Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Hagejad tasusid kinnistu ostmisel 630 000 krooni kostja ja N P eest ning nimetatud summa kuulub hagejatele tagastamisele koos intressidega alates 27.10.2005 (summas 121 986 kr.). Kostja ja N P ei finantseerinud kinnistu arendamist, elamu ehitamist, parendamist ega tasunud hooldamistasusid. Territooriumi korrastamisele kulus 42 500 krooni, tänavaplaatide paigaldusele 30 000 krooni, piirdeaia paigaldamisele 30 000 krooni, kuuri ehitamisele 30 000 krooni, küttekamina-ahju ehitamisele 40 677,20 krooni, prügikonteineri ostmisele 1805 krooni, komposteri ostmisele 1130 krooni, sanitaartehnika ja materjali ostmisele 2220 krooni ja õhupuhasti ostmisele 1690 krooni. Hagejad maksavad iga aasta maja kindlustuse eest 3594 krooni ja hagejate elukindlustust igakuiselt 235 krooni. Kokku maksid hagejad 195 315 krooni ning sellest kohustub kostja hagejatele hüvitama 97 650 krooni. Hagejad tegutsesid kostja kasuks käsundita asjaajamise korras. Kui hagejad ei oleks kostja eest tasunud 630 000 kr., ei oleks kostja ega tema abikaasa saanud osta 1⁄2 kinnistust. Hagejate nõuded kostja vastu moodustavad kokku 849 636 kr. Kinnistu 1⁄2 mõttelise osa väärtuseks on 750 000 krooni. Nõuete tasaarvestamisel tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista 82 217,40 krooni.

15.09.2009 esitasid hagejad täiendava nõude kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole nõus nõuete tasaarvestamisega ja kostja ei ole alusetult rikastunud 630 000 krooni ulatuses. Kostja ja tema abikaasa kontol oli 830 000 krooni (kostja ja kostja abikaasa korteri müügist saadud raha). Sellelt kontolt anti sularaha hagejatele laenu tagastamiseks ning kinnistuga seotud kulude tasumiseks. Müügilepingus puudub kokkulepe ostuhinna tasumise suuruse kohta. Kostja abikaasa N. P pangakontodelt nr xxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx võeti raha ja anti hagejatele kinnistuga seotud kulude ja teenuste eest tasumiseks ning seda raha kasutas ka hageja II. Seega on hagejate nõue kostjalt 97 650 kr. väljamõistmiseks alusetu. Hagejad saavad kostjalt nõuda ainult nende kulude hüvitamist, millised on vajalikud kinnistu säilitamiseks. Samuti on kinnistu koos kõigi parendustega jäetud hagejate omandisse. Hagejate poolt märgitud kulutustest on asja säilitamiseks vajalikud ainult maamaksu, sanitaartehnika ostmise ja kinnistu kindlustamise kulud. Kostja tasus samuti prügi äraveo ja elektri eest, mida tehti kostja abikaasa kontolt. Kostja ei ela alates 16.04.2007 kinnistul asuvas elamus ning ei ole seal teenuseid tarbinud. Kostja ei ole nõus, et peab hagejatele hüvitama väidetavalt tasumata ostuhinnalt 630 000 krooni intressi (6,64% aastas) 2 aasta ja 6 kuu eest summas 104 567,40 kr. Hagejad võtsid ise laenu ning puudus kokkulepe, millises ulatuses ostjad ostuhinna kinnistu eest tasuvad. Kostja tasus kinnistu eest vähemalt 766 200 kr. ja hagejad tasusid seega kostja eest 83 800 kr. Nimetatud summalt on intress 15 997,39 krooni. Kostja abikaasa tasus tehingu tegemisel riigilõivu 5015 kr. ja notaritasu. Kostja tasaarvestab summa 4466,67 kr. hagejate nõudega. Omandi kaotamise eest peaks kostjale makstama hüvitust 506 059,28 kr. Kostja vaidleb vastu kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamise nõudele. Seda nõuet ei saa käesoleva hagi raames lahendada, kuna see tuleks läbi vaadata koos kostja hüvitise nõudega. Seega tuleb nimetatud nõue rahuldamata jätta. Asja uuel läbivaatamisel asus kostja seisukohale, et ta tasus täiendavalt 300 000 kr. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tuvastas, et D Ml ja S Ml on A K vastu nõue summas 644 589,89 kr. (41 196,80 eurot), mis on tasaarvestatud kaasomandi lõpetamisel (kinnistu asukohaga Harjumaa, Saue vald, Alliku küla, Poku tee 9, kinnistu registriosa nr 7344302) kaasomandi kaotamisest tuleneva A K rahalise hüvitisega summas 602 500 kr., mõistis välja A Klt 2690,03 eurot solidaarselt D M ja S M kasuks, tuvastas, et A Kl on nõusoleku andmise kohustus Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr xxxxxxxxxx teise jakku kantud senise kaasomanike kohta tehtud kande kustutamiseks ja ühisomanikena D M ja S M sissekandmiseks Kohus jättis menetluskulud 76% ulatuses (v.a riigilõiv) kostja kanda ning

