX ja XXXX kinnistutel punase joonega). Valitseva kinnisasja omanik on õigustatud omal kulul teostama vastavalt vajadusele teenivatel kinnisasjadel 1 ja 2 reaalservituudi esemeks oleva veetrassi ning puurkaevu remont- ja hooldustöid ning paigaldama teenival kinnisasjal 1 asuvasse puurkaevu põhjaklapi; 2) tuvastada Rein Palvadre ja Maie Palvadre ühine nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXX (XXXX kinnistu) III jakku märkuse kandmiseks kohtumääruse alusel seatava reaalservituudi nähtavaks tegemiseks; 3) tuvastada Rein Palvadre nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXX (XXXX kinnistu) III jakku märkuse kandmiseks kohtumääruse alusel seatava reaalservituudi nähtavakstegemiseks; 4) lugeda Rein Palvadre ja Maie Palvadre kohustus nõusoleku andmiseks
puudutatud isiku nõusolekuks kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses, mis on õigusmuudatuse tegemise aluseks kinnistusregistris kohtulahendi alusel. Kui 2005. aastal esitatud avalduses taotles avaldaja servituudi seadmist XXXX kinnistu kasuks, siis hilisemates maakohtule esitatud menetlusdokumentides ei määratlenud avaldaja kinnisasja, millise omaniku kasuks veetrasside talumiskohustus tuleb seada. Ringkonnakohtu menetluses taotleb avaldaja servituudi seadmist juba XXXX kinnistu igakordse omaniku kasuks, samuti taotleb avaldaja nüüd sõnaselgelt ka reaalservituuti XXXX kinnistul asuva kaevu kasutamiseks.
17.2.Asja menetlemise kestel muutus menetlusseadus selliselt, et alates 10. detsembrist 2008 jõustunud TsMS §611 . peatüki kohaselt lahendatakse tehnorajatise talumise asju alates 01. jaanuarist 2009 hagita menetluses. TsMSRS § 2 lg 3 teise lause järgi võib enne 1. jaanuari 2009 alustatud hagimenetluse siiski lõpuni viia sõltumata sellest, et alates sellest ajast tuleb asi lahendada hagita menetluses. Seega oleks maakohus võinud jätkata asja lahendamist hagimenetluses. Maakohus jätkaski pärast 1. jaanuari 2009 asja menetlemist hagimenetluses. 01. oktoobril 201 taotles avaldaja Maie ja Rein Palvadre kaasamist kostjana (I kd lk 110). Kuigi maakohus nimetatud taotlust eraldi ei otsustanud ega hagi Maie ja Rein Palvadre vastu menetlusse ei võtnud, on maakohus nende osas hagi 02. oktoobri 2012 määrusega taganud. 18. juuni 2014 istungil avaldas avaldaja esindaja, et asja tuleks lahendada vastavalt seadusele hagita menetluses, mis tähendab, et kohtul on täiendav uurimise põhimõte ja ta peaks tegema pingutusi, et asjas tuua õige lahendus (III kd lk 58). Maakohus avaldaja taotluse osas seisukohta ei võtnud, kuid lahendas asja määrusega, mis on lõpplahendiks hagita menetluses. Kaevatavas määruses on kohus märkinud, et ta lahendab asja hagita menetluses hagimenetluse sätete kohaselt tuginedes TsMS 477 lg-le 1. Seega muutis maakohus menetlusliiki menetluse kestel seda menetlusosalistega arutamata.
17.3.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 p-des 18 ja 19 selgitanud, et tsiviilasju lahendatakse üldjuhul hagimenetluses, kus hageja esitab kostja vastu nõude, mille kohus lahendab. Seadusandja on siiski näinud ette ka mitmeid olemuslikke vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluses, lähtudes eelkõige otstarbekuse põhimõttest. Need on esmajoones asjad, kus hagimenetluse formaalsete reeglite range järgimine ei võimalda puudutatud isikute suure arvu, väheste õigusteadmiste, menetluseseme algse piiratuse tõttu vm põhjusel efektiivselt täita TsMS §-s 2 nimetatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet, lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Hagimenetluses ja hagita menetluses on mitmeid olulisi erisusi, mida asja lahendamisel tuleb arvestada. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Vaidlusasja puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus seevastu TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab § 5 lg 3 esimese lause ja § 477 lg 7 järgi ise asjaolud ja kogub tõendeid. Lisaks kaasab kohus TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi hagita menetluse osalised omal algatusel. Kui hagiasi lahendatakse TsMS § 434 järgi üldjuhul otsusega, siis hagita asi lahendatakse § 478 lg 1 esimese lause järgi määrusega. Erinevalt apellatsioonkaebusest (TsMS § 652) võib määruskaebuses ringkonnakohtule TsMS § 662 lg 3 järgi esitada kaebuse põhjendamiseks ka uusi asjaolusid ja tõendeid ning määruskaebust menetleb TsMS § 663 alusel esmalt asja lahendanud maakohus ise.
