lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-155-13

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 19.02.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-155-13
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
19.02.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
11 105
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-155-13

Määruse kuupäev

Tartu, 19. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli taotlus rakendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada R. P suhtes tahtest olenematut ravi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-15881

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. P ja T. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool Puudutatud isik R. P ja tema lähikondne (abikaasa) T. P, nende ühine esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-15881.
2.Jätta T. P osas Riigikohtule esitatud määruskaebus läbi vaatamata. Jätta läbi vaatamata ka ringkonnakohtule esitatud T. P määruskaebus Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013. a määruse peale tsiviilasjas nr 2-13-15881.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
3.R. P määruskaebus resolutsiooni p-s 2 nimetatud Tartu Maakohtu määruse peale saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
4.Rahuldada R. P osas määruskaebus resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu määruse peale osaliselt.
5.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann (konto nr 10220202012226, AS SEB Pank) R. P ja T. P määruskaebuselt 27. juunil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool (avaldaja) esitas 10. aprillil 2013 Tartu Maakohtule taotluse rakendada R. P (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja kohaldada isiku tahtest olenematut ravi 40 päevaks.

Taotluse järgi on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet käitumisest aru saada ja seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik on 10. oktoobrist 2012 Tartu Vanglas, kandes talle määratud vabaduskaotuslikku karistust (kinnipidamise lõpp 10. oktoobril 2013). Alates

14.detsembrist 2012 on puudutatud isik teatanud osalisest nälgimisest ja tema tervislikku seisundit on seetõttu regulaarselt jälgitud. Mitu korda on ta saadetud psühhiaatri vastuvõtule, selgitamaks nälgimise asjaolusid. Tema psüühiline ja füüsiline seisund on alates 2013. a aprillist halvenenud, ta on teinud suitsiidiähvardusi ja -vihjeid, on kirjutanud hüvastijätukirja. 9. aprillil 2013 hindas puudutatud isiku tervislikku seisundit perearst, kelle hinnangul vajab puudutatud isik hüpoglükoosi ja atsidoosi arvestades edaspidi jälgimist ja ravi statsionaari tingimustes. Puudutatud isik on nõus glükoosilahuse infusiooniga, lisaks soovib muude ainete veenisisest manustamist, sundtoitmise vastu on kategooriliselt. Puudutatud isik on emotsionaalselt väheste reaktsioonidega ja masinlik, kõne kiire ja raskesti jälgitav rohkete kõrvalmärkuste ja põimlausete tõttu. Ta avaldab pettumust Eesti ühiskonnas ja õigussüsteemis, on veendunud enda ebaõiglases kohtlemises, „leppinud", et peab ebaõiglase kohtlemise avalikkusele teatavaks saamise nimel surema. Tema mõttekäigus on esiplaanil pessimism ja masendus. Enese olukorra kohta ulatuvad puudutatud isiku mõtted kohati depressiivse luulu tasemele, kaasuvad suitsiidiähvardused. Ta jätkab ühekülgselt nälgimise teemat, seletab oma käitumist märtri rolliga. Veresuhkur on 2,6 mmol/l, RR 160/70 mmHg, pulss 126 x min, suust tuleb tugev atsetooni lõhn. Puudutatud isik on hospitaliseeritud tervisliku seisundi halvenemise tõttu tahtest olenematult Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse (meditsiiniosakonda) 10. aprillil kell 15.00. Diagnoosiks on raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3).
2.Taotlusele on lisatud Tartu Vangla psühhiaatri Kadri Toomla arvamus, mille järgi vajab puudutatud isik tahtest olenematut ravi, kuna tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet täielikult oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning ohjeldamata jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Arvamuse järgi vestles puudutatud isikuga 9. aprillil 2013 psühhiaater Hanna Sova ning 10. aprillil 2013 psühhiaatrid Siiri Ambre ja K. Toomla. Puudutatud isiku teadvus oli selge, ta orienteerus ajas, kohas ja enda isikus. Puudutatud isiku avaldused sisaldavad reaalsusega vastuolus olevaid kaebusi ja kahtlustusi, tema valitud meetmed kinnipeetavate eest võitlemisel ei ole adekvaatsed. Tema mõttekäik on kiire, kõne paljusõnaline ja laialivalguv, küsimustele reageerib pikkade teooriatega, konkreetse vastuseni ei jõua. Ta avaldab paranoilist luulu (vanglas kahjustatakse teda sihilikult, vangla sisekord ja töötajate tegevus on seadusega vastuolus) ja suurusluulu (tema tegu muudab kõigi teiste kinnipeetavate elu paremaks ja töötajaid karistatakse). Puudutatud isiku teotahe on kõrgenenud ja kitsenenud enda ja kinnipeetavate õiguste eest võitlemisele nii sõnas, kirjas kui ka tegudes. Tema hinnang enda kehalisele ja vaimsele tervisele ei ole adekvaatne. Statsionaarsest jälgimisest ja ravist puudutatud isik keeldub, kuid selleta kaasneb reaalne oht tema elule ja tervisele.
3.Tartu Maakohus kuulas 12. aprillil 2013 puudutatud isiku ära.

Puudutatud isik oli seisukohal, et ta ei ole psüühiliselt haige ega vaja ravi. Ta on hakanud sööma, eitab enesetapumõtteid, Värska vett vajab seetõttu, et kraanivesi on hägune ja joogiks kõlbmatu. Tema väitel on kõik kontrolli all, enesekahjustamist ei ole toimunud, väidetavast enesetapukirjast on valesti aru saadud. Tahtest olenematu ravi kohaldamise korral soovib puudutatud isik esindajat.

4.12. aprillil 2013 kuulas Tartu Maakohus ära ka avaldaja ja puudutatud isiku raviarsti S. Ambre. Nende väitel ei tee puudutatud isik psühhiaatritega koostööd, tal puudub haiguskriitika ja ta keeldub ravimite võtmisest. Kuna puudutatud isik on keeldunud lubamast tutvuda tema kohta varem koostatud meditsiinidokumentatsiooniga, on diagnoosi panemine raskendatud, tegemist võib olla psühhootilise seisundiga. 40 päeva on ilmselt liiga pikk tähtaeg, kuid pärast tahtest olenematut ravi (depoosüst) on vajalik patsiendi käitumist jälgida kinnises osakonnas.
5.Tartu Maakohus rakendas 12. aprilli 2013. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse, pikendades tähtaega seitsme päevani alates 10. aprillist 2013 kell 15.00. Maakohus tunnistas määruse täitmisele kuuluvaks puudutatud isikule teatavakstegemisega. Maakohus leidis, et esinevad alused esialgse õiguskaitse rakendamise korras puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks: · puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida (tema keeldumise tõttu lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise dokumentatsiooniga on diagnoos puudulik); · haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut (4. aprilli 2013. a teadaanne, mis lõpeb lausega, et tegemist on võib-olla lahkumiskirjaga, ei luba tema varasema käitumise kirjelduse taustal sellest mööda vaadata; objektiivne füüsiline seisund P. Laidre teatise kohaselt: 9. aprillil 2013 veresuhkur 2,6 mmol/l, suust tuleb tugev atsetoonilõhn, RR 160/70 mmHg, pulss 126 x min, selline seisund on tekkinud toidust keeldumise tõttu); · muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (raviga ei nõustu, situatsiooni tõlgendamine luululine, haiguskriitika puudub). Puudutatud isikul puudub kriitika enda füüsilise ja psüühilise seisundi osas, ta ei saa aru ravi vajadusest ega ole nõus ravimeid võtma. Tahtest olenematu ravi käigus süstitud depooravimi mõju ei avaldu kiiresti, mistõttu vajab puudutatud isik enda elu ja tervise huvides ravimi toime ilmnemiseni järelevalvet ja ravi statsionaarses osakonnas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel tuleb rakendada esialgset õiguskaitset seitsmeks päevaks.
6.Tartu Maakohus määras 12. aprillil 2013 tehtud määrusega puudutatud isikule esindaja riigi kulul hüvitamise kohustuseta. Esindajaks määratud advokaat Eve Laine leidis 16. aprillil 2013, et maakohtu määrus oli põhjendatud. Advokaat kohtus 16. aprillil 2013 puudutatud isikuga, kes oli meditsiiniosakonnast tagasi paigutatud. Kohtumisel ei täheldanud esindaja puudutatud isiku käitumises ohtlikkusele viitavaid märke, võib eeldada, et ravi oli mõjunud. Puudutatud isik ei soovinud, et advokaat esitaks

määruskaebuse, kuna seda olevat juba teinud tema abikaasa T. P (puudutatud isiku abikaasa).

