Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli taotlus rakendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada Raivo Paala suhtes tahtest olenematut ravi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raivo Paala määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): Raivo Paala (ik: 36404105713), esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv Vastustaja (avaldaja): Tartu Vangla, esindaja meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 määrus.
2.Teha asjas uus määrus, millega jätta Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli taotlus esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Raivo Paala suhtes rahuldamata.
3.Tuvastada, et Raivo Paala suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tema paigutamine tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse oli Tartu Maakohtu 12.04.2013 määruse alusel ebaseaduslik.
4.Rahuldada Raivo Paala määruskaebus. Menetluskulude jaotus
Jätta kõik käesoleva asjaga seotud menetluskulud riigi kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool (avaldaja) esitas 10.04.2013 Tartu Maakohtule taotluse rakendada Raivo Paala (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja kohaldada isiku tahtest olenematut ravi 40 päevaks. Taotluse järgi on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet käitumisest aru saada ja seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik on
10.oktoobrist 2012 Tartu Vanglas, kandes talle määratud vabaduskaotuslikku karistust (kinnipidamise lõpp 10.10.2013). Alates 14.12.2012 on puudutatud isik teatanud osalisest nälgimisest ja tema tervislikku seisundit on seetõttu regulaarselt jälgitud. Mitu korda on ta saadetud psühhiaatri vastuvõtule, selgitamaks nälgimise asjaolusid. Tema psüühiline ja füüsiline seisund on alates 2013 aprillist halvenenud, ta on teinud suitsiidiähvardusi ja -vihjeid, on kirjutanud hüvastijätukirja. 09.04.2013 hindas puudutatud isiku tervislikku seisundit perearst, kelle hinnangul vajab puudutatud isik hüpoglükoosi ja atsidoosi arvestades edaspidi jälgimist ja ravi statsionaari tingimustes. Puudutatud isik on nõus glükoosilahuse infusiooniga, lisaks soovib muude ainete veenisisest manustamist, sundtoitmise vastu on kategooriliselt. Puudutatud isik on emotsionaalselt väheste reaktsioonidega ja masinlik, kõne kiire ja raskesti jälgitav rohkete kõrvalmärkuste ja põimlausete tõttu. Ta avaldab pettumust Eesti ühiskonnas ja õigussüsteemis, on veendunud enda ebaõiglases kohtlemises, „leppinud", et peab ebaõiglase kohtlemise avalikkusele teatavaks saamise nimel surema. Tema mõttekäigus on esiplaanil pessimism ja masendus. Enese olukorra kohta ulatuvad puudutatud isiku mõtted kohati depressiivse luulu tasemele, kaasuvad suitsiidiähvardused. Ta jätkab ühekülgselt nälgimise teemat, seletab oma käitumist märtri rolliga. Veresuhkur on 2,6 mmol/l, RR 160/70 mmHg, pulss 126 x min, suust tuleb tugev atsetooni lõhn. Puudutatud isik hospitaliseeriti tervisliku seisundi halvenemise tõttu tahtest olenematult Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse (meditsiiniosakonda) 10. aprillil kell 15.00. Diagnoosiks on raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3).
2.Taotlusele oli lisatud Tartu Vangla psühhiaatri K.T arvamus, mille järgi vajab puudutatud isik tahtest olenematut ravi, kuna tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet täielikult oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning ohjeldamata jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Arvamuse järgi vestles puudutatud isikuga 09.04.2013 psühhiaater H.S ning 10.04.2013 psühhiaatrid S.A ja K. T. Puudutatud isiku teadvus oli selge, ta orienteerus ajas, kohas ja enda isikus. Puudutatud isiku avaldused sisaldavad reaalsusega vastuolus olevaid kaebusi ja kahtlustusi, tema valitud meetmed kinnipeetavate eest võitlemisel ei ole adekvaatsed. Tema mõttekäik on kiire, kõne paljusõnaline ja laialivalguv, küsimustele reageerib pikkade teooriatega, konkreetse vastuseni ei jõua. Ta avaldab paranoilist luulu (vanglas kahjustatakse teda sihilikult, vangla sisekord ja töötajate tegevus on seadusega vastuolus) ja suurusluulu (tema tegu muudab kõigi teiste kinnipeetavate elu paremaks ja töötajaid karistatakse).
