Asjaõigus › Omandiasjad

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõue Harju Maakohtusse esitatud hagi kohaselt taotlevad hagejad Tallinnas Liikuri 10 asuva elamu korterite nr 39/40, 60, 88, 95, 104, 91 ja 81 välistamist pankrotivarast ning nimetatud korterite üleandmist nende valdajate omandisse valdajate omandi registreerimiseks. Hagejad olid kostja liikmed, kellel oli ja on õigus osamaksude suurustele vastavatele korteritele Liikuri 10 elamus. 13.09.1998 moodustati Liikuri 10 elamu korterite valdajate poolt korteriühistu (KÜ) Kurepõllu. Korteriühistu registreeriti 29.10.1998. Elamuühistule kuuluva hoone korteriomanditeks jagamiseks ning elamuühistu lõpetamiseks on seadusandja välja töötanud lihtsustanud korra, mis on reguleeritud eluruumide erastamise seaduse (EES) §-des 218 ja 219. Sellega võimaldatakse elamuühistu liikmetel ühistu liikmelisuse asemel saada korteriomanikeks. Osaliselt anti korterid nende valdajate omandisse juba 1997. Hagejatelt sooviti nende valduses olevate mõtteliste osade omandisse üleandmise eest tasu, väites, et neil on EK Liikur (pankrotis) ees osamaksude võlgnevused. Kohtuotsusega tsiviilasjas 2-04-131 on tuvastatud võlgnevuste puudumine. EES § 219 lg 4 sätestab korteri kui reaalosa üleandmise kohustuse, kuid hagejate valduses on käesoleval ajal mõttelised osad elamust Liikuri 10. Analoogia korras on säte kohalduv ka mõtteliste osade üleandmise kohustuse seadusliku alusena. Seda on sisuliselt kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 24.05.2005 otsuses tsiviilasjas nr 2-02/147/05 (hagejateks samad isikud, kes käesolevas asjas), kui sedastas, et hagejatel on võimalik taotleda nende kasutuses olevate mõtteliste osade (korterite) lihtkirjaliku kokkuleppega enda omandisse andmist. Mõtteliste osade valdajatel on pankrotiseadusest (PankrS) § 123 lg-st 1 tulenev nõue neile kuuluvate mõtteliste osade välistamiseks pankrotivarast. PankrS § 123 lg 1 alusel võivad nõude eseme tagastamiseks esitada ka isikud, kes pole omanikud, kuid kelle õiguslik huvi vajab nii suurt tähelepanu, et on aluseks vara välistamisele.

Tsiviilasi nr 2-09-17694

29.04.2009 haginõude täpsustuse kohaselt paluvad hagejad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel tuvastada EK Liikur (pankrotis) kohustus anda nõusolek ehitisregistrikannete muutmiseks hagejate kasuks ning kohustada EK Liikur (pankrotis) pankrotihaldurit andma Tallinnas Liikuri 10 elamus asuvad omandid - teatud mõttelised osad - üle hagejate omandisse ning välistama nimetatud mõttelised osad EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Vara pankrotivarast välistamise nõude kohta on olemas jõustunud kohtuotsus (tsiviilasjas nr 2-04-131), mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kostja tegi korduvalt hagejatele pakkumisi kompromissi saavutamiseks. Elamuseaduse sätted ei näe ette elamukooperatiivi liikmete omandiõiguse tekkimise võimalust kooperatiivile kuuluva elamu mõttelistele osadele. EES § 219 reguleerib eluruumide üleandmist ja sellega seotud õiguslikke suhteid korteriühistu asutamisel elamuühistust või -kooperatiivist eraldumise teel. Kuna EK Liikur (pankrotis) omas ühte elamut asukohaga Liikuri 10, Tallinn, siis on elamuühistust eraldumine välistatud. Eeltoodud põhjusel on välistatud ka korteriühistu (KÜ) Kurepõllu asutamise ajal kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 19 kohaldamine, kuna ka nimetatud regulatsioon käib korteriühistu asutamise kohta elamuühistust või -kooperatiivist eraldumise teel. Liikuri 10 elanike üldkoosolek otsustas 13.09.1998 just