Hageja: A. A. xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxx Lepinguline esindaja: M. P. , xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxx, e-post: Kostja: O. F. xxxxxxxx, asukoht:xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx E-post: Seaduslikud esindajad : juhatuse liikmed S. I. M I
esindajad
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista välja O. F. . A. 6124 (kuus tuhat sada kakskümmend neli) eurot 55 senti , sealhulgas 65,73 eurot töölähetuse sõidukulude ja 6058,82 eurot tööseisaku aja tasu katteks.
Jätta menetluskulud 98,9 % ulatuses O. F. ja 1,1 % ulatuses A. A. .
2.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel
esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so 22.10.2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kui apellatsioonkaebuse esitamiseks taotletakse riigipoolset menetlusabi, peab menetlusabi taotleja apellatsioonitähtaja järgimiseks esitama kaebuse apellatsioonitähtaja kestel. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja A. A. kostja O. F. töölepingu alusel ajavahemikul 25.06.2007-15.06.2009 ehitajana. Töötamine toimus töölähetuse alusel Soome Vabariigis. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal oli kohustus tasuda hageja töölähetuse kulud. Sõidukulude hüvitamise osas on vaidlus 08.06.2009.a. ostetud laevapiletite maksumuse hüvitamise üle, kuna tegemist on kahele reisijale ostetud piletiga. O. F. nõus hüvitama ühe isiku pileti maksumuse, kuid kuna ka teine reisija oli O. F. , kelle sõidukulude hüvitamise kohustus kostjal on, taotleb hageja sõidukulu hüvitamist täies ulatuses. Kostja on hagiavalduse kohaselt hageja arvelt pileti maksumuse – 1028.50 krooni võrra alusetult rikastunud. Hageja töötas OÜ-s F. täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas tunnipalgaga 150 krooni ja tükitööpalgaga kokkuleppel, põhipuhkusega 28 kalendripäeva. Tööandja ei kindlustanud avaldajat tööga ajavahemikul 02.01.-26.04.2009 ning jättis maksmata tasu selle aja eest (tööseisakutasu). Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 26.11.2009.a. otsusega töövaidlusasjas nr 4877/9.3-2 rahuldati A. A. osaliselt ja mõisteti välja töölähetuse sõidukulu 2009.a. juunikuu eest summas 2057 krooni ning tasu tööseisaku aja eest ajavahemikus 02.01-26.04.2009 kokku 94 800 krooni (tl.8-11). 15.01.2010.a esitas O. F. esindaja Pärnu Maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. O. F. hagimenetluses kohaldada A. A. nõude osas aegumist ning vähendada A. A. Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni 26.11.2009 otsusega väljamõistetud töölähetuskulude hüvitist 1 028,50 kroonini. Kuna tulenevalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 4 on töövaidluse lahendamisel kohtus hagejaks töövaidluskomisjoni pöördunud isik (avaldaja), siis on A.A. vastavalt Pärnu Maakohtu 26.01.2010 määrusele esitatud kohtule hagiavalduse (tl.21-23). A.A. taotleb vastavalt TsMS § 76 lg 1 asja üleandmist kohtualluvuse järgi Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale. Seoses töövaidlusega on esitatud taotlused 1) mitte kohaldada hageja saamata palga nõudele aegumist; 2)mõista kostjalt hageja kasuks välja 94 800 krooni; 3)mõista kostjalt hageja kasuks välja kogu saamata töölähetuse kulu 2 057 krooni; 4)jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on nõus vaheotsuse tegemisega aegumise küsimuses. Hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles hageja nõuded jäid rahuldamata. Seega on töövaidluskomisjoni otsus nimetatud osas jõustunud. 19.02.2010.a kohtumäärusega on asi antud kohtualluvuse järgi üle Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale. 17.09.2010.a vaheotsusega jättis kohus kostja taotluse kohaldada aegumist hageja nõudele tööseisaku aja eest tasu maksmiseks rahuldamata. Vaheotsus jõustus 30.08.2011 Riigikohtu määrusega (tl.43-44).
07.12.2011 toimunud kohtuistungil avaldasid pooled soovi kompromissi sõlmimiseks ning kohus lükkas seetõttu kohtuliku arutamise edasi. Pooled ei ole kohtu poolt antud tähtajaks kompromissilepingut sõlminud. 08.08.2012 määras kohus poolte nõusolekul asja lahendamise kirjalikus menetluses.
