Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Tartu ringkonnakohtu 29.08.2007 jõustunud kohtuotsuse nr. 1-06-11396 kohaselt GPS süsteem võib küll näidata kütusekadu, kuid ei näita kütuse omastamist. 2) Ülesütlemisavalduses on fikseeritud töökohustuse rikkumisena 25.11.2009 vale juhtimisvõtte kasutamise tagajärjena toimunud pukseerimine ja 01.02.2010 pidurikasutuse juhendi p. 8.6 ja 8.1 rikkumine. Hageja arvates ei saa need rikkumised olla lepingu ülesütlemise aluseks, sest selliseid rikkumisi esineb iga vedurijuhi töös ja rikkumised on tingitud rongi kui spetsiifilise transpordivahendi omapärast. Hagejal on tööandja juures staaži üle 24 aasta, ta on omandanud vedurijuhi kvalifikatsiooni ja töökogemuse, mis võimaldab jätkata tööülesannete täitmist. Seega peaks tööandja olema huvitatud väljaõppinud töötajaga töösuhte jätkamisest ja seega ei ole selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis tinginuks lepingu ülesütlemise. 3) tööandja ei arvestanud ametiühingu arvamust lepingu ülesütlemisel Hageja on 2007 aastast olnud Eesti Vedurimeeste ametiühingu usaldusisik ja tööandja on sellest teadlik. TLS § 94 lg 1 kohaselt enne lepingu ülesütlemist töötajate esindajaga peab tööandja küsima töötajat esindama valitud töötajatelt või ametiühingult arvamust ülesütlemise kohta ning TLS § 94 lg 2 kohaselt peab tööandja saadud arvamusega mõistlikul määral arvestama. Tööandja kaubaveoteenistuse veduriteeninduse osakonna kütusekomisjoni operatiivnõupidamisel 01.09.2010 otsustati hageja tööleping üles öelda. Eesti Vedurimeeste Ametiühing teatas tööandjale 02.09.2010, et ei nõustu sellega. Tööandja otsustas ülesütlemise enne ametiühingult arvamuse saamist, järelikult ei olnud tööandjal kavaski sellega arvestada. Kütuse ülekulusid esineb ka teistel vedurijuhtidel, kuid üles öeldi tööleping ainult hagejaga ja seetõttu leiab ta, et tegelikuks ülesütlemise põhjuseks oli hageja positsioon ametiühingu usaldusisikuna. Viidatud operatiivnõupidamisel ostustati, et nõupidamise protokolli tuleb tutvustada kõikidele vedurimeeskondadele allkirja vastu. Hageja leiab, et selline üldine teavitamine enne ametiühingupoolse arvamuse andmist ja saamist on pahauskne ja näitab tööandja suhtumist ametiühingusse. 4) lepingu ülesütlemisel ei järgitud etteteatamise tähtaega. 02.09.2010 ei esinenud olukorda, kus lepingu oleks võinud üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Hageja leiab, et ei ole süüdi ülekulu tekkimises ja seega ei ole toime pannud olulist rikkumist, mis annaks õigustuse etteteatamistähtaegasid mitte järgida. Tähtaegade mittejärgimisest tulenevalt soovib hageja saada hüvitust 64 tööpäeva eest, mida ta oleks saanud, kui tööleping oleks kehtinud ülesütlemisest 02.09.2010 arvates 90 (töösuhe üle 10 aasta- TLS § 97 lg 2 p 2) päeva ehk kuni 01.12.2010. Keskmine töötasu päevas on 907 krooni. Töö jätkumisel kuni 01.12.2010 olnuks hagejal õigus täiendavale puhkusekompensatsioonile 3 kalendrikuu eest (2010 sept, okt, nov) ehk 6,9 päeva. Kalendripäeva keskmine tasu on 647 krooni, seega on hagejal nõudeõigus kostja vastu summas 4464.30 krooni TLS § 107 kohaselt taotleb hageja lepingu lõpetamist töövaidlusi lahendava organi otsusega TLS § 109 lg 1 kohaselt taotleb hageja tööandjalt kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmist ehk arvestades ühe kuu tasuks 16 326 krooni, on nõutav hüvitis 97 956 krooni Vastavalt kohtu13.12.2010 määrusele esitas hageja tähtaegselt 02.02.2011 täiendavad tõendite vastuvõtmise taotluse:

