Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Marko Mõtsa hagi Rene Uusmaa vastu 4090 euro 35 sendi (64 000 krooni) saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-10765
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marko Mõtsa kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4090 eurot 35 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marko Mõts, esindaja vandeadvokaat Paavo Paas Kostja Rene Uusmaa, esindaja vandeadvokaat Andres Past
Asja läbivaatamise kuupäev
11. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-10765 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada Marko Mõtsa kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot oü BLV Büroo kontole nr 221044251966 (Swedbank).
4.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Marko Mõts (hageja) esitas 5. märtsil 2010 Harju Maakohtule Rene Uusmaa (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 64 000 krooni (4090 eurot 35 senti). Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 8. veebruaril 2007 lepingu, mille kohaselt kohustus hageja andma kostjale üle sularaha 160 000 krooni (10 225 eurot 86 senti) ja kostja kohustus tooma Saksamaalt kasutatud sõiduauto Volkswagen Passat ning andma selle hagejale üle hiljemalt
26.veebruaril 2007. Lepingu tekstist nähtuvalt sõlmis kostja lepingu OÜ Reviv Auto esindajana. Hageja tasus kostjale 160 000 krooni ning kostja andis 2. märtsil 2007 hagejale sõiduauto üle. Sõiduk
registreeriti hageja nimele. Sõiduki registreerimisel ja hiljem tehtud kontrollülevaatusel selgus, et sõiduk ei vasta kokkulepitud tingimustele. Hageja antud juhiste kohaselt pidi sõiduki väljalaskeaasta olema 2002 ja läbisõit 100 000 kuni 150 000 km. Kostja andis hagejale aga üle sõiduki, mille väljalaskeaasta oli 2001 ning tegelik läbisõit 251 000 km. Kostja varjas nimetatud asjaolusid hageja eest pahatahtlikult. Nimetatud parameetritele vastava sõiduauto tegelik väärtus oleks olnud 30–40% väiksem. Kuna sõiduauto ei vastanud kokkulepitud tingimustele ja poolte läbirääkimised jäid tulemuseta, kuna kostja ei tagastanud hagejale osa rahast ega asendanud üleantud sõidukit teisega, esitas hageja
25.juunil 2008 Harju Maakohtule OÜ Reviv Auto vastu hagi (tsiviilasi nr 2-08-27117), milles palus mõista OÜ-lt Reviv Auto välja lepingu alusel tasutud 160 000 krooni koos intressiga, sest talle ei ole nõuetekohast sõiduautot üle antud. Selles kohtuasjas tuvastas Tallinna Ringkonnakohus 29. septembri 2009. a otsuses asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, et hageja sõlmis käsunduslepingu kostja kui füüsilise isikuga, mitte kostja kui OÜ Reviv Auto esindajaga. Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et hagi on esitatud vale kostja vastu ning tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eelmises tsiviilasjas esitatud kohtu põhjendusi, esitas hageja hagi kostja vastu. Hageja on seisukohal, et aegumist ei tule kohaldada. Kuna kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi, tuleb asjas kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Kostja allkirjastas käsunduslepingu OÜ Reviv Auto nimel, kuigi teadis, et tal ei ole selleks volitusi. Sellega püüdis kostja vältida isiklikult käsundi täitmisest tulenevat vastutust. Lisaks sellele peatus nõude aegumine kuni esimese hagi esitamiseni, sest pooled pidasid sel ajal läbirääkimisi.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud, sest hageja esitas kostja vastu hagi pärast kolme aasta möödumist lepingu sõlmimisest, sõiduauto üleandmisest ja registreerimisest. Kostja täitis käsunduslepinguga võetud kohustusi hageja suhtes lojaalselt ja heauskselt. Alusetud ja paljasõnalised on hageja väited, et sõiduauto väljalaske aasta pidi olema 2002 ning läbisõiduks 100 000 kuni 150 000 km. Pooltel ei olnud kokkulepet väljalaske-aasta ega läbisõidu kohta. Isegi juhul, kui pooltel olnuks selline kokkulepe, kiitis hageja oma käitumisega teistele tingimustele vastava sõiduki heaks, kui registreeris selle oma nimele ja võttis oma valdusse. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kostjale auto kohta pretensioone esitanud.