7.Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused nii puudutatud isik (29. aprillil 2013) kui ka tema abikaasa (30. aprillil 2013). Määruskaebustes paluti maakohtu määrus tühistada. Puudutatud isik palus jätta avaldaja taotlus rahuldamata ning tuvastada tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi kohaldamise ebaseaduslikkus. Tartu Maakohus ei rahuldanud määruskaebuseid ja edastas need Tartu Ringkonnakohtule.
8.Avaldaja andis ringkonnakohtule ülevaate puudutatud isiku tahtevastasest ravist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda. Määruse järgi esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, mille diagnoosimine oli raskendatud psühhiaatritega koostööst keeldumise ning varasema meditsiinilise dokumentatsiooniga tutvumise keelamise tõttu. Täidetud oli psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 toodud eeldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Meditsiiniosakonna seisukoha järgi on puudutatud isikul diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3). Puudutatud isiku esindaja advokaat E. Laine seisukoha järgi oli tahtest olenematu ravi kohaldamine esialgse õiguskaitse korras põhjendatud. Maakohus kontrollis sundravi vajalikkust ja põhjendatust. Maakohus lähtus esitatud taotlusest, psühhiaatri ja perearsti arvamustest ning puudutatud isiku, avaldaja ja raviarsti ärakuulamisest. Maakohtul oli piisavalt andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta, et võtta seisukoht, kas ta vajab tahtest olenematut ravi. Taotluse on esitanud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja (psühhiaatriahaigla peaarst), kellel oli PsAS § 13 lg 1 alusel õigus esitada vastav taotlus. Tahtest olenematu haiglaravi alustamisel on järgitud PsAS § 13 lg-s 3 toodud kohustust. Puudutatud isiku on läbi vaadanud ja andnud hinnangu tema tervislikule seisundile kaks psühhiaatrit ja üldarst. Kohus ei pea isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise määrusesse märkima, millist meditsiinilist ravi ja kuidas isikule rakendada. Meditsiinilise ravi vajaduse ja viisi määravad isiku raviarstid. Tartu Vangla meditsiiniosakonna seisukoha järgi manustati puudutatud isikule ordineeritud ravi (sundi ei kasutatud). Osakonda paigutamise järel paigaldati puudutatud isikule veenikanüül ning manustati infusioonravina NaCl 0,9%-list lahust 1000 ml ja glükoosilahust 500 ml madala veresuhkru ja veepuuduse tõttu. Psühhiaatrilistel näidustustel manustati puudutatud isikule 10. aprillil 2013 kell 18.45 lihasesisese süstina haloperidooli (neuroleptikumide gruppi kuuluv ravim, mida kasutatakse mõttekäigu häirete puhul). Süstimisel füüsilist jõudu allutamiseks ei tarvitatud, kuid puudutatud isik vajas ravimi manustamiseks korduvat veenmist. Raviarsti ordineeritud suukaudset ravi tarvitas puudutatud isik osakonnas viibimise vältel ühel korral, 14. aprillil 2013. 13. aprillil 2013 küsis puudutatud isik palderjanitablette ja rahustit, kuna tal oli raske uinuda. Puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013 ja samal päeval kirjutati ta osakonnast välja.

Osakonnas viibimisega kõrvaldati otsene oht puudutatud isiku tervisele ja elule. Puudutatud isiku suhtes ei rakendatud ohjeldusmeetmeid (isikut ei ole vastu tahet mehhaaniliselt ega medikamentoosselt ohjeldatud). Kuna tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused olid PsAS § 11 lg 1 kohaselt olemas, ei ole rikutud puudutatud isiku põhiõigusi. Maakohus on määruses märkinud, et muu psühhiaatriline ravi ei ole küllaldane, sest puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta ei saa aru enda ravivajadusest ega ole nõus ravimeid võtma. Puudutatud isik on alates 2012. a detsembrist viibinud korduvalt psühhiaatri vastuvõtul protestinälgimiste tõttu. Visiidid piirdusid tema psüühilise seisundi hindamisega ja ravivõimaluste tutvustamisega. Kõigil visiitidel on puudutatud isik koostööst keeldunud, ta on ka korduvalt keeldunud ravimitest. Kuivõrd puudutatud isik keeldus koostööst ja ravist, halvenes tema füüsiline ja psüühiline seisund alates 2013. a aprillist. Eeltoodust tuleneb, et muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane, sest puudutatud isik keeldus koostööst ja ravimitest. Esines PsAS § 11 lg 1 p-s 3 toodud eeldus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Meditsiiniosakond palus esialgset õiguskaitset rakendada kuni 40 päeva, maakohus paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriatalitusse seitsmeks päevaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamise kestus on kohtu diskretsiooniotsus, lähtudes asja materjalidest ja taotluse esitanud pädeva isiku arvamusest. Kuigi maakohus ei ole sõnaselgelt põhjendanud, miks rakendada esialgset õiguskaitset just seitse päeva, ei ole see aluseks maakohtu määruse tühistamisele. Maakohtu menetluses on tuvastatud, et puudutatud isik ohustas psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist. Puudutatud isik teatas alates 14. detsembrist 2012 osalisest nälgimisest. Alates 2013. a aprillist tema psüühiline ja füüsiline seisund halvenes, puudutatud isik tegi korduvaid suitsiidiähvardusi. 9. aprillil 2013 tegi puudutatud isik avalduse, et 10. aprill 2013 on tema surmapäev. Puudutatud isik saadeti terviseseisundi halvenemise tõttu 9. aprillil 2013 perearsti vastuvõtule. Eelnevaga on tõendatud, et nälgimise ja ravist keeldumise tõttu ohustas puudutatud isik iseenda tervist ja elu. PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud eeldus kohaldada tahtest olenematut ravi oli olemas. Väited depoosüsti tarbetuse kohta jäävad tähelepanuta, sest meditsiiniosakond on selgitanud, et puudutatud isikule ei tehtud depoosüsti. Samuti ei kohaldatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi seetõttu, et isikule saaks teha depoosüsti. Esialgset õiguskaitset ei kohaldatud pikemalt, kui seadus seda võimaldab. TsMS § 534 lg-st 5 tuleneb, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni 40 päeva pärast isiku ärakuulamist. Maakohus paigutas isiku tahtest olenematule ravile esialgse õiguskaitse korras kuni seitsmeks päevaks. Puudutatud isikut ei allutatud tahtevastasele ravile kohtumääruseta. Puudutatud isik hospitaliseeriti tervisliku seisundi halvenemise tõttu Tartu Vangla psühhiaatriatalitusse 10. aprillil 2013 kell 15.00. Samal päeval edastati maakohtule taotlus kohaldada tahtest olenematut ravi. Maakohus rakendas

12.aprilli 2013. a määrusega isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 10. aprillist 2013 kuni seitse päeva. Taotlust ei esitatud hilinenult. See esitati viivitamata pärast seda, kui psühhiaatrid olid andnud

hinnangu, kas puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi. PsAS § 11 lg 2 teise lause järgi võib tahtest olenematut ravi kohaldada ka kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määrust ei ole võimalik piisavalt kiiresti saada. TsMS § 535 lg 2 teise lause järgi ei pea isikule esindajat määrama esialgse õiguskaitse kohaldamisel, välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks või kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Kuna maakohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset, pikendades kinnises asutuses viibimise tähtaega seitsme päevani, oli maakohtul kohustus määrata puudutatud isikule esindaja. Maakohus määras esindaja 12. aprilli 2013. a määrusega. Tahtest olenematu ravi lõppes tähtaja möödumisega 16. aprillil 2013. Kuna TsMS § 539 lg-s 1 toodud olukorda ei esinenud, ei pidanud kohus lõpetama kinnisesse asutusse paigutamist määrusega. Ükski puudutatud isiku määruskaebuses esitatud muu väide ei ole aluseks maakohtu määruse muutmisele. Tema suhtes olid täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 toodud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isiku abikaasa määruskaebuses esitatud väited ei ole aluseks määruse tühistamisele. Maakohtul ei olnud TsMS § 541 lg 2 teisest lausest tulenevalt kohustust saata määrus puudutatud isiku abikaasale. Puudutatud isikul ja tema abikaasal on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist, kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 5 kohaselt ei võeta riigilõivu isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse eest. TsMS § 172 lg 3 järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10.Puudutatud isik ja tema abikaasa paluvad Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning kui Riigikohus ei saa ise tõendeid koguda ja uurida, saata asi tagasi ringkonnakohtule lahendamiseks. Menetluskulud paluvad määruskaebuse esitajad jätta Tartu Vangla kanda. Määruskaebuse järgi ei olnud alust puudutatud isikut tahtevastaselt hospitaliseerida. Tal ei olnud suitsiidimõtteid, ta soovis üksnes saada Värska vett. Avaldaja pöördus maakohtu poole 9. aprilli 2013. a analüüside tulemustest lähtudes, kuid 10. aprillil oli puudutatud isiku veresuhkur pärast tilkinfusiooni normaliseerunud. Puudutatud isik sõi ja jõi ning oli normaalses seisundis. Ei olnud vaja tema mõttemaailma stressi leevendamise eesmärgil ravimitega mõjutada. Veresuhkur 2,9 ei ole eluohtlik. Ei depoosüst ega haloperidool ei tõsta veresuhkrut ega alanda vererõhku. Depoosüst kui ohjeldamismeede ega esialgne õiguskaitse ei olnud vajalik, et puudutatud isiku elu päästa. Pealegi on depoosüst nõrgale organismile eluohtlik, sest tekitab suure koormuse südamele. Sundravi on alavääristav ja alandav. Hinnatud ega põhjendatud ei ole, miks ei saanud puudutatud isikule rakendada teisi meetmeid kui tahtevastane süst ja kehapuutumatuse rikkumine psühhiaatriliste ravimitega. Depressiooni raviks saab kasutada ravimeid või psühhoteraapiat. Rikutud on puudutatud isiku põhiseaduse (PS) §-s 20 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 5 lg-s 1 ja art-s 8 sätestatud põhiõigusi. Puudutatud isikul ei ole psüühikahäiret ning tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ei ole piiratud, samuti ei ole piiratud tema teovõime. Puudutatud isik oli rahulik ega käitunud agressiivselt. Kui puudutatud isikut sooviti aidata, kohaldatuks sundtoitmist vms. Ravi ei toimunud, oli üksnes ohjeldamine. Puudutatud isik ei ohusta kedagi, vaid seisab põhiõiguste eest. Ta pidas näljastreiki ehk käitus teadlikult ja tahtlikult. Näljastreik ei anna alust osutada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Kohtud ei ole põhistanud, miks muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. PsAS § 6 lg 5 kohaselt välditakse psühhiaatrilise abi andmisel võimaluse korral isiku eemaldamist harjumuspärasest elukeskkonnast. Ei taotlusest ega kohtumäärusest ei nähtu, miks ei ole võimalik vältida puudutatud isiku ohtlikkust endale muuga kui meditsiiniosakonda paigutamisega. Puudutatud isik viibis nagunii kinnipidamisasutuses, kus vanglal oli täielik kontroll tema tegemiste üle. Määrusest ei nähtu, miks ei saanud puudutatud isikut kambris ravida. Vanglas viibivale isikule ei saa TsMS § 534 alusel sundravi kohaldada, kinnipeetavale sundravi kohaldamise õiguslik regulatsioon puudub. Kohtud on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes asjaolud välja selgitamata ja kogumata taotletud tõendid. Kogutud ei ole tõendeid selle kohta, kas puudutatud isikul oli psüühikahäire, kuigi esitatud dokumendid ja eelkõige kohtuniku vestlus puudutatud isikuga pidid kohtul tekitama selles kahtluse. Maakohus oli teadlik puudutatud isiku 2009. a psühhiaatrilisest ekspertiisist, mille järgi tal ei ole psühhiaatrilist häiret. Kohus oleks pidanud enne ravi ettenägemist määrama ekspertiisi või enne sundravi kohaldamist kuulama ära lähedased või kasvõi lepingulise esindaja. Täidetud ei ole TsMS § 534 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused ja puudusid piisavad dokumendid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta. Maakohtu määrusest ei nähtu, mida võib puudutatud isikuga teha. Kohtud oleksid pidanud tuvastama, mida puudutatud isikuga psühhiaatriaosakonnas tehti. Ka haloperidooli ravi adekvaatsuse hindamiseks oleks vajalik ekspertiis. Kohus ei kontrollinud PsAS § 11 lg 3 järgse otsuse olemasolu sundravi alustamiseks ega kohtumääruseta alustatud sundravi vajalikkust ega põhjendatust. Puudutatud isikule kohaldati ravi enam kui PsAS § 11 lg 4 ja § 13 lg 2 järgne 48 tundi. Puudutatud isiku lähedasi ei kaasatud sundravi otsustamisse. Taotluse esitas isik, keda ei ole seaduses nimetatud (pea-, ülem- või valvearst). Kohus ei kontrollinud PsAS § 13 lg 12 järgi viivitamata, kas puudutatud isikule on määratud ambulatoorne sundravi. Kohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset pikemaks ajaks, kui lubab TsMS § 534 lg 5. Ei esinenud asjaolusid, et puudutatud isiku pidanuks tahtevastaselt ravile allutama kohtumääruseta, ja taotlus esitati kohtule hilinemisega. Puudutatud isikule ei edastatud kohtulahendit tema kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise kohta. Kohtus oleks saanud ära kuulata ka nt puudutatud isiku advokaadi ja abikaasa, kes teda aastaid tunneb. Puudutatud isikule ei olnud esindaja määramise küsimuses tagatud efektiivset õiguskaitset. TsMS § 535 lg 2 või tõlgendus, et esindaja määratakse alles määruskaebuse esitamiseks, on vastuolus PS §-dega 10−14 ja 18−20. Kohus ei võimaldanud puudutatud isikule esindajat ega temaga enne

