Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Jätta kõik menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

ASJAOLUD

on purunenud. Avaldaja soovis trassi talumist kuni selle ühenduskaevuni (kaev nr 1) ja edasi kinnistupiirini. Avaldaja arvates ei ole tema nõue aegunud. Juurdepääsutee võimaldamise ja tehnorajatise talumise kohustusele ei rakendu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) aegumise regulatsioon, kuna tegemist on isiku seadusest tuleneva subjektiivse õigusega, millele ta saab igal ajal kohtulikku jõudu nõuda. Pealegi muutuvad sellised nõuded aktuaalselt siis, kui naaber hakkab tegema takistusi juurdepääsu võimaldamisel või tehnorajatise kasutamisel ehk kui naaber hakkab avaldaja õigusi rikkuma. Antud juhul on avaldaja õigusi hakatud rikkuma 2009.a, mil puudutatud isiku õiguseellane lõikas läbi kanalisatsioonitrassi ja asus takistama ka juurdepääsu avaldaja kinnistule. Pärast seda juhtumit sai avaldaja ka teadlikuks, et juurdepääsutee kuulub puudutatud isiku kinnistu koosseisu. Avaldaja on kuni 2009. a olnud teadlik, et teed ei ole erastatud naabri kinnistu hulka, sest tee on olnud ühiskasutuses juba alates esimese Eesti Vabariigi aegadest. Avaldaja sai arvestada, et see tee on jäetud munitsipaalomandisse, nagu on linnas selliste teede puhul mujal tehtud. Puudutatud isik ei ole tõendanud, et avaldaja oleks teadnud sellest, et tee ja selles paiknev tehnorajatis on millegipärast naabri kinnistu sisse mõõdetud. Avaldaja palus seada aadressil Tartu linn XXX asuvale kinnisomandile tähtajatu kitsendus ja määrata XXX kinnistu kasuks kanalisatsioonitrassi talumise kohustus vastavalt avalduse lisas nr 4 märgitud plaanile ja juurdepääsutee talumise kohustus vastavalt avalduse lisas nr 3 märgitud plaanile ning kanda kinnistusraamatusse märkus kanalisatsioonitrassi ja juurdepääsutee talumise kohustuse kohta.

2009.a kevadel tegi XXX kinnisasja tookordne omanik K.K.M. avaldajale ettepaneku kanalisatsioonitrassi ühiseks parandamiseks. Avaldaja ettepanekule mitme kuu jooksul ei reageerinud. Kuivõrd trassi parandamisega ei olnud enam võimalik viivitada, tellis K.K.M. AS-lt Vesi kanalisatsioonitööde teostamise XXX kinnisasjal. Tööde käigus asendas AS Vesi lagunenud betoontoru kaevu nr 1 ja kaevu nr 2 vahel. Puudutatud isikule teadaolevalt ei olnud 2009.a ega ole ka praegu avaldaja märgitud settekaev ühendatud puudutatud isiku kinnisasjal kulgeva kanalisatsioonitrassiga. Seega ei vasta tegelikkusele avaldaja esitatud plaan ning sellel märgitud kanalisatsioonitrassi ning kaevude asukohad. Puudutatud isik ei ole avaldaja kanalisatsioonivoolu katkestanud. Puudutatud isikul puuduvad andmed, kas mingi kanalisatsioontrass avaldaja kinnistul on üldse olemas ning millisel põhjusel see ei tööta. XXX kinnisasjal ei ole olnud kanalisatsiooniühendust juba vähemalt 10 aastat, st ammu enne seda kui puudutatud isik XXX kinnisasja omanikuks sai. Kanalisatsiooniprobleemi lahendamiseks pumpas avaldaja aastaid oma kinnisasjal olevast kaevust reovett puudutatud isikule kuuluvasse kaevu. Puudutatud isik leidis, et seda XXX kanalisatsioonitrassi tegelikkuses ei ole olemas. Puudutatud isik oli seisukohal, et avaldajal on reaalselt võimalik ehitada endale uus kanalisatsioonitrass, mis kulgeb ainult avaldaja kinnisasjal. Võimalik on ka selline lahendus, et uus kanalisatsiooni ühinemispunkt on väljaspool kinnistut. Puudutatud isik oli seisukohal, et avaldaja nõue on aegunud. Avaldaja olnud alates 05.11.1991, s.o kinkelepingu sõlmimise ajast, kuid hiljemalt ostueesõigusega maa erastamise avalduse esitamisel, teadlik asjaolust, et XXX ning XXX vaheline tee kuulub XXX koosseisu, samuti asjaolust, et kanalisatsioonitorustik kulgeb osaliselt XXX kinnistul. T. Aganal tulnuks TsÜS § 149 ja 147 lg 2 kohaselt esitada oma nõuded 10 aasta jooksul XXX hoone omanikuks saamisest 1991.a, kuid hiljemalt 10 aastat pärast XXX maa ostmist 2000.a. Tartu Linnavalitsus möönis, et XXX kinnistul on tegelikkuses olemas juurdepääsutee, mis avaneb Võru tänavale ning peab võimalikuks bussipeatuse nihutamist. Sidekapi ümbertõstmine on kindlasti võimalik. Puukuuriga suletud tee XXX kinnistu juurdepääsuks tuleks avada jalakäijatele, nt rajades nimetatud kohta jalgvärava, mis tagab avaldaja ligipääsu kinnistule. Manööverdamine XXX juurdepääsutee kaudu ei muudaks mitte liiklemist vähem ohutuks, vaid vastupidi, vähendaks oluliselt ohtu XXX kinnistut ja juurdepääsuteed kasutavate inimeste ja sõidukite jaoks. Avaldaja ei ole selgitanud ega tõendanud, kas ja miks tal peab olema juurdepääsu õigus sisehoovi just autoga.

