Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Margus Reinoja ja Katarina Reinoja hagi Mihkel Tuule vastu 1576 euro 11 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-42549
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mihkel Tuule määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Margus Reinoja ja Katarina Reinoja Kostja Mihkel Tuul, esindaja vandeadvokaat Martin Männik
Asja läbivaatamise kuupäev
7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-42549 ja saata asi samale ringkonnakohtule Mihkel Tuule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada Mihkel Tuule määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot OÜle SOKLIMEISTRID (konto nr 10220119691015).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Margus Reinoja (hageja I) ja Katarina Reinoja (hageja II) esitasid 22. oktoobril 2012 Tartu Maakohtule Mihkel Tuule (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt hagejate kasuks välja 1576 eurot 11 senti. Hagi kohaselt raius kostja 2008. a märtsis hagejate kinnisasjalt hagejate loata puid. Sellega kaotasid hagejad raiutud metsamaterjali omandi, mistõttu tekkis neil kahju 1576 eurot 11 senti, mis seisneb raiutud puidu väärtuses.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagejate nõue on aegunud. Isegi kui hagi ei oleks aegunud, ei oleks hagi põhjendatud. Kostja ei tekitanud hagejatele kahju sellega, et raius nende kinnisasjalt metsa. Ka mahavõetud mets vallasasjana oli hagejate omandis. Kostja pakkus hagejatele raiutud metsamaterjali, kuid hagejad keeldusid selle
vastuvõtmisest. Sellega tekitasid hagejad endale ise kahju. Kui hagejad oleksid kostja pakkumise vastu võtnud, oleksid nad saanud metsamaterjali maha müüa ning neil ei oleks kahju tekkinud. Vale on ka hagis toodud metsamaterjali kogus ja selle hind. Raiutud puud olid väheväärtuslikud.
3.Tartu Maakohus rahuldas 31. juuli 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 1576 eurot 11 senti. Maakohus täiendas oma otsust 9. septembril 2013 kirjeldava ja põhjendava osaga. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Hageja I esitas 8. juulil 2008 Konguta valla konstaablile avalduse, milles väljendas selget soovi, et kostja hüvitaks talle omavoliliselt tehtud metsaraiega tekitatud kahju. Avalduse esitamisega konstaablile, milles nimetati kostjat kui isikut, kellelt hageja I nõuab kahju hüvitamist, tuleb lugeda kostja suhtes hagi aegumine peatunuks alates 8. juulist 2008. Aegumine hakkas uuesti kulgema ajast, mil jõustus kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Maakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud. Kostja tegevuse ja hagejatele kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Hagejatele ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks hagejate kinnisasjalt metsa raiunud. Kasvav mets on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Mahavõetud mets on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Hagejad on metsamaterjali omandi kaotanud ning seega saavad nad nõuda kostjalt mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 alusel, st metsamaterjali taassoetamise väärtuse hüvitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja raius metsa hagejate kinnisasjal. Samuti selle üle, et raie toimus hagejate teadmata ning loata, mistõttu tekitati hagejatele varalist kahju kokku 1576 eurot 11 senti. Varalise kahju suurus on saadud järgmiselt: kuna RMK on ainuke organisatsioon, mis määrab puidu hinna aritmeetilise kaalutud keskmise alusel (st arvestatakse keskmise hinna määramisel ka müüdud puidu kogust), siis võeti aluseks RMK keskmine tihumeetri hind 2008. a-l, mis oli 699 krooni (44 eurot 67 senti). 44 eurot 67 senti * 35,28 tm = 1576 eurot 11 senti. Ei ole alust kahelda kahjuhüvitise suuruses. Kostja väide, et hagejad pole kahju saanud, on tõendamata. Ka ei ole kostja välja toonud teistsugust kahju arvutamise metoodikat ning ta pole ka juba kriminaalmenetluse käigus vaidlustanud kahju suuruse arvutusmetoodikat.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus keeldus 22. oktoobri 2013. a määrusega kostja apellatsioonkaebust menetlemast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi. Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 mõttes. Maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning ei esine aluseid, mille põhjal tuleks asuda seisukohale, nagu oleks maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalvõi menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja saata asi ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus jättis kostja esitatud tõendid hindamata. Nimelt on maakohus oma otsuse põhjendavas osas märkinud, et kostja ei ole enda väiteid tõendanud. Samas oli kostja esitanud maakohtus tõendina kriminaalmenetluses üle kuulatud isikute ütlused ning maakohus oli seda asjaolu ka otsuse kirjeldavas osas kajastanud. Maakohus on jätnud need tõendid aga hindamata. Samas on maakohtu otsus vastuoluline ning olulises osas põhjendamata.
7.Hagejad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ning asi tuleb saata ringkonnakohtule kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast. Kostja määruskaebuse väide, et maakohus jättis osa kostja esitatud tõendeid hindamata, on põhjendatud. Kostja väitis maakohtus, et ta pakkus hagejatele metsamaterjali. Ta esitas selle väite tõendamiseks kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid (kohtutoimiku I kd, tl 100–106). Tegemist on dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 mõttes. Maakohus ei võtnud oma otsuses nende tõendite kohta seisukohta ning rikkus sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. See menetlusnormi rikkumine on oluline, sest nende dokumentaalsete tõendite hindamata jätmine võis kaasa tuua vale kohtulahendi.
10.Hagejad nõuavad kahjuhüvitisena raiutud metsamaterjali väärtuse hüvitamist. Riigikohus on
15.juunil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11 tehtud otsuse p-s 21 leidnud, et kasvava metsa mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis sel juhul VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige kinnisasja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15 ja 16). Seega tuleb metsa õigusvastase raiumise korral hüvitada kinnisasja omanikule metsa taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna) vähenemise eest, sest ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata vähemalt üldjuhul kinnisasja väärtuse taastamist. Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 17). Juhul kui kinnisasja omanik on teise isiku ebaseaduslikult raiutud metsamaterjali omandi kaotanud või ei saa metsamaterjali muul põhjusel välja nõuda, saab ta õigusrikkujalt nõuda metsamaterjali kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist, nõudes VÕS § 132 lg 1 alusel metsamaterjali taassoetamise hariliku väärtuse või sama paragrahvi teise lõike järgi metsamaterjali väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kolleegium
selgitab, et lisaks on kinnisasja omanikul võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja see isik vastutab kahju tekitamise eest.
11.Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik asjaõigusseaduse (AÕS) § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Seega on õige kostja seisukoht, et ainuüksi metsa raiumisega hagejad metsamaterjali omandit ei kaotanud.
12.Kolleegium selgitab, et juhul, kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate vallasasjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi – eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa (kinnisasja) omanik oleks pidanud kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud). See tähendab, et ka praegusel juhul ei tohi hagejad kahjuhüvitise saamisega neid kulutusi säästa, välja arvatud siis, kui hagejate saadava kasu (kulude kokkuhoiu) mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus ei ole sellest aspektist hinnanud hagejate esitatud kahjuhüvitise kalkulatsiooni ja asjas esitatud tõendeid.
13.Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne. Maakohus on mõistnud välja hagejate kasuks kahjuhüvitise 1576 eurot 11 senti. Sellest otsustusest ei selgu, kas maakohus on pidanud hagejaid solidaarvõlausaldajateks VÕS § 73 mõttes. Juhul kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (vt selle kohta Riigikohtu
24.aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 17; 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1193-12, p 8; 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 23).
14.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
15.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.