kostja menetluskulud 24% ulatuses (v.a riigituludesse tasutav riigilõiv) solidaarselt hagejate kanda. Kostjal tuleb riigituludesse tasuda vähem tasutud riigilõiv 25 750 kr. (1645,72 eurot). Otsuste põhjenduste kohaselt puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: hagejad ja kostja koos abikaasa N. P ostsid 29.03.2006 hüpoteekide loovutamise lepingu, hoonestatud kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingutega (müügileping) kinnistu asukohaga xxxxxxxxxxx (kinnistu) ostuhinnaga 1 700 000 kr.; asjaõiguslepingutega kanti kinnisturaamatusse sisse 1⁄2 suuruses mõttelises osas ühisomanikena D M ja S M ning 1⁄2 suuruses mõttelises osas ühisomanikena N. P ja A K; A K päris N. P vara ning kanti 1⁄2 suuruses mõttelises osas kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse; pooled sõlmisid kompromisslepingu, mille kohaselt jääb kinnistu hagejate ühisomandisse ning kostja saab omandi kaotamise eest hüvitise, mis määratakse kindlaks käesolevas tsiviilasjas; kinnistu turuväärtuseks on 1 205 000 kr. ja kostjale määratav hüvitis omandi kaotamise eest peab olema 602 500 kr. Hagejad esitasid avalduse nõuete tasaarvestamiseks menetlusdokumendis (VÕS § 197 lg 1) ning puudub vaidlus, et see on kostjale menetluse käigus kätte toimetatud. Hagejad esitasid tuvastushagi, millega paluvad tuvastada, et neil on kostja vastu nõue summas 849 936 kr., ja lugeda tasaarvestatuks hagejate ja kostja vastastikused nõuded. Hagejatel on nõude tuvastamiseks õiguslik huvi nõuete tasaarvestamiseks tulenevalt TsMS § 368 lg-st 1. Mõlemad pooled tuginevad kinnistu hindamise ekspertiisiaktile nr 8320/09, mille kohaselt tuleks hagejatel kostjale tasuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 alusel omandi kaotamise eest hüvitis 602 500 kr. Hagejad leidsid, et neil on kostja vastu nõue summas 630 000 kr.. Hagejad tasusid kostja ja tema abikaasa eest kinnistu ostuhinna summas 630 000 kr. Puudub vaidlus, et N. P maksis ostuhinnast 220 000 kr. Kostja ei vaidle vastu, et kinnistu ostuhinna ülejäänud osas tasus müüjale hageja I ning see asjaolu on tõendatud hageja I pangakonto väljavõtete ning maksekorraldustega. Puudub vaidlus, et hagejad võtsid pangast laenu ja nimetatud laenuga maksis hageja I kinnistu ostuhinda kinnistu müüjale. Kostja leiab, et summa ei kuulu tasaarveldamisele, kuna tegelikult tasus kostja kinnistu eest vähemalt 766 200 kr. Tulenevalt TsMS § 231 lg-st 2 võttis kostja 13.03.2009 menetlusdokumendis omaks, et hagejad tasusid kinnistu ostmiseks kostja eest summas maksimaalselt 83 800 kr. 21.10.2009 kohtuistungil avaldas kostja lepinguline esindaja, et ta ei tunnista hagejate nõuet täies ulatuses. Antud kohtuistungil ei andnud hageja esindajad TsMS § 231 lg-st 3 tulenevalt nõusolekut kostja omaksvõtu tagasivõtmiseks. Kostja lepinguline esindaja selgitas, et kostja võttis osaliselt nõuded omaks, kuna arvas, et käesolevas menetluses on ka kostjale omandi kaotamise eest määratava hüvitise mõistmise nõue. Kohtu hinnangul ei olnud kostja omaksvõtt tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust, kuna kostja lepinguline esindaja ei saanud eksida sellises õiguslikus asjaolus. Samuti kinnitas kostja lepinguline esindaja kohtuistungil 21.10.2009, et jääb 13.03.2009 esitatud seisukohtade juurde. Seega ei saa kostja 13.03.2009 menetlusdokumendis antud osaliselt nõuetega nõustumist tagasi võtta. Asja uuel läbivaatamisel asus kostja seisukohale, et kostja tasus tegelikult 1 066 200 kr., lisades summale 766 200 krooni väidetavalt (N P) korteri ostja V. Z poolt saadud summa 300 000 kr., milline olla väidetavalt hagejatele üle antud sularahas tunnistajate juuresolekul.