Puudutatud isiku teotahe on kõrgenenud ja kitsenenud enda ja kinnipeetavate õiguste eest võitlemisele nii sõnas, kirjas kui ka tegudes. Tema hinnang enda kehalisele ja vaimsele tervisele ei ole adekvaatne. Statsionaarsest jälgimisest ja ravist puudutatud isik keeldub, kuid selleta kaasneb reaalne oht tema elule ja tervisele.
3.Tartu Maakohus kuulas 12.04.2013 puudutatud isiku ära. Puudutatud isik oli seisukohal, et ta ei ole psüühiliselt haige ega vaja ravi. Ta on hakanud sööma, eitab enesetapumõtteid, Värska vett vajab seetõttu, et kraanivesi on hägune ja joogiks kõlbmatu. Tema väitel on kõik kontrolli all, enesekahjustamist ei ole toimunud, väidetavast enesetapukirjast on valesti aru saadud. Tahtest olenematu ravi kohaldamise korral soovis puudutatud isik esindajat.
4.12.04.2013 kuulas Tartu Maakohus ära ka avaldaja ja puudutatud isiku raviarsti S. A. Nende väitel ei tee puudutatud isik psühhiaatritega koostööd, tal puudub haiguskriitika ja ta keeldub ravimeid võtmast. Kuna puudutatud isik on keeldunud lubamast tutvuda tema kohta varem koostatud meditsiinidokumentatsiooniga, on diagnoosi panemine raskendatud, tegemist võib olla psühhootilise seisundiga. 40 päeva on ilmselt liiga pikk tähtaeg, kuid pärast tahtest olenematut ravi (depoosüst) on vajalik patsiendi käitumist jälgida kinnises osakonnas.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rakendas 12. aprilli 2013 määrusega R. Paala suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse, pikendades tähtaega seitsme päevani alates 10. aprillist 2013 kell 15.00. Maakohus tunnistas määruse täitmisele kuuluvaks puudutatud isikule teatavakstegemisega. Maakohus leidis, et esinevad alused esialgse õiguskaitse rakendamise korras puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks: - puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida (tema keeldumise tõttu lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise dokumentatsiooniga on diagnoos puudulik); - haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut (04.04.2013 teadaanne, mis lõpeb lausega, et tegemist on võib-olla lahkumiskirjaga, ei luba tema varasema käitumise kirjelduse taustal sellest mööda vaadata; objektiivne füüsiline seisund P. L teatise kohaselt: 09.04.2013 veresuhkur 2,6 mmol/l, suust tuleb tugev atsetoonilõhn, RR 160/70 mmHg, pulss 126 x min, selline seisund on tekkinud toidust keeldumise tõttu); - muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (raviga ei nõustu, situatsiooni tõlgendamine luululine, haiguskriitika puudub). Puudutatud isikul puudub kriitika enda füüsilise ja psüühilise seisundi osas, ta ei saa aru ravi vajadusest ega ole nõus ravimeid võtma. Tahtest olenematu ravi käigus süstitud depooravimi mõju ei avaldu kiiresti, mistõttu vajab puudutatud isik enda elu ja tervise huvides ravimi toime ilmnemiseni järelevalvet ja ravi statsionaarses osakonnas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel tuleb rakendada esialgset õiguskaitset seitsmeks päevaks.
