Täitmine › Kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue Hagiavalduse kohaselt toimus 23.12.2011 hageja ja tema abikaasa kostja I elukohas aadressil XXX, hageja ja tema abikaasa kasutatavates sõiduautodes läbiotsimine, mille käigus võeti ära mh järgmine vara: 1) sularaha 7158 EEK, 7600 SEK, 15 LVL, 20 GBP, 1914 USD, 11 775 EUR; 2) kuldplaat Valcambi 100 gr Fine Gold; 3) kuldehted; 4) numismaatilise väärtusega lahtilõikamata rahapoognad: 25 EEK, 100 EEK ja 500 EEK; 5) käekell Kenneth Cole; 6) käekell Longines; 7) käekell Rolex Oyster Perpetual Air King. Kohtutäitur arestis 03.01.2012 otsuse kohaselt eeltoodud vara. Kohtutäitur arestis vara uuesti 03.12.2012. Hageja on sõlminud kostjaga I kaks abieluvaralepingut: 1) 16.05.2006 abieluvaraleping, mille p 3.3 kohaselt on abikaasade ühisvaras olev ning tulevikus omandatav vara abikaasade ühisvara ning 2) 07.10.2008 USA-s sõlmitud abieluvaraleping, mille kohaselt kuulub abikaasade omandatav vara hagejale. Mõlemad lepingud on kantud abieluvararegistrisse (kanne nr 1587). Eeltoodust tulenevalt pole tegemist võlgnikule (kostjale I) kuuluva varaga. USA-s täiendava abieluvaralepingu sõlmimise põhjuseks olid laenusuhted abikaasaga. Hageja andis abikaasale laenu (02.08.2008 maksekorraldus summas 300 000 EEKi, 05.08.2008 maksekorraldus summas 5 700 000 EEKi, 11.08.2008 maksekorraldus summas 400 000 EEKi, 22.09.2009 maksekorraldus summas 750 000 EEKi), kogusummas 7 150 000 EEKi ehk 456 968 eurot. Laenukohustuste tagamiseks sõlmis hageja pandilepingu ja laenulepingud ning lisaks 07.10.2008 abieluvaralepingu. Abieluvaralepingus on kirjas ka säte, et abikaasa kohustub hagejale hüvitama AS-ile SEB Pank tema poolt tasutud laenumakse summas 2,7 miljonit EEKi. Abieluvaraleping kinnitati 20.01.2012 apostilliga nr XXXvastavalt 05.10.1961 Haagi konventsioonile. Konventsiooni art 3 kohaselt on ainsaks formaalsuseks, mille täitmist võib nõuda juhul, kui on vaja kinnitada allkirja või dokumendil oleva pitseri või templi ehtsust või allakirjutanud isiku pädevust, art-s 4 kirjeldatud tunnistus, milleks on apostill. Hageja kui vara omaniku suhtes ei toimu täitemenetlust. Seega on käsutamispiirangud hageja varale põhjendamatud. Hageja töötab, saab regulaarset tulu ning tema varaline seis võimaldab tal vara omada. Just eelnevalt võttis ta välja lapsehooldusraha, et välisreisiks valuutat vahetada, millest oli tingitud veidi suurem sularahasumma kodus. Sissenõudja (kostja II) on kogu menetluse käigus jätnud arvestamata hageja ja kostja I abieluvaraliste suhetega, kuigi hageja ja kostja I on seda korduvalt selgitanud. Arestitud raha koosnes töötasudest ja reisidelt järgijäänud rahast. Kuldplaadi ostis hageja Tavidist. Kuldehted – ripats kuldristiga, kaks lipsunõela ja meeste mansetinööbid kuuluvad hagejale, sest need on soetatud pärast USAs sõlmitud abieluvaralepingut ja pandilepingut. Sama kehtib käekellade Kenneth Cole’i ja Longines kohta. Rahapoognad ostis hageja Tavidi kaudu. Asjade kuuluvuse osas ei sisaldu läbiotsimisprotokollides täpne teave, sest uurija Tiina Kaber istus elutoas ning 5 läbiotsijat tõid talle teistest tubadest asju, fikseerides asjade toomise üksnes toa, mitte koha täpsusega. Raha võeti hageja käekottidest, sahtlitest ja tema riiete taskutest, seega ei saa olla tegemist kostja I varaga. Ka autodest leitud vara kuulub hagejale. Võetuse käigus rikuti menetlusreegleid.

