Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv SZ hagi YP, VK ja PK vastu korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks, nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega
Kohtuasi
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.11.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SZ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) SZ (IK XXXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXX
XXX
XXX-XX
XXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Vastustaja (kostja) YP (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX X-X XXXXX XXXXXX), esindaja määratud korras vandeadvokaat Veljo Viilol Vastustaja (kostja) VK (IK XXXXXXXXXXX, XXXXX X-XX XXXXX XXXXXX), lepinguline esindaja Vjatšeslav Vassiljev Vastustaja (kostja) PK (IK XXXXXXXXXXX, XXXXX X-XX XXXXX XXXXXX), lepinguline esindaja Vjatšeslav Vassiljev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 08.11.2013 otsus muutmata, arvestades ka käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja, SZ kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.SZ (hageja) esitas 05.10.2012 Harju Maakohtule hagi YP (kostja I), VK (kostja II) ja PK (kostja III) vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses, paludes tunnistada kehtetuks 20.03.2012 korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu ning tuvastada VK ja PK kohustus anda nõuolek omanikukande muutmiseks. 18.10.2012 täiendas hageja nõuet ja palus asendada VK ja PK nõusolek kohtuotsusega.
Hagiavalduse kohaselt mõisteti AP-lt (edaspidi ka võlgnik) IZ-le välja Harju Maakohtu 29.01.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-23005 100 500 krooni; Harju Maakohtu 30.01.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-23003 101 000 krooni ning Harju Maakohtu 26.03.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-54762 100 500 krooni. 26.02.2009 esitas IZ avalduse täitemenetluse algatamiseks maakohtu 29. ja 30.01.2009 määruste täitmiseks. 13.05.2011 sõlmisid IZ ja hageja notariaalse nõude loovutamise ja omandiõiguse üleandmise lepingu, mille alusel pidi AP kõik nimetatud kolmest kohtulahendist tulenevad võlgnevused tasuma hagejale. 20.03.2012 võõrandas AP notariaalse korteriomandi- ja asjaõiguslepinguga Tallinnas, XXXXXXX X-XX korteriomandi (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX) VK-le ja PK-le hinnaga 10 000 eurot.
AP suri 20.05.2012 ja tema pärijaks on YP. Hagejal on õigus esitada hagi YP vastu täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 ja § 194 alusel. Võlgnik võõrandas oma vara täitemenetluse käigus kostjatele II ja III ning kahjustas sellega võlausaldaja huvisid. Tähtsust ei oma, kas kostjad olid teadlikud võlgniku kohustustest või mitte. Oluline on, et korter võõrandati pärast täitedokumendi jõustumist ja täitemenetluse alustamist. Võlgnik 2(9)
teadis korteri võõrandamisel, et kahjustab sellega hageja huvisid, sest sel hetkel ei olnud ta nõuet hageja ees veel täitnud. Võlgnik võõrandas korteri alla turuhinna. Sarnase korteri turuhind sel perioodil oli 30 000 eurot, kuid võlgnik võõrandas selle 10 000 euroga. Väited ja tõendid selle kohta, et 15 000 eurot tasuti sularahas, ei ole usaldusväärsed. Ei ole usutav, et võõrandades korteri 25 000 euroga, märgitakse lepingus korteri hinnaks 10 000 eurot. Kui peale notariaalse lepingu sõlmimist soovisid pooled lepingu tingimusi muuta, siis pole need vormistatud notariaalselt ja on seega tühised. Kostja I vastuväited
4.Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I ei olnud võlgnik ega 20.03.2012 tehingu pooleks TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 mõttes. Kostja ei olnud ka teadlik AP-i võlgadest ega korteriomandi müügist. Kostja II ja III ei olnud võlgniku lähikondsed. Kostjate II ja III vastuväited
5.Kostjad II ja III hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad ostsid kõnesoleva korteriomandi notariaalse lepinguga ja lepingu sõlmimise hetkel kontrollis notar, et korteril müügipiirangud puuduvad. Kostjad maksid müüjale notari deposiidi kaudu 10 000 eurot ja sularahas 20.03.2012 10 000 eurot ja 21.03.2012 5000 eurot. Korteri omandiõigus ja valdus läks ostjatele üle 20.03.2012. Kostjad on heausklikud ostjad. 10.04.2012 tõendi kohaselt oli müüja alaliseks elukohaks Venemaa, Tomski linn.
