Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda, sh ka tehingu tühistamise või tühisuse vastuväide tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) alusel. TMS § 221 lg 11 kohaselt muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule või kehtivusele. Hageja väidete kohaselt põhineb sundtäitmine nõudel, mille omandamise eesmärk ei ole kooskõlas isikute kohustusega käituda heas usus. Kohus nõustus kostja vastuväidetega, et hageja väited kostja hea usu põhimõtte vastasest tegevusest (nõude omandamine ja selle täitmisele pööramine eesmärgiga hävitada hageja äritegevus hagejale kuuluvate kinnistute omandamise eesmärgil) on tõendamata. Hageja ei vaidlustanud kostja vastuväidet, et kostjale kuulub Raisner OÜ-st ainult 10%. Seega väide, et kostja juhib tegelikult Raisner OÜ-d, ei ole tõepärane. Asjaolu, et kostja põhitegevuse hulka ei kuulu põllumajandustegevus, ei saa tõendada iseenesest nõude omandamise pahatahtlikkust. VÕS § 164-166 ei piira rahaliste nõuete loovutamist, v.a VÕS § 166 lg 1. Nõude loovutamiseks ei ole vaja kohustatud isiku ehk võlgniku nõusolekut. Kostja seaduslik esindaja möönas kohtuistungil, et esitas ekslikult oma õigusalasest ebakompetentsusest tulenevalt hageja vastu esialgu pankrotiavalduse, sest täitemenetluse alustamine on kallis, kuid hiljem mõistes, et see (pankrotimenetlus hageja vastu) ei ole otstarbekas, loobus pankrotiavaldusest. Maakohus oli seisukohal, et arvete esitamata jätmine võlausaldaja poolt ei vabasta võlgnikku võla tasumises kohustusest. Hageja oli teadlik oma kohustusest võlausaldaja ees, võlgnevuse suurusest ja nõude omandamisest kostja poolt (hageja ei ole neid väiteid selgesõnaliselt vaidlustanud), seega oli ta teadlik oma kohustusest tasuda võlgnevus sõltumata arvete võimalikust esitamatajätmisest võlausaldaja poolt. Põhjendamatu on ka hageja väide, et kostja eesmärk on kasutada ära hageja rasket majanduslikku olukorda hagejale kuuluvate kinnistute omandamiseks. TMS § 78 lg 1 kohaselt müüb arestitud vallasasjad kohtutäitur avalikul suulisel enampakkumisel, kui TMS-s sätestatust ei tulene teisiti. TMS §-st 137 tulenevalt kohaldatakse kinnisasjale sissenõude pööramisel vastavaid vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid, kui TMS 8. peatükist ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituril sundtäitmise läbiviimisel kohustus müüa kostja arestitud kinnistud sundenampakkumisel (TMS § 150). Tulenevalt enampakkumise avalikkusest, on põhjendamatu väita, et enampakkumisel müüdavate kinnistute omanikuks saab igal juhul kostja. Põhjendamatu on ka hageja väide, et kostja hea usu vastast käitumist tõendab ka asjaolu, et nõude omandamisel oli kostja teadlik hageja makseraskustest. Kostja seadusliku esindaja seletuste kohaselt Kesko Agro AS, hageja võlausaldajana, kes oli ise makseraskustesse sattunud, tegi kostjale ettepaneku omandada nõue hageja vastu. Kohus oli seisukohal, et selline nõude omandamine ei riku head äritava ja seda ei saa pidada hea usu vastaseks käitumiseks. Hagejal oli kohustus võlausaldaja (Kesko Agro AS) ees, mille maksetähtaeg saabus 2008 a. lõpus. Võlausaldaja soovis 2009. a nõuet hageja vastu võõrandada ja tal oli õigus seda loovutada teisele isikule VÕS § 118 lg 1 kohaselt. Kui nõue oleks võõrandatud kostja asemel mõnele kolmandale isikule, oleks hagejal jätkuvalt nõude täitmise kohustus, s.o hageja olukord oleks samasugune nagu käesoleval ajal, kui nõude on omandanud kostja. Loovutatud nõude esmane tagajärg on loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale, loovutamise tulemusena asendub senine võlausaldaja automaatselt uuega.