1) suvenormid rongide veol vedurile C36-7i, mis tõendab hageja vastuväiteid kostja väidetele kütuse ülenormatiivse kulu kohta; 2) AS Eesti Raudtee infoleht august 2010, mis tõendab, et äikesetorm segas normaalset raudteeliiklust ja jättis kaubarongid jaamateedele ootele, millest tulenevalt võis tekkida ülenormatiivset kütusekulu; 3) Metroserti vastus AS Eesti Raudtee päringule, mis tõendab, et kostja poolt kasutatud mõõteseadmed ei ole allutatavad taatlemisele; 4) kütuse aruanded tsehhi nr. 1 meeskondade lõikes perioodil 01.07.2010-31.08.2010, mis tõendab, et hagejal oli juulis kütuse kokkuhoid 1100.71 kg ja augustis 641.97 kg; 5) diiselkütuse kulunormid kostja veduritele rongi ja manöövritööks, mis tõendab, et kostja süüdistused ülenormatiivse kütusekulu osas on vastuolus kinnitatud kulunormidega; 6) mõõtesüsteem F-Track graafiline kütuse kulu näit veduril C36-7i nr, 1533 08.08.2010 kella 20.00-st kuni 09.08.2010 kella 02.42-ni; 7) diiselkütuse kulunormide kinnitamine; 8) A S ülekuulamiseks tunnistajana. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt tuvastati tööandja operatiivnõupidamise 01.09.2010 protokolliga, et 08.08.2010 ajavahemikul 19.25-20.00 on hageja poolt teenindatud veduril/rongil tekkinud põhjendamatu kütusekadu 189 liitrit. Tööandja süüdistas hageja veduritöötajate töökorraldusjuhendi p. 1.2.1.7 rikkumises. Hageja leiab, et tööandja järeldus kütuse kao osas põhineb taatlemata mõõtesüsteemi F-Track ja liinilehe andmetel. Kostja väitel on kütuse põhjendamatu ülekulu põhjustatud hageja poolt ja seetõttu kaotas tööandja usalduse töötaja vastu. Kostja on seostanud usalduse kaotusega ka hageja varasemaid töökohustuste rikkumisi pukseerimise ja pidurikasutamise eeskirjadest tulenevalt. Antud asjas on oluline tuvastada, kas kütuse kadu on tõendamist leidnud. Mõõtmine peab olema jälgitav ja selle tagamiseks peavad mõõteseadmed olema allutatud perioodilisele metroloogilisele kontrollile. Kostja poolt kasutatav vedurikütuse seiresüsteem ei kuulu kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistusse ja seade F-Track ei ole allutatud taatlemisele. Kuna AS Metrotec keeldus F-Tracki seiresüsteemi mõõtmistulemusi 08.08.2010 vaidlualuse ajavahemiku kohta väljastamisest, siis ei ole ka kostja poolt tunnistajate ütlustega tõendatud kütuse ülekulu mõõtmistulemustega kontrollitav. Kostja ei ole veenvalt selgitanud vastuolu Pedja jaamas kadunud kütuse esialgse koguse-189 l ja kahju arvutamisel aluseks võetud kogus – 138 l vahel. Hageja väidab, et kütuse jäägi mõõtmise metoodika ei võimalda usaldusväärset mõõtmistulemust saavutada. Liinilehele kantakse kütuse jääk kahe mõõtelati mõõtmisega saadud tulemusena, mille vea tõenäosus on suur, kuna 25-28 mm kütusenivoo erinevus võrdub 100 l kütusega. Mõõtetulemust mõjutab väiksemgi liikumine mõõtmise ajal, aga ka tee profiil ja kalle. Seega ei ole kahe latiga mõõdetud ja liinilehele kantud mõõtetulemus õige ega usaldusväärne. Veduritele rongi- ja manöövritööks kinnitatud diiselkütuse kulunormid hageja teenindada olnud rongil sõiduks Pedjalt Jõgevale ja 6 tunniseks seisuajaks olid ettenähtud 168 liitrit. Süsteemi poolt fikseeritud väidetav näit oli 180 liitrit, mis võimaldab öelda, et kadu oli 12 liitrit, mitte aga 180, 189 ega 138 liitrit. Asukohaseire ja kütuse mõõtmise süsteemi poolt fikseeritud mõõtetulemus (t lk 60, 61) on ebaloogiline, sest graafikust nähtub kütuse koguse suurenemine ajal, mil tegelikult vedurile kütust ei tangitud. Vedur seisis ajavahemikul 19:22 kuni 23:03 Pedja jaamas, graafilise näidu kohaselt aga 23:05-00:00 kütuse kogus vaheldumisi suurenes ja vähenes ning südaööst alates kuni kl. 01.00 kogus suurenes. Kostja ei ole neid graafilisi kütusenäite vaidlustanud. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks rikkunud töökohustusi.

Välja tuleb selgitada, milles seisneb kostja arvates usalduse kaotust pälvinud hageja tegu. Kostja on käsitlenud üksikute sõitude jooksul põhjendamatute ülekulude põhjustamist ja samas viitab ka kütuse võimalikule omastamisele, mis ei ole aga tõendatud. Üksikutest ülekuludest on juttu tehtud T Õ poolt 13.07.2010 tehtud hoiatuse kaudu. Nende juhtumite konkreetsust tunnistaja ütlustest ei ilmenund ja need jäid umbmäärasteks ja ebakonkreetseteks eelkõige rikkumise raskuse aspektist. Arvesse võttes, et 08.08.2010 juhtum on vastuoluline, ei oma varasemad töökohustuste rikkumised töölepingu ülesütlemisel õiguslikku kaalu. Tööandja ei arvestanud töölepingu ülesütlemisel ametiühingu seisukohta ja kostja väitel ei pidanudki seda tegema. Hageja oli 2007 valitud Eesti vedurimeeste usaldusisikuks, kellega töösuhte lõpetamisel peab TLS § 94 lg1 kohaselt tööandja küsima arvamust ja sellega mõistlikul määral arvestama. Tööandja ei küsinud arvamust enne töölepingu ülesütlemist. Töösuhte lõpetamine otsustati 01.09.2010 ja selleks ajaks ei olnud arvamust küsitud. TLS § 93 lg 3 kohaselt loetakse usaladusisikuga tema volituste kehtimise ajal töölepingu lõpetamisel töösuhe lõpetatuks töötajate esindamise põhjusel. Tööandja ei ole lepingu ülesütlemise seaduses lubatud alust tõendanud. Asjaolud, millega kostja põhistab erakorralist ülesütlemist, on vastuolulised ja olulises osas tõendamata. Tööandja etteheited kütuse kadumisega mitteseotud valede juhtimisvõtete kasutamise kohta pidurite kasutamisel või manöövritööl ei ole kaalukad, arvestades raudteetranspordi spetsiifikat ja hageja pikaajalist tööstaaži tööandja juures. Mainitud rikkumiste kohta tehtud märkused tõi tööandja esile alles septembris 2010. Varasemad rikkumised ei ole fikseeritud, ainus tõend on tunnistaja T Õ ütlus, et tema on suuliselt hagejat hoiatanud. Kostja väitel tulenes usalduse kaotus sellest, et hageja ei suutnud kütuse ülekulu selgitada. Järelikult kui ta oleks suutnud selgitada, siis ei ole usalduse kaotust tekkinud ja hageja oleks võinud edasi töötada vaatamata varasematele üksikutele töökohustuste rikkumistele. Selline faktiliste asjaolude käsitus ei ole eluliselt põhjendatud. Kostja väited hagejale varasemalt tehtud märkuste kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Ebaõige on ka väide, et hageja ei suutnud kütusekadu selgitada. Hageja on omakäelises avalduses selgitanud ülekulu põhjuseid. Kostja esitatud AS Metroteci kinnitus kütusekao asetleidmise kohta 08.08.2010 kella 19:25-20:00 ei tõenda objektiivselt kütusekadu: 1) esitatud graafiline kütusenäit ei ole tõendilt tuvastatav ja 2) taatlemata ja metroloogiliselt kontrollimata mõõteseadme näidu alusel kohaldatav õiguslik sanktsioon ei ole põhjendatud. Ekslik on kostja väide, et vaid kriminaalõiguslikus deliktis on vajadus taadeldud mõõteseadme järele. Põhjendatud ei ole töösuhte lõpetamisel etteteatamistähtaegade järgimata jätmine kostja poolt. Kütuse ülekulu kui faktiline asjaolu, mille kostja seob töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguslike põhjendustega, on usaldusväärselt tõendamata ja seega ei esinenud 02.09.2010 olukorda, mis võimaldanuks töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Deklaratiivne on kostja väide, et töökohustuse rikkumise tingimustes ei saanud hageja eeldada, et tööandja annab hagejale aega rikkumise lõpetamiseks. Esiteks T Õ tegi hagejale etteheiteid mitmeid kuid tagasi väidetavalt esinenud, kuid käesolevas asjas kontrollimata töökohustuste rikkumiste suhtes. Teiseks, ehkki kostja väitel esinesid hagejal üksikud kütuse ülekulud, millega tekitati tööandjale kahju, lasi tööandja tal töötamist jätkata. 08.08.2010 tekkinud ülekulust teatati hagejale esmakordselt alles 01.09.2010. Seega andis tööandja hagejale vähemalt kahel korral võimaluse edasi töötada ja rikkumine lõpetada. Hageja taotleb, et kohus lõpetaks töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ehk 01.12.2010. Hageja on rahaliste nõuetena esitanud hüvituse kuue kuu keskmise kuupalga ulatuses seoses töölepingu ülesütlemise tühisusega summas 6360.53 eurot, etteteatamistähtaja järgimata jätmisest tuleneva saamata jäänud töötasu nõude summas 396.76 eurot ja vähemsaadud puhkusekompensatsiooni nõude 285.32 eurot, kokku 7042.61 eurot. Kostja vastuväited