Hageja taotleb järgmise vara arestist vabastamist: 1) sularaha 7158 EEK, 7600 SEK, 15 LVL, 20 GBP, 1914 USD, 11 775 EUR; 2) kuldplaat Valcambi 100 gr Fine Gold; 3) kuldehted (valge kullasulamist kaelakett koos ristiga, mansetinööbid, lipsunõelad); 4) numismaatilise väärtusega lahtilõikamata rahapoognad: 25 EEK, 100 EEK ja 500 EEK; 5) käekell Kenneth Cole; 6) käekell Longines; 7) käekell Rolex Oyster Perpetual Air King. Samuti nõuab hageja arestitud raha pealt viiviseid perioodist 23.11.2011-30.06.2013 seadusjärgses määras (4180,28 eurot). Kostja I leiab, et hagi tuleks rahuldada. Kostjale I on jäänud arusaamatuks, mis alusel arestiti vara enne täitmisteate kättetoimetamist ja millise arestimisakti alusel on vara arestitud. Maksu- ja Tolliamet teostas läbiotsimise, pärast mida esitas kostja I taotluse vara tagastamiseks. Sellele vastuseks aga kostja II arestis läbiotsimise käigus saadud vara, kuigi teadis, et tegemist on hagejale kuuluva varaga. Kostja II on käitunud pahatahtlikult. USA-s 07.10.2008 sõlmitud abieluvaralepingu lisa b kohaselt kuulub kogu mehe poolt tulevikus omandatav vallasvara naisele. Leping esitati tutvumiseks läbiotsimise ajal ka kostjale II, kes sellest hoolimata naisele (hagejale) kuuluva vallasvara arestis. Pärast läbiotsimist oli leping kostja II valduses, mistõttu ei saanud kostja I seda varem abieluvararegistrile esitada. Asjaolu, et leping oli kostja II valduses, tõendab uurija Tiina Kaberi 21.12.2011 kiri kostja II-le. Abieluvaralepingu esitamine kostjale II välistab eelduse asjade kuulumisest kostjale I. See, et tegemist oli hagejale kuuluva varaga, oli selge juba läbiotsimise käigus. Seda kinnitab asjade ja raha leiukoht. Kostja I viitas läbiotsimisel eraldi iga võetuse juures abieluvaralepingule. Läbiotsimisprotokollidest nähtuvalt võeti sularaha ära eranditult hageja valdusest. Kostjal I ei võimaldatud läbiotsimise ajaks kutsuda tunnistajaid, mistõttu on ainsateks tõenditeks läbiotsimisprotokollid. Asjade kuuluvuse osas pole protokollides kajastatu täpne. Asjade võtmist fikseeriti vaid toa täpsusega, mitte kohaga. Raha ja asjad võeti ära hageja käekottidest, sahtlitest ja tema riiete taskutest, mistõttu ei saa olla tegemist kostja I varaga. Ära võeti Rolexi kell, mis kuulub ilmselgelt naistekellade seeriasse, samuti on kella sertifikaat väljastatud naise nimele. 23.11.2011 XXXteostatud läbiotsimise protokolli kohaselt leiti elutoast kööki viivast kummutist Eesti Panga lahtilõikamata rahapoognad. Protokolli on jäänud märkimata, et viidatud kapis olid hageja asjad. Sissenõudja ja kohtutäitur on poognaid käsitlenud kui autost leitud raha. 23.11.2013 toimunud läbiotsimisprotokollis (lk 8) on kirjas, et magamistoas akna all olevast kummutist leiti 100 gr Valcambi puhta kulla kang. Tegelikult polnud tegemist kummuti, vaid lapse mähkimislauaga, milles asusid hagejale kuuluvad esemed. Kullakang oli koos raha ja pangast hageja poolt