Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar, Ele Liiv AP hagi RU vastu kinnisasja valduse üleandmiseks, väljatõstmiseks ja tahteavalduse tegemiseks kohustamiseks ning RU vastuhagi 28 711 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks
3.Keelduda vastustaja (hageja) poolt 23.04.2014 vastusele lisatud tõendi – BAUHOF GROUP AS-i ehitusmaterjalide tellimuse kinnituse nr M011998606 koos tasumist tõendava maksekorraldusega – vastuvõtmisest.
4.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja, RU kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
1(9)
Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja senine menetluse käik
1.AP (hageja) esitas 16.07.2012 Harju Maakohtule hagi RU (kostja) vastu aadressil XXXXXXX X, XXXX-XXXXXXXX XXXXXX, XXXX XXXX, XXXXXXXX asuva kinnisasja valduse üleandmise, väljatõstmise ja tahteavalduse tegemiseks kohustamise nõudes. Kohus lahendas hageja nõuded ja jaotas nendega seonduvad menetluskulud 21.06.2013 osaotsusega, mis jõustus 21.10.2013. Vastuhagi aluseks olevad asjaolud ja kostja nõue
2.Kostja esitas 02.11.2012 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista hüvitise 28 711 eurot.
Vastuhagi kohaselt sõlmisid pooled 1996.a suulise ühise tegutsemise lepingu (seltsinglepingu), mille eesmärk oli hageja kinnistul asuva elamu parendamine, s.t selle elamuskõlblikuks muutmine, säilitamine ja remontimine. Kostja panustas isiklikult kokku lepitud eesmärgi saavutamisse: tegi ehitustöid, leppis kokku ehitajaga ja tasus talle, ostis ehitusmaterjali. Samal ajal kandis kostja osa elamu majandamise kuludest, sh küttekuludest. Hageja kinnistu väärtuse juurdekasv oli 57 422 eurot (s.o 59 000 – 1578). Hageja saatis esindaja vahendusel kostjale nõude elamu vabastamiseks, millega ütles seltsingulepingu üles ja elamu parendamisega saavutatud väärtuse juurdekasv jäi hagejale. Kostja on jõustunud kohtuotsuse järgi kohustatud elamust välja kolima ja ta ei saa viidatud väärtuse juurdekasvust enam osa. Seltsingu likvideerimisel tuleb väärtuse juurdekasv võrdselt jagada, st kostja nõudis poolt 57 422 eurost ehk 28 711 eurot.
Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Pooled ei ole sõlminud ühise tegutsemise ega seltsingulepingut kostja toodud eesmärgil ega ka mingil muul eesmärgil. Elamu parendamise, alalhoidmise ja remontimise kulud kandis poolte kooselu ajal tegelikult hageja, kes muu hulgas võttis selleks pangast laenu. Kui kostja ka tellis mingeid töid 2(9)
elamus, siis ilma hageja nõusoleku ja kooskõlastuseta, mistõttu neist ei saa järeldada hageja tahet ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks. Maakohtu otsus
5.Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja; hageja erastas kinnistu oluliseks osaks oleva elamu 09.12.1997 ja maa 15.12.2003; pooled elasid elamus koos alates 1996. aastast; hageja esitas esindaja vahendusel 11.11.2011 elamu valduse üleandmise nõude; hageja kinnistu väärtus on 59 000 eurot.
Kostja väitis, et poolte vahel oli 1996.a sõlmitud ühise tegutsemise leping tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg. 1 tähenduses, millele tuli võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 18 lg. 1 alusel alates 01.07.2002 kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 580 jj. seltsingu kohta sätestatut. Kostja nõude õiguslik alus on seega VÕS § 600 lg. 1 esimene lause, mille kohaldamise eelduseks tuleb kohtul tuvastada, et pooled on sõlminud kostja väidetava lepingu. Ühise tegutsemise lepingu eesmärgina nimetas kostja elamu parendamist, st selle elamuskõlblikuks muutmist, säilitamist ja remontimist. Hageja vaidles vastuhagile vastu muu hulgas väitega, et pooled ei ole sel või ka muul eesmärgil ühise tegutsemise lepingut ega seltsingulepingut sõlminud.