POOLTE SEISUKOHAD KOHTUMENETLUSES
Kirjalikus menetluses avalduste ja dokumentide esitamise tähtaja jooksul on kohtule oma seisukohad esitanud hageja (tl.163-169). Hageja hinnangul ei ole pooltel vaidlust selle üle, et ajavahemikul 02.01.-26.04.2009 ei teinud hageja tööd ning kostja ei maksnud talle tasu. Pooled vaidlevad mittetöötamise põhjuse üle ning selle üle, kas kostjal oli kohustus hagejale töötasu maksmiseks. Kohtumenetluses on kostja esitanud väite, et hageja oli 2009.a. esimestel kuudel palgata puhkusel. Laevapileti maksumusest on kostja nõus hagejale hüvitama vaid poole, s.o 1028,50 krooni, kuna hageja poolt taotletud hüvitis sisaldab kahe reisija pileti maksumuse. Hageja oli valmis ajavahemikul 02.01.-26.04.2009 tööd tegema. Sellel perioodil käis ta 17.03.2009 Soomes kostja poolt organiseeritud tööohutuskaardi kursusel. Töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 1 ja 2 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja ulatuses. Palgaseaduse (PaS) § 18 lg 2 sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Hageja toetub siinkohal ka Riigikohtu 16.01.2008.a. lahendile 3-2-1-136-07, milles on öeldud, et „tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud“. Hageja hinnangul tõendavad kohtule esitatud tõendid – sealhulgas poolte vande all antud ütlused ja tunnistajate ütlused, samuti dokumentaalsed tõendid, et kostja ei kindlustanud hagejat eelpoolnimetatud ajaperioodil tööga, kuigi hageja avaldas valmisolekut asuda tööülesandeid täitma. Hageja on kostja seaduslikule esindajale korduvalt helistanud ning broneerinud laevapileteid, et sõita Soome tööle, kuid broneeringud tuli tühistada, sest objektil lükkus töö algus edasi. Kostja väide puhkusekokkuleppe kohta ei ole tõendatud ning on vastuolus kostja esindaja seletusega töövaidluskomisjoni istungil. Ka väited hageja töölähetusse saatmisest Rootsi ei ole tõendatud. Kostjal oli kohustus hüvitada töölähetusega seotud sõidukulud. Kostja ei ole vaidlustanud nende kulude hüvitamise kohustust. A. A. ostnud 27.mail 2009 laevapileti sõiduks 08.06.2009 Helsingisse ja 15.06.2009 Tallinnasse ka teise O. F. – K. K. , nimetatud piletiga oli tagatud kahe reisija ja auto vedu. Sõidudokumendi kogumaksumus oli 2057 krooni. K.K. ütlustega on tõendatud, et tema reisis koos A.A. , nad mõlemad olid O. F. .
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Kohus lahendab tsiviilasja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätteid kohaldades kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 438 esimene lause sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
2.Töölepingust tulenev nõue lahendatakse seaduse järgi, mis kehtis nõude tekkimise ajal. Kuna hageja ja kostja vahelisest töölepingust tulenevad nõuded tekkisid enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist 01.07.2009, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada kuni 01.07.2009 kehtinud Eesti
Vabariigi töölepinguseadust (TLS) ja teisi õigusakte, mis reguleerisid nõude tekkimise ajal töölähetuse sõidukulude hüvitamist ja tööseisaku aja eest tasu maksmist.
3.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja nõutavad töölähetuse sõidukulud sisaldavad ka teise töötaja sõidukulusid, vaidluse all on asjaolu, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt teisele töötajale ostetud laevapileti hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel põhjendusega, et kostja jättis täitmata oma kohustuse osta teisele töötajale laevapilet. Teise isiku kohustuse täitmise tõttu tekkinud kulutuste hüvitamist reguleerib VÕS § 1041, mis sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Seega on teise isiku kohustuse täitmise tõttu tekkinud kulutuste hüvitamise nõudel kaks eeldust, milleks on teise isiku kohustuse täitmine, olemata selleks õigustatud ega kohustatud ning teise isiku rikastumine kohustuse täitmise tõttu. Mõlemad eeldused on täidetud ainult juhul, kui teisel isikul oli kohustus, mida ta pidi täitma. Seega saab hageja nõuda kostjalt teisele töötajale ostetud laevapileti hüvitamist ainult juhul, kui kostjal tööandjana oli kohustus osta teisele töötajale laevapilet, et ta saaks sõita töölähetuse kohta.
