Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
OÜ Purvi Kinnisvara avaldus juurdepääsutee ja tehnorajatise talumise kohustuse muutmiseks. Talumiskohustuse tasu määramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Purvi Kinnisvara määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja OÜ Purvi Kinnisvara, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Puudutatud isikud Andres Agan, Tõnu Agan ja Tiina Agan Puudutatud isik Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu), esindaja Anu Öpik
Asja läbivaatamise kuupäev
25. veebruar 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-7011 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.OÜ Purvi Kinnisvara (avaldaja) esitas 3. mail 2016 Tartu Maakohtule avalduse juurdepääsutee ja tehnorajatise (kanalisatsioonitrass, edaspidi trass) talumise kohustuste muutmiseks. Avaldaja palus lõpliku avalduse kohaselt tühistada tsiviilasjas nr 2-11-18058 Tartu Maakohtu 28. novembri 2011 määruse resolutsiooni p-de 2 ja 4 ning Tartu Ringkonnakohtu 9. mai 2012 määruse resolutsiooni p 1 alusel avaldaja kinnisasja igakordsele omanikule pandud talumiskohustused (viidatud määrustega koormati avaldaja kinnisasi Andres Agana, Tõnu Agana ja Tiina Agana (puudutatud isikud) kinnisasja igakordse omaniku kasuks nii juurdepääsutee kui ka trassi talumise kohustusega). Avaldaja palus
2-16-7011 ühtlasi kohustada puudutatud isikuid enda kulul trass kõrvaldama ning maksma talumiskohustuse täitmise eest solidaarselt tasu arvates talumiskohustuse seadmisest (ringkonnakohtu 9. mai 2012. a määruse jõustumisest) kuni praeguses tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Maakohus keelas 5. mai 2016. a määrusega avaldaja avalduse alusel esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikutel menetluse ajal nende kinnisasja trassi ühendamise või ühenduse taastamise avaldaja kinnisasjal asuva trassiga. Avalduse kohaselt on avaldaja Tartus Võru 10/12 asuva kinnisasja omanik ning tema kinnisasi piirneb puudutatud isikute Võru 14 asuva kinnisasjaga (jagatud korteriomanditeks). Puudutatud isikud kuritarvitavad tsiviilasjas nr 2-11-18058 (edaspidi varasem tsiviilasi) määratud juurdepääsuõigust, juurdepääsu kasutatakse määrustes ettenähtuga võrreldes kordi intensiivsemalt. Lisaks on praeguseks vajadus juurdepääsutee ja trassi talumiseks ära langenud.
2.Tartu Maakohus jättis 21. märtsi 2017. a määrusega varasemas tsiviilasjas tehtud kohtulahenditega määratud juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuste tühistamise ning talumiskohustuse eest tasu väljamõistmise avalduse rahuldamata. Avaldaja avaldus alternatiivse juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuse eest tasu väljamõistmiseks ning avaldus kohustada puudutatud isikuid trass omal kulul kõrvaldama, jäid läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Ühtlasi tühistas maakohus 5. mai 2017 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. juuni 2017. a määrusega maakohtu määruse osas, milles jäeti avaldaja avaldus juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuse eest tasu määramiseks rahuldamata, ning saatis avalduse talumistasu määramiseks ajavahemiku eest 3. maist 2016 kuni praeguses asjas tehtava lahendi jõustumiseni maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Ringkonnakohtu määrus jõustus 2. oktoobril 2017.
3.Avaldaja palus asja uuel läbivaatamisel maakohtus kohustada puudutatud isikuid solidaarselt maksma avaldajale alates 3. maist 2016 varasemas tsiviilasjas tehtud lahenditega avaldaja kinnisasja igakordsele omanikule pandud juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuse eest hüvitist kohtu äranägemisel. Avaldaja leidis, et talutav trass on katki ja avaldab avaldaja kinnisasjale kahjulikku mõju (reovee leke). Talumiskohustuse tasu määramisel tuleb sellise püsiva kahjuliku mõjuga arvestada. Puudutatud isikutel tuleks kanda veerand igakuisetest tee korrashoiu kuludest (korrashoiu ja lumeveo arvete alusel) ja maamaksust, samuti kompenseerida teeremondi kulud ja tõkkepuu paigaldamise kulud. Talumiskohustuse tasu peaks sisaldama ka avaldaja kinnisasja väärtuse vähenemist ca 100 000 euro võrra. Väljamõistetavat talumiskohustuse tasu tuleb indekseerida tarbijahinnaindeksiga.