Kostja oma kirjalikus vastuses nõuet ei tunnista. Vastuse kohaselt on vaidlustamata asjaoludeks, et: 1) hageja valduses oli 08.08.2010 tööandajale kuuluv vedur C36-7i nr.1533; 2) nimetatud veduril tekkis hageja töövahetuse ajal kütuse ülekulu, millega tekitati kostjale varalist kahju 1197.29 krooni; 3) nimetatud vedur oli hageja töövahetuse ajal tehniliselt korras. Kütesekao/ülekulu on fikseerinud nii vedurile paigaldatud süsteem F-Track, kui ka hageja esitatud liinileht, mida täidab vedurijuht. Nimetatud lehe andmete alusel arvestatakse spetsiaalse valemiga välja veduri keskmine kütusekulu, võttes aluseks kütuse kulunormid. Hageja kütusekulu ületas normi 138 liitri võrra. Hagejaga sõlmitud töölepingu ja hageja töökohustusi määrava Veduritöötajate töökorralduse juhendi p.1.2.1.7 kohaselt kohustus hageja vastutama kütuse ja määrdeainete säästliku kasutamise ja säilimise eest veduril. Antud juhul ei ole kütus säilinud ning süü selles, olenemata süü astmest, on hagejal. TLS § 15 lg 2 p 5 sätestab töötaja kohustuse hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise isiku vara Lähtudes tõsiasjast, et vedur nr.1533 oli kütuse kadumise hetkel hageja valduses ehk tema reaalse võimu all, vastutas hageja nii veduri õige kasutamise kui ka veduril paiknevate muude materiaalsete väärtuste säilimise eest. Oluline ei ole seejuures, kas tööandja vara vähenes hageja tahtluse või hooletuse tõttu, oluline on vara vähenemise fakt. Tööandja ei ole töötajat süüdistanud varguses, kuivõrd ka ülesütlemisavalduses on sõnaselgelt kirjas, et tööleping öeldi üles töökohustuse rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu. Kohustuse rikkumine seisnes selles, et töötaja ei taganud tööandja vara säilimist, rikkudes eelnimetatud juhendi p.1.2.1.7. Usalduse kaotus seisnes selles, et töötaja ei suutnud tekkinud ülekulu selgitada. Olukord, kus tööandjale kuuluv vara töötaja käes seletamatutel põhjustel kaob, ei ole kindlasti tööandjas usaldust tekitav. Kuna hagejat ei ole varguses süüdistatud, on asjakohatud hageja viited kriminaalasjas tehtud otsusele. Hagejat oli hoiatatud, et ülekulu juhtumite jätkumisel võib tööandja lepingu üles öelda. Töökorralduse reeglite p.8.12.4 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui tööandja varaga hooletu ümberkäimise tagajärjel tööandja vara väheneb. Hagejat hoiatati ka muude rikkumiste puhul. Hageja staažika vedurijuhina pidanuks oma teadmisi ja kogemusi arvestades olema suuteline selliseid rikkumisi vältima. Alusetu on väide, et selliseid rikkumisi esines iga vedurijuhi töös. Iseenenest kostja seda ei vaidlustagi, kuid sellega ei saa hageja ennast õigustada. Etteheited ametiühingu arvamusega mittearvestamisest on põhjendamatud. Arvamusega arvestamine tähendanuks töösuhte jätkumist, mis tähendanuks tööandja poolt vaadatuna olukorraga sisuliselt leppimist, mida aga tööandja endale lubada ei saa. Lisaks leiab kostja, et TLS § 94 lg 2 kohustab arvestama töötajat esindama valitud töötajate, mitte aü arvamusega. Tulenevalt asjaolust, et töötajat oli eelnevalt hoiatatud, ütles tööandja temaga sõlmitud lepingu erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata. Töötaja ei saanud eeldada, et tööandja seda tähtaega järgib. Kuna tegu oli tööandjale varalise kahju kaasa toonud töötajapoolse rikkumisega, siis ei olnud mõistlik eeldada, et tööandja võtab endale veel 90-ks päeva riski, et tal võib sama töötaja tõttu veel varalist kahju tekkida. Ja sellest tulenevalt vastas etteteatamistähtaja mittejärgimine TLS § 97 lg 3 nõuetele.

