2-11-9339/31 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

alusel üle tervikuna või osaliselt teisele isikule. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingule ei ole seadusandja sätestanud kohustuslikku vormi, seega võib lepingu sõlmida ka suulises vormis. Kohtule esitatust nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus suulise laenulepingu sõlmimise fakti osas, pooled tunnistavad vastastikku suulise laenulepingu olemasolu. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel on kehtivast laenulepingust tulenev võlasuhe. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja oma 01.11.2011.a ja 23.11.2011.a esitatud vastustes hagiavaldusele tunnistanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu 246,37 euro ulatuses. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnevat arvestades on põhjendatud osaliselt (246,37 euro ulatuses) õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse tegemine. Seega on poolte vahel vaidlus põhisumma 328,83 euro ja viivise 14,13 euro osas. Kohus tuvastas tööinspektsiooni 05.01.2011.a otsuse ärakirja (tl 10-11) alusel järgmised faktilised asjaolud: kostja töötas OÜ-s X (hageja) 01.01.2010.a kuni 08.09.2010.a metsatöölisena. Tööleping lõppes TLS § 85 lg 1 alusel. Kostja palus OÜ-lt X välja mõista 7 kalendripäeva eest puhkusehüvitis summas 2032,50 krooni s.o 129,90 eurot ja perioodi 01.0908.09.2010.a eest 6 päeva töötasu summas 1186,35 krooni s.o 75,82 eurot. Tööandja tunnustas nõuet summas 2146,81 krooni s.o 137,21 eurot s.h 4,67 päeva eest puhkusehüvitis summas 1355,93 krooni s.o 86.66 ja 4 tööpäeva eest töötasu summas 790,88 krooni s.o 50.55 eurot. Kohtule nähtuvalt kinnitab hageja samas dokumendis sõnaselgelt, et poolte vastastikused nõuded on tasaarvestatud protsessuaalse tasaarvestusavaldusega VÕS § 197 lg 1 ja 2 ning VÕS § 198 järgi. Vastava tasaarvestusavalduse esitas avaldaja 04.10.2010.a saadetud kirjas, milles avaldas soovi saamata jäänud tasude mahaarvamiseks tööandja poolt antud laenust (tl 9, tõlge tl 115). Kohtule nähtuvalt leidis töövaidluskomisjon, et kostja lõpparve rahaline nõue kuulub tasaarvestamisele VÕS § 197 lg 1 alusel. Neil asjaoludel ei kuulunud kostja avaldus rahuldamisele. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja seisukohal, et hageja nõue on põhivõlgnevuse osas on lõppenud VÕS § 197 lg 2 alusel. Kostja selgitustest nähtuvalt jättis hageja peale töölepingu lõppemist välja maksmata lõpparve ning seetõttu pöördus kostja töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjon asus seisukohale, et hageja on jätnud kostjale välja maksmata töötasu ja puhkusehüvitise, kuid kuna töötaja on andnud kirjaliku nõusoleku nõude tasaarvestamiseks, siis avaldust ei rahuldatud, kuna töötaja nõue oli väiksem tööandja nõudest. Seega on toimunud nõude tasaarvestus ning vastavalt pidi vähenema ka hageja nõue. VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus on seisukohal, et tasaarvestamisolukorra tekkimiseks peavad esinema poolte vahel VÕS § 197 lg 1 kohaselt samaliigilised nõuded. Antud juhul oli hagejal kostja vastu laenulepingust tulenev rahaline nõue ning kostjal hageja vastu töölepingust tulenev lõpparve rahaline nõue, seega eksisteerisid samaliigilised nõuded. Lisaks peaks VÕS § 197 lg 1 kohaselt olema tasaarvestaval poolel õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt vastava tasaarvestatava kohustuse