4.Puudutatud isikud leidsid, et nad peaksid saama kasutada juurdepääsuteed tasuta, kuid kui kohus peaks tasu välja mõistma, oleks mõistlik hüvitis omandiõiguse riive eest (arvestades linna keskmisi kruusakattega laoplatside üürihindasid) 6 eurot 24 senti aastas ja tasu juurdepääsutee hooldamise eest 4 eurot 56 senti aastas (s.o kokku 10 eurot 80 senti aastas ühe puudutatud isiku (kasutaja) kohta). Ei ole vajadust panna juurdepääsuteele uut katet ning paigaldada tõkkepuud. Selliste kulude hüvitamist ei saa avaldaja praeguses menetluses nõuda. Parandatud ja suletud trass ei saa tekitada avaldajale kirjeldatud kahju, pealegi ei saa avaldaja praeguses menetluses kahju hüvitamist nõuda. Hüvitise indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole mõistlik, sest muudab nõude suuruse arvutamise lahendi täitmisel keerukamaks ja ebaselgemaks.
2(8)
2-16-7011
5.Tartu Maakohus määras 27. juuni 2018. a määrusega varasemas tsiviilasjas tehtud maakohtu määruse resolutsiooni p 4 alusel seatud trassi talumise kohustuse tasuks 0 eurot ja varasemas tsiviilasjas tehtud maakohtu määruse resolutsiooni p 2 ja ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 1 alusel seatud juurdepääsu talumise kohustuse tasuks 100 eurot aastas. Maakohus märkis, et puudutatud isikute kinnisasja jagamisel moodustatud korteriomandite omanikud kohustuvad tasuma avaldaja kinnisasja igakordsele omanikule talumistasu solidaarselt hiljemalt sama kalendriaasta
1.detsembriks. 2016. aasta eest on avaldajal õigus saada tasu 66 eurot 30 senti (ajavahemiku eest 3. mai kuni 31. detsember 2016) ning tagasiulatuvalt väljamõistetav summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates asjas tehtava lahendi jõustumisest. Avaldaja taotlus talumiskohustuse tasu indekseerida jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei vaielda selle üle, et kinnisasi on koormatud juurdepääsutee ja trassi talumise kohustusega. Kuna menetlusosalised ei ole tasus kokku leppinud, määrab talumiskohustuse tasu asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 3 järgi kohus. Trassi talumise kohustuse tasuks tuleb määrata 0 eurot. Maa-alune tehnorajatis (trass paikneb avaldaja ja puudutatud isikute kinnisasjadele ehitatud hoonete vahelise juurdepääsutee all) ei saa mõjutada avaldaja kinnisasja kasutamist. Trassi kanalisatsiooniluugid on pigem avaldaja enda kinnisasjalt liigse vihmavee eemaldamiseks. Ei ole tõenäoline, et trassi tõttu võiks avaldaja omandipõhiõigus olla riivatud ulatuses, mida tuleks hüvitada rahas, kuna avaldajal ei ole plaanimaterjalist nähtuvalt võimalik kinnisasja osa, mille all paikneb trass, kasutada muul moel kui senisel kasutusotstarbel juurdepääsuteena. Hüvitise väljamõistmine trassi talumise eest ei ole avaldaja kinnisasjalt liigvee ärajuhtimise asjaolusid arvestades põhjendatud. Trassist tekkiva võimaliku kahju hüvitamist saab avaldaja nõuda hagiga AÕS § 158 lg 4 alusel hagimenetluses. Juurdepääsutee talumise kohustuse tasuks tuleb määrata kokku 100 eurot aastas. Avaldaja on esitanud tõendid, mille kohaselt on tema kinnisasja välikoristuse hinnaks 160 eurot (alates 1. veebruarist 2018 168 eurot 33 senti) kuus ning lumekoristuseks ja äraveoks kulus 2011. aastal 260 eurot. Avaldaja maamaksu tasumise kohustuseks 2017. aastal on 457 eurot 60 senti. Koormatava kinnisasja suurus on maamaksuteatise kohaselt 2063 m2. Talumiskohustusega koormatud juurdepääsutee suurus on ca 50 m2, s.o ligikaudu 2,5% kogu kinnisasja pindalast. Juurdepääsuteed kasutavad mõlema kinnisasja omanikud. Eeltoodut arvestades tuleb koormatud kinnisasja omanikule määrata iga-aastase perioodilise maksena tee korrashoiu ja liiklemise tagamise ning maamaksu tasumise kohustuse osaliseks hüvitamiseks 50 eurot aastas. Juurdepääsutee asfalteerimine ja tõkkepuu paigaldamine on ühekordsed investeeringud, mis pole asja