3.Harju Maakohus rahuldas 29. märtsi 2012. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4090 eurot 35 senti ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 8. veebruaril 2007 lepingu sõiduauto ostmiseks. Lepingu kohaselt pidi kostja tooma hagejale hiljemalt 26. veebruaril 2007 Saksamaalt kasutatud sõiduauto Volkswagen Passat. Hageja tasus kostjale 160 000 krooni. Kostja tõi hagejale 2. märtsil 2007 sõiduauto ja see registreeriti hageja nimele. Kuna kostja vahendatud sõiduauto ei vastanud poolte kokkuleppele, nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist. Lepingust nähtub, et lepingulised kohustused on OÜ Reviv Auto ja kostja vahel, mistõttu hageja esitas esialgu hagi OÜ Reviv Auto vastu. Tolles kohtuasjas tuvastas Tallinna Ringkonnakohus, et lepingu sõlmisid praeguse menetluse hageja ja
kostja. Kostja väitel on hagi aegunud, sest tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg oli hagi esitamise ajaks möödunud. Hageja arvates tuleb asjas kohaldada kümneaastat aegumistähtaega, sest kostja rikkus kohustust tahtlikult. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi
4.lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Riigikohus juhtis 16. septembri 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 tähelepanu, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult, s.o soovides võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel õigusvastast tagajärge ja käitudes heade kommete vastaselt. Õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus. Lähtudes Riigikohtu seisukohast on asjas põhjendatud kohaldada kümneaastast aegumistähtaega, sest kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi, see tuvastati juba eelmises tsiviilasjas. Kuigi kostja täitis käsunduslepingu ise, sõlmis ta lepingu äriühingu nimel, et hoida vastutusest kõrvale. Esitatud asjaoludest ja tõenditest järeldub, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt, mistõttu tuleb kohaldada kümneaastast aegumistähtaega ja hagi ei ole aegunud. Kuna hagi ei ole aegunud, tuleb see sisuliselt lahendada. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas eelmises kohtuasjas, et poolte sõlmitud leping oli käsundusleping (võlaõigusseaduse (VÕS) § 619). Käsunduslepingu alusel kohustus kostja käsundisaajana osutama hagejale kui käsundiandjale teenust, saades selleks käsundiandjalt vajaliku raha ja juhised. Käsundiandja kohustused on sätestatud muuhulgas VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2. Hageja kui käsundiandja juhiste kohaselt pidi sõiduk pärinema aastast 2002 ja selle läbisõit pidi olema 100 000 kuni 150 000 km. Neile tingimustele vastava sõiduki ostmiseks andis hageja kostjale 160 000 krooni. Käsundisaaja tõi sõiduki, mille läbisõiduks osutus hilisemal kontrollimisel 251 000 kilomeetrit ja väljalaskeaastaks 2001. Õige ei ole kostja väide, et kuna pooled ei olnud lepingus auto parameetreid kokku leppinud, siis ei olnud talle selliseid juhiseid antud. Mõistlik on eeldada, et käsundi andmisel lepiti kokku tingimustes ja hageja andis kostjale juhised. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja teatas hagejale, et leidis korraliku 2002. aasta auto läbisõiduga 154 000 km. Samuti kinnitas tunnistaja, et Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses selgus, et tegemist ei ole 2002. a autoga, vaid sõiduauto on aasta vanem. Eeltoodu kohaselt oli hagejal õigustatud ootus ja kostja näitas oma tegevusega, et hageja saab sõiduauto, mis vastab kokkulepitud tingimustele. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja soostus ostma auto, mis pärines aastast 2002 ja mille läbisõit oli 154 000 km. Käsundisaaja ei täitnud oma kohustust nõuetekohaselt ja toimetas hagejale auto, mis ei vastanud kokkulepitud tingimustele. Õige ei ole kostja väide, et käsunduslepingu järgi ei pidanud ta kontrollima, kas sõiduki tegelik läbisõit vastab odomeetri näidule. Hoolsuskohustus on isiku või organisatsiooni vastutus või õiguslik kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida võib mõistlikult ette nähta) kahju tekitamist teistele isikutele. Hoolsuskohustus on nõue, et isik tegutseb teiste ja avalikkuse suhtes tähelepanelikult, ettevaatlikult ja konservatiivselt, nii nagu iga mõistlik isik sellises olukorras.