kooskõlas KOS § 18 lg-ga 1 ja 2 Liikuri 10 asuva elamu aluse maa ja selle teenindamiseks vajaliku maa erastada ning elamu jagada korteriomanditeks ja ühistu reorganiseerida korteriühistuks. Korteriühistut ei oleks saanud muul viisil asutada, kui võõrandades tasutud osamaksu ulatuses osamaksu tasunud kooperatiivi liikmetele nende valduses olevad eluruumid. Arvestades asjaolu, et KÜ Kurepõllu asutamise ajal kuulusid hagejate valduses olevad eluruumid EK-le Liikur ja EK Liikur oli eluruumide kaudseks valdajaks, kuulub korteriomandite seadmisel omanikuna registrisse kandmisele samuti kostja. Elamuseaduse (ES) § 16 kohaselt sätestatakse elamuühistu (-kooperatiivi) liikme õigused ja kohustused tema valduses oleva eluruumi kasutamisel ES-s ja elamuühistu (-kooperatiivi) põhikirjas. EK Liikur (pankrotis) põhikirja punkti 51 kohaselt lõpetatakse elamukooperatiivi tegevus ning tema asjaajamine ja vara likvideeritakse, kui kooperatiiv tunnistatakse kohtu otsusega maksejõuetuks. Põhikirja punkti 54 kohaselt on likvideeritud kooperatiivi majas elavatel endistel elamukooperatiivi liikmetel eelisõigus nende kasutada oleva eluruumi üürimisel lepingu sõlmimiseks. Seega võib pärast EK Liikur (pankrotis) lõpetamisotsust olla hagejatel kui EK Liikur (pankrotis) endistel liikmetel õigus kasutada vaidlusalust elamispinda üürilepingu alusel. Hagejatel on nõudeõigus EK Liikur (pankrotis) pankrotimenetluses, mis vastab eluruumi kasutamise eest EK-le Liikur (pankrotis) tasutud osamaksu suurusele. EK Liikur (pankrotis) pankrotihaldur on teinud hagejatele ettepaneku esitada vastav nõudeavaldus koos nõuet tõendavate dokumentidega EK Liikur (pankrotis) pankrotimenetluses juba 20.01.2004. Hagejad on ebaõigesti esitanud nõude eluruumide omandi üleandmise kohustamiseks EK Liikur (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre vastu. Menetluse edasine käik Harju Maakohus jättis 25.02.2010 otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2010 otsusega Harju Maakohtu otsus tühistati ja asi saadeti menetluse jätkamiseks maakohtule.

Tsiviilasi nr 2-09-17694 30.09.2011 esitas AS Swedbank Liising avalduse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse astumiseks. Avalduse kohaselt on eluruumid, mille üleandmist hagejad nõuavad, panditud kostja ning AS Swedbank Liising vahel sõlmitud lepingu alusel AS Swedbank Liising kasuks. Lepingu kohaselt ei tohtinud panditud asja võõrandada pandipidaja nõusolekuta ja võla ülekandmiseta. Hagi rahuldamine tooks kaasa pandilepingu rikkumise ning AS Swedbank Liising õigusliku seisundi muutumise EK Liikur (pankrotis) pankrotimenetluses. Ohtu satub AS Swedbank Liising nõude rahuldamine panditud Liikuri 10 ehitise mõttelise osa arvelt. Kohus rahuldas taotluse kolmanda isiku kaasamiseks 19.10.2011 määrusega. Maakohtu otsus 08.11.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, kohustades EK Liikur (pankrotis) andma üle Tallinnas Liikuri 10 elamus asuvad mõttelised omandid alljärgnevalt: 131/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 1,31%; kokkuleppeliselt eluruum nr 39/40; üldpind 87,7 m2) üle I D omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast; 72/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 0,72%; kokkuleppeliselt eluruum nr 60; üldpind 48,4 m2) üle I G omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast; 97/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 0,97%; kokkuleppeliselt eluruum nr 88; üldpind 65 m2) üle V G omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast; 78/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 