XXX kanalisatsiooni ühendamiseks tuleb XXX kaevu ja sealt edasi ühiskanalisatsiooni juhtimiseks sõlmida vastav kokkulepe. Linnavalitsusel puuduvad täpsed kaasaegsed andmed kanalisatsioonikaevude ja –torude asukoha kohta kinnistutel. Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna arhiivimaterjalidest on võimalik välja lugeda vaid, et 1989.a plaanidel oli märgitud XXX ja XXX kanalisatsioonikaeve ühendav toru, nagu on märgitud ka avaldaja ja puudutatud isiku esitatud plaanidel.

MAAKOHTU LAHEND

Maakohus, arvestades paikvaatlusel tuvastatud ja Tartu Linnavalitsuse arvamust, oli seisukohal, et puudutatud isiku poolt pakutud alternatiivne juurdepääs ei taga avaldajale vajalikku juurdepääsu. Avaldaja kinnisasja teenindamiseks on vajalik tagada kütte vedu, kuid alternatiivne juurdepääs veoautoga sissesõitu ei võimalda. Samuti on raskendatud prügivedu, takistatud vee- ja kanalisatsiooni avarii korral eriautode juurdepääs nagu ka tuletõrje ja kiirabi juurdepääs. Tartu Linnavalituse poolt antud seisukohaga on leidnud tõendamist, et juurdepääsutee rajamine XXX ja XX vahel sõltub kehtivast liikluskorraldusest ja sideteenuse osutaja nõusolekust ning on avaldajale tunduvalt kulukam. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiivi teatise nr 1063, 03.06.1990 kohaselt on Tartu Kinnistusameti dokumentides tehtud sissekanne XXX, XX, XX kohta, mis kinnitab 1925.a ühises kasutuses oleva juurdepääsu suuruseks 10,5 ruutsülda ehk 47,6m2. Seega võib olemasolevat juurdepääsu pidada ka ajalooliselt kasutuses olevaks juurdepääsuks. XXX krundiplaanilt nähtub, et juba väljakujunenud juurdepääsutee, on piisavalt lai, et tagada liiklejatele hea nähtavus tiheda liiklusega Võru tänavale ning tee laius on piisav sisse- ja väljasõiduks ning pöörete sooritamiseks avaldaja kinnistu piires, st eelpoolnimetatud piiripunktini ega koorma puudutatud isikut rohkem, kui seda võib pidada avaldaja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Samuti juurdepääsu võimaldamine XXX ja XXX kinnistute vahelt, kuni maha märgitud piiripunktini võimaldab avaldajale juurdepääsu talle vajalikus ulatuses. Maakohus oli seisukohal, et avaldajal puudub oma kinnisasjade kohaseks kasutamiseks ja majandamiseks vajalik juurdepääs mujalt kui puudutatud isiku kinnisasja kaudu ning et vajalikku juurdepääsu ei ole võimalik saavutada muul moel või, et uue juurdepääsu rajamine nõuaks avaldajalt suuri kulutusi. Maakohus leidis, et avaldaja huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjale üle puudutatud isiku kinnisasja kaalub üles puudutatud isiku huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu ning puudutatud isik on kohustatud taluma juurdepääsu avaldaja kinnistule üle oma kinnistu ning et vastav kitsendus tuleb seada. Antud asjas ei ole menetlusosalised üldse esitanud oma ettepanekuid ja seisukohti tasu osas, seega on pooltel võimalik AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu määrata kokkuleppel. Kinnistusregistriosa nr 45903 väljavõtte kohaselt on puudutatud isiku kinnistu Tartus XXX esmakinnistatud 1996.a, seega enne 1999.a. Pooled ei vaidle selle üle, et kanalisatsioonitorustik oli rajatud enne 01.04.1999. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, oli seisukohal, et puudutatud isiku väide selle kohta, et XXX kanalisatsioonitrassi ei ole tegelikkuses olemas, kuna see ei funktsioneeri, on ümber lükatud AS Tartu Veevärgi, AS Tartu Vesi poolt esitatud tõenditega ja Tartu Veevärgi esindaja P.P. poolt antud seletustega kohtus, millede kohaselt XXX ja XXX kanalisatsioonikaeve ühendas toru ning et tehniliselt on antud juhul mõttekas eelpoolnimetatud toru renoveerida. AS-i Tartu Veevärk vastuse kohaselt on XXX kanaliseerimine toimunud paralleeltorustiku kaudu, mida ei ole renoveeritud. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid.

