MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi A.M. vastu kaasomandi lõpetamiseks ja A.M. vastuhagi MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vastu kaasomandi lõpetamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2 033,62 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. juuli 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.M. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. mai 2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja/vastuhagis hageja): A.M. (isikukood: XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): MTÜ ES Põhjakotkas (registrikood: 80080734), esindaja vandeadvokaat Otto Preem Kolmas isik: OÜ Annimatsi, seaduslik esindaja Aarne Raid
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuli 2013.a otsus osas, milles maakohus määras jätta kaasomandi lõpetamisel vaidlusalused hooned MTÜ ES Põhjakotkas ainuomandisse ning mõistis MTÜ-lt ES Põhjakotkas A.M. kasuks välja hüvitise omandiosa kaotuse eest summas 9663,78 eurot, samuti jättis läbi vaatamata A.M. poolt vastuhagis esitatud tuvastusnõude ning jättis rahuldamata A.M. nõude kaasomandi lõpetamiseks tema pakutud viisil.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata MTÜ ES Põhjakotkas nõue tunnustada kaasomandi lõpetamisel tema ainuomandiõigust Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün, käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemajamängumaja).
3.Rahuldada osaliselt A.M. vastuhagi MTÜ ES Põhjakotkas vastu. Jätta Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvad ehitised ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün, käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemajamängumaja) kaasomandi lõpetamisel A.M. ainuomandisse. Mõista A.M.ilt MTÜ ES Põhjakotkas kasuks välja hüvitis kaasomandiosa kaotuse eest summas 81 286,80 eurot (kaheksakümmend üks tuhat kakssada kaheksakümmend kuus eurot ja kaheksakümmend senti).
4.Jätta rahuldamata A.M. vastuhagis esitatud nõue tuvastamaks, et MTÜ ES Põhjakotkas ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik.
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt: „1. Rahuldada osaliselt MTÜ ES Põhjakotkas hagi A.M. vastu ja A.M. vastuhagi MTÜ ES Põhjakotkas vastu kaasomandi lõpetamise nõudes.
1.1.Lõpetada MTÜ ES Põhjakotkas ja A.M. kaasomand Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün, käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemajamängumaja).
1.2.Jätta rahuldamata MTÜ ES Põhjakotkas nõue jätta kaasomandi esemeks olevad hooned tema ainuomandisse, kohustades teda hüvitama A.M.le kaasomandiosa kaotus rahas.
2.Jätta punktis 1.1 nimetatud hooned A.M. ainuomandisse.
2.2.Mõista A.M.lt MTÜ ES Põhjakotkas kasuks välja hüvitis kaasomandiosa kaotuse eest summas 81 286,80 eurot (kaheksakümmend üks tuhat kakssada kaheksakümmend kuus eurot ja kaheksakümmend senti).
2.3.Jätta rahuldamata A.M. vastuhagis esitatud nõue tuvastamaks, et MTÜ ES Põhjakotkas ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik.“
6.Rahuldada A.M. apellatsioonkaebus osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetlusosaliste poolt maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas esitas 15. aprillil 2011 Tartu Maakohtule hagi A.M. (kostja) vastu kaasomandi lõpetamiseks. Hageja soovib kaasomandi lõpetamise teel saada hoonete ainuomanikuks ning palub end kohustada maksma kostjale tema omandiosa kaotuse eest rahaline hüvitis summas 9 663,78 eurot, milline on määratud Riho Lubi ekspertarvamuse nr 110212-01A alusel (kd I tl 13-39). Hagiavalduse kohaselt ostis hageja õiguseellane Üleliidulise Lenini Ordeni KehakultuuriSpordiselts „Dünamo“ Vabariikliku Nõukogu Spordikombinaat (edaspidi ÜLO KS Dünamo) 22.12.1961 endise „Annimatsi“ talu maadele rajatud hoonetest ühekorruselise puitelamu, sauna ja kuuri (kd I tl 9-10) ning 20.02.1962 laut-küüni ja talli (kd I tl 11-12). 24.01.1991 anti vara üle Eesti Vabariigi kehakultuuri ja spordiühing „Dünamo“ (edaspidi KS Dünamo) omandisse (kd I tl 60, tõlge tl 83). 05.05.1995 nimetati KS Dünamo ümber Eesti Vabariigi Spordiühinguks „Põhjakotkas“ (edaspidi SÜ Põhjakotkas) (kd I tl 48-49). 1999.a registreeriti viimane ümber MTÜ-ks Eesti Spordiselts Põhjakotkas“, kes on põhikirja p 2.11 kohaselt SÜ Põhjakotkas, KS Dünamo ja ÜLO KS Dünamo õigusjärglane (kd I tl 51). Alates 1992.a valdab ja haldab hoonetekompleksi OÜ Annimatsi. Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006 korraldusega nr 2-4-26 tagastati kostjale hoonetekompleksi kuuluvatest ehitistest endise laut-küüni (kämpingu peahoone, ehitusregistrikood XXX) XXX mõtteline osa ja talli (puhkemaja+mängumaja, ehitusregistrikood XXX) XXX mõtteline osa. Kostja on nende hoonete kui vallasasjade kaasomanik. Kostja ei ole täitnud kaasomaniku kohustusi vara säilitamise, parendamise ja heakorrastamise osas. Kostja käitumise tõttu ei ole läbi viidud maa erastamistoiminguid, mis pärsib hageja igapäevast majandustegevust, mille eesmärgiks on spordielu elavdamine ja arendamine. Neid eesmärke on hageja ja tema õiguseellased realiseerinud enam kui 40 aasta vältel. Hageja on teinud olemasolevate hoonete kapitaalremondi, rajanud kommunaalvõrgustiku ja infrastruktuuri ning püstitanud teenindamiseks vajalikke rajatisi/ehitisi. Annimatsi puhkekompleksil on oluline roll nii kohaliku haldusterritooriumi kui ka vabariigi spordi- ja kultuurielu edendamisel. Alates 1991.a on puhkekompleksis toimunud regulaarselt üritusi (motomatkajate kokkutulekud, autode laagrid, igasuvised laste- ja noorte spordilaagrid, lastelaagrid jne). Hoonete andmisel A.M.le või jagamisel reaalosadeks kaotaks puhkekompleks oma terviklikkuse ja ettevõtte edasine majandustegevus ja puhkekompleksi sihtotstarbeline kasutamine võib osutuda võimatuks. Hagejale vaidlusalustes hoonetes kuuluv omandiosa on märgatavalt suurem kostja omandis olevast varaosast. Samuti puuduvad kostjal võimalused, oskused ja tahe kompleksi eesmärgipäraseks majandamiseks.
2.A.M. vaidles hagile vastu. Hoonete mõttelise osa omandi üleandmine hagejale ei ole tõendatud. Annimatsi kämping ilmselgelt mitterahuldavas seisukorras ja hageja väited teostatud kapitaalremondi kohta ei ole õiged. Hageja ei ole tõendanud kapitaalremondi ja kulutuste tegemist. Kostja ei vastuta hageja igapäevase majandustegevuse pärssimise eest, kuna maa erastamise protsessi ebamõistliku ajakulu on tinginud Otepää Vallavalitsuse haldussuutmatus. Otepää Vallavalitsuse 17.08.2011 korraldusega on maa tagastamine on peatatud kuni käesolevas tsiviilasjas lahendi tegemiseni (kd I tl 119-122). Eksperthinnangu tulemus ei ole õige.
