Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 102 lg 2 kaitsmisele, kuid tunnustamise korral rahuldatakse pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist. Pankrotivõlgnikule võlgnetavate kohustuste täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes pankrotihaldur.

kohta

väljaandes

Ametlikud

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu. Asjaolud Kohtule 28.02.2013 esitatud pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 29.02.2008 laenulepingu, millega võlausaldaja laenas võlgnikule kinnisvaraarenduseks 500 000 eurot ning võlgnik kohustus laenu tagastama hiljemalt 28.02.2010. Võlgnik laenu tagastanud ei ole. Võlausaldaja lepinguline esindaja saatis võlgnikule 08.02.2013 pankrotihoiatuse. Võlgnik ei vastanud pankrotihoiatusele. Võlausaldaja põhinõue võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamise hetkel s.o. 28.02.2013 oli 500 000 eurot, millele lisandusid intressid summas 49 041,10 eurot ning viivised summas 547 000 eurot, kokku oli võlgnevus 1 096 041,10 eurot. Võlausaldaja märkis, et võlgniku 2010. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli võlgniku eelmiste aruandeperioodide ja aruandeaasta kahjum kokku 3 934 611 Eesti krooni (s.o. 251 467,48 eurot) ja 2011. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli võlgniku eelmiste aruandeperioodide ja aruandeaasta kahjum kokku 345 512 eurot. Ühtlasi tõi võlausaldaja esile, et viidatud majandusaasta aruannetes on vandeaudiitor väljendanud, et XXXOÜ kohustused seisuga 31.12.2010 ja 31.12.2011 ületavad oluliselt käibevarasid. Võlgniku ainsaks varaks on „XXX “ (XXX, registriosa number XXX, katastriüksuse number XXX) ja „XXX “ (XXX, registriosa number XXX, katastriüksuse number XXX) kinnistud. Audiitor on lisaks eeltoodule viidanud, et 31.12.2011 seisuga on võlgniku bilansis kajastatud kinnisvara soetusmaksumuse meetodil hinnaga 7 259 674 eurot, kuid võlgnik ei ole bilansipäeva seisuga teostanud kinnisvarainvesteeringu kaetava väärtuse testi ega võtnud sõltumatu hindaja poolt hindamisakti. Võlausaldaja käsutuses on XXX AS poolt teostatud hindamisakt, mille kohaselt võlgnikule kuuluva „XXX “ kinnistu väärtus on 348 000 eurot ja „XXX “ kinnistu väärtus 46 800 eurot, mis näitab, et võlgniku varade väärtus on peaaegu üle 20 korra väiksem kui 2011. aasta majandusaasta aruandes kajastatud väärtus. Võlausaldaja palus eeltoodust tulenevalt kuulutada välja XXXOÜ pankrot. Võlgnik esitas vastuväite pankrotiavaldusele ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust ega tõendanud oma selge nõude olemasolu vastavalt PankrS § 10 lg 1. Võlgnik leiab, et võlausaldajal ei eksisteeri vastavat nõuet tema vastu ning tegemist ei ole maksejõuetu ettevõttega. Võlgnik märgib, et võlausaldaja nõue tuleneb väidetavalt 29.02.2008 sõlmitud laenulepingust, millele on XXXOÜ esindajana allkirja andnud väidetavalt Vallo Paal,

