Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Iko Nõmm, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav 06.september 2012, Tallinn 2-10-28370 T H hagi Loksa Laevatehase AS vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Harju Maakohtu 09.aprilli 2012 otsus Loksa Laevatehase AS apellatsioonkaebus 5572,26 eurot Hageja T H (isikukood xxxxxxxx), lepinguline esindaja Anatoli Majevski Kostja Loksa Laevatehase AS (registrikood 10049312), lepinguline esindaja advokaat Katrin Sarap Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.aprilli 2012 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Esimese astme kohtus kantud hageja menetluskulud jäävad 94,6% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 5,4% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui
nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.T H esitas 15.01.2010 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Loksa Laevatehase AS vastu koondamishüvitise, lepingu ülesütlemise tähtaja rikkumise eest keskmise töötasu, puhkusehüvitise ja viivise saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõude 05.05.2010 otsusega ja mõistis kostjal hageja kasuks välja hüvitise töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 1 järgi 16 485 krooni, TLS § 100 lg 5 järgi keskmise töötasu lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja rikkumise eest 59 196 krooni, saamata jäänud puhkusehüvitise TLS § 71 järgi 16 485 krooni ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 järgi 590 krooni.
2.Kostja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas Harju Maakohtule 14.06.2010 taotluse asja läbivaatamiseks hagimenetluses ja palus jätta hagi rahuldamata.
3.Hageja palus tunnistada tühiseks kostja 12.01.2010 ülesütlemisavaldus, välja mõista kostjalt hageja kasuks koondamishüvitis 31 400 krooni, keskmine töötasu lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja rikkumise eest 82 686,93 krooni, saamata jäänud puhkusehüvitis 23 026,74 krooni, kahe kuu keskmine töötasu 62 800 krooni ja rahalise kohustuse täitmise viivitamise eest viivis seisuga 22.12.2010 6875,58 krooni arvestusega 0,02% päevas ja sealt edasi kuni võlgnevuse tasumiseni.
4.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 28.08.1986 sadama juhina. Kostja ütles hagejale töölepingu üles 01.12.2009 seoses koondamisega ja leping lõpetati 14.12.2009, mille kohta tehti ka tööraamatusse vastav kanne. Lepingu lõpetamise teate sai hageja kätte 01.12.2009. Tööleping lõppes ja kostja pidi hagejale maksma koondamistasu 16 485 krooni, keskmist töötasu lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja rikkumise eest 79 päeva eest 59 196 krooni ja saamata jäänud puhkusehüvitist 22 kalendripäeva eest 16 485 krooni. Kostja oma kohustusi ei täitnud. Nõuded muutusid sissenõutavaks töölepingu lõpetamise päeval 14.12.2009.
5.Kostja edastas 12.01.2010 hagejale uue lepingu ülesütlemise teate ja selle kohaselt öeldi leping üles usaldamatuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 1 järgi. Töösuhe poolte vahel lõppes 14.12.2009. Hagejal ei olnud kostjaga pärast seda enam mingit töösuhet ja kostja ei saanud hagejalt nõuda tööülesannete täitmist ega lõpetada juba lõpetatud töösuhet uuesti 12.01.2010. Hagejal on õigus saada hüvitist 14.12.2009 lõpetatud lepingu järgi. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja 12.01.2010 lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue tsiviilasjas nr 2-10-61323 jäi TLS § 88 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu rahuldamata. Hageja töösuhe ei lõppenud 14.12.2009. Hageja esitas kostjale 15.12.2009 puhkuseavalduse, oli puhkusel 15.12.2009 kuni 11.01.2009 ja seega pidi hageja teadma, et tööleping ei lõppenud 14.12.2009. Kostja saatis hagejale 15.12.2010 kirja, mille kohaselt peatati lepingu ülesütlemine koondamise tõttu.
7.Hageja täitis omaalgatuslikult vähemas ulatuses tööülesandeid, kui ta tööandjale avaldas, mistõttu maksis kostja hagejale perioodil 01.01.2009 kuni 09.09.2009 töötasu 2810,94 eurot rohkem. Selle tõttu tegi kostja hagejale 12.01.2009 töölepingu ülesütlemise teate ja ütles lepingu üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu. Leping lõppes 15.01.2010. Hageja ei saa tugineda sellele, et lepingu ülesütlemine 15.01.2010 oleks tühine, kuna hagi selle nõude osas jäeti aegumise tõttu rahuldamata. Lepingu lõpetamisest 15.01.2010 teatati hagejale suuliselt ja ka kirjalikult posti teel.