20.aprillil 2012 esitas A.M. vastuhagi (tsiviilasi nr 2-12-15897), mille kohus liitis käesoleva tsiviilasja menetlusse. Vastuhagis soovib A.M. lõpetada kaasomand vaidlusalustele hoonetele, saada hoonete ainuomanikuks ja tasuda hagejale tema omandiosa kaotuse eest rahaline hüvitis. A.M. rõhutas, et jääb seisukohale, et hageja omandiõigus ei ole tõendatud. Hooned asuvad endise Annimatsi nr XX talu maa keskel. A.M. on tunnistatud talu maa õigustatud subjektiks 31,89 ha ulatuses. Hoonete jäämisel A.M. ainuomandisse säilib talu maa terviklikkus. Vastasel korral oleks takistatud kostja liikumine temale tagastataval maal. Samuti tuleb arvestada maapinna loodusliku eripäraga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas oma 10. juuli 2013 otsusega hagiavalduse, lõpetas kaasomandi Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitusregistri koodiga XXX (kämpingu peahoone) ja ehitusregistri koodiga XXX (puhkemaja-mängumaja), tunnustas hageja ainuomandiõigust eelnimetatud hoonetele ja kohustas hagejat tasuma A.M.le tema omandiosa kaotuse eest rahalist hüvitist summas 9 663,78 eurot. Kohus rahuldas A.M. vastuhagi kaasomandi lõpetamise nõude osas, jättis läbi vaatamata tuvastusnõude hagejal vaidlusalustele hoonetele omandiõiguse puudumise osas ja jättis rahuldamata A.M. nõude kaasomandi lõpetamiseks tema poolt pakutud viisil. Maakohus leidis, et hageja omandiõigus vaidlusaluste hoonete osadele on tõendatud. A.M. ei ole vaidlustanud 11.01.2006 Otepää Vallavalitsuse korraldust nr 2-4-26, millega A.M.le tagastati ainult osa vaidlusalustest hoonetest. Kui A.M. oli tunnistatud Valga ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni 24.05.1993 otsusega nr 2351 õigustatud subjektiks vaidlusalustele hoonetele tervikuna, oleks tal olnud õigus taotleda ka nende hoonete tagastamist tervikuna, kui selleks ei oleks esinenud ORAS-es sätestatud piiranguid. Juba selle vaidluse käigus oleks tal olnud võimalus tuvastushagi esitamiseks hoone osalise omandiõiguse kohta. Tuvastushagi on põhjendamatu, sest A.M. teadis juba alates 11.01.2006, et temale kogu vara ei tagastata ning tal oli võimalus mittetagastamise põhjustega end koheselt kurssi viia ja esitada kohtule hagi omandiga seotud tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja eellaste 1991.a tehtud tehingute vaidlustamise tähtajad on möödunud, seega tuleb A. M. tuvastushagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus ei pidanud põhjendatuks kohustada hagejat hooneosade kompenseerimisel maksma kostjale välja hoonete jääktaastamismaksumuse (16.01.2012 eksperdiarvamuse nr 120116-01M kohaselt 85 792,46 eurot + 31 097,18 eurot) osa, kuna see ületab omandiosa turumaksumuse ca 3-kordselt ja kostja rikastuks selle arvel alusetult. Hageja on nõustunud omandiosa turuväärtuse kompenseerimisega, mis sisaldab teenindamiseks vajaliku maatüki hinda ja tema poolt varale tehtud parenduste maksumust (I kd tl 6), s.o kokku 9 663,78 eurot Kohus põhjendas kaasomandi eseme hageja ainuomandisse andmist asjaoluga, et hagejale kuulub suurem osa spordikompleksist, mida tema ja tema õiguseellased on kasutanud mitmekümne aasta vältel. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kasutanud spordikompleksi oma põhikirjaliste eesmärkide täitmisel. Hageja poolt omandiosa üleandmisel A.M.le oleks hageja õiguste riive suurem, sest see takistaks tema põhikirjaliste õiguste ja kohustuste täitmist ning seltsi eesmärkide elluviimine oleks piiratud. Hooneosade kompenseerimise korral A.M.le ei peaks ta taluma treening- ja lastelaagreid jm kogunemisi, milliste talumiskohustust ta peab koormavaks. Spordikompleksis toimuvad üritused tõendavad äriettevõtte toimimist ning ehitustööde maht sõltub ettevõtte võimalustest ja vajadustest. Seega tuleb A.M. väide, et hageja ei ole loonud ühtselt toimivat spordikompleksi ega ole teinud selles kapitaalehitustöid, jätta tähelepanuta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja tuvastada, et MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas ei ole ehitiste XXX külas Otepää vallas Valgamaal asuvate ehitiste registrikoodidega XXX ja XXX kaasomanik. Alternatiivselt palub A.M. tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi, lõpetada poolte kaasomand ja anda ehitiste ainuomand A.M.le, kohustades teda maksma hagejale välja viimase osa rahas. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus määratlenud vääralt vastuhagi eesmärgi ja seetõttu jätnud vastuhagis esitatud tuvastusnõude ebaõigesti läbi vaatamata. Apellandi eesmärgiks ei olnud vaidlustada 1991.a tehinguid ja maakohtu viide Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 2-4-26 vaidlustamata jätmisele ei puutu käesoleva tsiviilasja vaidluse esemesse. Vastuhagi esitamine oli ajendatud kaasomandi lõpetamise hagide menetluslikust eripärast. Kuigi kostja oli ja on seisukohal, et hageja ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik, esitas kostja alternatiivsena kaasomandi lõpetamise nõude enda poolt valitud viisil. Vastuhagi primaarnõudeks on tuvastusnõue; 2) ei ole hageja tõendanud, et ta oli vaidlusaluste ehitiste kaasomanik. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited, et nii hageja kui hageja eellased olid kuni 05.01.2011 seisukohal, et ehitiste omanik on alates 23.12.1991 OÜ Annimatsi. Hageja ei ole ehitusregistri andmete kohaselt praegu ega ole kunagi olnud vaidlusaluste ehitiste kaasomanik. Poolte vahel oli selgelt vaidlus ka ehitusregistrisse puutuvalt ning maakohus on põhjendamatult jätnud kostja sellekohased väited tähelepanuta. Asjaolust, et kostja ei ole ehitiste ainuomanik, ei järeldu, et ehitiste kaasomanikuks on hageja. Hageja ei esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, millal ja kelle poolt on ehitisi pärast 1962. a käsutatud. Omandiõiguse ülemineku tõendamiseks ei piisa asjaolust, et hageja on kellegi õigusjärglane ning ka õigusjärgluse korral tuleb õigused ja kohustused anda üle iseseisva tehinguga; 3) ei ole tõendatud, et KS Dünamo sai 1991.a ehitiste omanikuks. Kostja ei ole esitanud ÜLO KS Dünamo Kesknõukogu Presiidiumi 24.01.1991 otsust, millega kogu ühingule kuuluv vara anti KS Dünamo omandisse. Isegi juhul, kui KS Dünamo sai 1991.a ehitiste omanikuks, on tõendamata omandi üleandmine SÜ-le Põhjakotkas ning viimaselt hagejale. Käsutustehing omandi üleandmise eeldusena ei saa sisalduda ühe majandusüksuse põhikirjas ja üksnes õigusjärglus ei tõenda omandiõiguse üleminekut. Tsiviilasja nr 2-08-351 menetluses oli hageja kaasatud kolmanda isikuna ja oli seisukohal, et KS Dünamo andis 23.12.1991 ehitiste omandiõiguse üle OÜ-le Annimatsi (alles tsiviilasja nr 2-08-351 vaidluse raames ning kohtuotsuse jõustumisel 05.01.2011 tuvastati, et vastav käsutus oli tühine). Seetõttu ei saanud 1995. aastal toimuda vara üleandmist SÜ-le Põhjakotkas ega 1999. aastal hagejale. Ehitised on OÜ Annimatsi valduses. Apellant leiab, et juhul, kui lugeda tõendatuks, et 1991. a sai vaidlusaluste hoonete omanikuks KS Dünamo, siis on ehitised alates KS Dünamo tegevuse lõppemisest 05.05.1995 peremehetu vara; 4) on maakohus kaasomandi lõpetamise viisi valikul rikkunud kaalutlusõigust, ületades AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud piire. Maakohus on otsustuse tegemisel jätnud kõrvale kostja vastuväite investeeringute tegemise tõendamatuse ja hoonete hetkeseisukorra kohta, ei ole arvestanud kostja omandiõigusega ega ole sisuliselt kaalunud põhiseaduslike õiguste riivet; 5) ei saa kaasomanike omandi proportsiooni suurus vaidlusaluses asjas olla määrava tähendusega kaasomandi lõpetamise viisi valikul. Maakohtu viide hageja põhikirjaliste õiguste ja kohustuste täitmise piiratusele on paljasõnaline ja oletuslik. Kohtuotsuses on arvestatud argumendiga, mille
kohaselt jääksid kõik teised hooned ja rajatised samas spordikompleksis endiselt hagejale, kuid on tõendamata, et talle kuulub mõni hoone või rajatis; 6) ei ole hageja loonud ühtselt toimivat spordikompleksi ega teinud kapitaalehitustöid. Kuna hageja arvates oli hoonete omanikuks OÜ Annimatsi, siis ei pidanudki hageja tegema kulutusi ehitiste parendamisele ja korrashoiule. Annimatsi kämpingus toimuvad üritused ei oma tähendust kaasomandi lõpetamise vaidluse aspektist. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema põhikirjaliste kohustuste täitmine oleks oluliselt raskendatud või võimatu, kui kaks vaidlusalust ehitist jäävad A.M. omandisse; 7) on asjakohatud maakohtu viited ettevõtlusvabadusele, sest hagejaks on mittetulundusühing, kelle põhitegevuseks ei või legaaldefinitsiooni kohaselt olla majandustegevuse kaudu tulu saamine (MTÜS § 1 lg 1). Tegemist ei ole põhiseadusliku õigusega, mis peaks antud juhul kaasomandi lõpetamisel kaalumisele tulema, kuna kumbki menetlusosalistest ei tegele ettevõtlusega; 8) on füüsilise isiku omandiõigus primaarne kaasomandi lõpetamise viisi valiku küsimuses. Tegemist on kostja esivanematelt õigusvastaselt võõrandatud maaga, mida kostja soovib tagasi saada. Kuna käesoleva tsiviilasja esemeks olevad ehitised asuvad tagastatava maa-ala keskel, säilitab maatükk oma terviklikkuse üksnes siis, kui ehitiste omandiõigus jääb kostjale. Puuduvad alused arvata, et A.M.le ei tagastata maad, mille osas on ta tunnistatud õigustatud subjektiks. Ülejäänud ehitised on kergehitised ning nende juurde ei kuulu teenindamiseks vajalikku maad. Seega, kui käesoleva tsiviilasja esemeks olevad ehitised jäävad hageja omandisse ja nende juurde määratakse teenindamiseks vajalik maa, tekib olukord, kus kostjale kuuluva ligikaudu 32 ha suuruse maa-ala keskel asub kolmandale isikule kuuluv mitte enam kui kahe tuhande ruutmeetri suurune maatükk. Maakohus on alusetult jätnud arvesse võtmata õigusvastaselt tagastamisele kuuluvast maast ning vaidlusalustest ehitistest moodustuva terviku; 9) on eksperthinnangus nr 110212-01A lähtutud tegelikkusele mittevastavatest andmetest, mistõttu on selle tulemus ebaõige. Ekspert on hinnanud hüpoteetilist abstraktsiooni, tulevikus teoreetiliselt moodustatavat kinnistut, mitte aga käesoleva vaidluse esemeks olevaid ehitisi. Vaidlusaluste ehitiste väärtust saab käesoleval hetkel hinnata üksnes ehitise kui vallasasja põhiselt. Lisaks on eksperdi hinnang teenindusmaaks teoreetiliselt määratava maa-ala pindala osas ilmselgelt liialdatud. Maakohus põhjendamatult käsitlenud eksperthinnangus nr 11021201A märgitut turumaksumusena. Ehitised kui vallasasjad ei ole tsiviilkäibes, mistõttu ei saa nende puhul rääkida turumaksumusest klassikalises tähenduses. Samuti on maakohus alusetult jätnud arvestamata eksperdiarvamuses nr 120116-01M (kd I tl 165-171) määratud hinnaga. Maakohtu järeldus, mille kohaselt rikastuks kostja jääktaastamismaksumuse väljamaksmisel alusetult, on ebaõige.
