Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Tagwerk maksejõuetuks ning lõpetas pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemisega. 25.07.2011 määrusega tunnistas kohus OÜ Avaresta maksejõuetuks ning kuulutas välja pankroti. Eeltoodust nähtuvalt on hagejale kuuluvad korteriomandid koormatud hüpoteekidega AS-i SEB Pank kasuks, tagamaks OÜ Tagwerk laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist AS-i SEB Pank ees. Pank esitas hageja pankrotimenetluses nõudeavalduse, nõudes võlgnikule kuuluvate korteriomandite arvelt oma nõude rahuldamist hüpoteekide kogusumma ulatuses esimese rahuldamisjärgu nõudena. Pärnu Maakohtu 23.03.2012 osaotsusega jäeti rahuldamata hageja nõue 08.12.2008 tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2012 otsusega tühistati maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning muudeti hagi rahuldamata jätmise põhjendusi, samuti otsustati jätkata menetlust hageja alternatiivse nõude osas ning et menetluskulud tuleb jaotada lõpplahendiga. Riigikohtu 20.12.2012 määrusega keelduti hageja pankrotihalduri kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Toimik tagastati menetluse jätkamiseks Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale. Menetlus maakohtus jätkus hageja alternatiivse nõude - 08.12.2008 tehingu tühisuse tuvastamine läbivaatamisega. Seega tuli kohtul lahendada hagi OÜ Avaresta, OÜ Tagwerk ja AS-i SEB Pank vahel 08.12.2008 sõlmitud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks osas, millega OÜ Avaresta tagas talle kuuluvatele korteriomanditele seatud ühishüpoteekidega OÜ Tagwerk ja AS-i SEB Pank vahel sõlmitud laenulepingust nr 2006006900 tulenevate kohustuste täitmist. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmiti leping võlgniku jaoks ilmselgelt ebasoodsatel ja ebamõistlikel tingimustel ning ka poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli selgelt tasakaalust väljas. Võlgnik ei saanud tagatise andmisega enda käsutusse mingeid rahalisi vahendeid; tagatise andmisel oli võlgnikule teada, et tal on täitmata kohustused oma võlausaldajate ees, mille täitmiseks on vahendeid võimalik saada üksnes sama vara realiseerimisest; tagatis anti kolmanda isiku varem tekkinud kohustuste täitmise tagamiseks, kusjuures võlgnikul kohustus selleks puudus; võlgniku vastutuse piiramata jätmine on selgelt ebamõistlik ja võlausaldajate huve kahjustav; 08.12.2008 kokkulepe ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt. Pankrotihalduri hinnangul sõlmis võlgnik tagatiskokkuleppe kostjast kui krediidiasutusest ja võlgniku kinnisvaraprojekti finantseerijast sõltuvussuhtes olles ja erakorralisest vajadusest tulenevalt, kuna võlgnik ise oli sattunud oma laenulepingust tulenevate maksetega raskustesse, mis võis anda kostjale õiguse võlgnikuga sõlmitud laenuleping erakorraliselt üles öelda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. AÕS § 279 lg-te 1-3 kohaselt on pandiga võimalik tagada igasugust rahalist nõuet, sealhulgas tingimuslikku ja tulevikus tekkivat nõuet. OÜ Avaresta oli teadlik, millise kohustuse ta hüpoteegi seadmise lepinguga võtab. Teiseks, OÜ Avaresta omas ülevaadet kõikidest OÜ Tagwerk kohustustest, mida vastavalt lepingule otsustati tagada, tegemist ei olnud omavahel sõltumatute osapooltega. Pelgalt asjaolust, et hüpoteekidega tagatakse kolmanda isiku kohustusi, ei saa järeldada, et tegemist on tühise kokkuleppega (hageja viidatud Riigikohtu lahend käsitleb loovutatud nõudeid, mis oma olemuselt erinevad praeguse vaidluse esemest). Kostja hinnangul on vaidlusaluste