Kostja väidete kohaselt võeti raha välja kostja abikaasa pangakontolt sularahas ning sellega tasuti hagejate pangalaenu. Kostja ja tema abikaasa müüsid korteriomandi ning 08.03.2006 kanti kostja abikaasa kontole 800 000 kro. Kostja abikaasa N. P pangakonto väljavõttest nähtub, et tema kontolt on korduvalt välja võetud sularaha. Kostja väidab, et nimetatud sularaha andis N. P hagejale II (oma tütrele). Kostja hinnangul võeti tema abikaasa pangakontodelt välja järgmised summas: 07.04.2006 summas 150 000 kr., perioodil 18.08.2005-18.07.2006 summas 340 700 kr. ning teiselt pangakontolt perioodil 29.03.200615.07.2007 summas 55 500 kr. Kohus leidis, et kostja abikaasa pangakontolt väljavõetud sularaha ei tõenda, et antud raha oleks kasutatud kinnistu ostuhinna tasumiseks. Kohus nõudis pangalt turvakaamerate salvestusi, kuid panga kinnitusel ei ole need säilinud. Samuti väitis kostja, et N. Pl olid käimisega suured probleemid ning ta ei saanud ise raha välja võtta, kuid tunnistajate M ja K ütlustest nähtuvalt oli N. P võimeline iseseisvalt liikuma. Tõendamata on ka kostja väide hagejate poolt 300 000 kr. saamisest. Tunnistaja V. Z sõnade kohaselt ta ei tea, kelle kätte raha peale lugemist jäi. Kohus leidis, et V. Z ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna sellist tunnistajat mainis kostja alles 27.11.2009 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Müügilepingu p 4.3 kohaselt kohustusid ostjad tasuma ostuhinnast 500 000 kr. kolme pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest müüja palvel pangale müüja kohustuse osaliseks täitmiseks. Nimetatud summa tasuti hageja I poolt 31.03.2006 tema pangakontolt Swedbank AS-i laenulepingu alusel saadud rahalistest vahenditest. Kohtu hinnangul puudus seos kostja abikaasa pangakontolt väljavõetud sularaha ning kinnistu ostuhinna tasumise vahel. Müügilepingu kohaselt oli ostuhinnaks 1 700 000 kr. Tulenevalt müügilepingu p-st 4.3 tuli see ostjatel täita solidaarselt. Kuna müügilepingus ostuhinna tasumise kohta teisi kokkuleppeid kaasomanike vahel ei olnud, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 65 lg 3. Kuna kohus ei tuvastanud teistsugust ostuhinna tasumise kokkulepet hagejate, kostja ja kostja abikaasa vahel, siis kuna asi osteti kaasomandisse võrdsetes osades, tulnuks kostjal ja tema abikaasal tasuda lähtuvalt VÕS § 69 lg-test 1 ja 2 pool kinnistu ostuhinnast ehk 850 000 kr. Käesoleva juhul tasus kostja oma kaasomandi eest üksnes 220 000 kr., millest tulenevalt on kostjal tasumata 630 000 kr.. Tulenevalt VÕS § 69 lg-st 2 on hagejatel õigus nõuda kostjalt ostuhinna tasumata osa 630 000 kr. Kostja esindaja väidab, et kostjale tuleb hagejatelt omandi kaotamise eest rahaline hüvitis välja mõista ning hagejad ei saa kostjalt raha nõuda. Kohus tuvastas, et kostja sai kaasomandi selle eest osaliselt tasumata. Seega on põhjendamatu, et kostja saab kaasomandi kaotamise eest rahalise hüvitise, arvestamata seda, et ta ei ole kinnistu kaasomandi omandamise eest täies ulatuses tasunud.