5.MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) kuna kehtiv õigus ei võimalda apellandil esitada tuvastusnõuet, millest sõltub teisele isikule kuuluva omandisuhte olemasolu või selle puudumine, on maakohus jätnud õigesti nõude läbi vaatamata. Isegi eeldades apellandil taolise tuvastusnõude olemasolu, tekiks käesolevas menetluses olukord, kus vastastikused nõuded omavad sisuliselt samast hagi alust ja eset. Hageja ei ole kostja omandit ega selle mahtu vaidlusalustele hoonetele vaidlustanud, seega puudub kostjal õiguslik huvi vaidlusalusele varale omandisuhte olemasolu tuvastamiseks. Samuti on apellant ebaõigesti sisustanud tuvastusnõude realiseerumiseesmärgi. Apellandi tegelikuks eesmärgiks on tuvastada vara omandi üleandmise käsutustehingute tühisus; 2) on vastustaja tõendanud temal vaidlusalusele varale omandi tekke ja selle õiguspärasuse. Vastustaja peab ekslikuks apellandi väidet, et igakordsete käsutustehingute puudumine välistab
vastustajal varale kaasomandiõiguse tekke. ÜLO KS Dünamo Kesknõukogu Presiidiumi 24.01.1991 otsuse on hageja kohtule esitanud (kd I tl 60, tõlge tl 83). Vara omandiõiguse edasine üleminek vastustajale on toimunud üldõigusjärgluse alusel. Kuna üldõigusjärgluse korral lähevad õigused ja kohustused tervikuna üle seaduses sätestatud eelduste esinemisel, ei kuulu kohaldamisele üksikute õiguste ja kohustuste tehingulise üleandmise puhuks kehtestatud nõuded. Seega on põhjendamatu apellandi väide varaeseme igakordse käsutustehingu vajalikkusest õigusjärgluse korral; 3) on maakohus põhjalikult analüüsinud poolte omandiõiguse ulatuse ja omandiõiguse faktilise realiseerimisega seotud aspekte ning arvestanud ka kaasomanike eksisteerivaid ja tulevikulisi huve jagatava asja suhtes. Arusaamatu ja vastuolus kehtiva õigusega on apellandi väide, et kaasomandi lõpetamisel ja asja jagamisel on füüsilise isiku omand eelistatud juriidilise isiku omandi suhtes ning seeläbi tulnuks asi anda apellandi ainuomandisse. Seadus ega väljakujunenud kohtupraktika ei näe ette ühe omandivormi eelistamist, vaid kaasomandi lõpetamisel on primaarne poolte huvide kaalumine lähtudes õiglusest; 4) ei ole apellant esitanud kohtule ühtegi tõendit vaidlusaluste hoonete väärtuse kohta ega esitanud ka muid hüvitissumma kindlaksmääramist võimaldavaid andmeid. Seega on apellant jätnud realiseerimata oma menetluslikud võimalused tõendamiskohustuse täitmisel. Samas on maakohus andnud apellandile võimaluse vara hinnanud ekspertidele täpsustavate küsimuste esitamiseks ja eksperthinnangute kohta omapoolsete seisukohtade avaldamiseks. Eksperthinnanguga nr 110212-01A tuvastatud vara realiseerimisväärtus on oma olemuselt samane vara turuhinnaga TsÜS § 65 tähenduses, sest ekspert on võtnud aluseks vaidlusaluste hoonete ja nende teenindamiseks eelduslikult vajaliku teenindusmaa maksumuse. Eksperthinnangus nr 120116-01M fikseeritud tulem ei väljenda asja keskmist kohalikku müügihinda, sest asja valmistamise kulu ei ole samastatav vara realiseerimishinnaga.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus määras jätta kaasomandi lõpetamisel vaidlusalused hooned MTÜ ES Põhjakotkas ainuomandisse ning mõistis MTÜ-lt ES Põhjakotkas A.M. kasuks välja hüvitise omandiosa kaotuse eest summas 9663,78 eurot, samuti jättis läbi vaatamata A.M. poolt vastuhagis esitatud tuvastusnõude ning jättis rahuldamata A.M. nõude kaasomandi lõpetamiseks tema pakutud viisil. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust osas, milles kohus leidis, et poolte kaasomand neile ühiselt Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün, käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemaja-mängumaja) kuulub lõpetamisele ja selles osas kuulub rahuldamisele ka MTÜle ES Põhjakotkas hagi A.M. vastu. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus MTÜ ES Põhjakotkas hagi rahuldamata ja rahuldab osaliselt A.M. vastuhagi selliselt, et lõpetab poolte kaasomandi vaidlusalustele hoonetele, jättes hooned A.M. ainuomandisse. A.M.l tuleb hüvitada MTÜ-le ES Põhjakotkas kaasomandiosa kaotus summas 81 286,80 eurot. Ringkonnakohus ei rahulda vastuhagis esitatud nõuet tuvastada, et MTÜ ES Põhjakotkas ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik. A.M. apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata kostja poolt vastuhagis esitatud tuvastusnõude tuvastamaks, et hagejal (ES Põhjakotkas) puudub (kaas)omandiõigus vaidlusalustele hoonetele. Maakohus ei ole oma sellekohaseid seisukohti põhjendanud asjakohasel viisil. Tulenevalt kaasomandi lõpetamise hagi menetluslikust eripärast on kostjal muuhulgas võimalik tugineda asjaolule ja tõendada, et hageja ei ole vaidlusaluse asja kaasomanik. Nimelt on kaasomandi lõpetamise hagi esitamise õigus AÕS § 76 lg 1 järgi üksnes asja (tegelikul) kaasomanikul. Õige on apellandi seisukoht, et apellandi õigus vaidlustada vastustaja (hageja) kaasomanikuks olek ei olnud seotud Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006.a korralduse nr 2-4-26 vaidlustamata jätmisega ega muude omandireformi raames koostatud haldusaktidega. Ühegi viidatud haldusaktiga ei ole tuvastatud, et vara (kaas)omanikuks oli ES Põhjakotkas. Samuti ei olnud A.M. vastuhagi suunatud MTÜ ES Põhjakotkas õiguseellaste tehtud tehingute vaidlustamisele. Asjaolu, kas hageja MTÜ ES Põhjakotkas on vaidlusaluste hoonete kaasomanik, on lahutamatult seotud hageja õigusliku järjepidevuse (õigusjärgluse) küsimusega, mille kohta ringkonnakohus võtab seisukoha alljärgnevalt.