Arvestades eeltoodut leidis maakohus, et avaldaja nõue tehnovõrgu talumise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. AÕS § 63 lg 1 p-i 4 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse kantav märge tagab selle, et juurdepääsuga ja tehnovõrguga seonduvad asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga ja tehnovõrguga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, s.h teeniva või valitseva kinnisasja omanikult, kitsendustele allumist.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

äripindade puhul lahendatud kahepoolsena (väljapääsud nii tänavale kui hoovi). Puudutatud isikule teadaolevalt on avaldaja teise korruse sisse- ja väljapääsud ise sulgenud äripindade ehitamise käigus. AÕS § 156 lg 1 kohaldamine eeldab juurdepääsutee puudumist ning ei eelda, et juurdepääsuõigus kinnistule peaks hõlmama õigust läbida teed autoga. Puudutatud isik on menetluses viidanud, et sellisele seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-33-04. Muuhulgas märgib Riigikohus selles otsuses järgmist: „Kas juurdepääsuõigus kinnistu sisehoovile tuleb anda ka autodele, oleneb asjaoludest, mh sellest, kas kinnistu ja sellel asuvate hoonete sihtotstarbeline kasutamine on võimalik ilma sisehoovi autoga pääsemata või mitte. Seejuures omavad tähtsust ka parkimise võimalus ja sõidukiga hoone teenindamise vajadus. Kui juurdepääs kinnistu sisehoovi peab olema võimalik ka sõidukiga, ei tarvitse see tähendada, et juurdepääsu peab olema tagatud igapäevaselt”. Puudutatud isik on menetluse ajal korduvalt selgitanud, et ka praegu on võimalik vaidlusalust juurdepääsuteed avaldajal kasutada juhul, kui seda on vaja küttepuude toomiseks, vee- ja kanalisatsiooniavariide puhul ja muudel sarnastel juhtudel, kui vajalik autoga ligipääs XXX sisehoovi. Seda on ka kuni siiani ilma probleemidega tehtud. Selleks ei ole vaja seada kinnistusraamatusse märkust. Määrusest ei selgu, millisel alusel on maakohus asunud seisukohale, et alternatiivse juurdepääsutee loomisel on raskendatud prügivedu, takistatud vee- ja kanalisatsiooni avarii korral eriautode juurdepääs nagu ka tuletõrje ja kiirabi juurdepääs. Määruskaebuse esitaja ei ole takistanud maakohtu märgitud sõidukite juurdepääsu XXX ning XXX vahelisel teel. Ilmselgelt seisneb tegelik sisuline probleem selles, et avaldaja on talle kuuluva XXX hoones sõlminud rea äriruumide üürilepinguid ning üürnikud soovivad ligipääsu hoovi oma kauba laadimiseks. Juhul, kui avaldaja soovib realiseerida oma ärihuve, ei tohiks seda mingil juhul teha puudutatud isiku õiguste ja huvide arvel. Maakohtu määrusest ei nähtu, kas ja kuidas on kohus juurdepääsu nõude lahendamisel kaalunud, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Kohtumääruses puuduvad igasugused põhjendused ning viited tõenditele, miks on kohtu arvates alternatiivse tee rajamine avaldajale tunduvalt kulukam. Kohtumääruses on märgitud, et tegemist on ajalooliselt kasutuses oleva juurdepääsuga ning viidatud AÕS § 