Y.S. hagi AS EVR Cargo vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitiste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
6 942 eurot 61 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS EVR Cargo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Viru Maakohtu 14. mai 2012 otsus
Apellant (kostja): AS EVR Cargo (registrikood: 11575850), lepinguline esindaja Marko Jaani Vastustaja (hageja): Y.S. (isikukood: XXXX), esindaja vandeadvokaat Arri Tooming
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 14. mai 2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS EVR Cargo kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.AS EVR Cargo (kostja) esitas 16. oktoobril 2010 kohtule taotluse Y.S. (hageja) poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Taotluse kohaselt rahuldas komisjon 25.oktoobri 2010 otsusega asjas nr 9.4-02/2959/10 töötaja avalduse. Otsuse kohaselt tunnistati töötajaga töölepingu 2. septembril 2010 toimunud ülesütlemine tühiseks ning tööleping loeti lõpetatuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 1. detsembrist 2010 ning mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitised summas 97 956+6 208+4 464,30 krooni.
2.Maakohus luges töövaidluskomisjonile töötaja poolt esitatud avalduse koos lisadega hagiks ja vastuse avaldusele kostja vastuseks. Hagi kohaselt töötas hageja alates 8. juulist 1986 Eesti Raudtee vedurijuhina. Alates 2009 oli tööandjaks AS EVR Cargo. Tööandja ütles 3. septembril 2010 töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 alusel. Hageja väitel on töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja ei ole toime pannud tegusid, mis saaks olla usalduse kaotamise põhjuseks. 8. augustil 2010 töötas ta veduril C36-7i nr 1533 koos vedurijuhi abi A.S. . Vedur sõitis Muugalt Jõgevale, peatusega Pedja jaamas. Töölepingu ülesütlemise avalduse kohaselt fikseeris asukohaseire- ja kütuse mõõtmise süsteem F-Track 8. augustil 2010 ajavahemikul 19.25-20.00 veduril Pedja jaama 307. km-l kütusekao 180 liitrit. Kütusekadu toimus veduri seisuajal. Liinilehest nr 256890 nähtub, et kogu töövahetuse jooksul oli kütuse ülekulu 138 liitrit, millega tööandjale tekitatud kahju suurus on 1197,29 krooni. Hagejat informeeriti kütuse ülekulu tekkimisest 1. septembril 2010, kui tööandja palus ülekulu kohta seletust. Hageja väitel ei ole ta teinud midagi sellist, mis võiks põhjustada veduri kütuse ülekulu. Mõõtmise süsteem ei tõenda kahju tekitamist. Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2007 jõustunud otsuse nr 1-06-11396 kohaselt GPS süsteem võib küll näidata kütusekadu, kuid ei näita kütuse omastamist. Ülesütlemisavalduses on fikseeritud töökohustuse rikkumisena 25. novembri 2009 vale juhtimisvõtte kasutamise tagajärjena toimunud pukseerimine ja 1. veebruari 2010 pidurikasutuse juhendi p 8.6 ja 8.1 rikkumine. Hageja arvates ei saa need rikkumised olla lepingu ülesütlemise aluseks, sest selliseid rikkumisi esineb iga vedurijuhi töös ja rikkumised on tingitud rongi kui spetsiifilise transpordivahendi omapärast. Hagejal on tööandja juures staaži üle 24 aasta, ta on omandanud vedurijuhi kvalifikatsiooni ja töökogemuse, mis võimaldab jätkata tööülesannete täitmist. Tööandja ei arvestanud ametiühingu arvamust lepingu ülesütlemisel. Hageja on 2007. aastast olnud Eesti Vedurimeeste ametiühingu usaldusisik ja tööandja on sellest teadlik. TLS § 94 lg 1 kohaselt enne lepingu ülesütlemist töötajate esindajaga peab tööandja küsima töötajat esindama valitud töötajatelt või ametiühingult arvamust ülesütlemise kohta ning TLS § 94 lg 2 kohaselt
