VK hagi BBP KAUBANDUS GRUPP OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VK apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8 326 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: VK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXX XXX XX-X, XXXXXX, XXXXX
XXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Martin Traat Kostja: BBP KAUBANDUS GRUPP OÜ (registrikood 11907298, asukoht Kuusiku 14-4, Loo alevik, Jõelähtme vald, 74228 Harjumaa), lepinguline esindaja advokaat Kaspar Noor
Kohtuistungi toimumise aeg
11.09.2014
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 31.03.2014 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks lahendamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.28.08.2013 esitas VK (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse BBP KAUBANDUS GRUPP OÜ (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks kostja alustatud sundtäitmine hageja vastu täiteasjas nr 176/2013/1541. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.28.08.2013 määrusega andis Harju Maakohus tsiviilasja üle kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohutule, kuna täitemenetlus asjas toimus Pärnu Maakohtu tööpiirkonnas.
3.Hagiavalduse kohaselt on täitedokumendiks Tallinna notar Mari-Liis Parmase poolt 08.11.2011 tõestatud võlatunnistus ja kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta nr 3089. Nimetatud võlatunnistusega tunnistas hageja võlgnevust kostja ees summas 8436 eurot. 08.11.2011 hageja ja kostja vahelise võlatunnistusega võttis hageja tegelikult endale kohustuse tasuda hagejale kuulunud äriühingu Jordan Grupp OÜ võlgnevus kostja ees, mis tulenes kostja poolt Jordan Grupp OÜ-le tarnitud kauba eest tasumata summadest. Samal päeval väljastas Jordan Grupp OÜ hagejale võlatunnistuse, mille kohaselt kohustus äriühing juhul, kui ta ei saa ise kostjale võlga maksta, maksma hagejale viimase poolt kostjale tasutud võlad.
4.Hageja leidis, et täitemenetluse alustamiseks puudub igasugune õiguslik alus, kuna hageja on kostja ees oma kohustused nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevuse enne täitemenetluse alustamist täielikult tasunud. Jordan Grupp OÜ on oma võlgnevuse kustutanud, makstes kostjale 2011. aastal sularahas kostja kassasse 7960 eurot, 2012. aastal ülekandega 300 eurot ja sularahas 1600 eurot ning lisaks andis hageja kostjale üle seadmeid 1475 euro väärtuses. Seega on kostja saanud hagejalt 11 325 eurot, mis on 2889 eurot rohkem, kui hageja oma võlatunnistuse alusel kostja ees tunnistas.
5.Hageja leidis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 3 tuginedes, et kuna hageja poolt on nõue rahuldatud, puudub kostjal nõue ning täitemenetlus on kostja poolt alustatud pahauskselt. Kostjate vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja leidis, et kostjal on nõue hageja vastu, mille eest Jordan Grupp OÜ ei ole tasunud. Kostja märkis, et õige on hageja väide selle osas, et Jordan Grupp OÜ on samuti kostjale võlgu, kuid et Jordan Grupp OÜ võlgnevused on tekkinud teisel alusel ega ole mingis puutumuses hageja võlgnevusega kostja ees. Kostja ja Jordan Grupp OÜ sõlmisid 02.11.2011 ostu-müügilepingu, mille alusel kostja müüs Jordan Grupp OÜ-le kaupa ning viimane kohustus kauba eest tasuma. Osaliselt jäädi kaupa eest võlgu. Kogu Jordan Grupp OÜ võlg kostja ees on tekkinud poolte vahel 02.11.2011 sõlmitud ostumüügilepingu alusel. Lisaks märkis kostja, et ei ole ka eluliselt usutav, et väike äriühing, mis sõlmib 02.11.2011 kauba tarnimiseks ja ostmiseks lepingu, on juba 6 päeva hiljem
võlgu 8436 eurot, mille võtab enda kanda võlatunnistusega sama äriühingu juhatuse liige. Kõik hageja poolt viidatud Jordan Grupp OÜ poolt tehtud pangaülekanded ja esitatud kviitungid on seotud üksnes 02.11.2011 sõlmitud ostu-müügilepinguga ega oma mingit puutumust hageja võla ega 08.11.2011 sõlmitud võlatunnistusega. Maakohtu otsus
8.31.03.2014 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kohus leidis, et VÕS § 30 lg-st 1 tulenevalt on käesoleva võlatunnistuse puhul tegemist iseseisva kohustusega, mille alusel võlgnetakse hagejale 8436 eurot. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Hageja seda teinud ei ole - nii tähtaegade kui kokkulepitud summade osas – ning samuti pole hageja suutnud tõendada ka vastupidist. Võlatunnistusele hageja vastuväiteid esitanud ei ole ning hageja kinnitab ka ise, et pooltel puudub vaidlus võlatunnistuse kehtivuse ja olemasolu üle.