156 lg-s 2 sätestatule ja arhiivteatisele 1925. a kohta. Nimetatud dokumendist samas nähtub, et juurdepääs oli tol ajal ühine XXX, XX ja XX vahel ning kogu krunt oli tollal mitu korda suurem. Asjaolu, kas tegemist võib olla ajalooliselt kasutuses olnud juurdepääsuga, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Puudutatud isik on korduvalt selgitanud, et talle kuuluval XXX kinnistul asuvates majades on hulgaliselt üürnikke, ruumi on väga vähe ning XXX sõidukite manööverdamine kitsas hoovis on äärmiselt ohtlik seal liikuvatele inimestele ning liikuvatele/parkivatele XXX kinnistuga seotud autodele. Samuti tuleb arvestada talvise ilmaga, kui teed on libedad ning XXX hooviosa suurusega. Maksimaalselt on seal võimalik parkida ühte sõidukit, samas tegelikkuses pole ka see realiseeritav. Vaidlustatava määrusega on avaldaja taotlus lahendatud viisil, millal määrust ei ole võimalik täita. On ilmselge, et XXX sõidukite manööverdamine hakkab tegelikkuses toimuma XXX kinnistul – st kohtumääruses märgitud alast väljaspool. Mingil muul moel ei ole võimalik avaldaja soovitud ligipääsuteel sõidukit ümber pöörata ning kinnistule siseneda ning sealt lahkuda. T. Agan on ise kohtus kinnitanud, et autode manööverdamine tegelikkuses toimub määruskaebuse esitaja kinnistul, st väljaspool vaidlustatavas kohtumääruses toodud ala;

4) on maakohtule esitatud kanalisatsioonitrassi puudutavatest dokumentidest ning avaldaja väidetest võimalik teha järeldus, et avaldaja poolt kohtule esitatud plaan, millele kohus tugineb vaidlustatava määruse resolutsiooni p-s 4, ei vasta tegelikkusele. AS Tartu Veevärk on selgelt teatanud, et XXX kanalisatsioonitorustik on täielikult amortiseerunud (sisse kukkunud). Selline lagunemine on toimunud pikema aja jooksul ning on määruskaebuse esitaja hinnangul tingitud otseselt avaldaja enda hoolimatust ja vastutustundetust käitumisest. Puudutatud isikule teadaolevalt pole XXX kinnisasjal olnud kanalisatsiooniühendust juba vähemalt 10 aastat. Kanalisatsiooniprobleemi lahendamiseks pumpas avaldaja aastaid oma kinnisasjal olevast kaevust reovett puudutatud isikule kuuluvasse kaevu. Kuivõrd XXX kanalisatsioonitrass on täielikult amortiseerunud, see ei funktsioneeri ning ei saagi puudutatud isikust mitteolenevatel põhjustel funktsioneerida, tuleb asuda seisukohale, et seda kanalisatsioonitrassi tegelikkuses ei ole olemas. AÕSRS § 152 lg 1 näeb sätte kohaldamise eeldusena ette faktilise asjaolu – tegemist peab olema olemasoleva tehnovõrgu või –rajatisega. Nähtuvalt Riigikohtu praktikast ei saa tehnorajatiseks lugeda püsivalt kasutusest välja langenud rajatist. Kuivõrd XXX kanalisatsioonitrass on vähemalt 10 aastat olnud kasutamiskõlbmatu, on tegemist püsivalt kasutusest välja langenud rajatisega. Vastupidist ei ole menetluses tõendatud. Seega pole seda trassi võimalik lugeda tehnorajatiseks. Tartu Veevärgi esindaja P.P. antud ütlustest ei nähtu, et eraldi toru rajada XXX teenindamiseks oleks tehniliselt võimatu;