Hagejal ei ole õigus hüvitisi ja puhkusekompensatsiooni saada. Hüvitis 22 päeva eest oleks 11 506 krooni, mitte hagis nõutav. Viivise arvestust hageja ei esitanud, mistõttu tuleb jätta viivisenõue rahuldamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5572,26 eurot, 22.12.2010 seisuga viivise 415,69 eurot ja alates 23.12.2010 viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hageja menetluskulud jättis kohus 94,6% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 5,4% ulatuses hageja kanda.
9.Hageja töötas töölepingu alusel kostja juures alates 28.08.1986. Kohtule ja töövaidluskomisjonile esitatud kirjalikust kuupäevata teatest nähtub, et kostja ütles hagejale lepingu üles seoses töömahu vähendamisega TLS § 89 lg 1 alusel. Puudub vaidlus, et hageja sai selle teatise (ülesütlemise avalduse) kätte 01.12.2009. Seega nähtub teatest TsÜS § 69 lg 1 järgi selge ja ühemõtteline tahteavaldus lõpetada pooltevaheline võlasuhe ehk tööleping tööandjast tulenevatel majanduslikel põhjustel TLS § 89 lg 1 järgi. Tahteavalduse vorm vastab TLS § 95 lg-le 1 ja sisu lg-le 2, kuna see oli kirjalik ja põhjendatud. Lisaks nähtub teatest ka tahteavalduse saaja ehk hageja. Eeltoodu alusel ei ole lepingu ülesütlemiseavaldus tühine. Puudub vaidlus, et viidatud lepingu ülesütlemise teate sai hageja kätte 01.12.2009. Seega muutus tööandja lepingu ülesütlemise avaldus, st TLS § 89 lg 1 alusel tehtud lepingu lõpetamise tahteavaldus ka TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi hagejale kättesaamisega kehtivaks.
10.06.01.1997 töölepingu nr 356 lisast nähtub, et tööandja ütles hagejale TLS § 89 lg 1 alusel töölepingu 14.12.2009 üles ja selle kohta andsid mõlemad pooled allkirjad. Hageja tööraamatu väljavõttest nähtub, et kostja tegi 14.12.2009 kande ka hageja tööraamatusse selle kohta, et tööleping hagejaga lõpetati 14.12.2009. Seega vormistas kostja pärast TLS § 89 lg 1 alusel tehtud lepingu ülesütlemise teate kättetoimetamist hageja töölepingusse töölepingu lõpetamise kohta 14.12.2009 (koondamine) märke ja tegi hageja tööraamatusse sama kuupäevaga lepingu lõpetamise kande. Kuna kostja tegi TLS § 89 lg 1 alusel tehtava lepingu ülesütlemise teate hagejale 01.12.2009 teatavaks ja lepingu lõpetamine kanti 14.12.2009 seisuga töölepingusse ja tööraamatusse, siis lõpetati kostja poolt lepingu ülesütlemise tahteavaldusega pooltevaheline tööleping 14.12.2009 ja sellest kuupäevast alates lõppes pooltevaheline võlasuhe VÕS § 186 p 6 alusel.