peab tööandja saadud arvamusega mõistlikul määral arvestama. Tööandja otsustas ülesütlemise enne ametiühingult arvamuse saamist, järelikult ei olnud tööandjal kavaski sellega arvestada. Lepingu ülesütlemisel ei järgitud etteteatamise tähtaega. Tähtaegade mittejärgimisest tulenevalt soovis hageja saada hüvitust 64 tööpäeva eest, mida ta oleks saanud, kui tööleping oleks kehtinud ülesütlemisest 2. septembrist 2010 arvates (töösuhe üle 10 aasta – TLS § 97 lg 2 p 2) 90 päeva ehk kuni 01.12.2010. Keskmine töötasu päevas on 907 krooni. Töö jätkumisel kuni
1.detsembrini 2010 olnuks hagejal õigus täiendavale puhkusekompensatsioonile 3 kalendrikuu eest (2010 sept, okt, nov) ehk 6,9 päeva. Kalendripäeva keskmine tasu on 647 krooni, seega on hagejal nõudeõigus kostja vastu puhkusetasuna 4 464,30 krooni. TLS § 107 kohaselt taotleb hageja lepingu lõpetamist töövaidlusi lahendava organi otsusega. TLS § 109 lg 1 kohaselt taotleb hageja tööandjalt kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmist ehk arvestades ühe kuu tasuks 16 326 krooni, on nõutav hüvitis 97 956 krooni. Kokku taotleb hageja kostjalt 7042,61 euro väljamõistmist. Hageja taotles, et kohus lõpetaks töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ehk 1. detsembrist 2010.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt on kütusekadu/ülekulu fikseerinud nii vedurile paigaldatud süsteem F-Track kui ka hageja esitatud liinileht, mida täidab vedurijuht. Hageja kütusekulu ületas normi 138 l võrra. Hagejaga sõlmitud töölepingu ja hageja töökohustusi määrava veduritöötajate töökorralduse juhendi p 1.2.1.7 kohaselt kohustus hageja vastutama kütuse ja määrdeainete säästliku kasutamise ja säilimise eest veduril. Antud juhul on hageja vastutav kütusekao eest. Tööleping öeldi üles töökohustuse rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu. Kohustuse rikkumine seisnes selles, et töötaja ei taganud tööandja vara säilimist, rikkudes eelnimetatud juhendi p-i
1.2.1.7.Usalduse kaotus seisnes selles, et töötaja ei suutnud tekkinud ülekulu selgitada. Etteheited ametiühingu arvamusega mittearvestamise kohta on põhjendamatud. TLS § 94 lg 2 kohustab arvestama töötajat esindama valitud töötajate, mitte ametiühingu arvamusega. Kuna töötajat oli eelnevalt hoiatatud, siis öeldi leping üles erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata. Tööandja ei soovinud endale 90-ks päeva riski, et tal võib sama töötaja tõttu veel varalist kahju tekkida, mistõttu etteteatamistähtaja mittejärgimine vastas TLS § 97 lg 3 nõuetele. Hüvituse nõuded on segased ja tõendamata. Alusetu on puhkusetasu nõue, kuna avalduse rahuldamisel tunnistatakse leping lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, seega lõppenuks hageja tööleping igal juhul 3. septembril 2010, mistõttu nõue puhkusetasu osas on alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 14. mai 2012 otsusega hagi, tunnistas Y.S. töölepingu ülesütlemise AS EVR Cargo poolt tühiseks ja luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks 1. detsembrist 2010. Maakohus mõistis AS-ilt EVR Cargo välja Y.S. kasuks töölepingu ülesütlemise tühisuse hüvitisena 6 260,53 eurot, etteteatamistähtaegade mittejärgimise hüvitisena 396,76 eurot ja saamatajäänud puhkuse hüvitisena 285,32 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Otsuse kohaselt on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub täielikult rahuldamisele. Kohus nõustus hagejaga, et kütuse mõõtetulemus ei olnud jälgitav. MõõteS § 5 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud. Kuna F-Track mõõtesüsteemi kaudu saadud tulemused ei ole jälgitavad, ei saa hageja kasutuses olnud veduril 8. augustil 2010 kütusekulu kohta esitatud andmeid pidada tõesteks ning põhjendatud on