maja

5) esitas OÜ Purvi Kinnisvara taotluse Tartu Maakohtu 06.06.2011 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse muutmiseks. Taotluse kohaselt rikub T. Agan süstemaatiliselt esialgse õiguskaitse määruses sätestatud keeldu, mille kohaselt T. Agan ei tohi kestvalt sulgeda XXX kinnistul kulgeva juurdepääsuteel sissepääsu (sh mitte peatama sõidukit sissepääsuteel kauba laadimiseks või muuks tegevuseks, millega takistatakse sisse- ja väljapääsu). Avaldaja või temaga seotud sõidukeid pargitakse sissesõiduteel, takistatakse teiste autode ja jalakäijate liikumist. T. Agan ise talle kuuluvas XXX majas ei ela, samas tegutseb seal hulk äriühinguid, kes kasutavad kõnealust juurdepääsuteed kaubaveoks. Juurdepääsutee esialgsele õiguskaitsele vastava kasutamise suhtes T. Agan huvi ei tundnud ega osalenud oma kinnistuga seotud sõidukite liikumise korraldamises. Esialgse õiguskaitse pidev rikkumine on muutunud OÜ-le Purvi Kinnisvara äärmiselt koormavaks. Kogu juurdepääsutee kasutamise korraldamine on jäänud OÜ Purvi Kinnisvara kohustuseks. OÜ Purvi Kinnisvara hinnangul on mõistlik selline lahendus, kus T. Agan või tema poolt nimetatud isik lepib OÜ-ga Purvi Kinnisvara eelnevalt kokku aja, millal on vaja juurdepääsuteed kasutada. Teed kasutatakse ainult hädavajalikel juhtudel. XXX äripindade kaubavedu hädavajalike juhtude hulka ei kuulu. T. Agan ei tohi kestvalt sulgeda sissepääsu. OÜ Purvi Kinnisvara taotles esialgse õiguskaitse muutmist ka XXX kinnistul kulgeva kanalisatsioonitrassi talumise kohustuse osas. AS Tartu Veevärk 19.07.2011 kirjast ilmneb, et XXX kanalisatsioonitrass on täielikult amortiseerunud, see ei funktsioneeri ja tuleb asuda seisukohale, et seda kanalisatsioonitrassi tegelikkuses ei ole olemas. Seega puudub alus kohustada mitteeksisteerivat kanalisatsioonitrassi taluma. Tartu Maakohtu 28.11.2011 kohtumäärusega rahuldatud T. Agana taotlus määrata XXX kinnistu kasuks juurdepääsutee talumise kohustus määruse resolutsiooni punktis 2 toodud viisil (juurdepääsu kulgemisega kuni XXX ja XXX kinnistupiirini suunaga paremale) ei ole tegelikkuses realiseeritav. Avaldaja sissesõitvad sõidukid ei saa ümber pöörata ning tagasi välja sõita, kui sõidukid ei liigu mööda sissesõiduteed oluliselt kaugemale OÜ Purvi Kinnisvara kinnistule, kui määratud 28.11.2011 kohtumäärusega. OÜ Purvi Kinnisvara kinnitab, et tegelikkuses puudub XXX kinnistul sõiduki ümberpööramise võimalus ning seega ei ole