Hagejad nõuavad kostjalt hüvitist summas 97 650 kr., mis moodustab poole summast, mille hagejad tasusid kinnistu ja elamu parendamiseks ning majandamiseks. Nende parenduste ja kulutusteta oleks kinnistu turuväärtus tunduvalt väiksem kui 1 205 000 kr. Seejuures tuginevad hagejad ekspertiisiaktile, kus ekspert tugines hagejate poolt tehtud parendustele. Kulutuste väljamõistmisel tuginesid hagejad AÕS § 72 lg 4 ja § 75 lg 1 sätetele. Kostja tunnistas nõuet sanitaartehnika ostmiseks kulutatud summas 2220 kr. (kostja osaks 1110 kr.) ning kostja ei saa 13.03.2009 menetlusdokumendis antud osaliselt nõuetega nõustumist tagasi võtta. Ülejäänud kulutuste hüvitamise osas jättis kohus hagi rahuldamata. Hagejate poolt tehtud kulutused ei kuulu kostja poolt hüvitamisele AÕS § 72 lg-st 4 tulenevalt, kuna

nimetatud kulutused ei ole asja säilimiseks vajalikud. AÕS § 75 lg 1 ei reguleeri samuti selliste kulutuste hüvitamist. Kui tegemist ei ole asja säilitamiseks vajalike kulutustega, siis hagejad ei saa nende kulutuste hüvitamist pooles ulatuses kostjalt nõuda ka siis, kui need on kajastatud kinnistu väärtuse hindamisel ekspertiisiaktis. Intressinõudest võttis kostja omaks 15 997,39 kr. ning ülejäänud osas jättis kohus intressinõude rahuldamata, kuna intresside näol ei ole tegemist asjal lasuva koormatisega ning poolte kokkulepe intresside tasumise kohta ei leidnud tõendamist. Kostja esitas omapoolse tasaarvestuse avalduse 13.03.2009 menetlusdokumendis summas 4466,67 kr., mis koosneb poolest müügilepingu sõlmimisel tasutud notaritasust ning riigilõivust. Hagejad tunnistasid selles osas tasaarvestust summas 2507,50 kr. Kostja abikaasa poolt riigilõivu tasumine on tõendatud kostja abikaasa pangakonto väljavõttega. Kostja nõue poole notaritasu tasaarvestamise osas ei ole põhjendatud, kuivõrd tegemist on vaid poole notaritasuga. Hagejatel on tasaarvestatavaid nõudeid summas 644 589,89 kr. ehk 41 196,80 eurot ja kinnistu mõttelise osa turuväärtusest pool on 602 500 kr. Seega ületab hagejate nõue kinnistu poolt turuväärtust, mis tuleks hagejatel kaasomandi lõpetamisel kostjale välja maksta. Hagejad viitasid menetluse käigus ka elukindlustusest ja varakindlustusest tulenevatele nõuetele, kuid tasaarvestuse nõude hulka neid arvestanud ei ole. Seega kuulub kostjalt hagejate kasuks väljamõistmisele 42 089,89 kr. ehk 2690,03 eurot. Puudub vaidlus, et pooled leppisid kokku kaasomandi lõpetamise viisis – kinnistu antakse hagejate ühisomandisse ning neil on kohustus maksta kostjale välja tema osa rahas. Samas ei ole käesoleva ajani selle kokkuleppe põhjal kannet kinnistusraamatusse tehtud. Hagejate esindaja väitis kohtuistungil, et kostja ei täida endale kompromissiga võetud kohustust, kostja vaidles kande tegemise nõudele vastu ja leidis, et kande tegemine tuleb lahendada teises menetluses koos kostja rahalise hüvitise nõudega. Hagejate nõue kostja nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks kinnitusraamatu kande muutmiseks, mis seisneb kinnistusraamatu senise kaasomanike kohta tehtud kande kustutamises ja hagejate kandmises ühisomanikena kinnistusraamatusse kuulub AÕS § 65 lg 1 alusel rahuldamisele. Kohtu poolt kinnitatud poolte kokkulepe annab hagejatele õiguse nõuda kostjalt anda nõusolek enda kustutamiseks kinnisturaamatust ja kandma hagejad kinnisasja ühisomanikena kinnistusraamatusse. Hagi rahuldamisel asendab kohtuotsus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt kostja tahteavaldust kande tegemiseks vajaliku nõusoleku andmiseks.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hagejatel puudusid rahalised vahendid laenude tagastamiseks kinnisasja eest tasumiseks. Kostjad said Hansapangast laenu kokku 51 132 eurot, hagejad müüsid korteriomandi ja said selle eest 667 013,75 kr. Seega olid hagejatel piisavad vahendid kinnistu soetamiseks. Tõendamist ei leidnud, et hageja arvelduskontole 14.01.2006 tehtud sularaha sissemakse oleks seotud tunnistaja Z poolt väidetavalt tasutud summaga 300 000 kr. Kostja abikaasa tasus kinnistu ostmisel ülekandega 220 000 kr. Seega puudub mõistlik põhjendus, miks ei saanud kostja abikaasa teha kinnistu müüjale ise ülekannet või sularahamakset.