4.Töölähetusega seonduvat reguleerib TLS § 51 mille 1.lõige sätestab, et tööandjal on õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha ning vastavalt lõikele 4 kehtestab 3. lõikes mainitud kompensatsioonide suuruse, maksmise tingimused ja korra Vabariigi Valitsus. VV 01.01.2001 määruse nr 453 „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“ § 5 p 1 järgi hüvitatakse kulud sõidul lähetuskohta ja tagasi lähetatu poolt esitatud kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel. Sama määruse § 5 p 2 järgi hüvitatakse sõidupileti ettetellimise kulud, lennujaama-, reisijaja väljalennumaksud kulu tõendava dokumendi või sõidupiletile tehtud märkuse alusel. Seega hüvitatakse töölähetuse sõidukulude nõude tekkimisel kehtinud töölähetuse kulude hüvitamist reguleerivate õigusaktide järgi töölähetuse sõidukulud töötaja esitatud sõidukulusid tõendavate dokumentide alusel pärast sõidukulude kandmist. Tööandjal pole kohustust hüvitada töölähetuse sõidukulud ette ilma kuludokumentideta ja enne nende tekkimist ning tal pole samuti kohustust osta töötajale laevapilet töölähetuse kohta sõitmiseks. Tööandja kohustus osta töötajale laevapilet töölähetuse kohta sõitmiseks võib tulla ka töölepingust. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu (töövaidluskomisjoni tl 4-6) järgi, mis on sarnane kostja ja teise töötaja vahel sõlmitud töölepinguga, maksab tööandja töötaja välisriiki tööle suundumise ja tagasipöördumise kulud vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korrale. Seega pole kostjal töölepingu järgi kohustust osta töötajale laevapilet. Kuna kostjal polnud tööandjana kohustust osta teisele töötajale laevapilet, siis pole täidetud teise isiku kohustuse täitmise tõttu tekkinud kulutuste hüvitamise nõude eeldused VÕS § 1041 järgi. Seega ei saa hageja nõuda teisele töötajale laevapileti ostmiseks tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 1041 järgi. Laevapileti broneeringu väljavõtte (tl 13-14) järgi on laevapiletid ostetud kahele inimesele. Kuna teisele töötajale ostetud laevapileti hüvitamist ei saa hageja kostjalt nõuda, tuleb laevapiletite ostmiseks tehtud kulutused kostjalt välja mõista 50% ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks töölähetuse sõidukulude katteks välja mõista 1028,50 krooni ( 50% 2057-st).
5.Pooled vaidlevad ka tööseisaku aja eest tasu maksmise üle. Kostja väidab, et hageja oli väidetava tööseisaku perioodi ajal esialgu tasustatud puhkusel ja hiljem palgata puhkusel ning seetõttu pole tegemist tööseisakuga ning kostja ei pea maksma tööseisaku aja eest tasu. Hageja väidete kohaselt
ei olnud ta 2009.a. esimestel kuudel palgata puhkusel, vaid ootas kostjalt uue töö saamist. Kuna tegemist oli tööseisakuga, tuleb kostjal tööseisaku aja eest maksta hagejale tasu. Tööseisaku aja eest tasu maksmise nõude tekkimise ajal reguleeris tööseisakuga seonduvat TLS § 66 lg 1, mis sätestab, et tööseisak on töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. Tulenevalt tööseisaku aja eest tasu maksmise nõude tekkimise ajal kehtinud palgaseaduse (PaS) § 20 lg 1 ei maksta töötajale tasu tema süül tekkinud tööseisaku aja eest. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt maksab tööandja tööseisaku aja eest töötajale tasu kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast kui töötaja ei ole süüdi tööseisaku tekkimises ja on teatanud tööseisakut esile kutsuda võivatest asjaoludest ning tööseisaku algusest tööandjale või tema esindajale. Seega on tööseisak töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. Antud juhul seiskus töö hageja jaoks uuel objektil ehitustööde edasilükkumise tõttu, mida võib käsitleda kui töö seiskumist muude asjaolude tõttu. Ehitustöid ei lükatud uuel objektil edasi hageja tõttu ning kostja tööandjana teadis esimesena ehitustööde edasilükkamisest, mistõttu hagejal polnud võimalik ega ka vajalik kostjat tööseisakust teavitada. Seega on hagejal õigus saada tööseisaku aja eest tasu töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast, kui ei esine muid tööseisaku eest tasu maksmise välistavaid asjaolusid. Käesolevas asjas on kostja esitanud tööseisaku aja eest tasu maksmist välistava asjaoluna hageja tööseisaku ajal palgata puhkusel viibimise. Puhkuseseaduse § 32 alusel võib anda töötajale tema soovil palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks.