võimalik kohtumäärust täita. Tegelikkuses toimub manööverdamine OÜ-le Purvi Kinnisvara kuuluval XXX kinnistul, mis häirib oluliselt sellel kinnistul elavate inimeste ning äripindade üürnike igapäevast tegevust.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Teiseks ei ole tuginetud sellele, nagu vajaksid ligipääsu XXX hoovi XXX hoone elanikud. Ehkki avaldajale kuuluval kinnisasjal on asjaoludest nähtuvalt (lumeta perioodil) ruumi vähemalt ühe sõiduauto parkimiseks, ei õigusta see asjaolu iseenesest OÜ Purvi Kinnisvara omandi kitsendamist. Kesklinna vahetus läheduses asuval tiheasustusega alal ei saa ringkonnakohtu arvates ka eeldada, et elanikel peaks igal juhul olema võimalus hoida oma sõidukeid vahetult elamu hoovis, sh sama kinnistu piires. Sellekohane võimalik huvi ei kaalu iseenesest üles XXX kinnisomandi häirimatu teostamise huve. Avaldaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi ka selle kohta, et sõiduautoga igapäevane juurdepääs oleks vajalik XXX hoones majandustegevuse teostamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt (kinnistusraamatu andmetel) on XXX kinnistu sihtotstarbeks 100% ulatuses elamumaa. Üksnes Tartu Linnavalitsuse 04.04.2011.a korralduse eelnõust nr LV-K-0464 (t I kd lk 17-19) nähtub, et avaldaja on soovinud hoone senist kasutusotstarvet muuta. Avaldaja ei ole esitanud mõjuvaid põhjendusi ka selle kohta, et XXX hoones tegutsevad ettevõtjad, kelle majandustegevuse jätkamiseks on sõidukitega juurdepääs eluliselt vajalik. Maakohtu 18.10.2011.a istungi protokollist nähtuvalt on avaldaja rääkinud, et veoautosid on aeg-ajalt vaja kasutada majas elavate inimeste huvides, kuid allkorrusel olevate äripindade huvides ligipääs veoautoga vajalik ei ole. Ringkonnakohtu istungil 24.04.2012.a märkis avaldaja, et [raamatukauplusse] viiakse raamatuid sisse eestuksest. Sellest nähtub muuhulgas, et ka hoones äripindade olemasolul ei ole igal juhul vältimatu, et kinnistule peaks igapäevaselt pääsema sõidukiga. Avaldaja ei ole seega esitanud asjaolusid, mille kohaselt ei ole hoone sihtotstarbeline kasutamine igapäevaselt võimalik teisiti kui sõidukitega puudutatud isiku kinnisasja ületades. AÕS § 156 lg 1 alusel üle teisele isikule kuuluva kinnisasja juurdepääsuõiguse määramisel ei saa aga lähtuda üksnes soodustatava kinnisasja kasutamise suuremast mugavusest. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates alust eelistada juurdepääsu määramist taotleva isiku huve kujundada tulevikus potentsiaalselt ümber kinnisasja kasutamise otstarvet. Vajadus määrata avaldaja kinnistule sõidukiga juurdepääs üle puudutatud isiku kinnisasja ei tulene ka asjaolust, et ajalooliselt on juurdepääs kulgenud vaidlusalusest kohast XXX ja XX hoonete vahel. Ringkonnakohus leiab, et ajalooliselt ei saanud liikluskoormus ega mootorsõidukitega liiklemise sagedus olla võrreldav tänapäeval esinevaga. Kuna avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest järelduks eluline vajadus pääseda XXX kinnistule igapäevaselt ja piiramatult sõiduautoga, ei ole ringkonnakohtu arvates asjassepuutuv avaldaja seisukoht, et juurdepääsutee määramine üle puudutatud isiku kinnisasja ei oleks puudutatud isiku jaoks iseenesest koormav ega rikuks tema privaatsust ega muid huve. Ringkonnakohus märgib siiski, et määruskaebusest ja ka muudest kohtule esitatud avaldustest nähtuvalt häirib OÜ-d Purvi Kinnisvara peamiselt asjaolu, et avaldajaga seotud (s.o XXX hoonet kasutavad) isikud peatavad sõidukeid sissesõiduteel ja takistavad sellega kõigi ülejäänud sõidukite (XXX kasutajate) liikumist nii XXX kinnistule kui ka sealt väljumist. Selles osas on tegemist juurdepääsu tingimuste võimaliku rikkumisega, mis ei ole otseselt käesoleva vaidluse esemeks (ringkonnakohtule 29.03.2012.a esitatud taotluse ja sellele lisatud tõendite kohaselt on XXX kasutavad isikud sel viisil käitunud ka ajal, mil kehtis maakohtu määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta ning selgesõnaliselt oli keelatud sõidukite sissepääsuteel peatamine). Ringkonnakohtu arvates ei oleks otstarbekas määrata avaldaja kasuks juurdepääsu üle puudutatud isiku kinnisasja olukorras, kus pooled juba ette vaidlevad juurdepääsu tingimuste järgimise üle ning avaldaja ei ole esitanud ettepanekuid ega seisukohti selle kohta, kuidas ta kavatseb omalt poolt tagada tingimuste järgimise oma kinnistut kasutavate isikute (üürnike) poolt. Ringkonnakohus ei pea eeltoodud asjaoludel põhjendatuks võimaldada avaldajale piiramatut ligipääsu üle naaberkinnistu, täpsustamata sõidukite liikumise sagedust ja eesmärke. Kohtul ei

ole endal võimalik määrata sõidukite liikumise ajalisi vm piiranguid, kuna pooled kohtule oma sellekohaseid seisukohti ei esitanud.