Kostja apellatsioonkaebus A K esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata D M ja S M hagi A K vastu ning kõik menetluskulud hagejate kanda. Kohus leidis ekslikult, et kostja abikaasa N. P pangakontolt väljavõetud sularaha ning kinnistu ostuhinna tasumise vahel puudub seos. Sellist järeldust tehes ei hinnanud maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Tunnistaja I. M ütluste kohaselt ei olnud ta teadlik sellest, kui kaugel N. P majast välja käis, kas ta käis poes või mitte ning kas tunnistaja I. M juurde külla tuli N. P iseseisvalt või mitte. Kõnealuse tunnistaja ütlustest nähtub, et N. P oli võimeline liikuma ise oma majas ja maja aias. Lisaks kinnitas I. M, et nägi N. P paar korda kepiga. Tunnistaja H. K ütluste järgi olid N. Pl põlved väga haiged ning probleemid uues majas elamise ajal liikumisega. Seega on tunnistajate ütlustest tuvastatav, et N. P oli suuteline iseseisvalt liikuma üksnes Poku tee 9 asuva kinnistu territooriumil ega saanud peaaegu iga päev käia linnas oma kontolt sularaha välja võtmiseks. Lisaks kinnitas tunnistaja H. K, et N. P oli kokkuhoidlik perenaine ning antud asjaolu viitab sellele, et tema kontolt sularahana väljavõetud summad võisid olla kasutatud üksnes panusena kinnistusse. Sellist järeldust tõendab ka hageja I 21.10.2009 kohtuistungil antud seletus poolte vahel suulise lepingu olemasolust, mille kohaselt pidid kostja ja N. P maksma hagejatele kinnistu müüjale tasutud raha tagasi. Maakohus ei hinnanud antud tunnistajate ütlusi TsMS § 232 lg 1 ettenähtud korras. Samuti jättis maakohus hageja I 21.10.2009 kohtuistungil antud selgitused arvestamata ega selgitanud välja, mille jaoks kasutati N. P kontolt väljavõetud sularaha. Tunnistaja V. Z ütlustest nähtub, et 2006. aasta jaanuari alguses tõi ta 300 000 krooni, kuna maja ostmiseks oli raha vaja. Tunnistaja kinnitas, et raha lugesid neli inimest, sh hagejad. Tunnistaja V. Z ütlustega leidis tõendamist nii tunnistaja poolt kostja ja tema abikaasa korteri eest sularahana 300 000 krooni tasumine kui ka selle sularaha edasine saatus. Tunnistaja teadmatus sellest, kelle kätte tema poolt tasutud sularaha lõppkokkuvõttes jäi, ei välista nimetatud sularaha kasutamist kostja ja N. P panusena kinnistusse. Antud seisukohta tõendavad ka muud asjas kogutud tõendid, mille maakohus jättis arvestamata ning hinnangu andmata vaatamata kostja 09.11.2010 menetlusdokumendis märgitule ning 31.03.2011 kohtuistungil toodud tähelepanekutele, mis jäid kohtuistungi protokollis kajastamata ning millede kohta esitas kostja protokolli parandamise taotluse.

Asja materjalide juures olevatest maksekorraldustest nähtub, et kinnistu eest toimus esimese ettemaksu tasumine 10.11.2005 summas 180 000 krooni. Toimikus olevast hageja I pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejate poolt sõlmitud laenulepingu nr 05-231510-EV alusel toimus esimese laenuosa väljastamine 08.11.2005 summas 200 007,75 krooni, millest 180 000 krooni tasuti kinnistu müüjale. Teise ettemaksu tasumine kinnistu eest toimus 17.01.2006 hageja I pangkontolt summas 200 000 krooni, kuid selleks ajaks ei olnud pank laenu järgnevat osa veel hagejatele väljastanud. Samuti ei olnud selleks ajaks hagejad veel oma Pärnu mnt 453A-43 asuvat korterit müünud. Samas aga nähtub hageja I pangakonto väljavõttest, et 14.01.2006 kandis hageja I oma kontole sularaha summas 250 000 krooni,