Kostjad II ja III ei olnud menetlusosalised vaidlustes IZ-i ja AP-i vahel. Väljavõte Ametlikest Teadaannetest ei tõenda, et kostja I oli AP-i ainus pärija ja võttis pärandi vastu. Hageja ei ole põhjendanud notariaalse lepingu kehtetust, hagist ei nähtu, et kostjad teadsid või pidid teadma, et tehing kahjustab hageja huve või et tehing sooritati teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kostjad II ja III ei olnud müüja lähikondsed ega õigusjärglased.
Maakohtu otsus
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: AP-lt mõisteti IZ-le välja Harju Maakohtu 29.01.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-23005 100 500 krooni, Harju Maakohtu 30.01.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-23003 101000 krooni ja Harju Maakohtu 26.03.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-54762 100500 krooni; 26.02.2009 esitas IZ avalduse täitemenetluse algatamiseks maakohtu 29. ja 30.01.2009 määruste täitmiseks; 13.05.2011 sõlmisid IZ ja hageja notariaalse nõude loovutamise ja omandiõiguse üleandmise lepingu, mille alusel pidi AP kõik nimetatud kolmest kohtulahendist tulenevad võlgnevused tasuma hagejale; 20.03.2012 võõrandas AP notariaalse korteriomandi- ja asjaõiguslepinguga Tallinnas XXXXXXX X-XX korteriomandi kostjatele II ja III. AP suri 20.05.2012.
Pooled vaidlevad selle üle, kas: hageja saab TMS § 187 ja § 194 alusel esitada hagi kostja I kui võlgniku vastu; hageja kui sissenõudja huvisid on kahjustatud; sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist; kostjad I ja II olid 20. märtsil 2012. a. tehingu tegemise ajal teadlikud hageja kui võlausaldaja huvide kahjustumisest.
10.Maakohus leidis, et kostja I ei ole võlgnikuks TMS § 187 lg 1 ja § 194 mõttes. AP-i kui võlgniku teadlikku käitumist TMS § 188 lg 1 mõttes ei saa võrdsustada kostja I teadliku käitumisega. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega ka tõendanud, et kostja I oleks mingit 3(9)
AP-i vara võõrandanud või saanud võõrandatud varast laekunud raha. Õige on kostja I väide, et TMS § 194 sätestab hagi esitamise võimaluse võlgnikuga tehingu teinud õigusjärglaste, mitte võlgniku õigusjärglaste vastu. Seega tuleb juba eelpool osundatud põhjustel jätta hagi rahuldamata.
11.Menetlusökonoomilistel kaalutlustel analüüsis kohus siiski hagi põhjendatust juhul, kui kostjat I saaks lugeda võlgnikuks TMS § 187 lg. 1 ja § 194 mõttes.
12.Maakohus leidis, et tehing ei ole täitemenetluses tagasivõidetav, kuna tuvastamist ei leidnud, et tehing kahjustas hageja kui sissenõudja huvisid, sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ning kostjad II ja III teadsid või pidid teadma, et tehing kahjustab hageja huve või et tehing sooritati teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks.
13.Kui hageja esitab nõude TMS § 188 alusel, tuleb tal esile tuua ja tõendada asjaolud, millest järeldub, et: tehing kahjustab sissenõudja huvisid; sissenõudjal on olemas täitedokument; sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks; sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal, kusjuures, kui tehingu teine pool on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist.