Hoolsuskohustuse sisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda mh täidetavate ülesannete (käsundi) laadist. Objektiivne standard tuleneb VÕS § 620 lg-st 2. Samuti tuleb lisaks hoolsusele ja informeeritusele alati hinnata tehinguga kaasnevaid riske, mis võivad käsundisaajast sõltumatult realiseeruda. Hoolsuskohustuse täitmisest sõltub ka käsundi täitja tegevusega kaasnev vastutus ja sellest tulenev kahju hüvitamise kohustus. Praeguses asjas on tuvastatud, et pooltel oli kokkulepe sõiduauto omaduste kohta. Hageja tõendas, et odomeetri näit oli tehnoülevaatuse kontrollkaardi kohaselt 154 000 km, kuid hilisemal kontrollimisel selgus, et odomeetri näit oli 27. detsembri 2006. a seisuga 251 306 km. Kostja väitel ei olnud tal võimalik Saksamaal odomeetri näitu kontrollida. Asjas esitatud materjalide põhjal saab aga järeldada, et kostjal oli võimalus näitu kontrollida, kuid ta ei teinud seda, eirates nõnda temale pandud kontrollikohustust. Sõiduki VIN koodi alusel on võimalik tehase andmebaasis kindlaks teha viimasel ülevaatusel kirja pandud odomeetri näit koos kuupäevaga, mistõttu on kostja vastuväited nimetatu kohta ainetud. On tõendatud, et Eestis arvele võtmisel oli odomeetri näit 154 000 km, samas tehti kindlaks, et sõiduauto tegelik läbisõit oli 251 306 km. Sõiduki läbisõit on asja kvaliteedi oluline osa ja hageja sai kostjalt sõiduki, mille odomeetri näit erines kokkulepitust 38%. Hageja esitas oma nõude suuruse tõendamiseks hinna määramise arvamuse, mille kohaselt oli vaidlusaluse auto tegelik väärtus 30–40% madalam, ja Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-i tõendi mootorsõiduki turuväärtuse kohta, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtus 2007. aasta I kvartalis keskmiselt 123 800 krooni (7912 eurot 26 senti) koos käibemaksuga. Kuna kostja rikkus kohustust ja tekitas hagejale kahju, tuleb VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg-te 1 ja 4 alusel kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis välja mõista. Hagejale kahju tekitamine seisneb selles, et kostja ei täitnud käsunduslepingut kohaselt ja rikkus oma hoolsuskohustust, mille komponentideks on eelkõige hoolsus ja informeeritus. Kostja ei kogunud sõiduauto kohta piisavalt taustinformatsiooni, kuigi miski ei takistanud tal seda tegemast. Kuna hageja maksis kostjale 160 000 krooni, kuid saadud asja tegelik väärtus oli 30–40% madalam, tekitas kostja hagejale hoolsuskohustuse rikkumise tõttu kahju 4090 eurot 35 senti.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus vääralt asjaolud, jättis põhjendamatult arvestamata kostja seisukoha, et hageja kiitis oma käitumisega auto heaks, ning kohaldas vääralt aegumise sätteid.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt aegumist. Maakohus ei tuvastanud, millal algas hageja nõude aegumistähtaeg, ja asus vääralt seisukohale, et asjas kohaldub
TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleneb tehingust, täpsemini lepingu rikkumisest. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavas muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisega, s.o 2. märtsil 2007. Aegumistähtaeg algas seega järgmisest päevast, s.o 3. märtsist 2007 ning lõppes 3. märtsil 2010. Kuna hagi esitati kohtule
5.märtsil 2010, on hagi TsÜS § 142 lg 1 ja § 146 lg 1 järgi aegunud. Väär on hageja ja maakohtu seisukoht, et kostja rikkus käsunduslepingut tahtlikult, mistõttu tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast nõude aegumistähtaega. Asjaolu, et kostja kirjutas OÜ Reviv Auto esindajana alla hageja abikaasa koostatud kirjalikule lepingule, kuigi tal ei olnud OÜ Reviv Auto volitust, ei ole käsunduslepingu rikkumine ega tahtlik heade kommete vastane tegu, mille eesmärgiks oleks kostjale kahju tekitamine. Hageja nõue ei rajane ka lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusele. Maakohtu hinnangul rikkus kostja hoolsuskohustust, st ei olnud piisavalt hoolas. Hageja ei ole esitanud väidet, et kostja ise võltsis sõiduki tehnilises passis sõiduki väljalaskeaastat (kusjuures sõiduki vastuvõtmisel ja enne sõiduki enda nimele registreerimist oli hageja teadlik sõiduki tegelikust väljalaskeaastast), samuti väidet, et kostja ise moonutas sõiduki odomeetri näitu. Seega on hageja kahju hüvitamise nõue aegunud ja TsÜS § 142 lg 1 järgi võib kostja keelduda oma kohustuse täitmisest. Maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud hageja kanda. Poolte kokkulepet saab VÕS § 208 lg 1 järgi kvalifitseerida ka müügilepinguks. Samas kohaldub ka müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju hüvitamise nõudele TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg, mis algab VÕS § 227 järgi müüdud asja üleandmisest ostjale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata hageja menetluses esitatud väited, et pärast lepingurikkumisest teadasaamist pidasid pooled läbirääkimisi hinnavahe hüvitamise või sõiduki asendamise üle, mistõttu pidi aegumine selleks ajaks, s.o kuni esimese hagi esitamiseni 25. juunil 2008 või vähemalt 6. aprillini 2007, mil kostja lubas sõiduki asendada, peatuma. Juhul kui aegumine ei olnud läbirääkimiste ajaks peatunud, pidi ringkonnakohus jätma aegumise VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata, sest aegumise kohaldamise oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
