Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud XXX esitas 07.05.2013 kohtusse hagi XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2013/486. Tallinna kohtutäitur Mati Kadak alustas 22.02.2013 kostja avalduse ja 16.02.2009 notariaalse lepingu nr XXX alusel täitemenetlust hageja suhtes. Nõude sisu on hüpoteegiga tagatud nõue summas 93 186,37 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud. Kostja ja XXX sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu. Kostja laenu saamist ei eita. Kostja võlg selle laenulepingu alusel moodustab 73 853 eurot, millest põhivõlg 63 911 eurot ja intress 9942 eurot. Hageja intressinõue tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 ja 2. 12.02.2013 teavitas XXX kostjat, et loovutas nõude hagejale. 13.02.2013 esitas hageja kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse ning pretensiooni 73 853 euro maksmise kohta. 10.04.2013 kirjas ei tunnistanud kostja esitatud nõuet. 17.04.2013 saatis hageja kostjale tasaarvestusavalduse 73 853 euro ulatuses. Kostja ei ole laenu reaalselt tagastanud. Väär on kostja seisukoht, et hageja on 02.04.2008 tasunud XXX 500 000 Eesti krooni ja 31.12.2008 122 339 Eesti krooni. Kostja püüab jätta muljet justkui raha oleks tagasi makstud. Igale väidetavale tagastusele on järgnenud vahetult tagasikanne. 2010. ja 2011. a on kostja XXX arveldusarvelt õigustamatult teostanud pangaülekandeid summas 21 625 eurot. XXX ei ole kostjat eespoolmainitud ülekannete tegemiseks volitanud. Ilma õigusliku aluseta tehtud ülekandeid käsitleb XXX kostja alusetu rikastumisena VÕS § 1027 alusel. 12.02.2013 teavitas XXX kostjat, et loovutas nõude hagejale. 13.02.2013 esitas hageja kostjale pretensiooni 24 421 euro maksmise kohta. 10.04.2013 kirjas ei tunnistanud kostja esitatud nõuet.18.04.2013 saatis hageja kostjale tasaarvestusavalduse 19 333,37 euro ulatuses. Pangakonto väljavõttest nähtub, et 28.02.2011 on kostja XXX kandnud 18 110 eurot selgitusega „võla tagastamine“, kuna tegemist oli kostja võlaga XXX . 27.06.2011 kandis kostja selle summa enda kontole tagasi XXX loata. 17.04.2013 ja 18.04.2013 tehtud tasaarvestused moodustavad kokku 93 186,37 eurot. Hageja ei ole kohustatud kostjale täitemenetluses nõutavat rahasummat maksma, kuna kostjal on hageja ees täitmata kohustusi. Hageja on tasaarvestanud oma võla kostja võlaga 17.04.2013 ja 18.04.2013. Pärast tasaarvestust jääb kostja võlgnevuse suuruseks 5087,63 eurot. Tasaarvestus on kehtiv, tasaarvestava poole nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses. Kostja nõue hageja vastu väidetavalt tuleneb 01.01.2009 laenulepingust, mis on aga rahatu. Hageja ei ole 01.01.2009 laenulepingu raames kostjalt raha saanud, seega ei saa kostjal olla rahalist nõuet hageja vastu ning sundtäitmine on lubamatu. Kostjal ei ole kehtivat nõuet hageja vastu 25.11.2006 laenulepingu alusel.