14.Hageja on tuginenud sellele, AP-lt mõisteti IZ-le välja Harju Maakohtu määrustega kokku 302 000 krooni, 26.02.2009 esitas IZ avalduse täitemenetluse algatamiseks maakohtu 29. ja 30.01.2009 määruste täitmiseks, 13.05.2011 notariaalse lepinguga pidi AP kõik nimetatud kolmest kohtulahendist tulenevad võlgnevused tasuma hagejale, AP võõrandas 20.03.2012 notariaalse lepinguga Tallinnas aadressil XXXXXXX X-XX asuva korteriomandi, võlgnik võõrandas korteri täitemenetluse käigus alla turuhinna ning kahjustas sellega teadlikult hageja huve, sest sel hetkel ei olnud ta nõuet hageja ees veel täitnud.
15.TMS § 188 lg. 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (TMS § 187 lg. 1). Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-113-09 ja 3-2-1-120-10). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 tehtud lahendis selgitanud, et TMS § 188 lg 2 järgi ei eeldata seda, et võlgniku lähikondsega tehtud tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid. Selles sättes nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine on tõendatud. Selle asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal. See, et võlgnik ei kasutanud kinnisasja müügist saadud raha hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei ole TMS § 188 lg 1 kohaldamise jaoks tähtis, st et selline tegevusetus ei muuda müügilepingut võlgniku võlausaldaja huve kahjustavaks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09).
16.Täiteasja nr 017/2009/5613 täitetoimikust nähtub, et Harju Maakohtu 29.01.2009 määruse alusel (asi nr 2-08-23005) alustatud täitemenetlus lõpetati 11.10.2012, kuna nõue sai täielikult rahuldatud. Hageja poolt esitatud täiteasjade nr 017/2009/5614 ja 017/2009/9726 täitetoimikute osalised väljavõtted ja arvelduskonto väljavõtted ei tõenda, et hageja nõudeid ei ole täies ulatuses rahuldatud. Tõendatud on asjaolu, et hagejal olid AP-i suhtes 4(9)
täitedokumendid ja et hageja nõuded olid muutunud sissenõutavaks, kuid tõendatud ei ole, et hageja nõudeid ei ole täitemenetlustes täies ulatuses rahuldatud.
17.Samuti ei ole hageja tõendanud, et AP müüs kostjatele II ja III vaidlusaluse vara alla turuhinna. Kostjad on tõendanud, et tasusid AP-ile 10 000 eurot ülekandega ja 15 000 eurot sularahas. Hageja ei ole tõendanud, et AP ei saanud 15 000 eurot sularahas. Samuti ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalune korteriomandi turuhind oli võõrandamise hetkel 30 000 eurot. Seega ei ole hageja tõendanud, et 20.03.2012 tehing kahjustab sissenõudja huvisid.
18.Õige ei ole hageja väide, et tähtsust ei oma, kas kostjad olid teadlikud võlgniku kohustustest või mitte. TMS § 188 lg 2 kohaselt peab kohustatud pool (ostja) tõendama, et ta ei teadnud või ei pidanud teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Kui ostja on nimetatud asjaolu tõendanud (st, et ta ei teadnud teise võlausaldaja huvide kahjustumisest), siis tuleb võlausaldajal tõendada, et ostja pidi võlausaldaja huvide kahjustamisest teadlik olema. Kostjad on väitnud, et tuginesid 20.03.2012 tehingu tegemisel kinnistusraamatu väljavõttele, mida kontrollis ka notar ning neile ei olnud ega saanudki olla teada AP-i suhtes toimuv täitemenetlus.
19.Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et vaidlusalusel varal ei ole olnud kohtutäituri kasuks seatud keelumärkeid. Seega kostjatele II ja III ei saanud olla teada AP-i suhtes toimunud täitemenetlus või asjaolu, et korteriomandi müügiga rikub AP teise võlausaldaja huvisid. 20.03.2012 lepinguga ja kinnistusraamatu väljavõttega on tõendatud asjaolu, et kostjad ei teadnud Tallinnas aadressil XXXXXXX X-XX asuva korteriomandi ostmisel, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja (hageja) huvisid. Korteriomandil piirangute puudumist kontrollis lisaks ostjatele ka notar. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et tehingu teine pool (kostjad II ja III) tehingu tegemise ajal teadsid või pidid teadma sissenõudja huvide kahjustamisest. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad said hageja kui võlausaldaja nõudest olla teadlikud muul moel kui kinnistusraamatut kontrollides. Apellatsioonkaebus
20.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
21.Vaidlust ei ole selles, et YP on võlgniku pärijaks. Kuna võlgnik on surnud, siis on võimalik esitada hagi ka võlgniku pärija vastu. Selline nõue tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 4, mille kohaselt õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest; TsÜS § 6 lõikest 1, mille kohaselt tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud; koostoimes TMS §-dega 16 ja 194. Seega läksid kõik võlgniku kohustused ja õigused pärijale, järelikult ka pärija vastu on võimalik esitada hagi TMS § 187 lg 1 alusel.
