2-13-36021/42 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kohtutäitur täidab täiteasjas nr 023/2012/2498 Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2012 määrust tsiviilasjas nr 2-07-34550, nõude sisuks on menetluskulud 1400,64 eurot, millele lisandub täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu. Kohtutäitur arestis 24.05.2013 aktiga võlgniku varad summas 9000 eurot. Arestitud varaks on 01.07.2006 võlgniku poolt sõlmitud laenulepingust nr 12/6-L tulenev võlgniku rahaline nõue summas 770 000 krooni (49 211,97 eurot), mis on käesoleval ajal läbivaatamisel Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-10-31480. Võlgnik esitas 17.06.2013 kohtutäiturile kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri poolt 24.05.2013 koostatud vallasvara arestimise akti ja määrata vastavalt seadusele arestitud varalise nõude väärtus. Võlgnik väitis, et temale saadetud arestimise akti sisu ei ole loetav ja võlgniku pöördumisetele sooviga saada loetav akt kohtutäitur ei reageerinud. Nõude arestimiseks polnud TMS § 121 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud. Lisaks oleks arestida saanud nõude ainult osaliselt, kuna arestitud nõue on suurem, kui võlausaldaja nõue käesolevas täitemenetluses. Kogu nõude arestimine on vastuolus TMS § 53 lgga 1. Arestitud nõue on osadeks jagatav ja piisav oleks olnud nõude arestimine osaliselt. Samuti on vaieldav nõude väärtus. Sissenõudja nimetas nõude väärtusena 26 842,89 eurot, millega võlgnik ei nõustu ja peab nõude tegelikuks väärtuseks 41 830,17 eurot, mis on 85% kogu võlgniku nõudest. Kohtutäitur rahuldas 12.07.2013 otsusega kaebuse osaliselt, jättes vara arestimise akti tühistamata, kuid otsustas arestitud nõude väärtuse määramiseks taotleda maakohtult eksperdi määramist. 01.08.2013 saabus Harju Maakohtusse OÜ Lamaran Grupp kaebus kohtutäituri Priit Petteri 12.07.2013 otsusele täiteasjades nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498, milles avaldaja palub tühistada kohtutäituri 12.07.2013 otsuse ja 24.05.2013 arestimisakti. Kaebuse kohaselt ei vastanud kohtutäitur 12.07.2013 otsuses ühelegi võlgniku 17.06.2013 kaebuses toodud väitele. Kohtutäituri järeldus, et kaebus on emotsionaalne ning suuresti arusaamatu, ei ole kooskõlas võlgniku 17.06.2013 kaebuse sisuga. Kui täiturile jäi kaebuse sisu ebaselgeks, oleks ta pidanud nõudma võlgnikult selgitusi. Kuna võlgnikule tähitud postiga 06.06.2013 kättetoimetatud 24.05.2013 arestimisakti väljatrükk oli äärmiselt halva kvaliteediga ja suuresti loetamatu, pöördus võlgnik samal päeval ja veel kord 12.06.2013 täituri poole arestimisakti loetava koopia saamiseks. Kohtutäitur ei ole võlgniku taotlusele tänaseni midagi vastanud. Avaldajale on arestimisakti kogu sisu teadmata. Kohtutäituri seisukoht Kohtutäitur kaebusega ei nõustu ja palub jätta selle rahuldamata. Võlgniku esindaja sai paberkandjal esitatuna korrektse ja loetava vara arestimise akti kätte 06.06.2013. Ka kõik teised menetlusosalised on kohtutäituri poolt väljastatud korrektse dokumendi kätte saanud ja akti sisust aru saanud, sh ka võlgniku esindaja. Ilmne on, et akt oli võlgnikule arusaadav, kuna ta esitas sisulise kaebuse kohtutäiturile. Täitur rahuldas võlgniku 17.06.2013 kaebuse osaliselt ja otsustas teha avalduse kohtule eksperdi poolt hinna määramiseks, kuid ei tühistanud vara arestimise akti. Võlgnik ei ole läbinud TMS § 218 lg-s 1 sätestatud korda ega kaevanud kohtutäiturile väidetult temale arusaamatult esitatud dokumendile (aktile). Sissenõudja seisukoht Võlgnik on arestimise akti kätte saanud. Sissenõudjale saadetud akt oli arusaadav ja loetav, mistõttu pole eluliselt usutav, et võlgnikule saadetud akt oli loetamatu. Arestimisakt on koostatud vastavuses TMS §-ga 114. 17.06.2013 kaebuses taotleb võlgnik arstimisakti tühistamist ja hinna määramist. Hinna määramiseks on täitur teadolevalt pöördunud kohtusse. Pole usutav, et võlgnik esitas väidetavalt