VÕSRS § 18 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, senikehtinud seadust. Kostja nõude alusena nimetatud ühise tegutsemise lepingu väidetava sõlmimise ajal, st 1996.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 62 lg. 1 järgi jagunesid tahteavaldused otseseks ja kaudseks, millest otsene tahteavaldus tuli väljendada kõnes, kirjas või märkides (lg 2) ja kaudset sai väljendada tegudes, millest võis järeldada tehingu tegemise tahet (lg 3). Kuna ühise tegutsemise lepingu puhul ei näinud TsK ega muu seadus ette lepingu sõlmimist vaikimise teel, siis ei saa vaidlusaluse lepingu sõlmimist TsÜS1994 § 63 tõttu järeldada hageja vaikimisest.
Ühtegi tõendit kostja lepingu sõlmimise dokumendi või toimingu kohta esitanud ei ole. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui kostja ei ole vastuhagi alust puudutava väite kohta tõendeid esitanud, siis võib hageja vaielda sellele vastu üksnes vastuväite esitamisega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07). Seetõttu pole tõendatud hageja otsene tahteavaldus kostja väidetava lepingu sõlmimiseks ja kohus saab üksnes kontrollida, kas poolte kokkulepet võib järeldada nende käitumisest.
10.Hageja arvelduskonto väljavõttest, hageja esitatud ehitusmaterjalide kuludokumentidest ning tunnistajate MK ja GK ütlustest nähtub, et hageja panustas alates 1996. aastast kuni vähemalt poolte vaidluse alguseni elamu parendamisse, sh kandis elamu säilitamise, majandamise ja remontimise kulutusi. Hageja võttis muu hulgas nende kulutuste kandmiseks laenu ja on seda kõnealusel perioodil oma arveldusarvelt tagasi maksnud. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõttest ja tunnistaja EA ütlustest nähtub, et ka kostja panustas samal perioodil elamu remontimisse. Pooled ei vaidle selle üle, et nad elasid kõnealusel perioodil koos ühises majapidamises. Lisaks nähtub hageja arvelduskonto väljavõttest, et pooltel oli rahalisi suhteid, eelkõige, et hageja kandis raha üle kostja arvele. 3(9)
Loetletud asjaolud ei viita hageja tegudele, millest võiks järeldada tahet ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks elamu parendamise eesmärgil. Kostja erastamisväärtpaberite võõrandamisest 1996.a ega korteri võõrandamisest 1999.a, samuti kostja tütre käendusest hageja kohustustele ei järeldu samuti sellise sisuga tahet. Ühises majapidamises elavad isikud kannavad mõistlikus ulatuses ühise eluruumi majandamise ja remontimise kulutusi. Partneri selliste kulutustega nõustumine ei väljenda soovi sõlmida ühise tegutsemise leping elamu parendamise eesmärgil. Tõendatud ei ole kostja väide tema ainuisikulisest olulisest panusest elamu remontimisse. Elamust tehtud fotodest ja elamu korruste plaanidest nähtub, et elamus asuvate eluruumide ja muude ruumide ulatus ületab oluliselt tööde ja materjalide ulatust, mis on tuvastatav kostja arvelduskonto väljavõttest ja tunnistaja EA ütlustest. Ülejäänud osas kostja oma väiteid panusest elamu remontimisse ega muul viisil parendamisesse tõendanud ei ole. Samuti on hageja kinnistu väärtus märkimisväärselt suurem kostja panusest. Eelneva põhjal ei saa tuvastada, et pooled oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingu kostja märgitud asjaoludel ja eesmärgil. Sellise lepingu sõlmise tuvastamine on vastuhagi rahuldamise eeldus ja järelikult jääb vastuhagi rahuldamata.