Kostja leiab, et hüvituse nõuded on segased ja tõendamata. Tööandja lisab vastusele töötaja keskmise töötasu tõendi, mille kohaselt võimalikud hüvituse summad oleks hageja nõutust erinevad. Alusetu on puhkusetasu nõue, kuna avalduse rahuldamisel tunnistatakse leping lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, seega lõppenuks hageja tööleping igal juhul 03.09.2010, mistõttu nõue puhkusetasu osas kuni 01.12.2010 on alusetu. 02.12.2010 esitas kostja täiendavad seisukohad. Kostja leiab, tuginedes Sotsiaalministeeriumi poolt töölepingu seaduse käsiraamatus antud selgitusele, et Töölepingu ülesütlemiseks ei pea mõistlikku tähtaega andma, kui tegemist on olulise rikkumisega VÕS § 116 lg.2 p.2-4 mõttes. Hagejale oli varem korduvalt tehtud töökohustuse rikkumise eest märkusi ning teda on hoiatatud, et töökohustuse rikkumise jätkumine toob kaasa lepingu lõpetamise 09.02.2010 AS EVR Cargo kaubaveoteenistuse veduriteeninduse osakonnas toimunud operatiivnõupidamise protokollist nähtuvalt määrati hagejale vedurite C30-7Ai ja C30.7i pidurikasutamise juhendi p. 8.6 ja 8.1 jämeda rikkumise eest kirjalik hoiatus (t lk 29) Samuti on hagejale veduriteeninduse osakonna juhataja T Õ poolt 13.07.2010 tehtud suuline hoiatus üksikute sõitude jooksul põhjendamatute ülekulude eest ning hoiatati edaspidiste karmimate meetmete tarvitusele võtmise eest. Kostjale kuuluva kütuse ülekulu põhjustamine toob ühest küljest kaasa tööandja vara vähenemise, teisest küljest võib selle võimaliku omastamise käigus tekkida süttimisoht, mis seab ohtu kogu tööandja vara. Sellest tuleneb ka töötajatele pandud kohustus vastutada rongide vedamisel ja manöövritööl kütuse, määrdeainete, materjalide säästliku kasutamise ja säilimise eest. Pooltevahelise lepingu p.7.12. kohaselt juhinduvad pooled muuhulgas seadustest, haldusaktidest, töösisekorraeeskirjadest ja teistest tööandja juhenditest ja eeskirjadest. Töösisekorraeeskirja p.-des 8.12., 8.12.3 ja 8.14.4 on loetletud töökohustuse jämedad rikkumised, mille eest võib distsiplinaarkaristusena määrata töölepingu lõpetamise. Seega loeti hageja poolt toime pandud tegu sisekorra eeskirjade kohaselt jämedaks töökohustuse rikkumiseks ja seega hageja, olles tutvunud nimetatud eeskirjaga, oli teadlik, et kütuse ülekulu põhjustamise näol pani ta toime olulise rikkumise, mille puhul tööandja ei anna enam tähtaega rikkumise lõpetamiseks. S.t hageja ei saanud enam eeldada, et tööandja piirdub hoiatamisega. Leping öeldi ülesütlemisavalduse kohaselt üles töötaja isikust tulenevalt mõjuvatel põhjustel TLS § 88 lg.1 p.3 ja p.5 alusel. Kahju suuruse tõendamiseks on esitatud kostja 02.09.2010 õiend kütteõli hinna (t lk 30) kohta ja kütuse aruanne hageja liinilehe alusel (t lk 31) Töötaja süüline käitumine 05.08.2009 (t lk 26) tekitas kostjale kahju ja põhjustas usalduse kaotuse tema vastu. 08.08.2010 toime pandud töösisekorraeeskirja rikkumine näitas, et hageja ei ole mingeid järeldusi teinud. Kütuse ülekulu ja kütuse kadu ei tekkinud omaalgatuslikult, samuti puudusid veduri tehnoseisundi päevikus vedurit juhtinud töötajate märkmed veduri võimaliku tehnilise rikke kohta, mis viitaks kütusekao põhjustele. Seega pani hageja töökohustuse rikkumise toime teadlikult ja tahtlikult ehk süüliselt. Asukohaseire- ja kütuse mõõtmise süsteemi jälgimine ja jälgimise põhjal järelduste ja ettepanekute tegemine kuulub veduriteeninduse osakonna spetsialisti V K tööülesannete hulka. V K viibis ajavahemikul 15.07.-22.08.2010 puhkusel ja sealt naasnuna ning mõõtmise süsteemi sündmuste ülevaatamise järgselt teavitas koheselt kütusekaost kostja juhtkonda Esitatud info põhjal 01.09.2010 kokkukutsutud kütusekomisjon tuvastas olukorra ja vormistas järeldused oma protokollis, mis selgitab seda, et kostja ei saanud koheselt peale 08.08.2010 sündmust lepingut erakorraliselt üles öelda.