11.Kostja väide, et tegelikult töösuhe ei lõppenud, sest hageja soovis 15.12.2009 esitatud avaldusega puhkust saada, ei ole tõendatud. Kostja ei tõendanud, et ta võttis TLS § 89 lg 1 aluse tehtud lepingu ülesütlemise tahteavalduse tagasi TLS § 72 alusel ehk enne seda, kui ta lepingu ülesütlemise avalduse hagejale teatavaks tegi või oleks selle tagasivõtmise avalduse koos TLS § 89 lg 1 alusel tehtud ülesütlemise avaldusega hagejale kätte toimetanud. Vastupidiselt kinnitab töölepingusse 14.12.2009 tehtud lepingu lõpetamise kanne lepingu lõpetamise kindlat soovi. Kostja esitatud kiri 15.12.2009 nr 1325, millega lepingu ülesütlemine koondamise tõttu peatati, saadeti hagejale alles pärast lepingu lõppemist ja hageja sai selle kätte 21.12.2009. Kostja poolt kohtule esitatud avaldus, millest nähtub, et hageja avaldas soovi saada nö puhkuse jääk eelnevalt töötatud aja eest, seda samuti ei tõenda. Hageja selgitas, et kirjutas avalduse vaid selleks, et raamatupidaja saaks talle töötatud aja eest puhkuse kompensatsiooni välja arvestada. Puhkuseavaldus ja kostja 15.12.2009 kiri koos väljastusteatega ei tõenda kostja väidet, et pooled ei lõpetanud lepingut 14.12.2009. Kuna pooltevaheline leping lõppes 14.12.2009, siis ei olnud kostja poolt 12.01.2010 tehtud lepingu ülesütlemise avaldusel TLS § 88 lg 1 p 5 alusel juba 14.12.2009
lõppenud lepingu seisukohalt mingit tähendust. Eeltoodu tõttu ei ole mingit tähendust ka kostja poolt kohtule esitatud tsiviilasjas nr 2-10-61323 30.09.2011 tehtud kohtuotsusel, millega hageja nõue lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks jäi aegumise tõttu rahuldamata. Nimetatud kaalutlusel ei ole vaja hinnata ka 12.01.2010 ülesütlemise avalduse sisu, alust, tagajärgi ega ka kostja väiteid selle kohta, kas hageja rikkus lepingut või ei, mis ulatuses hageja võis lepingut rikkuda, kas kostja maksis hagejale midagi alusetult ja kas kostja sai kahju. Sellel põhjusel ei andnud kohus ka hinnangut kostja esitatud tööaja arvestusele ja ökonomisti selgitusele.
12.Kuna leping poolte vahel lõppes TLS § 89 lg 1 alusel 14.12.2009, on kostjal kohustus maksta hagejale ka TLS § 100 lg 1 järgi 1 kuu keskmist töötasu ning TLS § 100 lg 5 alusel lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise hüvitisena keskmist töötasu 79 kalendripäeva eest, millede suurust ja tähtaega kostja ei vaidlustanud. Kuna kostja märgitud hüvitisi ei maksnud, siis rikub ta VÕS § 100 tähenduses kohustust ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja TLS § 100 lg-te 1 ning 5 alusel kohustuse täitmist. Eeltoodu tõttu on hageja nõue selles osa tõendatud ja põhjendatud ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista 1 kuu ulatuses keskmine töötasu 16 485 krooni ja 79 kalendripäeva eest keskmine töötasu 59 196 krooni.
13.Hageja palus välja mõista 22 kalendripäeva eest puhkuse kompensatsiooni, mille pikkuse üle vaidlus puudus. Kostja esitatud palgateatisest nähtub, et hüvitis saamata jäänud puhkuse eest 22 kalendripäeva ulatuses on 11 506 krooni, mida hageja ümber ei lükanud. Seega tõendas kostja väidet, et puhkuse kompensatsioon 22 kalendripäeva eest on 11 506 krooni. Seega on hageja nõue selles osas osaliselt põhjendatud ja tõendatud. Kuna märgitud kompensatsiooni väljamaksmist kostja ei tõendanud, siis rikub kostja VÕS § 100 tähenduses kohustust ja eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 ja § 108 lg 1 ning TLS § 71 järgi saamata jäänud puhkuse hüvitist 11 506 krooni. Märgitud 11 506 krooni tuleb kostjalt hagejale välja mõista.
14.Hageja palus välja mõista viivise seisuga 22.12.2010 6875,58 krooni. Kostja kohustused muutusid lepingu lõppemisel 14.12.2009 TLS § 84 lg 1 alusel sissenõutavaks. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kuna kostja ei tõendanud, et ta oleks kohtu tuvastatud kohustused täitnud, siis on kostja viivituses ja hagejal on õigus viivise arvestuse perioodi esiletoomata jätmisest sõltumata nõuda alates 15.12.2009 viivist. Hageja nõudis viivist seaduses sätestatud määras. Kuna hageja arvestas viivisemääraks 0,02%, mis on väiksem kui seadusjärgne määr ja kohus on poolte asjaolude ning nõuetega seotud, siis tuleb lähtuda viivise arvestamisel hageja nõutud määrast. Kuna hageja nõue on osaliselt tõendatud ja põhjendatud, tuleb viivist arvestada 87 187 kroonilt. Viivis perioodi 15.12.2009 kuni 22.12.2010 eest on 6504,15 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 22.12.2010 seisuga VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel 415,69 eurot.