välja võetud sularaha väljamakse kviitungiga rasedale isikule väljastatud raseduskaardi „Fertilitas“ kausta vahel. Samas protokollis on vääralt kajastatud, et elutoast riidekapi kõrvalt põrandalt leiti raha. Tegelikult oli raha hageja käekotis. Protokolli lk-l 9 on märgitud, et vannitoast kapi pealt ja koti seest leiti raha. Tegemist oli hageja käekottidega. Samuti oli protokolli lk-l 9 märgitud, et elutoast leiti köögiukse kõrvalt riiuli sahtlist sularaha. Tegemist oli hageja isiklike asjade hoiustamiseks mõeldud sahtliga. Protokolli lk-l 10 on mainitud, et sularaha korjati hageja riiete taskutest ja käekotist. Kostja II on vääralt protokollidesse märkinud, justkui on kostja I autode kasutaja. Nähtuvalt tehnilisest passist on MB registreerimisnumbriga XXXkasutajaks hageja, kuni uue sõiduki ostmiseni rentis seda OÜ XXX. Läbiotsimisele eelneval perioodil pole kostja I autot kasutanud.

Seega on vähetõenäoline, et sõidukis oleva raha kuulunuks kostjale I. Ka Hummer registreerimisnumbriga XXXkuulub hagejale, enne uue auto soetamist 20.08.2011 kasutas seda OÜ XXX. Kostja I pole nimetatud autot kasutanud. Seega on vähetõenäoline, et sõidukis olev raha kuulunuks kostjale I. Sõiduk registreerimisnumbriga XXXkuulus eelnevalt kostja I emale, mitte OÜ-le XXX. Auto oli välja renditud ja parkis ajutiselt Hundinuia tee hoovis, kostja I ema elab Soomes ja kasutab autot Eestis käies. Läbiotsimisele eelnenud perioodil kostja I autot ei kasutanud. Asjaolu, et tegemist on hagejale kuuluva varaga, on loogiline, sest hageja müüs 01.08.2008 XXX kinnistu 11 000 000 krooni eest. Samuti on hagejal erinevalt kostjast I olnud viimased aastad püsiv teenistus. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. Peale viidete abieluvaralepingutele pole hageja vara omandiõiguse osas rohkem tõendeid ega põhjendusi esitanud, mistõttu on maksuhaldur seisukohal, et väited arestitud vara kuulumisest hagejale on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaolu, et hagi lisana on esitatud Ameerika Ühendriikides sõlmitud abieluvaraleping, ei piira automaatselt sissenõudja õigust ega kohtutäituri kohustust pöörata sissenõuet abikaasade ühisvarasse kuuluvale võlgniku varale. Perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 2 sätestab, et kui abikaasad muudavad nende suhtes PKS § 24 järgi kehtivat varasuhet või lõpetavad varasuhte, on muudatustel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus ainult siis, kui need on abieluvaralepinguna kantud abieluvararegistrisse või kui abieluvaralepingu olemasolu oli kolmandale isikule teada. Kohtutäiturile sai Ameerika Ühendriikides sõlmitud abieluvaraleping teatavaks alles pärast vara arestimist. Kahtluse all on ka Ameerika Ühendriikides sõlmitud lepingu kehtivus. Vastavalt PKS §-le 60 sõlmivad abikaasad abieluvaralepingu isikulikult ning notariaalselt tõestatud vormis. Hagile lisatud lepingust ei nähtu, et see oleks notariaalselt