materjalidest lähtuvalt tee kasutamiseks hädavajalikud. Seetõttu ei pea nendega tee korrashoiu tagamiseks vajalike perioodiliste maksete määramisel arvestama. Arvestades tsiviilasja asjaolusid, eelkõige kinnisasjade sihtotstarvet, paiknemist kesklinna lähedases, väljakujunenud infrastruktuuri ja hoonestusega piirkonnas, hoonestatusest tulenevalt juurdepääsuteealuse maa muul viisil kasutamise võimatust, koormatud kinnisasja omaniku intensiivset juurdepääsutee kaaskasutamist, juurdepääsuõiguse omaja kasutuseelist ning seda, et juurdepääsu puudumine oli tingitud juurdepääsu taotlejast sõltumatutest asjaoludest, on põhjendatud määrata iga-aastase perioodilise maksena koormatud kinnisasja omanikule omandiõiguse riive eest 50 eurot. Avaldaja taotlus talumiskohustuse tasu indekseerida võlaõigusseaduse (VÕS) 136 lg 4 alusel jääb rahuldamata. Indekseerimine muudaks nõude suuruse arvutamise lahendi täitmisel keerukamaks ja ebaselgemaks. Indekseerimine ei ole ka eesmärgipärane, sest ei ole alust arvata, et juurdepääsutee kasutamisega seotud kulutused või muud hüvitise määramisel arvesse võetud asjaolud muutuksid proportsionaalselt ja sarnases suurusjärgus avaldaja soovitud tarbijahinna- või muu indeksiga.
3(8)
2-16-7011
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue lahendiga avaldus rahuldada. Puudutatud isikud esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2018. a määrusega maakohtu määruse muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebuste esitamisest tingitud menetluskulud ringkonnakohtus jäid menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja trassi talumise tasu nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud asjaoludel olla asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 lg 1 esimene lause. Maakohus jättis ebaõigesti selle sätte kohaldamata ja tugines valesti AÕS § 158 lg-le 3 ja lg-le 4 (kahju hüvitamine). Kuivõrd praegusel juhul ei ole reaalservituuti seatud, siis viidatud sätted ei kohaldu. Trassi talumise tasu nõude suuruseks tuleb määrata 0 eurot (maakohtu järeldus talumistasu suuruse kohta on õiglane). Avaldaja ei ole trassi leket tõendanud. Ka avaldaja väited tema kinnisasja vundamendi kahjustuse kohta on paljasõnalised ning oletuslikud. Samuti ei ole tõendatud, mis põhjusel on vundament väidetavalt kahjustunud. Seega ei tulene asja materjalidest, et trassi talumine piiraks avaldaja kinnisasja kasutamist mingil määral rohkem, kui seda juba piirab juurdepääsutee talumise kohustus. Tegemist on väga vähese intensiivsusega talumiskohustusega. Riigikohus on selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, et talumistasu on õigus saada vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada, kuid praeguse asja asjaolud on teised. Viidatud tsiviilasjas olid talutavateks tehnorajatisteks maapealsed ülekandeliinid. Samuti asub praegusel juhul trass juurdepääsutee all ning sellega on avaldaja kinnisasja kasutamine nagunii piiratud. Samuti on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-4-1-25-11 leidnud, et õiglane hüvitis tuleb ette näha osas, milles üksikisiku omandipõhiõigust riivatakse rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Praegustel asjaoludel ei saa järeldada, et trassist tulenevalt võiks avaldaja omandipõhiõigus olla riivatud ulatuses, mida tuleks hüvitada rahas, kuna avaldajal ei ole plaanimaterjalist nähtuvalt võimalik kasutada oma kinnisasja muul moel, kui vaid juurdepääsuteena. Samuti ei kaasne avaldajale trassi talumise kohustusega suuremat omandiriivet, kuivõrd avaldaja peab taluma samal kinnisasjal juurdepääsuteed, mille talumise eest on maakohus tasu avaldaja kasuks välja mõistnud. Maakohtu seisukoht, et talutava kanalisatsiooni luugid on pigem avaldaja enda kinnisasjalt liigse vee eemaldamiseks, on oletuslik, kuid samas põhjendatud, kuivõrd kanalisatsiooniluuk