6.Tartu Maakohus määras 12.04.2013 tehtud määrusega puudutatud isikule esindaja riigi kulul hüvitamise kohustuseta. Esindajaks määratud advokaat Eve Laine leidis 16.04.2013, et maakohtu määrus oli põhjendatud. Advokaat kohtus 16.04.2013 puudutatud isikuga, kes oli meditsiiniosakonnast tagasi paigutatud. Kohtumisel ei täheldanud esindaja puudutatud isiku käitumises ohtlikkusele viitavaid märke, võib eeldada, et ravi oli mõjunud. Puudutatud isik ei soovinud, et advokaat esitaks määruskaebuse, kuna seda olevat juba teinud tema abikaasa T.P.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
7.Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused nii puudutatud isik kui ka tema abikaasa T. P. Määruskaebustes paluti maakohtu määrus tühistada. Puudutatud isik palus jätta avaldaja taotlus rahuldamata ning tuvastada tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi kohaldamise ebaseaduslikkus. Puudutatud isiku määruskaebuse kohaselt: 1) ei olnud puudutatud isiku paigutamine kinnisesse režiimi vanglas viibimise ajal vajalik ja kooskõlas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 6 lg-ga 5; 2) ei ole puudutatud isikul psüühikahäiret ja tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ei ole piiratud. Puudutatud isik ei ohusta kedagi, vaid seisab kõigi põhiõiguste eest. Puudutatud isik on enda füüsilise tervise eest pidevalt seisnud. Esindaja on puudutatud isikuga korduvalt kohtunud ja saab kinnitada, et tema tervis on vanglas paranenud. Depoosüsti tegemine ei olnud vältimatu isiku enda ega avalikkuse kaitseks. Veresuhkur 2,9 ei ole eluohtlik. Depoosüst ei tõsta veresuhkrut ega ravi kõrget vererõhku. Seega puudusid alused kohtu loata ravi alustamiseks; 3) ei ole kohus kontrollinud otsuse olemasolu ega kohtumääruseta alanud sundravi vajalikkust ega põhjendatust; 4) esitas avalduse isik, keda pole seaduses (PsAS § 13 lg-s 1) nimetatud; 5) ei ole kohus täitnud PsAS § 13 lg 12, mille järgi kontrollib kohus PsAS § 13 lg-s 1 nimetatud taotluse saamisel viivitamata psühhiaatrilist sundravi osutavast raviasutusest, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi; 6) võib PsAS § 13 lg 2 järgi isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Antud juhul kestis see kauem. PsAS § 13 lg 3 kohaselt tagab haigla pea- või ülemarst 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest ravile võetud isiku arstliku läbivaatuse teise psühhiaatri poolt, kes ei ole teinud PsAS § 11 lg-s 3 nimetatud otsust. Puudutatud isik palus ringkonnakohtul kontrollida, kas seda sätet täideti; 7) puudusid PsAS kohased eeldused ohjeldamismeetodite kasutamiseks. Isiku suhtes rakendatav ohjeldusmeede peab olema tekkinud otsese ohuga proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama isiku õigusi ja vabadusi. Ohu möödumisel lõpetatakse ohjeldusmeetme rakendamine viivitamata. Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerib ohjeldusmeetme rakendamise isiku haigusloos ning sellele lisaks kohas ja viisil, mis võimaldab anda kiire ja üldistatud ülevaate tervishoiuteenuse osutaja rakendatud ohjeldusmeetmete kohta. Määruskaebuse esitaja palus kohtul välja nõuda andmed selle kohta, mida puudutatud isikuga vanglas tehti; 8) ei esinenud 14.07.2009 tehtud ekspertiisi järgi puudutatud isikul haiguslikke kõrvalekaldeid psüühilises seisundis ja kognitiivsetes funktsioonides. Eksperdid järeldasid muuhulgas, et puudutatud isikul ei esine psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „raske psüühikahäire“. Psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks puudutatud isiku suhtes ei ole käesoleval ajal meditsiinilist näidustust; 9) rikub puudutatud isiku sundkorras psühhiaatrilisele ravile suunamine, ravimite sundkorras manustamine ja vabaduse piiramine tema põhiseaduse (PS) §-s 20, EIÕK art 5 (1) ja art 8 sätestatud põhiõigusi. Kohtuasjas Winterwerp vs Holland on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) sedastanud, et ebaterve psüühika konstateerimiseks peavad olema täidetud kolm tingimust: 1) isik peab olema usaldusväärselt näidanud, et ta on ebaterve ehk haige psüühikaga (mis tingib objektiivse meditsiinilise ekspertiisi korraldamise vajaduse); 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes seni, kuni vaimuhäire kestab. Need eeldused