tõestatud. Leping on küll mõlema abikaasa poolt allkirjastatud, ent sisaldab vaid viidet, et: „Eelneva dokumendi kinnitas minu juures täna, 1. oktoobril 2009. aastal /.../ XXX, keda ma isiklikult tunnen“. Maksuhalduril puuduvad andmed, et sellise märkega lepingut oleks võimalik käsitada notariaalselt tõestatuna. Ameerika Ühendriikides sõlmitud abieluvaralepingule pole lisatud notariaalakti, mis vastaks tõestamisseaduse (TõS) §-le 1, § 9 lg-tele 1 ja 3 ning § 10 lg-tele 1 ja 2. TõS § 1 kohaselt koostab notar tehingu tõestamiseks TõS 2. ptk-is sätestatud korras notariaalakti, ilma milleta on tõestamine tühine. Tulenevalt TõS § 9 lg-st 1 märgib notar notariaalakti enda ja osalejate isikuandmed ning osalejate poolt avaldatu ning nimetatud andmeteta on tehingu tõestamine tühine. TõS § 10 sätestab, et notariaalakti märgib notar osaleja kohta nii täpsed isikuandmed, et kahtlus ja segiajamine on välistatud. Sama sätte lg 2 kohaselt märgib notar, millisel viisil ta osaleja isiku tuvastas ja kui notar tunneb osalejat isiklikult, märgib ta selle asjaolu notariaalakti. Kui lugeda tinglikult notariaalaktiks lepingu lehekülge, millel on XXXallkiri, siis selles pole kajastatud osalejate andmed piisava täpsusega, samuti ei nähtu nende poolt avaldatu. Nimetatud tingimuste mittetäitmine on notariaalakti tühisuse aluseks. Samuti ei selgu, millisel viisil notar hageja isiku tuvastas või kas seda üldse tehti. TõS § 22 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui tehingu ese võib olla abikaasade või endiste abikaasade ühisvara, märgib notar notariaalakti osaleja perekonnaseisu, kuidas ta selle tuvastas ja miks tehingu ese võib kuuluda ühisvara hulka, ning asjaõiguslepingu tõestamisel märgib notar notariaalakti tehingu omandaja perekonnaseisu ja selle tuvastamise alused. Kuna käsitletava abieluvaralepingu sisust nähtuvalt puudutab see abikaasade ühisvara ning lisa B kohaselt ka kinnisvara, siis pole selle koostamisel lähtutud ka TõS § 22 lg-test 1 ja 2.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 13 lg 1 sätestab, et abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks eeldatakse, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kohtutäitur võib nimetatud asja arestida ja müüa. Eeldus ei kehti lahus elavate abikaasade puhul. Läbiotsimine toimus kostja I elukohas ja XXX valduses olnud sõidukites. Antud juhul oli kogu arestitud vara asjaõigusseaduse § 323 mõistes kostja I valduses ning valdavas enamikus oli tegemist asjadega, mis oma olemuselt sobivad kasutamiseks ühele abikaasale. Arestitud vara hulka on jäänud olemuslikult kostja I kasutatavad ehted (valge kullasulamist kaelakett koos ristiga, halli värvi metallist mansetinööbid, kollasest kullasulamist mansetinööbid, kollasest kullasulamist lipsunõel kividega, kullast lipsunõel), ülejäänud ekspertiisiaktis nr Z 2-36 toodud ehted kui olemuselt naisterahva kasutatavad asjad on hagejale tagastatud. Seega pole hageja lükanud ümber TMS § 13 lg-s 2 sisalduvat, mille kohaselt abikaasa isiklikuks kasutuseks sobiva asja puhul eeldatakse, et asi kuulub abikaasale, kes seda asja peaks selle olemuse kohaselt kasutama. 