8.Vaidluse all ei ole asjaolu, et 1961. ja 1962. aastal ostis endise Annimatsi talu maadel olevad vaidlusalused hooned Üleliidulise Lenini Ordeni Kehakultuuri-Spordiselts „Dünamo“ Vabariikliku Nõukogu Spordikombinaat (edaspidi ÜLO KS Dünamo). Maakohtu menetluses ei vaidlustanud kostja, et alates 1991. aastast sai vaidlusaluste hoonete omanikuks EV kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ (edaspidi EV KS Dünamo) (vt kostja seisukohad I kd lk 72). Küll aga asus kostja (apellant) apellatsioonkaebuses seisukohale, et ei ole tõendatud, et hoonete omanikuks sai 1991. aastal KS Dünamo. Apellatsioonkaebuse p-s 2.2.6 märgib apellant, et Üleliidulise- kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ kesknõukogu presiidiumi 24. jaanuari 1991.a otsust, millega väidetavalt vara KS Dünamole üle anti, ei ole käesolevas tsiviilasjas kohtule esitatud. Kohtule on esitatud ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu esimehe V.S.S. poolt allkirjastatud dokument (venekeelne originaal I kd lk 60, tõlge I kd lk 83), dateeringuga 04.02.1991.a ja numbriga 15-30/15. Dokumendis sedastatakse, et 14. detsembril 1990.a toimunud Eesti organisatsiooni „Dünamo“ asutamispleenumil moodustati iseseisev Eesti Vabariigi kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ ning 24. jaanuari 1991 Üleliidulise kehakultuuri- ja spordiühingu „Dünamo“ Kesknõukogu presiidiumi otsusega anti kõik Eesti Vabariigi territooriumil asuvad ettevõtted ja spordirajatised Eesti Vabariigi kehakultuuri- ja spordiühingu „Dünamo“ omandisse kui iseseisvale organisatsioonile. „Dünamo“ Kesknõukogu kinnitab Eesti Vabariigi kehakultuuri- ja spordiühingu „Dünamo“ omandiõigust kogu Eesti Vabariigi territooriumil paiknevale ühingu varale, sh põhifondidele ja käibevahenditele nagu ka „Dünamo“ iseseisva bilansiga spordirajatistele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi eelnimetatud 04.02.1991.a dateeringuga dokumendi näol ei ole tõepoolest tegemist ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu presiidiumi 24. jaanuari 1991.a otsusega varade ja rajatiste üleandmise kohta, võimaldab see dokument siiski lugeda tõendatuks ÜLO KS Dünamole kuulunud vara omandiõiguse ülemineku EV KS Dünamole. Dokumendis kinnitab ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu esimees V.S.S. oma allkirjaga ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu presiidiumi 24. jaanuari 1991.a otsuse sisu ning puudub alus kahtlemaks selles, et ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu presiidium 24. jaanuaril 1991.a sellekohase sisuga otsuse vastu võttis. Seega tõendab 04.02.1991.a V.S.S. allkirjaga kinnituskiri ringkonnakohtu arvates kahtlusteta EV KS Dünamo õigusjärglust ÜLO KS „Dünamo“ suhtes. Otsitud on apellandi väited selle kohta, et kuna hageja viitas õigusjärglusega seonduvalt 24. jaanuari 1991.a otsusele, kuid tõendina esitas selle asemel 04. veebruari 1991.a kinnituskirja, siis
ei ole õigusjärgluse aluseks olevat dokumenti tõendina kohtule esitatud ja alus õigusjärgluse tuvastamiseks puudub.
9.Apellant asus seisukohale, et isegi juhul, kui EV kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ sai 24.01.1991 ÜLO KS „Dünamo“ õigusjärglasena vara omanikuks, ei ole võimalik EV spordiühingu „Põhjakotkas“ õigusjärglus EV KS „Dünamo“ suhtes. Apellant on seejuures tuginenud järgmistele põhiseisukohtadele: (1) toimunud ei ole vara tegelikku käsutamist, s.o vallasvara üleandmist, õiguseellaselt (EV KS-lt „Dünamo“) õigusjärglasele (EV spordiühingule „Põhjakotkas“); (2) 23.12.1991.a mittevaraliste väärtuse üleandmise-vastuvõtmise aktiga avaldas EV KS Dünamo tahet anda hooned üle OÜ-le Annimatsi, millise tehingu kehtetus selgus alles tsiviilasjas nr 2-08-351 tehtud jõustunud kohtulahendiga (Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2010.a otsus). Kuivõrd EV spordiühing „Põhjakotkas“ on moodustatud 1995. aastal, ei saanud spordiühingul „Põhjakotkas“ tekkida 1995. aastal omandit varale, mille EV KS Dünamo oli enda arvates üle andnud kolmandale isikule (s.o OÜ-le Annimatsi); (3) mistahes vormis õigusjärglus oleks välistatud ka seetõttu, et EV KS Dünamo oli omandireformi kohustatud subjektiks ning kehtinud õigusaktidega oli välistatud vara üleminek teistele isikutele.
9.1.Toimikus I kd lk 48 olevalt EV Spordiühingu „Põhjakotkas“ põhikirja väljavõttelt nähtub, et ühing on ümber registreeritud kultuuri- ja haridusministri 05.05.1995.a käskkirjaga nr 228. Põhikirja p 1.8 kohaselt on Spordiühing „Põhjakotkas“ Eesti Vabariigi Kehakultuuri- ja Spordiühing „Dünamo“ õigusjärglane, mille ajutine põhikiri on registreeritud 11. märtsil 1991.a Eesti Riiklikus Spordiametis, reg nr 01065148 ja mis omakorda oli üleliidulise Kehakultuuri- ja Spordiühingu „Dünamo“ Eesti Vabariikliku Nõukogu õigusjärglane. Toimikus I kd lk 49 asub kultuuri- ja haridusministri 05.05.1995.a käskkiri nr 228, milles antakse korraldus registreerida ümber Riikliku Spordiameti 11. märtsi 1991.a käskkirjaga nr 62 registreeritud spordiühingu „Põhjakotkas“ (KS „Dünamo“) põhikiri. Samuti on kohtule esitatud EV KS „Dünamo“ ajutine põhikiri (t I kd lk 40-47) ning MTÜ Eesti Spordiselts „Põhjakotkas“ põhikiri (t I kd lk 50-57) põhikiri, milline on vastu võetud volinike koosoleku otsusega 30.06.2009.a.
9.2.Ringkonnakohtu arvates võimaldavad eelnimetatud dokumendid oma kogumis asuda seisukohale, et praegune MTÜ Eesti Spordiselts „Põhjakotkas“ on moodustunud varasema EV KS „Dünamo“ reorganiseerimise ehk ümberkujundamise teel. Kõigist käsitletud dokumentidest nähtub, et varasema EV KS „Dünamo“ muutumisel spordiseltsiks „Põhjakotkas“ on asjaomased organid pidanud silmas õigusliku järjepidevuse ja senise juriidilise isiku identiteedi säilimist. Muutunud on üksnes organisatsiooni nimi ja osaliselt ka õiguslik vorm, arvestades Eesti õigussüsteemis 1990.-ndatel aastatel toimunud ümberkorraldusi. Nii sätestati EV KS „Dünamo“ ajutise põhikirja p-s 7, et spordiühing võidakse reorganiseerida spordiühingu konverentsi otsusega. EV spordiühing „Põhjakotkas“ põhikirja väljavõttelt nähtub, et põhikiri on vastu võetud 31. märtsi 1995.a konverentsi otsusega ning koostoimes põhikirja p-ga 1.8 nähtub, et konverentsil otsustatu kohaselt jätkas EV spordiühing „Põhjakotkas“ senise EV KS „Dünamo“ õigusjärglasena. EV spordiühingut „Põhjakotkas“ ei asutatud seega täiesti uue juriidilise isikuna varem tegutsenud EV KS „Dünamo“ kõrvale, vaid sisuliselt jätkas „Põhjakotkas“ EV KS „Dünamo“ tegevust, võttes üle kõik selle konstitutiivsed elemendid. Ka Riigikohus on oma 02.12.1994.a otsuses nr III-3/1-13/04 asunud seisukohale, et juriidilise isiku (riigiettevõtte) reorganiseerimine (kõnealusel juhul riiklikuks aktsiaseltsiks) ei ole käsitatav olemusliku muutusena, vaid üksnes organisatsioonilise vormi muutumisena.