hageja väide, et nendele andmetele tuginedes ei saa hagejale ette heita kütuse ülekulu põhjustamist. Asjaolu, et hageja kostja meelest ei suutnud ülekulu põhjendada, ei anna alust väita, et hageja süü, olgu siis tahtluse või hooletuse vormis, kütuse ülekulu tekkimises oleks tõendatud. Väärib märkimist, et veduris viibis vaidlusalusel ajal ka teine inimene (A.S. ), kelle suhtes tööandjal pretensioone ei ole. Kohus juhindus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-86-05 ja Tartu Ringkonnakohtu otsuses nr 1-06-11396 avaldatud seisukohast, et taatlemata mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud, st puudub kindlus, et mõõtetulemus on õige. Kui puudub kindlus mõõtetulemuse õigsuse suhtes, puudub ka igasugune põhjendatus heita hagejale ette kütusekao/ülekulu põhjustamist. Kohus leidis, et kui kostjal oli järjepidevalt võimalus hallata andmeid kütusekulu kohta, siis reageerides väidetavalt märtsis 2010 alanud probleemidele kütuse ülekuluga alles juulis suulise hoiatuse tegemisega, oli ilmne TLS § 88 lg 4 sätestatud mõistliku aja põhimõtte eiramine. Kohus leidis, et hageja ei ole pannud toime tegu, mis saanuks põhjustada tema suhtes tööandja usalduse kaotuse. Kohus nõustus hagejaga, et tööandja ei ole tõendanud, et hageja oleks põhjustanud kütuse ülekulu 8. augustil 2010 ehk tööandja ei ole tõendanud töötaja poolset töökohustuse rikkumist. Väidetavalt on hagejat kütuse ülekuluga seoses hoiatatud 13. juulil 2010 suuliselt T.Õ. poolt. Hoiatuse suulisest iseloomust tulenevalt ja lähtudes sellest, et hageja nimetatut eitab, ei saa lugeda usaldusväärselt tõendatuks väidet, et tegemist oli konkreetse töökohustuse jätkuva rikkumise korral töösuhte lõpetamise kohta tehtava hoiatusega. Hoiatus peab sisaldama rikkumisega kaasnevat tagajärge. Lihtsalt märkus ja tähelepanu juhtimine, ilma tagajärge teadvustamata, ei ole käsitletav hoiatusena. Hoiatus peab käima samalaadse tegevuse kohta. Kohus leidis, et R.R. 02.09.2010 elektronkiri kajastab ametiühingu juhatuse liikmega töösuhte lõpetamise kohta antud arvamust. Ilmselt on arvamusega formaalselt arvestatud ehk tööandja oli selle sisust teadlik, kuid töölepingu ülesütlemisteates ei ole esitatud põhjendust, miks ei saa ametiühingu arvamusega nõustuda ja seega ei ole TLS § 94 lg 2 nõudeid eiravalt põhjendatud arvamusega mittenõustumist. Kuna töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks alused puudusid, siis tuleb töölepingu lõpetamine lugeda tühiseks. Tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 97 lg 2 p-s 3 sätestatut arvestades 1. Detsembrist 2010, sest kui töösuhe tööandja juures on kestnud üle 10 aasta, tuleb töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 päeva. Kohus rahuldas hageja rahalised nõuded. Kui tööandja teatab tööleping ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on ta kohustatud töötajale maksma TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist ulatuses, mida töötaja oleks saanud etteteatamistähtaja järgimisel. Tähtaegade järgimise korral saanuks hageja töötasu septembris, oktoobris ja novembris 2010 ja oleks saanud ka nimetatud kolme kuu eest puhkust või selle mittekasutamise korral rahalist hüvitust TLS § 71 alusel. Tööandja poolt esitatud arvestuse kohaselt oli hageja keskmine päevatasu 906,80 krooni. Hageja nõudis etteteatamistähtaja mittejärgimise tõttu kaotatud töötasu hüvitamist osaliselt, summas 6 208 krooni = 396,76 eurot; puhkusetasu arvestuse aluseks võetud keskmise päevatasu 647 krooni järgi oli kasutamata jäänud puhkuse hüvitise nõudeks 4 464,30 krooni = 285,32 eurot. Mõlemad nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Lisaks soovis hageja TLS § 107 lg 2, § 109 lg l alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 2 kohaselt tuleb töötaja esindajaks valitud isikule maksta hüvitust kuue
kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja on sellekohase nõude suuruseks märkinud 16 326 kroonise kuutöötasu alusel 97 956 krooni = 6 260,53 eurot. Tööandja andmetel oli hageja töötasu 19 344,55 krooni, mille järgi hüvitust olnuks õigus taotleda 116 067,30 krooni. Nimetatud ekslikust arvestusest tulenevalt on hageja ise juba arvutuslikult esitanud nõude mitte kuue, vaid ca 5 kuu keskmise tasu alusel arvestatud hüvitisena, mille kohus rahuldas.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.AS EVR Cargo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. mai 2012 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud Y.S. kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et vaidlus on ainult selles, kas väidetav ülekulu mõõtmine on olnud nõuetekohane. Vaidlus oli eelkõige selles, kas hageja rikkus seadustest, haldusaktidest, töösisekorra eeskirjast ja teistest tööandja juhenditest ja eeskirjadest tulenevaid nõudeid. Hageja rikkus veduritöötajate töökorralduse juhendi p 1.2.1.7, mille kohaselt kohustus hageja kütuse ja määrdeainete säästliku kasutamise ja säilimise eest veduril. Antud juhul kütus ei säilinud. Sõlmitud töölepingu p 7.1 kohaselt lepingus sätestamata küsimustes juhinduvad osapooled seadustest, haldusaktidest, töösisekorra eeskirjast ja teistest tööandja juhenditest ja eeskirjadest. Töösisekorra eeskirja p-de 8.12, 8.12.3 ja 8.14.4 kohaselt loeti jämedaks töökohustuse rikkumiseks, mille eest võib distsiplinaarkaristusena määrata töölepingu lõpetamise tehnoloogiliste juhendite, raudtee tehnokasutuseeskirja ja selle lisade, tegevuseeskirja nõuete rikkumise, mille tõttu on tekitatud varaline kahju või selle tekkimise oht, reaalne oht inimelule, liiklusohutusele või rongiliiklusele; tööandja varaga hooletu ümberkäimine, mille tagajärjel väheneb tööandja vara väärtus või vara koosseis. Samuti sätestab TLS § 15 lg 2 p 5 töötaja kohustusena hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise isiku vara; 2) on kohus jätnud selgitamata ja põhjendamata, miks pidanuks kostja selgitama kohtule, kuidas ta on reageerinud tööõiguslikult A. S. tegevusele, kui nimetatud asjaolu üle vaidlus puudus. Samuti ei hinnanud kohus 30.11.2011 istungi protokollist nähtuvat hageja seletust, et ülekulu eest vastutab vaid vedurijuht ning kohus käsitles meelevaldselt veduribrigaadi solidaarvastutajatena; 3) on maakohus lähtunud ainult MõõteS § 5 lg-st 1, kuid jätnud kohaldamata MõõteS § 5 lg 2 pd 1-4, mille kohaselt mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud tolli- ja maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral; riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust; ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses; muudel õigusaktidega ettenähtud juhtudel. Seega on ebaõige kohtu seisukoht, et asukohaseire- ja kütuse mõõtmise süsteem F-Track mõõteseadmed peavad olema taadeldud või et taatlemata mõõtmistulemust ei saa lugeda õigeks; 4) on maakohtu otsus vastuoluline. Kohus on nõustunud hagejaga, et mõõtmistulemus ei olnud jälgitav, samas aga juhindub Tartu Ringkonnakohtu otsusest nr 1-06-11396, kus leiti, et vedurite GPS jälgimise süsteem võib fikseerida kadu kütusepaagist. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-86-05 juhindumine on ebaõige, sest kehtivas mõõteseaduses otsuses osundatud regulatsioon puudub; 5) on motiveerimata maakohtu seisukoht, et isegi kui leida, et hagejat oli ka eelnevalt üksikute sõitude jooksul tekkinud ülekulude põhjendamatu tekkimise suhtes hoiatatud, siis ka neil juhtudel sai olla tegemist tõendamata mõõtmistulemustega ja sellest tulenevalt ka nimetatud hoiatustel ei ole alust. Kohus on ebaõigesti leidnud, et hagejale suulise hoiatuse tegemine juulis
13.juulil 2010 T.Õ. poolt on ilmne TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja põhimõtte eiramine. Hageja ei ole vaidlustanud talle varasemalt tehtud kirjalikku ja suulisi hoiatusi, mistõttu on põhjendamatu ja alusetu kohtu seisukoht, et kostja on rikkunud TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja põhimõtet.