asub vihmaveetoru vahetus läheduses. Määravat tähtsust ei ole aga asjaolul, kas talutavasse trassi jookseb vihmavesi ka avaldaja hoone katuselt. Maakohus on põhjendatult määranud juurdepääsutee talumise kohustuse tasuks 100 eurot. Maakohus ei ole kaalutlusotsuse tegemisel diskretsioonipiiridest väljunud. Väljamõistetud summa arvestab asjakohaseid kulutusi, juurdepääsutee suurust ning asjaolu, et avaldaja või temaga seotud isikud (nt üürnikud) kasutavad juurdepääsuteed ka ise. Avaldaja leiab ekslikult, et tasu juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste eest oleks pidanud olema 68 eurot 44 senti, kuivõrd see on 2,5% 2737 eurost 56 sendist (168,33 × 12 + 260 + 457,60). Nimelt viitas maakohus, et tasu suuruse määramisel tuleb arvestada mh asjaoluga, et tee omanik kasutab teed ka ise. Maakohus leidis põhjendatult, et arvestama ei pea juurdepääsutee asfalteerimise ja tõkkepuu paigaldamise kulutustega, kuna need on ühekordsed investeeringud ning pole tee kasutamiseks hädavajalikud. Juurdepääsutasu määramisel ei saa lähtuda Võru tänaval parkimise eest makstavast summast (500 eurot). Juurdepääs oma kinnisasjale üle võõra kinnisasja ei ole võrreldav kesklinnas tänaval parkimisega ning selle eest 4(8)
2-16-7011 nõutava tasuga. Avaldaja ei teinud määruskaebuses etteheiteid selle kohta, et maakohus määras omandiõiguste riive eest perioodilise maksena 50 eurot aastas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega võtnud selle kohta täiendavat seisukohta. Maakohus jättis avaldaja taotluse juurdepääsutasu summa indekseerimiseks õigesti rahuldamata. Indekseerimine muudaks nõude suuruse arvutamise lahendi täitmisel keerukamaks ja ebaselgemaks. Talumistasu indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. Ei ole alust arvata, et juurdepääsutee kasutamisega seotud kulutused suureneksid igal aastal just vastavalt tarbijahinnaindeksile.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Avaldaja palub määruskaebuses ringkonna- ja maakohtu määruse tühistada ja kohustada puudutatud isikuid solidaarselt maksma avaldajale talumiskohustuse talumise eest alates 3. maist 2016 hüvitist kohtu äranägemisel ning indekseerida väljamõistetav talumiskohustuse tasu tarbijahinnaindeksiga. Kohtud jätsid ebaõigesti tasu trassi talumise eest määramata. Ringkonnakohus leidis valesti, et avaldaja ei ole trassi kahjulikke mõjutusi tõendanud. Kui ringkonnakohus leidis, et selle asjaolu tõendamiseks ei ole piisavalt tõendeid esitatud (kohus ei juhtinud avaldaja tähelepanu sellele, et tõendid ei ole piisavad), tulnuks kohtul hagita menetluse uurimispõhimõtet rakendades see asjaolu välja selgitada ja koguda ise tõendeid. Kohtute määratud tasu juurdepääsu talumise eest ei ole põhjendatud. Juurdepääsutee hüvitise kulude komponendi suurus pidanuks 50 euro asemel olema 68 eurot 44 senti. Ringkonnakohus asus maakohtu arvutusvea korrigeerimise asemel põhjendamatult tuginema sellele, et tee omanik kasutab teed ka ise. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohus ei põhjendanud, miks jäävad tee asfalteerimise ning tõkkepuu paigaldamise kulud hüvitise suuruse määramisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohtu määratud juurdepääsutee hüvitise omandiriive komponendi suurus 50 eurot ei ole põhjendatud. Kohtulahendist ei ole arusaadav, miks sellise hüvitise suuruseni jõuti. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hüvitise suuruse määramisel ei saa võtta aluseks linna rakendatavat avalikel tänavatel parkimise tasu. Kohtud jätsid põhjendamatult väljamõistetud talumiskohustuse tasu indekseerimata. Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ei ole tarbijahinnaindeksi rakendamine asjakohane. Samuti tulnuks ringkonnakohtul hagita menetluse põhimõtteid arvestades kohaldada asjakohast indeksit, kui tarbijahinnaindeks selleks ei sobinud.
