Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu AIVENGO, Lembe Lõhmuse (endine Kukk) ja Ronald Lõhmuse vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-44445
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lembe Lõhmuse määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), seaduslik esindaja juhatuse liige Sven Jürgenson Kostja Osaühing AIVENGO (registrikood 11254241) Kostja Lembe Lõhmus (endine Kukk), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostja Ronald Lõhmus
Asja läbivaatamise kuupäev
8. aprill 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-44445 muutmata.
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 20. septembril 2011 Harju Maakohtule hagi Osaühingu AIVENGO (kostja I, põhivõlgnik), Lembe Lõhmuse (kostja II, käendaja) ja Ronald Lõhmuse (kostja III, käendaja) vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr 0185958L (liisinguleping I) tuleneva põhivõla 12 380 eurot 79 senti ning põhinõudelt viivise 0,25% päevas. Samuti palus hageja kostjatelt I ja II solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr 0195303L (liisinguleping II) tuleneva põhivõla 4072 eurot 30 senti ning põhinõudelt viivise 0,25% päevas.
2.Harju Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2012. a otsusega hagi kostjate vastu osaliselt ning mõistis liisingulepingust I tulenevalt kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 11 688 eurot 31 senti ning põhinõudelt alates hagi esitamisest, 20. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,25%. Samuti mõistis maakohus liisingulepingust II tulenevalt kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja 4072 eurot 30 senti ning põhinõudelt alates hagi esitamisest, 20. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,25%. Menetluskuludest 96% jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja 4% hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja liisingulepingu üldtingimuse p 7.4.1, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine), on võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi tühine, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Liisingueseme väärtus tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Sõidukite turuväärtust üleandmise aja seisuga kindlaks ei tehtud. Kostja II ei ole tõendanud sõidukite turuväärtust. Sõiduki väärtuseks üleandmise ajal saab pidada liisingulepingu I esemeks olnud sõiduki Volkswagen Transporter 15. juulil 2009 müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti, kuna selle hinnaga on nõustunud nii hageja kui ka sõiduki müüja. Kuna kostjad ei ole vastuväiteid sõiduki müüki panemise hinnale esitanud, siis olid nad järelikult selle hinnaga nõus. Esialgu määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 3515 eurot 14 senti, mis on 29,7%. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt ei esinenud sõidukil puudusi. Kuna sõiduk müüdi vähem kui kolme kuu jooksul, siis saab sõiduki müügihinda pidada kiirmüügi hinnaks, mis üldteadaolevalt on soodne sõiduki ostjale, aga mitte müüjale. Eelnevast tulenevalt ei saa pidada sõiduki müügihinda 8308 eurot 51 senti mõistlikuks ega lubatavaks. Maakohus leidis, et sõiduki üleandmise ajal määratud väärtuse ja müügihinna vahe tuleb 10% ulatuses jätta kostjate kanda ja 19,7% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjatelt välja mõistetavat põhinõuet vähendada 692 euro 48 sendi võrra. Hageja pani liisingulepingu II esemeks olnud Opel Vectra müüki 15. juulil 2009 hinnaga 6327 eurot 25 senti, mida saab pidada analoogsetel põhjendustel lepinguga I sõiduki väärtuseks üleandmise ajal. Sõiduk müüdi 18. septembril 2009 hinnaga 6071 eurot 61 senti. Esialgu määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 255 eurot 64 senti, mis on 4%. Müügikahju 4% on lubatav ja tuleb jätta kostjate kanda.
Viidates VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-tele 1 ja 2 ning käenduslepingutele, leidis maakohus, et kostjad II ja III võtsid käenduslepingutega kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust I tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine solidaarselt 28 477 euro 8 sendi ulatuses ning kostja II võttis käenduslepinguga kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust II tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine 12 635 euro 33 sendi ulatuses.
3.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja II apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, et liisinguandja võõrandas liisinguesemed liiga odavalt, mistõttu ei ole müügikahjude suurus põhjendatud. Maakohus on tõdenud, et Volkswageni väärtuseks saab pidada müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti, kuna selle hinnaga on nõustunud nii hageja kui ka sõiduki müüja. Sõiduk müüdi 8308 euro 51 sendi eest. Kostja II nõustus kohtuga selles, et sõiduki müügihinda 8308 eurot 51 senti ei saa pidada mõistlikuks ega lubatavaks, kuid ei nõustunud kohtu järeldusega, et sõiduki väärtuseks oligi 11 823 eurot 65 senti (müüki panemise hind). Sõiduki väärtust ei saa tuletada sellest, et hagejale automüügiteenust pakkuv isik on selle hinnaga nõus. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõidukite väärtust nende tagastamise hetkel ja oluline on see, millise hinnaga on liisinguandja sõidukid müüki pannud. Juhul kui liisinguandja (hageja) on müünud sõidukid hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele võrreldes algse hinnaga, siis on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõidukite müügihinnad vastasid turuhindadele. Seega oli hagejal kohustus tõendada, et sõiduki Volkswagen müügihind vastas turuhinnale – hageja ei ole selle kohta mitte ühtegi tõendit esitanud ja maakohus oleks pidanud sellest lahendi tegemisel lähtuma. Ka teine sõiduk Opel müüdi esialgu määratud hinnast odavamalt – ka siinjuures oli hageja kohustuseks tõendada, et sõiduki müügihind vastas turuhinnale. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu väitele, et liisinguandja ei ole kaasanud kostjat II sõidukite müügiprotsessi, eriti olukorras, kus sõidukite hindasid on alandatud. Samas nõuavad käendaja kaasamist nii liisinguandja müügiprotseduurid kui ka kohtupraktikas väljendatud seisukohad. Apellatsioonkaebuse esitamisel kostja II riigilõivu ei tasunud.