kuid tegelikkuses ei ole lepingul asetsev allkiri XXX oma. Kuivõrd kõnealune leping ei kanna võlgniku seadusliku esindaja allkirja, siis ei tulene sellest võlgnikule mingeid kohustusi. Võlgnik märkis täiendavalt, et kui kohus peab tõendatuks rahaülekande teostamist XXXS.p.A. poolt XXXOÜ-le 14.03.2008, siis on tegemist muu kui esitatud ja väidetavalt sõlmitud kirjaliku laenulepingu alusel tehtud maksega, millest tulenevad nõudeõigused on aga aegunud juba 14.03.2011. Võlausaldaja leidis vastuseks võlgniku vastuväidetele, et laenuleping on kehtiv, kuna selle on allkirjastanud võlgniku juhatuse liige Paolo Bortolon, kellel oli allkirjastamisel vastav pädevus. Võlgniku ainuosaniku otsuse alusel on 22.02.2008 tagasi kutsutud juhatuse liige XXX ning nimetatud juhatuse liikmeks XXX, kelle volituste alguse kuupäevaks vastavalt otsusele on 22.02.2008. Võlausaldaja arvates ei ole usutav võlgniku poolt väidetu nagu oleks tema arveldusarvele laekunud 500 000 eurot ilma igasuguse lepingulise aluseta ning eelnevalt ega ka käesoleva menetluse vältel ei ole võlgnik huvi tundnud, kes on tema poolt laenulepingu allkirjastanud. Harju Maakohus kuulas võlgniku esindaja ära korraldaval kohtuistungil 26.03.2013. Kohus nimetas 03.04.2013 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Eve Selbergi, et selgitada välja võlgniku vara ja kohustused. Ühtlasi rahuldas kohus 03.04.2013 määrusega avaldaja poolt 02.04.2013 esitatud pankrotiavalduse tagamise avalduse. Ajutise halduri aruanne Eve Selberg esitas 22.04.2013 kohtule ajutise pankrotihalduri aruande. Aruandes märgitakse, et võlgnik registreeriti äriregistris 13.11.2007, põhitegevuseks oli kinnisvaraarendus. 03.02.2009 omandati kaks kinnistut Pärnumaal Valgeranna külas hinnaga 109 150 000 krooni (6 975 956,44 eurot). Majandusaasta aruannetest nähtub, et 2010. a ja 2011. a puudus äriühingul majandustegevus, 2012. majandusaasta aruannet ei ole esitatud. 27.02.2013 müüdi kinnistud XXX OÜ-le (registrikood XXX). Nõuetekohaseid vara ja võlgade nimekirju ei ole võlgnik esitanud. XXXS.p.A. on esitanud võlgniku vastu nõude 1 096 041,10 eurot (sh põhinõue 500 000 eurot). Võlgniku väitel on bilansist maha kantud kohustus XXXS.p.A. laenu (490 000 eurot) ja intressi (110 400 eurot) osas kui aegunud nõue. Bilansist nähtub, et konto muud pikaajalised võlad on 2013. a jooksul vähenenud 6 445 800 eurolt 545 000 euroni, kuna perioodil 01.01.2013 - 03.04.2013 toimus ettevõttes investorite laenude allutamise sissekandmine bilanssi, ülejäänud kohustused olid allutatud laenud, millele on eelistatud kõik teised kohustused. Bilansist nähtub reservi moodustamine. Võlgniku selgitusel loodi reservkapital osanike ja kolmandate isikute nõusolekul nendepoolsete finantslaenude suunamise teel reservkapitali. Vastavaid osanike otsuseid ja kolmandate isikute nõusolekuid ei ole esitatud. Aruande kohaselt moodustavad võlgniku kohustused kokku 833 251 eurot ning lisaks on võlgniku vastu esitatud nõudeid, mida võlgnik ei tunnista kokku summas 2 077 191,14 eurot. Muuhulgas on XXX S.A esitanud kohtule hagi võlgnikult 1 096 068,49 euro väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-13-6439). Võlgnikul on nõue XXX OÜ (registrikood XXX) vastu 1 000 000 euro saamiseks. Vastav summa tuli tasuda eelmainitud XXX külas asuvate kinnistute eest 2 kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Kinnistute müügileping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus sõlmiti 27.02.2013. 22.03.2013 müüs XXX OÜ (registrikood XXX) kinnistud hinnaga 200 000 eurot XXX OÜ-le (registrikood XXX). XXX OÜ (registrikood XXX) vastu olev nõue ei ole tagatud ning haldurile ei ole teada, kas XXX OÜ-l (registrikood XXX) on rahalisi vahendeid oma kohustuse täitmiseks. Aruande kohaselt võib võlgniku vara väärtuseks hinnata kokku 1 005 647,58 eurot, sh nõue XXX OÜ (registrikood XXX) vastu. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et juhul, kui kohus leiab, et XXXS.p.A. nõue summas 1 096 041,10 eurot ei ole aegunud, samuti kui on põhjendatud XXX S.A. nõue kohtule esitatud