ei olnud täidetud. Isik peab olema reaalselt ohtlik endale või teistele. Puudutatud isik enda elu ohtu seadnud ei ole. Ta on paremas füüsilises ja vaimses seisundis kui enne vangistust; 10) ei nähtu kohtumäärusest, miks ei oleks võimalik muul viisil kui meditsiiniosakonda paigutamisega vältida isiku ohtlikkust endale. Puudutatud isik viibis kinnipidamisasutuses, kus vanglal oli täielik kontroll tema tegemiste üle. Määrusest ega taotlusest ei nähtu põhjendused, miks muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane; 11) ei ole määrusest näha, miks ei saanud puudutatud isikut kambris ravida. Kohus oleks saanud kuulata ära nii puudutatud isiku advokaadi kui ka tema abikaasa, kes kõik tunnevad puudutatud isikut aastaid ja suhtlevad temaga pidevalt, erinevalt vangla meditsiiniosakonna töötajatest. Isikud saanuks kinnitada, kas puudutatud isiku käitumises on midagi muutunud; 12) peab TsMS §-s 534 sätestatud esialgse õiguskaitse kohaldamise kestvus olema samavõrra põhistatud kui kohaldamise esmane vajadus. Kohus ei ole seda põhistanud; 13) puudusid andmed isiku sihiliku ja tahtliku ohtlikkuse kohta endale või teistele ning seega ka alus tema kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isikule tehti depoosüst 10.04.2013. Enne seda oli ta hakanud rohkem sööma ja jooma; 14) on kohtumääruses kirjutatud ühe vältimatu tahtevastase psühhiaatrilise abi rakendamise põhjusena puudutatud isiku keeldumine lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise dokumentatsiooniga, mistõttu on diagnoos puudulik. Seega ei olnud täidetud TsMS § 534 lg 1 p 2 eeldus ja puudusid piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta; 15) eksis kohus TsMS § 534 lg 5 vastu ja kohaldas esialgset õiguskaitset pikemaks perioodiks kui seadus võimaldab. Puudutatud isik paigutati Tartu Vangla meditsiiniosakonda varem kui vangla kohtu poole pöördus. Selliseid asjaolusid, et isiku oleks pidanud ilma kohtumääruseta tahtevastaselt ravile allutama, ei esinenud ning lisaks esitati avaldus kohtule hilinemisega; 16) ei võimaldanud kohus puudutatud isikule esindajat ja esindajal puudutatud isikuga enne esialgse õiguskaitse kohaldamist kohtuda. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et TsMS § 535 lg 2 regulatsioon ei nõudnud esindaja osalemist esialgse õiguskaitse menetluses, tunnistada antud säte põhiseadusega vastuolus olevaks kui isiku põhiõigusi oluliselt riivav säte, mis on vastuolus PS §-dega 10; 11; 12; 13; 14; 18; 19 ja 20; 17) peab TsMS § 539 lg 3 järgi kinnine asutus kohtule viivitamata teatama, kui tema arvates ei ole isikut vaja kinnises asutuses hoida kohtu määratud tähtaja lõppemiseni. Kui isik on kinnisest asutusest vabastatud enne kohtu määratud aega, muu hulgas esialgse õiguskaitse korras määratud aega, tuleb kohtule sellest samuti viivitamata teatada. Puudutatud isiku esindajale ei ole vastavat kohtu otsustust edastatud. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kohus ei saa määruskaebust ilma puudutatud isiku psühhiaatrilise ekspertiisita rahuldada, palus puudutatud isik selline ekspertiis läbi viia.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
8.Avaldaja andis ringkonnakohtule ülevaate puudutatud isiku tahtevastasest ravist.