Reaalselt sai hageja kostjalt raha 25.11.2006 laenulepingu alusel, mis tuli tagastada hiljemalt 31.12.2007. Kostjal ei ole nõuet hageja vastu 2006. a laenulepingust, kuna antud nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Kostja ei eita, et on XXX saanud 29.11.2006 laenuks 1 000 000 Eesti krooni, kuid intressi tasumises ei ole pooled kokku leppinud. Laen oli mõeldud hagejale, kes oli kostja elukaaslane. Kuivõrd kostja on XXX tütar, kandis XXX laenu kostja arveldusarvele, kes omakorda kandis summa edasi hagejale ning täiendavalt andis kostja hagejale laenu 850 000 Eesti krooni. Kostja on ise ja läbi hageja XXX rahalised vahendid tagastanud. Nii tasus hageja 02.04.2008 XXX arveldusarvele 500 000 Eesti krooni, 31.12.2008 122 339 Eesti krooni. Kostja tasus XXX arveldusarvele 15.01.2009 150 000 Eesti krooni, 17.02.2009 sissemaksena 8000 Eesti krooni, 04.05.2010 6401,39 eurot, 21.05.2010 4500 eurot, 02.07.2010 2790,25 USA dollarit (ca 2230 eurot). Seega on kostja tasunud kas läbi enda konto või hageja kaudu XXX arveldusarvele kokku ca 63 004,14 eurot. Kostjal on nõue hageja vastu poolte vahel 25.11.2006 sõlmitud laenulepingust tulenevalt nõude täitmise osas summas 118 236,55 eurot. Kostja tasaarvestab poolte vahel 25.11.2006 sõlmitud laenulepingu alusel oma nõude hageja poolt esitatud nõudega, kui kohus peaks leidma, et XXX nõue 25.11.2006 lepingu alusel reaalselt eksisteerib. Kostja ei eita, et tal oli juurdepääs XXX arveldusarvetele, kuna kostja korraldada olid XXX igapäevased tööalased asjaajamised, mille juurde kuulus samuti õigus kasutada XXX arveldusarveid. Kostjal ei olnud piiranguid maksete teostamiseks. Kostjal ei ole meeles, kas hagiavalduses toodud summad on kantud kostja poolt oma arveldusarvele või mitte. Mis puudutab summat 18 110 eurot, siis selles osas on kostja eelnevalt XXX vastava summa 28.02.2011 kandnud. Seega on 27.06.2011 tehtud makse puhul tegemist XXX poolt võlgnevuse tagastamisega kostjale. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et sundtäitmine täiteasjas nr 008/2013/486 on lubatav ja XXX hagi XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2013/486 tuleb jätta rahuldamata. Maakohus tuvastas ja vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: 1) XXX(hageja) ja XXX(kostja) on endised abikaasad; 2) XXX on kostja isa; 3) kostja ja XXX sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, mille alusel kostja sai XXX laenu 1 000 000 krooni (t.lk 77, lehe viimane maksekorraldus); 4) hageja ja kostja sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, mille alusel hageja sai kostjalt laenu 1 850 000 krooni (t.lk 135-137); 5) 01.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu (t.lk 157-159); 6) 01.01.2009 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu (t.lk 149-151); 7) 16.02.2009 sõlmisid hageja ja kostja ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (t.lk 160-166); 8) kohtutäitur Mati Kadak alustas 22.02.2013 kostja avalduse ja 16.02.2009 notariaalse lepingu nr XXX alusel hageja suhtes täitemenetlust (t.lk 23, 29), määras kohtutäituri tasu (t.lk 24) ja arestis kinnisasja nr 10518801 (t.lk 30-32). Nõude sisu on hüpoteegiga tagatud nõue summas 93 186,37 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle: 1) kas kostjal on hageja vastu 25.11.2006 laenulepingust tulenev 1 850 000 krooni nõue; 2) kas kostja ja XXX leppisid 25.11.2006 laenulepingu sõlmimisel kokku intressi; 3) kas kostja nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud; 4) kas hageja 18.04.2013 tasaarvestusavaldus 19 333,37 euro ulatuses on põhjendatud; 5) kas kostja 01.01.2009 laenulepingust tulenev nõue on rahatu. Kohus leiab, et XXX , hageja ja kostja ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvesta asjaolu, et hageja ja kostja lahutasid abielu 2011 ning kostja ema ja XXX 2012 oktoobris (t.lk 199). Samuti asjaolu, et kostja isa XXX loovutas hagejale kostja vastu 2013 nõude. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hageja leiab, et sundtäitmine täitemenetluses nr 008/2013/486 on lubamatu, kuna 25.11.2006 laenulepingust tulenev nõue on tasaarvestatud või aegunud ning 01.01.2009 laenuleping on rahatu. Hageja on seisukohal, et 25.11.2006, 01.01.2008 ja 01.01.2009 lepingud on kõik iseseisvad lepingud, kuid kostja leiab, et 25.11.2006 lepingut on pikendatud kahel korral esmalt 01.01.2008 ja siis veel 01.01.2009. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sundtäidetavaks lepinguks täiteasjas nr 008/2013/486 on poolte vahel 16.02.2009 sõlmitud notariaalne ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (t.lk 23, 29). Nimetatud lepingu punktist 4.1 nähtub, et ühishüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja (kostja) nõuded omaniku vastu, mis tulenevad poolte vahel 01.01.2009 sõlmitud laenulepingust ning selle võimalikest lisadest (t.lk 162). Seega tuleb kohtul hinnata, kas 01.01.2009 leping on pikendatud leping või iseseisev laenuleping, mille alusel hageja on saanud täiendavalt uut laenu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lõike 1 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kohus loeb hageja vande all antud ütlustega (t.lk 195, 196) tõendatuks asjaolu, et 25.11.2006, 01.01.2008 ja 01.01.2009 lepingute tekstid valmistas ette hageja. Kohus loeb 29.11.2006 maksekorraldusega (t.lk 77, lehe viimane maksekorraldus) tõendatuks asjaolu, et 25.11.2006 laenas XXX kostjale 1 000 000 krooni (63 911 eurot). Hageja seisukohad on menetluse kestel olnud vastuolulised (t.lk 128, 195) selles osas, kas kostja vajas XXX laenatud raha enda tarbeks või laenas kostja oma isalt raha hagejale edasilaenamiseks. Kostja vande all antud ütlustega (t.lk 198) on tõendatud, et kuna hageja ja kostja isa XXX omavahel ei suhelnud, siis palus kostja isalt laenu hageja eest. Kohus loeb 29.11.2006 maksekorraldusega (t.lk 77, lehe teine maksekorraldus) ning hageja ja kostja vande all antud ütlustega (t.lk 195; 198) tõendatuks asjaolu, et kostja laenas raha isalt hageja tarbeks kandes 29.11.2006 isalt laenatud raha 25.11.2006 laenulepingu alusel edasi hagejale. Kohus loeb tuvastatuks, et lisaks nimetatud summale laenas kostja 29.11.2006 hagejale 25.11.2006 laenulepingu alusel 850 000 krooni (54 324,90 eurot) (t.lk 77, lehe esimene maksekorraldus). Seega loeb kohus tõendatuks, et

29.11.2006 sai hageja kostjalt 25.11.2006 laenulepingu alusel kokku 1 850 000 krooni (118 236,55 eurot). XXX ütluste kohaselt (t.lk 200) pidi 29.11.2006 laen tagastatama 1-2 aasta jooksul. Hageja ütluste kohaselt (t.lk 195) oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 31.12.2007. Kostja sõnul (t.lk 199) oli isaga kokkulepe, et laen tagastatakse 1 aasta jooksul. Kohus leiab, et seega pidi laen olema XXX tagastatud hiljemalt 2008 aasta novembri lõpuks. Hageja väidab, et 25.11.2006 laenulepingu alusel ei ole hageja kostjale ja kostja isale ning kostja ise oma isale midagi tagasi maksnud. Kostja leiab, et ta on osaliselt ise ning osaliselt hageja isale 25.11.2006 laenulepingu alusel tagastanud 1 000 000 krooni s.o 63 911,65 eurot. Kohus leiab, et hageja väited on vastuolulised, kuna 21.09.2013 istungil kinnitas ta vande all antud ütlustega (t.lk 195), et lepingust jäi täitmata laenu põhiosana 1 390 000 krooni. 25.11.2006 laenulepingu alusel on kostja isale tagastanud (t.lk 101-102): * 02.04.2008 - 500 000 krooni s.o 31 955,82 eurot (t.lk 84) – tagastatud hageja poolt; * 31.12.2008 – 122 339 krooni s.o 7818,89 eurot (t.lk 83) – tagastatud hageja poolt; * 15.01.2009 – 150 000 krooni s.o 9 586,75 eurot (t.lk 83) – tagastatud kostja poolt; * 17.02.2009 – 8 000 krooni s.o 511,29 eurot (sissemakse isa kontole; t.lk 78) - tagastatud kostja poolt; * 04.05.2010 – 6401,39 eurot (t.lk 82) - tagastatud kostja poolt; * 21.05.2010 – 4500 eurot (t.lk 82) - tagastatud kostja poolt; * 02.07.2010 – 2790,25 USD s.o 2230 eurot (t.lk 102) - tagastatud kostja poolt. Kokku on kostja ja hageja kandnud XXX laenu tagastusena 63 004,14 eurot. Seega on kostja tagastanud XXX suurema osa laenust jäädes võlgu vaid 907,51 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja vande all antud ütlused (t.lk 196) ja XXX tunnistajana antud ütlused (t.lk 202) selle kohta, et 02.04.2008 XXX tasutud 500 000 krooni ja 31.12.2008 tasutud 122 339 krooni ei olnud 25.11.2006 laenumaksete tagastus vaid äritegevuseks 40 000 euro ost on eluliselt ebausutavad. Nimetatud väidet ei kinnita asjas kogutud teised tõendid. Kostja on vande all selgitanud (t.lk 199), et teab, et need rahad, mida hageja isale üle kandis olid 2006 aastal saadud raha tagastamiseks. Kohus leiab, et nimetatud raha eest eurode ostmist oleks kostja hageja abikaasana võinud teada. Samuti on eluliselt ebausutav, et kostja isa oleks hagejale müünud 40 000 eurot saades tasu selle eest 9 kuulise vahega ning olukorras, kus hagejal oli laenu tasumise tähtajaks (2008 november) tasumata 2006 aastal võetud laenu eest 1 000 000 krooni. Ebausaldusväärne on hageja väide ka seetõttu, et esmakordselt on hageja väitnud 40 000 euro ostu alles 21.09.2013 istungil. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on laenulepingu alusel XXX tagastanud 1 000 000 krooni ning kas lisaks laenusummale pidi kostja XXX tagastama VÕS § 397 lõikest 1 ja 2 tuleneva intressi. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ja XXX vahel oli kokkulepe, et lisaks laenusummale pidi kostja XXX tagastama intressi. Tulenevalt VÕS § 397 lõikele 1 tuleb muult laenulepingult kui majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lõike 2 kohaselt eeldatakse, et kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr.

Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks kostja kohustus XXX laenult intresse tasuda. Kostja vande all antud ütlustega loeb kohus tõendatuks, et XXX ja kostja vahel ei olnud kokkulepet intressi tasumise kohta. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et pereliikmete vahel sõlmitud laenulepingu puhul ei nõuta raha kasutamise eest tasu (intressi). Tunnistaja XXX tunnistajana antud ütlustest (t.lk 202) nähtub, et ta leppis kostjaga intressi tasumises kokku. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et XXX oleks enne hageja ja kostja vahel tekkinud vaidlusi kostjalt intressi nõudnud. Hageja on vande all andnud ütlusi (t.lk 195), mille kohaselt intress oli XXX vahel kõige suurem läbirääkimiste allikas. Alguses soovis XXX 15% intressi, kuid jõuti kokkuleppele 10% osas. Kohus leiab, et kuivõrd asjas ei ole kogutud teisi tõendeid, mis kinnitaksid intressi kokku leppimises, siis ei ole tõendatud, et XXX ja kostja vahel oleks laenu andmisel sõlmitud intressikokkulepe. Asjaolu, et kostja ja hageja vahel oli laenu kasutamiseks intressikokkulepe ei tõenda, et intressikokkulepe oli ka kostja ja XXX vahel. Seega tuli kostjal tagastada oma isale XXX ühe aasta jooksul 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot), millest kostja on tagastanud 63 004,14 eurot. Kohus leiab, et eelpool märgitust tulenevalt on tõendatud 25.11.2006 laenu suuremas ulatuses tagastamine XXX, kuid hageja ei ole tõendanud, et oleks kostjale tasunud laenu 850 000 krooni. Nimetatud asjaolu on hageja ka kinnitanud (t.lk 196). Seega esines 2008 aasta jaanuaris vajadus 25.11.2006 laenulepingu muutmiseks s.o laenu tasumise tähtaja pikendamiseks. Hageja 2008 ja 2009 aasta lepingute sõlmimist veenvalt selgitada ei osanud (t.lk 195-196). Hageja väidetel vajas ta täiendavat raha XXXOÜ-s valitseva mõju saavutamiseks. Kostja on selgitanud (t.lk 198-199), et enne 2008 laenulepingu sõlmimist oli kostja mures vanematelt laenatud raha pärast, mida hageja ei olnud tähtajaks tagastanud ning laenatud summa oli suur. Nimetatud lepinguga üritas hageja kostjat maha rahustada. 2009 lepingu sõlmisid hageja ja kostja seetõttu, et hageja ei olnud kostjale laenu tagastanud ning kostja oli seetõttu endast väljas. Pooled otsustasid, et sõlmivad lepingu, kus märgitud kostja soovitud intress ning laenu tagavad hüpoteegid, et ei oleks konflikte raha pärast. Lepinguga rahustas hageja kostja maha. Kostja selgituste kohaselt olid 2006, 2008 ja 2009 lepingud omavahel seotud. Lepingute summad vähenesid, sest osa laenust oli tagastatud. Kohus leiab, et kostja antud ütlused on eluliselt usutavamad ning neid kinnitavad kaudselt ka teised asjas kogutud tõendid (laenulepingus märgitud summad, hageja ütlused, maksekorraldused, kontoväljavõtted) seetõttu loeb kohus tõendatuks asjaolu, et pooled soovisid 2008 ja 2009 laenulepingute sõlmimisega muuta 2006 sõlmitud laenulepingut muutes laenulepingust tulenevat tasumise tähtaega. Eluliselt on ebausutavad hageja väited, et sõlmis kostjaga uute laenude saamiseks uued laenulepingud olles samal ajal võlgu olulise osa 2006 võetud laenust. Samuti ei ole veenvad hageja väited, et valmistas ise uute laenude saamiseks ette laenulepingud, allkirjastas need, kuid raha reaalselt lepingute eest ei saanud. Seega sai lepingute allkirjastamise mõtteks olla vaid olemasoleva laenulepingu tähtaja pikendamine. Samuti ei ole eluliselt usutav, et hageja, kes oli ettevõtjana sõlminud palju erinevaid lepinguid (s.h laenulepinguid) sõlmiks kostjaga ühishüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu olukorras, kus tal võlgnevused puudusid ning vaid lootis saada täiendavat laenu. Kohus leiab, et XXXOÜ ja OÜ-ga XXX vahel sõlmitud laenuleping (t.lk 176-178), makstud laen (t.lk 179-180), nõude loovutamise leping (t.lk 181-182) ja kinnistusraamatu väljavõtted (t.lk 187189) ei tõenda, et hageja ja kostja vahel ei pikendatud 2009 aasta alguses 2006 aasta laenulepingu maksmise tähtaega. Nimetatud tõendid kinnitavad vaid, et XXXOÜ sai 2009 aasta alguses laenu, mis ei oma tähtsust hageja ja kostja laenusuhete hindamisel. Kohus leiab, et hageja esitatud kostja saadetud tekstisõnumid (t.lk 183-186) on asjakohatud ning ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Asjas ei oma tähtsust see, kas kostja eristab 2006 ja 2009 aasta lepinguid. Samuti ei nähtu sõnumist, millist lepingut on kostja 2009 aasta lepingu all silmas pidanud, kas laenulepingut või ühishüpoteegi seadmise lepingut.