esialgse õiguskaitse kohaldamist kohtuda. Lisaks on taotletud Riigikohtult mitmete tõendite kogumist, mh ekspertiisi määramist.

11.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja märkis mh, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et puudutatud isikule ei tehtud depoosüsti. Depoosüst tähendab pikatoimelist süsti, mistõttu toimeainet ei pea süstima sagedasti. Puudutatud isikule tehti 10. aprillil 2013 depoosüst, mille toimeaine oli haloperidool. Ravi ei kohaldatud kohtu loata kauem kui 48 tundi. Raviga alustati 10. aprillil 2013 kell 15.00, Tartu Maakohtu määrus allkirjastati 12. aprillil 2013 kell 11.16. Praegusel juhul täitis tahtest olenematu ravi oma eesmärgi. Puudutatud isikul ei esinenud kuni vangistuse lõpuni sama suuri terviseprobleeme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada. Puudutatud isiku abikaasa maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ning läbi vaatamata tuleb jätta tema osas ka Riigikohtule esitatud määruskaebus. Puudutatud isiku määruskaebus maakohtu määruse peale tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Puudutatud isiku määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale rahuldatakse osaliselt.
13.Kolleegium käsitleb esmalt kaebeõigust ja vaidluse all mitteolevaid asjaolusid (I) ning kinnisesse asutusse paigutamise regulatsiooni kohaldatavust (II) ja käesolevas menetluses lahendatavaid küsimusi (III). Edasi vaatleb kolleegium isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhiseaduslikke aluseid ja käsitleb määruskaebuse väiteid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste täitmata jätmise (IV) ja menetluslike rikkumiste (V) osas. Seejärel käsitleb kolleegium tahtevastase raviga seonduvat (VI) ning juhib seadusandja tähelepanu asja pinnalt ilmnevatele lahendamist vajavatele probleemidele isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja tahteavastase ravi korraldamise osas (VII). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VIII). I
14.Puudutatud isik ja tema abikaasa on ühises määruskaebuses Riigikohtule vaidlustanud maakohtu määruse, millega otsustati rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada ta tahtest olenemata ravi kohaldamiseks vangla meditsiiniosakonda, ning ringkonnakohtu määruse, millega jäeti maakohtu määrus muutmata.
15.Kohtud on lahendanud asja TsMS § 533 jj alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusena. Tema kinnisesse asutusse paigutamise määruse (sh esialgse õiguskaitse määruse) võis puudutatud isik TsMS § 543 esimese lause järgi ringkonnakohtus vaidlustada. Kolleegium märgib, et kohtutoimiku I köitest (mille lehed on nummerdamata) ei ole võimalik järeldada, kas ja millal maakohtu määrus puudutatud isikule TsMS § 541 lg 1 kohaselt kätte toimetati. Sellega ei saa võrdsustada määruse üleandmist kohtu määratud advokaadist esindajale. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata

määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19).

16.Ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus tuleneb puudutatud isikule TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Määruskaebuse esitamise tähtaega 15 päeva puudutatud isikule kättetoimetamisest (TsMS § 698 lg 2) on järgitud.
17.Kolleegiumi arvates ei olnud puudutatud isiku abikaasal aga õigust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 692 lg 6 ja § 695 alusel (nende koostoimes) tühistada osas, milles lahendati puudutatud isiku abikaasa määruskaebus, ja jätta see määruskaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse p 19 järgi lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013. Puudutatud isiku abikaasa esitas määruskaebuse maakohtu määruse peale 30. aprillil 2013, seega pärast puudutatud isiku suhtes kinnisesse asutusse paigutamise abinõu lõpetamist. Kuigi puudutatud isiku abikaasa võib TsMS § 536 lg 2 p 1 ja § 543 esimese lause alusel (nende koostoimes) iseenesest vaidlustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse (sh esialgse õiguskaitse kohaldamise), on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TsMS § 543 teise lause, millest tulenevalt saab üksnes isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, esitada määruskaebuse pärast abinõude rakendamise lõpetamist. Seega ei saa muud isikud kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. Selliselt tagatakse laiale isikute ringile võimalus taotleda kaebuse esitamise teel isiku kinnisest asutusest vabastamist, kuid pärast vabastamist saab kohtulahendi alusel toimunud kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust hinnata üksnes isiku enda (mh esindaja vahendusel) esitatud määruskaebuse (või avalduse) alusel. Kolleegiumi arvates ei takista see siiski lähedase määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud juba enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist.
18.Kuna puudutatud isiku abikaasal ei olnud õigust vaidlustada maakohtu määrust, ei ole tal TsMS § 696 lg 3 järgi õigust vaidlustada ka puudutatud isiku määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrust. Seetõttu tuleb Riigikohtule esitatud ühine määruskaebus jätta puudutatud isiku abikaasa osas TsMS § 682 lg 1 ja § 695 (nende koostoimes) alusel samuti läbi vaatamata. Sisulist tähendust sellel siiski ei ole, kuna väited olid kaebuse esitajatel ühised.
19.Tulenevalt TsMS § 543 teisest lausest saab puudutatud isik paluda määruskaebuses mh tuvastada, et tema kinnisesse asutusse paigutamine oli ebaseaduslik. Seega on tal kaebuse esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. Ka sel juhul saab kõrgema astme kohus tühistada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja tuvastada selle määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada.
20.Riigikohtu menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi olulisi asjaolusid: · puudutatud isik kandis Tartu Vanglas vabaduskaotuslikku karistust, alates 14. detsembrist 2012 ta protestiks osaliselt nälgis; · puudutatud isik paigutati tahtevastaselt vangla meditsiiniosakonda 10. aprillil 2013 kell 15.00; · avaldaja esitas 10. aprillil 2013 maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut ravi 40 päevaks, diagnoosiks oli raske depressioon psühhootiliste sümptomitega

(F 2.3);

· maakohus kuulas 12. aprillil 2013 ära puudutatud isiku, avaldaja ja raviarsti S. Ambre; · maakohus rakendas 12. aprilli 2013. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks vangla meditsiiniosakonda seitsmeks päevaks alates 10. aprillist 2013 kell 15.00; · maakohus määras 12. aprillil 2013 puudutatud isikule riigi kulul esindajaks advokaadi, kes teatas