22.Hageja juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et vara (müüdud korteriomand) turuhind oli vähemalt 30 000 eurot (kostjad ei ole selles osas vastuväiteid esitanud), kuid vara müüdi 10 000 euroga (seda tõendab notariaalne müügileping, milles on fikseeritud korteriomandi hind). Samuti ei vaielnud kostjad vastu, et korteri turuhind müügipäeva seisuga oli vähemalt 30 000 eurot, kuid korter müüdi 10 000 euroga. Järelikult müüs võlgnik vara alla turuhinna ja sellega kahjustati hageja huve, kuna siiamaani ei ole hageja nõudeid täies ulatuses rahuldatud ja ei ole muud vara, mille arvel saaks hageja nõudeid rahuldada. 5(9)
23.Vara müük toimus täitemenetluse käigus. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huve, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kuna täitemenetlus alustati 2009.a, aga vara võõrandamine toimus 2012.a, s.o täitemenetluse käigus, siis seda enam eeldatakse, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huve. Järelikult ei pidanud hageja tõendama, et kostjad II ja III teadsid või pidid teadma, et tehing kahjustab hageja huve või et tehing sooritati teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks.
24.Hageja tõendas kõiki asjaolusid, mis on kirjeldatud TMS §-s 188, s.o et tehing kahjustab sissenõudja huvisid; sissenõudjal on olemas täitedokument; sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks; sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal, kusjuures, kui tehingu teine pool on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist. Maakohus ei ole analüüsinud hageja esitatud tõendeid ega argumente, vaid asus põhjendamatult seisukohale, et TMS §-s 188 kirjeldatud asjaolud ei ole hageja poolt tõendatud.
25.Üllatuslik on maakohtu väide, et kostjad on tõendanud, et tasusid AP-ile 10000 eurot ülekandega ja 15 000 eurot sularahas. Esiteks, korteriomandi hind on märgitud notariaalses müügilepingus. Kui pooled leppisid täiendavalt kokku, et tasuvad korteri eest 15 000 eurot sularahas, siis ka selline kokkulepe pidi olema vormistatud notariaalselt, vastasel juhul on selline kokkulepe tühine TsÜS §-de 77 ja 83 alusel.
26.Hageja soovis tõendada, et kostja II ja III esitatud paberid sularaha üleandmise kohta on võltsitud ja selleks esitas hageja taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, kuid maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata, märkides, et käekirjaekspertiisiga ei ole võimalik tuvastada vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samas kohtuotsuses mainib kohus, et hageja ei ole tõendanud, et AP ei saanud 15 000 eurot sularahas. Käekirjaekspertiisiga on võimalik tuvastada, et võlakirjad ei ole võlgniku koostatud ega allkirjastatud, järelikult on need võltsitud.
27.Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalusel varal ei olnud kohtutäituri kasuks seatud keelumärkeid. Kui keelumärked oleksid olemas olnud, siis ei oleks saanud võlgnik vara müüa. Vastustaja seisukoht
28.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
29.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
30.Maakohus on (kostjaga I nõustudes) leidnud, et TMS § 187 lg 1 ja § 194 alusel ei saa hagi esitada kostja I kui võlgniku vastu. Kostja I ei ole maakohtu hinnangul võlgnikuks TMS § 187 lg 1 ja § 194 tähenduses. AP-i kui võlgniku teadlikku käitumist TMS § 188 lg 1 mõttes 6(9)
ei saa võrdsustada kostja I teadliku käitumisega. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega ka tõendanud, et kostja I oleks mingit AP-i vara võõrandanud või saanud võõrandatud varast laekunud raha. Maakohus on nõustunud kostja I väitega, et TMS § 194 sätestab hagi esitamise võimaluse võlgnikuga tehingu teinud õigusjärglaste mitte võlgniku õigusjärglaste vastu. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata eeskätt eelnimetatud põhjustel.