9.Puudutatud isikud vaidlevad avaldaja määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 692 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 695) ja saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Määruskaebemenetluses vaieldakse selle üle, milline on mõistlik tasu avaldaja juurdepääsu ja trassi talumise kohustuse eest ning kas väljamõistetavat talumistasu tuleks indekseerida tarbijahinnaindeksiga. 5(8)
2-16-7011
12.Kolleegium on selgitanud AÕS § 156 lg 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele juurdepääsu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et määratav tasu peab lisaks maamaksu ja juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492/165, p 16; Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39–40). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
13.Kohtud on määranud juurdepääsu talumise tasuks 100 eurot aastas (s.o 50 eurot tee korrashoiu ja liiklemise tagamise ning maamaksu tasumise kohustuse osaliseks hüvitamiseks ja 50 eurot omandiõiguse riive hüvitamiseks). Selliselt on kohtud eeltoodud kohtupraktika kohaselt arvestanud, et avaldajal on õigus saada talumistasuna hüvitist nii kulude kandmise kui ka omandiõiguse riive eest. Kolleegium märgib vastuseks avaldaja väidetele kohtute määratud juurdepääsu talumise tasu kohta järgmist. Kolleegium ei nõustu avaldaja määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis maakohtu arvutusvea parandamata, kui nõustus maakohtuga, et avaldajal on õigus saada juurdepääsu talumise tasu kulude hüvitamiseks 50 eurot, mitte avaldaja arvutatud 68 eurot 44 senti. Ringkonnakohus on selgitanud, et määruse põhjenduste kohaselt võttis maakohus kõnealuse tasu kindlaksmääramisel lisaks kulutustele arvesse selle, et juurdepääsu kasutavad ka avaldaja või temaga seotud isikud. Ringkonnakohus pidas maakohtu määratud summat mõistlikuks ning nõustus maakohtu põhjendustega. Samuti ei nõustu kolleegium avaldaja etteheitega, nagu oleks ringkonnakohus jätnud maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise asfalteerimise ning tõkkepuu paigaldamise kulude üle otsustamisel tähelepanuta. Maakohus on põhjendanud, et avaldaja viidatud kulusid ei saa juurdepääsu talumise tasu määramisel arvesse võtta põhjusel, et need on ühekordsed investeeringud ning pole asja materjalidest nähtuvalt tee kasutamiseks hädavajalikud. Ringkonnakohus leidis eeltoodut arvestades, et maakohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega pidamata vajalikuks neid korrata. Avaldaja osutab määruskaebuses ka sellele, et kindlaksmääratud juurdepääsu talumise tasu suurus omandiõiguse riive hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta selle kohta, et maakohus määras kõnealuseks tasuks 50 eurot, ning nõustus maakohtu põhjendustega, tuginedes asjaolule, et avaldaja ei ole määruskaebuses sellise tasu määramise kohta etteheiteid teinud. Kolleegiumi hinnangul on see järeldus ekslik. Avaldaja märkis ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, et maakohtu lahendist ei ole arusaadav, miks annavad kohtu esiletoodud asjaolud põhjuse määrata omandiõiguse riive kompensatsiooniks 50 eurot aastas, mistõttu on maakohtu määrus selles osas põhjendamata (III kd, tl 147–148). Ringkonnakohtu määrus on siinkohal ka vastuoluline, sest määruskaebust käsitlevas osas osutab ringkonnakohus mh avaldaja väitele, mille kohaselt maakohtu lahendist ei tulene, miks on omandiõiguse riive hüvitise suuruseks just 50 eurot (III kd, tl 180). Seda, miks ei saa juurdepääsu talumise tasu suuruse määramisel lähtuda vastaval tänaval parkimise eest makstavast summast, on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et parkimise eest makstav summa ei ole kohane võrdlusalus, sest selle kindlaksmääramisel ei lähtuta samadest asjaoludest, millel on tähtsus juurdepääsu talumise tasu määramisel.