16.aprillil 2013 maakohtule, et maakohtu määrus oli põhjendatud; · osakonda paigutamise järel paigaldati puudutatud isikule veenikanüül ning manustati infusioonravina NaCl 0,9%-list lahust 1000 ml ja glükoosilahust 500 ml madala veresuhkru ja veepuuduse tõttu, lisaks manustati talle 10. aprillil 2013 kell 18.45 lihasesisese süstina haloperidooli, raviarsti ordineeritud suukaudset ravi tarvitas puudutatud isik osakonnas viibimise vältel 14. aprillil 2013; · puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013 ja samal päeval kirjutati ta osakonnast välja; · puudutatud isik ei ole olnud teistele ohtlik. II
21.Praeguse asja eripäraks on asjaolu, et puudutatud isikult ei võetud kinnisesse asutusse paigutamise menetluse käigus vabadust, vaid ta juba viibis kinnipidamiskohas (vanglas), st riik oli vabaduse temalt juba varem võtnud. Sisuliselt puudutatud isik üksnes paigutati tahtevastaselt vangla piires ühest osakonnast teise, viies ta üle meditsiiniosakonda. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ja psühhiaatrilise abi seadus reguleerivad aga isiku kinnisesse asutusse paigutamist (tahtest olenematut ravi), lähtudes eeldusest, et isik viibib vabaduses. Siiski leiab kolleegium, et praegusel juhul oli põhjendatud lahendada asi tsiviilkohtumenetluses, lähtudes eelkõige viidatud seadustest.
22.Karistusseadustik (KarS) ja kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) näevad ette regulatsiooni isiku vabastamise kohta karistusest, kui ta pani kuriteo toime süüdivana, kuid tal tekkis pärast seda (mh karistuse kandmise ajal) raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (KarS § 79 lg 2). Sel juhul saab kohus (maakohtu täitmiskohtunik) määrata talle psühhiaatrilise sundravi, kui isik on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi (KarS § 86 lg 1, KrMS § 393 ja § 425 lg 2). Sellise kohtulahendi täitmisega seotud küsimusi lahendab KrMS § 431 järgi lahendi teinud kohus või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Eelnevast nähtub, et KarS §-s 86 nimetatud sundravi ei saa kohaldada vangistuse kandmise ajal, vaid see eeldab isiku karistuse kandmisest vabastamist (KarS § 79 lg 2, KrMS § 425 lg 2). Puudutatud isikut ei vabastatud karistuse kandmisest terviseseisundi tõttu ja tema suhtes kohaldatud meetmed ei

ole hinnatavad psühhiaatrilise sundravi kohaldamisena viidatud sätete mõttes. Seega ei saa puudutatud isikuga toimunut hinnata kriminaalmenetluses.

23.Vangistust reguleeritakse eelkõige vangistusseaduses (VangS). VangS § 41 lg 2 esimese lause järgi allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. VangS § 69 lg 1 näeb ette võimaluse kohaldada kinnipeetavale, kes mh kahjustab oma tervist või on suitsiidikalduvustega või ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, täiendavaid julgeolekuabinõusid. Selleks võib VangS § 69 lg 2 p 1 järgi mh piirata kinnipeetava vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, p 4 järgi paigutada ta eraldatud lukustatud kambrisse ja p 5 järgi kasutada ka ohjeldusmeetmeid. Ohjeldusmeetmetena nimetab VangS § 701 lg 1 p 1 mh käe- ja jalaraudasid, sidumisvahendeid, rahustussärki, -tooli ja voodit. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi VangS § 70 lg 2 järgi kesta üle 12 tunni. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab VangS § 69 lg 4 järgi vanglateenistus, edasilükkamatul juhul võib seda teha ka kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik. Sellest nähtub, et vangistuses viibiva isiku suhtes võib ka kohtumenetluseta rakendada võrdlemisi ulatuslikult tema vabadust veelgi rohkem piiravaid abinõusid. Vangistusseadus ei reguleeri aga kinnipeetava paigutamist vangla meditsiiniosakonda tahtevastase ravi eesmärgil, mh ei loetleta seda VangS §-s 69 julgeolekuabinõuna.
24.Eelnevast järeldub, et vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole seaduses erikorda. Seega tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest (TsMS § 533 jj) ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest (eelkõige PsAS §-d 11−13). Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll, asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta, isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. See tähendab, et olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras (TsMS § 475 lg 1 p 6, § 533 lg 1 p 1). Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 mõttes.
25.Tartu Vangla meditsiiniosakonda saab kolleegiumi arvates lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Kolleegiumi arvates oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool ka iseenesest pädev esialgse õiguskaitse avaldust esitama. P. Kooli saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. Sisuliselt soovib isikut kinnisesse asutusse paigutada Eesti Vabariik, kelle eest avalduse esitamise õigus on antud eriregulatsiooniga avaldajale isikliku huvita asja vastu.

III

26.Puudutatud isik on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palunud hinnata erinevate toimingute seaduslikkust, muu hulgas: · tema maakohtu määruseta (st kohtu loata) vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse paigutamise ja selle kestuse seaduslikkust; · maakohtu määruse seaduslikkust puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise osas, mh nii paigutamise eelduste täidetuse kui ka menetlusnormide järgimise osas; · puudutatud isikule tahtevastase ravi (või ohjeldusmeetmete) kohaldamise seaduslikkust nii enne kui pärast maakohtu määrust; · puudutatud isiku suhtes kinnisesse asutusse paigutamise abinõu lõpetamise maakohtu määrusega lahendamata jätmise seaduslikkust.
27.Kolleegiumi arvates ei ole praeguse menetluse raames võimalik anda hinnangut kõigile puudutatud isiku tõstatud küsimustele. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese on piiratud eelkõige hinnangu andmisega sellele, kas puudutatud isiku suhtes on vaja edaspidi kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise abinõud, mh nii vabaduse võtmise kui ravi osas. Seda kontrollib maakohus ja see saab olla ka ringkonnakohtus lahendatava määruskaebuse esemeks. Ringkonnakohus saab kontrollida üksnes maakohtu määruse seaduslikkust. Ringkonnakohtul ei ole vähemalt üldjuhul pädevust hinnata küsimusi, mida ei saanud hinnata ega hinnanud maakohus.
28.Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse esemeks ei ole kohtu loata toimunud vabaduse võtmise ega selle käigus ohjeldusmeetmete rakendamise ega tahtevastase ravi kontroll. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Arvestades menetluse kiireloomulisust juba kinni peetud isiku õiguste kiireks tagamiseks, ei oleks see ka mõistlik. Isegi kui isikut on eelnevalt ebaseaduslikult (eelkõige kohtu loata liiga kaua) kinni peetud, võivad tema kinnisesse asutusse paigutamise eeldused olla ikkagi täidetud ja eelneva vabaduse võtmise ebaseaduslikkus ei välista maakohtu määruse tegemist isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta. Pealegi ei saa see menetlus kohalduda isiku tahtevastase ravi seaduslikkuse kontrollimiseks, kui taotluse esitamiseks pädev isik taotlust kohtule ei esitagi. Seega ei saa isik esitada tsiviilkohtumenetluses hagita menetluses maakohtule avaldust tuvastamaks tema kohtuvälise kinnipidamise ebaseaduslikkust. TsMS § 543 teise lause järgi saab ta taotleda ringkonnakohtult (tagantjärgi) üksnes maakohtu määruse õigusvastasuse tuvastamist. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte

ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on sama sätte järgi halduskohtu pädevuses.

29.Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses saab maakohus otsustada isiku suhtes kohaldatava ravi reeglina vaid üldjoontes (vt käesoleva määruse p-d 55–58). Maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Raviga seonduva kohta vt lähemalt määruse VI osa.
30.Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-81-07, p 10; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 19). Sellisele hüvitisele viitab mh otsesõnu EIÕK art 5 lg 5. Seadusvastane isiku nõusolekuta tema kehalise puutumatuse rikkumine tahtevastase ravimite manustamise teel võib olla hinnatav ka õigusvastase kahju tekitamisena ning avalik-õiguslikus suhtes toimununa saab ka see olla aluseks riigivastutusele (vt riigivastutuse seaduse § 12). Hüvitist saab isik ka sel juhul nõuda halduskohtumenetluses.
31.Ringkonnakohus ei saa kontrollida isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta tehtud maakohtu määrust hinnates ka seda, kas maakohus jättis isiku ennetähtaegse vabastamise kohta nõutava määruse tegemata või mitte. Pealegi ei saa sellise määruse tegemata jätmine vähemasti üldjuhul isiku õigusi rikkuda, st tal võib puududa sellise määruse tegemata jätmise vaidlustamiseks ka õiguslik huvi. Küll saab hinnata, kas maakohtu määratud tähtaeg oli liiga pikk.
32.Eelneva pinnalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selgelt eristada, milliseid puudutatud isiku määruskaebuse väiteid ta saab lahendada ja millised tuleb pädevuse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata. IV
33.Isikuvabadus on oluline põhiõigus, mida saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega, lähtudes põhiseaduses ettenähtud põhimõtetest. PS § 20 lg 2 p 5 järgi võib vaimuhaigelt seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse tema kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik. Isikult vabaduse võtmisega võidakse riivata ka mitmeid teisi tema põhiõigusi, mh PS § 26 järgset põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Ka EIÕK art 5 lg 1 esimese lause järgi on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Sama lõike teise lause lit e järgi ei või kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras, mh ebaterve psüühikaga isikute seadusliku kinnipidamisena.
34.Riigikohtu üldkogu on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille järgi on üksnes vabaduse võtmise aluste kitsas tõlgendamine kooskõlas EIÕK art 5 eesmärgi ja mõttega kaitsta igaüht meelevaldse vabadusevõtmise eest, ning leidnud, et ka PS § 20 lg-t 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks, st et PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste

erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist (vt Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 79).