17.4.Menetlusosalised ei ole määruskaebemenetluses maakohtule ette heitnud, et maakohus pärast asja menetlemise lõppu hagimenetluses koostas lõpplahendiks määruse, mis on lõpplahendiks hagita menetluses. Seetõttu on ringkonnakohus menetlenud asja hagita menetluse sätete alusel. Oluline on märkida, et ka hagimenetluses oleks maakohus pidanud täitma talle seadusega pandud kohustusi ja selgitama kõigepealt välja hageja nõude (TsMS § 392 lg 1 p 1). Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). Asja materjalide kohaselt ei ole maakohus oma selgituskohustust täitnud. Maakohus ei ole ei asja arutamisel ega lõpplahendi tegemisel püüdnudki avaldaja nõuet kvalifitseerida, mistõttu oli maakohtul keeruline selgitada ka tõendamiskoormise jaotust. Selgituskohustuse täitmiseks ei saa pidada ka maakohtu 26. septembri 2013 kirja menetlusosalistele (III kd lk 15). Nimetatud asjaoludel tuleb pidada lubatavaks kaebaja poolt määruskaebuses uute asjaolude esitamist ja nõude uuesti formuleerimist. Avalduse aluseks olev põhieesmärk- võimaldada XXXX ja XXXX kinnistu igakordsel omanikul saada vett XXXX kinnistul paiknevast kaevust, ei ole alates 2005. aastast, mil hagi esitati, muutunud. Puudutatud isikute I ja II taotlus jätta avaldus TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata, tuleb jätta rahuldamata. Oluline on märkida, et TsMS § 423 lg 2 alusel avalduse läbi vaatamata jätmine on kohtu õigus ja mitte kohustus.
18.Avaldaja soovib kehtestada talumiskohustust lokaalsele veevõrgule, mis koosneb maa-alusest veetorustikust (kulgeb XXXX kinnistult läbi XXXX kinnistu XXXX kinnistule), arteesia – puurkaevust, mis paikneb XXXX kinnistul (eluhoone terassi all) ja pumplast, mis ehitatakse XXXX kinnistule. Seejuures käsitleb määruskaebuse esitaja kaevu ehitisena, mille abil teostatakse reaalservituuti ja taotleb kaevu kasutamise reaalservituuti. Määruskaebuse esitaja palub avaldus rahuldada AÕS § 158 lg 1 ja 2 alusel. AÕS 158 lg 1 avab tehnovõrgu ja- rajatise mõiste eraõiguse kontekstis. Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Sätte kohaldamisalasse kuulub reaalservituudi nõudeõigus tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks. Ehitustehnilisest seisukohast koosnebki võrk tervikkogumina rajatistest ja ühel kinnisasjal paikneb mõni võrgu osaks olev rajatis ehk võrgurajatis, mitte kogu võrk. Talumiskohustus on oluline võrgu kui terviku, mitte konkreetse rajatise toimivuse seisukohast. Võrgu talumine saab aga toimida konkreetse rajatise talumise kaudu. Kuigi AÕS § 158 lg 1 sõnastuse kohaselt tuleb taluda ehitatavaid rajatisi, ei ole sätte mõtteks reguleerida õigussuhteid kinnisasjal toimuva ehitustegevuse ajal. Kuigi AÕS § 158 lg 1 lähtub eeldusest, et ehitatavat rajatist ei ole veel ehitatud, ei ole selle sätte kohaldamine välistatud ka olukorras, kus reaalservituudi seadmist nõutakse pärast rajatise valmimist. Käesolevas asjas taotleb avaldaja reaalservituuti juba olemasolevate rajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks. Ringkonnakohus leiab, et AÕS § 158 lg 1 kehtestamise ajal juba olemasolnud võrke tuleb taluda eelkõige AÕSRS alusel ning AÕS kohaldub ainult uutele, ehitatavatele võrkudele. Kuigi määruskaebuse esitaja nõustub, et käesoleval juhul ei ole AÕSRS § 152 lg 1 eeldused täidetud ja nimetatud regulatsioon juba seetõttu ei kohaldu, tugineb määruskaebuse esitaja ikkagi asjaolule, et veevõrk on olemas ja kuni 2005. aastani on määruskaebuse esitaja oma kinnistutel saanud selle võrgu kaudu ka vett tarbida.
Olukorras, kus rajatis on ilma õigusliku aluseta püstitatud võõrale maale pärast 1999. aasta 01. aprilli, leiab ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolu, et rajatis on juba ehitatud, ei anna suuremat õigust reaalservituudi seadmiseks, sest servituudi seadmise eeldusena ei ole õigust arvestada olemasoleva rajatise ümberpaigutamise kulusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-12 p 19). .