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2012. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja andis kostjale II tähtaja apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks.
5.Kostja II esitas menetlusabi taotluse, milles palus ennast riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Taotluse kohaselt on kostja II igakuiseks sissetulekuks 580 eurot ning tema abikaasa Ronald Lõhmuse sissetulekuks 330 eurot. Kostja II perekonna igakuised püsivad väljaminekud on kokku umbes 640 eurot, sealhulgas eluasemekulud 300 eurot, kulutused toidule 100 eurot, kulud transpordile 150 eurot, sidekulud 60 eurot ja kulud laste koolikohustuse täitmisele 30 eurot. Taotluse kohaselt kasutab kostja II perekond eluasemena eramut Tartus Variku 3a. Perekonna varaks on ka Tartumaal Vesneri külas asuv Lõhmussaare talu (suvila koos 2 ha maaga). Muud olulist vara ei ole. Lisaks on perekonnal mitmed kohustused krediidiasutuste ees: taotlejal – SEB Panga eluasemelaen 12 272 eurot igakuise tagasimaksega 81 eurot ning eluasemelaen 34 000 eurot igakuise tagasimaksega 143 eurot, R. Lõhmusel – AS-s Swedbank eluasemelaen 55 000 eurot tagasimaksega 250 eurot kuus. Lisaks on
R. Lõhmuse kohustusteks liisingukäendused 28 000 eurot ning laste elatusraha 200 eurot. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. jaanuari 2013. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata, jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat II tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 700 eurot 30 päeva jooksul määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis, et kostja II vabastamiseks riigilõivu tasumisest ei ole alust. Ringkonnakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 1 p-dele 1 ja 2, märkides, et mõlemad eelnimetatud punktides nimetatud tingimused peavad olema korraga täidetud. Ringkonnakohtul on tsiviilasja materjalide ja apellatsioonkaebusega tutvumise alusel põhjendatud alus kahelda selles, et apellatsioonimenetlus kujuneb kostjale II kogu kavandatud ulatuses edukaks. Kostja II on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses. Kostjalt II solidaarselt teiste kostjatega väljamõistetud rahasumma kujunes järgmistest komponentidest: 1) liisingumaksete võlgnevus liisingulepingute ülesütlemise seisuga koos viivisega; 2) liisinguesemete tagastamise ja võõrandamise kulud; 3) liisinguesemete jääkmaksumus; 4) liisinguesemete turuväärtus tagastamise hetkel. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kostja II vaidlustab neist vaid ühe komponendi, s.o turuväärtuse tagastamise hetkel, tuvastamisega seotud maakohtu järeldusi. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 633 lg 2 p 3 kohaselt peab apellatsioonkaebus sisaldama kaebuse põhjendusi. Sama sätte lg 3 p-de 1–3 kohaselt tuleb põhjendustes märkida, millist õigusnormi on maakohus otsuses või selle tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu ebaõigesti/ebapiisavalt tuvastanud ja millest see tuleneb, samuti tuleb viidata tõenditele, millega kostja II soovib iga faktiväidet tõendada. Kuna 21. novembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus sisaldab väiteid vaid turuhinna tuvastamise võimaliku ebaõigsuse kohta, siis ka teoreetiliselt ei saa ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu otsust kontrollida. Kostja II on kaebuses nõustunud maakohtuga selles, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast. Selline maakohtu järeldus on kooskõlas nii kehtiva seaduse kui ka kohtupraktikaga (näiteks Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-77-08). Seega saab asjas olla vaidlus vaid selle üle, kas olukorras, kus pooled muid tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, sai maakohus lugeda ühe sõiduki turuväärtuse tuvastatuks selle esmases müügipakkumises märgitud müügihinna alusel ja teise sõiduki turuväärtuseks müügihinna või on alust maakohtus kogutud tõendite alusel tuvastada tagastamise hetke turuväärtus kostjast apellandi jaoks soodsamalt (hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud). Kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kui kostjad maakohtus tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, pidi maakohus lähtuma neist asjaoludest ja tõenditest, mille esitas hageja.