15.TsMS § 367 alusel on hagejal õigus nõuda esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viivist põhivõlalt protsendina kuni selle põhivõla tasumiseni. Kuna kostja ei tõendanud, et ta vähendas pärast 22.12.2010 võlga, tuleb kostjalt välja mõista 5572,26 eurolt viivis alates 23.12.2010 TsMS § 367, VÕS § 101 lg 1 p 6, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
17.Maakohus hindas esitatud tõendeid ebaõigesti ja jõudis ebaõigetele järeldustele. Hageja töösuhe ei lõppenud 14.12.2009 TLS § 89 lg 1 alusel. Maakohus tõlgendas hageja töölepingu ülesütlemisega seonduvaid asjaolusid väga kitsalt. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse TLS § 89 lg 1 alusel kätte 01.12.2009 ja et kostja tegi kande hageja tööraamatusse. Maakohus jättis sisuliselt hindamata poolte tegevuse ja tegeliku tahte töölepingu ülesütlemisel. Töölepingu ülesütlemisel pidanuks kohus lähtuma asjaolust, et vaatamata sellele, et kostja vormistas töölepingu ülesütlemise tööraamatus, ei oma kanne tööraamatus töösuhte ülesütlemise kohta õiguslikku tähendust. Alates 01.07.2009 puudub tööandjal kohustus vormistada töösuhte ülesütlemist töölepingu lisana või märkega töölepingus ning kohustus tööraamatut väljastada ja täita. Põhjendamatu on kohtu järeldus töösuhte ülesütlemise kohta 14.12.2009 põhjusel, et vastav kanne tehti tööraamatusse. Sellest lähtuvalt tugines maakohus töölepingu ülesütlemise fakti tuvastamisel tõendile, mis ei oma õiguslikku tähendust.
18.Kostja väide, et hageja töösuhe ei lõppenud 14.12.2009, sest hageja soovis 15.12.2009 esitatud avaldusega saada puhkust, ei olnud maakohtu arvates millegagi tõendatud. Kohtu sellekohane järeldus kinnitab seda, et kohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Kostja esitas kohtule tõendina hageja 15.12.2009 omakäeliselt kirjutatud avalduse, mille kohaselt soovis hageja puhkust perioodil 15.12.2009 kuni 11.01.2009. Seega sai hageja aru, et tema tööleping ei lõppenud 14.12.2009. Juhul kui hageja arvates lõppes tema töösuhe 14.12.2009, siis ei oleks ta mõistlikult eeldades puhkuseavaldust kirjutanud. Mõistlik on eeldada, et hageja oli ja on teadlik, et peale töölepingu lõppemist tööandja ja töötaja töösuhe ei jätku ning töötajal ei ole võimalik väljateenitud põhipuhkust kasutada. Hageja ei eitanud puhkusevalduse kirjutamist, vaid kinnitas seda. Seega kinnitas hageja, et tema töösuhe ei lõppenud 14.12.2009 ja et kostja teatas hagejale esialgselt suuliselt, et tema töösuhe ei lõppenud viidatud kuupäeval. Hageja väide puhkuseavalduse kirjutamise kohta põhjusel, et raamatupidaja saaks talle töötatud aja eest puhkuse kompensatsiooni välja arvestada, on tõendamata.
19.Maakohtu põhjenduste kohaselt kostja ei tõendanud, et ta võttis TLS § 89 lg 1 alusel tehtud lepingu ülesütlemise tahteavalduse tagasi TLS § 72 alusel enne seda, kui ta lepingu ülesütlemise avalduse hagejale teatavaks tegi. TLS § 72 ei reguleeri ülesütlemisavalduse tagasivõtmist, mistõttu on kohtu vastav viide eksitav.
20.Maakohus leidis ekslikult, et hageja poolt kostjale 15.12.2009 saadetud teade koondamise peatamise kohta ja teate kättesaamist kinnitav väljastusteade ei tõenda hageja väidet, et tegelikult ei lõpetanud pooled lepingut 14.12.2009. Kostja teatas hagejale suuliselt, et tema töösuhe ei lõppenud koondamise tõttu ja vastav kirjalik teade edastati hagejale lisaks suulisele teatele ka kirjalikult tähitud posti teel. Ka hageja ise teadis, et tema töösuhe ei lõppenud 14.12.2009 TLS § 89 lg 1 alusel, sest pärast kostja vastavat teadet esitas hageja avalduse põhipuhkuse kasutamise kohta. Poolte tegudest saab järeldada, et hageja tööleping ei lõppenud TLS § 89 lg 1 alusel.