19.Tehnovõrk ega –rajatis, mis on püstitatud asjaõiguse alusel ja mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole kinnisasja osaks (TsÜS 54 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et arteesia-puurkaev XXXX kinnistul on rajatisena kinnisasja oluline osa (TsÜS § 54 lg 1).Tegemist ei ole ehitise osaga (TsÜS § 55 lg 1), kuna kaev oli olemas enne eluhoone ehitamist, mille terassi all kaev paikneb. Kaev on olemuslikult maa sisse kaevatud auk, mitte kehaline ese AÕS 49 lg 1 tähenduses. AÕS § 158 kohaldamisalasse ei kuulu kinnisasja omaniku kohustus taluda talle kuuluva kinnisasja oluliseks osaks oleva ja seeläbi talle endale kuuluva rajatise, sh kaevu, kasutamist veevõtuks. AÕS § 158 lg 1 alusel nõude esitamise eelduseks on vajadus paigutada ühe kinnisasja (valitsev kinnisasi) jaoks vajalik ese teisele kinnisasjale (teeniv kinnisasi). Teenivale kinnisasjale paigutatav tehnovõrgu koosseisu kuuluv rajatis ei muutuks sel juhul kinnisasja oluliseks osaks.
20.Kaevu kasutamise reaalservituudi seadmise nõudeõiguse kohta puudutatud isikute kinnistule märgib ringkonnakohus veel järgmist. AÕS § 173 lg 5 kohaselt ei teki reaalservituut igamisega. Reaalservituudi seadmiseks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu sõlmimine (AÕS § 173 lg 1). Seega eeldab ka kaevu kasutamiseks reaalservituudi seadmine eelkõige valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastavat kokkulepet. Reaalservituut ei saa tekkida põhjusel, et kehtinud on ajalooline tava, mis sisult vastab reaalservituudi mõistele. Pikka aega kehtinud faktiline olukord ei anna sellise reaalservituudi seadmiseks nõudeõigust. Reaalservituudi sisule sarnanevad kokkulepped, mille kohta ei ole kinnistusraamatusse reaalservituuti kantud, jäävad üksnes võlaõiguslikeks kokkulepeteks ja kehtivad kokkuleppe sõlminud isikute vahel, mitte aga kinnisasjade igakordsete omanike suhtes (vt Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Lk 10-11). Kuna XXXX kinnistu omanikud ei nõustu määruskaebuse esitaja kasuks kaevu kasutamise kokkulepet sõlmima, siis ei saa määruskaebuse esitaja neid ka selleks kohtule esitatava nõudega kohustada.
21.Kuna määruskaebuse esitaja ainus huvi käesolevas asjas on saada XXXX kinnistule veevarustus puudutatud isikute kinnistul asuva puurkaevu kaudu ja selline nõue ei kuulu AÕS § 158 kohaldamisalasse, siis tuleb avaldus jätta täielikult rahuldamata. Seetõttu ei ole vajalik hinnata ka muid AÕS §158 lg 1 kohaldamise eeldusi ning ringkonnakohus ei võta seisukohta kõigi muude menetlusosaliste poolt esitatud väidete osas ja ei hinda ka kõiki nende väidete tõendamiseks esitatud tõendeid. Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et asjas ei ole mitte kuidagi leidnud tõendamist avaldaja väited, et veevarustuse tagamine määruskaebuse esitajale kuuluval XXXX kinnistul ei ole puudutatud isikute kinnistut kasutamata võimalik või nende ehitamine XXXX kinnistul põhjustab ülemääraseid kulutusi. Määruskaebuse põhjenduste hindamisel tuleb arvestada, et XXXX külas kuulub määruskaebuse esitajale kokku 11 kinnistut, seega ei saa määruskaebuse esitaja majanduslik olukord olla halb. Määruskaebuse esitaja elab koos perekonnaga XXXX kinnistul, kus asub ka salvkaev. Otepää vallavalitsus on väljastanud määruskaebuse esitajale loa puurkaevu ehitamiseks. Asjakohane on puudutatud isiku seisukoht, et puurkaevu ehitamiseks on vajalik Keskkonnaameti kooskõlastus. Nimetatud nõue tuleneb veeseaduse § 30 lg-st 5. Kooskõlastuse saamiseks tuleb taotlejal esitada seaduses ettenähtud dokumendid, sh projekt. Asja materjalidest ei nähtu määruskaebuse esitaja tegevust kooskõlastuse saamiseks. Asja materjalide kohaselt on nimetatud piirkonnas kaks puurkaevu, XXXX kinnistust vastavalt 900 m ja 2 km kaugusel. Määruskaebuse esitaja ei ole
esitanud tõendeid, et puurkaevu ehitamine talle kuuluvatele kinnistutele, sh XXXX kinnistule, ei oleks tehniliselt või looduslikult võimalik. Kui asjas kohalduks AÕS 158 lg-s 1 sätestatu ja kohus peaks hindama, kas tehnorajatise ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi, siis tuleks sellise hinnangu andmisel võrrelda mitte üksnes veetorustiku ehitamise maksumust XXXX kinnistule uue kaevu ehitamise maksumusega XXXX kinnistul, vaid võrrelda tuleks kaevu ehitamise maksumust XXXX kinnistul kaevu ja veetorustiku ehitamise maksumusega XXXX kinnistul.
22.Kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta määruskaebuse esitaja kanda. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu 11. veebruari 2015 lahend nr 3-2-1-147-14, p 22).
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.