23.11.2011 läbiotsimisprotokollis on tõepoolest XXXmärkus „Vaidlen vastu naise asja võetusele“, kuid sellest ei saa järeldada, et kohtutäitur oli teadlik abieluvaralepingu olemasolust. Kohtutäitur esitas 23.01.2012 Harju Maakohtu kinnistusosakonnale päringu abieluvara registrikaartide väljastamiseks. 2008. aastal USA-s sõlmitud abieluvaralepingu kohta tehti kanne abieluvararegistrisse alles XXX. Hageja on viidanud, et ta võttis just kontolt välja lapsehooldusraha, et välisreisiks valuutat vahetada. Hagi täiendavale seisukohale lisatud konto väljavõttest nähtub, et töövõimetushüvitis summas 7 399,47 eurot laekus hagejale 21.01.2011 ja väljamakse summas 6 500 eurot on hagejale tehtud 14.03.2011. Läbiotsimine aadressil XXXtoimus samas alles 23.11.2011, mis on üle kaheksa kuu hiljem. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas tõendab 2010. a kohta esitatud palgatõend arestitud raha kuulumist hagejale 2011. a novembri lõpus. Hageja etteheited XXXtoimunud läbiotsimise kohta on asjakohatud, kuna käesolevas menetluses pole hagejal võimalik vaidlustada teise menetluse käigus läbi viidud menetlustoiminguid. Kostja I elukohast ja sõidukitest arestitud sularaha osas tehti 14.11.2012 ülekanne kostja I kohustuste katteks maksuhaldurile ning seda ei ole võimalik arestist vabastada, kuna raha on sissenõudjale edastatud enne seda, kui hageja on vastava hagi esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud menetlusosaliste kirjalike ja kohtuistungil väljendatud seisukohtadega ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tuvastatud on, et 23.12.2011 toimus hageja ja kostja I elukohas Rae vallas XXXläbiotsimine, mille käigus konfiskeeriti vara. Kohtutäitur arestis 03.01.2012 otsuse (kd I, tlk 10) kohaselt konfiskeeritud vara, keelas konfiskeeritud vara maksmise võlgnikule ning kohustas Maksu- ja Tolliametit kandma raha täiteasja nr 031/2011/5563 täitmiseks kohtutäituri ametikontole, keelas võlgnikul nõuet konfiskeeritud raha suhtes käsutada ning luges raha arestituks otsuse kättetoimetamisest arvates. Kohtutäituri 03.12.2012 vallasvara arestimise akti (kd I, tlk 51-52) kohaselt arestiti järgmised esemed: 1) kuldplaat 100 g; 2) valge kullasulamist kaelakett; 3) hallid metallist mansetinööbid; 4) kollasest kullasulamist mansetinööbid; 5) kollasest kullasulamist lipsunõel; 6) kullast lipsunõel; 7) rahapoogen, millel 25-kroonised rahatähed (kokku 45); 8) rahapoogen, millel 100-kroonised rahatähed (kokku 45), 9) rahapoogen, millel 500-kroonised rahatähed (kokku 40); 10) käekell kirjetega Kenneth Cole New York KC1518 S301-08; 11) käekell kirjetega Longines LungoMare L3.633.4 numbriga 33340669; 12) käekell kirjetega Rolex Oyster Perpetual Air-King Z603873.