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2013 määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda. Määruse järgi olid puudutatud isiku suhtes täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 toodud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks ja seega ei ole rikutud puudutatud isiku põhiõigusi. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire, mille diagnoosimine oli raskendatud psühhiaatritega koostööst keeldumise ning varasema meditsiinilise dokumentatsiooniga tutvumise keelamise tõttu. Meditsiiniosakonna seisukoha järgi on puudutatud isikul diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3). Puudutatud isik teatas alates 14.12.2012 osalisest nälgimisest. Alates 2013 aprillist tema psüühiline ja füüsiline
seisund halvenes, puudutatud isik tegi korduvaid suitsiidiähvardusi. Nälgimise ja ravist keeldumise tõttu ohustas puudutatud isik iseenda tervist ja elu. Muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane, sest puudutatud isik keeldus koostööst ja ravimitest. Kohus ei pea isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise määrusesse märkima, millist meditsiinilist ravi ja kuidas isikule rakendada. Meditsiinilise ravi vajaduse ja viisi määravad isiku raviarstid. Tartu Vangla meditsiiniosakonna seisukoha järgi manustati puudutatud isikule ordineeritud ravi (sundi ei kasutatud). Osakonda paigutamise järel paigaldati puudutatud isikule veenikanüül ning manustati infusioonravina NaCl 0,9%-list lahust 1000 ml ja glükoosilahust 500 ml madala veresuhkru ja veepuuduse tõttu. Psühhiaatrilistel näidustustel manustati 10.04.2013 kell 18.45 lihasesisese süstina haloperidooli. Tahtest olenematu ravi lõpetati 16.04.2013. Puudutatud isiku suhtes ei rakendatud ohjeldusmeetmeid. Esialgse õiguskaitse kohaldamise kestus on kohtu diskretsiooniotsus. Esialgset õiguskaitset ei kohaldatud pikemalt, kui seadus seda võimaldab. Puudutatud isikut ei allutatud tahtevastasele ravile kohtumääruseta. Taotlust ei esitatud hilinenult. See esitati viivitamata pärast seda, kui psühhiaatrid olid andnud hinnangu, kas puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi. Tahtest olenematu ravi lõppes tähtaja möödumisega 16.04.2013. Kuna TsMS § 539 lg-s 1 toodud olukorda ei esinenud, ei pidanud kohus lõpetama kinnisesse asutusse paigutamist määrusega.
10.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 19. veebruari 2014 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2013 määruse ja jättis T. P osas Riigikohtule esitatud määruskaebuse läbi vaatamata, samuti jättis Riigikohus läbi vaatamata ringkonnakohtule esitatud T. P määruskaebuse Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 määruse peale. R. Paala määruskaebuse Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 määruse peale saatis Riigikohus uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. R. Paala osas rahuldas Riigikohus määruskaebuse osaliselt. Kolleegium oli seisukohal, et vanglas kinnipeetavale isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole erikorda. Seega tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest (TsMS § 533 jj) ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest (PsAS §-d 11−13). Tartu Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool oli pädev esialgse õiguskaitse avaldust esitama. Kolleegium leidis, et praeguse menetluse raames ei ole võimalik anda hinnangut kõigile puudutatud isiku tõstatud küsimustele. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese on piiratud eelkõige hinnangu andmisega sellele, kas puudutatud isiku suhtes on vaja edaspidi kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise abinõud, mh nii vabaduse võtmise kui ravi osas. Seda kontrollib maakohus ja see saab olla ka ringkonnakohtus lahendatava määruskaebuse esemeks. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse esemeks ei ole kohtu loata toimunud vabaduse võtmise ega selle käigus ohjeldusmeetmete rakendamise ega tahtevastase ravi kontroll. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses saab maakohus otsustada isiku suhtes kohaldatava ravi reeglina vaid üldjoontes. Ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Ringkonnakohus ei saa kontrollida isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta tehtud maakohtu määrust hinnates ka seda, kas maakohus jättis isiku ennetähtaegse vabastamise kohta nõutava määruse tegemata või mitte. Küll saab
