3.Mõista kostjalt MZ hageja BM kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 720 eurot. Kohustada MZ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt BM-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.BM (hageja) esitas 04.11.2015 hagi Harju Maakohtusse MZ (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 63 911 eurot, seisuga 06.01.2015 intress 10 227 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4 243 eurot ning lisanduv viivis põhisummalt alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25.11.2006 suulise ja tähtajatu laenulepingu. Selle laenulepingu alusel kandis hageja kostja kontole 1 000 000 krooni (s.o 63 911 eurot) selgitusega „Laenuleping 25.11.2006, laen“. Hageja ütles 05.11.2014 teates laenulepingu üles ja selle teate sai kostja kätte 06.11.2014 e-posti teel. Kostja pole teinud laenumakse katteks ühtegi makset. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Laenulepingust tulenev nõue on tsiviilasja nr 2-13-21550 raames lahendatud. Harju Maakohtu 18.12.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-21550 tuvastati, et kostja ja tema endine abikaasa (EZ) on tagastanud hagejale kokku rahalisi vahendeid 63 004,14 euro suuruses summas ning vaidlus nimetatud kohtuasjas on lõppenud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsusega. Vaidlus puudub selles, et kostja kandis laenu edasi EZ-le ning selles, et laen oli mõeldud edasilaenamiseks EZ-le äritegevuse tarbeks. 907,51 eurot tasus kostja hageja abikaasale LM-le 2010. aasta alguses, kes allkirjastas ka vastava kinnituse. Hageja nõue on aegunud, sest tegemist oli tähtajalise lepinguga, mille täitmise tähtaeg saabus hiljemalt 31.12.2008. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 17.10.2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 63 911 eurot, hagiavalduse esitamiseni 04.11.2015 sissenõutavaks muutunud viivise 4 243 eurot ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhisummalt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 88% ulatuses kostja ja 12% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3 498,48 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et samal alusel ning sama hagi eseme suhtes on kohtuotsus juba tehtud. Hageja polnud tsiviilasjas nr 2-13-21550 menetlusosaliseks. Seetõttu pole tsiviilasjas 2-13-21150 jõustunud kohtuotsus tema suhtes siduv ning ka kohtute poolt tuvastatud asjaolud ei oma tema suhtes kindlaksmääratud õiguslikku jõudu. Sel põhjusel ei lugenud maakohus ka tuvastatuks asjaolusid, mille üle praeguses menetluses vaidlus käib ja mis võisid olla käsitletud tsiviilasja nr 2-13-21550 lahendamisel. Maakohtu hinnangul ei ole tsiviilasjas leidnud tõendamist kostja väited, et laenuleping oli tegelikult sõlmitud hageja ja EZ vahel. Seda ei kinnita ei hageja ja EZ vande all antud ütlused ega ka 29.11.2006 maksekorraldus. Asjaolust, et kostja soovis hagejalt saadud raha investeerida EZ kaudu, sõlmides selleks ka EZ-ga laenulepingu, ja et hageja sellest teadis, ei saa maakohtu hinnangul järeldada, et hageja oleks avaldanud tahet sõlmida EZ-ga laenulepingu. 29.11.2006 maksekorralduse sõnastus viitab sellele, et hageja sooviks oli anda kostjale laenulepingu alusel üks miljon krooni ning see raha tuli kostjal hagejale tagastada. Kostja väide, et laenuleping oli sõlmitud tähtajaga üks aasta, pole maakohtu hinnangul tõendatud. Tõendina esitatud protokollist tsiviilasjas nr 2-13-21150 pole kohtu hinnangul võimalik tuvastada, millisest laenulepingust seal jutt käib. Kuivõrd tegemist on tähtajatu laenulepinguga, kohaldub selle ülesütlemisele VÕS § 398 lg 1. Pooled ei vaidle, et kostjale on