Hageja ja kostja I on toonud mitmeid väiteid XXX toimunud läbiotsimise ja vara konfiskeerimise menetluse läbiviimise menetluse rikkumise kohta. Kohus selgitab, et vara aresti alt vabastamise hagi lahendamise käigus ei tule käsitleda vara konfiskeerimise menetluse õiguspärasust, vaid lahendada küsimus, kelle omandis on arestitud esemed, mistõttu ei võta kohus seisukohta läbiotsimise ja vara konfiskeerimise menetluse võimalike rikkumiste osas. Hageja leiab, et tuginevalt USA-s 07.10.2008 sõlmitud abieluvaralepingule kuulub eelviidatud arestitud vara hagejale. Abieluvaraleping kanti Eesti abieluvararegistrisse 22.02.2012 kandeavalduse alusel 21.03.2012. Eelnevalt oli abieluvararegistrisse 29.05.2007 kantud märge „XXX lahusvaraks on kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu“. Hageja selgituste kohaselt sõlmiti USA-s vastavasisuline abieluvaraleping põhjusel, et tagada hageja poolt kostjale I antud laenu. Hageja ja kostja I abielu on sõlmitud XXXEestis (I kd, tlk 21). Abielu sõlmimise ajal (kuni 31.12.2009 kehtinud) perekonnaseaduse redaktsiooni (PKS v.r.) § 14 lg 1 kohaselt on abikaasade abielu kestel omandatud vara ühisvara. Seega kehtis alates abielu sõlmimisest hageja ja kostja I vahel ühisvararežiim. 29.05.2007 sõlmitud notariaalselt tõestatud lepinguga muudeti ühisvararežiimi Eestis sõlmitud abieluvaralepinguga (I kd, tlk 21-26) selliselt, et kinnistusregistrisse registriossa nr XXX kantud kinnistu jäi hageja lahusvaraks. Lepingu p-s 5.1 sätestatu kohaselt määrati sellega abikaasade varalisi õigused ja kohustused erinevalt perekonnaseaduse 3. peatüki 3. jaos sätestatust. Lepingu p-s 3.3 sätestati, et ülejäänud abikaasade ühisvaras olemasolev ning tulevikus omandatav vara on abikaasade ühisvara. Seega kehtis alates 29.05.2007 hageja ja kostja I abieluvara suhtes ühisvararežiim, millest erandina kuulus naisele lahusvarana registriossa nr XXX kantud kinnistu. Arestitud vara kuuluvuse määratlemisel omab tähtsust USA-s 07.10.2008 sõlmitud abieluvaralepingu mõju abikaasade vararežiimile. Hageja ja kostja I soovivad USA-s sõlmitud abieluvaralepingut kohaldada Eestis ning on lasknud selle kanda Eesti abieluvararegistrisse. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et vastavalt 05.10.1961 Haagi konventsiooni (välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni) art-le 3 kinnitab lepingule lisatud apostill (I kd, tlk 43) abieluvaralepingu sõlmimisel osalenud notari pädevust. Kohus leiab, et Eestis abieluvaralepingu sõlmimisele kehtestatud täpsete vormi- ja notariaalse tõestamise nõuete järgimata jätmine ei muuda lepingut Eesti õigusruumis tühiseks, kui leping on notariaalselt tõestatud vastavalt tõestamise koha reeglitele. Kohtu hinnangul on USA-s sõlmitud abieluvaralepingu kehtivuse eelduseks Eesti õigusruumis see, et leping vastaks sisuliste eelduste poolest Eestis lepingu sõlmimise ajal kehtinud abieluvaralepingut puudutavale regulatsioonile. Perekonnaseaduse v.r. § 8 kohaselt võivad abikaasad abieluvaralepinguga kindlaks määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt 3. peatüki 3. jaos sätestatust, kui seadusest ei tulene teisiti. Perekonnaseaduse v.r. § 9 lg 1 määratleb, milles abikaasad võivad abieluvaralepingus kokku leppida. Abieluvaralepinguga võidakse kindlaks määrata, milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks (p 1), milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara (p 2), kuidas abikaasade ühisvara vallata, kasutada ja käsutada (p 3), kuidas abikaasade ühisvara jagada (p 4), abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel (5) ning abikaasade muud vastastikused varalised õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega (p 6). USA-s sõlmitud abieluvaralepingu lisa B (I kd, tlk 46) kohaselt kuulub kogu vallasvara, mille tulevikus omandab mees, naisele. Sisuliselt on abieluvaralepinguga lepitud kokku, et kogu mehe poolt omandatav vara on naise lahusvara. Perekonnaseaduse vanas redaktsioonis kehtis põhimõte, et kokku võib leppida abikaasade muudes vastastikustes õigustes ja kohustuses, kui see pole vastuolus seadusega (§ 9 lg 1 p 6). Seega tuleb arestitud vara omaniku