hinnata, kas maakohtu määratud tähtaeg oli liiga pikk. Eelneva pinnalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selgelt eristada, milliseid puudutatud isiku määruskaebuse väiteid ta saab lahendada ja millised tuleb pädevuse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata. Riigikohus märkis, et isikuvabadus on oluline põhiõigus, mida saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega, lähtudes põhiseaduses ettenähtud põhimõtetest. Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile PsAS § 11 lg 1 järgi järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Sellised kriteeriumid vastavad üldiselt põhiseadusest (PS § 20 lg 2 p 5) ja EIÕK-st tulenevatele nõuetele isikult vabaduse võtmise kohta. Kolleegium nõustus puudutatud isikuga, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud ühegi PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eelduse olemasolu tema tahtevastaseks paigutamiseks vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse. Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis ka, et isegi kui puudutatud isiku suhtes oleksid PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud tingimused täidetud, ei ole kohtud põhjendanud, et ta oli vaja paigutada meditsiiniosakonda just esialgse õiguskaitse korras. TsMS § 534 lg-s 1 märgitud asjaolud on jäänud nõuetekohaselt tuvastamata. Ka ei ole ringkonnakohus põhjendanud, kas puudutatud isiku paigutamine kinnisesse asutusse vastas ka korralise menetluse nõuetele, kuna esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust ei järgnenud. Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab ringkonnakohus kontrollima, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli põhjendatud korralise menetluse reegleid arvestades. Maakohtu määruse resolutsioonis on sõnastatud esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi kohaldamine seitsmeks päevaks alates 10.04.2013 kell 15.00, kusjuures kohus on nimetanud seda tähtaja pikendamiseks. Selline tähtaja määramine ei ole korrektne. Esiteks ei saa rääkida kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisest ega esialgse õiguskaitse pikendamisest, kuna varem ei ole kohus puudutatud isikut tuvastatud asjaoludel meditsiiniosakonda tahtevastaselt paigutanud. Ka ei saa esialgset õiguskaitset kohaldada tagasiulatuvalt ega legaliseerida kohtulahendita toimunud võimalikku alusetut kinnipidamist. Kuna maakohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele. Kuna maakohus on kolleegiumi arvates silmas pidanud, et puudutatud isik võib viibida tahtevastaselt meditsiiniosakonnas seitse täispäeva alates 10.04.2013 kell 15.00, st kella 15.00-ni 17.04.2013, leidis ringkonnakohus ekslikult, et kohtu määratud tähtaeg möödus 16.04.2013. Kui tahtevastane ravi lõpetati enne kohtu määratud tähtaja möödumist, tuli sellest TsMS § 539 lg 3 järgi maakohtule teatada, kes pidi tegema määruse selle kohta, et kinnisesse asutusse paigutamine lõpetatakse ennetähtaegselt. Ringkonnakohus ei vastanud puudutatud isiku väitele, et maakohus ei kuulanud enne tema kinnisesse asutusse paigutamise lahendamist ära tema abikaasat ega advokaati. Ärakuulamine pidanuks toimuma, kasvõi tagantjärele, kui esialgsele õiguskaitsele ei järgne põhimenetlust. Kui lugeda kohtumäärust esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks, tulnuks puudutatud isikule esindaja nimetada juba enne määruse tegemist. Kolleegium ei nõustunud puudutatud isikuga, nagu oleks TsMS § 535 lg 2 esindaja määramise piiratuse kohta esialgse õiguskaitse kohaldamisel põhiseadusega vastuolus.
Kohtulahendite järgi hospitaliseeriti puudutatud isik tahtevastaselt 10.04.2013 kell 15.00. Maakohus tegi määruse 12.04.2013. Määrus kuulus resolutsiooni järgi täitmisele alates selle puudutatud isikule teatavakstegemisest. Seega saab puudutatud isiku tahtevastast kinnipidamist lugeda kohtulahendi alusel toimunuks alates ajast, millal puudutatud isik maakohtu määruse kätte sai. Kolleegium leidis, et puudutatud isiku väiteid talle tahtevastaselt kohaldatud ravi kohta saab käesoleva menetluse raames käsitleda vaid osaliselt. Kontrollida ei saa mh kohtu loata ravimite manustamise seaduslikkust ega ravikvaliteeti. Seadustest (PsAS § 11 lg 1; § 13 lg-d 1 ja 2, TsMS § 533 lg 1 p 1) järeldub, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. TsMS § 538 lg 1 p-st 2 tulenevalt peab kohtulahendist minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tehtud maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Kontroll ei hõlma tegelikult tehtud ravitoimingute põhjendatust ega seaduslikkust ega isikule kohaldatud ravi kvaliteeti ja sellest tingitud võimalikke negatiivseid tagajärgi. Ei vaielda selle üle, et puudutatud isikut süstiti juba enne maakohtu määrust. Maakohtu määruses on süsti tegemist mööndud ja selle tegemine kaudselt heaks kiidetud, kuigi ei ole märgitud, millist ainet süstiti. Edasise puudutatud isiku ravi kohta ei ole maakohtu määruses midagi märgitud. Ka maakohtule esitatud avaldusest ei nähtu, mil viisil tuleks puudutatud isikut ravida. Taotluses on soovitud pidada puudutatud isik kinni 40 päevaks, kuid taotluses ei ole märgitud, millist ravi sellise perioodi jooksul rakendada kavatsetakse. Maakohtu määrusest nähtuvalt on avaldaja ärakuulamisel möönnud, et 40 päeva on liiga pikk tähtaeg. Kohtumenetluses on ilmnenud, et piisav oli ka seitsmepäevane kinnises asutuses viibimine. Kohus peab asja õigeks lahendamiseks tutvuma kõigi juhtumi asjaoludega. Tuvastatud asjaoludel oli avaldaja põhiline mure seotud puudutatud isiku nälgimisest tingitud seisundi halvenemisega. Kolleegium nõustus