31.Kolleegium maakohtu eelnimetatud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. TsÜS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. Vastavalt PärS § 130 lg-le 1 lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. TMS § 16 lg 1 kohaselt jätkub enne võlgniku surma alanud täitemenetlus tema pärandvara suhtes, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Juhul kui kohustus ei saa üle minna surnud võlgniku pärijatele, kuulub täitemenetlus TMS § 48 lg 1 p 6 alusel lõpetamisele. Osundatud normidest järelduvalt laienevad kostjale I ka võlgniku AP-i poolt enda pärandvaraga tehtud tehingutest tulenevad õiguslikud tagajärjed, mh on võimalik pärija vastu esitada ka TMS §-des 187 jj sätestatud tagasivõitmise hagisid.
32.Viited TMS §-le 194 ei ole käsitletavas kontekstis kolleegiumi hinnangul õiguslikult asjakohased, kuna selles paragrahvis sisalduv norm reguleerib tagasivõitmise hagi esitamist võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes. Kostja I on asja materjalidest nähtuvalt võlgniku õigusjärglane (pärija), mitte võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglane. TMS § 194 ei välista ega piira tagasivõitmise hagi esitamist võlgniku õigusjärglase vastu.
33.Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hageja on taotlenud 20.03.2012 sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist TMS §-de 187 ja 188 normide alusel. Lähtudes hageja esitatud väidetest faktiliste asjaolude kohta (ning eeldades nende õigsust), võiks vaidlusalune müügileping olla tagasivõidetav aga ka TMS §-de 187 ja 189 sätete alusel (nende koosmõjus). Hageja väidetest järelduvalt võis 20.03.2012 sõlmitud müügilepingul olla poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu osaliselt kinke iseloom (TMS § 189 lg 2). TMS § 189 sätete kohaldamisega seonduvat ei ole maakohus asja materjalidest nähtuvalt pooltega menetluses arutanud ega otsuses käsitlenud. Eelnimetatu ei saanud praegusel juhul siiski kaasa tuua ebaõiget kohtulahendit, kuna hageja väited korteriomandi müümise kohta kostjatele II ja III turuhinnast väiksema hinnaga ei ole maakohtu hinnangul asjas tõendamist leidnud ning kolleegium nõustub selles osas maakohtu järeldustega (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 36-37). Samuti ei ole apellant menetluses tõendanud, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Nimetatud asjaolude tuvastamine on aga TsMS § 187 lg-st 2 tulenevalt TsMS § 189 alusel esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks. Kolleegium märgib, et on andnud 23.09.2014 määrusega pooltele apellatsioonimenetluses võimaluse esitada oma seiskohad seoses TMS § 189 sätete kohaldatavusega.
34.Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
35.Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist. 7(9)
36.Apellant ei ole nõustunud maakohtu järeldusega, et vaidlusalune tehing ei ole täitemenetluses tagasivõidetav põhjustel, et asjas pole tuvastamist leidnud, et tehing kahjustas hageja kui sissenõudja huvisid, sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ning kostjad II ja III teadsid või pidid teadma, et tehing kahjustab hageja huve või et tehing sooritati teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kohtupraktikas (millele ka apellant viitab) on leitud, et hageja huvide kahjustamine võib aset leida olukorras, kus kinnisasi müüakse alla turuhinna. Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ka praegusel juhul on apellant hagis seostanud sissenõudja huvide kahjustamist asja müügiga alla selle turuhinna. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et apellant ei ole tõendanud oma väiteid müüdud korteriomandi turuhinna kohta. Ebaõige on apellandi arusaam, et ta ei pidanudki kostjate vastuväidete puudumisel kõnealust asjaolu tõendama.