35.EIK praktikas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 39) on (nn Winterwerpi kriteeriumitena) välja kujunenud, et ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks EIÕK art 5 lg 1 teise lause lit e tähenduses peab olema täidetud kolm tingimust: 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika (mis tingib objektiivse meditsiinilise ekspertiisi korraldamise vajaduse); 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. Kolleegiumi arvates saab PS § 20 lg 2 p 5 sisustada põhimõtteliselt samade kriteeriumide alusel. Lisaks nõuab PS § 20 lg 2 p 5 kriteeriumina isiku ohtlikkuse tuvastamist endale või teistele, st põhiseadus esitab isiku kinnipidamisele vähemalt eelduslikult kõrgemad nõuded kui EIÕK.
36.Isik paigutatakse tahtevastaselt psühhiaatrilisele ravile tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja psühhiaatrilise abi seaduses koostoimes kehtestatud korras. TsMS § 533 p-ga 1 on hõlmatud ka PsAS §-de 11−13 järgne menetlus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 järgi põhimõtteliselt üksnes tema nõusolekul, st vabatahtlikkuse alusel. Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile PsAS § 11 lg 1 järgi järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Sarnastest kriteeriumitest juhindudes saab isiku sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 1 järgi paigutada tahtevastaselt ka hoolekandeasutusse, mistõttu on põhimõtteliselt vastavalt kohaldatav ka viidatud kohtupraktika selle sätte kohta. Sellised kriteeriumid vastavad üldiselt põhiseadusest ja EIÕK-st tulenevatele nõuetele isikult vabaduse võtmise kohta.
37.Kolleegium nõustub puudutatud isikuga, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud ühegi PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eelduse olemasolu tema tahtevastaseks paigutamiseks vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse. Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium ei saa rahuldada puudutatud isiku taotlust asi ise lahendada. Selleks on vaja tuvastada asjaolusid ja võimalik, et ka koguda lisatõendeid, milleks Riigikohtul ei ole pädevust TsMS § 688 lg-te 3−5 järgi (koostoimes §-ga 695). Samal põhjusel jäävad rahuldamata ka puudutatud isiku taotlused koguda lisatõendeid. Need taotlused saab esitada ringkonnakohtule.
38.PsAS § 11 lg 1 p 1 järgi on isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise esmaseks eelduseks (kriteeriumiks) isiku raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (vt käesoleva määruse p 36). Kohtul on vaja tuvastada kolm asjaolu:

· isikul on psüühikahäire; · see psüühikahäire on raske; · see psüühikahäire piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

38.1.Maakohus ei ole määruses üldse tuvastanud, milles puudutatud isiku psüühikahäire seisnes, ringkonnakohtu määruse p-s 7 on märgitud, et meditsiiniosakonna seisukoha kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3). Samas on maakohtu määruses märgitud, et puudutatud isiku keeldumise tõttu lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise dokumentatsiooniga, on diagnoos puudulik. Diagnoosi panemise raskendatust on maakohtu määruse järgi möönnud ka avaldaja maakohtu korraldatud ärakuulamisel. Seda on korratud ka ringkonnakohtu määruses, lisaks on seal viidatud diagnoosimise raskendatusele puudutatud isiku keeldumise tõttu koostööst psühhiaatritega. Selliselt on ringkonnakohtu määrus vastuoluline, kuna jääb arusaamatuks, kas kohus on psüühikahäire tuvastanud. Kolleegiumi arvates ei võimalda kohtulahendites märgitu järeldada PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste tuvastamist. Isegi kui depressioon on psüühikahäire ja kui seda lugeda raskeks psüühikahäireks, ei ole kohtud tuvastanud, et see psüühikahäire piiranuks puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kolleegium märgib, et vanglas viibiva isiku depressiivses meeleolus ja mõtetes ei ole tõenäoliselt iseenesest midagi erakordset.
38.2.Põhjendamatu on kohtute arusaam, nagu saaks psüühikahäire olemasolu tuvastada ka diagnoosita, kui arstid ei suuda seda talle panna. Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Hoolimata koostöö puudumisest peab psühhiaater ja seejärel kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks tuvastama, et isikul esineb just selline raske psüühikahäire, mis annab aluse paigutada ta kinnisesse asutusse ravile.
38.3.Kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada. Ringkonnakohtu roll on seejuures veelgi suurem, kui talle on esitatud psüühikahäire tuvastamise kohta vastuväited. Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (vt ka nt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11).
38.4.Ringkonnakohus jättis ekslikult vastamata ka puudutatud isiku määruskaebuse väidetele, kui ei hinnanud puudutatud isiku suhtes 2009. a-l tehtud ja toimikus olevat kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti, mille järgi puudutatud isikul ei esine psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad määratlusega „vaimuhaigus", „nõrgamõistuslikkus", „nõdrameelsus" või „raske psüühikahäire". Tegemist on kaaluka dokumendiga, mis kinnitab kohtute järeldustega vastupidist, ja seda pidanuks ringkonnakohus asja lahendamisel hindama. Kahtluste olemasolul pidanuks ringkonnakohus määrama puudutatud isiku seisundi kindlakstegemiseks uue ekspertiisi. Puudutatud isiku psüühikahäire tuvastamisel on jäetud analüüsimata ka koos avaldusega esitatud puudutatud

isiku kirjad vangla juhtkonnale. Kuna tegu oli esialgse õiguskaitsega, millele põhimenetlust ei järgnenud, pidi ringkonnakohus kontrollima psüühikahäire olemasolu mh TsMS § 537 nõuetele vastava eksperdiarvamuse alusel, st esmalt hindama, kas esitatud psühhiaatrite arvamused vastavad neile nõuetele (vt ka käesoleva määruse p 44).

38.5.Maakohtu määruse kirjeldavast osast, mis käsitleb puudutatud isiku ärakuulamist kohtuniku poolt, ei nähtu viidet sellele, et puudutatud isikul esineks üldse mingi häire, rääkimata raskest psüühikahäirest, mida kohtunik oleks kohapeal tajunud. Seda ei nähtu ärakuulamise tulemuse hinnanguna ka määruse põhjendavast osast.
39.PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi on isiku tahtest olenemata psühhiaatrilisele ravile paigutamise eeldusena vaja tuvastada ka asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
39.1.Kohtumääruste järgi ei ole tuvastatud, et puudutatud isik oleks olnud ohtlik teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule. Kohtud on leidnud, et puudutatud isik ohustab iseenda elu või tervist. Selle põhjendusena on maakohus viidanud puudutatud isiku toidust keeldumise tõttu tekkinud füüsilisele seisundile (viidates
9.aprillil 2013 tehtud analüüsidele ja mõõtmistele) ja 4. aprilli 2013. a kirjale. Milles seisneb viidatud terviseandmete ohtlikkus puudutatud isiku elule või tervisele ning kuidas see seostub väidetava võimaliku lahkumiskirjaga, maakohtu määrusest ei selgu. Ringkonnakohtu määruse p-s 15 on märgitud, et nälgimise ja ravist keeldumise tõttu ohustab puudutatud isik iseenda tervist ja elu, samuti on viidatud suitsiidiähvardustele.
39.2.Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13;
10.oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 13). Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14).
39.3.Kolleegium lisab, et vanglas viibiva isiku korral on tema oht ennast ja teisi vigastada tavalisest tõenäoliselt piiratum. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu määruse p-s 15 viidatud ravist keeldumisega kaasnev oht, kui kohtud ei tuvastanud, kas ja millist ravi puudutatud isik üldse vajas.
39.4.Kolleegium märgib, et isiku terviseandmetele (veresuhkur, vererõhk jms) tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad. Praegu ei ole seda tehtud. Ka lihtsalt suitsiidikalduvusega isikut ei saa allutada psühhiaatrilisele sundravile, selleks on vaja esmalt tuvastada vastavad eeldused. Ka on ringkonnakohus jätnud vastamata puudutatud isiku määruskaebuse väidetele, et tema tegelik veresuhkru näit enne meditsiiniosakonda paigutamist oli 2,9 ja mitte 2,6 mmol/l ning et see näit ei ole tervisele ohtlik. Samuti on juba maakohus jätnud hindamata puudutatud isiku ärakuulamisel esitatud väited, et ta on hakanud sööma, soovib osta Värska vett ja eitab enesetapumõtteid. Ringkonnakohus on samuti jätnud vastamata sellekohastele detailsematele väidetele, mis puudutatud isik esitas määruskaebuses.
39.5.Kolleegiumi arvates on eluliselt usutavad puudutatud isiku väited, et tal ei olnud tegelikke suitsiidimõtteid, vaid tegemist võis olla puudutatud isikule omase viisiga, kuidas saada soovitud Värska vett. Välistatud ei ole ka võimalus, et puudutatud isiku avaldus oli mõeldud musta huumorina. Tõsise enesetapukirja saatja vaevalt kirjutaks kirja lõppu, et „soovin teadaandest koopiat".
39.6.Kohtud ei ole motiveeritult tuvastanud, et puudutatud isiku väidetav ohtlikkus tuleneb psüühikahäirest. Tuvastatud ei ole, et toidust keeldumine ja tervise võimalik halvenemine olnuks psüühikahäire tagajärg. Sel juhul tulnuks puudutatud isikut ravima hakata ilmselt oluliselt varem, juba 2012. a detsembrist, mil ta alustas osalise nälgimisega. Samuti ei ole kohtud motiveeritult põhjendanud, et puudutatud isiku väited joogiveest keeldumise kohta (kuna ta soovib osta ja juua Värska vett) lähtuksid psüühilisest häirest.
40.Isegi kui muud eeldused puudutatud isiku tahtest olenemata psühhiaatrilisele ravile paigutamiseks oleks tuvastatud, ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud PsAS § 11 lg 1 p 3 järgset tingimust, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15). Kui vanglas nähti puudutatud isiku põhilise terviseprobleemina (ja ohutegurina) seda, et ta ei söö ega joo, oleks pidanud proovima veenda teda toitu või jooki tarbima või pakkuma talle võimalust manustada toiteaineid muul viisil. Kohtulahenditest ei nähtu, et neid võimalusi oleks kasutatud või kaalutud, et terviseohtu kõrvaldada. Kohtulahenditest ei nähtu ka, miks keelati puudutatud isikul Värska vett osta. Puudutatud isik juba viibis kinnises asutuses ja allus seega ka vangla sisekorrale, mis juba iseenesest eelduslikult vähendas tema võimalikust ohtlikkusest tingitud riske, ilma teda meditsiiniosakonna paigutamata. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15).
41.Põhjendamatu on kohtulahenditest nähtuv argument puudutatud isiku tahtevastase hospitaliseerimise kasuks, et ta ei võta vabatahtlikult ravimeid, kuna samas ei ole suudetud talle isegi kindlat diagnoosi panna. On loomulik, et isik keeldub ravimitest, kui ei ole teada, mida nendega

ravida soovitakse, ega kindlaks tehtud, et isikul on selline haigus, mida nende ravimitega saaks ravida.