puudutatud isikuga, et tehtud süst ei saanud esitatud asjaoludel tõenäoliselt kaasa aidata ei tema veresuhkru taseme tõstmisele ega vererõhu alandamisele. Iseenesest saaks näha vanglas efektiivse vahendina näljastreigiga oma elu või tervise ohtu pannud isikule sundtoitmise kohaldamist, kuid selle kohaldamise põhiseaduslikkus vaimselt terve isiku suhtes oleks küsitav. Psüühikahäirega isiku sundtoitmist saab siiski pidada isiku tahtevastase ravi (ja tervishoiuteenuse) mõistega hõlmatuks, mida saab kohaldada samadel alustel isikule muu psühhiaatrilise ravi kohaldamisega. Kolleegium märkis ka, et asja materjalidega tutvudes ei saa välistada võimalust, et puudutatud isik võidi tahtevastaselt hospitaliseerida ja talle ravimeid manustada vähemalt osalt tema protestikäitumise tulemusena, mitte niivõrd tema vaimsele seisundile ja ohtlikkusele tuginedes. Selline tegevus ei saa olla aktsepteeritav demokraatlikus riigis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
11.Vastavalt TsMS §-le 695 ja § 693 lg-le 2 Riigikohtu määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Riigikohtu 19.02.2014 määrusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrus, millega jäeti Tartu Maakohtu 12.04.2013 määrus muutmata ning R. Paala ja T. P määruskaebused rahuldamata. Riigikohus jättis T. P Riigikohtule esitatud määruskaebuse ja Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebused läbi vaatamata. R. Paala määruskaebuse Tartu Maakohtu 12.04.2013 määruse peale saatis Riigikohus Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu määrusest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus R. Paala määruskaebuse alusel Tartu Maakohtu 12.04.2013 määruse seaduslikkust ja põhjendatust.
12.Ringkonnakohus leiab, et R. Paala määruskaebus on põhjendatud. Tartu Maakohtu 12.04.2013 määrus, millega rakendati R. Paala suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutati R. Paala isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse ja pikendati tähtaega seitsme päevani alates 10.04.2013 kella 15.00, tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks R. Paala suhtes rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastab, et R. Paala suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tema paigutamine tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse oli Tartu Maakohtu 12.04.2013 määruse alusel ebaseaduslik.
13.PsAS § 11 lg 1 p-de 1-3 järgi on isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldusteks: 1) isiku raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud eeldused peavad esinema samaaegselt ning kohtule esitatud taotluse rahuldamiseks peab kohus nimetatud eelduste koosesinemise tuvastama. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud R. Paala suhtes PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste olemasolu ning seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja Tartu Vangla taotlus jätta rahuldamata.
13.1.Maakohus ei ole tuvastanud, milles R. Paala raske psüühikahäire seisnes ning kas see piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatri taotlusest maakohtule nähtub, et R. Paalal on diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. R. Paala raviarst S. A on ärakuulamisel kinnitanud, et diagnoosi panemine on raskendatud ning tegemist võib olla psühhootilise seisundiga. Eelnevast tulenevalt on arstide poolt R. Paalal raske psüühikahäire esinemine diagnoosimata ning raske psüühikahäire olemasolu ei saa põhjendada sellega, et R. Paala keeldus koostööst raviarstiga. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata selle, et 14.07.2009 kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 48/26/17 kohaselt R. Paalal ei esine psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad määratlusega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „raske psüühikahäire“. Isegi juhul, kui depressioon on psüühikahäire, siis ei nähtu asja materjalidest, et see psüühikahäire piiranuks R. Paala võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
13.2.Isiku tahtest olenematu psühhiaatrilisele ravile paigutamise eeldusena on vajalik tuvastada ka asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustab R. Paala psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (PsAS § 11 lg 1 p 2). Nimetatud sättest tulenevalt peab isiku ohtlikkus tulenema tema psüühikahäirest. Maakohus on nimetatud asjaolu jätnud sisuliselt tuvastamata. Asja materjalidest ei nähtu, et R. Paala toidust keeldumine ja tema tervise võimalik halvenemine olnuks psüühikahäire tagajärg. Ärakuulamisel on R. Paala kinnitanud, et tal ei
ole enesetapumõtteid ning seetõttu ei saa R. Paala 04.04.2013 avalduses väljendatud väide olla tõsiseltvõetav. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-83-07 p 13, nr 3-2-1-81-07 p 11, 3-2-1-44-13 p 14) ning isiku ohtlikkus peab olema tuvastatud konkreetsete faktiliste asjaolude alusel. Rõhutada tuleb sedagi, et vanglas viibiva isiku korral on tema oht ennast ja teisi vigastada tavalisest tõenäoliselt piiratum.