14.Kolleegium on selgitanud, et juurdepääsu talumise kohustust saab võrrelda AÕS §-des 158 ja 1581 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist omandiõiguse kitsenduse tõttu, mis tähendab, et omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest (vt Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas 6(8)
2-16-7011 nr 3-2-1-180-15, p-d 37–39). Seega on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise eest talumistasu, mis lisaks koormatud kinnisasja omaniku kulude (maamaks ja hooldamise kulud) hüvitamisele sisaldab hüvitist ka omandiõiguse riive eest. Lahendades koormatud kinnisasja omaniku avaldust korraga nii juurdepääsu kui ka tehnorajatise talumise tasu määramiseks, on kolleegium selgitanud, et mõlema talumiskohustuse tasud tuleb kindlaks määrata eraldi. Nii osutas Riigikohus sellele, et juurdepääsu ja tehnorajatise talumise eest tasude eraldi määramata jätmine oleks alus ringkonnakohtu sellekohase määruse tühistamiseks, kuid ei anna selleks kõnealuses asjas põhjust vaid seetõttu, et ringkonnakohus põhjendas asjaolusid arvestades piisavalt ühise tasu väljamõistmist mõlema kitsenduse eest (vt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p-d 19.2–19.4).
15.Kohtud on määranud trassi talumise tasuks 0 eurot aastas (ringkonnakohtu põhjendustel on trassi talumise tasu nõude õiguslikuks aluseks AÕSRS § 154 lg 1 esimene lause (vt selle kohta Riigikohtu
11.märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 24)). Kolleegium nõustub avaldaja määruskaebuse väitega, et kohtud jätsid ebaõigesti tasu trassi talumise eest määramata, selgitades järgmist. Kohtute järeldus, et avaldajal tuleb taluda trassi tasuta, ei ole eeltoodud kohtupraktikaga kooskõlas. Kolleegium selgitab, et kui ka kõnealused kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas, mistõttu võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla tehnorajatise puhul kaetud tasuga, mis määratakse juurdepääsu talumise kohustuse eest, peab tehnorajatise talumise tasu sisaldama ikkagi hüvitist omandiõiguse riive eest. Määruse põhjenduste kohaselt osutas ringkonnakohus Riigikohtu sellekohasele praktikale, kuid leidis ekslikult, et talumistasu küsimuse lahendamine sõltub ka sellest, millist tehnorajatist tuleb avaldajal taluda. Kõnealused Riigikohtu selgitatud põhimõtted kohalduvad kõigile tehnorajatistele. Samuti on eeltoodut arvestades põhjendamatu ringkonnakohtu käsitlus, et kuivõrd avaldaja peab taluma juurdepääsutee võimaldamist samal kinnisasjal, mille talumise eest on tasu avaldaja kasuks välja mõistetud, siis ei kaasne avaldajale trassi talumise kohustusega suuremat omandiriivet. Omandipõhiõigus on Riigikohtu praktika kohaselt riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada.
16.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. Selline järeldus on põhjendatud mitte seetõttu, et tarbijahinnaindeksiga indekseerimine muudaks lahendi täitmise keerukamaks ja ebaselgemaks, vaid põhjusel, et see indeks ei ole kohane. Tarbijahinnaindeks kui tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust iseloomustav indeks ei arvesta kohaselt talumistasu määramise aluseks olevate asjaolude muutumisega.
17.Ringkonnakohtul tuleb eeltoodut arvestades otsustada asja uuel läbivaatamisel avaldajale määratava juurdepääsu ja trassi talumise tasu mõistliku suuruse üle. Juhul kui ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel võimalikuks perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimist mõne muu indeksiga, mis arvestaks kohaselt talumise tasu määramise aluseks olevate asjaolude muutumisega, tuleks indekseerimist menetlusosalistega arutada ja otsustada selle kohaldamise üle.
18.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon avaldajale tagastada. 7(8)
2-16-7011
Tambet Tampuu
Villu Kõve
Jaak Luik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.