6.Kostja nimetatud väitega seonduvate asjaolude tõendamiseks on pooled andnud vande all seletuse ning kohus on ära kuulanud kahe tunnistaja ütlused. Hageja A. A. all antud seletuste kohaselt broneeris ta 2008 detsembris piletid, et 2009 jaanuari alguses minna uuesti Soome tööle, kuid talle helistati ja teatati, et pole vaja tööle tulla. 17.03.2009 läbis hageja koos K. K. kostja nõutud tööohutuse koolituse, kuid ka pärast seda ei olnud tema jaoks ikka veel tööd, hageja asus Soomes tööle alles 26.04.2009. Kostja seadusliku esindaja - juhatuse liikme S. I. all antud seletuse kohaselt (tl 104) lõppes 2008.a. detsembri lõpus töö ühel objektil ja järgmine objekt -R. pidi algama veebruaris 2009. Töötajate koosolekul, mis toimus soojakus lepiti kokku, et jaanuaris on puhkusekuu, hagejale maksti 19 750 krooni puhkuseraha. Märtsis algas R. töö, tehti vundamenti ja raketisi ning hageja tuli objektile aprillis. Hagejale pakuti eelnevalt tööd Rootsis, kuid temale see ei sobinud. Tunnistaja K. K. andnud ütlusi (tl 104 pöördel), et hageja rääkis talle 2009 alguses, et ta on ametlikult tööl, kuid teda pole veel tööle kutsutud. Ta ei saa ka mujale tööle minna, kuna on ametlikult tööl. Hiljem oli kostja A.A. helistanud ning teatanud, et on võimalik tööle tulla. Kostja olevat teinud ettepaneku ka paariline kaasa võtta ning A.A. tegi tunnistajale sellekohase ettepaneku. K.K. oli nõus minema Soome tööle ning 2009.a. aprilli lõpus vormistati ka tunnistaja tööle, nad hakkasid ehitama R. liftišahti. E. V. tunnistajana andnud ütlusi selle kohta, et tema tegi laevapiletite broneeringuid, kuna tema elukaaslane A. A. kostja juures tööl. Kuni 2009 aasta alguseni oli töötamisega kõik heas korras, kuid alates jaanuarist 2009 kuni aprillini oli hageja sunnitud viibima kodus, kuigi oli ametlikult tööle võetud. Tunnistaja jätkas laevapiletite broneerimist ka pärast seda, kui hageja jäi koju uut tööd ootama, sest ta oli kursis broneerimise korraga. Hageja sai korduvalt telefonikõnesid, et pole vaja tööle tulla ning lubati helistada, millal tuleb tööle tulla, mistõttu oli vaja iga kahe nädala tagant ümberbroneeringuid teha, kuna ei olnud teada, millal minek toimub (tl.105).
7.Hageja, soovides ümber lükata kostja väidet kokkuleppe kohta töötajate palgata puhkusele saatmiseks 2009 aasta alguses taotles kolme Soomes töötava tunnistaja ülekuulamist kirjalikult küsimustele vastamise teel. Tunnistajate R. B. (tl.144), A. S. (tl.147) ja M. M. (tl.148) vastustest kohtu poolt esitatud küsimustele nähtub, et tunnistajad on olnud F. OÜ töötajad ajavahemikul 2005-2010 ning A. A. nende endine töökaaslane. Ükski tunnistajatest ei ole osa võtnud 2008.a. detsembrikuus sellisest koosolekust, millisel viibisid ka hageja ja T. H. . 2009 jaanuarist kuni aprillini on kõik nimetatud tunnistajad töötanud kostja tööobjektidel. Puhkuse kasutamine oli kokkuleppeline, ning puhkuse aja eest maksti raha, mis laekus arvele.