Seega võlgneb hageja kostjale 2009 laenulepingus märgitud põhisummana 1 100 000 krooni (70 302,81 eurot), mida hageja ei ole kostjale tagastanud. Tegemist ei ole rahatu laenulepinguga, vaid 01.01.2006 laenulepingu muutmisega s.o laenutähtaja tasumise pikendamisega. Seega oli hagejal õigus 01.01.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmiseks alustada 16.02.2009 ühishüpoteegi seadmise lepingu sundtäitmist. Tasaarvestusest Hageja märkis hagis, et on kostja vastu esitanud tasaarvestusavaldused (t.lk 13-14, 20, 60), mis põhinevad kahel nõudel. Hagiavalduse kohaselt loovutas XXX hagejale: 1) 25.11.2006 laenulepingust kostja vastu tuleneva põhivõlgnevuse 63 911 euro ja intressi 9 942 euro nõude (t.lk 7, 56); 2) 2010 ja 2011 kostja poolt XXX arveldusarvelt õigustamatult teostatud pangaülekannetest (t.lk 16, 58), kokku summas 21 625 eurot. Ilma õigusliku aluseta tehtud ülekandeid käsitles XXX kostja alusetu rikastumisena VÕS § 1027 alusel. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja täitis XXX 25.11.2006 laenulepingust tuleneva nõude 63 004,14 eurot ulatuses, seega saanuks XXX hagejale loovutada 25.11.2006 laenulepingust tuleneva nõude 906,86 euro ulatuses. Kostja leidis 19.09.2013 istungil ja 28.11.2013 menetlusdokumendis, et hageja 25.11.2006 laenulepingust tulenev nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kohus nõustub kostjaga, et hageja laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja pidi 2006 lepingu alusel saadud laenu tagastama hiljemalt 2 aasta jooksul, ehk novembris 2008, siis alates detsembrist 2008 algas ka kõnealusest laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg ning nõue aegus detsembris 2011. XXX loovutas 2006 lepingust tuleneva nõude hagejale 12.02.2013. Seega oli nõude loovutamise lepingu sõlmimise hetkeks oli 2006 lepingust tulenev nõue juba aegunud, mistõttu puudub hagejal kostja vastu 25.11.2006 lepingu alusel nõue. Seega esimene tasaarvestuse aluseks olev nõue hagejal puudub. Teise nõudena on XXX hagejale loovutanud 2010 ja 2011 kostja poolt XXX arveldusarvelt õigustamatult teostatud pangaülekannete alusel, kokku summas 21 625 eurot. Nimetatud nõudest on hageja esitanud kostja suhtes tasaarvestusavalduse 19 333,37 euro ulatuses (t.lk 60). Tunnistaja XXX (t.lk 202) vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostjal oli oma isa arvelduskonto kasutamise õigus. XXX usaldas kostjalt ning kostja võis isa arvelduskontolt eelnevalt kooskõlastades raha enda kontole üle kanda (t.lk 202). Kostja arvelduskontolt (t.lk 144148) nähtub, et perekonnaliikmete vahel oli tavaline erinevate selgitustega ülekannete tegemine ning enne seda kui kostja hakkas hagejalt laenulepingu alusel raha tagastamist nõudma ei ole kostja isa kostjalt ülekannete alusel tasutud summade tagastamist kostjalt nõudnud. Tõenditest kogumina nähtub, et kostjal oli ülekannete tegemiseks isa nõusolek. Seega ei ole tõendatud, et XXX oli nõue, mille ta hagejale loovutas. Seega puudub hagejal ka teine tasaarvestuse aluseks olev nõue. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja võib kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.