10.Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-149-11 p-s 21 esitatud seisukohast on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, see tähendab, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Viidatud Riigikohtu otsuse p-s 23 on Riigikohus jõudnud muu hulgas järeldusele, et kohustusest vabanemiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Hageja pole kohtule tõendanud, et on võlakirjaga tunnistatud võla kostjale tasunud.
11.Hageja poolt kohtule esitatud võlgnevuse tasumise arvestus pole kooskõlas kostja poolt esitatud arvestusega, lisaks on hageja kostja saldoteatise ise allkirjastanud (tl 153-154), mis tähendab, et hageja on kostja arvestusega nõus. Võlasumma alates võlatunnistuse andmisest kuni sundtäitmisele pööramiseni on pidevas muutumises, sest hageja ja tema juhitav juriidiline isik sai vastavalt hageja esitatud kviitungitele (tl 93) vähemalt kuni 10.05.2012 kaupa ja maksis ka samal ajal saadud kauba eest ja tasus ka võlgnevusi. Seejuures on kostja esitanud sundtäitmisele mitte kogu võla, vaid hageja võlatunnistusega tunnistatud võla. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus
12.02.05.2014 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 31.03.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega tunnistada lubamatuks kostja alustatud sundtäitmine hageja vastu täiteasjas nr 176/2013/1541. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
13.Hageja leiab tuginedes TsMS §-le 436, et maakohtu otsus ei vasta kohtuotsusele esitatavatele nõuetele, kuna ei ole seaduslik ega põhjendatud, otsuse tegemisel on rikutud tõendite hindamise põhimõtteid, otsus on olulises ulatuses jäetud motiveerimata ning otsuse lõppjäreldused ei ühti asjas kogutud tõenditega. Samuti on ebaloogiline ja arusaamatu otsuses esitatud arutluskäik.
14.Hageja märgib, et Jordan Grupp OÜ maksis hageja võlatunnistuse aluseks oleva võlgnevuse kostjale ära, tasudes 2011. aastal sularahas kostja kassasse kokku 7960 eurot, 2012. aastal ülekandega kokku 150 eurot ja sularahas kostja kassasse 1600 eurot. Hageja maksis 2012. aastal võlast kokku ära 1890 eurot. Koos 2011. aastal tasutud võlaga (7960 + 1890 = 9850) maksis hageja enne võla tasumise tähtaja saabumist kostjale kokku 9850 eurot. Lisaks andis hageja kostja nõudmisel 25.04.2012 kostjale arve-saatelehe alusel üle seadmeid 1475 euro väärtuses. Seega on hageja kokku kostjale
tasunud ja andnud seadmeid 11 325 euro eest. Võlatunnistuse p-i 4.1 kohaselt kohustus hageja võla tasuma hiljemalt 18 kuu jooksul pärast võlatunnistuse allakirjutamist. Võla tasumise viimane tähtpäev oli 08.05.2013. Seisuga 21.06.2012 oli hageja võlg kostja ees täielikult tasutud. Tulenevalt eelöeldust on hageja tõendanud, et OÜ Jordan Grupp on hageja võla tasunud.
15.Hageja hinnangul ei ole kostja oma vastustes kohtule tõendanud, mille eest Jordan Grupp OÜ eelnimetatud summad maksis. Kostja esitas kohtule 17.02.2014 tõendina kostja juhatuse liikme OB poolt allkirjastatud ülevaate Jordan Grupp OÜ poolt kaupade eest kostjale sularahas tasumisest. Ülevaade anti väidetavalt kauba eest sularaha maksetest ajavahemikul 10.11.2011-02.02.2012. Selles dokumendis nimetas kostja juhatuse liige hulga arveid, mis on hageja poolt väidetavalt tasumata. 27.02.2014 vastuses kohtule juhtis hageja kohtu tähelepanu sellele, et kostja poolt koostatud tabelites „arvete alusel/summa” lahtris olevatel arvetel näidatud summad ei kattu tabelis „sularaha/kviitungi number” olevate summadega. Arvete GA11423, GA11458 summaks on 257,54 eurot, Jordan Grupp OÜ aga on selle arve alusel väidetavalt tasunud 425 eurot kviitungi nr 306 alusel. Seega väidab kostja kohtule, et Jordan Grupp OÜ, kes võlgnes kostjale 257,54 eurot, maksis selle eest sularahas hoopis 425 eurot ehk 167,46 eurot rohkem. Kostja saadetud tabelist selgub, et mitte ükski väidetavatel arvetel märgitud summa ei klapi sularahakviitungil oleva summaga.
16.Hageja juhtis kohtu tähelepanu ka sellele, et kostja on Jordan Grupp OÜ võlaarvestuses märkinud tasumata summad, mis olid pangaülekandega tasutud. Samuti kajastab kostja väidetavalt sularahas saadud kviitungitel arveid, mille Jordan Grupp OÜ on maksnud ülekandega. Kokkuvõtvalt tähendab see, et kostja on esitanud kohtule teadvalt ebaõige sisuga dokumente eesmärgil näidata, nagu oleks Jordan Grupp OÜ tasunud kostjale mitte hageja, vaid mingi muu võla. Tegelikult kinnitas kostja vastus hageja väidet, et Jordan Grupp OÜ tasus ära hageja võla, sest kostja esitas kohtule kunstlikult loodud dokumendi eesmärgiga näidata nagu võlgneks Jordan Grupp OÜ kostjale arvete eest, mis tegelikult olid tasutud. Kostja tõendas esitatud dokumentidega seda, et kostjal nõue hageja vastu puudub.
17.Hageja esitas kohtule 27.02.2014 Jordan Grupp OÜ arvelduskonto väljavõtte perioodil 07.11.2011-25.09.2012 millest nähtus, et 23.01.2012 maksis Jordan Grupp OÜ kostjale arvete nr GA12551, GA12589, GA12731, GA12610, GA 12876, GA12901 alusel pangaülekandega kokku 651,83 eurot. Kostja andmetel on aga Jordan Grupp OÜ nende eest maksnud sularahas kviitungite nr 351 ja 361 alusel kostja kassasse kokku 1600 eurot, seega 948,17 euro võrra rohkem kui nende arvete alusel maksmisele kuuluks. 24.01.2012 maksis Jordan Grupp OÜ kostjale arve nr GA13147 alusel panga kaudu 428,94 eurot ja 25.01.2012 arvete nr GA13163, GA13166, GA13322, GA13521 alusel ülekandega 199,82 eurot. Kokku on nende arvete alusel pangaülekandega makstud 628,76 eurot. Kostja aga kinnitab kohtule esitatud dokumendis, et Jordan Grupp OÜ tasus need arved sularahas kviitungi nr 370 alusel summas 1350 eurot. 26.01.2012 maksis Jordan Grupp OÜ kostjale arve nr GA13522 alusel panga kaudu 116,80 eurot, mille osas kostja väidab, et see arve on tasumata. 27.01.2012 maksis Jordan Grupp OÜ kostjale ülekandega arved nr GA12734 ja GA13020 kokku summas 118,38 eurot. Kostja väidete kohaselt maksis hageja arve nr GA12734 alusel sularahas 575 eurot ja arve nr GA13020 on tasumata. 06.02.2012 maksis Jordan Grupp OÜ ülekandega arved nr GA13357, GA00061, GA00092 kokku summas 655,13 eurot. Arvete nr GA13357 alusel maksis Jordan Grupp OÜ 09.03.2012 veel 160 eurot ja arve nr GA00061 alusel 13.02.2012 veel 371,37 eurot. Lisaks maksti 22.02.2012 arve nr GA00092 alusel juurde 130,08 eurot ja tasuti täielikult arve nr 00534 summas 10,57 eurot (kokku maksti 1327,15 eurot). Kostja andmetel maksti need arved sularahas vastavalt 230 eurot
kviitungi nr 381 alusel ja 500 eurot kviitungi nr 2 alusel ning arve nr GA00534 on üldse tasumata. 08.02.2012 maksis Jordan Grupp OÜ pangaülekandega arve nr GA00296 summas 312,57 eurot ja 22.03.2012 sama arve alusel osamakse 110 eurot, tasudes kokku 422,57 eurot. Kostja vastusest nähtuvalt on see arve tasumata. 01.03.2012 maksis Jordan Grupp OÜ ülekandega arved nr GA01270 ja GA01036 kokku summas 135,71 eurot. Kostja kinnitusel on arve nr GA01270 tasumata ja arve nr GA01036 alusel on Jordan Grupp maksnud sularahas kassasse kviitungi nr 17 alusel 500 eurot.
18.Maakohus on paljasõnaliselt järeldanud, et hageja pole kohtule tõendanud, et on võlakirjaga tunnistatud võla kostjale tasunud, kuid samas ei nähtu otsuse põhjendavas osas mingit tõendite analüüsi. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut esitatud dokumentidele, mis on selge menetlusnormi rikkumine. Maakohtu otsuses esitatud viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-149-11 ei ole asjassepuutuv, kuna Riigikohus on selles lahendis käsitlenud hoopis muid, käesoleva tsiviilasjaga mittekattuvaid faktilisi asjaolusid. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse muutmata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks lahendamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata ning rikkunud sellega menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samuti on otsus TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses olulises ulatuses põhjendamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas.
21.TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuostus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele.
22.Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Hagi aluseks on väide, et nõue, mille täitmiseks kostja on taotlenud sundtäitmise läbiviimist, on hageja poolt täidetud. Nõue, mille täitmist kostja soovib, põhineb võlatunnistusel. Öeldu tähendab, et hagi lahendamiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada ja kvalifitseerida, millise võlatunnistusega on tegemist. Otsustamine, kas kostja nõude aluseks oleva võlatunnistuse näol on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, on oluline, kuna vahetegemisest sõltub, millise sisuga nõude hageja esitama peab ning millised asjaolusid on hagi põhjendatuse üle otsustamiseks vaja tuvastada.
23.Maakohtu otsuse põhjal ei ole võimalik järeldada, millise võlatunnistusega kohtu arvates tegemist on. Ühelt poolt viitab kohus VÕS §-le 30 ehk üksnes konstitutiivset võlatunnistust reguleerivale seaduse sättele (Riigikohtu otsus 3-2-1-22-09 p 12 ja otsus nr 3-2-1-23-11, p 13), teiselt poolt sisalduvad kohtuotsuses viited võlasumma arvestusele ja maksedokumentidele ning seisukohta võlgniku kohustuse kohta tõendada
võla puudumist, mis on deklaratiivse võlatunnistuse puhul rakenduv käsitlus (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 või otsus nr 3-2-1-69-06, p 15).
24.Olukorra selgitamiseks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; otsus nr 3-2-1-69-06, p 15 või otsus nr 3-2-1-6308 p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, mis tähendab, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse .
25.Erinevus võlatunnistuse andmise tagajärgede osas seisneb selles, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama nõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või see langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10 ja otsus nr 3-2-1-146-11, p 9). Käesoleva menetluse jaoks tähendaks see seda, et kui kostja on esitanud sundtäitmise avalduse konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saaks hageja nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja võlale vastu vaielda üksnes eeldusel, et ta esitab kostja vastu ka alusetule rikastumisele tugineva nõude võlatunnistuse tagastamiseks.
26.Deklaratiivse võlatunnistuse puhul aga on võlatunnistusega võetud kohustus sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust ning tõendamiskoormuse ümberpööramine tähendab sel juhul seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga ja seetõttu tuleb deklaratiivse võlatunnistuse puhul lisaks võlatunnistuses sätestatule kontrollida ka vastutuse aluste olemasolu (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-06, p 15 või 3-2-1-69-06, p 15; otsus nr 3-2-1-22-09, p 11 ja otsus nr 3-2-1-146-11, p 9). Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud nõudele saab vastuväiteid esitada muuhulgas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise kaudu, nii nagu hageja on ka käesoleval juhul teinud.
27.Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms ning arvestada ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Oluline on seejuures tähele panna, et VÕS §-s 30 sätestatud konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-15-09, p 12 ja otsus nr 3-2-1-146-11, p 10). See tähendab, et poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada, vaid vastupidi – võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses VÕS § 30 mõttes, peab tõendama võlausaldaja, mis tähendab kohustust tõendada võlgniku tahe luua iseseisev kohustus (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-21-06, p-d 13 ja 17; otsus nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10 ning otsus nr 3-2-1-149-11, p-d 20-22).
28.Maakohtu lahendist ei nähtu, et kohus oleks võlatunnistuste olemuslikule erinevusele tähelepanu pööranud. Samuti ei nähtu toimikust seda, et kohus oleks pooltega eespool käsitletud asjaolude tuvastamise vajaduse või tõendamiskoormise jaotuse küsimusi arutanud. Hageja on tuginenud väitele, et kostja nõue hageja vastu, mida sundtäidetakse, ei ole omavahelises seoses Jordan Grupp OÜ kohustustega kostja ees, mis viitab käsitlusele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja aga väidab vastupidiselt, et Jordan Grupp OÜ kohustused kostja ees on olnud ainus põhjus, miks hageja kostjale võlatunnistuse andis, eitades ühtlasi Jordan Grupp OÜ kohustuste kõrvale sõltumatu kohustuse loomist. Poolte selliste vastastikuste väidete kontrollimiseks vajalikele faktilistele asjaoludele ega neid kinnitada võivatele tõenditele kohus hinnangut andnud ei ole ning on otsust põhjendanud vaid mõne üldsõnalise lausega, mille põhjal ei ole kaasuse lahenduskäik ega kohtu järeldused kontrollitavad.
29.Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse TsMS § 5 lg 1 ja 2, § 7 ja § 230 lg 1 järgi poolte esitatust, tuleb siiski olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades vajadusel lühidalt, miks üks asjaolu omab asja lahendamisel tähtsust ja teine mitte (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-148-03, p 14; otsus nr 3-2-1-28-06, p 10; otsus nr 3-2-165-06, p 12 ja otsus nr 3-2-1-86-07, p 12).
30.Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud seisukoha, kas poolte vahelise kokkulepe näol on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kolleegium kordab, et kui kostja poolt esitatud tõendite alusel peaks leidma tuvastamist, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, tuleb hagejale selgitada vajadust esitada nõue alusetu rikastumise alusel konstitutiivse võlatunnistuse põhinõude osas tagasisaamiseks. Kui hageja kostjale võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 jj alusel hagi ei esita, tuleb jätta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jätta rahuldamata (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-146-11, p 10). Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11; otsus nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus nr 3-2-186-08, p 21; otsus nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12; otsus nr 3-2-1-51-11, p 28 ja otsus nr 32-1-103-13, p 11).
31.Kui aga kostja konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu tõendada ei suuda ja seeläbi selgub, et kokkuleppe sisuks oli deklaratiivne võlatunnistus, peab kohus hindama hageja väiteid selle kohta, et hageja ei ole kohustatud kostjale kokkuleppes märgitud summat maksma. Viimasel juhul peab kohus tuvastama, kas ja millest võlatunnistuses märgitud kohustus tekkis ning kontrollida hageja väidet, et nimetatud rahasumma on hageja poolt kostjale juba makstud. See eeldab hageja poolt esitatud tõenditele hinnangu andmist, mida maakohus seni teinud ei ole. Kohtul tuleb uue otsuse tegemisel silmas pidada, et TsMS § 436 lg 2 kohaselt peab kohtuotsus rajanema asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, kuna otsuse põhjal ei ole võimalik aru saada, millel kohtu seisukoht, et hageja poolt hagile
lisatud tõendid kohustuse täitmise kohta ei anna alust senisel kujul esitatud hagi rahuldada, põhineb. Kui aga kohus leiab, et seni esitatud tõendid ei ole piisavad, tuleb kohtul silmas pidada, et TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS §-st 230 lgtest 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-169-10, p 11).
32.Menetlusnormide rikkumise tõttu valitseb hageja poolt esitatud nõude aluse ja põhjendatuse osas segadus, mille maakohus oleks pidanud enne otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid täites asja lahendamiseks vajalikus ulatuses kõrvaldama. Kuna maakohus ei olnud nõude aluseks olevaid asjaolusid seadusele vastavalt tuvastanud, ei saanud kohus langetada hagi rahuldamata jätvat otsust. Otsuse puudulikkuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks.
33.Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue lahendamise tulemust arvestades.
Iko Nõmm
Kaija Kaijanen
Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.