Hageja esitatud täiendavatele tõenditele vaidleb kostja vastu, kuivõrd ei ole põhjendatud, milliste asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks on tõendid esitatud. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on hagejal varem korduvalt tehtud töökohustuste rikkumise eest märkusi ning teda on hoiatatud, et töökohustuste rikkumise jätkumine toob kaasa töölepingu tööandjapoolse lõpetamise. 09.02.2010 määrati hagejal pidurikasutamise juhendi jämeda rikkumise eest kirjalik hoiatus ja ostustati veebruarikuu töötulemuste eest väärtuspalka mitte maksta. Samuti on tehtud 13.07.2010 suuline hoiatus T Õ poolt üksikute sõitude jooksul põhjendamatute ülekulude eest. Hoiatati ka veebruaris 2010 tööalaste juhtimisvõtete rikkumisega seoses. Kütuse ülekulu põhjustamine toob kaasa tööandja vara vähenemise, kuid selle võimaliku omastamise käigus võib tekkida süttimisoht, mis seab ohtu kogu tööandja vara. Seetõttu on muuhulgas tööandja vara kaitse eesmärgil töötajal kohustus rongide vedamisel ja manöövritööl vastutada kütuse, määrdeainete, materjalide säästliku kasutamise ja säilimise eest. Töösisekorra eeskirja, millest tuli ka hagejal sõlmitud töölepingu kohaselt juhinduda, kohaselt loeti jämedaks töökohustuse rikkumiseks tehnoloogiliste juhendite, raudtee tehnokasutuseeskirja ja selle lisade, tegevuseeskirja nõuete rikkumist, mille tõttu on tekitatud varaline kahju või selle tekkimise oht, reaalne oht inimelule, liiklusohutusele või rongiliiklusele, tööandja varaga hooletu ümberkäimine, mille tagajärjel väheneb tööandja vara väärtus või vara koosseis. Seega tuleb hageja poolt toime pandud tegu lugeda jämedaks töökohustuse rikkumiseks ja seega oli hageja teadlik, et kütuse ülekulu põhjustamise näol pani ta toime olulise rikkumise, mille puhul tööandja ei anna enam tähtaega rikkumise lõpetamiseks. Tööõiguslikus mõttes ei saanud hageja eeldada, et viidatud rikkumise puhul piirdub tagajärg hoiatamisega. Töölepingu ülesütlemisavaldusest nähtuvalt öeldi leping üles töötaja isikust tulenevatel mõjuvatel põhjustel ehk et kütuse ülekulu põhjustamisega tekitas hageja süüliselt tööandjale kahju summas 1197.29 krooni ning pani toime teo, millega põhjustas usalduse kaotuse enda vastu. Tööandja lootis heauskselt, vaatamata varasematele korduvalt esinenud töökohustuste rikkumisele, et hageja on neist järeldused teinud, kuid see osutus ekslikuks. Töötaja ei saanud mõistliku isikuna eeldada, et tööandja pidanuks temaga töösuhet jätkama või andma talle rikkumise lõpetamiseks täiendava tähtaja. Tunnistaja T Õ ütlused kinnitavad kütuse ülekulu Pedja jaamas. Süsteemi haldaja kinnitas eeltoodut. Väljakutsutud hageja ei osanud nii suure kütuse kao kohta selgitusi anda, mida aga tunnistaja ütluste kohaselt peab vedurijuht oskama adekvaatselt teha. Kuna vedur ja vagunid olid tehniliselt korras ja mingeid märkeid veduri žurnaali tehtud ei ole, siis ei ole ka ülekulule nn tehnilist põhjendust. Alusetu on hageja väide, et tema süü ei ole tõendatud. Süü astmeteks on nii tahtlus kui hooletus. Kütuse ülekulu ja kütuse kadu ei tekkinud omaalgatuslikult ja kuna andmed veeremi võimalike tehniliste rikete kohta puudusid, siis pani hageja toime teadlikult ja tahtlikult, st süüliselt töökohustuse rikkumise. Mõõteseaduse § 5 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud tollu- ja maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral, riikliku järelvalve käigus; ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelse menetluse, kohtu ja vahekohtu menetluse või väärteo kohtuvälises menetluses, muudel õigusaktidega ettenähtud juhtudel. Alusetu on seega hageja väide, et asukohaseire-ja kütuse mõõtmise süsteem F-Track mõõteseadmed peavad olema taadeldud või et taatlemata mõõtmistulemust ei saa lugeda õigeks. Mõõtmise süsteemi jälgimine ja jälgimise põhjal järelduste ja ettepanekute tegemine kuulub tunnistajana ärakuulatud V K tööülesannete hulka. Nimetatu viibis 15.07-22.08.2010 puhkusel ja sealt naasnult ning mõõtmise süsteemi sündmuste ülevaatamise järgselt teavitas koheselt kütusekaost kostja juhtkonda.

F-Track fikseerib veduri asukoha koordinaadid, liikumiskiiruse, kütusehulga paagis ning seadmete sisendisse ühendatud andurite näidud minutilise intervalliga. Perioodiliselt edastatakse saadud teave seirsesüsteemi serverisse. Kogu andmeajaloo vältel on võimalik kasutaja poolt sisetatud perioodil näha veduri paiknemist kaardil, saada ülevaadet kütusekulust, tankimisest ning kadudest, samuti sõidu- ja seisuaegadest. Nimetatu on kinnitatud ka T Õ ütlustega. Kütuseprogrammi sisestamisel arvestati kõiki tõuse ja langusi teekonna jooksul ja nende alusel on väljaarvestatud teekonnale kuluv kütuse hulk. 08.02.2010 vähenes seisval veduril kütus 189 liitri võrra. Samas piirkonnas vaadeldud perioodil teiste vedurikoosseisude puhul seiresüsteem sellise koguse kütusekadu ei registreerinud ja häireid seiresüsteemi töös ei esinenud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub täielikult rahuldamisele. TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt on töölepingu erakorraline ülesütlemine võimalik siis, kui töötaja hoiatusest hoolimata on eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või on rikkunud töökohustusi. Antud asjas on vaidlus selles, kas töötaja on toime pannud teo, mis põhjustas kostjas tema vastu usalduse kaotuse ning kas ja milliste töökohustuste rikkumise osas hagejat on hoiatatud. Kostja esitatu kohaselt tekitas usalduse kaotuse hageja tegevusest/isikust tulenev tööandja vara kadumine ehk põhjendamatu kütuse ülekulu tema kasutuses olnud veduril. Vaidlus on selles, kas väidetava ülekulu mõõtmine on olnud nõuetekohane. Kohus nõustub hagejaga, et mõõtetulemus antud juhul ei ole olnud jälgitav. Mõõteseaduse § 5 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud. Hageja suhtes algatatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (t lk155) on viidatud OÜ Metrotec kirjale, milles selguvalt kõikidele vedurite paakidele pole tehtud kalibreerimist ning kütuseandurite justeerimist, kuivõrd protseduur on töömahukas ja väga kallis. Nimetatud asjaolu näitab käesoleva menetluse mõttes kohtu jaoks seda, et tööandja iseenesest on pidanud vajalikuks ja põhjendatuks mõõtetulemuse jälgitavuse tagamiseks vedurite kütusepaakide kalibreerimist. Asjaolu, et seda ei olnud (veel) tehtud hageja kasutuses olnud veduri puhul, on ilmselt juhus ja sõltus tõenäoliselt tööandja majanduslikest kaalutlustest lähtuvast otsustusest mitte teha töömahukat ja kulukat operatsiooni, kuid antud juhul on see viinud selleni, et väidetava ülekulu tekke inkrimineerimine hagejale ei ole põhjendatud. Hageja poolt esitatud Eesti Raudtee infolehes ilmunud artikkel (t lk 52) äikesetormide mõju kohta raudteeliikluse töös ei välista võimalust, et kütuse kadu/ülekulu võis tuleneda hagejast sõltumatutest põhjustest. Hageja esitatud AS Metroserti tõendi (t lk 53) kohaselt on kostja kasutanud mõõtetegevuse käigus vahendeid, mis ei ole metroloogiliselt kontrollitud. Nimetatu põhistab kohtu hinnangul hageja väidet, et sel viisil saadud mõõtetulemuste alusel ei saa hagejale esitada pretensioone mis iganes suuruses kütuse ülekulu kohta. Samas ei saa kohus arvestada hageja väiteid kütuse kokkuhoiu kohta. Väite tõendamiseks esitas hageja kütuse aruande (t lk 54-55) tsehh nr 1 meeskondade lõikes, kuivõrd aga eelduslikult on ka neis