11.TsMS § 439 sätestab, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kostja on selgelt piiritlenud oma nõude kui ühise tegutsemise lepingust tuleneva nõude ega ole nõudnud võõrale asjale tehtud kulutuste hüvitamist. Samuti on kostja menetluse kestel loobunud oma väitest hageja kinnistu omandamisele suunatud ühise tegutsemise lepingu sõlmimise kohta. Seetõttu ei kontrolli kohus kostja võimalikku nõuet neil alustel. Apellatsioonkaebus
12.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega vastuhagi rahuldada ning menetluskulud jätta hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ning saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Kohus leidis ebaõigesti, et kostja ei esitanud ühtegi tõendit poolte vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimise kohta. Asjaolu, et kostja ei esitanud kirjalikke tõendeid, ei saa tõlgendada selliselt, et ta üldse kõnealuse lepingu olemasolu kohta tõendeid ei esitanud. Kuivõrd kostjal puudusid kirjalikud tõendid pooltevahelise ühise tegutsemise lepingu sõlmimise kohta poolte elukohaks olnud elamu parendamise ja renoveerimise eesmärgil, oli kohtul võimalik hinnata nimetatud lepingu sõlmimise fakti poolte käitumisest.
14.VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohtumenetluses tõi kostja esile vaidlusaluse elamu ulatuslikku ülesehitamist pooltevahelise pikaajalise kooselu jooksul, tuginedes nii ekspertiisiaktile, mis kirjeldas kinnistu käesoleva aja seisukorda kui ka poolte käitumisele ja tegevusele kinnistu suhtes läbi aastate.
15.Nii kostja poolt esile toodud asjaoludest kui ka tunnistajate GK ja EA ütlustest nähtub, et suure osa elamu suhtes teostatud töödest tegi kostja. Nimetatud ehitus- ja parendustööd hõlmasid poolte elukohaks olnud kahekorruselise maja täielikku renoveerimist ja väljaehitamist. Fakti, et kostja tellis ja osales suurema osa parendus- ja ehitustööde tegemisel ligikaudu 16 aasta jooksul ning tasus tööde ja materjalide eest, kinnitas ka tunnistaja EA. Ilmselt ei saa mõistlik kinnisasja omanik eeldada, et tema elukaaslane panustab ligi 16 aasta jooksul oma aja, tööjõu ja rahalisi vahendeid talle mittekuuluva elamu väljaehitamiseks ilma eesmärgita saada nimetatu eest rahalist kompensatsiooni 4(9)
juhul, kui poolte kooselu lõpeb. Ükski mõistlik isik ilma vastava eesmärgipärasuseta oma aega ja raha teise isiku vara suurendamiseks enam kui 15 aasta vältel ei investeeriks.
16.Poolte vahel oli sõlmitud suuline ühise tegutsemise leping vaidlusaluse elamu renoveerimiseks ja ülesehitamiseks, mis on nähtav poolte käitumisest kinnistu suhtes 16 aasta jooksul. Arvestades poolte kooselu emotsionaalset lõppemist, on mõistetav, et hageja teeb kõik endast sõltuva nimetatud kokkuleppe olemasolu eitamiseks. Samas puudub vaidlus asjaolus, et poolte kooselu ajal ehitasid pooled, eelkõige kostja, füüsilise tööga praktiliselt elamiskõlbmatu elukoha üles korralikuks kahekorruseliseks elumajaks.
17.Seega on kohtumenetluses poolte eelnevast käitumisest nähtuvalt leidnud kinnitust ja on seega ühemõtteliselt järeldatav, et poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping hageja kinnistul oleva elamu parendamiseks ning väljaehitamiseks, mistõttu kohtu vastupidine seisukoht on ebaõige.
18.Kohus hindas ebaõigesti, et praktiliselt elamiskõlbmatu maja täielik renoveerimine on käsitletav tavapäraste kulutuste tegemisena poolte kooselu raames. Kooselu raames saab pidada tavapäraseks eluruumi jooksvate elukondlike kulutuste kandmist. Kõik ülejäänud kulud, mis nimetatud kuludest hälbivad, ei ole kooselus käsitletavad tavapärastena. Kostja kinnitustest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et pooltel oli juba viidatud elamusse kolides ühine tahe see renoveerida ja valmis ehitada, mida aastate vältel ka tehti.