8.Hinnates tunnistajate ütlusi ja poolte vande all antud seletusi ilmneb, et kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus, mille kohaselt toimus 2008 detsembris koosolek, kus otsustati, et 2009 jaanuaris on puhkusekuu ja edasi kohaldatakse vajadusel palgata puhkust, on vastuolus teiste tõenditega. Seega peab kohus hindama tõendite usaldusväärsust. Kostja seaduslik esindaja - juhatuse liige S. I. huvitatud kohtu veenmisest selles, et hageja oli tööseisaku ajal palgata puhkusel, sest nimetatud asjaolu vabastaks kostja kohustusest maksta hagejale tööseisaku aja eest tasu. Kuid ka hageja ja tema elukaaslane E.V. on huvitatud neile soodsast kohtulahendist. Tunnistaja K. K. põhinevad hageja käest saadud informatsioonil. Kohus leiab, et kõige usaldusväärsemaks tuleb hinnata tunnistajate R. B. , A. S. ja M. M. kirjalikke ütlusi palgata puhkust puudutavate asjaolude kohta. Nimetatud tunnistajatel puudub käesoleval ajal suhe nii hageja kui kostjaga, nad ei ole isiklikult kohtulahendist huvitatud, kuid neil oli kostja endiste töötajatena vahetu informatsioon võimalike palgata puhkuste kohta. R.B. , A.S. ja M.M. ütluste usaldusväärsust ei vähenda ka asjaolu, et nad vastasid kohtu esitatud küsimustele kirjalikult, sest kirjalike ütluste tõendina kasutamist võimaldab TsMS § 253. Soomes töötamise tõttu oleks tunnistajate kohtusse ilmumine olnud ebamõistlikult koormav. Kuna hageja vande all antud seletus ning tunnistajate E. V. K. K. on kooskõlas usaldusväärsete tunnistajate R. B. , A. S. ja M. M. ütlustega, tuleb lugeda ka nimetatud tõendid kogumis usaldusväärseteks.
9.Nimetatud tõendite alusel saab lugeda tõendatuks, et 2008 detsembrikuus ei toimunud koosolekut, kus otsustati palgata puhkuse kohaldamine 2009 aasta esimestel kuudel. Samuti tuleb lugeda tõendatuks asjaolu, et R. B. , A. S. ja M. M. olid 2009 aasta alguses kostja juures objektil tööl. Asjaolu, et kolm töötajat peale hageja polnud 2009 aasta esimestel kuudel palgata puhkusel on tõendatud ka nende pangakontode väljavõtetega, millest nähtub, et R.B. , A.S. ja M. M. said palka vähemalt 2009 jaanuarikuu ja veebruarikuu eest. Hageja ja kostja võisid sõlmida ka erikokkuleppe hageja saatmise kohta palgata puhkusele, kuid nimetatud asjaolu tõendamiskoormis lasub kostjal. Peale seadusliku esindaja vande all antud seletuse ei ole kostja tõendeid erikokkuleppe kohta hageja saatmiseks palgata puhkusele 2009 aasta alguses esitanud. Seega ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja oli tööseisaku ajal 2009 aasta alguses palgata puhkusel.