kajastuvad andmed saadud sama mõõtevahendiga, millega hageja väitel tuvastati kütuse ülekulu, siis ei saa lugeda tõendatuks ka kütuse kokkuhoidu. Tõendeid kütuse kulu suvenormide (t lk 50) ja diiselkütuse kulunormide kinnitamise kohta (t lk 56-62) oleks võimalik hinnata koosmõjus teiste tõenditega juhul, kui leida, et kütuse tegeliku kulu mõõtmine vastab Mõõteseaduses ettenähtud korrale. Kuna F-Track mõõtesüsteemi kaudu saadud tulemused ei ole jälgitavad, ei saa hageja kasutuses olnud veduril 08.08.2010 kütusekulu kohta esitatud andmeid (t lk 59) pidada tõesteks, ehk et põhjendatud on hageja väide, et nendele andmetele tuginedes ei saa hagejale ette heita kütuse ülekulu põhjustamist. Asjaolu, et hageja kostja meelest ei suutnud ülekulu põhjendada-selgitada (TVK t lk 44), ei anna alust väita, et hageja süü, olgu siis tahtluse või hooletuse vormis, kütuse ülekulu tekkimises oleks tõendatud. Väärib märkimist, et veduris viibis vaidlusalusel ajal ka teine inimene (algselt tunnistajaks taotletud A S ), kelle suhtes tööandjal pretensioone ei ole. Kostja on kirjalikus vastuses (t lk 25) leidnud, et tööandja vara kaitse eesmärgil on töötajatel vastavalt veduritöötajate töökorralduse juhendi p-le 1.2.1.7. kohustus vastutada kütuse, materjalide, määrdeainete jm säästliku kasutamise ja säilimise eest veduril. Nimetatud juhend (TVK t alates lk 47) sätestab p-s 1, et see kehtestab nõuded ning kohustused vedurimeeskondadele. Seega mitte ainul vedurijuhile. Järgnevalt käsitletakse üldsätetes vedurimeekonna koosseisus nii vedurijuhti kui vedurijuhi abisid. Seega kütuse kasutamise kord ja nõuded ei laiene mitte ainult hagejale, vaid ka antud juhul A S . Kaudselt on seda möönnud ka tööandja, kelle algatusel alustatud kriminaalmenetluses on kahtlustatavateks nii hageja kui A S . Kas ja kuidas 08.08.2010 sündmustest tulenevalt on selles situatsioonis reageeritud tööõiguslikult A . S tegevusele, ei ole selgitatud. Kohus juhindub riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-86-05 ja kohtupraktikale tuginevalt ka hageja esitatud Tartu Ringkonnakohtu otsuses nr. 1-06-11396 (TVK t lk 24-25) avaldatud seisukohast, et taatlemata mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud, s.t. puudub kindlus, et mõõtetulemus on õige. Nimetatud ringkonnakohtu lahendis leiti analoogses situatsioonis, et vedurite GPS jälgimise süsteem võib küll fikseerida kadu veduri kütusepaagist, kuid see ei tõenda, et vedurijuht ja tema abi selle omastasid. Kui puudub kindlus mõõtetulemuse õigsuse suhtes, puudub ka igasugune põhjendatus heita hagejale ette kütusekao/ülekulu põhjustamist. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et kostja ei ole suutnud tegeliku kütusekao suurusjärku esitada, ehk et puudub põhjendus, miks väidetava tegeliku kao -189 ja/või 180 l- (TVK t lk 17 ja 26) puhul on samas kahju arvutamisel aluseks võetud 138 l (t lk 31), ehk erinevus on 51 l. Kohus leiab, et tõendatud ei ole hageja tegevusest tulenev kütusekao/ülekulu teke. Kuna puudub seos 08.08.2010 sündmusena hageja tegevuse ja kütuse ülekulu vahel, siis neil asjaoludel töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole põhjendatud. Isegi kui leida, et hagejat oli ka eelnevalt üksikute sõitude jooksul tekkinud ülekulude põhjendamatu tekkimise suhtes hoiatatud, siis ka neil juhtudel sai olla tegemist tõendamata mõõtetulemusega ja sellest tulenevalt ka nimetatud hoiatustel ei olnud alust. Seega puudus kostjal alus töölepingut üles ütelda ka seoses väidetava(te) varasemate kütusekadudega seoses.

