Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Florence-Silvia Lutkati hagi MAQS Law Firm Advokaadi-büroo OÜ vastu lepingu rikkumisega tekitatud 995 340 krooni suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-62797
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Florence-Silvia Lutkati kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
63 613 eurot 82 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Florence-Silvia Lutkat, esindaja vandeadvokaat Paul Varul Kostja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ (registrikood 11176771), esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel Kolmas isik kostja poolel ERGO Kindlustuse AS
Asja läbivaatamise kuupäev
17. detsember 2012, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsus ja Harju Maakohtu 24. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-62797 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Tallinna Halduskohus jättis 7. mail 2008 rahuldamata Florence-Silvia Lutkati (hageja) kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 18. augusti 1999. a korralduse nr 1480 õigusvastasuse tuvastamiseks ja õigusvastase aktiga tekitatud 995 340 krooni suuruse kahju hüvitamiseks.
3.juunil 2008 sõlmisid hageja ja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ (kostja) käsunduslepingu, milles pooled leppisid kokku, et advokaadibüroo osutab kliendile õigusabiteenuseid, sh esitab Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale. Pooled leppisid kokku, et käsundi täitjaks on advokaat Siim Roode, kes võib vajadusel ja kliendi huvides kaasata käsundi täitmisele ka teisi MAQS-is töötavaid juriste ja advokaate. Käsundit täitis advokaat Kaspar Noor. Kostja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale ringkonnakohtule hilinenult. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Riigikohus ei võtnud määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale menetlusse.
2.26. novembril 2009 esitas hageja kostja vastu hagi lepingu rikkumisega tekitatud 995 340 krooni suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja käsunduslepingut ning hageja jäi ilma võimalusest sisse nõuda Viimsi Vallavalitsuselt 995 340 krooni suurune kahju. Seetõttu on kostja kohustatud hüvitama nimetatud summas tekkinud kahju. Hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-s 1 ja §-s 620 sätestatule. Lepingu rikkumine ei ole vabandatav. Asjaolud, millele kostja tugineb, s.o liiga lühike aeg apellatsioonkaebuse esitamiseks jms, ei saa olla aluseks VÕS § 103 kohaldamiseks. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumine tulenes kostja tolleaegse töötaja Kaspar Noore hooletusest, kui ta jättis apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule tähtajaks saatmata. Hageja kahju väljendub nii otseses kahjus kui ka saamata jäänud tulus. Otsene kahju seisneb selles, et hageja jäi ilma talle kuulunud aiamajast (VÕS § 128 lg 2), saamata jäänud tulu aga selles, et hageja jäi ilma maa erastamise võimalusest (VÕS § 128 lg 4). Kahju suuruseks on 995 340 krooni. 1 Partner Kinnisvara Tallinn OÜ eksperdiarvamus tõendab, et vaidluse all oleva kinnistu turuväärtus oli 31. juuli 2007 seisuga 1 595 935 krooni. Viimsi Vallavalitsuselt nõutud 1 000 000 kroonist arvas hageja maha 4660 krooni suuruse maa erastamise kulu. Viivise palub hageja välja mõista
25.veebruarist 2009, s.o ajast, mil kostja lõplikult keeldus kahju hüvitamast. Kostja käitumise tõttu on hagejalt võetud võimalus täpselt teada saada, kas halduskohtumenetluses oleks hageja kahjunõue rahuldatud või mitte. Teadmatusest tulenev risk peab jääma kostja kanda. Kahju oli kostjale ettenähtav. Hagi rahuldamise üle otsustamisel ei saa kohus praeguses tsiviilasjas asetada end halduskohtu rolli ning otsustada seda, mida oleksid võinud otsustada haldusasjas Tallinna Ringkonnakohus ja võib-olla ka Riigikohus, küll aga peaks kohus andma hinnangu kostja väitele, et haldusasjas oleks hageja kahju hüvitamise nõue olnud välistatud. Hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamine oleks olnud tõenäoline menetluse jätkumisel kõrgema astme kohtutes. Suurem osa halduskohtu otsuses tehtud järeldustest on põhjendamatud või väärad, mis suure tõenäosusega oleks kaasa toonud otsuse tühistamise.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi rahuldamine looks olukorra, kus ebaselges ja perspektiivitus kohtuvaidluses lõpliku selguse mittesaavutamine võrdsustatakse nimetatud kohtuvaidluse täieliku võitmisega, kusjuures hageja nõude suurus on vaid spekulatiivne ning sellest ei ole maha arvatud
sama kohtuvaidluse tõttu tekkima pidanud kulusid (õigusabikulud, riigilõiv jms). Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, saab olla saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 mõistes, kuna hageja nõuab esitatud asjaolude kohaselt kasu, mida hageja oleks saanud, kui kostja oleks oma lepingulisi kohustusi täitnud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja saamata jäänud tulu nõue oleks võimalik täies ulatuses rahuldada üksnes siis, kui kohus tuvastaks täieliku kindlusega, et hageja oleks kahjunõude aluseks oleva kohtuvaidluse täielikult ilma ühegi möönduseta võitnud. Sellist järeldust aga ei ole hageja peetud kohtuvaidlust hinnates võimalik teha. Kostja hindas apellatsioonimenetlust perspektiivituks. Asjakohatud on hageja väited, et õigusabilepingut sõlmides võtavad advokaadid vastutuse selle eest, et nad suudavad võetud töö õigel ajal ära teha, ning kui advokaadid pidasid kaebust tulutuks, oleksid nad pidanud sellest klienti enne informeerima. Kõigepealt saab advokaadibüroo asuda kohtuasjas õigusabiteenust osutama advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1 ja lg 4 kohaselt alles pärast kirjaliku kliendilepingu sõlmimist ning teiseks ei tähenda kliendilepingu sõlmimine seda, et advokaadibüroo garanteerib kliendile kohtuprotsessi tulemusena soodsa resultaadi saavutamise. Kostja väidetel selgitati hagejale korduvalt tema nõuete rahuldamise ebatõenäosust, kuid vaatamata sellele soovis hageja apellatsioonkaebust esitada. Hageja nõuet ei tule rahuldada ka seetõttu, et see on vastuolus VÕS § 127 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. AdvS § 40 lg 2 ning § 44 lg 1 p 1 järgi ei ole käsunduslepingu täitmise eesmärgiks ära hoida tulu saamise võimaluse kaotamist, kui tulu saamiseks ei ole mis tahes õiguslikku alust. Hageja enda käitumine oli nii enne haldusmenetluse algatamist kui ka haldusmenetluse ajal ja apellatsioonkaebuse esitamisel ebamõistlik ja soodustas kujunenud olukorra tekkimist. Hageja vahetas oma esindajat kolm päeva enne Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja saabumist ja sõlmis kliendilepingu kostjaga faksi teel 4. juunil 2008, kuigi väitis kostjale, et kaebuse esitamise tähtaeg saabub rohkem kui nädala pärast. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäeval esitas hageja kostjale veel lisainformatsiooni kohtuvaidluse sisu kohta nii telefonitsi kui ka käsikirjas faksi teel ega tasunud kliendilepingu sõlmimisel nõutud tagatisraha ja riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise eest. Vaatamata eeltoodule püüdis advokaat Kaspar Noor teha kõik endast oleneva, et hageja kaebus saaks esitatud. Advokaat töötas hilisööni, kuid kuna dokumentide esitamine kohtule ei olnud enam kliendist tulenevalt tähitud kirjaga või kohtu kantselei kaudu võimalik, esitas kostja apellatsioonkaebuse olude sunnil faksi teel. Apellatsioonkaebuse edastamisel valis Kaspar Noor faksinumbri asemel telefoninumbri, mis oli ringkonnakohtu kodulehel kirjas eksitaval kujul, mistõttu apellatsioonkaebus jäi esitamata. Kostja püüdis oma viga parandada, esitades taotluse ennistada apellatsioonkaebuse tähtaeg, kuid taotlus jäeti rahuldamata.