summas 1 096 068,49 eurot (põhivõlgnevus summas 500 000 eurot, intressid summas 50 068,49 eurot ja viivised summas 546 000 eurot), siis ületab võlausaldajate nõuete suurus varade suuruse märkimisväärselt ning võlgnikul puudub sellisel juhul vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Menetluse käik Harju Maakohus jättis 10.05.2013 määrusega pankrotiavalduse rahuldamata ja pankroti välja kuulutamata, kuivõrd leidis, et uuritud tõendite põhjal pole võimalik tõsikindlalt väita, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. XXXS.p.A. esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus tühistas 31.10.2013 määrusega Harju Maakohtu 10.05.2013 määruse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kohtule esitatud tõendid ei võimalda järeldada võlgniku püsivat maksejõuetust ning avalduse aluseks on vaieldav nõue. Võlausaldaja nõue tuleneb 29.02.2008 sõlmitud laenulepingust ning kohtule esitatud tõendid kinnitavad üheselt, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on sissenõutav nõue võlgniku vastu. Ringkonnakohus leidis ka seda, et võlgniku poolt menetluse kestel esitatud vastuväited nõudele on ebajärjekindlad, vastuolulised ja tõendamata. Seoses võlgniku poolt tema ainsaks varaks olnud kinnistuste võõrandamisega leidis ringkonnakohus, et tuvastatud asjaolude pinnalt viitab võlgniku selline tegevus üheselt soovile kaitsta end varatuks tegemisega võlausaldajate nõuete vastu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et antud juhul puudus maakohtul alus asuda seisukohale, et võlgniku varad ületavad tema kohustusi. Kohtumääruse põhjendused 03.02.2014 toimunud kohtuistungil jäi võlausaldaja pankrotiavalduse juurde. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja jäi oma vastuväidete juurde. Ajutisel halduril aruandele täiendusi polnud. Ajutine haldur palus nimetada pankroti väljakuulutamise korral pankrotihalduriks tema asemel teine isik. Võlausaldaja oli nõus vastava ajutise halduri ettepanekuga. 23.04.2013 taotluses palus ajutine haldur määrata ajutise halduri tasuks 1080 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 356,40 eurot, kokku 1436,40 eurot. Ajutise halduri tasu palub ajutine haldur kanda enda arvelduskontole. Võlausaldaja ja võlgnik ajutise halduri aruandele ning tasu suurusele vastuväiteid ei ole esitanud. Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja XXXOÜ pankrot tuleb välja kuulutada. Pankrotihalduriks nimetab kohus kooskõlas pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 6 Tarvo Lindma, kes on andnud kohtule vastava nõusoleku. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel vaidlus selles, kas XXXOÜ puhul on tegemist maksejõuetu ettevõttega või mitte. Võlausaldaja on pankrotiavalduse esitanud põhjusel, et võlgnik pole tagastanud 29.02.2008 laenulepingu alusel laenatud summat, mille suuruseks oli pankrotiavalduse esitamise aja seisuga 1 096 041,10 eurot, sh intressid ja viivised. Võlgnik kohustus laenu tagastama hiljemalt 28.02.2010, kuid võlgnik seda teinud pole. Võlgnik leiab, et võlausaldaja pole suutnud põhistada XXXOÜ maksejõuetust ega tõendada selge nõude