Kohus oli seisukohal, et antud tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud, et nõude omandamine oleks olnud ebaaus või et nõue omandati eesmärgiga hagejale kahju tekitada, st tõendamist ei ole leidnud nõude omandamine hea usu põhimõtte vastaselt. Nõude omandamise eesmärgist tulenevalt on tema maksmapanek hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja väitis, et nõue omandati eesmärgiga hävitada hageja äritegevus hagejale kuuluvate kinnistute omandamiseks. Kohus oli seisukohal, et nimetatud väide on jäänud tõendamata. Tulenevalt sellest, et hageja maksekohustus saabus juba 2008. a lõpus, ei saa täitmisavalduse esitamist 2009. a augustis (täiteasi nr 095/2009/5335) ja 2012. a märtsis (täiteasi nr 095/2012/977) pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tegevuseks. Tulenevalt sellest, et hageja sõlmis võlausaldajaga notariaalse kohesele sundtäitmisele alluva kokkuleppe, pidi hageja olema teadlik, et võlausaldajana ka mõni kolmas isik (juhul kui nõude oleks omandanud kostja asemel kolmas isik) võinuks peale nõude omandamist igal ajal pöörduda täitmisavaldusega täituri poole kokkuleppe sundtäitmiseks. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus oli seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6) toimus pankrotiavaldusest loobumine põhjusel, et pool võlgnevusest oli tasutud ja ülejäänud tagatud. Kohus jättis selle kostja seletuse vastuolu hagis toodud asjaoludega hindamata; 7) on kostja poolt intressiarvete esitamata jätmise asjaolu oluline vaid selle tuvastamiseks, et esialgse võlausaldaja ja kostja käitumine võlasuhtes oli erinev; 8) ei ole maakohus arvestanud asjaoludega, et kostja ei varja, et temal oli huvi just maade vastu. Lisaks, „kogu oma senise investeeringu“ kaitsmise eesmärki nimetas kohtuistungil ka kostja seaduslik esindaja; 9) põhjendus, et enampakkumisel müüakse midagi avalikult, on küll õige, kuid asjassepuutumatu põhjendus. Tõendeid kogumis hinnates on selge, et kostja tegevuse eesmärk oli omandada oma lepingupartneri kinnistud. Kohus tuvastas asjaolu, et kostjale pakuti nõuet omandamiseks. Esiteks, ei ole keegi sellist vastuväidet esitanud. Teiseks, ei ole poole seletus ka tõendiks. Kolmandaks, ei ole kohus põhjendanud, miks välistab nõude selliselt omandamine ning selle alusel koheselt pankrotiavalduse ja järgneva sundtäitmise alustamine nõude omandamist hea usu vastaselt, st eesmärgiga halvata lepingupartneri majandustegevus. Küsimus, millele maakohus jättis vastamata on see, mis eesmärgil toimus nõude omandamine; 10) esitas hageja kohtule 16 asjaolu ja 20 tõendit. Kostja ei esitanud selleks ettenähtud aja jooksul ühtegi asjaolu ega tõendit, samas ei vaielnud ka vastu ühelegi hageja esitatud asjaolule; 11) lähtub maakohus oletusest, et esialgne võlausaldaja oleks käitunud samamoodi - ainsa eesmärgiga panna kinnistud müüki. Puudub alus arvata, et esialgne võlausaldaja oleks muutnud pooltevahelist praktikat arvete esitamisel ning sundtäitmist oleks saanud vältida. Et aga nõude omandas just kostja, kelle juhitav Raisner OÜ-l oli lähitulevikus tekkimas (suurem) rahaline kohustus hageja ees, pidanuks kohus võtma seisukoha küsimuses, kas hea usuga on kooskõlas käitumine, kui oma õigust teostatakse ilma majandusliku vajaduseta teades, et oma nõude saab ka tasaarvestada tulevikus tekkiva kohustusega; 12) oleks pidanud VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks veenvalt välja selgitama nõude omandamise eesmärgi ning hindama, kas hagis väidetud eesmärgil nõude omandamine ja sundtäitmisele pööramine on vastuvõetav ühiskonnas, kus kehtib põhimõte, et võlasuhte osapooled peavad teineteisega käituma heas usus (VÕS 6 lg 1).