0,78%; kokkuleppeliselt eluruum nr 95; üldpind 52,2 m2) üle T B omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast; 95/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 0,95%; kokkuleppeliselt eluruum nr 104; üldpind 63,9 m2) üle S D omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast; 78/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 0,78%; kokkuleppeliselt eluruum nr 91; üldpind 52,2 m2) üle L M omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast; 97/10000 suurune mõtteline osa (varasema tähistuse järgi 0,97%; kokkuleppeliselt eluruum nr 81; üldpind 65,1 m2) üle N D omandisse ning välistama nimetatud mõttelise osa EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast. Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude tuvastada TsÜS § 68 lg 5 alusel EK Liikur (pankrotis) kohustus anda nõusolek ehitisregistrikannete muutmiseks ning jättis menetluskulud 66,66% ulatuses kostja ja 33,33% ulatuses hagejate kanda ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 01.07.2008 esitasid hagejad kohtuväliselt kostjale taotluse Tallinnas Liikuri 10 asuva elamu korterite nr 39/40; 60; 88; 95; 104; 91 ja 81 välistamiseks kostja pankrotivarast ning nimetatud korterite üleandmiseks nende valdajate omandisse; valdajate omandi registreerimiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tunnustatud hagejate liikmelisusest tulenevat õigust osamaksude suurusele vastavale eluruumile (korterile) ja selles, et osade kostja liikmetega on sõlmitud lihtkirjalikud lepingud ja eluruumid üle antud. Ehitusregistrikannete muutmiseks kostja nõusoleku saamist tuleb sisuliselt käsitleda nõudena asendada kohtuotsusega kostja sellekohane nõusolek. Ühtlasi taotlevad hagejad kostja kohustamist üle andma elamus asuv omand (mõttelised osad) ning välistama nimetatud mõttelised osad kostja pankrotivarast. Hagejate nõue ei ole suunatud pankrotihalduri, vaid kostja vastu. Hagejad on tuginenud EES §-st 218 ja § 219 lg-st 4 tulenevale õigusele, mille kohaselt, kui elamu korterivaldajate koosolek otsustab elamu baasil korteriühistu asutamise, on senise elamuühistu (-kooperatiivi) juhatus kohustatud kuu aja jooksul pärast korteriomanike taotluse esitamist ühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahelise lihtkirjaliku kokkuleppega üle andma korterivaldaja kasutuses oleva korteri tema omandisse. EES § 219 regulatsioon lisandus seadusesse alles 15.11.2000 tehtud muudatusega, millega seadusandja viis erinevates seadustes sisalduvad

Tsiviilasi nr 2-09-17694 reformisätted ühte seadusesse. Enne viidatud muudatuse tegemist reguleeris elamukooperatiivide korteriomanditeks jagamise ja uue elamuühistu asutamise võimalusi korteriühistuseadus ja korteriomandiseadus. Vaidlusalust suhet reguleeris korteriühistuseadus (KÜS) § 17 lg 7, mille kohaselt elamuühistust korteriühistu moodustamine toimus KOS §-des 18 ja 19 sätestatud korras, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 17 toodud juhul. Seega oli hagejatel seadusest tulenev nõudeõigus alates KÜ Kurepõllu asutamisest (KOS § 18 lg-d 1 ja 2). Kohus on seisukohal, et hagejad on õigustatult tuginenud EES § 219 lg-le 4, mis näeb ette korterivaldaja kasutuses oleva korteri kui vallasasja üleandmist ühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahelise lihtkirjaliku kokkuleppega tema omandisse. Kohus ei nõustu kostjaga, et EES § 219 lg 4 ei ole antud juhul kohaldatav. EES § 219 lg 4 reguleerib korteri kui vallasasja üleandmist korterivaldaja omandisse. Oluline on siinkohal ka see, et elamus on moodustatud korteriühistu. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 13.09.1998 asutati Liikuri 10 elamus KÜ Kurepõllu ja 29.10.1998 kanti KÜ Kurepõllu registrisse. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, mitu maja kuulus EEK-le Liikur. Eluruumide erastamise eesmärgiks ei ole jätta osamaksu omanikud (elamukooperatiivi liikimed) ilma omandist. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus pankrotihalduriga selles, et hagejatel on pankrotimenetluses vaid nõudeõigus tasutud osamaksu suuruses. Hagejad esitasid kohtule hagi kostja vastu muuhulgas nõudega välistada korterelamu mõttelised osad EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast. Kostja palus menetluse nimetatud nõudes lõpetada, kuna selles osas on juba tehtud samade poolte vahel samal alusel sama eseme suhtes jõustunud kohtuotsus. Harju Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-04-131 nähtub, et 11.02.2004 esitatud hagis palusid hagejad tunnustada omandiõigust mõtteliste osade suhtes ja välistada hagejatele kuuluv vara kostja pankrotivarast. Käesolevas menetluses paluvad kostjad kohustada üle andma mõttelised osad hagejate omandisse ja välistama nimetatud mõttelised osad kostja pankrotivarast. Seega, kui esimene hagi oli negatoorhagi, siis käesolev on suunatud seadusest tuleneva kohustuse täitmisele. Hagejad on rõhutanud, et ei soovi vara pankrotivarast välistamist omanikena. Hagide esemed on seega erinevad ja puudub alus lõpetada hagejate nõudes menetlus. Kuivõrd kohus otsustab anda omand hagejatele üle, kuuluvad mõttelised osad PankrS §123 lg 1 järgi välistamisele pankrotivarast. Nõusoleku andmine kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 alusel on võimalik juhul, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse. Selline kohustus peaks tulenema kas poolte (võlaõiguslikust) kokkuleppest mõtteliste osade üleandmise kohta või mõnest seadusest. Elamuühistu ja selle liikme vahel on lepinguline suhe, millest tulenevad õigused ja kohustused väljenduvad asutamislepingus ja ühistu põhikirjas. Elamukooperatiivi põhikirjast sellist kokkulepet ei nähtu ja selline väidetav nõudeõigus ei tulene ka seadusest. Seega jääb hagi isiku kohustamises tahteavaldust andma rahuldamata. Kolmandal isikul pandiõiguse olemasolu või puudumine ei oma hagi rahuldamise (omandi üleandmise) seisukohalt tähtsust. Kostja apellatsioonkaebus EK Liikur (pankrotis) esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega kohus kohustas kostjat hagejatele üle andma mõttelised osad (korterid) Tallinnas Liikuri 10 asuvas korterelamus ning millega nimetatud mõttelised osad välistati EK Liikur (pankrotis) pankrotivarast. Kostja leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ning ei ole seaduslik. Kohtuotsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele ning see ei ole selge ja ühemõtteline.

Tsiviilasi nr 2-09-17694 KÜ Kurepõllu asutamise ajal kehtinud ES § 14 lg 1 kohaselt on elamukooperatiiv mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on liikmete valdusesse (mitte omandisse) anda liikmelisuse alusel kasutamiseks eluruum omaette korterina elamukooperatiivile kuuluvas elamus ning korraldada elamu, elamualuse ja elamu teenindamiseks vajaliku maa majandamist. Seega ei näe elamuseaduse sätted ette elamukooperatiivi liikmete omandiõiguse tekkimise võimalust elamukooperatiivile kuuluva elamu mõttelistele osadele (korteritele). Kostja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et hagejate nõude õiguslikuks aluseks on EES § 219 lg-s 4 sätestatu. Kostja pööras maakohtu menetluses