42.Kokkuvõttes ei ole kohtud kolleegiumi arvates piisavalt süüvinud asja tegelikku sisusse, kuigi asja lahendamisel hagita menetlusena kohaldub TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte. Ringkonnakohus on olulises osas jätnud vastamata ka puudutatud isiku esitatud määruskaebuse sisulistele väidetele. V
43.Isegi kui puudutatud isiku suhtes oleksid PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud tingimused täidetud, ei ole kohtud põhjendanud, et ta oli vaja paigutada meditsiiniosakonda just esialgse õiguskaitse korras. TsMS § 534 lg 1 järgi võib isiku esialgse õiguskaitse alusel kinnisesse asutusse paigutada vaid juhul, kui täidetud on kõik järgmised tingimused: · kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud; · viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele; · on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Need asjaolud on jäänud nõuetekohaselt tuvastamata. Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kinnisesse asutusse paigutamise üldiste tingimuste täitmist (vt käesoleva määruse IV osa), ei ole tuvastatud, et korralisest menetlusest tingitud viivitusega kaasnenuks oht puudutatud isikule, ega ka seda, et puudutatud isiku tervise kohta on olemas piisavad dokumendid. Kohtud ei ole põhjendanud, et korraline menetlus ei ole võimalik või põhjendatud. Olukorras, kus oli olemas puudutatud isiku rasket psüühikahäiret eitav ekspertiis ja arstid ei ole suutnud panna talle selget diagnoosi, ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamine olla vähemalt üldjuhul põhjendatud.
44.Ka ei ole ringkonnakohus põhjendanud, kas puudutatud isiku paigutamine kinnisesse asutusse vastas ka korralise menetluse nõuetele, kuna esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust ei järgnenud. Olukord, kus esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust üldjuhul ei järgnegi, ei vasta seaduse mõttele ega ka sättele (vt ka käesoleva määruse p 66). Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab ringkonnakohus kontrollima, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli põhjendatud korralise menetluse reegleid arvestades.
45.Esialgse õiguskaitse avalduse saamisel ei pidanud maakohus kolleegiumi arvates PsAS § 13 lg 12 alusel kontrollima puudutatud isikule ambulatoorse sundravi määratust. Puudutatud isik ei väida, et talle oleks selline ravi olnud määratud, ja pealegi viibis ta nagunii vanglas.
46.Maakohtu määruse resolutsioonis on sõnastatud esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi kohaldamine seitsmeks päevaks alates 10. aprillist 2013 kell 15.00, kusjuures kohus on nimetanud seda tähtaja pikendamiseks. Selline tähtaja määramine ei ole korrektne ja sellega seonduvad mitmed probleemid. 46.1 Esiteks ei saa rääkida puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisest

TsMS § 5391 mõttes ega esialgse õiguskaitse pikendamisest TsMS § 534 lg 5 teise lause mõttes, kuna varem ei ole kohus puudutatud isikut tuvastatud asjaoludel meditsiiniosakonda tahtevastaselt paigutanud.

46.2.Ka ei saa esialgset õiguskaitset kohaldada tagasiulatuvalt ega legaliseerida juba kohtulahendita toimunud võimalikku alusetut kinnipidamist. Kohtumääruseta toimunud kinnisesse asutusse paigutamise seaduslikkust saab kontrollida eelkõige PsAS § 11 lg 2 teise lause ja § 13 lg-te 2 ja 3 ning TsMS § 534 lg 6 nõuete täitmise kontrollimise teel halduskohtumenetluses (vt käesoleva määruse p 28).
46.3.Kolleegiumi arvates võib olla rikutud ka TsMS § 534 lg-t 5. TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. See säte kehtib sõltumata sellest, et esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada tagasiulatuvalt. See tähtaeg möödus 14. aprillil 2013 kell 15.00. TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras isiku paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui juba ette on näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada kolleegiumi arvates koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha.
46.4.Kuna maakohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui täidetud on isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Takistuseks ei ole sel juhul asjaolu, et menetlust nimetatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks või selle pikendamiseks.
46.5.Kolleegium märgib, et tähtaja määramine (pikendamine) kohtulahendi resolutsioonis tagasiulatuvalt seitsmeks päevaks alates 10. aprillist 2013 kell 15.00, kusjuures kohus on nimetanud seda tähtaja pikendamiseks, on ka ainuüksi kohtulahendi resolutsiooni lugedes mitmeti mõistetav. Kolleegiumi arvates tuleb seda tähtaega mõista päevades ja tundides kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), on maakohus kolleegiumi arvates silmas pidanud, et puudutatud isik võib viibida tahtevastaselt meditsiiniosakonnas seitse täispäeva alates 10. aprillist 2013 kell 15.00, st kella 15.00-ni 17. aprillil 2013. Ringkonnakohtu määruse järgi lõpetati tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013 (seda ei ole

puudutatud isik vaidlustanud), seega kohtumääruses nimetatud tähtaega ei ületatud. Samas leidis ringkonnakohus ekslikult, et kohtu määratud tähtaeg möödus 16. aprillil 2013 (vt ringkonnakohtu määruse p 19).

46.6.Kui puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtevastane ravi enne kohtu määratud tähtaja möödumist, tuli sellest TsMS § 539 lg 3 järgi maakohtule teatada, kes pidi tegema määruse selle kohta, et kinnisesse asutusse paigutamine lõpetatakse ennetähtaegselt.
47.Ringkonnakohus ei vastanud puudutatud isiku määruskaebuse väitele, et maakohus ei kuulanud enne tema kinnisesse asutusse paigutamise lahendamist alusetult ära tema abikaasat ega advokaati. Kolleegiumi arvates pidanuks ärakuulamine toimuma, kasvõi tagantjärele, kui esialgsele õiguskaitsele ei järgne põhimenetlust. Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Vähemasti ringkonnakohus oleks pidanud ära kuulamata jätmise põhjendatust hindama. Kolleegium märgib, et isikute ärakuulamiseks ei pea TsMS § 477 lg 4 kolmanda lause järgi korraldama kohtuistungit.
48.Maakohus määras puudutatud isikule esindajaks advokaadi, olgugi et ta tegi seda samal päeval, kui ta tegi ka vaidlustatud määruse (12. aprillil 2013). Advokaadi selgituste järgi kohtus ta puudutatud isikuga vanglas 16. aprillil 2013. Kolleegium märgib, et kui lugeda kohtumäärust esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks (nagu määruses kirjas), tulnuks esindaja TsMS § 535 lg 2 järgi nimetada juba enne kohtumääruse tegemist. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks ei võimaldanud maakohus osaleda menetluses puudutatud isiku lepingulise esindajana vandeadvokaat M. Angerjärvel. Toimikust nähtub, et viimane on
12.aprillil 2013 pöördunud maakohtu poole palvega võimaldada tal menetluses puudutatud isiku esindajana osaleda ja esitanud vastuväited tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning taotlenud ka määratud esindaja nimetamata jätmist. Küll ei takista isiku enda valitud esindaja olemasolu kohtul TsMS § 535 lg 1 teise lause järgi talle esindajat määrata, kui isiku enda määratud esindaja ei suuda kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta.
49.Kolleegium ei nõustu puudutatud isikuga, nagu oleks TsMS § 535 lg 2 esindaja määramise piiratuse kohta esialgse õiguskaitse kohaldamisel põhiseadusega vastuolus. Sätet tuleb aga kohaldada eeldusel, et esialgse õiguskaitse rakendamine tuleb tihti lahendada ülimalt kiiresti pärast taotluse esitamist ja esialgset õiguskaitset rakendatakse vaid ajutise meetmena, tagamaks korralise menetluse toimumine. Kui esialgne õiguskaitse muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja TsMS § 535 lg 1 kohaselt. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jättis vastamata puudutatud isiku määruskaebuse väitele TsMS § 535 lg 2 põhiseadusvastasuse kohta.
50.Kuna kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei kontrolli kohus kohtueelse kinnipidamise seaduslikkust (vt käesoleva määruse p 28), ei ole vaja analüüsida ka puudutatud isiku väiteid kohtueelse kinnipidamise seaduslikkuse kohta. Neile saab puudutatud isik tugineda võimalikus halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses saab halduskohus tuvastada, kas puudutatud isiku kohtulahendita tahtevastaseks hospitaliseerimiseks olid täidetud PsAS § 11 lg 2 teises lauses ja TsMS § 534 lg 6

esimeses lauses sätestatud eeldused, st et tahtevastane hospitaliseerimine oli vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määrust ei ole võimalik piisavalt kiiresti saada. Samuti saab halduskohtumenetluses tuvastada, kas kohtu loata tahtest olenematu ravi kohaldamise otsus tehti PsAS § 11 lg-s 3 ettenähtud korras või kas rikuti PsAS § 12 lg-t 4, mille järgi tuleb kohtu loata tahtest olenematu ravi kohaldamisest teavitada isiku lähedasi või seaduslikku esindajat 12 tunni jooksul otsuse vormistamisest.