hüpoteekidega tagatavate nõuete sõnastus piisavalt määratletud ning see ei too kaasa vastava kokkuleppe tühisust ega tühistatavust TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 mõistes. Krediiditurul ei ole erakordne, et üks äriühing tagab talle kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteekidega teise äriühingu kohustusi, seda eriti juhul, kui tegemist on omavahelisi seoseid omavate ühingutega. AÕS § 351 lg-st 1 tulenevalt ei või hageja kui panditud kinnisasjade omanik esitada vastuväiteid kostja võlaõigusliku nõude osas OÜ Tagwerk vastu. Väide, et OÜ Tagwerk majanduslik olukord oli 08.12.2008 tagatavate nõuete muutmise lepingu sõlmimise hetkel

keeruline, ei tähenda, et tegemist oli automaatselt tühise ja heade kommete vastase tehinguga TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 mõistes. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Kostja hinnangul ei esine ühtegi seadusest tulenevat asjaolu, mis viitaksid tehingu võimalikule tühisusele. Kostjale ei olnud 08.12.2008 lepingu sõlmimise hetkel teada asjaolusid, mille tõttu võiks olla tegemist heade kommetega vastasusega. Hagejat ei saa käsitleda kogenematu lepingupartnerina, kes ei mõistnud lepingu sõlmimise tagajärgi. Kohus peaks hindama võimalikku heade kommete vastasust üksnes tehingu tegemise hetke seisuga, s.o detsembris 2008. Tõendamata oli hageja väide, nagu oleks kostja käitunud lepingu sõlmimise hetkel pahatahtlikult ja hagejat survestanud. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus tuvastas OÜ Avaresta, OÜ Tagwerk ja AS SEB Pank vahel 08.12.2008 sõlmitud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse. Tehingu heade kommete vastasuse kindlakstegemiseks tuleb hinnata tehingut kui tervikut, selle sisu ja sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Antud juhul on kõnealune tehing sõlmitud poolte vahel tingimustes, kus OÜ Avaresta oli AS-ga SEB Pank sõlminud 27.03.2006 laenulepingu, laenu tagatisena oli 21.02.2007 sõlmitud samade poolte vahel hüpoteegi seadmise leping summas 10 500 000 krooni (671 072, 31 eurot). Kohtu hinnangul ei ole 08.12.2008 sõlmitud lepingus võlgniku vastutus kuidagi piiratud, mis Riigikohtu praktika kohaselt võib tähendada tagatiskokkuleppe vastuolu heade kommetega, samuti võivad enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud olla vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Tehingu tegemise ajal kehtis panga ja OÜ Tagwerk vahel 21.03.2006 sõlmitud laenuleping, millest tulev võlgnevus vaidlustatud tehingu sõlmimise ajal oli kokku 2 669 621, 03 eurot, sh põhiosa võlg 1 777 821 eurot. Seega võttis võlgnik endale teadvalt vastutuse kolmanda isiku juba tekkinud võla eest, piiramata oma vastutust ühegi summaga. Selleks ei olnud võlgnik mingil viisil kohustatud. Tehingu tegemise ajal oli võlgnik juba makseraskustes, mistõttu otsis pank võimalusi lisatagatise saamiseks. Märtsis 2010 pöörati nõue täitmisele ning OÜ Tagwerk kinnisvara müügist saadi 2 339 166, 34 eurot. Samal ajal olid ka hagejal kohustused oma võlausaldajate ees, mida kinnitab ka võlgniku 2008. majandusaasta aruanne. Võlgniku majandusaasta tulemiks oli kahjum. Kuna vaidlusaluse tehinguga võõrandas võlgnik sisuliselt tasuta oma kinnisvara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada tema enda vastu suunatud võlausaldajate nõudeid, on tehing vastuolus heade kommetega. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna neli võlausaldajat olid võlgniku lähikondsed, võis tehing kahjustada üldse vaid kolme võlausaldajat (OÜ Strantium, KÜ Muraste 9/11 ja OÜ Marnad Ehitus). Oluline on ka kolme võlausaldaja huvide kahjustamine. Pank on seisukohal, et võlgnik ja OÜ Tagwerk olid ühist majandushuvi omavad ettevõtted, millest annab kinnitust asjaolu, et OÜ Tagwerk võttis laenulepingusse 30.06.2008 lisakokkuleppe (laenulepingu lisa nr 3) punktiga 5.3 kohustuse lepingu punktis 7 märgitud võlgnikule kuuluvate kinnistute võõrandamisel esimeses järjekorras kustutama OÜ Avaresta ja panga vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude. Kuna 30.06.2008 lisakokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud võlgniku esindajat, ei tekkinud võlgnikul sellest leppest täiendavaid kohustusi. Küll aga tekib kahtlus just selles, et pank kasutas võlgnikuga hilisemat tagatiskokkulepet sõlmides ära hüpoteegipidaja positsiooni. Seda kahtlust kinnitasid ka Andres Lauri kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt oldi sunnitud otsima uusi tagatisi, kuna vajalik oli laenu suurendamine. Andres

Lauri teadis võlgniku majanduslikest raskustest ning võlgadest ehitajale ja ühistule. Reio Riisna seletuse kohaselt oli võlgniku majanduslikust olukorrast juttu ka pangaga. Kohus leidis, et 08.12.2008 tehing oli heade kommetega vastuolus just põhjusel, et tagatise andja vastutusel ei olnud piirmäära, mistõttu võlgniku kohustuste väärtus on tasakaalust väljas. Kuna võlgnik ei saanud tehingu tulemusena enda käsutusse täiendavaid rahalisi vahendeid ega muud vastuhüve, kinnitab see tehingu tingimuste ebaproportsionaalsust võlgniku kui tagatise andja suhtes. Ka on tagatise andja teadlikult kahjustanud oma võlausaldajate huve, pantides endale kuuluva kinnisvara kolmanda isiku võla tagatiseks. Antud juhul rahuldati OÜ Tagwerk vara realiseerimisest saadu arvel panga nõue summas 2 339 166, 34 eurot, seega tasuti sellest ka viivist 102 725, 34 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või - alternatiivselt - saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas läbivalt viidanud ühelegi õigusnormile, millele tuginedes jõudis ta otsuseni, et 08.12.2008 notariaalne hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise leping on tühine. Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes 08.12.2008 tehingu väidetav vastuolu heade kommetega TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Otsusest ei ole aru saada, milliseid objektiivseid või subjektiivseid asjaolusid pidas kohus aluseks 08.12.2008 tehingu tühisuse tuvastamisel ning millise konkreetse õigusnormiga on maakohus oma järelduse sidunud. Kohtuotsuse põhjendavas osas, mis moodustab tervikust mõned leheküljed, on kohus valdavalt korranud hageja ja kostja seisukohti, esitamata enda põhjendusi või analüüsi. Samas asjas tehtud osaotsuse läbivaatamisel on ringkonnakohus märkinud, et TsMS § 442 lg 8 mõtte kohaselt peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema lahendist jälgitav. Käesoleval juhul ei ole kohtu mõttekäik loogiliselt jälgitav ning kohtu seisukohad ei põhine seostatult tuvastatud asjaoludel ega õigusnormidel. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ta ei nõustunud kostja faktiliste väidetega. Maakohus on kostja väited jätnud täielikult hindamata. Kohus on tuginenud üksnes hageja väidetele ja hageja tunnistaja ütlustele ega ole põhjendanud, miks ei peaks arvestama samade asjaolude kohta esitatud kostja seisukohti. Ebaõige on kohtu arvamus, mille järgi on 08.12.2008 leping tühine, sest hageja ei saanud lepingu tulemusena enda käsutusse täiendavaid rahalisi vahendeid ega muud vastuhüve. Hüpoteegi või tagatavate nõuete kehtivuse eelduseks ei ole pantija rahalise vastuhüve saamine pandi seadmise eest. Maakohus ei ole selgitanud, milles peaks see vastuhüve seisnema ja kes oleks pidanud hagejale sellist vastuhüve pakkuma. Samuti ei ole kohus viidanud õigusnormidele, millest sellelaadne kohustus võiks tuleneda. Samas võib siiski väita, et hageja sai vastuhüvena nõude OÜ Tagwerk vastu. Kuna OÜ Tagwerk ning hageja osanikud ja juhatuse liikmed omasid ühiseid majanduslikke huve, tuleks vastuhüvena käsitleda mitte üksnes hageja poolt saadut, vaid ka hüvesid, mille sai OÜ Tagwerk ehk täiendava laenu, mille kostja 08.12.2008 lepingu sõlmimise tulemusel OÜ-le Tagwerk väljastas. Kostja hinnangul peab kohus hindama võimalikku heade kommete vastasust lepingu sõlmimise seisuga. 2008. aasta detsembris ei esinenud hageja ega OÜ Tagwerk maksejõuetuse ilminguid või mistahes muid TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud olukordi. Õiguskirjandusest ja kohtupraktikast tulenevalt ei saa pidada tühiseks tehinguid, mida on võimalik tagasi võita, vaatamata sellele, et nad

võivad olla vastuolus heade kommetega, kuna tagasivõitmist sätestavad normid on erinormid TsÜS §-i 86 suhtes. Erinormi (PankrS § 110) alusel on tehingu tühistamine jõustunud kohtuotsuse alusel välistatud, kuna kohtud on jätnud rahuldamata hageja nõude kostja vastu 08.12.2008 lepingu tagasivõitmiseks pankrotiseaduse kohaselt. Kuna 08.12.2008 tehingut ei saa tagasi võita erinormi kohaselt, siis ei saa lepingut tühistada ka TsÜS § 86 alusel. Kohus on jätnud põhjendamata, milles seisnes hageja tegevus teiste võlausaldajate kahjustamisel. Kostja hinnangul on välistatud võlausaldajate kahjustamine, sest nelja võlausaldaja puhul on tegemist hageja osanike või juhatuse liikmetele kuuluvate äriühingutega ning ülejäänud kolme võlausaldaja nõuded tekkisid kõik pärast 08.12.2008 lepingu sõlmimist. Võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole tehingu tühistamise aluseks TsÜS § 86 lg 1 ja 2 ega § 84 lg 1 kohaselt. Kostja ei survestanud ega mõjutanud hagejat 08.12.2008 lepingut sõlmima ning hageja ei viibinud lepingu sõlmimise ajal TsÜS §-s 86 lg 2 nimetatud erakorralises seisundis, mis oleks sundinud teda lepingut sõlmima. Isegi kui hageja sõlmis 08.12.2008 lepingu tulenevalt enda erakorralistest vajadustest või sõltuvussuhtest, siis igal juhul ei olnud kostja sellistest asjaoludest teadlik. Kostjale jääb arusaamatuks maakohtu poolt tehtud arvutuskäik OÜ Tagwerk nõude rahuldamise kohta. Samuti ei saa kostja aru, millest lähtudes on maakohus leidnud, et „põhinõude, intresside ja teenustasu suurus on jäänud samaks, kui oli 30.06.2009“. Juhul, kui maakohus on kirjeldatud arvestuskäiguga tahtnud väita, et kostja nõuded OÜ Tagwerk vastu on rahuldatud, siis on nimetatud järeldus väär ning ei põhine poolte esitatud seisukohtadel ja tõenditel. Samuti on kohtu eelmainitud järeldus kostja jaoks üllatuslik, kuivõrd senises maakohtu menetluses ei ole kohus ega hageja seadnud kahtluse alla OÜ Tagwerk nõude suurust. Menetluse raames ei selgitanud kohus pooltele, et tema hinnangul ei ole nõue OÜ Tagwerk vastu selge või et nõue on hoopis rahuldatud. Maakohus on menetluskulud jaotanud ebaõigesti. Kohus jättis arvesse võtmata, et 10.10.2013 otsust tehes lahendas kohus üksnes hageja alternatiivnõuet, ülejäänud nõude osas on samas tsiviilasjas tehtud osaotsus, millega hageja esmane haginõue tehingu tagasivõitmiseks jäeti rahuldamata. Seega on kostja arvates hagi vähemalt 50% ulatuses jäetud enne 10.10.2013 otsuse tegemist osaotsusega rahuldamata, mistõttu menetluskulude jaotamine selliselt, et 100% kuludest jääb kostja kanda, on põhjendamatu ka juhul, kui maakohtu 10.10.2013 otsus tehingu tühisuse tuvastamiseks peaks jääma jõusse. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Menetluse edasine käik Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja palus ringkonnakohtul määrata tsiviilasja hinna. 21.11.2013 määrusega määras Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasja hinnaks 331 523 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 3 tühistada ning tsiviilasi saata uueks arutamiseks samale esimese astme kohtule. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu kaevatav kohtuotsus ei vasta seadusega otsusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuse langetamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 442 lg 8 järgi on kohtul kohustus otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seega tuleb kohtul eelkõige määratleda, millised asjaolud vajavad

konkreetse vaidluse lahendamisel tuvastamist. Eelmenetluse ülesandeks on selgitada välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, sealhulgas menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Praegusel juhul on maakohus asunud toetama hageja seisukohti, jättes seejuures kõrvale kostja vastuväited. Pealegi ei ole kohus ka neid järeldusi, mis tuginevad hageja väidetele, nõuetekohaselt põhjendanud. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud kostja sisulisi vastuväiteid ega kaalunud, milline asjaolu on tõendatud või mitte. Nõustuda tuleb apellandiga, et kohtuotsuses sisalduv maakohtu mõttekäik ei ole üheselt ja loogiliselt jälgitav. TsMS § 442 lg 8 mõtte kohaselt peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtulahendist jälgitav. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega, maakohtu järeldusest ei nähtu need tuvastatud asjaolud, millele kohtu otsustus, arvestades õigusnorme, tugineb. Nii on maakohus leidnud, et tehing on heade kommetega vastuolus ja tühine eelkõige seetõttu, et võlgniku kohustuste väärtus on tasakaalust väljas: võlgnik ei saanud tehingu tulemusena mingit vastuhüve (täiendavaid rahalisi vahendeid). Leides, et 08.12.2008 tehingu tingimused on võlgniku kui tagatise andja suhtes ebaproportsionaalsed, tegi kohus sellest järelduse, et võlgnik, pantides oma kinnisvara kolmanda isiku võla tagatiseks, on teadlikult kahjustanud oma võlausaldajate huve. Seejuures on maakohus jätnud täielikult hindamata kostja vastuväited, sh väite, et kaks kinnisvaraarendajana tegutsenud äriühingut omasid ühiseid majanduslikke ärihuvisid. OÜ Avaresta ja OÜ Tagwerk olid omavahel tihedalt seotud nii osanike ja ühingu juhtorgani liikmete kaudu, millest järelduvalt võiks kostja väitel käsitleda vastuhüvena ka neid hüvesid, mille sai OÜ Tagwerk, s.o 08.12.2008 lepingu tulemusel pangalt saadud täiendavat laenu. Pealegi ei ole kohustusi tagava hüpoteegi kehtivuse eelduseks pantija poolt pandi seadmise eest vastuhüve saamine. Kohus ei ole ka viidanud õigusnormidele, millest kõnealune kohustus hüpoteegipidaja suhtes võiks tuleneda. Kuigi maakohus märkis otsuses õigesti, mida tuleb tehingu heade kommete vastasuse kindlakstegemiseks hinnata, ei ole ta sellest juhindunud. Kohus ei ole hinnanud tehingut kui tervikut ega selle sõlmimise asjaolusid, samuti tehingu sõlmimise ajendeid ja eesmärke. Ka ei ole tunnistajate ütlustele tuginevad järeldused kooskõlas ütluste tegeliku sisuga. Asjaolu, et omavahel tihedalt seotud äriühingud otsisid uusi tagatisi, saamaks pangast täiendavat laenu, ei võimalda teha järeldust, et pank survestas