4.Ergo Kindlustuse AS (kolmas isik) vaidles hagile vastu.
5.Harju Maakohus jättis 24. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu alusel hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest seetõttu, et hageja jäi ilma võimalusest nõuda sisse Viimsi Vallavalitsuselt 995 340 krooni suurune kahju. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude eeldusel, et tema apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale oleks rahuldatud, kui kostja oleks apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule õigel ajal esitanud. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamiseks summat, mida hageja leidis ennast õigustatud olevat saama Viimsi Vallavalitsuselt. Praegust tsiviilasja lahendades ei saa kohus anda sisulist hinnangut asjaolule, kas hageja apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale oleks rahuldatud, kui kostja oleks apellatsioonkaebuse õigel ajal esitanud. Kohus saab üksnes kontrollida seda, kas kostja rikkus käsunduslepingut, kas lepingu rikkumine oli vabandatav ning kas sellest tekkis hagejale kahju ning kui tekkis, siis kui suur see kahju oli ning kas kostjalt tuleb kahju välja mõista ning kui tuleb, siis kui suures ulatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 3. juunil 2008 käsunduslepingu, mis hõlmas ka apellatsioonkaebuse esitamise kohustust ringkonnakohtule, ning et kostja esitas apellatsioonkaebuse selle esitamise viimasel päeval, kuid saatis selle ekslikult ringkonnakohtu telefoninumbrile, mitte faksinumbrile. Sellega rikkus kostja käsunduslepingut, sest jättis käsundiandjalt saadud käsundi õigel ajal täitmata. Selle kohta andis kohtuistungil ütlusi ka tunnistaja Kaspar Noor. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega ka tõendanud, et lepingu rikkumine oleks vabandatav, mistõttu ei vabane kostja vastutusest lepingu rikkumise eest VÕS § 103 lg-s 1 sätestatud alusel. Hageja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekkinud, samuti ei ole hageja tõendanud väidetava kahju suurust. Hageja on määranud talle tekkinud kahju suuruse hüpoteetiliselt, lahutades Viimsi Vallavalitsuselt nõutud ühe miljoni krooni suurusest summast erastamise kulu 4660 krooni. Lisaks nimetatule on hageja esitanud 1 Partner Kinnisvara Tallinn OÜ eksperdiarvamuse, mis tema väidetel tõendab, et seisuga 31. juuli 2007 oli kinnistu turuväärtus 1 595 935 krooni. Eelnimetatu ei tõenda hagejale väidetavalt tekkinud kahju suurust ega ka seda, kas hagejale kahju üldse tekkis. Kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamise koormus lasub hagejal. Kostja ei vastuta ka VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud alusel. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Kaspar Noore ütlustega on tõendatud, et kostja selgitas hagejale haldusasja perspektiivitust, millest tulenevalt ei saanud kostja näha ette hagejale kahju tekkimist lepingu rikkumisega. Ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes. Kohus nõustus kostjaga, et hageja nõuet ei tule rahuldada ka seetõttu, et see on vastuolus VÕS § 127 lg-s 2 sätestatuga. AdvS § 40 lg 2 ning § 44 lg 1 p 1 järgi ei ole käsunduslepingu täitmise eesmärgiks tulu kaotamise ärahoidmine, kui tulu saamiseks ei ole mis tahes õiguslikku alust. Dokumentaalsete tõendite ja tunnistaja Kaspar Noore ütlustega on tõendatud, et hageja käitus ebamõistlikult ja soodustas ise apellatsioonkaebuse esitamist hilinemisega, sest vahetas oma esindajat kolm päeva enne halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja saabumist ja sõlmis kliendilepingu
kostjaga faksi teel 4. juunil 2008. Samas väitis hageja advokaadibüroole, et kaebuse esitamise tähtaeg saabub rohkem kui nädala pärast. 6. juunil 2008 ehk apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäeval esitas hageja kostjale veel lisainformatsiooni kohtuvaidluse sisu kohta nii telefonitsi kui ka käsikirjas faksi teel. Kuivõrd hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest igal juhul ka VÕS § 127 lg-te 2 ja lg 3 alusel, ei ole vajadust kohtuotsuses analüüsida hageja väiteid ja kostja vastuväiteid põhjusliku seose kohta hagejale tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei ole hagejal alust nõuda kostjalt ka viivise tasumist.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus leidis 12. juuni 2012. a otsuses, et maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige, kuid muutis otsuse põhjendavat osa materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas see, et kostja rikkus käsunduslepingut, tõi hagejale kaasa kahju. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus käsunduslepingut, jättes õigel ajal esitamata apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale, ning et lepingu rikkumine ei ole vabandatav. Maakohtu seda seisukohta ei ole vaidlustatud. VÕS § 619 lg 1 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundit), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Praeguses tsiviilasjas oli käsundi täitjaks advokaadibüroo. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 19. detsembri 2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-07 asunud seisukohale, et advokatuuriseadusest tuleneb advokaadi kohustus kasutada kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse (AdvS § 44 lg 1 p 1). Sarnaselt on reguleeritud advokaadi kui käsundisaaja kohustused võlaõigusseaduses. VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega tuleneb eelnimetatud sätetest esindajale kohustus tegutseda kõigiti esindatava huvides. Kui esindaja on oma kohustusi rikkunud, on esindataval võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Maakohus leidis, et kostja vastutus on välistatud VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel. Ringkonnakohtu arvates on see seisukoht ekslik. Toimikus olevate tõendite kohaselt rikkus advokaat Kaspar Noor raske hooletuse tõttu käsunduslepingut, mis ei ole vabandatav ja seetõttu ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine välistatud VÕS § 127 lg 3 järgi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, et hagi ei ole võimalik rahuldada VÕS § 127 lg 2 tõttu. Hageja väide, et poolte sõlmitud õigusabilepingu eesmärgiks oli apellatsioonkaebuse koostamine ja ringkonnakohtule esitamine, on
põhjendatud. Kostjale pidi olema selge, et kui ta jätab täitmata oma kohustuse, siis kaotab hageja õiguse nõuda hüvitist Viimsi vallalt, ning ta pidi ette nägema, et kui hageja selle õiguse kaotab, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kompensatsiooni. Kahju suuruse oli hageja määranud juba halduskohtumenetluses. Asjaolu, et käsundusleping sõlmiti vahetult enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja saabumist, ei saa vabandada kostja käitumist. Kostja peab enne käsunduslepingu sõlmimist otsustama, kas käsundit on võimalik õigel ajal täita, ning kui leping on juba sõlmitud, siis seda ka täitma. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et praegust tsiviilasja lahendades ei saa kohus anda sisulist hinnangut asjaolule, kas hageja apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale haldusasjas nr 3-07-1517 oleks rahuldatud või mitte, kui kostja oleks apellatsioonkaebuse õigel ajal esitanud. Samas tulnuks maakohtul hinnata, kas hageja kaebusel oli edu väljavaateid või mitte. See eeldas toimikus olevate tõendite hindamist, mille maakohus on jätnud tegemata. Selline puudus on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et tunnistaja advokaat Kaspar Noore ütlustesse tulnuks maakohtul suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on isikuga, kelle raske hooletuse tagajärjel jäi apellatsioonkaebus esitamata. Maakohus võis tunnistajana advokaadi üle kuulata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 256 lg 2 p 1 järgi ei või selle isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, tunnistajana üle kuulata esindajat tsiviil- või haldusasjas asjaolu suhtes, mis on saanud talle teatavaks ametikohustusi täites. Praegusel juhul andis advokaat Kaspar Noor ütlusi ka selle kohta, mis asjaoludel ta käsunduslepingut rikkus ning ei esitanud apellatsioonkaebust õigel ajal. Nende asjaolude suhtes sai advokaati tunnistajana üle kuulata. Küll ei saanud advokaati küsitleda asjaolu kohta, kas apellatsioonkaebusel oleks edu või mitte, ning eelnimetatud ütlusele ei saa ka otsuses tugineda. Neil põhjustel jättis ringkonnakohus tunnistaja Kaspar Noore ütluse apellatsioonkaebuse perspektiivituse kohta tähelepanuta. Hageja väidetel oli ta aianduskooperatiivi Kratt-2 liige ning temale kuulus Harjumaal Viimsi vallas Randvere külas Vaablase tee 25 asuv krunt nr 48. Krundil olev aiamaja ja ehitised anti 1993. aastal tema omandisse, millest tulenevalt ei saanud kooperatiiv neid 6. septembri 1994. a aktiga nr 48 üle anda A. Klasile, kes ei saanud seetõttu kasutada ka maa erastamise ostueesõigust. On õige, et toimikus oleva aianduskooperatiivi Kratt-2 erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 48 anti hageja omandisse kooperatiivi krundil 48 asuvad rajatised ja hooned. Aktil on märgitud üksnes selle koostamise aasta - 1993. Kooperatiivi vara erastamise aluseks oli 2. juuni 1992. a üldkoosoleku otsus (I kd, tl 294). Teist korda andis aianduskooperatiiv Kratt-2 sama krundi nr 48 A. Klasi omandisse 6. juunil 1994, viidates 2. juuni 1992 üldkoosoleku otsusele (II kd, tl 114). Tuleb nõustuda, et aianduskooperatiivis Kratt-2 ei olnud asjaajamine korrektne.