laenulepingu ülesütlemisteade edastatud 06.11.2014 e-posti aadressile ja kostja on selle kätte saanud. Seega pole hageja nõue hagi esitamise seisuga aegunud. Maakohtu hinnangul pole kostja laenulepingu täitmist tõendanud. Kostja väitel on EZ tasunud vaidlusaluse laenulepingu katteks hagejale 500 000 krooni (02.04.2008) ja 122 339 krooni (31.12.2008). Hageja vande all antud seletuse, EZ tunnistajana antud ütluste ja maksekorralduste selgitustest järeldas maakohus, et need summad kandis EZ hagejale valuutatehingu, mitte vaidlusaluse laenulepingu katteks. Muude summade (150 000 krooni 15.01.2009, 8 000 krooni 17.02.2009, 6 401,39 eurot 04.05.2010, 4 500 eurot 21.05.2010 ja 2 790,25 USD (2 230 eurot) 02.07.2010) osas järeldas maakohus, et nende tasumine vaidlusaluse laenulepingu katteks pole samuti tõendatud. Enne nende summade tasumist on hageja kostjale teinud ülekandeid (lisaks 25.11.2006 laenule) kokku umbes 350 000 krooni. Enam-vähem samal perioodil oli hageja arvelduskontolt teostatud kostja arvelduskontole ülekanne summas 4 600 krooni selgitusega „vozvrat dolga za nalog na zemlju i stroi.materialaq“, 21.05.2010 ülekanne 13 000 krooni selgitusega „võla tasumine. 6 000.- ehitusmaterjalid ja 7 000.- maaleri tasu“ ning 07.2010 ülekanne summas 8 700 krooni selgitusega „2600- maljar.ostatok; 1000- stroi.mat.;4200-krõša; 900-ximstiska“. Samal päeval 4 500 euro tasumisega kandis hageja kostja arvelduskontole 4 500 eurot selgitusega „podarok“. Maakohus pidas veenvaks hageja väidet, et tegemist oli muudest arveldustest tekkinud kohustuste täitmisega. Hagejale 907,51 euro tasumine pole kohtu hinnangul tõendatud. Hageja pole kinnitanud, et ta oleks saanud oma abikaasalt 907,51 eurot laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse katteks. Laenu tagasimakset summas 907,51 eurot pole võimalik veenvalt tõendada üksteisele vasturääkivate suuliste ütluste kaudu. Kuna laenuleping ei olnud sõlmitud majandus- või kutsetegevuses ning vaidlust ei ole, et pooled oleksid kokku leppinud intressi tasumises, siis pole hageja intressinõue 10 227 eurot tõendatud. Laenulepingus ei leppinud pooled viivise suuruses kokku. Kuna laenusumma 63 911 eurot tuli tagastada 06.01.2015, siis on põhjendatud arvestada viivist alates 07.01.2015 301 päeva eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata tsiviilasja nr 2-13-21550 materjalid (maa- ja ringkonnakohtu otsused ja maakohtu istungi protokolli). Faktiliste asjaolude osas on olemas jõustunud kohtulahend. Maakohus on seadnud kahtluse alla selle, kas tsiviilasja nr 2-13-21550 menetlemisel on maa- ja ringkonnakohus tõendeid igakülgselt hinnanud. Kostja maakohtu sellise arvamusega ei nõustu. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui on eelistanud praeguses tsiviilasjas kogutud tõendeid (sh ütlusi) tsiviilasjas nr 2-13-21550 kogutud tõenditele. Laenu tegelik saaja oli EZ. Maakohus jättis tähelepanuta 21.09.2013 istungi (tsiviilasjas nr 213-21550) protokollis kajastatu. Sealt nähtub hageja kinnitus, et laen oli mõeldud EZ-le. Samast protokollist nähtub ka EZ kinnitus, et läbirääkimised toimusid EZ ja hageja vahel ning kostja oli vahendajaks. Kostja heidab maakohtule selles tsiviilasjas kogutud seletuste ja ütluste eelistamist tsiviilasjas nr 2-13-21550 kogutud seletustele ja ütlustele.
Laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Maakohus on 18.12.2013 otsuses tsiviilasjas 2-1321550 tuvastanud, et tegemist oli tähtajalise laenuga, mis tuli tagastada hiljemalt 2008. a novembri lõpuks. Kostja ei nõustu maakohtu mõttekäiguga sellest, et maksekorraldusel maksetähtaja viite puudumine viitab lepingu tähtajatusele. Laenusumma on hagejale tagastatud. Selle on tuvastanud tsiviilasjas 2-13-21550 nii maa- kui ringkonnakohus. Umbes 40 000 euro müümine valuutatehinguks ei ole usutav, arvestades et hageja sai sellise väidetava tehingu eest tulu alles 9 kuu pärast ning sel ajal (2008. a lõpus) saabus ka laenulepingu täitmise tähtaeg. Kostja vaidleb vastu, et 150 000 krooni oli tasutud muude kohustuste katteks. Maakohus tuvastas, et sel ajal ei olnud hagejal muid nõudeid kostja vastu. 907,51 euro tasumine on tõendatud kirjaliku kinnitusega. Maakohus keeldus LM tunnistajana ülekuulamisest. Seetõttu puudus kostjal oma väite tõendamiseks võimalus. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja intressinõude 10 227 euro saamiseks rahuldamata ning otsus on TsMS § 456 lg 4 kohaselt selles osas jõustunud. Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi kostja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus hagi kostja vastu võla ja viivise saamiseks rahuldas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki kostja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks tuleb hagi osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on oluliselt materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi rikkunud, sest (1) eelistas praeguses asjas kogutud tõendeid kohtute poolt tsiviilasja nr 2-13-21550 otsustes tuvastatud asjaoludele samade faktiliste asjaolude osas, (2) esitatud tõenditest hoolimata ei tuvastanud, et laenu tegelik saaja oli EZ, (3) laenulepingust tulenev nõue oli aegunud ja (4) laenusumma oli hagejale tagastatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja arvamusega, et praeguse tsiviilasja esemeks oleva vaidluse asjaolud olid maakohtu jaoks siduvalt tuvastatud tsiviilasjas nr 2-13-21550. Riigikohus on mitmel korral selgitanud (vt nt RKTKo 3-2-1-29-16 p 20; RKTKo 3-2-1-70-14 p 11), et kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. See tähendab, et kohus ei saa kohtuasjas otsuse langetamisel pimesi arvestada teises kohtuasjas tõendatuks loetud asjaoludega. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).
Tsiviilasjas nr 2-13-21550 menetles kohus EZ hagi kostja vastu, milles EZ palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täitemenetluses nr 008/2013/486. Seega oli vaidluse raskuskeskmes kostja ja EZ vaheline võlasuhe ning sellest tulenev nõuete tasaarvestamise võimalus, mitte hageja ja kostja vaheline laenuleping ega selle alusel tasutud summad. Seetõttu ei saa maakohtule ette heita tsiviilasjas nr 2-13-21550 kohtuotsuste põhjendustes toodud seisukohtadest lähtumata jätmist. Kostja väide, et maakohus on praegusel juhul seadnud kahtluse alla selle, kas maa- ja ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-13-21550 lahendamisel analüüsinud kõiki tõendeid igakülgselt, pole põhjendatud, sest sellist järeldust maakohtu 17.10.2016 otsus ei sisalda. Eelnevast sõltumata märgib kohus, et kostja viited Harju Maakohtu 18.12.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-13-21550, milles maakohus mh analüüsis hageja ja kostja vahelise laenulepingu tingimusi ja selle alusel tasutud summasid, ei ole praegusel juhul asjakohased. Nimelt jättis Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2014 otsusega maakohtu resolutsiooni muutmata, kuid muutis TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt põhjendusi. Näiteks leidis ringkonnakohus, et tänaste hageja ja kostja vahel 25.11.2006 sõlmitud lepingu alusel oli laenusaajaks kostja, kes tegi tehingu summa edasilaenamise eesmärgil (30.06.2014 TlnRingKo 2-13-21550, p-d 41 ja 50) ning leping oli erinevalt maakohtu poolt tuvastatust tähtajatu (30.06.2014 TlnRingKo 2-13-21550, p 44). Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui tuvastas, et 25.11.2006 sõlmitud laenulepingu alusel oli laenusaajaks kostja (sooviga laenata summa edasi) ja mitte EZ ning laenuleping oli tähtajatu. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja seisukoht, mille kohaselt oli ta laenusumma hagejale vahepeal tagastanud, ei olnud tõendatud. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus analüüsis kõiki tsiviilasjas kogutud ja esitatud tõendeid kogumis, sh 21.09.2013 protokolli tsiviilasjas nr 2-1321550 ja kujundas nende alusel oma veendumuse ning põhjendas tehtud järeldusi. Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei ole iseenesest aluseks tõendite ümberhindamiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt täheldas maakohus lahendis, et esitatud tõendite pinnalt ei saanud järeldada, nagu oleks laen mõeldud edasilaenamiseks EZ-le, ei toeta maakohtu otsuse põhjendused. Maakohus märkis otsuse lk-l 4 mitmel korral, et kostja laenas summa, mille oli hagejalt saanud EZ-le ja hageja oli sellest teadlik. Kohus avaldas õigesti, et sellest ei saanud järeldada laenulepingu sõlmimist vahetult hageja ja EZ vahel. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest erinevalt kaebuses kirjeldatust, et kohus oleks tuvastanud hagejal kostja vastu muude nõuete puudumise. Vastupidi, maakohus on järjekindlalt otsuses märkinud, et hageja kontolt on korduvalt tehtud erinevates summades ülekandeid kostja kontole (kokku umbes 350 000 krooni ulatuses arvestamata 29.11.2006 ülekannet), mistõttu ei pruukinud kostja vastuülekannete näol olla tegu 25.11.2006 laenu tagasimaksetega ning veenev oli hageja väide, et makse oli tehtud hageja ja kostja vaheliste muude arvelduste katteks. Viimaks märgib ringkonnakohus, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostja vastuväidet maakohtu tegevusele, kui maakohus keeldus 30.05.2016 LM tunnistajana ülekuulamisest. Seetõttu ei või kostja apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et maakohus ei võimaldanud kostjal oma väidet 907,51 euro tasumise kohta (täiendavalt) tõendada. Vastavasisulise väide tuleb jätta tähelepanuta ja kostja ei ole samuti taotlenud tunnistaja ülekuulamist
apellatsioonikohtus, et väidetavat menetlusnormi rikkumist kõrvaldada. Eespool märgitud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks apellatsiooniastmes kulu lepingulistele esindajatele kokku 2 280 eurot koos käibemaksuga. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepingulised esindajad osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 15 tunni ja 50 minuti ulatuses tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabi osutamisel on tehtud järgmisi toiminguid: apellatsiooniga tutvumine ja vastuse koostamine (9 tundi ja 30 minutit) ja vastuse koostamine apellatsioonile (5 tundi ja 20 minutit), vastuse lõplik vormistamine ja kohtule esitamine (1 tund). Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja hageja pole käibemaksukohuslane, mistõttu on nimekirjas toodud kulud arvestatud käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ei saa esindajate kvalifikatsiooni arvestades pidada praegusel juhul ülemäära suureks. Hinnates hageja lepinguliste esindajate kulude vajalikkust ja põhjendatust märgib ringkonnakohus esmalt, et menetluskulude nimekirjas kajastatud toimingud on osaliselt kattuvad. Nimekirja kohaselt on hageja esindajatel kulunud apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 9 tundi ja 30 minutit ning (uuesti) vastuse koostamiseks 5 tundi ja 20 minutit. Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud vaid ühe vastuse apellatsioonkaebusele 19.12.2016. Seega on hagejate lepingulistel esindajatel kulunud apellatsioonkaebuse analüüsiks ja sellele vastamiseks kokku 14 tundi ja 50 minutit. Vastuse lõplikuks vormistamiseks kulus hageja esindajatel täiendavalt 1 tund. Ringkonnakohtu hinnangul pole selline ajakulu TsMS § 175 lg 1 mõttes osaliselt põhjendatud. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu, hageja vastuse sisu ning asjaolu, et tegemist ei ole mahuka ega keeruka vaidlusega ning pidades silmas, et hageja on saanud oma samasisulised vastuväited esitada juba maakohtus, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise, vastuse koostamise ning vastuse viimistlemiseks ja esitamiseks põhjendatud ajakuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes kokku 5 tundi. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja menetluskulude katteks koos käibemaksuga on kokku 720 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel kohustab ringkonnakohus kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt hagejale viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Parandatud 28.03.2017 määrusega
RESOLUTSIOON
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuses viga ja lugeda ringkonnakohtu otsuse õigeks kuupäevaks 09.03.2017.
2.Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.