mitteloetava akti alusel mahuka kaebuse akti lugemata ja mõistmata. Võlgnik käsitles kaebuses akti asjaolusid ulatuses ja mahus, mis viitab selgelt sellele, et võlgnikule oli arestimise akt loetav ja arusaadav. Võlgniku õigusi pole rikutud, võlgnik käitub pahauskselt eesmärgiga venitada menetlust. Maakohtu määrus Maakohus jättis 24.09.2013 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vaidlust ei ole, et kohtutäitur täidab täiteasjas nr 017/2010/7181 avaldaja suhtes Harju Maakohtu 15.12.2009 otsusest tulenevat nõuet 7604,21 eurot ja täiteasjas nr 023/2012/2498 Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2012 määrusest tulenevat menetluskulude nõuet 1400,64 eurot. Nõuetele lisanduvad täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu. Kohtutäitur arestis 24.05.2013 aktiga võlgniku varad summas 9000 eurot. Võlgnik sai 24.05.2013 arestimisakti kätte 06.06.2013. Esmalt hindas maakohus kaevatavas määruses võlgniku väidet, mille kohaselt on võlgnikule teadmata 24.05.2013 arestimisakti sisu, kuna talle edastatud akt ei olnud loetav. Maakohus nõudis kohtutäiturilt TsMS § 477 lg 7 lause 2 alusel välja 24.05.2013 arestimisakti, mis on loetav. Sissenõudja kinnitusel oli temale saadetud akt arusaadav ja loetav. Eluliselt pole usutav, et kohtule, sissenõudjale ja võlgnikule saadetud aktidest oli loetamatu ainult võlgnikule saadetud akt. Isegi kui võlgnikule paberkandjal ja e-postiga saadetud akt oli loetamatu, oli võlgnikul õigus pöörduda kohtutäituri büroosse loetava akti saamiseks. Võlgnik ei ole selgitanud ja asjas ei nähtu, et see oleks olnud võlgnikule kuidagi takistatud. Isegi juhul, kui võlgnikule edastatud arestimisakt ei olnud loetav, on maakohtu hinnangul kaebusest nähtuv, et võlgnik on suuremas osas akti sisust aru saanud (nii selle kuupäevast, täiteasjast, arestitud varast ja selle suurusest). Arestimisaktist teada saanud, vaidlustas võlgnik selle kaebusega kohtutäiturile ja seejärel kaebusega kohtutäituri otsuse peale kohtule. Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku õigused kokkuvõttes kaitseta ja realiseerimata jäänud. Kohtutäituri 24.05.2013 arestimise akti puhul on tegemist TMS § 113 lg 2 reguleeritud tulevase rahalise nõude arestimise aktiga. TMS § 113 järgi võib arestida ka tingimusliku ja tulevase nõude. TMS § 113 lg 2 kohaselt võib tulevase nõude arestida juhul, kui see on arestimise ajal piisavalt piiritletav. Kohtutäitur võib TMS § 121 lg 1 kohaselt sissenõudja või võlgniku avalduse alusel pöörata nõudele sissenõude muul viisil, kui võlgniku suhtes kolmandalt isikult kohustuse täitmist nõudes, kui arestitud nõue on tingimuslik või ajatatud või kui selle sissenõudmine on raskendatud vastunõude tõttu või muul põhjusel. Kohtutäitur võib nõude müüa. Arestitud varaks on 01.07.2006 laenulepingust nr 12/6-L tulenev võlgniku rahaline nõue 770 000 krooni (49 211,97 eurot), mis on käesoleval ajal läbivaatamisel Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-1031480 (OÜ Lamaran Grupp hagi Cranbrook Holding OÜ, Jüri Krebets ja OÜ Gatsby vastu laenulepingu rikkumise tuvastamiseks, käenduslepingu rikkumise tuvastamiseks ning 770 000 krooni (49 211,97 euro) väljamõistmiseks). Maakohtu hinnangul on käesoleval juhul võlgnikul 01.07.2006 laenulepingust nr 12/6-L tulenev nõue piisavalt määratletud ja selles esitatud rahalise nõude arestimine võimalik. TMS § 75 lg 1 ja § 110 kohaselt koostab kohtutäitur vara arestimise kohta akti. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks arestimise tühisus TMS § 55 järgi. TMS § 8 sätestab, et kohtutäitur on kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluste osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kohtutäitur on tarvitusele võtnud kõik seadusega

lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse kohtutäituri 12.07.2013 otsuse tühistamiseks. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 1 järgi avaldaja kanda. Määruskaebus OÜ Lamaran Grupp palub 22.10.2013 esitatud määruskaebuses tühistada maakohtu määruse ning saata tsiviilasi uueks menetlemiseks maakohtule. Kaevatava määruse kohaselt maakohus jättis kaebuse rahuldamata põhjusel, et maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse kohtutäituri 12.07.2013 otsuse täiteasjades nr 017/2010/7181 ja 023/2012/2498 tühistamiseks. Määruskaebuse esitaja peab kohtumäärust ebaõigeks nii sisuliselt kui ka sel põhjusel, et asja lahendas vale kohtukoosseis. Võlgnik teatas määruskaebuses, et ta esitab käesolevaga taanduse kohtuniku suhtes ja viitas, et taandamise avaldus on lisatud määruskaebusele eraldi dokumendina. Lisaks palus määruskaebuse esitaja määrata täiendav tähtaeg määruskaebuse põhjendamiseks. Määruskaebusega seonduv vahepealne menetlus 31.10.2013 määrusega keeldus maakohus OÜ Lamaran Grupp määruskaebust Harju Maakohtu 24.09.2013 määruse peale menetlusse võtmast. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.10.2014 määrusega maakohtu 31.10.2013 määruse ja saatis määruskaebuse menetlusse võtmise toimingute tegemiseks maakohtule. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus teistel menetlusosalistel sellele vastata. Kohtutäitur ja sissenõudja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna määruskaebus on alusetu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 kolleegium ei korda maakohtu määruse põhjendusi. Kolleegium märgib, et kohtutäitur on 12.07.2013 otsuses osaliselt OÜ Lamaran Grupp kaebuse rahuldanud ja määranud taotleda arestitud nõude väärtuse määramiseks kohtult eksperdi nimetamist. Maakohtule esitatud kaebuses on OÜ Lamaran Grupp taotlenud vastuoluliselt kohtutäituri otsuse tühistamist terves ulatuses, samas ei ole eksperdi määramise osas kaebuse esitaja määruskaebuses põhjendusi esitanud. Kolleegiumi arvates ei ole määruskaebuse esitajal võimalust kaevata kohtutäituri otsusele osas, milles on eksperdi määramise taotlus rahuldatud. Eeltoodu tõttu on maakohus õigesti jätnud selles osas maakohtu määruse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimata. Määruskaebuses on OÜ Lamaran Grupp väitnud üksnes, et maakohtu määrus on sisuliselt ebaõige ja asja lahendas vale kohtukoosseis. Kuna kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi hagita menetlust reguleerivate normide kohaselt, siis TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 kohaselt ei ole kohus kaebust lahendades seotud menetlusosaliste väidetega ja peab kaebusega vaidlustatud kohtutäituri otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust kontrollima ka olenemata vastavatest väidetest. Eeltoodu tõttu kontrollib kolleegium maakohtu 24.09.2013 määruse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses olenemata määruskaebuse väidetest. Määruskaebuse esitaja on määruskaebust esitades taotlenud, et maakohus määraks talle täiendava tähtaja määruskaebuse põhjendamiseks. Maakohus on selle taotluse jätnud rahuldamata. TsMS § 659 kohaselt ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kohaldatakse apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest või määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 634 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebust täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama paragrahvi lõige 2 järgi võib esitada pärast apellatsioonitähtaja lõppu üksnes väiteid õiguse tõlgendamise kohta, vastuväiteid vastustaja poolt esitatule ja uusi asjaolusid, mis on tekkinud või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Seega ei ole määruskaebuse esitajal üldreeglina võimalik pärast apellatsioonitähtaja möödumist oma kaebust täiendada. Kuna apellatsioonitähtaeg on seaduses toodud menetlustähtaeg, siis ei ole kohtul võimalik seda pikendada. Kolleegium märgib, et samal viisil on võlgnik käitunud nii kohtutäiturile kui ka maakohtule kaebust esitades ja esitanud kaebused viisil, kus ta palub anda talle tähtaeg, et esitada määruskaebuse põhjendused. TMS § 110 järgi varalistele õigustele sissenõude pööramisel kohaldatakse vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid, kui seaduses sätestatust ei tulene teisiti. TMS § 52 järgi sissenõude pööramisel vallasasjale asi arestitakse. TMS § 113 järgi saab arestida ka tingimusliku nõude ja tulevase nõude juhul, kui see on arestimise ajal piisavalt piiritletav. TMS § 121 lg 1 järgi kohtutäitur võib sissenõudja või võlgniku avalduse alusel pöörata nõudele sissenõude muul viisil kui võlgniku suhtes kolmandalt isikult kohustuse täitmist nõudes, kui arestitud nõue on tingimuslik või ajatatud või kui selle sissenõudmine on raskendatud vastunõude tõttu või muul põhjusel. Kohtutäitur võib nõude müüa. Vastavalt kohtutäituri Priit Petteri poolt 24.05.2013 koostatud vallasvara arestimise aktile on arestitud 01.07.2006 laenulepingust nr 12/6-L tulenev OÜ-le Lamaran Grupp kuuluv vaidlustatud rahaline nõue summas 22 369,08 eurot ning võimalikud kõrvalnõuded. Arestitud vara hinnaks on kohtutäitur märkinud 9000 eurot. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt oli kohtutäitur õigustatud nõude arestima, on õige. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada vastupidist. Õige on maakohtu järeldus, et arestitud nõude sissenõudmine kolmandalt isikult ei ole koheselt võimalik, kuna arestitud nõude suhtes kohustatud isikud vaidlevad nõudele vastu ja võlgniku hagi alusel toimub nõude osas kohtumenetlus. Määruskaebuse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et arestitud oleks vara, mida ei saa TMS § 63 järgi arestida, et arestimine oleks TMS § 55 järgi tühine või et arestitud oleks nõue, millele ei saa TMS § 112 järgi sissenõuet pöörata. Järgnevalt käsitleb kolleegium arestitud nõude suurusega seonduvat. Kolleegium leiab, et enne nõude tegeliku väärtuse selgumist ei ole alust järeldada, et arestima peaks osa nõudest. Arestitud nõude väärtust on võimalik määrata eksperdil. 12.07.2013 otsusega on kohtutäitur rahuldanud võlgniku taotluse pöörduda kohtu poole eksperdi määramiseks. Pärast eksperdilt arvamuse saamist on kohtutäituril võimalik olenevalt arestitud nõude väärtusest osa nõudest aresti alt vabastada. Kolleegium märgib, et TMS § 57 järgi täitemenetluses vara müügist saadud rahast pärast täitekulude katmist ning sissenõude rahuldamist ülejäänud summa tagastatakse võlgnikule viie tööpäeva jooksul alates raha jaotamisest. Seega, kui arestitud nõude tegelik väärtus on suurem, kui täitmisel olev sissenõudja nõue võlgniku vastu, ei kahjusta see oluliselt võlgniku huve.

Võlgnik on kohtutäiturile esitatud kaebuses põhilise argumendina esile toonud, et kohtutäitur saatis talle 24.05.2013 vallasvara arestimise aktist loetamatu koopia. Kolleegium märgib, et see asjaolu ei ole iseenesest aluseks, et arestimist tühistada. Kolleegiumi arvates on veenvad ka maakohtu määruse järeldused selle kohta, et kaebuse esitaja väited akti mitteloetavuse kohta ei ole usaldusväärsed. Võlgnik on määruskaebuses esmakordselt esile toonud, et ta soovib asja menetlenud maakohtu kohtuniku taandamist, kusjuures ka koos 22.10.2013 määruskaebusega ei ole ta taandamisavaldust esitanud. Pärast seda on võlgnik esitanud maakohtule määruskaebuse 31.10.2013 määruse peale. Taandamisavalduse esitas võlgnik alles 17.11.2014. Vaatamata TsMS § 25 lg-s 1 sätestatule on Harju Maakohtu esimees Helve Särgava 27.11.2014 määrusega kohtunik Moonika Tähtväli TsMS § 24 lg 7 alusel taandanud, kuna kohtunik on enne kohtunikuametisse nimetamist advokaadina tegutsedes nõustanud sissenõudjat Gatsby OÜ-d, mis võib tekitada menetlusosalises kahtlusi kohtuniku erapooletuses. Kolleegium leiab, et pärast vaidlustatud määruse tegemist taanduse esitamine ei anna TsMS § 28 lg 1 järgi alust enne taandamisavalduse esitamist tehtud määrust tühistada. Kuna maakohus jättis õigesti OÜ Lamaran Grupp kaebuse rahuldamata, on maakohtu menetluskulud õigesti jäetud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 kohaselt OÜ Lamaran Grupp kanda. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse läbivaatamise kulud jätta määruskaebuse esitaja OÜ Lamaran Grupp kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikus ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Vaidlustatud määrus on tehtud enne 01.01.2015. Enne 01.01.2015 kehtiva menetlusseadustiku järgi ei küsitud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning kohus märkis kohtulahendisse, et menetlusosalistel on TsMS § 174 lg 1 järgi õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlus lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul lõpplahendi jõustumisest alates. TsMS § 174 lg 1 eelviidatud redaktsioonis alates 01.01.2015 enam ei kehti. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt enne 01.01.2015 tehtud lõpplahendi puhul tuleb kõrgema astme kohtutel kohaldada varemkehtinud seadust, mis tagab ühe ja sama tsiviilasja puhul erinevates kohtuastmetes menetluskulude rahalise kindlaksmääramise samade põhimõtete järgi. Eeltoodu tõttu ei määra ringkonnakohus pooltele menetlusekulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab ainult menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda kuni 31.12.2014 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioonist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest.