EZ hagi MZ vastu sundtäitmise tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2013/486
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.detsembri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EZ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17.juuni 2014, avalik kohtuistung
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: EZ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
lubamatuks
Kostja: MZ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17. veebruari 2014 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja, EZ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.EZ esitas 07.05.2013 Harju Maakohtule hagi MZ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2013/486.
2.Hagiavalduse kohaselt alustas kohtutäitur 22.02.2013 MZ avalduse ja 16.02.2009 notariaalse lepingu nr 377 alusel hageja suhtes täitemenetlust. Nõude sisu on hüpoteegiga tagatud nõue summas 93 186,37 eurot. Kostja nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud.
3.Kostja ja BM sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu. Kostja võlg selle laenulepingu alusel on 73 853 eurot, millest põhivõlg on 63 911 eurot ja intress 9942 eurot. Hageja intressinõue tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg-test 1 ja 2.
4.BM teavitas 12.02.2013 kostjat sellest, et ta loovutas nõude hagejale. Hageja esitas 13.02.2013 kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse ning pretensiooni 73 853 euro maksmise kohta ja samuti pretensiooni 24 421 euro maksmise kohta. Kostja ei tunnistanud 10.04.2013 kirjas nõuet. 17.04.2013 saatis hageja kostjale tasarvestusavalduse 73 853 euro ulatuses.
5.2010. ja 2011. aastal tegi kostja BM arveldusarvelt õigustamatult pangaülekandeid summas 21 625 eurot. Ilma õigusliku aluseta tehtud ülekandeid käsitleb BM kostja alusetu rikastumisena VÕS § 1027 alusel. 12.02.2013 teavitas BM kostjat nõude loovutamisest hagejale ja esitas 13.02.2013 kostjale pretensiooni 24 421 euro maksmise kohta. Kostja ei tunnistanud 10.04.2013 kirjas nõuet. Hageja saatis 18.04.2013 kostjale tasaarvestusavalduse 19 333,37 euro ulatuses.
6.17.04.2013 ja 18.04.2013 tehtud tasaarvestused on kokku 93 186,37 eurot. Hageja ei ole kohustatud kostjale täitemenetluses nõutavat rahasummat maksma, kuna kostjal on hageja ees täitmata kohustusi. Pärast tasaarvestust jääb kostja võlgnevuseks hageja ees 5087,63 eurot.
7.Menetluse kestel esitas hageja alternatiivselt väite, et kostja nõue hageja vastu tuleneb väidetavalt 01.01.2009 laenulepingust, mis on aga rahatu. Hageja ei ole 01.01.2009 laenulepingu raames kostjalt raha saanud, seega ei saa kostjal olla rahalist nõuet hageja vastu ning sundtäitmine on lubamatu.
8.Kostjal ei ole kehtivat nõuet hageja vastu 25.11.2006 laenulepingu alusel. Selle laenulepingu alusel saadud raha tuli tagastada hiljemalt 31.12.2007, seega on nõue aegunud. Kostja vastuväited
9.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada.
10.Kostja sai 29.11.2006 BM-ilt laenuks 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot), kuid intressi tasumises pooled kokku ei leppinud. Laen oli mõeldud hagejale, kes oli kostja elukaaslane. Kuivõrd kostja on BM tütar, kandis BM laenu kostja arveldusarvele, kes
omakorda kandis summa edasi hagejale ning täiendavalt andis kostja 29.11.2006 hagejale laenu 850 000 Eesti krooni. Kostja on ise ja hageja kaudu tagastanud BM-ile ca 63 004,14 eurot.
11.Kostjal on nõue hageja vastu 25.11.2006 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude täitmise osas suurusega 118 236,55 eurot. Kui kohus peaks leidma, et BM nõue 25.11.2006 lepingu alusel reaalselt eksisteerib, tasaarvestab kostja 25.11.2006 laenulepingu alusel oma nõude hageja poolt esitatud nõudega.
12.Kostjal oli juurdepääs BM arveldusarvetele, kuna ta korraldas BM igapäevaseid tööalaseid asjaajamisi. Kostjal ei olnud piiranguid maksete teostamiseks. BM oli teadlik kostja poolt tema arveldusarvelt teostatud kannetest ja need olid vajalikud perekonna ülalpidamiseks.
13.Kostja kandis 28.02.2011 BM arvele 18 110 eurot ja seega on 27.06.2011 tehtud makse puhul tegemist BM poolt võlgnevuse tagastamisega kostjale.
14.Hagejal on täitmata kostjale 01.01.2009 laenulepingust tulenev kohustus 1 100 000 krooni (70 302,81 eurot), mis on sundtäitmise aluseks, ja ka 25.11.2006 laenulepingust tulenev kohustus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
15.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
16.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlus all asjaolud, et pooled on endised abikaasad; BM on kostja isa; kostja ja BM sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, mille alusel kostja sai BM-ilt laenu 1 000 000 krooni; pooled sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, mille alusel sai hageja kostjalt laenu 1 850 000 krooni; pooled sõlmisid laenulepingud veel 01.01.2008 ja 01.01.2009; 16.02.2009 sõlmisid pooled ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu; kohtutäitur Mati Kadak alustas 22.02.2013 kostja avalduse ja 16.02.2009 notariaalse lepingu nr 377 alusel hageja suhtes täitemenetlust. Nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud nõue suurusega 93 186,37 eurot. Ühishüpoteegiga on tagatud kõik kostja nõuded omaniku vastu, mis tulenevad poolte vahel 01.01.2009 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja vastu 25.11.2006 laenulepingust tulenev 1 850 000 krooni nõue; kas kostja ja BM leppisid 25.11.2006 laenulepingu sõlmimisel kokku intressi; kas kostja nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud; kas hageja 18.04.2013 tasaarvestusavaldus 19 333,37 euro ulatuses on põhjendatud; kas kostja 01.01.2009 laenulepingust tulenev nõue on rahatu.
18.29.11.2006 maksekorraldusega on tõendatud, et 25.11.2006 laenas BM kostjale 1 000 000 krooni (63 911 eurot). Hageja seisukohad on menetluse kestel olnud vastuolulised selles osas, kas kostja vajas BM-ilt laenatud raha enda tarbeks või laenas kostja oma isalt raha hagejale edasilaenamiseks.
19.Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kuna hageja ja kostja isa BM omavahel ei suhelnud, siis palus kostja isalt laenu hageja eest. 29.11.2006 maksekorralduse ja poolte vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja laenas raha isalt hageja tarbeks, kandes 29.11.2006 isalt laenatud raha 25.11.2006 laenulepingu alusel edasi hagejale. Lisaks nimetatud summale laenas kostja hagejale 25.11.2006 laenulepingu alusel 850 000 krooni (54 324,90 eurot). Seega sai hageja kostjalt 25.11.2006 laenulepingu alusel kokku 1 850 000 krooni (118 236,55 eurot). Tunnistaja ütluste ja poolte seletuste kohaselt pidi laen olema BM-ile tagastatud hiljemalt 2008. aasta novembri lõpuks.
20.Hageja väited 25.11.2006 laenulepingu alusel saadu tagastamise kohta on vastuolulised, kuna kohtuistungil ta kinnitas vande all antud ütlustega, et lepingust jäi täitmata laenu põhiosana 1 390 000 krooni.
21.Kostja on isale 25.11.2006 laenulepingu alusel tagastanud: 02.04.2008 - 500 000 krooni (31 955,82 eurot, tagastatud hageja poolt); 31.12.2008 – 122 339 krooni (7818,89 eurot, tagastatud hageja poolt); 15.01.2009 – 150 000 krooni (9586,75 eurot, tagastatud kostja poolt); 17.02.2009 – 8 000 krooni (511,29 eurot, tagastatud kostja poolt); 04.05.2010 – 6401,39 eurot (tagastatud kostja poolt); 21.05.2010 – 4500 eurot (tagastatud kostja poolt); 02.07.2010 – 2790,25 USD (2230 eurot, tagastatud kostja poolt). Seega kokku tagastasid hageja ja kostja BM-ile laenu 63 004,14 eurot ehk suurema osa laenust, jäädes võlgu vaid 907,51 eurot.
22.Hageja vande all antud ütlused ja BM tunnistajana antud ütlused selle kohta, et 02.04.2008 BM-ile tasutud 500 000 krooni ja 31.12.2008 tasutud 122 339 krooni ei olnud 25.11.2006 laenumaksete tagastus, vaid äritegevuseks 40 000 euro ost, on eluliselt ebausutavad ja asjas kogutud teised tõendid seda väidet ei kinnita. Kostja selgitas vande all, et teab, et need rahad, mida hageja isale üle kandis olid 2006. a saadud raha tagastamiseks. Kohus leiab, et nimetatud raha eest eurode ostmist oleks kostja hageja abikaasana võinud teada. Samuti on eluliselt ebausutav, et kostja isa oleks hagejale müünud 40 000 eurot, saades tasu selle eest 9 kuulise vahega ning olukorras, kus hagejal oli laenu tasumise tähtajaks (2008.a november) tasumata 2006. a võetud laenu eest 1 000 000 krooni. Ebausaldusväärne on hageja väide ka seetõttu, et esmakordselt on hageja väitnud 40 000 euro ostu alles 21.09.2013 istungil.
23.Hageja ei tõendanud kostja ja BM vahelist kokkulepet laenult intressi tasumise kohta. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et sellist kokkulepet ei olnud. Asjaolu, et pereliikmete vahel sõlmitud laenulepingu puhul ei nõuta raha kasutamise eest tasu (intressi), on eluliselt usutav. Seega tuli kostjal tagastada BM-ile ühe aasta jooksul 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot), millest kostja on tagastanud 63 004,14 eurot.
24.Tõendatud on 25.11.2006 laenu tagastamine BM-ile suuremas ulatuses, kuid hageja ei ole tõendanud, et oleks kostjale tasunud laenu 850 000 krooni. Nimetatud asjaolu on hageja ka kinnitanud. Seega oli 2008. a jaanuaris vajadus 25.11.2006 laenulepingu muutmiseks, s.o laenu tasumise tähtaja pikendamiseks. Kostja ütlustega on tõendatud asjaolu, et pooled soovisid 2008.a ja 2009.a laenulepingute sõlmimisega muuta 2006.a sõlmitud laenulepingut, muutes laenulepingust tulenevat tasumise tähtaega. Eluliselt ei ole usutav, et kostja sõlmiks ühishüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu olukorras, kus tal võlgnevused puudusid.
25.Seega võlgneb hageja kostjale 2009.a laenulepingus märgitud põhisummana 1 100 000 krooni (70 302,81 eurot). Tegemist ei ole rahatu laenulepinguga, vaid 01.01.2006 laenulepingu muutmisega s.o laenutähtaja tasumise pikendamisega. Seega oli hagejal õigus 01.01.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmiseks alustada 16.02.2009 ühishüpoteegi seadmise lepingu sundtäitmist.
26.Kuivõrd kostja täitis BM-ile 25.11.2006 laenulepingust tuleneva nõude 63 004,14 euro ulatuses, saanuks BM hagejale loovutada 25.11.2006 laenulepingust tuleneva nõude 906,86 euro ulatuses.
27.Hageja laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Kuivõrd kostja pidi 2006.a lepingu alusel saadud laenu tagastama hiljemalt 2 aasta jooksul, ehk novembris 2008.a, siis alates detsembrist 2008.a algas ka kõnealusest laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg ning nõue aegus detsembris 2011.a. BM loovutas 2006.a lepingust tuleneva nõude hagejale 12.02.2013. Seega oli nõude loovutamise hetkeks 2006. a lepingust tulenev nõue juba aegunud, mistõttu puudub hagejal kostja vastu 25.11.2006 lepingu alusel nõue. Seega esimene tasaarvestuse aluseks olev nõue hagejal puudub.
28.Teisena loovutas BM hagejale 2010.a ja 2011.a kostja poolt BM arveldusarvelt õigustamatult teostatud pangaülekannete alusel tekkinud nõude suurusega 21 625 eurot.
Nimetatud nõudest on hageja esitanud kostjale tasaarvestusavalduse 19 333,37 euro ulatuses. Tunnistaja BM vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostjal oli oma isa arvelduskonto kasutamise õigus. BM usaldas kostjat ning kostja võis isa arvelduskontolt eelnevalt kooskõlastades raha enda kontole üle kanda. Kostja arvelduskontolt nähtub, et perekonnaliikmete vahel oli tavaline erinevate selgitustega ülekannete tegemine ning enne seda kui kostja hakkas hagejalt laenulepingu alusel raha tagastamist nõudma, ei ole kostja isa kostjalt ülekannete alusel tasutud summade tagastamist nõudnud. Tõenditest kogumina nähtub, et kostjal oli ülekannete tegemiseks isa nõusolek. Järelikult ei ole tõendatud, et BM-il oli nõue, mille ta hagejale loovutas. Seega puudub hagejal ka teine tasaarvestuse aluseks olev nõue. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
29.Hageja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada, teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
30.Väär on kohtu seisukoht, et kostja tagastas BM-ilt laenatud summast 63 004,14 eurot ja jäi võlgu üksnes 907,51 eurot. Kohus nõustus põhjendamatult kostja paljasõnaliste väidetega, et hageja poolt 02.04.2008 ja 31.12.2008 BM-ile üle kantud summad olid laenutagastused. Kostja, kes ei ole makse tegija ega saaja, ei saa anda selgitusi makse tegeliku sisu osas. Kostja väited on ümber lükatud hageja vande all antud seletustega ja tunnistaja BM ütlustega, kes mõlemad kinnitasid, et tegemist oli omavahelise valuutavahetusega. Vastavate summade arvelt ei ole kostja vähendanud oma nõuet hageja vastu, mis kinnitab, et tegemist ei olnud BM-ilt laenatud raha tagastamisega.
31.Hageja seletused laenu põhiosa 1 390 000 krooni tagastamata jätmise kohta ei käinud BM ja kostja vahel sõlmitud suulise laenulepingu kohta, vaid hageja ja kostja vahel 25.11.2006 sõlmitud kirjaliku laenulepingu kohta. Kohus on nimetatud lepingud ajanud kohtuotsuses mitmel korral segi.
32.Tõendatud on, et kostja poolt laenu tagasimaksetele järgnes alati tagasikanne BM arvelduskontolt kostja kontole ehk tegemist oli teeseldud laenu tagasimaksetega. Näiteks tegi kostja 21.05.2010 ülekande BM kontole summas 4500 eurot selgitusega „vozvrat dolga“, samal päeval on BM kontolt tehtud ülekanne kostja kontole summas 4500 eurot selgitusega „podarok“. Selliseid ülekandeid on teisigi, mis kinnitab, et tegelikku raha tagasimaksmist ei toimunud. Tegelikult ei ole kostja BM-ile laenu tagastanud.
33.Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja ja BM vaheline suuline laenuleping oli tähtajaline ning et sellest laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Maakohus leidis üllatuslikult, et laenu tagastamise tähtajaks selle lepingu järgi oli 2008.a novembri lõpp. Maakohus viitas seejuures hageja ütlustele, mille kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 31.12.2007. Need ütlused käisid poolte vahel 25.11.2006 sõlmitud laenulepingu kohta, mille p-s 1.3.1 on vastav tähtaeg märgitud. Kohtu viidatud BM ütlused laenu tagastamise kohta 1-2 aasta jooksul käisid hageja ja kostja vahel 25.11.2006 sõlmitud laenulepingu kohta. Kostja ja BM vaheline laenuleping 1 000 000 krooni laenamiseks oli tähtajatu. BM nõudis esimest korda kostjalt laenu tagasi 2012. aastal. Kostja väidetavad laenu tagasimaksed tehti perioodil 02.04.2008-02.07.2010, mis kinnitab, et laenu tagasimakse tähtaeg pidi olema pikem kui 2007.a või 2008.a. Isegi kui lugeda kostja ja BM vaheline laenuleping tähtajaliseks, tuleb lugeda, et tagasimakse tähtaega pikendati suuliste kokkulepete ja osapoolte faktilise käitumisega.
34.Kohus eelistas põhjendamatult kostja väiteid tunnistaja BM ütlustele, sh intressi tasumise kohustuse osas. Kui kohus asus seisukohale, et kostja 25.11.2006 lepingust tulenev nõue hageja vastu ei ole aegunud, ei saa olla aegunud ka hageja nõue kostja
vastu, sest need nõuded on omavahel seotud. Kuna kohus leidis, et kostja tegi väidetavad laenu tagasimaksed BM-ile 02.07.2010, siis tuli kohaldada TsÜS § 158 lg-t 1 ja järelikult nõude tunnustamisega aegumine katkes. Seega ei saanud 17.04.2013 tasaarvelduse esitamisel olla aegunud hageja poolt omandatud nõue kostja vastu. Kuivõrd BM nõue kostja vastu ja kostja nõue hageja vastu tekkis samal ajal, välistab ka VÕS § 200 lg 2 olukorra, kus nõudeid ei saa aegumise tõttu tasaarvestada.
35.Väär on kohtu järeldus, et arvelduskonto käsutamise õigus tähendab seda, et kostja võis suvaliselt kanda BM arveldusarvelt raha enda kontole. Kostjal ei olnud raha enda kontole ülekandmiseks mingit alust. BM tegevusetust varasemate väiksemate ülekannete tagasinõudel ei saa käsitleda õiguse puudumisena alusetult võetud raha tagasi küsimisel. BM-il oli alusetust rikastumisest tulenev nõue hageja vastu summas 21 625 eurot. Pärast hageja 17.04.2013 ja 18.04.2013 teostatud tasaarvestusi jäi kostja võlgnevuse suuruseks hagejale 5087,63 eurot.
36.Kohus väljus kostja esitatud asjaolude piirest, kui tõlgendas 01.01.2009 laenulepingut 25.11.2006 lepingu pikendamisena. Kostja eristas 25.11.2006 laenulepingut ja 01.01.2009 laenulepingut kui iseseisvaid võlasuhteid. Kostja väitis selgesõnaliselt, et lisaks 01.01.2009 laenulepingule summaga 1 100 000 krooni, mis on sundtäitmise aluseks, on hagejal täitmata 25.11.2006 laenulepingust tulenev kohustus summas 1 850 000 krooni. Alles 28.11.2013 kohtukõne teesides hakkas kostja üllatuslikult väitma, et tema ja hageja vahel 2008.a ning 2009.a sõlmitud lepingud on koostatud 2006.a lepingu tähtaja pikendamise eesmärgil.
37.Hageja tõendas, et 01.01.2009 leping oli rahatu ja 25.11.2006 laenulepingust eraldiseisev alljärgnevate asjaoludega. 01.01.2009 sõlmitud laenulepingu p 1.1.2 kohaselt oli laenusumma antud sihtotstarbeliselt Lembi Kodu OÜ-le laenamiseks ja kinnistute omandamiseks. Lembi Kodu OÜ sõlmis 05.03.2009 OÜ-ga Alverand soodsamatel tingimustel laenulepingu. 05.03.2009 laenulepingu järgselt kanti laenusumma üle 06.03.2009 ja 10.03.2009. Nõude katteks omandas OÜ Alverand kinnistud Kipsi tee 5, 7 ja 10 ning laenusuhe lõppes. Samuti tõendab 01.01.2009 sõlmitud laenulepingu rahatust kostja 14.02.2013 SMS-sõnum hagejale, kus kostja nõuab hagejalt 2006. a ja 2009. a sõlmitud laenulepingute täitmist. Kostja on 12.11.2013 menetlusdokumendis kinnitanud kahe erineva laenusuhte olemasolu, s.o 25.11.2006 laenuleping summaga 1 850 000 krooni ja 01.01.2009 laenuleping summaga 1 100 000 krooni. Hageja on kohtule esitanud arvutused, millistest nähtub selgelt, et hageja poolt kostjale tasutud summad ja kostja nõuded ei kattu, mis välistab laenulepingute pikendamise sellisel kujul, nagu kostja väidab.
38.Hageja ja kostja vahelisest 25.11.2006 laenulepingust (1 850 000 krooni laenamiseks tagastamise tähtajaga 31.12.2007) tulenev kostja nõue aegus 31.12.2010. Hageja sai kostjalt raha üksnes 25.11.2006 laenulepingu alusel. Hageja palus 25.11.2006 laenulepingu suhtes kohaldada aegumist (TsÜS § 146 lg 1).
Vastus apellatsioonkaebusele
39.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt otsuse põhjendusi.
41.Vaidluse all ei ole asjaolud, et pooled on endised abikaasad; BM on kostja isa; kostja ja BM sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, mille alusel kostja sai BM-ilt laenu 1 000 000 krooni; pooled sõlmisid samal päeval laenulepingu, mille alusel sai hageja kostjalt laenu 1 850 000 krooni; pooled sõlmisid laenulepingud veel 01.01.2008 ja 01.01.2009, mille alusel raha üle ei antud; 16.02.2009 sõlmisid pooled ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu; ühishüpoteegiga on tagatud kõik kostja nõuded, mis tulenevad poolte vahel 01.01.2009 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest; kohtutäitur Mati Kadak alustas 22.02.2013 kostja avalduse ja 16.02.2009 notariaalse lepingu nr 377 alusel hageja suhtes täitemenetlust hüpoteegiga tagatud nõude 93 186,37 euro sissenõudmiseks.
42.Hageja tugines hagiavalduses sellele, et sundtäitmine on lubamatu, kuna ta on kostja nõude 17.04.2013 ja 18.04.2013 avaldustega tasaarvestanud. Hageja märkis 17.04.2013 avalduses, et ta tasaarvestab 93 186,37 euro suuruse nõude, mis kostjal on hageja vastu, BM poolt hagejale loovutatud nõudega suurusega 73 853 eurot. Nõue tuleneb hageja väitel BM ja kostja vahel 25.11.2006 suuliselt sõlmitud laenulepingust, millega BM laenas kostjale 1 000 000 krooni (63 911 eurot) ja millele laenuandja arvestas juurde intressi.
43.Vaidluse lahendamiseks tuleb teha kindlaks, millal tuli 25.11.2006 BM ja kostja vahel sõlmitud suulise laenulepingu järgi kostjal laen BM-ile tagastada. Poolte seletused ja tunnistaja ütlused on selle lepingu alusel tagasimaksmisele kuuluva laenu tagastamise tähtaja osas vastuolulised ja kohtuistungi protokollis märgitu selles osas ka ebaselge, sest ei ole võimalik eristada, kas lepingu tähtaja osas anti seletusi või ütlusi 25.11.2006 kostja ja BM vahel sõlmitud suulise laenulepingu või samal päeval poolte vahel sõlmitud kirjaliku laenulepingu kohta. Maakohus ei täpsustanud kohtuistungil, millise lepingu kohta konkreetselt ütlusi või seletusi anti. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub hageja vande all antud seletusest, et ta räägib 25.11.2006 kirjaliku laenulepingu sõlmimisest, st poolte vahel sõlmitud lepingust, selle tähtajast, mis oli lepingu järgi 31.12.2007 ja selleks tähtajaks tagastamata summast 1,39 miljonist kroonist. Samuti nähtub BM ütlustest, et ta räägib esimesest ja teisest laenulepingust, millest üks lõppes ja sõlmiti teine, mille koha ta ei oska täpseid selgitusi anda, sest ta ei ole neid isiklikult näinud. Kuna ta BM sõlmis kostjaga üksnes ühe laenulepingu, ei käsitle tema ütlused esimese laenulepingu järgse võla tagasimaksmise aja kohta, st et esimese lepingu järgne laen tuli tagastada 1-2 aasta jooksul, ilmselt tema ja kostja vahelise suulise laenulepingu, vaid poolte vahel 25.11.2006 sõlmitud kirjaliku laenulepingu tähtaega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult seostanud hageja seletuses ja BM ütlustes avaldatud asjaolud kostja ja BM vahel sõlmitud suulise laenulepinguga. Apellatsioonkaebuse sellekohased etteheited on põhjendatud.
44.Kostja vande all antud seletuse kohaselt tuli tal laen BM-le tagastada 1 aasta jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa ainult kostja seletusest selleks, et lugeda tuvastatuks BM-ile laenu tagastamise tähtaeg suulise laenulepingu järgi - 2008.a novembri lõpp. Ringkonnakohus nõustub selles osas hageja seisukohaga, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga.