kindlaksmääramiseks analüüsida, kas säte, mille kohaselt kuulub abikaasade poolt omandatav vallasvara hagejale lahusvarana, on Eesti õigusega kooskõlas. Abieluvaralepingule sätestatud piiranguid on täpsustatud alates 01.10.2010 kehtima hakanud perekonnaseaduses, mille §-s 59 on sätestatud numerus clausus süsteem sellele, mida abieluvaralepingus kokku leppida võib (abikaasad võivad lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte, kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või seaduses ettenähtud juhtudel varasuhet muuta). Kohtu hinnangul ei ole Eesti õigusega kooskõlas USA-s sõlmitud abieluvaralepingu režiim, mille kohaselt kuulub kogu mehe omandatav vallasvara hagejale lahusvarana. Abieluvaralepingu instituudi mõtteks on kas määratleda kindla varasuhte liigi rakendumine (so nt lahusvararežiimi, vara juurdekasvu režiimi vms rakendumine) või konkreetsete kõrvalekallete või muudatuste sätestamine kehtivast vararežiimist. Kui abikaasade vara suhtes kehtib ühisvararežiim, võivad abikaasad abieluvaralepinguga kokku leppida näiteks lahusvararežiimis või määratleda konkreetsed objektid, mis hakkavad kuuluma lahusvarana üksnes ühele abikaasale. See võimaldab ka kolmandatel isikutel (sh võlausaldajatel) abikaasade vahelisi varasuhteid mõista. Eeldatavalt määratakse abieluvaralepingus ühe abikaasa lahusvarasse kuuluvaks selline vara, mille tekkimisse sama abikaasa panustab/on panustanud. Vastasel juhul ei pruugi olla tegemist mitte abieluvaralepinguga, vaid pigem kinke- või müügilepinguga. Hageja ja kostja I kinnitavad, et USA-s sõlmitud abieluvaralepingu peamine eesmärk oli mitte abielust tulenevate varaliste õiguste ja kohustuste muutmine võrreldes seadusest tuleneva ühisvararežiimiga, vaid hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingute täiendav tagamine, mistõttu võib abieluvaralepingut vaadelda hoopis lepinguna, millega seati laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks täiendavaks tagatiseks kogu kostja I omandatav vallasvara. Sellise sisuga leping ei sea aga kostja I vara suhtes piiranguid kolmandatele isikutele, sh kostja I võlausaldajatele ega kohtutäiturile vara arestimisel. Asjaolu, et perekonnaseaduse v.r-s polnud abieluvaralepingu sisule kehtestatud niivõrd rangeid piiranguid kui hetkel kehtivas perekonnaseaduses, ei tähenda, et vana redaktsiooni kehtivuse ajal võinuks kokku leppida abielu ajal omandatud vara omandiõiguse igasuguses ja üldises üleminekus ühelt abikaasalt teisele. Pigem seondub abieluvaralepingu puhul lepinguvabadus sellega, et abikaasad võivad kokku leppida täiendavates tingimustes vara käsutamise osas või varaga seotud nõuete osas teatud vararežiimi lõppedes. USA-s sõlmitud abieluvaralepinguga kokkulepitud režiim jääb väljapoole Eesti perekonnaseaduses (nii uues kui ka vanas redaktsioonis) reguleeritud abieluvaralepingu mõttest, mistõttu ei saa seda käsitada abielust tuleneva kehtiva vararežiimi muutmise kokkuleppena Eesti õiguses. Eeltoodust tulenevalt ei saa USA-s sõlmitud abieluvaralepingut arvestada arestitud vara omandisuhete üle otsustamisel. Seetõttu leiab kohus, et hageja ja kostja I suhtes jäi endiselt kehtima seadusest tulenev ühisvararežiim, selle erisusega, et hageja lahusvara hulka jäi 18.05.2007 abieluvaralepinguga kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu. Alates 