37.TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus selline nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Senisest kohtupraktikast lähtuvalt on omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses üksnes poole nõustumine vastaspoole väitega (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Praeguses asjas on kostjad kogu menetluse jooksul hageja nõudele vastu vaielnud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid hageja väited korteriomandi turuhinna kohta TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud. Samuti ei saa omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada. Apellandile pidi olema ka arusaadav, et maakohus asja lahendamisel (eeldatavast) omaksvõtust ei lähtu, mh on maakohus hagejale selgitanud, et viimasel tuleb oma väiteid sissenõudja huvide kahjustamise kohta tõendada (I kd, tl 174-174 pöördel).
38.Apellant on välja toonud, et vara (korteriomandi) müük toimus täitemenetluse käigus. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kuna täitemenetlus alustati 2009. aastal, aga vara võõrandamine toimus 2012. aastal, s.o täitemenetluse käigus, siis seda enam tuleb apellandi arvates eeldada, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Iseenesest võib nõustuda hageja käsitlusega, et kui tagasivõidetav tehing tehakse täitemenetluse ajal, tuleb TMS § 188 lg 2 järgi eeldada, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid. Samas ei anna TMS § 188 lg 2 siiski alust eeldada huvide kahjustamist, vaid üksnes teise poole teadlikkust sellest. Huvide kahjustamist tulnuks hagejal seega ikkagi tõendada (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-41-13, p 15).
39.Apellandi hinnangul on ta tõendanud maakohtu menetluses kõiki TMS §-s 188 nimetatud asjaolusid. Maakohus on apellandi hinnangul jätnud täielikult hindamata hageja poolt esitatud vastavad tõendid ja argumendid. Kolleegiumi hinnangul on taolised etteheited 8(9)
põhjendamatud. Maakohus on otsusest nähtuvalt kõiki poolte esitatud asjakohaseid tõendeid hinnanud ning neist tehtud järeldusi piisaval määral põhjendanud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole ka täpsustatud, millised tõendid on maakohus jätnud väidetavalt hindamata. Poole seletus, mis ei ole antud vande all, pole tsiviilkohtumenetluses tõendiks (v.a TsMS § 405 lg 1-s 5 sätestatud juhul) ning neid ei saanudki maakohus asjas tõendina hinnata.
40.Apellatsioonkaebuses märgitu järgi on apellandile üllatuslik maakohtu järeldus, mille kohaselt on kostjad II ja III tõendanud, et tasusid AP-ile 10 000 eurot ülekandega ja 15 000 eurot sularahas. Hageja soovis tõendada, et kostjate II ja III esitatud dokumendid sularaha üleandmise kohta on võltsitud ning esitas selleks taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, mille aga maakohus jättis 22.04.2013 määrusega rahuldamata. Apellant leiab, et käekirjaekspertiisiga on võimalik tuvastada, et võlakirjad (mis on esitatud kostja II ja III poolt) ei ole võlgniku poolt koostatud ega allkirjastatud. Kolleegiumi hinnangul ei saanud osundatud maakohtu järeldus olla hagejale üllatuslik, sest kostjad on kogu menetluse käigus tuginenud väitele, et tasusid AP-ile 10 000 eurot ülekandega ja 15 000 eurot sularahas. Maakohus ei ole 15 000 euro sularahas tasumisele omistanud ka otsest õiguslikku tähendust. Maakohus on otsuse vastatavas osas järeldanud eeskätt seda, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse korteriomandi turuhind oli võõrandamise hetkel 30 000 eurot. Hageja väiteid seoses käekirjaekspertiisi korraldamata jätmisega ei saa apellatsioonimenetluses praegusel juhul arvestada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja esitanud maakohtu menetluses TsMS § 333 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alustel ning korras vastuväidet maakohtu tegevuse kohta seoses käekirjaekspertiisi taotluse rahuldamata jätmisega. TsMS § 333 lg-st 3 lähtudes ei või hageja seetõttu tugineda väidetavale veale kohtu tegevuses ka apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja ka käekirjaekspertiisi korraldamise (korduvat) taotlust esitanud. Menetluskulude jaotus
41.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
42.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv 9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.