9.3.Sellega seoses säilis vaatamata korduvale põhikirjade kinnitamisele/ ümberregistreerimisele ja 1995. aastal toimunud nimemuutusele EV KS „Dünamo“/EV spordiühingu „Põhjakotkas“ varasem õiguslik identiteet. Seega jäi samaks ka õiguste ja kohustuste kandja, mistõttu puudub vajadus rääkida õigusjärglusest käesoleval ajal kehtiva õiguse tähenduses (TsÜS § 6 lg-d 1 ja 2). Õigusliku identiteedi muutumist ja uue juriidilise isiku tekkimist ei kaasnenud sellega, et 1990.ndatel aastatel korrastati ulatuslikult kogu õigussüsteemi, millega seoses tuli ühiskondlikel organisatsioonidel (mittetulundusühingutel) korduvalt kaasajastada oma tegevuse aluseks olevaid põhidokumente ja esitada need ümberregistreerimiseks. Ringkonnakohtu arvates on eeltooduga kooskõlas vastustaja seisukoht, et vara üleminek EV KS-lt „Dünamo“ vastustajale on toimunud üldõigusjärgluse alusel. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et vara üleandmiseks käsutustehingute alusel puudus vajadus, kuna nii üldõigusjärgluse kui ka reorganiseerimise korral lähevad õigused ja kohustused tervikuna üle seaduse alusel ning kohaldamisele ei kuulu üksikute õiguste ja kohustuste tehingulise üleandmise puhuks kehtestatud nõuded. Seega puudub vajadus tõendada ka vara käsutamist vastavalt vallasomandi üleandmise kohta käivatele sätetele.
9.4.Eelkäsitletud tähenduses üldõigusjärglust või varasema EV KS Dünamo reorganiseerimise tulemusena vara üleminekut ei välistanud iseenesest asjaolu, et EV KS Dünamo oli määratletud omandireformi kohustatud subjektina. Kohustatud subjekti staatus tulenes Eesti Vabariigi Valitsuse 02. septembri 1992.a määrusest nr 258 „EV seaduse „Kooperatiivsete, riiklikkooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta“ alusel koostatud kohustatud subjektide nimekirja kinnitamise kohta“ (kehtestatud loetelu III osa „Ühiskondlikud massiorganisatsioonid“ p 33). Vastavalt ringkonnakohtu seisukohale ei ole reorganiseerimise tulemusena toimunud vara üleminekut ühelt õiguste ja kohustuste kandjalt teisele, vaid õiguste ja kohustuste kandja on jäänud õigusliku järjepidevuse mõttes endiseks, vaatamata nime ja osaliselt ka õigusliku vormi muutumisele. Seega sõltumata sellest, kas ühing jätkanuks tegutsemist EV KS Dünamo nime all või EV spordiühinguna „Põhjakotkas“, ei muutunud iseenesest tema õigused ega kohustused seoses omandireformiga.
9.5.Tsiviilasjas nr 2-08-351 tehtud jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei toimunud 23.12.1991.a EV KS „Dünamo“ ja AS Annimatsi vahel sõlmitud mitterahaliste väärtuste üleandmisevastuvõtmise akti alusel vara omandiõiguse üleminekut. Viidatud ei ole asjaolule, nagu oleks endine EV KS „Dünamo“ või praegune spordiühing „Põhjakotkas“ teinud vaidlusaluse varaga muid käsutustehinguid. Seega jäi EV KS „Dünamo“ / “Põhjakotkas“ vaidlusaluse vara omanikuks vaatamata sellele, et oli ise aastaid ekslikul arvamusel, nagu oleks ta vara omandi üle andnud AS-le Annimatsi. Kuna EV KS „Dünamo“ jäi vaidlusaluste hoonete omanikuks ka pärast 23.12.1991.a tehingut, säilis tema omanikustaatus asjaõigusseaduse jõustumisel 01.12.1993.a. See staatus kandus alates 05.05.1995.a vahetult üle EV spordiühingule „Põhjakotkas“, mis omakorda registreeriti 1999.a ümber MTÜ-ks „Eesti Spordiselts Põhjakotkas.“ Seega ei muutunud ehitised KS „Dünamo“ tegevuse lõppemisel 1995.a peremehetuks. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et KS „Dünamo“ juriidilise isikuna ei lõppenud, vaid reorganiseeriti EV spordiühinguks „Põhjakotkas“.
9.6.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, et kaasomandit ei saanud tekkida omandireformi kohustatud subjekti ja apellandi vahel. Asja materjalidest nähtuvalt otsustati A.M.le Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006.a korraldusega nr 2-4-26 tagastada endisest lautküünist (peahoone) 27/100 mõttelist osa ja tallist (majutushoone) 40/100 mõttelist osa. Vaatamata sellele, et tagastamise otsustamise aja seisuga puudus selgus hoonete ülejäänud mõtteliste osade kuuluvuse osas, tuleb ringkonnakohtu arvates juhinduda õiguslikust järjepidevusest ning lugeda, et hooned kuulusid tagastamisele mittekuuluvas osas KS „Dünamo“ reorganiseerimisel loodud EV spordiühingule „Põhjakotkas“, mis omakorda registreeriti 1999.a ümber MTÜ-ks „Eesti Spordiselts Põhjakotkas.“ Omandireformi aluste seaduse (ORAS)
kohaselt ei ole välistatud, et õigusvastaselt võõrandatud varast (sh ehitistest) tagastatakse õigustatud subjektile vaid mõtteline osa ning ülejäänud mõtteline osa jääb kohustatud subjekti (või tema õigusjärglase) omandisse, mille tulemusel tekib kaasomand (ORAS § 12 lg 9).
9.7.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidlusalused hooned on poolte kaasomandis. Kaasomandit ei muuda olematuks asjaolu, et hagejale ehitiste kaasomandiosa kuulumine ei kajastu ega ole kunagi kajastunud ehitisregistris. Samuti ei lõppenud hageja kaasomand ehitistele selle tagajärjel, et alates 23.12.1991.a kuni tsiviilasjas nr 2-08-351 tehtud kohtuotsuse jõustumiseni oli hageja ekslikul seisukohal, et hoonete mõttelise osa omand on üle antud OÜ-le (AS-le) Annimatsi. Sellega seoses asub ringkonnakohus ühtlasi seisukohale, et põhjendatud ei ole A.M. vastuhagis esitatud nõue tuvastada MTÜ-l Eesti Spordiselts Põhjakotkas vaidlusaluste hoonete osas kaasomandiõiguse puudumine ning sellekohane tuvastusnõue tuleb jätta rahuldamata.
10.Olukorras, kus ringkonnakohtu hinnangul on kinnitust leidnud vaidlusaluste hoonete (ehitiste registrikoodidega XXX ja XXX) kuulumine MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas ja A.M. kaasomandisse, soovivad mõlemad kaasomanikud kaasomandi lõpetamist. Kumbki kaasomanik on esitanud nõude jätta hooned tema ainuomandisse ja kohustada teda hüvitama kaasomandi osa kaotanud kaasomanikule tema osa väärtus rahas. Kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo nr 3-2-1-45-06 p 20). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maakohus ületanud diskretsioonipiire sellega, et kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja diskretsiooni teostamine ei põhine asjakohastel argumentidel.