10.Kostja seaduslik esindaja on vande all antud seletustes esitanud väite, et ta pakkus hagejale tööd Rootsis ning hageja keeldus sellest. Teisi tõendeid hagejale töö pakkumise kohta Rootsis ja hageja keeldumise kohta pakutud tööst ei ole esitatud. Kuna teised tõendid nimetatud väidet ei kinnita, siis ei saa asjaolu, et kostja pakkus hagejale tööd Rootsis ja hageja keeldus sellest, pikendades sellega tööseisakut, lugeda tõendatuks. Hageja pangakonto väljavõttest (töövaidluskomisjoni toimiku lk 128-134), nähtub, et A.A. pole saanud 2009 veebruari-, märtsi- ja aprillikuus kostjalt palka. Palga laekumise juures tuleb arvestada, et hagejale maksti eelmise kuu palk hiljemalt järgmise kuu 15. kuupäevaks. Seega sai hageja
kostjalt 15.01.2009 detsembrikuu palga 28331 krooni ning järgmise makse tegi kostja hagejale 15.05.2009, milleks oli aprillikuu palk 7089 krooni. Hageja on esitanud tõendeid tõendamaks, et ta tundis pidevalt huvi tööle asumise vastu ja ta tegi ettevalmistusi Soome töölähetusse asumiseks. Nimetatud asjaolud on tõendatud väljavõtetega laevapiletite broneeringutest (töövaidluskomisjoni toimik lk 89-97), millest nähtub, et enne 26.04.2009 laevaga Soome tööle sõitmist, olid hagejal broneeritud laevapiletid reisidele Soome ka 02.02.2009 ja 16.03.2009. Hageja on esitanud kõneeristused enda mobiiltelefonilt nr 3725289667 (töövaidluskomisjoni toimik, lk. 135-142), mille kohaselt on ta helistanud kostja numbrile 358407527121 Soome 20.02.2009, 04.03.2009, 08.03.2009, 12.03.2009, 13.03.2009, 18.03.2009, 24.03.2009, 25.03.2009, 30.03.2009, 02.04.2009, 08.04.2009 ja 15.04.2009. Seega tundis hageja aktiivselt huvi tööle asumise suhtes kostja juures Soomes ja tööle saamise lootuse tekkimisel lasi broneerida tööle sõitmiseks vajalikud laevapiletid.
11.Kohus loeb kostja esindaja seletusega tõendatuks , et tööseisaku põhjuseks oli uue ehitusobjektiR. seotud tööde alguse edasilükkamine, mille tõttu polnud kostjal võimalik pakkuda hagejale tööd.R. seotud ehitustööde edasilükkamisest teatati kõigepealt kostjale ja seejärel teatas kostja tööde edasilükkamisest hagejale. Kuna hageja polnud tööseisaku tekkimises süüdi ja tal polnud võimalik ega vajalik teavitada kostjat tööseisaku põhjustada võivatest asjaoludest, siis on hagejal õigus saada tööseisaku aja eest tasu. Kohus on tuvastanud, et tööseisaku aja eest tasu maksmist välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli tööseisaku ajal palgata puhkusel või pikendas tööseisakut keeldumisega kostja poolt pakutud tööst Rootsis.
12.PaS § 20 lg 2 alusel on hagejal õigus saada tööseisaku aja eest tasu töölepingus kokkulepitud palgamääras. Töövaidluskomisjoni 26. novembri 2009 otsusega on tööseisaku aja eest 02.jaanuarist kuni 26.aprillini 2009.a. välja mõistetud tasu 94 800 krooni. Sealhulgas on 2009.a. aprillikuu eest välja mõistetud tööseisaku aja tasu 20 400 krooni. Hageja pangakonto väljavõtte järgi on hageja saanud aprillikuu eest palka 7806,10 krooni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu kohaselt oli hageja tunnipalk 150 krooni ja kokkuleppel maksti tasu tükitöö eest. Lisaks kohustus kostja maksma välislähetuse eest hagejale päevaraha 500 krooni. Seega on usutav, et hageja sai kolme tööseisaku nädala eest aprillis 2009 tasu 20 400 krooni ja ühe töönädala eest aprillis 2009 sai ta palka 7806,10 krooni. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud tasu suurusele. Seetõttu kuulub hagi tööseisaku aja eest tasu, summas 94 800 krooni väljamõistmiseks rahuldamisele. Kuna Eesti võttis alates 01.01.2011 rahaühikuna kasutusele euro, tuleb kõik kroonides väljendatud nõuded ümber arvutada eurodesse vahetuskursi 1 euro = 15,6466 krooni alusel. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista töölähetuse sõidukulude katteks 65,73 eurot ja tööseisaku aja tasu katteks 6058,82 eurot ehk kokku 6124,55 eurot (65,73 + 6058,82).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda
Kuna hagi rahuldati osaliselt, tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagiavalduses nõudeid 6190,29 euro (6058,82 + 131,47) ulatuses. Hagi rahuldati 6124,55 euro ehk 98,9 % ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 98,9 % ulatuses kostja kanda ja 1,1% ulatuses hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Epp Tombak Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.