19.Arvestades, et nimetatud kinnistu kuulus hagejale, ei saa pidada mõistlikuks ega ole ka eluliselt usutav, et kinnistu omanikuks mitteolev isik panustab ligi 16 aasta jooksul poolte ühiseks elukohaks olevasse elamusse süstemaatiliselt oma rahalisi vahendeid ja tööjõudu, ehk oma energiat ja tahet ilma, et tal oleks kinnistu omanikuga sõlmitud vastavat kokkulepet juhuks, kui poolte kooselu peaks ühel päeval lõppema. Kahekorruselise maja renoveerimine ja ülesehitamine 16 aasta jooksul (sh tubade, trepikodade, sanitaarsõlmede ja sauna väljaehitamine, majale uue katuse ja akende panemine) ei ole oma olemuselt käsitletav ühise elukoha tavapärase majandamise ja remontimisena, vaid ühise tegutsemise lepingu kokkuleppe alusel teostatava investeeringuna tulevikuks.
20.Seega hindas kohus ebaõigesti poolte pikaajalisi panuseid vastustaja elamu väljaehitamisesse ühise eluruumi mõistlikeks majandamise ja remontimise kuludeks.
21.Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et kostjal puudub hüvitise saamise õigus. Arvestades poolte käitumist ja panustamist elamu ulatuslikul ülesehitamisel 16 aasta jooksul, muid vaidluses tuvastatud asjaolusid ning ka hageja poolt lepingu ülesütlemist poolte kooselu lõppemisel, on järeldatav, et poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping elamu väljaehitamiseks (kuivõrd nimetatud ajal kehtis tsiviilkoodeks).
22.VÕSRS § 18 lg 1 kohaselt kohaldatakse pärast võlaõigusseaduse jõustumist enne 01.07.2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut. Alates 01.07.2002 kohalduvad seega poolte ühise tegutsemise lepingule VÕS-i seltsingu sätted. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 sätestab, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. 5(9)
23.Kostja panustas ligikaudu 16 aasta jooksul oma rahalisi vahendeid ja tööjõudu poolte ühiseks elukohaks olnud elamu parendamiseks ja ülesehitamiseks. VÕS § 581 lg. 2 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. Poolte panuste võrdsuse põhimõte oli sätestatud ka TsK-s. Hageja ei toonud esile asjaolusid, et pooled oleksid kokku leppinud võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise, s. h. et poolte ühise töö tulemusel tekkiv vara jääb seltsingu lõppemisel ainuisikuliselt hagejale. Seega on kostja panustanud hageja kinnistul asuva elamu parendamisesse ja väljaehitamisesse vähemalt hagejaga võrdsel määral.
24.01.11.2011 esitas hageja kostjale kirjaliku valduse üleandmise nõude. Nimetatud nõuet tuleb käsitleda ka pooltevahelise seltsingulepingu konkludentse ülesütlemisena, kuivõrd seltsingu eesmärgi edasine täitmine ei olnud enam võimalik. Järelikult lõppes pooltevaheline seltsing 01.11.2011.
25.VÕS § 600 lg. 1 sätestab, et seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 589 lg. 1 sätestab, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Järelikult tuleb seltsingulepingu lõppemisel ühise tegutsemise käigus tekkinud vara jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kaasomandi jagamise põhimõtetega sarnaselt tuleb jagada ka ühise tegutsemise lepingu lõppemise korral ühele poolele kuuluva asja väärtuse juurdekasv (kasu), mis tekkis poolte kokkuleppe kohaselt ühise tegutsemise tulemusel. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikohus lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05.
26.Kohus rahuldas hageja hagi kostja vastu ning määras kostja vaidlusalusest elamust väljatõstmisele. Samas tegutsesid pooled hageja elamu renoveerimisel ja ülesehitamisel ühise tegutsemise lepingu (seltsingu) alusel ja panustasid mõlemad hageja kinnistu väärtuse ja elukvaliteedi tõusu. Kinnistu väärtuse tõusu arvel tekkinud vara (väärtuse juurdekasv), tuleb pooltevahelise seltsingu lõppemise tõttu jagada ning vähemalt poolele nimetatud varast on õigus kostjal.
27.Kinnistu osteti 24 690 krooni (1578 euro) eest. Kinnistu väärtus käesoleval ajal on 59 000 eurot (Kaanon Kinnisvara 15.04.2013 eksperthinnang). Seega on poolte ühise panustamise tulemusel kinnistu väärtuse juurdekasvuks 57 422 eurot (59.000 – 1578).