Kostja väitel on hagejale varem korduvalt tehtud töökohustuste rikkumise eest märkusi ning teda on hoiatatud, et töökohustuse rikkumise jätkumine toob kaasa töölepingu tööandjapoolse lõpetamise. 09.02.2010 toimunud operatiivnõupidamise protokollist nähtuvalt on hagejale tehtud kirjalik hoiatus (t lk 29). 13.07.2010 toimunud suuline hoiatamine on kostja väitel tõendatud tunnistaja T Õ ütlustega. Kui Tambet Õuna ütluste kohaselt (t lk 162) esines hagejal põhjendamatu ülekulu juba ka märtsis 2010, edasi mais ja juunis, siis nende osas etteheidete tegemine alles juuli keskel ei ole mõistetav. Kui kostja hinnangul on kütusekao ilmnemisel lisaks ettevõttele kahju tekitamisele suur tõenäosus ka keskkonnaalase (süttimisoht) ja inimeste tervisele potentsiaalselt tekkivaks ohuks, siis seda enam tulnuks koheselt- varasemalt operatiivselt reageerida ja tõkestada hageja väidetav järjekindel tegevuse põhjendamatute kütuse ülekulude/kadude tekitamisel. Tunnistaja V K (t lk 164) ütluste kohaselt jälgiti kütusekulu igapäevaselt ja kolm korda kuus tuli sellest teavitada tunnistajat T Õ . Kohus ei arvesta tõendina esitatud sama tunnistaja kirjalikku vastust kostjale (t lk 132), kuna ei ole aru saada, millal ja mis põhjustel on nimetatud kiri koostatud ning kõigi kirjas sisalduvate asjaolude kohta oli pooltel võimalik tunnistajale suuliselt ja vahetult küsimusi esitada. Kohus leiab, et kui kostjal oli järjepidevalt võimalus hallata andmeid kütusekulu kohta, siis reageerides väidetavalt märtsis 2010 alanud probleemidele kütuse ülekuludega alles juulis suulise hoiatuse tegemisega, oli ilmne TLS § 88 lg 4 sätestatud mõistliku aja põhimõtte eiramine. Asjaolu, et ilmselt ainus andmeid pidevalt jälgiv personal oli puhkusel (t lk 130) ja näidud said kontrollitud ja analüüsitud seetõttu alles viimase puhkuselt saabumisel, on kostja töökorralduslik küsimus, mis antud juhul on viinud selleni, et väidetavad töötajate minetused ei saa kohast ja õigeaegset reageeringut. Kui juulis 2010 hagejat väidetavalt hoiatati ja samas lasti tal edasi töötada, siis ilmselt ei pidanud kostja tööandja varale juba saabunud või tõenäoliselt saabuda võivat vara kadumise ohtu sedavõrd tõsiseks, et hagejaga töösuhe lõpetada. Kummastav on asjaolu, et läbi aegade ei ole tööandja pidanud vajalikuks tegeleda väidetavatelt kahjude tekitajatelt kahjude sissenõudmisega. Kohus leiab, et kui töösisekorraeeskirjas p. 8.12., 8.12.3 ja 8.14.4 (TVK t lk 62 jj) loetletud rikkumised loeti sellisteks töökohustuste jämedateks rikkumisteks, mis võimaldasid määrata distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise, siis puudus põhjendus, miks seda õigust eesmärgipäraselt ei rakendatud ja näiteks veebruaris 2010 toimunud rikkumisele järgnevalt võimaldati hagejal töötada veel 5 kuud. Isegi kui lugeda tõendatuks hageja hoiatamine (t lk 131) kirjalikult veebruaris 2010 (mitte seoses kütuse ülekuluga ehk usalduse kaotamist põhjustanud tegevusega) ja suuliselt juulis 2010, siis arvestades seda, et hagejal, kes kostja esitatud asjaolude kohaselt oli mitme kuu vältel sisuliselt omastanud tööandja vara, võimaldati sellele vaatamata rahulikult edasi töötada, ei oleks tööandjal pidanud olema mingit takistust ka töösuhte erakorralisel lõpetamisel järgida etteteatamistähtaegasid. Kohus leiab, et hageja ei ole pannud toime tegu, mis saanuks põhjustada tema suhtes tööandja usalduse kaotuse. Kohus nõustub hagejaga, et tööandja ei ole tõendanud, et hageja oleks põhjustanud kütuse ülekulu 08.08.2010 ehk et tööandja ei ole tõendanud töötaja poolset töökohustuse rikkumist.

Väidetavalt on hagejat kütuse ülekuluga seoses hoiatatud 13.07.2010 suuliselt T Õ poolt. Hoiatuse suulisest iseloomust tulenevalt ja lähtudes sellest, et hageja nimetatut eitab, ei saa lugeda usaldusväärselt tõendatuks väidet, et tegemist oli konkreetse töökohustuse jätkuva rikkumise korral töösuhte lõpetamise kohta tehtava hoiatusega. Hoiatus peab sisaldama rikkumisega kaasnevat tagajärge. Lihtsalt märkus ja tähelepanu juhtimine, ilma tagajärge teadvustamata, ei ole käsitletav hoiatusena. Hoiatus peab käima samalaadse tegevuse kohta. Usutavalt on tõendatud hoiatamine pidurisüsteemiga seonduvalt 09.02.2010, aga ka selle kohta esitatud kirjalikust tekstist ei nähtu tagajärjena töölepingu lõpetamise võimaluse selgitamist. T Õ ütluste kohaselt ei öeldud ka siis töötajale, et teistkordsel rikkumisel võib töösuhte lõpetada. Usaldusväärselt ei ole tõendatud hoiatamine juulis 2010 suuliselt seoses kütuse ülekuluga. Isegi kui sel ajal mingi pooltevaheline vestlus toimus, ei ole tõendatud, et selgitati ka tagajärjena töösuhte lõpetamise võimalust. T Õ ütluste kohaselt ta küsis „hagejalt aru ja tegi suulise hoiatuse, et kuna ta on ikka kogemustega vedurijuht, ei tohiks sellist kadu esineda. Seekord asi lõppes sellega“. Sellest ei nähtu, et hagejat kütuse ülekuluga seonduvalt oleks hoiatatud rikkumise jätkumise korral tagajärjena töösuhte lõpetamise eest. Kohus peab põhjendatuks hageja väidet, et mõõtmistulemus ei ole antud situatsioonis olnud jälgitav ja seega mõõtmistulemusest sõltuv ja tulenev hageja töökohustuse rikkumise väide ei saa olla aluseks ei usalduse kaotanuks lugemisel, hoiatamise põhjendatusel ega ka töösuhe erakorralisel, etteteatamistähtaegasid mittejärgival lõpetamisel. Kui ülekulu teke oli võimalik tuvastada igapäevaselt, see oli ilmnenud mitmete kuude jooksul ja töötajal lubati siiski edasi töötada kuni 02.09.2010, siis ei pidanud kostja ka ise kütuse ülekulu teket selliseks asjaoluks, mis tekitanuks usalduse kaotuse töölepingu erakorralist ülesütlemist ajendaval määral. Väidetav pidurikasutussüsteemi nõuete rikkumise eest 01.02.2010 tehtud kirjalik hoiatus 09.02.2010 ei saa aga olla töösuhte erakorralise lõpetamise aluseks alles 02.09.2010, sest see ületab kindlasti TLS § 88 lg.4 reguleeritud mõistliku ajal põhimõtte. Hageja väitel on ta alates 2007 valitud töötajate usaldusisikuks. Ehkki nimetatud asjaolu kohta ei ole esitatud ühtegi vastavat otsustust väljendavat tõendit, ei ole kostja seda ka vaidlustanud. Töövaidluskomisjoni menetluses on esitatud ametiühingu arvamusena R R nimelt M R `i nimelisele isikule saadetud elektrooniline kiri 02.09.2010 (TVK t lk 28), millest nähtuvalt on hageja puhul tegemist EVAÜ juhatuse liikme ja usaldusisikuga. TLS § 94 sätestab kaks võimalikku isikute ringi, kellelt tööandja peab arvamust küsima enne töölepingu ülesütlemist töötajate esindajaga, nendeks on. 1) töötajat esindama valitud töötajad või 2) ametiühing. Tuleb nentida, et kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud vastusest (TVK t lk 37 p 4) nähtuv käsitlus ametiühingu arvamusest ja sellega arvestamisest tuleneb ilmselgelt TLS § 94 lg 2 ebaõnnestunud sõnastusest. Kui TLS § 94 lõikest 1 nähtuvalt on kohustus arvamust küsida kas töötajat esindama valitud töötajatelt või ametiühingult, siis lõike kaks kohaselt peab (sätet lingvistiliselt tõlgendades) tööandja arvestama mõistlikul määral vaid neist esimese grupi ehk töötajat esindama valitud töötajate arvamusega ja ka põhjendama peab sama isikute grupi arvamuse arvestamata jätmist.