6.Y.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus põhjendanud, miks veduritöötajate töökorralduse juhendi p 1.2.1.7 ja töösisekorra eeskirja punktide 8.12., 8.12.3 ja 8.14.4 rikkumisi, juhul kui need esinesid ja kui neid rikkumisi loeti kostja poolt raskeks rikkumiseks, ei saa lugeda hageja suhtes usalduse kaotamist põhjustanud tegevuseks. Kohus luges põhjendatult väidetavalt märtsis 2010 hageja poolt põhjustatud kütuse ülekulu eest alles juulikuus suulise hoiatuse tegemise ja selle hilisema arvesse võtmise töölepingu ülesütlemisel mõistliku aja põhimõtte eiramiseks; 2) põhineb apellandi väide, nagu oleks Y.S. poolt teadlikult ja tahtlikult toime pandud kütuse ülekulu ja kütuse kadu, taatlemata asukohaseire ja kütuse mõõtmise süsteemi ning liinilehe andmetel. AS Metrotec keeldus vaatamata hageja nõudmistele väljastamast kütuse ja seiresüsteemi mõõtetulemusi ajavahemikul, mil kostja väitel tekkis hageja valduses olnud veduril kütuse ülekulu. Kostja erinevad väited kütuse ülekulu osas (189 ja 138 liitrit) kinnitavad hageja väidet, et F-Track mõõtesüsteemi näidud ei ole jälgitavad ja sellega saadud tulemused on ebausaldusväärsed. Apellant ei ole tõendanud, et vara vähenemise fakt 8. augustil 2010 tõepoolest esines. Hageja poolt esitatud tõenditest tl 60 ja 61 nähtub, et ajavahemikul kella 23.05-st kuni kella 00.00-ni kütuse kogus F-Track süsteemi andmetel veduri kütusepaagis vaheldumisi väheneb ja suureneb ning alates kella 00.00-st kuni kella 01.00-ni pidevalt suureneb. Kostja ei ole neid graafilisi kütusenäitusid vaidlustanud ega omapoolseid usutavaid selgitusi esitanud; 3) on apellandi põhjendused vastuolulised, kui ta väidab, et tööõiguslikus mõttes ei saanud hageja eeldada, et viidatud rikkumise puhul piirdub tagajärg hoiatamisega. Sellega seoses on kohus leidnud põhjendatult, et kui töösisekorraeeskirja punktide 8.12.,8.12.3. ja 8.14.4. loetletud rikkumised loeti sellisteks töökohustuste jämedaks rikkumiseks, mis võimaldasid määrata distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise, siis puudus põhjendus, miks seda õigust eesmärgipäraselt ei rakendatud ja näiteks veebruaris 2010 toimunud rikkumisele järgnevalt võimaldati hagejal töötada veel 5 kuud. Samuti on põhjendamata kostja tegevus töölepingu ülesütlemise aluseks oleva peamise asjaolu – 8. augusti 2010 juhtumi puhul, mil hagejal lasti pärast väidetava jämeda töökohustuse rikkumise toimepanemist edasi töötada alates 9. augustist kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni. Hageja hoiatamine töölepingu ülesütlemisega on tõendamata; 4) on kohtu seisukoht, et asukohaseire- ja kütuse mõõtmise süsteemi F-track mõõteseadmed peavad olema taadeldud või et taatlemata mõõtetulemust ei sa lugeda õigeks, põhjendatud ja kooskõlas MõõteS § 5 lg-s 1 sätestatuga. Taatlemata mõõteseadmega teostatud mõõtmistulemuse alusel on lubamatu rakendada mistahes sanktsioone või otsustada isiku tööalaste õiguste lõppemise üle. Kohus on põhjendatult juhindunud Tartu Ringkonnakohtu otsusest nr 1-06-11396, mille kohaselt taatlemata mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud, st sel juhul puudub kindlus, et mõõtetulemus on õige. Kostja heitis hagejale ette kütuse ülekulu süülist ja tahtlikku tekitamist. Kuna see etteheide tugines taatlemata mõõtesüsteemiga saadud tulemustel, mille lubamatusele osundab eelnimetatud Tartu Ringkonnakohtu lahend, on osundatud kohtulahendist juhindumine maakohtu poolt õige ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus hagi rahuldas, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 6 942.61 eurot, on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb jätta välja maakohtu seisukohad, mis puudutavad vedurijuhi abi A. S. võimalikku vastutust kütuse puudujäägi osas, kes ei ole käesolevas asjas menetlusosaliseks. Ülejäänud osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on peamise vaidlusaluse küsimuse õigesti määratlenud. Pooled vaidlevad eelkõige selles, kas 8. augustil 