1.juulil 1992 jõustunud seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta (ASVES) § 4 lg 1 kohaselt on erastamise subjektiks kooperatiivi liige, tema alaliselt Eesti Vabariigis elav abikaasa ja sugulased alanevas liinis, õed ja vennad ning nende sugulased alanevas liinis. Selle seaduse § 10 lg 1 kohaselt tekib omandiõigus erastatud varale vara üleandmisest kooperatiivi poolt erastamise
subjektile üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel ning § 11 kohaselt kooperatiivile kuulunud ehitise erastamisel on ehitise omanikul õigus maa omandada Eesti Vabariigi maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Seejuures Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (Muutmise seadus) § 14 lg 2 kohaselt tuli avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks esitada ajavahemikus 2. märtist 1997 kuni
31.detsembrini 1997. Avalduste esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord, mille kohaselt tuli avaldused esitada kohaliku omavalitsuse organile ning seda sai korra p 6 kohaselt esitada isiklikult, posti teel või esindaja vahendusel. Avaldusele pidi alla kirjutama avalduse esitaja. Halduskohus tuvastas, et hageja 22. juuli 1997. a avaldus ei vastanud eelnimetatud korra nõuetele. Avaldusele ei ole hageja alla kirjutanud ning ta ei ole ka andnud volitust avaldusele alla kirjutamiseks. Maa ostmise avaldusel märgitud kuupäeval (22. juuli 1992) ei olnud hageja krundi nr 48 omanik, kuivõrd krundil olev aiamaja ja rajatised kuulusid aianduskooperatiivile Kratt-2, ning maa ostueesõigusega erastamise avaldust sai esitada alles 2. märtsist 1997. A. Klas esitas 5. detsembril 1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduse õigusaktidega ettenähtud korras. Harju Hooneregistritalituse 24. juuli 1997. a tõendi nr 2596 kohaselt oli A. Klas vaidlusaluse krundi nr 48 omanik (II kd, tl 296). Tallinna Halduskohus tuvastas 7. mai 2008. a otsuse nr 3-07-1517 p-s 29, et 22. juulil 1992 hageja nimel esitatud maa ostmise avaldus ja 1993. aasta kuupäevata akt nr 48 aianduskooperatiivi Kratt-2 vara üleandmise kohta jõudsid tõepoolest Viimsi Vallavalitsusse ja võeti seal vastu. Seega tulnuks esitatud dokumentide kohta võtta seisukoht, kuid esitatud tõendite hindamise tulemusena jõudis halduskohus järeldusele, et kaebust Viimsi valla vastu ei ole võimalik rahuldada. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga. Hageja on menetluses eitanud omandi võõrandamist A. Klasile. Krundil nr 48 asuva hoone ja rajatiste võõrandamise kohta on tunnistusi andnud haldusasjas A. Klas, kelle ütluste kohaselt ta ostis krundil oleva hoone ja rajatised 1994. aastal hagejalt 30 000 Saksa marga eest ning astus ka kooperatiivi liikmeks, mille kohta väljastati paberid (I kd, tl 111-112). Seejuures on A. Klas üksikasjalikult kirjeldanud kohtumist hagejaga ning kokkuleppe sõlmimist ja raha üleandmist. Asjaolu üle, et 1994. aastast 2005. aastani valdas elamut A. Klas, ei vaielda. Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks täitnud vaidlusaluse omandiga kaasnenud mingeidki kohustusi ning oleks huvi tundnud maa erastamise vastu 11 aasta jooksul. Asjaolu, et aianduskooperatiiv Kratt-2 andis krundi nr 48 A. Klasi omandisse 6. juunil 1994, viidates 2. juuni 1992. a üldkoosoleku otsusele, viitab aianduskooperatiivis toimunud liikmete vahetusele. Ilma liikmesuse vahetuseta ei oleks saanud kooperatiivi vara A. Klasile üle anda. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks seda tehingut vaidlustanud. Hageja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et Viimsi Vallavalitsuse 18. augusti 1999. a korralduse tegemise ajal oli ta jätkuvalt aianduskooperatiivi Kratt-2 liige. Toimikus ei ole tõendeid, mis lükkaks ümber tunnistaja A. Klasi ütlused selle kohta, et hageja ja tunnistaja sõlmisid
vaidlusalusel krundil oleva aiamaja ja rajatiste osas võõrandamislepingu 1994. aastal. Tol ajal toimus aianduskooperatiivis aiamajade ja rajatiste valduse üleandmine ühelt isikult teisele nimelt aianduskooperatiivi liikmete vahetuse teel ning osamakse tasuti tavapäraselt vahetult aianduskooperatiivi liikmeks astujalt lahkuvale liikmele. Ka hageja ei ole eitanud, et ta sai 1994. aastal A. Klasilt raha, kuid leiab, et sai raha suvila kasutamise eest ning tegemist ei olnud ka nii suure summaga. Samas ei ole hageja nimetanud, millise summa ta sai. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja viibis korduvalt Eestis pärast 1994. aastat, kuid kuni 2005. aastani ei tundnud ta huvi maa erastamise vastu. Viimsi Vallavalitsuse 5. märtsi 2007. a kirjas nr 11-10/2921, mis on saadetud hageja esindajale, on selgitatud, miks on maa erastamine A. Klasile õiguspärane (I kd, tl 125-126). Selles vastuses on selgitatud, et tol ajal kehtinud seaduste järgi ei võõrandatud aianduskooperatiivi liikmetele vara asjaõigusseaduse järgi, vaid erastati ASVES-i alusel. Ringkonnakohus nõustus eelnimetatud seisukohaga. Halduskohtu otsuse kohaselt pidi kaebuse esitaja aru saama, et aiamaja omandiõiguse üleminekul vallasvarana teisele isikule ei säili kaebajal õigust selle juurde maad erastada. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus, et hagejal oleks edu väljavaateid halduskohtumenetluses. Seetõttu ei olnud vaja analüüsida tõendeid kahju suuruse kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates on kohtud õigesti leidnud, et kostja rikkus käsunduslepingut ning see rikkumine ei ole vabandatav. Põhjendatud on ringkonnakohtu järeldus, et maakohus oleks pidanud kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel hindama, kas hageja apellatsioonkaebusel haldusasjas oleks olnud edu väljavaateid või mitte. Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et maakohtu seisukoht, nagu oleks vastustaja vastutus välistatud VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel, ei ole õige. Ringkonnakohus ei ole haldusmenetluses perspektiivi hindamisel analüüsinud halduskohtu otsuse põhijäreldusi ning hageja vastuväiteid neile. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-s 5 sätestatut. Halduskohus on valesti leidnud, et hageja 22. juulil 1992 esitatud erastamise avaldust ei saa käsitada hageja esitatud avaldusena, kuna sellele on alla kirjutanud aianduskooperatiivi esimees V. Einsild ning allkiri ei ole tõestatud. Hageja arvates on tema hilisem heakskiit muutnud V. Einsilla tegevuse tagajärjed kehtivaks. Lisaks leidis halduskohus, et hageja ei saanud enne aiamaja omanikuks saamist erastamise avaldust veel esitada. Selline kohtu järeldus on väär, kuna erastamise avalduse võis isik esitada ka varem, kui oli tekkinud õigus erastamise teel maa omanikuks saada. Halduskohtu järeldus selle kohta, et A. Klas on saanud aiamaja omanikuks, ei ole põhjendatud. Viimsi Vallavalitsusele pidi olema selge, et hageja on omandanud 1993. aasta vara üleandmise akti alusel aiamaja ning tal on õigus maad erastada 1992. aastal esitatud avalduse alusel. Järelikult ei olnud enam võimalik aianduskooperatiivil 1994. aastal aiamaja, mis kuulus hagejale, üleandmise aktiga anda A. Klasile. Viimsi Vallavalitsus on seega ebaseaduslikult maa A. Klasile erastanud, halduskohus
on aga jätnud sellele objektiivse hinnangu andmata. Olles tuvastanud, et hagejal tekkis 1993. aastal omandiõigus aiamajale ja rajatistele, on ringkonnakohus samas pidanud võimalikuks, et sama aiamaja omandi on 1994. aastal aianduskooperatiiv üle andnud A. Klasile, ning pidanud võimalikuks, et A. Klasi ütlused on piisav tõend selle kohta, et 1994. aastal on lisaks ka hageja ise aiamaja omandi A. Klasile üle andnud, ilma et selle kohta oleks mingeid muid tõendeid. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud asjaõigusseadust ja selle rakendamise seadust, pööramata tähelepanu sellele, et aiamaja kui tollal vallasasi oleks saanud hagejalt A. Klasile üle minna vaid asjaõigusseaduses sätestatud alustel ning võõrandamistehing oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud. Ringkonnakohus on teinud meelevaldse ja eksliku järelduse, nagu avaldusi aianduskooperatiivide kruntide erastamiseks oleks saanud esitada vaid 2. märtsist 1997 kuni 31. detsembrini 1997. Maad sai aianduskooperatiivi liige erastada alates sellest ajast, mil tal oli tekkinud omandiõigus hoonetele ASVES § 10 lg 1 alusel. Hiljemalt 31. detsembriks 1997 pidid olema avaldused esitatud. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et pärast seda kui hageja omandas aiamaja 1993. aastal, sai aiamaja omand A. Klasile üle minna liikmesuse ülemineku teel. Samas ei ole ka millegagi tõendatud, et liikmesus oleks vahetunud. Ei vaielda selle üle, et 1993. aasta seisuga oli kooperatiivi liige hageja. Samuti ei ole mingeid tõendeid tema lahkumise kohta, nagu ka ei ole tõendeid selle kohta, et A. Klas oleks saanud kooperatiivi liikmeks. Ringkonnakohus leidis, et hageja on müünud 1994. aastal krundil oleva hoone A. Klasile, kes astus seejärel kooperatiivi liikmeks. Ainsaks aluseks sellisele järeldusele on A. Klasi halduskohtu istungil antud ütlused. Hageja eitab omandi üleandmist, mingeid muid tõendeid aiamaja omandi üleandmise kohta ei ole. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ei ole hagejale kahju tekkinud, kui teisele isikule on erastatud maa hagejale kuuluva aiamaja juurde, jättes sellega hageja ilma nii aiamaja omandist kui ka võimalusest maa erastada (kuna A. Klasi on kinnistu edasi müünud, siis ei olnud enam võimalik seda tagasi nõuda, vaid esitada üksnes kahju hüvitamise nõue). Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu hageja vastuväidetele ega probleemi sisuliselt üldse käsitlenud, märkides vaid lakooniliselt, et nõustub halduskohtuga. Ringkonnakohus on lugenud tõendatuks, et 1993. aastal tekkis hagejal omand aiamajale. Seejärel leidis ringkonnakohus, et aianduskooperatiiv on 1994. aastal aiamaja omandi üle andnud A. Klasile. Siis leidis aga ringkonnakohus, et A. Klas on ostnud krundil oleva hoone ja rajatised hagejalt. Juhul aianduskooperatiivil kui oleks olnud võimalik aiamaja omand A. Klasile üle anda, ei tekiks vajadust tõendada selle omandamist hagejalt. Kui aga tõene oleks aiamaja omandamine hagejalt, ei oleks olnud võimalik ja vajalik vormistada 1994. aasta üleandmise-vastuvõtmise akti A. Klasile. Ringkonnakohus väidab, et 1994. aastal toimus aianduskooperatiivis aiamajade ja rajatiste valduse üleandmine ühelt isikult teisele nimelt aianduskooperatiivi liikmete vahetuse teel ning osamakse tasuti tavapäraselt vahetult aianduskooperatiivi liikmeks astujalt lahkuvale liikmele. Nii toimiti tõepoolest siis, kui kooperatiivi liige ei olnud veel aiamaja omandanud. 1994. aastal, pärast seda, kui kassaator oli saanud aiamaja enda omandisse (ringkonnakohus aktsepteerib seda), ei olnud selline
liikmesuse vahetamise teel aiamajale omandi üleminek enam võimalik. Lähtudes väärast eeldusest, et A. Klas on saanud aiamaja omanikuks, on ringkonnakohus teinud ebaõige järelduse, et hagejal ei olnudki maa erastamise õigust ning nagu tal ei olekski kahju tekkinud aiamaja omandist ning krundi erastamise võimalusest ilmajäämise tõttu. Hinnates vaidluse perspektiivi Tallinna Ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse lahendamisel, on oluline, et lisaks Tallinna Halduskohtu otsusele tuleb analüüsida ka selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse väiteid. Seda ei teinud ei maakohus ega ka ringkonnakohus. Hageja hinnangul on apellatsioonkaebus kirjutatud heal tasemel ning selles on esitatud veenvad põhjendused, miks halduskohtu otsus tuleks tühistada ning hageja nõue rahuldada. Kohtud on arvestanud tunnistaja K. Noore kui apellatsioonkaebuse koostaja suuliste ütlustega asja perspektiivituse kohta, ilma et oleks analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid. Selliselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis on viinud väära kohtulahendini. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, valesti on kohaldatud seadust aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta, asjaõigusseadust, asjaõigusseaduse rakendamise seadust, ENSV tsiviilkoodeksit, maareformiseadust ning Vabariigi Valitsuse kinnitatud maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korda. Hageja arvates on vajalik Riigikohtu seisukoht selle kohta, millest tuleb lähtuda, kui advokaat on käsunduslepingu rikkumisega võtnud käsundiandjalt võimaluse jätkata oma õiguste kaitsmist pooleli jäänud kohtumenetluses. Riigikohus peab andma oma hinnangu vaadeldavale situatsioonile ka lähtudes nn loss of chance teooriast. Loss of chance teooriat tuleks kohaldada juhul kui kohus peaks jõudma järeldusele, et haldusmenetluses esitatud kogu kahjunõuet ei oleks alust rahuldada, küll aga tuleks seda teha mingi protsendi ulatuses, kaaludes asjaolusid, et hinnata hageja nõude edukust tingimustes, kus päris kindlasti ei saa väita ühte või teist tulemust. Seega oleks praegune kaasus heaks võimaluseks, millega Riigikohus võiks anda põhimõttelisi suuniseid loss of chance teooria kohaldamiseks Eesti õiguspraktikas, mis kujutaks endast õiguse edasiarendamist.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vaatamata asjaolule, et kostja rikkus lepingut, ei olnud kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kahju ei olnud lepingu võimaliku rikkumise tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Hageja väidetava kahju tekkimine ja selle suurus on täielikult tõendamata. Kostja ei saanud käsunduslepingu rikkumise tulemusena ette näha kahju, mille tekkimist hageja väidab. Isik, kes käsundit täitma asudes peab käsundi esemeks olevat tegevust käsundiandjale perspektiivituks, ei saa ette näha käsundi täitmise rikkumise tulemusena käsundiandjale kaasnevat kahju, mis tuleneb sellest samast perspektiivitust tegevusest. Praeguses asjas tekkis käsundi täitmisel probleem apellatsioonkaebuse esitamisel tekkinud eksimusest, mille tulemusena saatis kostja apellatsioonkaebuse faksi asemel ekslikult telefoninumbrile ning apellatsioonkaebus ei jõudnud õigel ajal kohtusse kohale. Asjaoludest nähtuvalt ei olnud tegemist ei tahtluse ega raske hooletusega, vaid inimliku eksimusega, mida on
VÕS § 104 lg 3 alusel võimalik liigitada äärmisel juhul hooletuse alla, sest rikkumise põhjuseks oli mitmete ebasoodsate asjaolude kokkulangemine alates apellatsioonkaebuse esitamiseks advokaadile jäänud aja nappusest, mis oli tingitud asjaolust, et hageja soovis vaid kolm päeva enne tähtaega esindajat vahetada, kuni Tallinna Ringkonnakohtu kodulehel avaldatud kontaktandmete eksliku kirjendamiseni. Kostja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks tegemist raske hooletusega, on põhjendamatu ning sellise seisukoha kujunemine ei ole jälgitav, sest ei ole selgitatud, kuidas ringkonnakohus sellise järelduseni jõudis. VÕS § 127 lg 3 alusel välistab ettenähtamatu kahju hüvitamise vältimise vaid see, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Rikkumise mittevabandatavus ei tähenda seda, et kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu, sest rikkumise vabandatavuse kriteeriumiks on vääramatu jõud, mitte rikkuja süü. Tõendamata on hagejale kahju tekkimine ning selle suurus. Kahju tekkimise hindamise seisukohalt ei ole kvalitatiivset vahet, kas kohus hindab apellatsioonkaebuse rahuldamise võimalikkust või apellatsioonkaebuse edu väljavaateid. Hageja ei ole temale tekkinud kahju suutnud tõendada ei praeguses menetluses ega ka haldusasjas nr 3-07-1517. Kostja rõhutab, et praeguses asjas ei ole hageja isegi püüdnud tõendada ka seda, millises koosseisus oli kinnistu 2007. aastal. Kinnistu väärtust ei saa hinnata koos kinnistul paikneva täielikult ümber ehitatud ja aasta ringi elamiseks kohandatud elumajaga, mida kinnistu valduse ülemineku ajal ei eksisteerinud. Hageja ei jäänud vaidlusalusest varast ilma Viimsi Vallavalitsuse tegevuse tulemusena. Isegi juhul, kui
eeldada hageja väidete õigsust, nagu poleks ta olnud teadlik asjaolust, et A. Klas erastas maa, kuigi tal ei olnud selleks õigust, saaks hagejale kahju tekitada mitte Viimsi Vallavalitsuse tegevus, vaid hageja enda tegevusetus erastamisavalduse esitamata jätmisel ning A. Klasi väidetav õigusvastane tegevus, mis seisnes Viimsi Vallavalitsusele väidetavalt ebaõigete dokumentide esitamises. Sellise tegevuse tagajärjeks oleks olnud hageja vara vähenemine, ning just sellel alusel oleks hageja võinud nõuda kahju hüvitamist, aga seda mitte Viimsi Vallavalitsuse, vaid A. Klasi käest. On ilmne, et hagejal oleks olnud võimalus kahju tekkimist vältida, kui ta oleks õigel ajal pöördunud Viimsi Vallavalitsuse poole erastamisavaldusega seaduses sätestatud tähtaja jooksul, esitades selleks vajalikud dokumendid, juhul kui ta leidis, et vaidlusalune vara on endiselt tema omandis, ning seejärel tähtaegselt vaidlusaluse korralduse kehtetuks tunnistamise nõudega. Hageja venitas kahjunõude või mis tahes muu nõude esitamisega ebamõistlikult kaua ilma ühegi mõjuva põhjuseta. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine viiks olukorrani, kus hageja vara suureneks ilma mis tahes seadusliku aluseta, mis on kahju hüvitamise eesmärgiga ilmses vastuolus. Kostjalt väljamõistetav hüvitis aga ei saa mingil juhul olla suurem, kui oleks olnud haldusasjas tõenäoliselt väljamõistetud hüvitis.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu ning maakohtu otsused tuleb nii materiaalõiguse normi väära kohaldamise kui ka menetlusõiguse normi olulise rikkumise
tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas käsunduslepingu rikkumine tõi hagejale kaasa kahju. Kohtud on tuvastanud, et kostja rikkus käsunduslepingut, kui jättis õigel ajal esitamata halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, ning et see rikkumine ei ole vabandatav. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Poolte sõlmitud õigusabilepingu eesmärgiks oli apellatsioonkaebuse koostamine ja Tallinna Ringkonnakohtule esitamine. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjale pidi olema selge, et kui ta jätab täitmata oma kohustuse, siis kaotab hageja õiguse nõuda kahju hüvitamist Viimsi vallalt, ning ta pidi ette nägema, et kui hageja kaotab selle õiguse kostja käitumise tõttu, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Põhjendatud on kohtute seisukoht, et praeguse tsiviilasja lahendamisel ei saa kohus anda hinnangut sellele, kas hageja apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale oleks kindlasti rahuldatud või jäetud kindlasti rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohtul tuli hinnata, milline oleks võinud olla vaidluse lahendamise perspektiiv halduskohtumenetluses pärast halduskohtu otsust.