olemasolu XXXOÜ vastu. Harju Maakohus jättis 10.05.2013 määrusega pankrotiavalduse rahuldamata ja pankroti välja kuulutamata. Nimetatud määruses on kohus asunud seisukohale, et püsiv maksejõuetus pole tõendatud ning tegemist on vaieldava nõudega. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on 10.05.2013 määruses hinnanud tõendeid ebaõigesti ning teinud seetõttu ebaõige lõppjärelduse. Kohus leiab, et esitatud tõendid on piisavad järeldamaks seda, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning avalduse aluseks on selge nõue. Seoses nõude olemasolu ja selgusega märgib kohus järgmist. Antud juhul tuleneb võlausaldaja nõue 29.02.2008 sõlmitud laenulepingust ning kohtule esitatud tõendid kinnitavad üheselt, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on sissenõutav nõue võlgniku vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita kindlaksmääratud tähtajal. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenulepingu punkti 3.1. kohaselt kohustus võlgnik laenu tagastama 2 aasta jooksul alates lepingu sõlmimise päevast. Arvestades, et laenuleping sõlmiti 29.02.2008, siis saabus laenu tagastamise tähtpäev tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsüS) § 135 lg 2 ja TsÜS § 136 lg 2 alusel 28.02.2010. TsÜS § 137 lg 1 kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega muutus laenulepingust tulenev võlausaldaja nõue võlgniku vastu sissenõutavaks 01.03.2010. Asjaolu, et võlgnik on andnud ajutisele pankrotihaldurile valikuliselt teavet oma vara ja kohustuste kohta või et tema raamatupidamine võlausaldaja nõuet ei kajasta, ei muuda nõuet ebaselgeks. Kohus märgib, et vaidlusaluse rahasumma saamisele ei ole võlgnik vastu vaielnud, kuid on kogu menetluse kestel esitanud ebajärjekindlaid ning vastuolulisi seisukohti raha ülekandmise asjaolude ja aluste kohta. Võlgnik on leidnud menetluse kestel, et võlgnetav summa on üle kantud alusetult ja kuivõrd tegemist oli alusetu rikastumise olukorraga, siis oli nõue enne pankrotiavalduse esitamist juba aegunud. Lisaks eeltoodule on võlgnik väitnud, et võlausaldaja nõue koos teiste nõuetega on kantud võlgniku reservkapitali. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Siinkohal märgib kohus, et võlgnik pole esitanud osanike otsuseid ega kolmandate isikute nõusolekuid nõuete reservkapitali kandmise kohta. Seega pole võlgnik oma väidete tõendamiseks tõendeid esitanud ning kohus leiab sellest tulenevalt, et vastavad väited on tõendamata ja kohus jätab need arvesse võtmata. Menetluse kestel on võlgnik avaldanud veel seisukohta, et võlausaldaja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, sest laenu anti kapitalisissemakseks. Kohus märgib, et ka selle väite tõenduseks pole võlgnik esitanud samuti ühtki tõendit, mistõttu jätab kohus ka selle väite arvesse võtmata. Seoses võlgniku väitega rahasumma alusetu ülekandmise ja nõude aegumise kohta märgib kohus, et võlausaldaja on veenvalt tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning tegemist pole nõudega, millele saaks aegumist kohaldada. Kuivõrd võlgnik leidis, et võlgniku poolt pole laenulepingut allkirjastanud pädev isik, siis on võlausaldaja kohtule selgitanud, et võlgniku poolt on laenulepingu allkirjastanud juhatuse liige XXX (isikukood XXX). Sealjuures on võlausaldaja esitanud kohtule XXXOÜ ainuosaniku 22.02.2008 otsuse, millega nimetati

juhatuse liikmeks XXX (isikukood XXX) ning tema volitused algasid otsuse kohaselt samuti 22.02.2008. Kohus märgib selgitavalt, et äriregistri kanne ei oma õigustloovat tähendust ning XXX (isikukood XXX) oli pädevus tegutseda juhatuse liikmena alates osaniku vastavasisulise otsuse tegemisest. Seega on laenuleping allkirjastatud võlgniku pädeva esindaja poolt. Asjaolu, et laenulepingu sissejuhatavas osas on märgitud võlgniku esindajaks endine juhatuse liige XXX ei oma kohtu hinnangul antud juhul tähtsust, sest vaidlustatud pole seda, et laenulepingu on tegelikult allkirjastanud XXX (isikukood XXX), kellel oli ka vastav pädevus. Võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse 28.02.2013 ning leiab, et esitamise tähtpäev oli 28.02.2013, kuivõrd laenulepingust tuleneva nõude tagastamise tähtaeg oli 28.02.2010. Kohus nõustub võlausaldaja vastava seisukohaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 136 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 1 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei saa nõudele kohaldada aegumist. Eeltoodust nähtub, et võlgnik pole esitanud tõendeid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et võlausaldaja nõue võlgniku vastu pole selge või et see pole muutunud sissenõutavaks või et sellele kohalduks aegumine. Pankroti väljakuulutamise eelduseks on võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamine. Ajutise halduri aruandes on märgitud, et võlgniku majandusaasta aruannetest nähtub, et 2010. a ja 2011. a puudus äriühingul majandustegevus ning 2012. majandusaasta aruannet ei ole esitatud. 27.02.2013 müüdi võlgniku ainsaks varaks olevad kinnistud („XXX “, Valgeranna küla, XXX, registriosa number XXX, katastriüksuse number XXX) ja „XXX “, XXX, registriosa number 3439606, katastriüksuse number XXX) XXX OÜ-le (registrikood XXX). Aruande kohaselt võib võlgniku vara väärtuseks hinnata kokku 1 005 647,58 eurot, sh nõue XXX OÜ (registrikood XXX) vastu, mille suuruseks on 1 000 000 eurot. Aruande kohaselt moodustavad võlgniku kohustused kokku 833 251 eurot ning lisaks on võlgniku vastu esitatud nõudeid, mida võlgnik ei tunnista kokku summas 2 077 191,14 eurot. Ajutine pankrotihaldur on sealjuures seisukohal, et juhul, kui kohus leiab, et XXXS.p.A. nõue summas 1 096 041,10 eurot ei ole aegunud, samuti kui on põhjendatud XXX S.A. nõue (tsiviilasjas nr 2-13-6439) kohtule esitatud summas 1 096 068,49 eurot, siis ületab võlausaldajate nõuete suurus varade suuruse märkimisväärselt ning võlgnikul puudub sellisel juhul vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Vaidlust ei ole antud juhul selles, et alates aastast 2010 võlgnikul majandustegevus puudub. Kohus märgib, et 2011. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli võlgniku eelmiste aruandeperioodide ja aruandeaasta kahjum kokku 343 512 eurot. Samuti on viidatud majandusaasta aruandes vandeaudiitor väljendanud, et XXXOÜ kohustused seisuga 31.12.2011 ületavad oluliselt käibevarasid, kusjuures puuduvad laekuvad rahavood, millega katta lühiajalisi kohustusi. Ühtlasi märgib kohus, et nende nõuete kohta, mida võlgnik ei tunnista, ei ole ta haldurile andmeid esitanud ega ole neid nõudeid kajastatud ka tema bilansis. Võlgniku sisuliselt ainsaks varaks on XXX OÜ-lt (registrikood XXX) laekumata 1 000 000 eurot, mille aluseks on 27.02.2013 sõlmitud kinnistute müügileping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus ning mille tasumise tähtaeg oli 27.04.2013. Kõnealuse tehingu tegi võlgnik pärast pankrotihoiatuse saamist, võõrandades oma vara endaga seotud äriühingule, kuivõrd XXXX OÜ (registrikood XXX) juhatuse liikmeks on samuti XXX (isikukood XXX). Sealjuures ei ole ostja kohustus müügihinna tasumiseks mitte millegagi tagatud. Selline käitumine viitab kohtu hinnangul üheselt soovile kaitsta end varatuks tegemisega võlausaldajate nõuete vastu. Kinnistute omandaja XXX OÜ (registrikood XXX) võõrandas sealjuures samad kinnistud vähem kui kuu aja pärast, s.o 22.03.2013 edasi XXX OÜ-le (registrikood XXX) 200 000 eurot eest. Kohus