2010 F-Track mõõtesüsteemi kaudu toimunud hageja juhitud veduril kütusekulu mõõtmine oli nõuetekohane, st jälgitav ja usaldusväärne, ning kas on tõendatud kütuse vähenemine veduri seisuajal poole tunni jooksul Pedja jaamas. Maakohus on põhjendatult juhindunud mõõteseaduse § 5 lg-st 1 (8. augustil 2010 kehtinud redaktsioonis), mille kohaselt mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. F-Track mõõtesüsteem ei ole kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse, millisel puhul piisaks mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Seetõttu tuleks F-Track mõõtesüsteem jälgitavalt kalibreerida. Prokuratuuri loal kriminaalasja lõpetamise määruse (I kd lk 155-156) kohaselt teatas F-Track mõõtesüsteemi haldaja OÜ Metrotec tegevjuht A. Mikk politseile, et kõikidele vedurite paakidele pole tehtud kalibreerimist ning kütuseandurite justeerimist, kuivõrd see protseduur on töömahukas ja väga kallis. Kalibreerimistunnistus puudub ka veduril nr 1533, mida kasutas hageja 8. augustil 2010. Mõõteseaduse § 2 lg 1 p 6 kohaselt on kalibreerimine menetlus, mis fikseeritud tingimustel määrab kindlaks seose mõõtevahendiga saadud väärtuse ja etaloni abil realiseeritud füüsikalise suuruse vastava väärtuse vahel. Lihtsamalt öeldes saab mõõtevahendi valdaja kalibreerimise tulemusel kalibreerimistunnistuselt teada, kui palju mingis mõõtepunktis temale kuuluv seade valetab. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja on alustanud vedurite kalibreerimist, mis on töömahukas ja kallis, siis on ta seda pidanud vajalikuks protseduuriks mõõtmise jälgitavuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Olukorras, kus veduril nr 1533 kalibreerimist ei olnud toimunud, on maakohus asunud põhjendatud järeldusele, et kütusekao mõõtetulemus ei ole jälgitav ja usaldusväärne ning pole tõendatud hageja tegevus kostjale kahju põhjustamisel ja puudub alus ette heita hagejale kütusekao/ülekulu põhjustamist. Oma seisukohta, et taatlemata mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud ja puudub kindlus, et mõõtetulemus on õige, on maakohus põhistanud ka viitega Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-86-05 ja Tartu Ringkonnakohtu otsusele nr 1-06-11396. Ringkonnakohus leiab, et selline viide maakohtu otsuses ei muuda maakohtu otsust vastuoluliseks. Maakohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud igakülgselt ja objektiivselt. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida täiendavalt, et tunnistaja V. K. ütluste kohaselt 8. augustil 2010 hageja juhitud veduril ei olnud veel Metroteci kuvarit peale pandud, mille kaudu oleks saanud vedurijuht kütusekulu ise jälgida (I kd lk 165). Tunnistaja V. K. oli aga 8. augustil 2010 puhkusel, ei ole ise midagi mõõtnud ja tema ütlused F-Track mõõtesüsteemi usaldusväärsuse kohta baseeruvad üksnes OÜ-lt Metrotec saadud infol. See, et F-Track mõõtesüsteem töötas ka
8.augustil 2010, st ajal, mil kogu Eestis olid äikesetormid, häireteta, kinnitab üksnes
mõõtesüsteemi haldaja OÜ Metrotec ise. Muud usaldusväärsed tõendid selle kohta puuduvad. Nõustuda tuleb vastustajaga, et F-Track mõõtesüsteemi tõrgeteta töös 8. augustil 2010 tekitab kahtlust asjaolu, et selle süsteemi poolt on fikseeritud 8. - 9. augusti 2010 öösel pärast ülekulu tuvastamist ajavahemikul 23.05 – 00.00 vaheldumisi kütuse koguse suurenemine ja vähenemine ning vahemikus 00.00 – 01.00 koguse suurenemine (I kd lk 60-61). Kostja ei ole seda asjaolu selgitanud. Pooled ei ole väitnud, et sel perioodil toimus kütuse tankimine. Seetõttu on asja materjalidega põhjendatud maakohtu kahtlused selles, et välistatud ei ole võimalus, et kütuse ülekulu/kadumine võib olla tingitud hagejast sõltumatutest põhjustest. Kostja on tööandjana töölepingu üles öelnud TLS § 88 lg 1 p 3 ja 5 alusel. Kuna maakohus ei ole tuvastanud hageja tegevusest tulenevat kütusekao/ülekulu teket, siis on maakohus põhjendatult tuvastanud hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse.