01.01.2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS u.r.) § 211 sätestab, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. PKS u.r. § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Sama seaduse § 27 lg 1 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega tuleb ka arestitud vara puhul eeldada, et tegemist on hagejale ja kostjale I ühiselt kuuluva varaga. PKS u.r. § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei loeta kummagi abikaasa lahusvara. Sama sätte lg 2 p 1 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara tema isiklikud tarbeesemed. Kohtu hinnangul on

tegemist esemetega, mis nende olemusest tulenevalt saavad kuuluda üksnes ühele abikaasale. Arestitud vara hulgast on selliseks varaks hallid metallist mansetinööbid, kollasest kullasulamist mansetinööbid, kollasest kullasulamist lipsunõel, kullast lipsunõel, käekell kirjetega Kenneth Cole New York KC1518 S301-08 ning käekell kirjetega Longines LungoMare L3.633.4 numbriga 33340669. Kuna tegemist on võlgniku lahusvaraga, pole viidatud esemete arestist vabastamine põhjendatud ning hagi jääb selles osas rahuldamata. Ühisvarale sissenõude pööramist reguleerib TMS § 14, mille lg 1 sätestab, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Sama sätte lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Käesoleval juhul on täitedokument koostatud üksnes võlgniku XXXsuhtes, mistõttu polnud ühisvarasse kuuluvate esemete arestimine lubatav. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada järgmise vara suhtes: 1) kuldplaat Valcambi 100 gr Fine Gold; 2) valge kullasulamist kaelakett; 3) rahapoogen, millel 25-kroonised rahatähed (kokku 45); 4) rahapoogen, millel 100-kroonised rahatähed (kokku 45), 5) rahapoogen, millel 500-kroonised rahatähed (kokku 40); 6) käekell kirjetega Rolex Oyster Perpetual Air-King Z603873. Järgnevalt analüüsib kohus arestitud sularahaga seonduvat. Maksu- ja Tolliameti kinnitusel kanti arestitud sularaha (7158 EEK, 7600 SEK, 15 LVL, 20 GBP, 1914 USD, 11 775 EUR) 14.11.2012 ülekandega XXXkohustuste katteks maksuhaldurile. Õige on kostja II seisukoht, et kuna sularaha on juba sissenõudjale võlgniku kohustuste katteks tasutud, pole vara enam aresti all ning pärast vara ülekandmist esitatud hagiga ei saa sularaha enam arestist vabastada. Kohus märgib täiendavalt, et hagejal võib olla nõue sissenõudja või võlgniku vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja esitas 23.05.2013 menetlusdokumendis taotluse mõista alates 23.11.2011 kuni vara üleandmiseni kostjatelt välja seaduslik viivis asjade väärtuselt ja rahalt (II kd, tlk 6). 13.06.2013 kohtuistungil täpsustas hageja, et tal pole rahalist nõuet ning taotleb vaid vara arestist vabastamist. Samuti selgitas hageja, et nõuab viivist arestitud raha pealt (II kd, tlk 59 pöördel). Kuna eelnevalt kohus leidis, et äravõetud sularaha enam aresti all pole ning selles osas hagi rahuldada ei saa, ei käsitle kohus ka hageja taotlust viivise väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning vabastab aresti alt järgmise vara: 1) kuldplaat Valcambi 100 gr Fine Gold; 2) valge kullasulamist kaelakett; 3) rahapoogen, millel 25kroonised rahatähed (kokku 45); 4) rahapoogen, millel 100-kroonised rahatähed (kokku 45), 5) rahapoogen, millel 500-kroonised rahatähed (kokku 40); 6) käekell kirjetega Rolex Oyster Perpetual Air-King Z603873. TMS § 222 lg 4 kohaselt vabastab kohtutäitur hagi rahuldamise korral vara aresti alt. Kooskõlas TsMS § 132 lg-tega 2 ja 5 on hagi hind 6000 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 350 eurot. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades (TsMS § 163) – hageja 33,33% ulatuses ning kostja I 33,33% ja kostja II 33,33% ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.