51.Kohtulahendite järgi hospitaliseeriti puudutatud isik tahtevastaselt 10. aprillil 2013 kell 15.00. Maakohus tegi määruse 12. aprillil 2013. Määrus kuulus selle resolutsiooni järgi täitmisele alates selle puudutatud isikule teatavakstegemisest, mis võimaluse annab kohtule TsMS § 541 lg 4. Seega saab puudutatud isiku tahtevastast kinnipidamist lugeda kohtulahendi alusel toimunuks alates ajast, millal (mh kellaajaliselt) puudutatud isik maakohtu määruse kätte sai (ehk millal määrus omandas õigusjõu). Tähendust ei ole, millal maakohus määruse allkirjastas. VI
52.Puudutatud isiku väiteid talle tahtevastaselt kohaldatud ravi kohta saab käesoleva menetluse raames käsitleda vaid osaliselt. Kontrollida ei saa selles menetluses mh kohtu loata ravimite manustamise seaduslikkust ega ravikvaliteeti (vt käesoleva määruse p-d 28, 29).
53.Isiku ravi kui tervishoiuteenuse osutamine saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3 järgi toimuda üldjuhul üksnes patsiendi nõusolekul. Ka psühhiaatrilist abi antakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte avalduse alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. Kui VÕS § 766 lg 4 järgi saab piiratud teovõimega patsiendi asemel nõusoleku avaldada ka tema seaduslik esindaja, siis PsAS § 3 lg 2 teise lause järgi ei saa esindaja esindatava asemel avaldada tahet psühhiaatrilise abi osutamiseks. Seega on psühhiaatrilise ravi suhtes kehtestatud eriregulatsioon. Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st KarS § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt ka nt Riigikohtu
17.aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15).
54.Riigikohus on leidnud, et isiku KarS § 86 lg 1 alusel psühhiaatrilisele sundravile paigutamisel tekib nii avalik-õiguslik kui ka eraõigussuhe: isiku sundravile paigutamine ning tema seal hoidmine toimub avalik-õiguslikus suhtes, kuid sundravil viibivale isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel eraõiguslikus suhtes ning psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik ja tervishoiuteenuse osutaja on lepingulises suhtes, mistõttu lahendatakse sellest suhtest tulenevad vaidlused tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu erikogu 18. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-2-4-1-13, p-d 7, 11). Riigikohus on samuti leidnud, et kinnipeetavaid ravides täidab vangla küll

avalikku ülesannet, kuid vanglaarsti osutatava tervishoiuteenuse puhul tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe VÕS § 758 jj mõttes, millest tulenevad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p-d 6, 9). Sama kehtib kolleegiumi arvates põhimõtteliselt ka isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel PsAS § 11 mõttes ja seda ka vanglas. Tahtevastane ravi on olemuselt tervishoiuteenuse osutamine vanglas VangS § 52 mõttes. Seega tekib VÕS § 766 lg-st 6 tulenevalt tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel seadusjärgne võlasuhe, mille sisuks on tervishoiuteenuse osutamise lepinguga sarnased kohustused.

55.Eelnev ei tähenda aga seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamisel ravi eesmärgil ei peaks maakohus määruse tegemisel isiku ravi küsimusega üldse tegelema, st et ravi alluks sisuliselt vaid kohtulikule järelkontrollile. Kuigi psühhiaatrilise abi seadus lähtub üldiselt loogikast, et kohus otsustab üksnes põhimõtteliselt isiku paigutamise ravile, aga mitte ravi üle, räägivad PsAS § 11 lg 1 ja § 13 lg-d 1 ja 2 siiski isikule tahtest olenematu ravi kohaldamisest kohtu loal, mitte aga ainuüksi isiku kinnipidamisest. Sarnasest loogikast (et kohus ei tegele ravi otsustamisega) lähtus tõenäoliselt ka TsMS § 533 lg 1 p 1 algne sõnastus, mille järgi otsustas kohus üksnes psüühiliselt haige isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega. 1. jaanuarist 2007 muudeti viidatud sätet aga selliselt, et kohus otsustab ka isikule haiglaravi kohaldamise. Seadust muutnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (966 SE) algses tekstis seda muudatust ei sisaldunud ega ole muudatust selgitatud ka Riigikogu veebilehelt kättesaadavates menetlusmaterjalides. Riigikogu õiguskomisjoni Riigikohtule edastatud lisamaterjalist ilmneb, et säte lisati eelnõusse menetluse kestel Justiitsministeeriumi ettepanekul põhjendusega, et õiguskantsleri seisukohast lähtudes on vajalik sätte sõnastust laiendada selgemalt ka kohtu kontrollile isikule ravi kohaldamise (st mitte üksnes tema kinnisesse asutusse paigutamise) suhtes. Kolleegium järeldab seadustest, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Väär on seega ringkonnakohtu määruse ps 10 väljendatud seisukoht, et kohaldatav ravi on ainult arstide otsustada. Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav.
56.Samas ei anna seadused ühest vastust selle kohta, millises ulatuses tuleb kohtul tahtevastase ravi otsustamisel määrata kindlaks toimingud, mh ravi, mida isikule kohaldatakse. TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. Kolleegiumi arvates tähendab see, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab

ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Kolleegiumi arvates hõlmab ravi üle otsustamine ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida.

57.Kohtumääruses antud luba raviks ei anna arstidele siiski n.ö blankovolitust seda ravi isiku suhtes kasutada. Ravimisel kohalduvad vastavalt nii VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise sätted kui ka PsASi sätted. Toimunud ravi kvaliteedi üle saab kohus otsustada tsiviilkohtumenetluses hagimenetluses tervishoiuteenuse osutaja vastu esitatud hagi menetlemisel. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohtumääruses nimetatud ravi ei tähenda ka seda, et raviasutus ei peaks ega võiks kohaldada kohtu loata muid hädavajalikke raviviise, lähtudes VÕS-is, PsAS-is ja TsMS-is sätestatust.
58.Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tehtud maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Kontroll ei hõlma tegelikult tehtud ravitoimingute põhjendatust ega seaduslikkust ega isikule kohaldatud ravi kvaliteeti ja sellest tingitud võimalikke negatiivseid tagajärgi. Tervishoiuteenuse osutamisega (sh kui see toimub lepinguga võrdsustatud võlasuhte alusel) tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda tsiviilkohtumenetluses, kuid mitte hagita menetluses, vaid hagis tervishoiuteenuse osutaja vastu.
59.Ei vaielda selle üle, et puudutatud isikut süstiti juba enne maakohtu määrust. Maakohtu määruses on süsti tegemist mööndud ja selle tegemine vähemalt kaudselt heaks kiidetud, kuigi ei ole märgitud, millist ainet süstiti. Edasise puudutatud isiku ravi kohta ei ole maakohtu määruses midagi märgitud. Ka maakohtule esitatud avaldusest ei nähtu, mil viisil tuleks puudutatud isikut ravida. Praegusel juhul on taotluses soovitud pidada puudutatud isik kinni 40 päevaks, kuid taotluses ei ole märgitud, millist ravi sellise perioodi jooksul rakendada kavatsetakse. Maakohtu määrusest nähtuvalt on avaldaja ärakuulamisel möönnud, et 40 päeva on liiga pikk tähtaeg. Kohtumenetluses on ilmnenud, et piisav oli ka seitsmepäevane kinnises asutuses viibimine. Kohus peab asja õigeks lahendamiseks tutvuma kõigi juhtumi asjaoludega. Nt kui isiku raviga on alustatud juba enne isiku ärakuulamist kohtuniku poolt, aitab ravimist ja selle toimeviisist teadmine kohtul paremini hinnata ärakuulamise tulemusi. Samuti aitab vajalikust ravist teavitamine kohtul määrata esialgse õiguskaitse rakendamise kestuse.
60.Kohtulahendita toimunud ravimite tahtevastase manustamise õigusvastasuse tuvastamist ja selle eest hüvitise väljamõistmist saab puudutatud isik nõuda halduskohtumenetluses (vt käesoleva määruse p-d 28, 30). Kui puudutatud isikule on tekitatud kahju tervishoiuteenuse osutamise raames, saab ta nõuda kahju hüvitamist hagimenetluses.
61.Tuvastatud asjaoludel oli avaldaja põhiline mure seotud puudutatud isiku nälgimisest tingitud seisundi halvenemisega. Kolleegium märgib, et nõustub puudutatud isikuga, et tehtud süst ei saanud

esitatud asjaoludel tõenäoliselt kaasa aidata ei tema veresuhkru taseme tõstmisele ega vererõhu alandamisele. Kolleegium väljendab lootust, et tegu ei ole levinud praktikaga, mis võib olla vastuolus mh PS § 18 lg-st 1 (ja ka EIÕK art-st 3) tuleneva keeluga isikut piinata ja julmalt või väärikust alandavalt kohelda. Seadustes on ka rida sätteid, mis peaksid aitama põhiõigusi tagada. PsAS § 1 lg 3 järgi osutatakse psühhiaatrilist abi, lähtudes seaduslikkuse ja humaansuse printsiibist ning järgides inim- ja kodanikuõigusi. Tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse PsAS § 11 lg 7 järgi vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse, ning meditsiiniline personal austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve. Kinnipeetavat koheldakse VangS § 41 lg 1 järgi viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Iseenesest saaks näha vanglas efektiivse vahendina näljastreigiga oma elu või tervise ohtu pannud isikule sundtoitmise kohaldamist. Samas ei ole seda nimetatud ohjeldusmeetmena ei VangS §-s 69 ega ka PsAS §-s 14. Ka oleks selle kohaldamise põhiseaduslikkus vaimselt terve isiku suhtes kolleegiumi arvates vähemasti küsitav. Kolleegiumi arvates saab psüühikahäirega isiku sundtoitmist siiski pidada isiku tahtevastase ravi (ja tervishoiuteenuse) mõistega hõlmatuks, mida saab kohaldada samadel alustel isikule muu psühhiaatrilise ravi kohaldamisega. VII