11.Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, mille kohaselt ei ole maakohus oma otsuses põhjendanud igakülgselt mittenõustumist kostja (A.M.) seisukohtadega ja vastuväidetega kaasomandi jagamise viisi valiku osas. Ringkonnakohus nõustub ka apellandi seisukohaga, et maakohtu põhjendused, mille kohaselt pidas maakohus põhjendatuks jätta vaidlusalused hooned MTÜ ES Põhjakotkas ainuomandisse, põhinevad suures osas ebaõigetel eeldustel ja on asjakohatud. Maakohus ei ole eristanud hagejat ja kolmandat isikut kui eraldiseisvaid juriidilisi isikuid. Nii on maakohus lähtunud arusaamast, et hagejale (s.o MTÜ-le ES Põhjakotkas) kuulub suurem osa terviklikust spordikompleksist, mida tema ja tema õiguseellased on aastakümnete vältel opereerinud, korraldades mh arvukaid spordi- ja puhkeüritusi. Samuti on maakohus pidanud hagejat „toimivaks äriettevõtteks, kelle teenuseid on vajatud aastate vältel“ ning lugenud tõendatuks hageja väited selle kohta, et hageja on teinud kapitalimahutusi kompleksi väljaarendamisel. Vaidlust ei ole selles, et hageja näol on tegemist mittetulundusühinguga, mille eesmärgiks või põhitegevuseks MTÜS § 1 lg 1 kohaselt ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
12.Hageja on tuginenud eeskätt asjaoludele, et esiteks on hageja mõtteline osa ühises asjas kostjale kuuluva mõttelise osaga võrreldes märgatavalt suurem, ning teiseks, et hageja ja tema õiguseellased on hooneid (puhkekompleksi) aastakümnete vältel kasutanud üldsuse hüvanguks ning muuhulgas teostanud vaidlusalustes hoonetes ka põhjaliku kapitaalremondi, laiendanud ehitisi, rajanud infrastruktuuri, püstitanud teenindamiseks vajalikke rajatisi jne. Hageja väitel rikuks hoonete jätmine kostja ainuomandisse hageja ettevõtlusvabadust ning rikutud saaksid hageja lepingupartnerite õiguspärased ootused.
12.1.Kohtule esitatud materjalidest aga järeldub, et vaidlusalused hooned on faktiliselt olnud pikemat aega (alates 1991.a lõpust) kolmanda isiku OÜ Annimatsi valduses, mitte aga vahetult kummagi kaasomaniku otseses valduses. Kohtutoimikus olevad tõendid viitavad sellele, et puhkekompleksi opereerimisega on tegelenud OÜ Annimatsi, kelle majandustegevuseks on võimalik puhke- ja spordilaagrite jm ürituste korraldamist lugeda. Juba koos hagiavaldusega esitas hageja maakohtule Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liidu (ROTAL) toetuskirja (25. august 2009.a, t I kd lk 58), milles avaldatakse tunnustust OÜ Annimatsi tegevusele spordilaagrite ja suvepäevade korraldamisel ning avaldatakse lootust OÜ-ga Annimatsi koostöö jätkumisele. Samuti on Eesti Ujumisliit (t I kd lk 59) avaldanud toetust Annimatsi Spordibaasi säilimisele. Lisaks on kolmas isik Annimatsi OÜ esitanud 19.02.2013.a dateeritud õiendi (t II kd lk 1 – 12), milles on esitatud andmed Annimatsi kämpingus alates 1997. aastast toimunud suuremate ürituste kohta (sh osalejate arv ja külastajate ööbimiste arv perioodil 2000-2012.a).
12.2.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et esitatud tõendid ei viita MTÜ ES Põhjakotkas otsestele seostele vaidlusaluste hoonete opereerimisega, vaid kõik eelloetletud tõendid näitavad, et puhkekompleksi majandamisega on tegelenud OÜ Annimatsi. Esitatud ei ole tõendeid MTÜ ES Põhjakotkas poolt puhkekompleksi rajamisele kulutuste tegemise kohta ega ka selle kohta, mil viisil takistaks hoonete mõtteliste osade omandiõiguse kaotus hageja põhikirjaliste eesmärkide elluviimist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on kaasomandisse kuuluvat vara parendanud. Asjakohased ei ole viited hageja ettevõtlusvabadusele ja hageja lepingupartnerite õiguspärastele ootustele. Muuhulgas kinnitasid kõik menetlusosalised ringkonnakohtu istungil, et MTÜ-le ES Põhjakotkas ei kuulu vaidlusaluses piirkonnas (Otepää vallas XXX külas) muud vallas- ega kinnisvara peale käesoleva vaidluse esemeks olevate hoonete mõtteliste osade ning ülejäänud Annimatsi kämpingu tegevusega seotud rajatised kuuluvad OÜ-le Annimatsi. Seega on maakohus ebaõigesti lähtunud oma otsuse tegemisel eeldusest, et kompleksi ülejäänud hooned (kämpingud, kuur, saun, puhkemaja koos keldriga, esinemislava jne) jääksid endiselt hagejale ning takistatud oleks kompleksi kui terviku opereerimine hageja poolt.
12.3.Põhjendatud on apellandi poolt väljendatud seisukoht, et OÜ Annimatsi tegevust puhkekompleksi opereerimisel ei ole alust samastada MTÜ ES Põhjakotkas tegevusega ega lugeda seda hageja tegevuseks. Ringkonnakohus märgib, et kohtule ei ole esitatud täpseid andmeid OÜ Annimatsi ja MTÜ ES Põhjakotkas vaheliste organisatsiooniliste seoste kohta, kuid asja materjalide põhjal võib eeldada, et MTÜ-le ES Põhjakotkas kuulub osa OÜ-s Annimatsi (nähtuvalt maakohtu eelistungi 20. veebruari 2013.a protokollist, t II kd lk 13 pöördel, on kostja esindaja märkinud, et ürituste loetelu on koostatud hageja tütaräriühingu juhatuse liikme poolt). Mitmesuguste spordi- ja puhkeürituste korraldamist OÜ Annimatsi poolt ei ole alust lugeda MTÜ ES Põhjakotkas põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, kuna tegemist on erinevate juriidiliste isikutega. Kuigi spordilaagrite, suvepäevade jm kokkutulekute korraldamine on vähemalt osaliselt seostatav MTÜ ES Põhjakotkas põhikirjaliste eesmärkidega (vrd seltsi põhikiri t I kd alates lk 50, 3. peatükk „Seltsi eesmärgid“), ei ole niisugused üritused oma olemuselt siiski üksnes ega ka peamiselt mittetulunduslikku laadi. Majutusteenuse osutamine ja puhke- ning sportimisvõimaluste pakkumine võivad olla ka äriühingu majandustegevuse põhisisuks, kusjuures ka äriühingu majandustegevus võib kaasa aidata ühiskondlike eesmärkide saavutamisele (nt sportlike eluviiside propageerimine jms).