Kuna ringkonnakohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et kostja II kavandatav apellatsioonimenetluses osalemine saaks olla edukas, ei ole täidetud üks kohustuslik eeldus menetlusabi andmiseks ning kostja II taotlus tuleb jätta rahuldamata vaatamata asjaolule, kas tema majanduslik olukord iseenesest annaks aluse taotluse rahuldamiseks või mitte.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja II esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus kostjale II menetlusabi andmata jätmise osas tühistada ja teha selles osas ise uus lahend, millega võimaldada kostjale II menetlusabi. Kostja II on vaidlustanud menetluses liisinguandja võõrandatud sõidukite hinnad, st müügikahjude suuruse, mis on tüüpiline liisinguandja ja liisinguvõtja (käendaja) vaheline vaidluspunkt. Ringkonnakohus märgib, et kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama. Kostja II peamine lähtepunkt on aga olnud see, et tema ei pidanud kostjana esitama asja juurde tõendeid müüdud sõidukite turuväärtuse kohta nende tagastamise ajal, vaid selline tõendamiskoormus on hagejal ehk vastaspoolel olukorras, kus sõiduki tegelik võõrandamishind on madalam kui sõiduki tagastamisel fikseeritud hind. Ka maakohus on tuvastanud, et liisinguandja (hageja) on võõrandanud sõiduki liiga odavalt. Seega on hageja probleem, millistele tõenditele ta kavatseb tugineda, mitte aga kostja probleem, nagu ringkonnakohus soovib seda näidata. Ringkonnakohus ei saa menetlusabi taotluse lahendamise staadiumis nõnda oluliselt juba asja sisulist poolt tuvastada. Kostjale II on andnud menetlusabi Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-11-11464, kus oli mõneti analoogiline vaidlus, kuid hagejaks oli teine liisinguandja. Nimetatud asjas tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 22. mai 2012. a otsuse.
8.Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
10.Kostja II tugineb määruskaebuses sellele, et tema ei pidanud esitama kostjana asja juurde tõendeid müüdud sõidukite turuväärtuse kohta nende tagastamise ajal, vaid selline tõendamiskoormus on hagejal.
11.TsMS § 181 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega hindab kohus TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel menetlusabi taotluse lahendamisel ka menetluses osalemise perspektiivikust.
12.Praegusel juhul tugines kostja II apellatsioonkaebuses sellele, et kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõidukite väärtust nende tagastamise hetkel ja oluline on see, millise hinnaga on liisinguandja sõidukid müüki pannud. Samuti leidis kostja II, et juhul kui liisinguandja on müünud sõidukid hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele võrreldes algse hinnaga, on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõidukite müügihind vastas turuhinnale.
13.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohtu järeldus, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast, on kooskõlas seaduse ja Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14;
8.oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et kostja II apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus pidanud tuvastama. Praegusel juhul on hageja esitanud tõendid sõidukite turuväärtuse tõendamiseks (vara müügiaktid – I kd, tl 47 ja tl 88). Kostja II taotlusel nõudis maakohus 9. mai 2012. a määrusega hagejalt andmeid selle kohta, millise hinnaga sõidukid alguses müüki pandi. Hageja esitaski kohtule vastavad tõendid. Maakohus on praegusel juhul tuginenudki sellele, et sõidukite väärtuseks üleandmise ajal saab pidada liisingulepingu I esemeks olnud sõiduki Volkswagen Transporter puhul selle 15. juulil 2009 müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti ja liisingulepingu II esemeks olnud Opel Vectra puhul selle 15. juulil 2009 müüki panemise hinda 6327 eurot 25 senti. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Leides, et sõidukite turuväärtus on sõidukite müüki panemise hinnast kõrgem, oleks kostja II pidanud oma vastuväiteid ka tõendama. Kuna kostja II aga ei esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukite turuväärtus oleks sõidukite müüki panemise hinnast kõrgem, on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ei saa asuda seisukohale, et kostja II kavandatav menetluses osalemine saaks olla edukas TsMS § 181 lg 1 p 2 mõttes, ning kostjale II menetlusabi andmise kohustuslik eeldus pole täidetud.
14.Kostja II tugines apellatsioonkaebuses üksnes sellele, et sõidukite turuväärtus ei ole õigesti määratud. Muudele puudustele maakohtu otsuses ei ole kostja II tuginenud. Seega on ringkonnakohus menetlusabi taotluse lahendamisel õigesti hinnanud vaid sõidukite turuväärtuse tõendamisega seonduvat. Tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 655 lg 2 p-st 2 jõustub ringkonnakohtu määrus, kui määruse peale esitatud määruskaebus jäetakse rahuldamata.
15.Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata.
16.Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.