13.3.Isiku tahtest olenematu psühhiaatrilisele ravile paigutamise eeldusena on vajalik tuvastada ka see, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate asjaolude tõttu (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-13, p 15). R. Paala viibis juba kinnises asutuses ja ta allus seega ka vangla sisekorrale, mis juba iseenesest eelduslikult vähendas tema võimalikust ohtlikkusest tingitud riske, ilma teda vangla meditsiiniosakonda paigutamata. Asja materjalidest ei nähtu, et R. Paalat oleks proovitud veenda toitu või jooki tarbima ning seetõttu ei saa järeldada, et R. Paala terviseprobleeme ei saanud vältida muul viisil kui sundraviga kinnises asutuses.
14.Tartu Vangla taotlusest ja maakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu ka see, miks oli R. Paalat vajalik paigutada meditsiiniosakonda just esialgse õiguskaitse korras. Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on sätestatud TsMS § 534 lg-s 1 ning selleks on vaja tuvastada, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud määruses asunud seisukohale, et olukorras, kus oli olemas R. Paala rasket psüühikahäiret eitav ekspertiis ja arstid ei suutnud panna talle selget diagnoosi, ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamine olla üldjuhul põhjendatud. Samuti on Riigikohus märkinud, et olukord, kus esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust üldjuhul ei järgnegi, ei vasta seaduse mõttele.
15.Riigikohus on käesolevas asjas tehtud määruses asunud seisukohale, et TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi peaks muude isikute ärakuulamine olema reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Ringkonnakohus leiab, et antud asja tehioludest lähtuvalt oleks maakohus pidanud taotluse õigemaks lahendamiseks ära kuulama R. Paala abikaasa ja advokaadi.
16.Riigikohus on käesolevas asjas tehtud määruses asunud ka seisukohale, et avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui kohus avalduse rahuldab, peab määrusest minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Tartu Vangla meditsiiniosakonna poolt maakohtule esitatud avaldusest ja maakohtu vaidlustatud määrusest selliseid asjaolusid ei nähtu. Samas ei ole nimetatud asjaolu maakohtu määruse tühistamise aluseks, kuna maakohtu määrus kuulub tühistamisele PsAS § 11 lg 1 pdes 1-3 sätestatud eelduste puudumise tõttu.
17.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 535 lg 2 ei ole Põhiseadusega vastuolus ning määruskaebuses esitatud vastupidine väide ei ole põhjendatud.
18.Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese on piiratud eelkõige hinnangu andmisega sellele, kas puudutatud isiku suhtes on vaja kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise abinõusid. Seda kontrollib maakohus ning ringkonnakohus saab kontrollida üksnes maakohtu määruse seaduslikkust.
Selles tulenevalt jätab ringkonnakohus läbi vaatamata R. Paala määruskaebuses esitatud väited kohtu loata toimunud vabaduse võtmise ning selle käigus toimunud ohjeldusmeetmete rakendamise ja tahtevastase ravi kohta. Samuti ei saa ringkonnakohus kontrollida seda, kas maakohus jättis isiku ennetähtaegse vabastamise kohta nõutava määruse tegemata või mitte.
19.Vastavalt TsMS § 172 lg-le 3 kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik. RLS § 22 lg 1 p 5 kohaselt ei võeta riigilõivu isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse läbiviimise eest. T. Paalal ja R. Paalal on õigus esitada maakohtule taotlus riigilõivu tagastamiseks, mille nad tasusid määruskaebuselt.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.