62.Kolleegium soovib käesoleva asja pinnalt juhtida seadusandja tähelepanu tõsistele puudujääkidele nii tahtevastast ravi puudutavas seadusandluses kui ka praktikas selle rakendamisel.
63.Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS ja PsAS loogika ja põhimõtted ei ole omavahel piisavas kooskõlas. 1997. a-st pärinev (ja tõenäoliselt juba hoopis varasemast ajast pärinevatele arusaamadele põhinev) psühhiaatrilise abi seadus lähtus algselt põhimõttest, et isik paigutatakse psühhiaatrilisele ravile üksnes arstide otsuse alusel (vt PsAS §-de 11−13 algset redaktsiooni) ning alles ravi kestuseks üle 14 päeva oli vajalik saada (haldus)kohtu luba, mida pidi taotlema arst. Seega lähtus viidatud seadus loogikast, et esmalt paigutatakse isik tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ning alles hiljem hakkab kohus kaaluma, kas on vaja seda isikut seal veel üle 14 päeva hoida. 2006. a-st jõustunud TsMS § 533 jj loogika on psühhiaatrilise abi seaduse algsest loogikast põhimõtteliselt erinev. Selle järgi peab kohus esmalt tuvastama isiku psühhiaatrilisele ravile paigutamise eeldused ja selle, millist ravi talle vaja on, ning alles seejärel võib isiku kohtulahendi alusel tahtevastaselt hospitaliseerida. Üksnes erandlikult pidi saama isiku tahtevastaselt hospitaliseerida kohtu eelneva nõusolekuta, millisel juhul tuli eeldusi kontrollida viivitamata tagantjärele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisega muudeti ka psühhiaatrilise abi seadust, kuid tervikuna seadusi siiski ei ühitatud (vt nt PsAS § 11 lg-d 2 ja 3, § 12 lg 1, § 13 lg 4, mille rõhk on just haiglasisesel otsusel). Kolleegiumi arvates on seaduste koostoimes rakendamisel praktikas tekkinud

põhimõttelist laadi probleemid, mis ilmnesid ka praeguse asja lahendamisel.

64.Nii praegune kohtuasi kui kolleegiumile teadaolevalt ka üldine praktika näitab seda, et üldjuhul ei hinnata isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldusi mitte enne isiku tahtevastast hospitaliseerimist, vaid alles pärast seda, kui isikult on vabadus juba võetud. Selline praktika ei ole kolleegiumi arvates tihti õigustatud, piirab isikute põhiõigusi enam, kui seda saab lugeda õigustatuks, ega vasta ka 2006. a-l tehtud seadusemuudatuste (TsMS jõustumine ja PsAS muutmine) mõttele ega eesmärgile. Paljudel juhtudel ei peaks laskma isiku psühhiaatrilisi probleeme kuhjuda selleni, et ta on vaja hospitaliseerida arstide ja kohtu eelneva nõusolekuta. Seetõttu tuleb kohtuvälist tahtevastast hospitaliseerimist, mida võimaldab ka TsMS § 534 lg 6, tunnustada kolleegiumi arvates vaid erandlikult ja väga kitsastes piirides, kui asjaolude tõttu ei ole jäänud muud võimalust. Praktika suund peaks olema saada kohtu otsustus varem.
65.Põhimõtteliseks probleemiks on kolleegiumi arvates ka asjaolu, et riik ei ole loonud psüühiliste probleemidega isikutega tegelemiseks sõltumatut ja efektiivset järelevalvesüsteemi, mis tagaks isiku õigeaegse tahtevastasele ravile paigutamise avalduste esitamise. TsMS § 533 lg-te 1 ja 2 järgi peaks selliseid avaldusi esitama eelkõige kohalikud omavalitsused kui eestkosteorganid ja eestkostjad. PsAS § 13 lg 1 järgi on selline pädevus aga antud ka psühhiaatriahaigla arstidele. Arstidele isikult vabaduse võtmise avalduse esitamise õiguse andmine ei ole kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul õige. Arstide ülesanne on isikut ravida ja anda isiku seisundi kohta hinnanguid, kuid see ei peaks olema osaleda kohtumenetluses tahtevastase hospitaliseerimise algatajana ja seega järelevalve tegijana. Paraku moodustavad teadaolevalt just arstide esitatud avaldused põhiosa psühhiaatrilise abi seaduse alusel tahtevastase hospitaliseerimise juhtumitest. Sisuliselt on riik pannud järelevalvefunktsiooni arstidele, kes aga ei saa seda täita oma ametiseisundist (sama isiku ravi eest vastutajana) tulenevalt sõltumatult ega vastuta ka isiku üldise elukorralduse eest. Nad ei saa ka esitada avaldusi enne isiku haiglasse toomist. Sisuliselt täidavad arstid praegu neid funktsioone põhjusel, et riik ei ole loonud selle menetluse õigel ajal alustamiseks tõhusat süsteemi. Nii on psühhiaatriahaiglatest kujunenud praktikas ka järelevalveasutused.
66.Eelkirjeldatud probleemide väljenduseks on ka see, et praktikas on kujunenud TsMS §-s 534 sätestatud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus iseseisvaks menetluseks, millele enamasti põhimenetlust (korralist menetlust) ei järgnegi.
66.1.Seadusandja on näinud TsMS § 534 lg-s 5 ette võimaluse kohaldada esialgset õiguskaitset kokkuvõttes 40 päeva jooksul, mis võib olla ka raviks piisav tähtaeg. See on aga vastuolus esialgse õiguskaitse olemusega, mille ülesanne on lahendada olukord esialgu ja seejärel alustada põhimenetlusega, hindamaks kõiki asjaolusid korrektselt. Esialgse õiguskaitse esialgsust kinnitab mh see, et arstid on pädevad esitama üksnes esialgse õiguskaitse kohaldamise avaldust, mitte aga korralise menetluse avaldust.
66.2.Just lähtudes eeldusest, et esialgsele õiguskaitsele järgneb põhimenetlus, on võimaldatud paigutada isik kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 537 lg-s 1 nimetatud eksperdiarvamuseta isiku kohta (TsMS § 534 lg 1, § 537 lg 1 kuues lause ja lg 12), jätta isik ja tema

lähedased esialgu ära kuulamata (TsMS § 534 lg-d 3 ja 4) ja jätta isikule esindaja alguses määramata (TsMS § 535 lg 2 teine lause). Kolleegium näeb esialgse õiguskaitse rakendamisel põhimenetlusena tõsise probleemina esmajoones eksperdiarvamuse nõude puudumist isiku seisundi kohta, mis on Winterwerpi kriteeriumide järgi isiku ebaterve psüühika kindlakstegemiseks vähemalt eelduslikult vajalik (vt käesoleva määruse p 35).

66.3.Olukord, kus esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust üldjuhul ei järgnegi, ei vasta seaduse mõttele ega ka sättele. Seadusest esialgsele õiguskaitsele tulenevaid erisusi peab saama kohaldada vaid siis, kui tegu on ka sisuliselt esialgse õiguskaitsega. Vastasel juhul võidaks neid regulatsioone kuritarvitada ja isikute põhiõigusi rikkuda.
66.4.Kui korralise menetluse reeglid on praktikas liiga koormavad, tuleb neid nt isiku lühemaks ajaks kinnisesse asutusse paigutamise jaoks leevendada (eeldusel, et sellega ei rikuta nende põhiõigusi), mitte aga hiilida neist reeglitest kõrvale esialgse õiguskaitse kohaldamise varjus.
67.Kolleegiumi arvates nähtub eelnevast ka menetluslik probleem, et isiku tahtevastase kinnipidamisega seotud probleemide hindamine on jagatud maa- ja halduskohtu ning hagita ja hagimenetluse vahel (vt käesoleva määruse III ja VI osa) selliselt, et see võib raskendada isikutel oma õiguste kaitset, kuna nad ei saa aru, millal ja millise aja jooksul nad mingi avalduse või kaebusega kuhu peavad pöörduma. Kolleegiumi arvates vajab kohtumenetluste pädevuse piiritlemine seaduses selgemat regulatsiooni. Seaduses tuleks vähemasti selgemalt reguleerida, millises menetluses ja millises ulatuses kontrollitakse isiku ravi, mh mis ulatuses toimub see isiku kinnisesse asutusse paigutamisel.
68.Kolleegiumi arvates ei ole seaduses rahuldavalt reguleeritud alusetult kinnisesse asutusse paigutatud isikutele kahjuhüvitise maksmise kord. On arusaamatu, miks ei ole need isikud hõlmatud sarnaselt teiste võrreldava kategooria isikutega (nt vangid, vahistatud) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse toimealasse.
69.Arvestades eelöeldut peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et seadusandjal tuleks võimalikult kiiresti välja töötada terviklahendus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse korralduses, mis kõrvaldaks käesolevas määruses nimetatud probleemid ja tagaks tõhusalt isiku põhiõiguste kaitse. Igal isikul on PS § 14 kohaselt õigus korraldusele ja menetlusele, mis peab tagama isiku põhiõiguste järgimise. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on märkinud järgmist: „Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse." (vt Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-03, p 16).
70.Käesoleva asja kohta soovib kolleegium märkida veel järgmist. Asja materjalidega tutvudes ei saa välistada võimalust, et puudutatud isik võidi tahtevastaselt hospitaliseerida ja talle ravimeid manustada vähemalt osalt tema protestikäitumise tulemusena, mitte niivõrd tema vaimsele seisundile ja ohtlikkusele tuginedes. Selline tegevus võib olla omane totalitaarsele ühiskonnale, kuid ei saa olla aktsepteeritav demokraatlikus riigis. Vabadusõigust ja isikupuutumatust ei tohi piirata kergekäeliselt

ning seda vähemasti isikupuutumatust arvestades ka isikute puhul, kes juba viibivad vangistuses. Põhiseadus, EIÕK ega ka Eesti seadused ei luba isikult võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, mh kui ta näeb ümberringi vaid oma õiguste rikkumist ja seda avalduste ja kaebustega ka väljendab. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37). VIII

71.Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus. TsMS § 172 lg 3 järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud eelduslikult riik.
72.Puudutatud isiku abikaasa määruskaebuse läbi vaatamata jätmise ja puudutatud isiku määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese ja kolmanda lause alusel tagastada. Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.