11.Esmalt märgib kolleegium, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1987. aastast oli hageja aianduskooperatiivi Kratt-2 liige ning temale kuulus Harjumaal Viimsi vallas Randvere külas Vaablase 25 asuv krunt nr 48;
22.juulil 1992 esitati hageja nimel Viimsi Vallavalitsusele krundi nr 48 erastamise avaldus, mille oli allkirjastanud aianduskooperatiivi esimees; 1993. aastal koostatud akti järgi on aianduskooperatiiv Kratt-2 üle andnud aiamaja hagejale;
6.septembril 1994 koostatud akti järgi on aianduskooperatiiv Kratt-2 üle andnud aiamaja A. Klasile;
18.augustil 1999 võttis Viimsi Vallavalitsus vastu korralduse nr 1480, mille alusel erastati kõnealune krunt A. Klasile; 6. jaanuaril 2000 sõlmiti A. Klasiga maa erastamise müügileping ja 1. märtsil 2000 kanti A. Klas maa omanikuna kinnistusraamatusse;
20.veebruaril 2002 kanti vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse AS Hansa Liising Eesti ja 25. oktoobril 2005 kanti omanikuna kinnistusraamatusse Benno-Mihkel Vald; hageja esitas 26. juulil 2007 Tallinna Halduskohtusse kaebuse korralduse nr 1480 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning õigusvastase haldusaktiga tekitatud 995 340 krooni suuruse kahju hüvitamise nõudega. Tallinna Halduskohus jättis 7. mai 2008. a otsusega hageja kaebuse rahuldamata; hageja esindaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale hilinemisega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. septembri 2008. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Riigikohus jättis 15. oktoobri 2008. a määrusega määruskaebuse ringkonnakohtu 3. septembri 2008. a määruse peale menetlusse võtmata.
12.Põhjendatud on ringkonnakohtu järeldus, et VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 ei välista hagi rahuldamist. Selleks, et hinnata perspektiivi, mis oleks võinud hagejal olla haldusasja edasisel menetlemisel, tuli ringkonnakohtul analüüsida halduskohtu otsuse järeldusi ja kostja koostatud apellatsioonkaebuse
väiteid. Õige on kassatsioonkaebuses märgitu, et ringkonnakohus on jätnud hindamata asjas esitatud olulise tõendi - kostja koostatud apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale. Selliselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Esitatud hagi lahendades ja haldusasja vaidluse perspektiivi hinnates tulnuks kohtutel kaaluda eelnimetatud tõendis esitatud väiteid. Käsitlemaks praeguses tsiviilasjas vaidluse all olevaid asjaolusid, märgib kolleegium, et Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsus on oma põhjendustes vastuoluline. Kuna ringkonnakohus on tsiviilasja läbi vaatamisel halduskohtu põhjendustega suuresti nõustunud, siis kolleegium käsitleb halduskohtu otsuse põhjendusi ning tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse põhjendusi koos.
13.Ringkonnakohus, hinnates halduskohtu otsuse põhjendusi, luges praeguses tsiviilasjas õigeks selle, et toimikus oleva aianduskooperatiivi Kratt-2 erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 48 1993. aastast anti hageja omandisse krundil nr 48 asuvad rajatised ja hooned. Selle akti aluseks oli ASVES. Seega leidis ringkonnakohus, et hageja sai aiamaja omanikuks alates üleandmisevastuvõtmise akti allakirjutamisest. Kuigi ringkonnakohus järeldas, et 1993. aastal sai aiamaja omanikuks hageja, on ta siiski leidnud, et aianduskooperatiiv Kratt-2 andis sama aiamaja 6. juunil 1994 A. Klasi omandisse. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on selles osas vastuolulised. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kuna ASVES § 10 lg 1 alusel oli tekkinud hagejal omandiõigus aiamajale, ei saanud selle seaduse alusel tekkida A. Klasile omandiõigust samale aiamajale. Aiamaja kui vallasasja omand oleks saanud A. Klasile üle minna 1994. aastal ainult omanikuga sõlmitud notariaalselt tõestatud võõrandamistehingu alusel (AÕSRS § 13 lg 4 kuni
1.septembrini 1994 kehtinud redaktsioonis). Praeguses asjas ei ole tõendatud omandi üleminek hagejalt A. Klasile notariaalselt tõestatud tehingu alusel. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu mõttekäik, kuidas sai aianduskooperatiiv 1993. aastal hagejale omandisse antud aiamaja anda 6. juunil 1994 A. Klasi omandisse. Samuti ei selgu otsusest, millisel alusel ja millega on tõendatud see, et hageja kaotas liikmesuse kooperatiivis ning seejärel ka omandiõiguse aiamajale 1994. aastal, kuigi ta ei olnud seda kehtivalt võõrandanud. Halduskohus leidis, et võõrandamistehingule ei olnud vaja anda notariaalset vormi. Selline järeldus on ekslik, kuna pärast hagejale omandi tekkimist said võõrandamistehingu poolteks olla ainult aiamaja omanik ja ostja, s.o tegemist ei olnud aiamaja omandamisega kooperatiivilt ASVES-i alusel. Tulenevalt eeltoodust on ringkonnakohus lähtunud väärast eeldusest, et A. Klas oli saanud aiamaja omanikuks, ning seetõttu teinud vale järelduse, et hagejal ei olnudki õigust maad erastada ning tal ei tekkinudki kahju aiamaja omandist ning krundi erastamise võimalusest ilmajäämise tõttu.