Ringkonnakohus märgib, et jätkuvalt on pooltel võimalik tasu osas kokku leppida ka pärast ringkonnakohtu määruse tegemist. Asjaolude muutumise korral on pooltel TsMS § 459, § 477 lg 1 ja § 6185 eelduste olemasolul õigus nõuda ka juurdepääsu tingimuste ja/või juurdepääsutasu suuruse muutmist.

kohaselt kohustust taluda uue kanalisatsioonitrassi rajamist. Kui varasemat ühendust on aga võimalik taastada, tuleneb selle talumise kohustus seadusest (AÕSRakS § 152 lg 1). Ringkonnakohtu arvates tuleb ka AÕSRakS § 152 lg 1 tõlgendamisel lähtuda mõistlikkuse ja ökonoomsuse põhimõttest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnangutega tõenditele, millest lähtudes maakohus asus seisukohale, et XXX kanalisatsioonitrassi on võimalik taastada. Asjakohased on AS Tartu Veevärk (t lk 170) ja AS Vesi (t lk 60, sama lk 82) esitatud kirjalikud tõendid ja Tartu Veevärgi esindaja P.P. kohtuistungil antud seletused, mille kohaselt XXX ja XXX kanalisatsioonikaeve ühendas toru ning et tehniliselt on antud juhul mõttekas eelnimetatud toru renoveerida. Vastavalt Tartu Veevärgi esindaja P.P. kinnitusele on käesoleval juhul liitumispunktiks kaev, mis asub Võru tn kõnniteel XXX ja XXX kinnistute vahel; tehniliselt on vaidluse all olevat trassi võimalik parandada ja seda ei ole mõtet Sõjakooli juurest vedada. Otstarbekas on taastada kinnistul olev toru ja paralleeltoru rajamine ei ole tehniliselt mõttekas; samuti võib lisakaevu ehitamine osutuda tehniliselt võimatuks. Määruskaebuse esitaja ei ole omalt poolt viidanud tõenditele, millest nähtuvalt XXX kanalisatsioonitrass oleks amortiseerunud sellisel määral, et selle taastamine ei oleks enam võimalik ja võimalik oleks rajada üksnes täiesti uus kanalisatsioonilahendus. Eelöeldust tulenevalt on puudutatud isikul OÜ Purvi Kinnisvara AÕSRakS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus taluda XXX kanalisatsioonitrassi oma kinnisasja kaudu. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tehnorajatise talumise kohustuse sätestamiseks ei ole vältimatult vajalik dokumentatsiooni olemasolu, mis võimaldaks täpselt kindlaks määrata tehnorajatise (kanalisatsioonitrassi) kulgemist ja asukohta võõral kinnistul. Vastavate täpsete andmete puudumine ei saa olla takistuseks talumiskohustuse seadmisel (samale seisukohale asus Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 p 21). Seega ei ole asjakohased määruskaebuse väited, mille kohaselt ei vasta tegelikkusele avaldaja poolt kohtule esitatud plaan, millele viidatakse vaidlustatud maakohtu määruse punktis 4. XXX kanalisatsioonitrassi olemasolu ja renoveerimise korral selle ühendamise otstarbekus XXX kanalisatsioonilahendusega on käesolevas asjas tõendatud ning kanalisatsioonitrassi talumise kohustus ei sõltu olemasoleva trassi täpsest dokumenteeritusest. XX . Menetluskulud tuleb ringkonnakohtu arvates jätta menetlusosaliste endi kanda samadel põhjendustel, mille alusel jaotas menetluskulud maakohus. Kuna maakohtu määrus jääb olulises osas muutmata, on ringkonnakohtu arvates menetluse käiku ja kõiki sellega seonduvaid asjaolusid arvestades õiglane jätta ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.