leiab eeltoodu alusel, et võlgniku kohustuste suuruseks on vähemalt 1 929 319,49 eurot (1 096 041,10 eurot + 833 251 eurot) ning vara suuruseks 1 005 647,58 eurot, millest nõue XXXOÜ (registrikood XXX) vastu moodustab 1 000 000 eurot. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et antud juhul ületavad võlgniku kohustused tema vara olulisel määral, ta pole suuteline täitma kohustusi võlausaldajate ees ning maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Kuivõrd võlgnikul on olemas vara pankrotimenetluse kulude katteks, siis tuleb pankrot välja kuulutada. Pankrotimenetluse käigus tuleb halduril anda täpsem hinnang maksejõuetuse põhjuste, s.h juhatuse tegevuse, kohta ning vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste kohta. PankrS § 85 lg 1 järgi peab võlgnik kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Võlgnik on kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara, sealhulgas kohustuste nimekirjaga. Kooskõlas PankrS §-ga 89 lg 1 p 1 võib kohus teabe andmise kohustuse täitmata jätmisel võlgnikku trahvida, kohaldada tema suhtes sundtoomist või aresti kuni kolmeks kuuks. PankrS § 150 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas ajutise halduri tasu ning ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. PankrS § 23 lg 1, 2 ja 3 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Ajutine haldur on esitatud aruande kohaselt kulutanud PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks 12 tundi ning palub määrata ajutise halduri töötasuks 1080 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 356,40 eurot, kokku 1436,40 eurot. Töötasu arvutamisel on ajutine haldur lähtunud tunnitasu määrast 90 eurot. Kohus leiab, et ajutise halduri nõutud tasu ja tehtud kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlausaldaja ja võlgnik ei ole ajutise halduri tasu suurusele vastuväiteid esitanud. PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse ajutise halduri tasu ja tehtud vajalikud kulutused pankrotivarast. Tulenevalt eeltoodust tuleb ajutise halduri tasu kogusummas 1436,40 eurot, välja mõista võlgnikult, XXXOÜ-lt. Kooskõlas PankrS § 150 lg 1 p 1 ja lg 2 jätab kohus kõik pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.