14.Halduskohus on haldusasja menetlemisel leidnud, et 22. juulil 1992 esitatud maa erastamise avaldust ei saa käsitada hageja esitatud avaldusena, kuna sellele on alla kirjutanud aianduskooperatiivi esimees ning allkiri ei ole tõestatud. Sama järelduse teeb ka ringkonnakohus tsiviilasja läbivaatamisel. Halduskohus on eksinud, kui leidis, et esindatava hilisem heakskiitmine ei ole praegusel juhul võimalik. TsK § 66 järgi muutis esindatava heakskiit esindaja tegevuse tagajärjed kehtivaks heakskiidu andmise hetkest. Hageja väidab, et ta on V. Einsilla tegevuse (hageja nimel
avalduse esitamise) hiljem heaks kiitnud. Hageja ei ole viidanud tõenditele, kas ja millal ta heakskiidu andis. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et hageja heakskiit oli võimalik ja vallavalitsus oleks vähemalt saanud avalduse vormipuudusele tähelepanu juhtida. Halduskohus on ka ise oma otsuse p-s 29 järeldanud, et vallavalitsus oleks pidanud hea halduse põhimõtet järgima ja juhtima avalduse esitaja tähelepanu avalduse puudustele.
15.Samuti on ekslik nii halduskohtu järeldus haldusasjas kui ka praeguses tsiviilasjas ringkonnakohtu järeldus, et 22. juuli 1992. a avaldust ei saa käsitada hageja tahteavaldusena maa erastamiseks, kuna ta ei olnud sel ajal veel aiamaja omanik. Hagejal oli õigus omandada aiamaja
1.juulil 1992 jõustunud ASVES § 10 lg 1 alusel alates ajast, kui kooperatiiv annab aiamaja aktiga üle. Selline akt (nr 48) on koostatud 1993. aastal. Kolleegium juhib tähelepanu, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse võis esitada ka varem, kui oli tekkinud õigus erastamise teel maa omanikuks saada. Maa erastamise avaldus oli esitatud ajal, mil kehtis vastav avalduste esitamise kord ning maareformi seadus. Siinkohal märgib kolleegium, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et Muutmise seaduse § 14 lg 2 kohaselt sai maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitada üksnes 2. märtsist 1997 kuni 31. detsembrini 1997. Ringkonnakohus on nimetatud sätet valesti tõlgendanud. Muutmise seaduse § 14 lg 2 järgi tuli isikul, kellel maareformi seaduse alusel oli õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud vastavat avaldust esitanud, see esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1994. a määrusega nr 131 kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise kord, mille järgi maa ostueesõigusega erastamiseks esitab taotleja maa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud vormikohase avalduse. Seega ei ole asjakohane ringkonnakohtu märkus, mille järgi sai maa ostueesõigusega erastamiseks esitada avalduse üksnes 2. märtsist 1997 kuni 31. detsembrini 1997. Ka enne ringkonnakohtu nimetatud perioodi oli võimalik maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitada ja seda sai teha 8. mai 1992. a määruse alusel. Muutmise seaduse § 14 lg 2 kehtestas üksnes maa erastamise avalduste esitamise lõpliku tähtaja. Küll ei saanud erastamise avaldust varem menetleda, kui oli tekkinud omand aiamajale. Kolleegium märgib, et nimetatud 1993. aasta aiamaja üleandmise aktil kuupäeva puudumine ei muuda akti iseenesest kehtetuks. Halduskohtu otsuse p-s 24 toodud järeldus, et ei olnud võimalik nimetatud akti alusel kindlaks teha, millal tegelikult vara üle anti ja millal tekkis kaebajal (hagejal) selle alusel omandiõigus, on ekslik, sest nimetatud akti alusel saab üheselt järeldada, et hagejal tekkis omandiõigus aiamajale hiljemalt 31. detsembriks 1993. Praeguse hagi lahendamise seisukohast ei ole tähtis, millisel 1993. a kuupäeval täpselt aiamaja üleandmise akt koostati. Halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse II osa p-des 1 ja 2 on muuhulgas eeltoodud halduskohtu eksimustele tähelepanu juhitud (toimiku I kd, lk 188-190).
16.Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama halduskohtu otsust ja selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust, arvestades käesoleva otsuse p-des 13-15 esitatud kolleegiumi seisukohta. Kui maakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja kaotas aiamaja juurde kuulunud
maa erastamisõiguse ja kinnisasja, siis tuleb kohtul kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid hinnates teha järeldus, kas ja millises ulatuses tuleks hageja nõue rahuldada. Hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb maakohtul hinnata seda, kas haldusasjas apellatsioonkaebuse menetlemisel oleks ringkonnakohtul olnud alust tühistada halduskohtu otsust, millega jäeti hageja kaebus vallavalitsuse vastu rahuldamata. Hinnates praeguses tsiviilasjas kahjunõude põhjendatust, tuleb maakohtul sisuliselt asuda positsioonile, nagu ta hindaks apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale, s.o maakohus peaks hindama halduskohtu otsuse põhjendatust halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse alusel ja halduskohtumenetluse reeglite ja kahju tekkimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse poolt kahju hüvitamist reguleerinud materiaalõiguse järgi. Maakohus peab halduskohtu otsuse põhjendatust ja halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse perspektiivikust hinnates rakendama ka halduskohtule omast uurimispõhimõtet. Kui maakohus teeb kindlaks, et apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale ja kaebus kahju hüvitamiseks oleksid halduskohtumenetluses tõenäoliselt rahuldatud, siis tuleb kohtul praeguses menetluses kindlaks teha kahjunõude suurus. Kuna kohtud ei ole kahju suuruse kohta seisukohta võtnud, siis peab maakohus kolleegium arvates vajadusel pooltele seda selgitama ja andma neile võimaluse esitada tõendeid kahju suuruse kohta. Samuti tuleb hinnata, kas poolte esitatud asjaoludest tulenevalt esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 järgi, hinnates kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroole VARUL AS.
18.Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt asja lahendamise tulemusele. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.