28.Ülaltoodust tulenevalt leidis kohus ebaõigesti, et kostjal ei ole õigust seltsingulepingu lõppemise tõttu nõuda hagejalt hüvitist hagejale kuuluva kinnistu väärtuse juurdekasvust 50% ulatuses ehk 28.711 eurot, mis tekkis poolte ühise tegutsemise tulemusel.
29.Kohus rikkus põhjendamiskohustust, samuti ei ole kohtu järeldused loogilises seoses otsuse põhjendustega. Nimelt on kohus otsuses märkinud, et elamust tehtud fotodest ja elamu korruse plaanidest nähtub, et elamus asuvate elu- ja muude ruumide ulatus ületab oluliselt tööde ja materjalide ulatust, mis on tuvastatav kostja arvelduskonto väljavõttest ja tunnistaja EA ütlustest. Samuti on hageja kinnistu väärtus märkimisväärselt suurem kostja panusest.
30.Kohus ei selgitanud metoodikat, kuidas ta ruumide plaani ja fotode alusel tuvastas tehtud töid, nende maksumust või kes neid teostas ja nende eest tasus. Kohus ei põhjendanud, millist tähtsus omab ruumide ulatuse ületamine tööde ja materjalide ulatusest ja kuidas on hageja kinnistu väärtus võrreldes kostja panusega seotud pooltevahelise seltsingulepingu sõlmimise fakti tuvastamisega. 6(9)
31.Kinnisasja väärtuse tõus ei ole tavapäraselt seotud proportsionaalselt kinnisasja renoveerimisse panustatud vahendite suurusega. Pooled panustasid elamu renoveerimisse mitte ainult kinnistu väärtuse tõstmise eesmärgil, vaid ka poolte elukvaliteedi tõstmise eesmärgil. Poolte ühise tegutsemise tulemusel on tõusnud mõlemad väärtused, milledest saadavad hüved on aga jäänud ainuisikuliselt hagejale.
32.Kohtu ülaltoodud põhjendustest ei ole võimalik aru saada, kuidas jõudis kohus nimetatud põhjenduste tulemusel järelduseni, et poolte vahel ei olnud sõlmitud ühise tegutsemise lepingut ja millist tähtsust omab nimetatud asjaolu tuvastamisel hageja kinnistu väärtuse suurus võrreldes kostja panuse suurusega, arvestades, et seltsinglaste panused loetakse seaduse kohaselt võrdseteks.
33.Seega ei ole kohtu järeldus loogilises seoses kohtu ülaltoodud põhjendustega ning vaidluses tuvastatud asjaoludega. Samuti on kohtu põhjendused ülalkirjeldatud osas puudulikud, kuivõrd ei ole arusaadav, kuidas puutuvad kohtu poolt ülalkirjeldatud väited pooltevahelise seltsingu sõlmimise fakti tuvastamisel asjasse.
34.Eeltoodust nähtuvalt on kohus ebaõigesti tõlgendanud vaidluses tuvastatud asjaolusid, jõudes nimetatud tõlgendamise tulemusel ebaõigele järeldusele, et poolte vahel puudus ühise tegutsemise leping, mis oli suunatud poolte elukohaks olnud elamu renoveerimisele ja ülesehitamisele. Samuti on kohtu ülalviidatud põhjendused puudulikud ning nendest tehtud kohtu järeldus ei ole toodud põhjendustega loogilises seoses. Hageja vastus apellatsioonkaebusele
35.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
36.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
37.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et apellant on apellatsioonkaebuses enamasti korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendatud ja et selles on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses ka teisi menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
38.Kostja vastuhagi tugineb väitele, et poolte vahel oli 1996.a sõlmitud ühise tegutsemise leping TsK § 438 lg 1 tähenduses (sellisele lepingule tuleks VÕSRS § 18 lg 1 alusel kohaldada alates 01.07.2002 VÕS §-des 580 jj seltsingu kohta sätestatut). TsK § 438 lgst 1 tulenevalt kohustusid pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, sealhulgas ehitamiseks. Lepinguosalised pidid TsK §-s 438 märgitu järgi tasuma eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kostja väidete kohaselt oli ühise tegutsemise (seltsingulepingu) eesmärgiks praegusel juhul hageja kinnistul asuva elamu parendamine. Hageja on taolise lepingu sõlmimist kogu menetluse jooksul eitanud. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtudes on vaidlusaluse asjaolu tõendamise kohustus kostjal. Iseenesest võib nõustuda 7(9)
apellandi seisukohaga, et lepingu sõlmimise tahet võib järeldada ka poolte tegudest ja käitumisest. Samas on maakohus otsuses põhjalikult käsitlenud küsimust, kas kostja väidetud poolte kokkulepet võiks järeldada nende käitumisest. Maakohus on oma järeldusi piisavalt põhjendanud ning märkinud ka tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad. Apellandi mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisev alus otsuse tühistamiseks.