9.Vastuseks apellandi väitele, et maakohus on jätnud arvestamata mõõteseaduse § 5 lg-ga 2 märgib ringkonnakohus järgmist. Nimetatud sätte kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud tolli- ja maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral; riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust; ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses; muudel õigusaktidega ettenähtud juhtudel. Seega välistab mõõteseaduse § 5 lg 1 rikkumine sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud menetlustes saadud mõõtetulemuse kasutamise tõendina. Töövaidluses ei sõltu mõõteseadme taatlemisest või kalibreerimisest iseenesest sellise seadme kaasabil saadud tõendi lubatavus, küll aga usaldusväärsus. F-Track mõõtesüsteemi väljatrükk on käesolevas asjas tõendina lubatav. Kui töötaja vaidleb mõõtetulemusele vastu, siis taatlemata ja/või kalibreerimata seadmega saadud mõõtetulemust kajastav tõend ei ole üksinda mõõtetulemuse tõendamiseks piisavalt usaldusväärne ja tööandja algatusel töölepingu ülesütlemise põhjendamiseks vajab tööandja täiendavaid tõendeid.
10.Kui asjas ei ole piisavalt tõendatud mõõtetulemuse usaldusväärus ega hageja süü ülekulu tekitamises, siis ei pidanud maakohus hindama eraldi kostja väiteid selles, et hageja on rikkunud veduritöötajate töökorralduse juhendi p-i 1.2.1.7, mis sätestas hageja kohustuse kasutada kütust säästlikult ja tagada selle säilimine. Töösisekorra eeskirja punktid 8.12, 8.12.3 ja 8.12.4. sisaldavad loetelu neist rikkumistest, mida kostja peab jämedaks töökohustuste rikkumiseks ning mis annab aluse töölepingu lõpetamisele (ülesütlemisele). Loetelu rikkumine ei ole iseenesest võimalik. Kui töötajale etteheidetav tegu on tõendamata, ei piisa töölepingu ülesütlemiseks ka sellest, et etteheidetav tegu on tööandja poolt loetud üldjuhul töökohustuste jämedaks rikkumiseks.
11.Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (TVK toimik lk 17) kohaselt oli selle aluseks
8.augusti 2010 kütuse ülekulu, mis ei ole asjas tõendamist leidnud, mistõttu ei oma töölepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel tähtsust, et hageja osa on fikseeritud ka muid töökohustuste rikkumisi. Maakohus on lisaks põhjendatult tuvastanud, et asjas ei ole leidnud tõendamist hageja suuline hoiatamine veduriteeninduse osakonna juhataja T.Õ. poolt 13. juulil 2010. Suulise hoiatuse kohta muid tõendeid peale T. Õ. enda ütluste ei ole selles osas kohtule esitatud ja hageja vaidleb hoiatusele vastu.
12.Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebusega ei ole vaidlustatud maakohtu poolt otsusega väljamõistetud saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja hüvise suurust.
14.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.