Kuna kostja põhjustas oma ebaausa käitumisega olukorra, kus hageja pöördus kohtusse vale kostja vastu, sest kostja oli teda lepingu poole osas eksitanud, ei ole vastuvõetav, et hagi on aegunud. Ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole varem menetluses tuginenud hagi aegumise peatumisele, samuti ei ole pooled pidanud kohtumenetluse eel läbirääkimisi TsÜS § 167 lg 1 mõttes. Aegumist ei tule jätta hea usu põhimõtte tõttu kohaldamata. Kostja ei ole pahauskselt käitunud ega hagejat lepingu sõlmimisel eksitanud, kuna lepingu teksti kirjutas hageja abikaasa. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu. Ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõue on aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata või esitas hageja kostja vastu nõude aegumistähtaja jooksul. Hageja esitas 5. märtsil 2010 kostja vastu hagi, milles palus kostjal hüvitada käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudele tuleb kohaldada tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega, mis on üldjuhul TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Käsundit reguleerivates võlaõigusseaduse sätetes ei ole käsunduslepingust tulenevate nõuete aegumise algust ega sissenõutavaks muutmise aega eraldi reguleeritud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Riigikohus asus 17. veebruaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 tehtud otsuse p-s 13 seisukohale, et lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud, ning nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks.
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhimõtteliselt õigesti asunud seisukohale, et kahju
hüvitamise kohustus ei muutunud asjaolusid arvestades sissenõutavaks enne asja üleandmist hagejale. Samas, käesoleva otsuse p-s 10 toodut arvestades asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisega, s.o 2. märtsil 2007, jättes põhjendamatult arvestamata, et lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue hakkab aeguma päevast, mil on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks. Arvestades praeguse vaidluse asjaolusid, tuleks kostja väidetava lepingurikkumisega hagejale tekitatud kahjunõude sissenõutavuse tuvastamisel arvestada muu hulgas ka seda, millal hageja sai või mõistlikult võttes pidi teada saama kostja poolt väidetavalt tekitatud kahjust. Praeguses asjas tuleks teada saamise pidamise tuvastamisel arvestada muu hulgas ka seda, millised olid hageja mõistlikud võimalused (ka ajaliselt) talle üleantud auto väidetavalt kokkulepitud tingimustele mittevastavuse avastamiseks (teadasaamiseks). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, millal muutus hageja kahjunõue sissenõutavaks ja hakkas kulgema kolmeaastane aegumistähtaeg.
12.Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu, et aegumistähtaega arvutades tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht ka aegumise peatumise kohta juhul, kui kohus leiab, et nõue on võimalikku peatumist arvestamata aegunud. Hageja on menetluses korduvalt esitanud kostja aegumise vastuväitele omakorda vastuväite, et aegumine peatus, kuna pooled pidasid kahju hüvitamise üle läbirääkimisi (tl 34, 96). Ringkonnakohus ei ole aegumise peatumise kohta seisukohta võtnud. Nõude aegumine peatub TsÜS § 167 lg 1 järgi õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda, sh eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kolleegiumi hinnangul peatub viidatud sätte järgi aegumistähtaeg eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ning soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka.
13.Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu viide sellele, et poolte kokkulepet saab VÕS § 208 lg 1 järgi kvalifitseerida ka müügilepinguks, ei ole praeguses asjas kohane ning asjas ei tule arvestada müügilepingust tuleneva nõude aegumistähtaega.
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon oü BLV Büroo kontole. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.