hagejat. Kinnisvaraturu muutmisega 2008.a oli tavapärane, et tegevuse aeglustumise tõttu võisid kinnisvaraarendajad oma jätkuvaks tegutsemiseks vajada täiendavaid rahalisi vahendeid. Toimiku materjaliga kooskõlas ei ole kohtu seisukoht, et hageja oli juba 2008.a majandusraskustes, mis omakorda viitavat võlausaldajate huvide kahjustamisele, tuginedes eelkõige kostja kui panga ees lasunud kohustustele. Miks kohus seejuures ei arvestanud kostja väidet, et hageja on laenulepingust nr 2006007314 tuleneva võlgnevuse 2010.a pangale tasunud, ei ole otsuses öeldud. Maakohus ei ole ka seda märkinud, miks ta ei arvesta kostja väidet, et pankrotimenetluses hageja vastu nõudeid esitanud võlausaldajad (need, kes ei olnud hageja kui äriühinguga majanduslikult seotud) ei omanud 2008.a nõudeid võlgniku vastu. Lepingu heade kommete vastasus tehakse kindlaks hinnangu andmisega asjaolude kogumile, kusjuures arvesse võetakse nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke tehingu tegemise ajal. Seega neid asjaolusid, mis ilmnesid mitmeid aastaid pärast vaidlusaluse tehingu tegemist, ei ole kohtul alust arvestada. Ka Riigikohus on märkinud, et kui tehing oli tegemise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi üldjuhul heade kommete vastasust. Asjaolule, et heade kommete sisu oleks ajas (mõne aasta jooksul) muutunud, ei ole kohus tuginenud. Kui kohus leiab, et tehingust tulenevate õiguste teostamise ajaks oli heade kommete sisu muutunud, siis tuleb seda põhjendada.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus tervikuna ei vasta seaduse nõuetele. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 442 lg 7). Kontrollitav kohtuotsus eeltoodud nõuetele ei vasta. Maakohus on kohtuotsuse kirjeldavasse ossa koondanud küll menetlusosaliste seisukohti (sealhulgas neid, mis olid seotud hageja esimese juba lahendatud nõudega), jättes aga seejuures asja lahendamiseks olulise lühidalt ja selgelt välja toomata, mis muudab menetluse tervikuna ebaülevaatlikuks. Pealegi on lahendi sellise kirjeldava osa puhul kohtul otsust tehes endalgi keerukas otsustada, mis ja milliste tõendite põhjal vajab vaidluse lahendamiseks tuvastamist. Eeltoodud põhjustel tuleb vaidlus saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Vaidluse õigeks lahendamiseks tuleb kohtul määratleda, millised asjaolud vajavad tuvastamist. Lisaks tuvastatud asjaoludele peab kohtuotsusest ka nähtuma nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, mida kohus on asjas hinnanud ning millele tema järeldused tuginevad. Kohus peab otsuses tõendeid analüüsima, samuti põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul täita kõigepealt eelmenetluse ülesanded ning selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Seejärel, tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1, lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohus ei nõustu kaevatava kohtuotsusega ka menetluskulude jaotuse osas. Kuna hageja nõuetest esimene on jõustunud kohtulahendiga jäetud rahuldamata, ei olnud ilmselt õige jätta menetluskulusid tervikuna kostja kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule, ei oma kõnealune võimalik eksimus asjas tähtsust. Menetluskulud tervikuna jaotatakse asja lõplikul lahendamisel. Asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel peab maakohus menetluskulude jaotamisel arvestama (sõltumata tehtava lahendi tulemusest), et hageja nõue tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks on jõustunud kohtuotsusega jäetud rahuldamata.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.