14.Iseenesest ei ole kehtestatud keeldu, et mittetulundusühingule ei võiks kuuluda osalust äriühingus ega ka keeldu, et mittetulundusühing ei võiks saada osa oma sissetulekust majandustegevusest, muuhulgas ka osaluse kaudu äriühingutes. Kui äriühing kasumit jaotab, saab MTÜ kasutada seda oma põhikirjaliste eesmärkide hüvanguks (MTÜS § 1 lg 2) ning see
iseenesest muuda majandustegevuse kaudu tuluteenimist veel MTÜ põhitegevuseks, vaid tuluteenimine jääb siiski äriühingu, mitte tema osaniku põhitegevuseks. Samas ei ole tsiviilasjas esitatud andmeid selle kohta, kas ja missuguses ulatuses on hageja põhikirjaliste eesmärkide täitmisele kaasa aidanud OÜ Annimatsi majandustegevusest osanikuna saadud tulu. Ka ei ole hageja tuginenud oma nõudes – jätta kaasomandi jagamisel vaidlusaluste hoonete ainuomand hagejale – asjaolule, et kaasomandiosa kaotuse korral jääks hageja olulisel määral ilma oma sissetulekust, mida ta vajab oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks.
15.Seega tuleb kohtul kaaluda kaasomandi lõpetamisel kummagi kaasomaniku huvi jääda vaidlusaluste hoonete ainuomanikuks olukorras, kus: (a) hagejale kuulub vaidlusalustest hoonetest mõnevõrra suurem mõtteline osa (ühest hoonest ca 73 % ja teisest hoonest ca 60 %) ning hoonete majandamisega on pikka aega tegelenud hagejaga seotud äriühing, kellele lisaks kuulub lähiümbruses veel muid rajatisi; (b) kostjale kuulub vaidlusalustest hoonetest mõnevõrra väiksem mõtteline osa (ühest hoonest ca 27 % ja teisest hoonest ca 40 %), kusjuures vaidlusalused hooned asuvad endise Annimatsi nr 49 talu maadel, mille osas on kostja A.M. tunnistatud õigustatud subjektiks 31,89 ha ehk kogu ulatuses. Kostja on huvitatud temale tagastatava maatüki terviklikkuse säilimisest.
16.Ringkonnakohus leiab, et kumbki kaasomanikest ei ole esile toonud ülekaalukat huvi, mis ilmselgelt kaaluks üles teise kaasomaniku huvi jääda vaidlusaluste hoonete ainuomanikuks. Hageja mõtteline osa ühises asjas ei ole kostja osast sedavõrd palju suurem, et see annaks iseenesest aluse eelistada hageja huve. Hageja ülekaalukaks huviks ei ole ringkonnakohtu arvates alust pidada asjaolu, et hoonete kasutamist soovib jätkata hagejaga seotud äriühing. Samas ei pea ringkonnakohus ülekaalukaks ka kostja huvi taastada endiste talumaade terviklikkus, kuna faktiliselt on hooned olnud pikka aega kolmanda isiku valduses ning kostja on pidanud arvestama võimalusega, et vaidlusaluseid hooneid koos nende teenindamiseks vajaliku maaga talle ei tagastata. Ringkonnakohtu arvates on niisuguses olukorras õiglane ja põhjendatud jätta vaidlusalused hooned selle kaasomaniku ainuomandisse, kes on valmis tasuma oma kaasomandiosa kaotavale kaasomanikule suurema hüvitise. See võimaldab poolte vastandlikke huve majanduslikult efektiivsel viisil tasakaalustada, kuna puuduvad muud määrava tähtsusega kriteeriumid, mis annaksid aluse eelistada ühe kaasomaniku huve teisele.
17.Hageja (MTÜ ES Põhjakotkas) oli menetluses läbivalt seisukohal, et hoonete väärtuse määramisel tuleb lähtuda R. Lubi koostatud eksperdiarvamusest nr 110212-01A (25.02.2011.a), milles leiti, et eelduslikult moodustatava kinnistu, millel asuvad vaidlusalused hooned, turuväärtuseks oleks 2011.a veebruari seisuga 30 000 eurot, millest nn peahoone väärtus moodustab 60 % ning puhke- ning mängumaja väärtus 40 %. Selle hinnangu ja kostja mõttelise osa suuruse põhjal oli hageja valmis tasuma kostjale tema kaasomandiosa kaotuse eest hüvitist summas kokku 9 663,78 eurot. Hageja vaidles vastu kostja/vastuhageja seisukohtadele, mille kohaselt tulnuks kaasomandi eseme väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda hoonete jääktaastamismaksumusest. Kostja seevastu soovis tugineda sama eksperdi poolt 16.01.2012.a koostatud eksperdiarvamusele nr 120116-01M, millega leiti endise Annimatsi nr XX talu maadel asuvate ehitiste jääktaastamismaksumus. Eksperdi arvamuse kohaselt oli 2012.a jaanuari seisuga nn peamaja (laut-küüni) jääktaastamismaksumuseks 85 792,46 eurot (sh peamaja ilma köögita 61 780,76 eurot ja köök 24 011,70 eurot) ja majutus- ning puhkemaja (talli) jääktaastamismaksumuseks 31 097,18 eurot. Kokku oli vaidlusaluste hoonete jääktaastamismaksumuseks seega 202 682,10 eurot. Kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et juhul, kui hoonete ainuomand jäetakse
kohtuotsusega kostjale, peab ta põhjendatuks määrata hagejale hüvitise kaasomandiosa kaotuse eest 16.01.2012.a eksperdiarvamuses leitud amortisatsioonimäärast lähtudes. Seega ületab kostja/vastuhageja poolt pakutud hinnang hoonete väärtusele hageja poolt esitatud väärtust 6,7 korda. Kostja nõustumine tasuda hageja poolt pakutuga võrreldes oluliselt kõrgemat hüvitist võimaldab piisavalt efektiivselt kompenseerida hageja kaasomandiosa kaotuse, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida, kas 16.01.2012.a ekspertarvamuse andmisel aluseks võetud hindamismetoodika oli vara turuväärtuse leidmiseks kohane või mitte.
18.Lähtudes nn peamaja (hoone ehitisregistri koodiga XXX) väärtusest 85 792,46 eurot ja hageja kaasomandiosa suurusest 1897/2599 (73 %) kuulub selle hoone kaasomandiosa kaotuse eest A.M. poolt MTÜ-le ES Põhjakotkas hüvitamisele 62 628,50 eurot. Lugedes nn puhke- ja mängumaja (hoone ehitisregistri koodiga XXX) väärtuseks 31 097,18 eurot ja lähtudes hageja mõttelise osa suurusest 754/1257 (60 %) tuleb A.M.l selle hoone kaasomandiosa kaotuse eest MTÜ-le ES Põhjakotkas hüvitada 18 658,30 eurot. Kokku kuulub A.M.ilt MTÜ ES Põhjakotkas kasuks väljamõistmisele hüvitis summas 81 286,80 eurot.
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades käesoleva vaidluse olemust (kaasomandi lõpetamine, mida soovisid mõlemad pooled) ja nii hagi kui vastuhagi osalist rahuldamist, on põhjendatud jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Kolmanda isiku kulud jäävad TsMS § 167 lg 2 alusel tema enda kanda. Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.