tähelepanu asjaolule, et EES § 219 sätestatud regulatsioon KÜ Kurepõllu asutamise ja seega maakohtu hinnangul hagejate nõudeõiguse tekkimise ajal puudus. EES § 219 regulatsioon lisandus seadusesse alles 15.11.2000 tehtud muudatusega. Enne viidatud muudatuse tegemist eluruumide erastamise seaduses reguleeris elamukooperatiivide korteriomanditeks jagamise ja uue elamuühistu asutamise võimalusi hoopis korteriühistuseadus ja korteriomandiseadus. Maakohus on jätnud õigusliku hinnanguta kostja poolt viidatud EES § 219 lg 4 kohaldamise takistuse (tulenevalt asjaolust, et EES § 219 tervikuna reguleerib eluruumide üleandmist ja sellega seotud õiguslikke suhteid korteriühistu asutamisel elamuühistust või -kooperatiivist eraldumise teel). Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et elamuühistust (-kooperatiivist) eraldumine eeldab vähemalt kahest elamust koosneva ühistu olemasolu. Kuna EK Liikur (pankrotis) omas üksnes ühte elamut, siis on elamuühistust eraldumine ning seega hagejate suhtes EES § 219 regulatsiooni kohaldamine antud juhul välistatud. Eeltoodud põhjusel on välistatud ka KÜ Kurepõllu asutamise ajal kehtinud KOS § 19 kohaldamine, kuna ka nimetatud regulatsioon käib korteriühistu asutamise kohta elamuühistust või -kooperatiivist eraldumise teel. Kostja on algusest peale tuginenud vastuväidetes KOS § 18 lg-tele 1 ja 2, mille järgi on elamuühistul (-kooperatiivil) korterivaldajate-ühistuliikmete üldkoosoleku otsusel õigus erastada temale kuuluva elamu alune ja selle teenindamiseks vajalik maa Vabariigi Valitsuse määratud korras ja tähtpäevaks ning kui elamuühistu (-kooperatiivi) üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks ja ühistu reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu (-kooperatiiv) notariaalselt tõestatud avalduse, riigiga sõlmitud võõrandamistehingu ja muude dokumentide alusel tema poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. Käesoleval ajal ongi praeguse korteriühistu poolt alustatud Liikuri 10 elamu aluse ja seda teenindava maa erastamist, et korterelamus moodustada korteriomandid. Seoses kohtu poolt hagi tagamise raames korteriomandite seadmise keelamisega kuni kohtuvaidluse lõpuni ei ole neid toiminguid võimalik teha. Seega otsustas Liikuri 10 elanike üldkoosolek 13.09.1998 just kooskõlas KOS § 18 lg-ga 1 ja 2 elamu aluse maa ja selle teenindamiseks vajaliku maa erastada ning elamu jagada korteriomanditeks ja ühistu reorganiseerida korteriühistuks. Arvestades asjaolu, et KÜ Kurepõllu asutamise ajal kuulusid hagejate valduses olevad eluruumid EK-le Liikur ja EK Liikur oli eluruumide kaudseks valdajaks, kuulub korteriomandite seadmisel omanikuna kinnistusregistrisse kandmisele samuti kostja. Hagejatele omandi üleandmist lepingu alusel käesolevas situatsioonis ei toimu ning õiguslik alus lepingu sõlmimiseks EK Liikur ja hagejate vahel KOS § 18 lg-te 1 ja 2 alusel puudub. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et hagejate nõude lahendamisel ei oma tähtsust see, mitu maja oli EK-l Liikur. Eeltoodud seisukoht ei vasta seadusele ning maakohus on jätnud siinkohal tähelepanuta, et olukorda, mil elamukooperatiivil on ainult üks elamu, mille baasil korteriühistu asutati, reguleerib üksnes KOS § 18 lg 1 ja 2. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu kohaldada hagejate nõude lahendamisel EES § 219, mis tervikuna reguleerib eluruumide üleandmist ja