21.Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-10-61323 30.09.2011 tehtud otsuse. Hageja töösuhe lõppes TLS § 88 lg 1 p 5 alusel 12.01.2010. Hageja esitas 22.01.2010 parandatud hagiavalduse, milles palus muuhulgas lugeda tühiseks kostja 12.01.2010 esitatud ülesütlemisavalduse, mille kohaselt kostja ütles hageja töölepingu 12.01.2010 TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles. Hagiavalduses tugines hageja esitatud nõudes TLS §-le 104 ja §-le 107 ja taotles kohtult töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Järelikult kinnitas hageja vastava nõude esitamisega seda, et tema töösuhe lõppes TLS § 88 lg 1 p 5 alusel 12.01.2010 ja mitte TLS § 89 lg 1 alusel 14.12.2009.
Vastupidisel juhul ei oleks töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue TLS § 104 ja § 107 alusel põhjendatud.
22.Lähtuvalt sellest, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, rahuldas kohus ekslikult hageja hüvitise nõude TLS § 100 lg 1 alusel, kasutamata puhkuse hüvitise nõude TLS § 71 alusel ja viivise nõude VÕS § 101 ning § 113 lg 1 alusel. Kuna hageja ei esitanud korrektset viivise arvestust, siis eelistas maakohus, arvutades hagejale välja viivise suuruse, selgelt hageja huve. Kohus ei käsitlenud menetluse pooli võrdselt ja rikkus sellest tulenevalt TsMS §-s 7 ja § 5 lg-s 1 sätestatut.
23.Kuivõrd hagi rahuldamine oli eespool kirjeldatud asjaoludel ebaõige, siis on samadel põhjustel ebaõige ka menetluskulude jaotus. Kostja palub ka selles osas otsuse tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
26.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. Apellatsioonkaebuses kordab kostja põhiliselt maakohtus esitatud väiteid ja seisukohti, millistele kohus on otsuses juba hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Maakohus tuvastas õigesti, et pooltevaheline tööleping lõppes 14.12.2009 TLS § 89 lg 1 alusel. Maakohus hindas otsuse tegemisel nii poolte käitumist kui ka tahet. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kohus seda teinud, ei ole õige. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et tööandjal ei ole kohustust teha tööraamatusse kannet töösuhte lõppemise kohta. See aga ei tähenda seda, et kui tööandja kande teeb, ei või kohus tööraamatut käsitleda dokumentaalse tõendina. Kohus ei tuvastanud töölepingu lõppemist üksnes tööraamatusse tehtud kande järgi, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab.
29.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga hageja poolt 15.12.2009 kirjutatud puhkuseavaldusele, tööandja poolt 15.12.2009 hagejale saadetud teatele koondamise peatamise kohta ja selle hageja poolt 21.12.2009 kättesaamist kinnitavale väljastusteatele. Maakohus leidis õigesti, et need ei tõenda töösuhte jätkumist pärast 14.12.2009. Hageja ei ole maakohtu menetluses omaks võtnud asjaolu, et töösuhe 14.12.2009 ei lõppenud ja et kostja teda sellest suuliselt teavitas. Asja materjalist sellist asjaolu ei nähtu. Samuti jättis maakohus tõendina põhjendatult arvestamata tsiviilasjas nr 2-10-61323 30.09.2011 tehtud kohtuotsuse.
30.Maakohus viitas otsuses tahteavalduse tagasivõtmise regulatsiooni osas ebaõigesti TLS §-le 72 TsÜS § 72 asemel. Tegemist on ilmse trükiveaga, mis ei muuda maakohtu otsuse sisu lõppjärelduses ebaõigeks.
31.Maakohus mõistis viivise kostjalt välja õigesti. Kuna kõik hageja rahalised nõuded muutusid TLS § 84 lg 1 järgi sissenõutavaks lepingu lõppemisel 14.12.2009, arvestatakse viivist alates 15.12.2009. Olenemata sellest, et hageja ei märkinud täiendavas hagiavalduses viivitatud päevade arvu, ei anna see iseenesest alust viivise väljamõistmata jätmiseks, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kohus ei rikkunud viivise väljamõistmisega TsMS § 5 lg-s 1 ja §-s 7 sätestatut.
32.Kuna apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust teha teistsugust otsust, kui tegi maakohus, puudub ka alus menetluskulude jaotuse muutmiseks.
33.Maakohtus kantud hageja menetluskulud jäävad 94,6% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 5,4% ulatuses hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja.
34.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.