45.VÕS § 398 lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega on õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda lepingupooltel. Praeguses asjas on kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse esitanud hageja, kes ei ole laenulepingu pool. Hageja on saanud laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu laenuandja poolt nõude loovutamisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et poole õigus leping üles öelda ei lähe
nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt, mida antud juhul ei toimunud.
46.Laenu tagastamist saab nõuda alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. Kuna hagejal ei olnud õigust 25.11.2006 sõlmitud suulist laenulepingut üles öelda ja nõuda kostjalt 73 853 euro tasumist (I kd lk 9,10), hageja ei ole tõendanud, et temale loovutatud nõue oleks sissenõutav, ei olnud tal nõude puudumise tõttu 17.04.2013 tasaarvestuseks alust.
47.Eeltoodu tõttu ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, et hagejal ei olnud 17.04.2013 tasaarvestuse avalduse aluseks olevat nõuet aegumise tõttu. Asja lahendamisel ei oma ka tähtsust, kas BM ja kostja leppisid 25.11.2006 suulises laenulepingus kokku intressi tasumises või mitte ning kas ja kui palju on selle laenulepingu täitmiseks kostja või hageja BM-ile raha üle kandnud.
48.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagejal puudub ka 18.04.2013 tasaarvestuse aluseks olev nõue, sest asja materjali järgi ei saa teha järeldust, et kostja oleks teinud BM kontolt ülekandeid tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kostjal oli BM konto kasutamise õigus kehtiva üldvolituse alusel ajavahemikus 02.12.2005-24.10.2012 (I kd lk 152).
49.Maakohus pidi asja lahendamiseks tegema kindlaks, millisel eesmärgil sõlmisid pooled 25.11.2006, 01.01.2008 ja 01.01.2009 laenulepingud. Seda kindlaks tegemata ei olnud vaidlust võimalik lahendada, kuna hageja tugines alternatiivselt sellele, et 01.01.2009 poolte vahel sõlmitud laenuleping on rahatu ja selle alusel ei ole tekkinud võlga, mida saaks sundkorras sisse nõuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et pooled sõlmisid 01.01.2008 ja 01.01.2009 laenulepingud tähtaja pikendamise eesmärgil ning nendes arvestati alates 25.11.2006 laenulepingu sõlmimisest hageja poolt kostjale tasutud summasid ja juurde arvestati lepingujärgset intressi 10% aastas. 01.01.2009 sõlmitud laenuleping ei ole rahatu. Lepingu rahatust ei tõenda laenu sihtotstarve ega asjaolu, et 14.02.2013 SMS-s palus kostja hagejat kanda enda arvele rahalised vahendid vastavalt 2006 ja 2009 laenulepingule (I kd lk 183). Sõnumi sisust ei saa teha järeldust, et kostja käsitles nimetatud lepinguid kahe erineva lepinguna, mis mõlemad tuleb täita, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab.
50.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et kostja laenas isalt 1 000 000 krooni hagejale edasilaenamise eesmärgil, kuna ta kandis sama summa kohe hagejale üle ja laenas hagejale oma raha täiendavalt 850 000 krooni. Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja leiab, et maakohtus esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel ei ole muul viisil võimalik eelnimetatud lepinguid maakohtus erinevalt hinnata. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja alternatiivne väide vastuolus nii ühishüpoteegi seadmise lepingu kui ka 17.04.2013 tasaarvestusavaldusega. Maakohus leidis põhjendatult, et ei ole usutav, et hageja sõlmiks kostjaga ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu olukorras, kus tal kostja ees võlga ei ole. Samuti märkis hageja ise 17.04.2013 tasaarvestuse avalduses, et kostja nõue tema vastu on 93 186,37 eurot (põhivõlgnevus koos intressiga 01.01.2009 laenulepingu alusel - I kd lk 13,14). Seega on kostjal hageja vastu sundtäidetav nõue, seda ei ole tasaarvestatud, sundtäitmine on lubatav ja hagi tuleb jätta rahuldamata, arvestades seejuures ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega.
51.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha asjas teistsugust otsust, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu menetluskulud jäävad hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
52.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.