Tsiviilasi nr 2-09-17694 sellega seotud õiguslikke suhteid korteriühistu asutamisel elamuühistust või -kooperatiivist eraldumise teel ehk mitme elamu korral. Apellant märgib, et kuna kohtuotsuse põhjendustes asjakohane viide puudub, ei saa ka järeldada, et maakohus oleks kohaldanud EES § 219 lg-t 4 analoogia korras, reguleerimaks reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet (TsÜS § 4). KOS § 18 lg 1 ja 2 regulatsioonist tulenevalt oleks analoogia korras EES § 219 lg 4 kohaldamine ka selgelt põhjendamatu, kuna õigussuhe ei ole käesoleval juhul seadusega reguleerimata. Eelnevast tulenevalt puudub käesoleval juhul vaidlustatud kohtuotsuses igasugune õiguslik põhjendus, miks ei ole KOS § 18 lg-d 1 ja 2 kohaldatavad ning maakohus on kostja hinnangul otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Seetõttu ei vasta kohtuotsus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ühtlasi peab apellant vajalikuks märkida, et ES § 16 kohaselt sätestatakse elamuühistu (-kooperatiivi) õigused ja kohustused tema valduses oleva eluruumi kasutamisel elamuseaduses ja elamuühistu (-kooperatiivi) põhikirjas. EK Liikur põhikirja punktidest 51 ja 54 tulenevalt võib hagejatel kui ühistu endistel liikmetel pärast EK Liikur (pankrotis) lõpetamisotsust olla parimal juhul õigus kasutada vaidlusalust elamispinda üürilepingu alusel. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses võtnud seisukohta põhikirja viidatud sätete kohta ning on sellega rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Kuna hagejatel omandiõiguse tekkimise, s.h nendega lihtkirjaliku kokkuleppe sõlmimise, võimalust vaidlusalustele eluruumidele ei näe ette õigusaktid ega EK Liikur (pankrotis) põhikiri, siis on kostja seisukohal, et hagejatel ei ole õigust vaidlusaluste eluruumide omandile, vaid nõudeõigusele EK Liikur (pankrotis) pankrotimenetluses, mis vastab eluruumi kasutamise eest EK-le Liikur (pankrotis) tasutud osamaksu suurusele, mille suurust peavad hagejad täiendavalt tõendama. EK Liikur (pankrotis) pankrotihaldur on teinud hagejatele juba 20.01.2004 ettepaneku esitada vastav avaldus koos nõuet tõendavate dokumentidega. Eeltoodud asjaoludel keeldus pankrotihaldur rahuldamast hagejate vara välistamise taotlust pankrotimenetluses. Kuna hagejatele kuulub üksnes nõudeõigus tasutud osamakse suurusele vastavale summale, ei rikuks korteriomandite kinnistamine kostja nimele hagejate õigusi korteriomandi omandiõigusele, samuti ei saa hagejaid lugeda ka AÕS § 65 lg 1 tähenduses isikuteks, kelle õigust võiksid kinnistusraamatu kanded rikkuda. Seega puudub hagejatel igasugune õiguslik alus lihtkirjaliku kokkuleppe alusel eluruumide omandi üleandmiseks. Kuna alust Liikuri 10 asuva korterelamu mõtteliste osade üleandmiseks lihtkirjaliku kokkuleppega hagejatele ei ole, tulnuks rahuldamata jätta ka vaidlusaluste eluruumi mõtteliste osade pankrotivarast välistamise nõue. Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon ei ole selge ega ühemõtteline. Isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga materiaalõiguse normi kohaldamise osas, ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Ka Riigikohus on seisukohal, et eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon ei võimalda kohtuotsust selle jõustumise korral täita, kuna resolutsioon ei sätesta, mil viisil ning millistel tingimustel tuleb resolutsioonis kajastatud eluruumid hagejatele üle anda. Kuigi hagejad nõudsid eluruumide omandi üleandmiseks lepingute sõlmimist vastavalt EES § 219 lg-le 4, ei ole maakohus kohustanud kostjat hagejatega kirjalikku kokkulepet sõlmima. Kohtuotsuse resolutsioonis puudub igasugune viide, millises vormis ja millistel tingimustel peaks eluruumid hagejatele üle andma.