mille arvelt toimus kinnistu müüjale antud ettemaksu tasumine. Kohus ei analüüsinud 250 000 krooni sularaha kandmist hageja I kontole 2006. aasta jaanuaris, antud sularaha päritolu ning selle võimaliku seost V. Z poolt 2006. aasta jaanuari alguses kostja ja N. P korteri eest tasutud sularahaga summas 300 000 krooni. Maakohus leidis ekslikult, et tunnistaja V. Z poolt avaldatud ütlused on ebausaldusväärsed. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kriteeriumiks on menetlusosalise poolt kohtule tunnistajast mainimise ajahetk ning antud asjaolu on iseenesest piisav selleks, et lugeda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Tõendi usaldusväärsust iseloomustab kvaliteet, mis annab tõendile usutava väärtuse. Tunnistaja ütluste osas saab kvaliteedi usutavuse mõjutada ütluste vastuolulisus või nende ebaõigsus faktide osas või nende vastuolu asjas kogutud muude tõenditega. Kui nõustuda maakohtu otsuses toodud loogikaga ning lugeda tunnistaja ütluste usutavust mõjutavaks ja iseenesest piisavaks asjaoluks tunnistajast kohtule mainimise ajalist hetke, siis tuleks automaatselt pidada ebausaldusväärseteks kõik tõendid, mis esitatakse menetlusosalise poolt apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul aga tuleks loobuda TsMS § 652 lg 3 p 2 toodud õigusnormist, mis võimaldab poolel uusi asjaolusid ja tõendeid esitada apellatsiooniastmes juhul, kui asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Arusaamatuks jääb maakohtu viide hageja I poolt kinnistu müüjale 500 000 krooni tasumisest 31.03.2006 ning sellest tehtud järeldus, et kostja abikaasa N. P pangakontolt väljavõetud sularaha ning kinnistu ostuhinna tasumise vahel puudub seos. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kinnistu müüjale 500 000 krooni tasumine toimus hageja I pangakontolt. Kostja vaidles kohtus hagejate nõudele vastu ning kostja vastuväide põhines sellel, et tema ja N. P korteriomandi võõrandamisest saadud raha kasutati sularahana kinnistu ostuhinna tasumiseks hagejatele, mitte aga kinnistu müüjale. Antud asjaolule viitab nii hageja I pangakontole 14.01.2006 teostatud sularaha sissemakse summas 250 000 kr ja hageja I poolt sularahas kamina eest 14.01.2006 tasumine summas 40 677,20 krooni. Hagejatel puudusid kõnealuste summade tasumiseks isiklikud rahalised vahendid 2006. aasta jaanuaris. Lisaks tasus hageja I kinnistu parendamiseks 28.05.2006 ja 2006. aasta suvel sularahas 90 000 krooni AS-le Toroid Invest Compani ning hagejate isiklike rahaliste vahendite puudumist tõendavad ka 21.10.2009 kohtuistungi protokollis sisalduvad tunnistaja I. Sokolovi ütlused. Maakohus jättis ülaltoodud asjaolud ning tõendid arvestamata ning ülalmärgitud väidetele hinnangu andmata. Lisaks jättis maakohus hindamata ka hageja I 21.10.2009 kohtuistungil esitatud väite kinnistu parendustööde teostamiseks võetud laenu osas ega hinnanud antud väite usaldusväärsust hagejate pangakontode väljavõtete pinnalt.

Maakohus jättis arvestamata ka kostja 21.03.2011 menetlusdokumendis esitatud väite hagejate poolt laenu kolmanda osa summas 99 996,06 krooni kasutamisest hageja isiklike igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ega analüüsinud hagejate sissetulekuid parendustööde teostamise ajal. Antud väidete hindamisel oleks olnud võimalik tuvastada parendustööde eest sularahas tasutud rahaliste vahendite päritolu ning nende võimalikku seost kostja ja tema abikaasa korteri võõrandamisest saadud ning sularahas kontolt väljavõetud summadega. Kostja väitis, et hagejatel puuduvad rahalised vahendid laenude tagastamiseks, kuid ometi jõudis maakohus otsuses järeldusele, et «hagejatel olid piisavad vahendid kinnistu

soetamiseks". Seejuures arvestas maakohus asjaolu, et hagejate poolt laenuna ning korteriomandi müügilt saadud vahendid olid piisavad kinnistu soetamiseks. Arvestades, et kostja vastuväide põhines sellel, et hagejatel puudusid isiklikud rahalised vahendid pangale laenu põhiosa ja intresside tasumiseks, mitte aga kinnistu eest müüjale tasumiseks, leiab kostja, et maakohtu ülaltoodud järeldusotsuse ja kostja vastuväite vahel puudub järeldusseos. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kuidas saab 1 467 525,10 krooni pidada piisavaks summaks kinnistu soetamiseks olukorras, kus kinnistu müügihinnaks oli 1 700 000 krooni ning kostja tasus N. P kohtuotsuse järgi üksnes 220 000 krooni. Eelnevast tulenevalt pidi hagejatel olema vähemalt 1 480 000 krooni, mida saaks pidada piisavaks summaks kinnistu soetamiseks. Seejuures jättis maakohus arvestamata asjaolu, et hagejatele toimus laenu kolmanda osa summas 99 996,06 kr väljastamine alles 25.07.2006, so neli kuud pärast kinnistu soetamist ega saanud olla kasutatud hagejate poolt kinnistu soetamiseks. Jättes arvestamata eelpoolnimetatud tõendeid ning analüüsimata kostja poolt menetluses toodud argumente, leidis kohus ekslikult, et kostja abikaasa pangakontolt väljavõetud sularaha kasutamine kinnistu ostuhinna tasumiseks on tõendamata. Seega jõudis kohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise nõude järgimata jätmise tõttu ebaõige kohtulahendini. Otsuses asus maakohus ekslikult seisukohale, et hagejate nõue kostjalt nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks kuulub rahuldamisele põhjusel, et pooled leppisid kokku kaasomandi lõpetamise viisis ning kannet kinnistusraamatusse ei ole selle kokkulepe põhjal senini tehtud. Harju Maakohtu 03.10.2008 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-07-48535 kinnitatud kompromissleping ei sisalda endas kostja kohustust anda nõusolek kande muutmiseks enne omandi kaotamise eest hüvitise saamist. Lisaks nähtub kõnealusest kohtumäärusest, et kompromisslepinguga sätestati kostjale omandi kaotamise eest hüvitise tasumine käesolevas tsiviilasjas määramisele kuuluvas summas. Kinnistu hindamise ekspertiisiga tuvastati kinnistu väärtus, millest tulenevalt selgus alles 19.05.2009 hagejate poolt kostjale tasumisele kuuluva hüvitise suurus. Riigikohus märkis oma 09.02.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, et „Omandi kaotavale kaasomanikule tema osa rahas väljamaksmine kujutab endast hüvitist kaotatud omandi eest. Kolleegium leiab, et õiglase ja kohese hüvitise maksmise tagamiseks tuleb võimalikult täpselt määrata omandi väärtus omandi kaotamise aja seisuga ja kaasomanik peab saama rahalise hüvitise võimalikult samaaegselt omandi kaotusega". Seega on maakohtu tuginemine poolte kokkuleppele põhjendamatu, mille alusel tekkis pooltel vastastikune ja samaaegselt täitmisele kuuluv kohustus (RKTKo 3-2-1-168-05 p 14). Kostjal ei saa olla nõusoleku andmise kohustust olukorras, mil kostja vaidleb hagejate rahalisele nõudele põhjendatult vastu ning kostjale omandi kaotamise eest ettenähtud hüvitis on saamata. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad paluvad jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada menetluslikke asjaolusid. Pärast N P surma ja tema vara pärimise järel kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omanikuks saamist esitas A K hagi kaasomandi lõpetamiseks viisil, et kinnistu müüakse enampakkumisel ja saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt neile kuuluvate mõtteliste osade suurusele. D ja S Md esitasid vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks viisil, et kinnistu jäetakse nende ühisomandisse ja A Kle omandi kaotuse eest määratav õiglane hüvitus tasaarvestatakse nende nõudega, mis tuleneb asjaolust, et kinnistu omandamisel tasus N P kinnistu ostuhinnast 220 000 kr. ja ülejäänud osa kinnistu ostuhinnast 1 700 000 kr. tasusid Md, konkreetselt D M. Lisaks esitasid D ja S Md nõude hüvitada vastavalt mõtteliste osade suurusele kinnistu hooldamiseks ja parendamiseks tehtud kulutused, sealhulgas pool kinnistu ostmiseks võetud laenu intressidest. Samuti esitasid D ja S Md nõude A K kohustamiseks anda nõusolek nende ühisomanikena kinnistusraamatus sissekandmiseks. Kui on esitatud hagi kaasomandi lõpetamiseks ühel AÕS §-is 77 lg. 2 sätestatud viisil, siis kostja, kui ta soovib kaasomandi lõpetamist teisel viisil, peab esitama sellekohase vastunõude. Samas õiglase hüvituse saamise nõudmiseks ei pea vastuhagi esitama, vaid piisab sellekohasest taotlusest. Pooled sõlmisid A K hagis kaasomandi lõpetamiseks kinnisasja enampakkumisel müümise ja saadud raha jagamisega kaasomanike vahel menetluslikult omapärase kompromissi, mille kohaselt kaasomand lõpetatakse kinnistu jätmisega S ja D Mde ühisomandisse ja A Kle omandi kaotamise eest määratav hüvitis määratakse kindlaks vastuhagi (mis oli eelnevalt