2) puudub kostjal lepinguline suhe apellandiga. Õigussuhe, millele apellant siinkohal viitab, on hoopis tema ja OÜ Raisner vaheline õigussuhe ja see ei ole seotud kostjaga. OÜ-l Raisner tekib tulevikus kohustus tasuda makseid hagejale; 3) kuulub kostjale Raisner OÜ-st ainult 10%. Väide, et kostja juhib tegelikult Raisner OÜ-d, ei ole tõene; 4) on tõendamata apellandi väide, et kostjal puudus majanduslik või muu vajadus nõude sundkorras sissenõudmiseks. Selline väide on juba oma olemuselt vastuolus PS §-s 29 ja §-s 31 välja toodud tegutsemise- ja ettevõtlusvabadusega. Apellant ega keegi teine ei saa sekkuda kostja majandustegevusse ilma seadusliku aluseta. Kostjal on õiguspärane ootus eeldada ja nõuda lepingu täitmist; 5) ei ole tõendatud, et hageja ei suuda kostja nõuet rahuldada. Väide, et kostja teadis, et hageja ei ole võimeline võlgnevust tasuma, on samuti väär; 6) hageja väited kostja hea usu põhimõtte vastasest tegevusest on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja soovib omandada nõuet tagavaid kinnistuid. Kostja nõuab üksnes võlgnevuse tasumist, mitte kinnistute omandamist (mida ei saagi nõuda). Isegi kui kostja sooviks kinnistuid omandada, on tal see võimalus üksnes enampakkumisel ja võrdselt teiste pakkujatega. Asjaolu, et kostja põhitegevuse hulka ei kuulu põllumajandustegevus, ei saa tõendada nõude omandamise pahatahtlikkust; 7) kui ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamiseks eksisteerib teoreetiline alus, kuulub kohtu poolt ka hindamisele, kas hageja ikka on olukorras, kus ta ei jõua oma võlgnevust maksta või kasutab hageja käesolevat kohtumenetlust hea usu põhimõtte vastaselt võlgadest vabanemiseks; 8) jääb vastustaja seisukohale, et hagi üks ese on kohtus arutlusel teist korda. Eesti kohtud on juba lahendanud jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-09-45511 sama hagieseme, mis käesolevas asjas on menetlusse võetud; 9) on alternatiivselt hagiese aegunud. Täitemenetluse nr 095/2009/5335 alustamise ajal ja täitmisteate kättetoimetamise ajal kehtinud TMS § 221 sätestas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile 30-päevase tähtaja alates täitmisteate kättetoimetamisest. Asjaolu, et alates 05.04.2011. a kehtib TMS § 221 sõnastuses, mis enam ei näe ette 30- päevast tähtaega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks, ei saa kehtida antud täitemenetlusele. Lõppenud aegumistähtaeg ei saa hilisema seadusesätte alusel taastuda ega uuesti alata. Kehtinud TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane tähtaeg on hagi aegumise tähtaeg (vt nt Riigikohtu lahendis 3-2-1-166-10 punktis 14 toodu). Kostja, kes taotles ka esimeses astmes hagi esimese eseme – täitemenetluse nr 095/2009/5335 lubamatuks tunnistamine – suhtes aegumise kohaldamist, jääb selle juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldusega, et käesolevas asjas puudub alus tunnistada sundtäitmine lubamatuks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hea usu põhimõttega saab vastuolus olla isikule kuuluvate õiguste teostamine teise isiku õiguste rikkumisega viisil, mis oleks vastuolus üldiste eraõiguse põhimõtetega. Käesolevas asjas võib kostja käitumine, mis seisneb võlgnevuse sissenõudmises täitemenetluse kaudu, olla küll vastuolus hageja huvidega, kuid see iseenesest ei tähenda, et kostja tegevus oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Kohustus toimida õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus (TsÜS § 138 lg 1) ning keeld teostada õigusi seadusevastasel viisil ja teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil (TsÜS § 138 lg 2) võimaldavad arvestada iga õiguse teostamisel ja selle ühiskondliku funktsiooni ning puudutatud isikute huve. Seadusevastaseks on seega kõik need õiguste teostamise viisid, mis lähevad vastuollu kohustusega käituda õiguste teostamisel heas usus. Keeld teostada õigusi teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil (TSÜS § 138 lg 2) on õiguste kuritarvitamise keelu erijuhus, kus õiguse teostamise ainuke või peamine eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõttest tulenevateks üksikuteks õiguste kuritarvitamisteks on erialakirjanduses nimetatud ebaausalt omandatud õiguste teostamist, õiguste teostamist kaitsmisväärsete huvide puudumisel või ebaproportsionaalset õiguskaitsevahendite kasutamist, vastuolulist käitumist ja õiguste kaotamist. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetluses vaatab kohus asja läbi TsMS § 5 lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole asja menetlemisel esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada kostja õiguste teostamise vastuolu hea usu põhimõttega. Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et hageja jäi makseviivitusse 2008. aastal ja 2009 aastal loovutas võlausaldaja nõude hageja vastu kostjale. Kostja pöördus nõude sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Hageja väited, et maakohus on jätnud välja selgitamata põhjuse, miks kostja nõude omandas ja jätnud tähelepanuta kostja seotuse erinevate äriühingutega, sh hoonestusõiguse omandajaga, ei ole asjakohased. Hageja seadis end ise võlgu jäämisega olukorda, kus ta kandis riski, et võla mittetasumisel võidakse pöörata sissenõue võlanõudele seatud tagatistele. Asjas ei ole esitatud väiteid, millest nähtuks kostja tegevus hageja vastu nõude tekkimisel, tagatiste seadmisel ja võla suuruse kujunemisel. Asjaolu, et kostja omandas hageja vastu nõudeõiguse, mille üheks eesmärgiks võis olla tagatiste võimalik omandamine enampakkumise kaudu, ei ole õiguste teostamine hea usu põhimõtte vastaselt, vaid äris lubatav tegutsemine. Hagejal ei ole olnud piiratud võla tasumine muul viisil, et vältida tagatiste realiseerimist ning kohtutäituri poolt enampakkumisel asja müük ei saa üldjuhul olla oma olemuse tõttu hea usu põhimõttega vastuolus.

lubatavuse teisel alusel, st hagi alus on käesolevas asjas erinev ning seetõttu oli maakohus õigustatud asja sisuliselt läbi vaatama.

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.