Tsiviilasi nr 2-09-17694 Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest, s.o käesoleval juhul puudus maakohtul õigus reguleerida eluruumide üleandmist teistmoodi, kui hagejad olid hagis taotlenud (s.o nõue lihtkirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks korterelamu mõtteliste osade omandi üleandmiseks). Juhul, kui kohus leidis, et hagejate nõutud viisil ehk kirjaliku kokkuleppega ei ole eluruumide üleandmine võimalik, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Olukorras, kus kehtivad erinevad reformisätted (näit KOS § 18 lg- 1 ja 2), oleks kohus pidanud selgelt määrama otsuse täitmise korra ja viisi otsuse täitmise puhuks. Hagejate vastuapellatsioonkaebus Hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis osa nõudest rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Kuna ringkonnakohtu hinnangul oli kaebus puudustega, määras kohus tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks. 04.05.2012 esitatud täpsustuses paluvad hagejad vaadata nende kaebus läbi üksnes menetluskulude jaotust käsitlevas osas. Kaebuse kohaselt on maakohus jaotanud menetluskulud ebaõigesti. Maakohus on jaganud hagejate nõude kolmeks ning põhjendanud, et kuivõrd rahuldatakse kolmest nõudest kaks, siis on kohane jätta 33,33% menetluskuludest hagejate kanda (66,66% + 33,33% = 99,99%, kusjuures kohus ei märkinud, kelle kanda jääb kuludest 0,01%). Samas on hagejad esitanud sisuliselt ühe nõude - tuvastada kohustus anda nõusolek registrikannete muutmiseks ning kohustada kostjat üle andma vara ning välistama selle pankrotivarast. Kohus ei ole nõude lahutamisel selgitanud, millist sisulist kaalu omas iga nõue esitatuist ning millist osakaalu omas rahuldamata nõue kogunõudest. Kohtu järeldustest on võimalik aru saada, et kohus hindas nõude osi samaväärsetena - iga nõude osa moodustas kohtu hinnangul 33,33 %. Apellantide väitel ei esitanud nad kolme erinevat nõuet. Omandisse üleandmise nõude lahutamatuks osaks on pankrotivarast vara välistamine ja registrikannetes tehtavate muudatuste nõue. Kõik nõuded on hagejatele positiivse lahendi korral kohtulahendi loomulikuks, seadusest tulenevaks osaks. Ehk kui kohtulahendiga on nõue rahuldatud, kuuluvad muutmisele vastavad registrikanded ning pankrotivarast kuulub PankrS § 123 alusel välistamisele kolmandale isikule kuuluv vara. Seega on õige ja õiglane mõista menetluskulu tervikuna välja kostjalt, sest sisuliselt on hagi rahuldatud, nii nagu kohus on seda otsuse resolutsioonis ka märkinud. Vastustused kaebustele Hagejad ei pea kostja apellatsioonkaebust õigeks ning vaidlevad sellele vastu. Harju Maakohtu otsus mõtteliste osade omandisse üleandmise kohustamiseks on seaduslik, õige ning õiglane. Ka otsuse resolutsioon on arusaadav ja järgitav. Kostja palub jätta hagejate vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuste väited ei võimalda Harju Maakohtu otsust tühistada, kuid menetluskulude jaotuse osas tuleb maakohtu otsust täpsustada (kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb otsus osaliselt tühistada). Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kostja kaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Harju Maakohus kohaldas seadust õigesti. Ka elamuühistute (-kooperatiivide) vara liikmete omandisse andmine on oma olemuselt riigi poolt kavandatud ulatusliku omandit puudutava