eraldatud A K hagi menetlusest) menetlemise käigus. Ringkonnakohtu hinnangul juhul, kui maakohus oleks tunnistanud D ja S Mde taasarvestuse tahteavalduse alusetuks, siis pidanuks kohus A Kle D ja S Mdelt välja mõistma hüvitise omandi kaotamise eest ja/või kinnistusraamatus omanikukande muutmise kande tegemise eelduseks sätestama vastavalt TMS §-le 19 lg.1 määratud rahalise hüvituse väljamaksmise A K. Selles osas on apellatsioonkaebuse taotlus maakohtu otsuse tühistamisel jätta uue otsusega hagi rahuldamata jätmiseks kostja suhtes eksitav. Kui ringkonnakohus hindaks hagejate rahalist nõuet ja tasaarvestust alusetuks, tuleks tal lahendada kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks nõusoleku andmise kohustamise ja kostjale omandi kaotamise eest hüvitise eest tasumise nõuded. Kuna kaasomandi kaotamise eest määratakse hüvitis rahas ja hagejate poolt esitatud tasaarvestus põhineb rahalisel nõudel, siis on tegemist samaliigiliste nõuetega, milliste puhul on VÕS § 197 lg. 1 kohaselt tasaarvestus lubatud. Seega apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostjal ei ole nõusoleku andmise kohustust olukorras, mil kostja vaidleb hagejate rahalisele nõudele põhjendatult vastu ning kostjale omandi kaotamise eest ettenähtud hüvitis on saamata, on õiguslikult alusetu. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt omandi kaotamise eest määratud õiglase hüvitise suurust, tasaarvestava nõude maakohtu poolt näidatud õiguslikku alust, ega maakohtu otsust osas, mis ei puuduta maakohtu hinnanguid ja järeldusi seonduvalt kinnistu ostuhinna tasumisega (näiteks kinnisasja majandamise ja parendamisega tehtud kulutust, sealhulgas ka

intressi hüvitamise nõudega). Apellatsioonkaebus rajaneb väitele, et maakohus hindas tõendeid ja tuvastatud asjaolusid ebaõigesti, ning et esitatud tõendite kohaselt pidanuks kohus tegema järelduse, et ostuhinnast tasus müüjale N P vähemalt (kas otse või hagejate kaudu) vähemalt 1 066 200 kr. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele ja asjaoludele antud hinnanguga. Maakohus on otsuses tõendeid ja asjaolusid hinnanud vastavuses TsMS § 442 lg. 8 nõuetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium möönab, et maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei ole tunnistaja V. Z ütlused arvestatavad, kuna nimetatud tunnistajat taotles kostja üle kuulata alles pärast antud asjas tehtud varasema maakohtu otsuse tühistamist, on asjakohatu. Samas on maakohtus neid tunnistaja ütlusi tegelikult arvestanud ja hinnanud, märkides, et nimetatud tunnistaja, kes tõi N Ple viimase korteri ostu eest 300 000 kr., ütlustest nähtuvalt ei tea too mis tema poolt toodud rahaga tehti ja/või kellele see anti. Ostuhinna tasumise kohta N P poolt pangaülekandega tehtud 220 000 krooni ületavas osas hagejatele on kostja esitanud üksnes kaudseid asjaolusid ja tõendeid: kostja tugineb sellele, et N P arvetelt võeti välja sularaha, mis anti üle kas D Mle või S Mle, et N P müüs korteriomandi ja sai sellest raha, et N P oli tervise tõttu vähese liikumusega ega saanud ise pangkontoris või -automaadi juures käia; kostja ei ole esitatud ühtegi otsest tõendit sularaha üleandmise kohta hagejatele ja ka nemad müüsid kinnistu ostmiseks vara ja võtsid laenu. Maakohus on õigesti märkinud, et puudub mõistlik põhjendus, miks ei saanud kostja abikaasa teha kinnistu müüjale ise ülekannet või sularahamakset. Apellatsioonikohtu istungil väitis D M, et kinnistu ostmisel oli neil (so. „noortel“ ja „vanadel“) kokkulepe, et „noored“ tasuvad kinnistu ostuhinnast suurema osa ja N P ja A K teevad vastastikuse testamendi kinnistu pärandamiseks neile. Sõltumata sellise kokkuleppe tõendatusest, õiguslikust olemusest ja siduvusest tuleb A K poolt kaasomandi lõpetamise nõude esitamist hinnata kokkuleppest taganemiseks, ehk siis D M poolt esitatud väide kokkuleppe olemasolust ei anna alust lugeda nende tasaarvestust alusetuks.

Seega jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.