Samas ametiühingu kui teise võimaliku arvamuse andja arvamust seaduse sõnastuse järgi justkui ei peakski arvestama ja sellega mittearvestamist põhjendama. Kohus leiab, et see ilmselgelt ei olnud seadusandja mõte, sest lõikest üks lähtuv kohustus - arvamust tuleb küsida kas ühelt või teiselt- kaotaks vastasel juhul eesmärgi. Seega arvamust tuli küsida, sellega tuli põhjendada.

mõistlikul määral arvestada ja mittearvestamist tuli

Kostja on tõenäoliselt täitnud arvamuse küsimise kohustuse, kuna ülalviidatud elektronkiri kajastab ametiühingu juhatuse liikmega töösuhte lõpetamise kohta antud arvamust. Kohus ei kahtle selles, et ilmselt on arvamusega formaalselt arvestatud ehk tööandja oli selle sisust teadlik, kuid töölepingu ülesütlemisteates ei ole esitatud põhjendust, miks ei saa ametiühingu arvamusega nõustuda ja seega ei ole TLS § 94 lg 2 nõudeid eiravalt põhjendatud arvamusega mittenõustumist. Kuna töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks alused puudusid, siis tuleb töölepingu 02.09.2010 toimunud lõpetamine lugeda tühiseks. Tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 97 lg 2 p 3 sätestatut arvestades 01.12.2010, ehk kui töösuhe tööandja juures on kestnud üle 10 aasta, tuleb töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 päeva. Rahuldada tuleb hageja rahalised nõuded. Kui tööandja teatab tööleping ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on ta kohustatud töötajale maksma TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist ulatuses mida töötaja oleks saanud etteteatamistähtaja järgimisel. Tähtaegade järgimise korral saanuks hageja töötasu septembris, oktoobris ja novembris 2010 ja oleks saanud ka nimetatud kolme kuu eest puhkust või selle mittekasutamise korral rahalist hüvitust TLS § 71 alusel. Tööandja poolt esitatud arvestuse (TVK t lk 30, 40) kohaselt oli hageja keskmine päevatasu 906.80 krooni. Hageja nõudis etteteatamistähtaja mittejärgimise tõttu kaotatud töötasu hüvitamist osaliselt, summas 6208 krooni= 396.76 eurot; puhkusetasu arvestuse aluseks võetud keskmise päevatasu 647 krooni järgi oli kasutamata jäänud puhkuse hüvitise nõudeks 4464.30 krooni= 285.32 eurot. Mõlemad nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Lisaks soovis hageja TLS § 107 lg 2, § 109 lg1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 2 kohaselt tuleb töötaja esindajaks valitud isikule maksta hüvitust kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja on sellekohase nõude suuruseks märkinud 16 326 kroonise kuutöötasu alusel 97 956 krooni= 6260.53 eurot. Tööandja andmetel oli hageja töötasu 19 344.55 krooni, mille järgi hüvitust olnuks õigus taotleda 116 067.30 krooni. Hageja ei ole nõuet korrigeerinud. Nimetatud ekslikust arvestusest tulenevalt on hageja ise juba arvutuslikult esitanud nõude mitte kuue, vaid ca 5 kuu keskmise tasu alusel arvestatud hüvitisena. Kohus saab hüvitise suurust, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve, muuta. Kohus leiab, et antud vaidluse puhul

on hageja küsitud suurusjärgus hüvituse nõude rahuldamine kooskõlas töölepingu ülesütlemise asjaoludega (pikaajalise, kogemustega töötaja suhtes tõendamata andmete alusel usalduse kaotuse väitmine) ja arvestab mõlema poole huvidega (hageja saab piisava kompensatsiooni pikaaegse töösuhte ebakorrektse lõpetamise eest ja tööandja ei ole sunnitud jätkama komplitseerituks muutunud töösuhet). Tõendid Eespool eraldi käsitlemata, kuid asjakohasteks tõenditeks tuleb lugeda TVK toimikus olev tööleping, töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus ja kostja operatiivnõupidamise protokoll 01.09.2010. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus tuleb TsMS § 174 kohaselt esitada 30 päeva jooksul kuldue jaotust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/ /allkirjastatud digitaalselt/

Marika Leimann Irina Golubev

03.04.2013 Tartu Ringkonnakohtu RESOLUTSIOON: Jätta Viru Maakohtu 14. mai 2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 12.06.2013 Riigikohtu RESOLUTSIOON

Irina Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.