39.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ühises majapidamises elavad isikud kannavad eelduslikult mõistlikus ulatuses ühise eluruumi majandamise ja remontimise kulusid. Selliste kulude kandmisest ei saa veel iseenesest järeldada, et poolte vahel oleks sõlmitud ühise tegutsemise leping elamu parendamise eesmärgil. Kostja panuste näol elamu remonti on tegu tavapäraste kulutustega poolte kooselu raames. Kostja on alates 1996.a investeerinud oma aega ja raha poolte ühiseks elukohaks olnud elamu parendamisse, samas on ta elamus selle aja jooksul ka ise elanud ning saanud seeläbi osa hagejale kuuluva kinnisasja kasutuseelistest. Seejuures on hageja elamu parendamisse kostjaga vähemalt samaväärselt panustanud.
40.Maakohtu otsuse p-s 15 sisalduvad järeldused elamust tehtud fotodest ja elamu korruse plaanidest kajastavad kohtu siseveendumuse kujunemist ning neid tuleb mõista otsuse eelneva põhjenduskäigu kontekstis. TsMS § 436 lg-s 1 sätestatut ei ole ringkonnakohtu hinnangul kõnealuste järelduste esitamisega rikutud.
41.Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud käsitlusega hagetava hüvitise suurusest. Ebaõige on lähtuda kinnistu vääruste juurdekasvu arvestamisel erastatud hoone ostuhinnast 1997. aastal. Maakohus ei ole vaidlustatud lahendis ka hüvitise suuruse osas seisukohta võtnud, kuna ei tuvastanud, et pooled oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingut kostja märgitud asjaoludel ja eesmärgil.
42.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas veel lahendamata taotlused. Hageja on lisanud vastusele apellatsioonkaebusele BAUHOF GROUP AS-i ehitusmaterjalide tellimuse kinnituse nr M011998606 koos tasumist tõendava maksekorraldusega. Hageja poolt esitatud põhjenduste kohaselt soovib ta esitatud dokumentidega tõendada väidet, et on pärast apellandi elamust väljakolimist pidanud alustama ulatuslikke remonditöid. Kostja soovib nende dokumentidega tõendada, et kostja väiteid täielikult väljaehitatud ja korraliku kahekorruselise maja kohta on ebaõiged. Kuivõrd apellant kolis elamust välja alles käesoleva aasta kevadel ehk pärast maakohtu otsuse tegemist, ei olnud vastustajal võimalik neid dokumente varasemalt kohtule esitada.
43.TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. § TsMS § 652 lg 4 esimese lause järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kolleegiumi hinnangul esinevad iseenesest TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohased alused apellatsioonimenetluses esitatud tõendi vastuvõtmiseks ja arvestamiseks. Samas võtab kohus TsMS § 238 lg 1 järgi vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. 8(9)
Tõendil ei ole sama lõike 2. punkti kohaselt asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kolleegiumi hinnangul on eelnimetatud asjaolude kohta senises menetluses juba piisavalt tõendeid esitatud. Seetõttu ei oma hageja poolt esitatud tõend tähtsust ning ringkonnakohus keeldub tõendi vastuvõtmisest. Kuivõrd tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Menetluskulude jaotus
44.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
45.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.