Tsiviilasi nr 2-09-17694 reformi osa. Seda reguleerivad seadused käsitlesid muuhulgas ka vastavates elamutes paiknevaid eluruume. Enne eluruumide erastamise seadusesse sisseviidud muudatusi reguleeris elamuühistute (-kooperatiivide) elamute korteriomanditeks jagamise ja uue ühistu asutamise võimalusi nii korteriühistuseadus kui korteriomandiseadus. Seaduse mõtte kohaselt tuli korteriühistu moodustamise kaudu elamuühistu (-kooperatiivi) tegevus sisuliselt lõpetada (omandiõigus temale kuulunud varale lõpetada), s.o liikmete valduses olev vara (korterid) anti üle nende omandisse. Kuigi kehtivad seadused eeldavad samaaegselt vara üleandmisega korteriomandite moodustamist (vara kinnistamist), siis selle toimingu tegemata jätmine ei saa iseenesest mõjutada liikmelisusest tulenevaid isiku õigusi. Nii tuleneb KÜS § 17 lg 7 alates 29.11.2000 kehtivast redaktsioonist, et elamuühistust korteriühistu moodustamine toimub eluruumide erastamise seaduse §-des 218 ja 219 sätestatud korras, kuni 2001. aasta 1. jaanuarini korteriomandiseaduse §-s 18 ja eluruumide erastamise seaduse §-s 219 sätestatud korras. Ka nimetatud sättest nähtub, et elamuühistu tegevus selle protsessi tulemusel lõpetatakse ning jätkatakse elamu majandamist uutel alustel. Antud juhul korteriühistu küll asutati, kuid elamuühistu tegevuse lõpetamiseks vajalikke toiminguid lõpule ei viidud (kogu vara liikmetele üle ei antud), mistõttu ei ole õige kostja kaebuse käsitlus, et hagejatel puudub alus tugineda oma nõudes EES § 219 lg-le 4. Seadusest tulenevad toimingud on senini tegemata. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et nimetatud säte tervikuna reguleerib eluruumide üleandmist ja sellega seotud õiguslikke suhteid korteriühistu asutamisel elamuühistust või -kooperatiivist eraldumise teel (mis eeldaks vähemalt kahest elamust koosnevat ühistut). Antud juhul ei hõlma paragrahvi pealkirjas sisalduv viide eraldumisele paragrahvi tegelikku sisu. Kas elamuühistule kuulus üks või mitu maja, ei mõjuta vastavate toimingute õiguslikku alust. Nii nähtub EES § 219 lg-st 4, et kui elamu korterivaldajate koosolek otsustab elamu baasil korteriühistu asutamise, on senise elamuühistu (-kooperatiivi) juhatus kohustatud kuu aja jooksul pärast korteriomanike taotluse esitamist ühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahelise lihtkirjaliku kokkuleppega üle andma korterivaldaja kasutuses oleva korteri tema omandisse. Õige on maakohtu seisukoht, et hagejate nõudeõigus tekkis siis, kui elamuühistu liikmed otsustasid anda korterid üle ühistu liikmete omandisse ja asutada korteriühistu (s.o KÜ Kurepõllu asutamisega). Mitmete erinevate kostjapoolsete toimingute tõttu (mis on kohtu poolt hiljem tunnistatud ebaseaduslikuks), ei saanud hagejad eelmärgitud reformimenetluses osaleda, mistõttu ei olnud maakohtu poolt vale kohaldada seadust, mis on küll vastu võetud veidi hiljem, kuid reguleerib vastavat protsessi täpsemini (ka varasem seadusandlik regulatsioon oli sisuliselt sama). Hagejate õiguste rikkumine jätkus ka peale seaduste muudatusi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni ebatäpseks ja mittetäidetavaks, nagu väidab kostja oma kaebuses. EES § 219 lg 4 alates 29.11.2000 kehtiva redaktsiooni kohaselt antakse korterivaldaja (liikme) kasutuses olev korter tema omandisse üle ühistu juhatuse (seadusliku esindaja) ja senise korterivaldaja lihtkirjaliku kokkuleppe alusel. Kohtuotsuse täitmise viisi ja korda võib kohus otsuses kindlaks määrata vaid poole taotlusel (TsMS § 445 lg 1). Sellist taotlust kohtule ei esitatud. Hagi osalisel rahuldamisel oli maakohtul õigus jaotada menetluskulud poolte vahel nii, nagu ta on seda antud juhul teinud. Küll vajab täpsustamist 1/3 ja 2/3 proportsioonis protsendina väljendatud jaotus, sest jagamisel tekiks 0,01%-ne vahe. Kolleegium ei nõustu hagejate kaebuses sisalduva väitega, et sisuliselt moodustas hagejate nõue ühe terviku, mille kohus on ka tervikuna rahuldanud. Vaidlustatud otsuse resolutsioonist nähtuvalt on kohus jätnud ühe nõude rahuldamata, sest nõusolek, mida hageti, ei olnud vastava toimingu tegemiseks vajalik. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võis kohus jaotada menetluskulud poolte vahel otsuses märgitud proportsioonis. Ringkonnakohtul ei ole põhjust seda otsustust muuta. Menetluskulude jaotus

Tsiviilasi nr 2-09-17694 Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jätab ta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.