täitmist nõuda. Kohtule nähtuvalt kohustus kostja tasuma laenulepingust tuleneva võlgnevuse igakuiste maksetena summas 1500 krooni kuus (tl 9) alates 26.03.2010.a kuni 26.01.2011.a. Kostja on omapoolselt igakuiste makste sooritamiskohustust kinnitanud. Esimene tasumata osamakse on muutunud sissenõutavaks hageja poolt märgituna 26.08.2010.a. summas 1500 krooni s.o 95.87 eurot, millele lisandub 26.09.2010.a, 26.10.2010.a, 26.11.2010.a, 26.12.2010.a ja 26.01.2011.a võrdsete osamaksetena 1500 krooni s.o 95,87 X 6 kuud s.o kokku 9000 krooni s.o 575.20 eurot. Hageja lõpparve tasumiskohustus summas 2146,81 krooni s.o 205,72 eurot muutus sissenõutavaks töölepingu lõppemisega s.o 08.09.2010.a. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on hagejale esitanud tasaarvestusavalduse 04.10.2010.a (tl 9). Hageja on asunud seisukohale, et VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohtule töövaidluskomisjoni 05.01.2011.a otsusest nähtuvalt on kostja loobunud oma nõudest tööandja vastu ning töövaidluskomisjon on jätnud kostja nõude rahuldamata põhjusel, et kostja lõpparve kuulus tasaarvestamisele VÕS § 197 lg 1 alusel ning hageja ise kinnitas töövaidluskomisjonile tasaarvestuse toimumise fakti. Kohus juhib hageja tähelepanu, et antud juhul on tasaarvestus varasemalt toimunud, seega ei ole tegemist käesoleval ajahetkel toimuva tasaarvestusprotsessiga. Samuti nähtub kohtule, et tasaarvestus toimus vähemalt 137,21 euro ulatuses (hageja tunnustas nõuet ja tasaarvestuse toimumist 137,21 euro ulatuses, tl 10), seega ei saa olla vaidlust tasaarvestuse toimumise üle summas 137,21 eurot. Hageja ja kostja vahel toimub vaidlus seega lõpparve rahalise nõude tasaarvestamise üle summas 68,51 eurot. Kohtule ei nähtu töövaidluskomisjoni 05.01.2011.a otsusest, kas nimetatud summa on töövaidluskomisjoni poolt arvestatud tasaarvestatava summa hulka või mitte, samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks vastava nõude olemasolu- ka hageja ise ei ole kostja nõuet summas 68,51 eurot tunnustanud, seega puudub kohtul võimalus võtta seisukoht 68,51 euro tasaarvestamise toimumise kohta. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad VÕS § 197 lg 2 alusel pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt on töövaidluskomisjon oma 05.01.2011.a otsuses (tl 10-11) asunud seisukohale, et kostja lõpparve kuulus tasaarvestamisele VÕS § 197 lg 1 alusel. Lisaks on hageja ise kinnitanud samast dokumendist nähtuvalt tasaarvestuse faktilist toimumist. Kohus, hinnanud tõendeid, asub seisukohale, et tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on antud juhul täidetud, seega lõppesid tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses (137,21 eurot) ajast, mil neid võis tasaarvestada. Kohus palus hagejal anda selge ülevaate laenu tasumise/tasaarvestuse faktiliste asjaolude suhtes hiljemalt 16.01.2012.a (tl 92). Kohtule nähtuvalt on hageja oma 13.01.2012.a esitatud vastuses asunud vastuolulisele seisukohale dokumentaalses tõendis (tl 10-11) esitatud faktiliste asjaolude suhtes, kinnitades kohtule, et pooled ei ole omavahelisi nõudeid kostja poolt nimetatud summade ulatuses tasaarvestanud, kuna kostja loobus hageja vastu esitatud tööõiguslikest nõuetest töövaidluskomisjoni 05.01.2011.a istungil. Hageja selgitab, et just kostja nõudest loobumise tõttu ei tunnista ta kostja lõpparve tasaarvestamist. Hageja juhib

kohtu tähelepanu asjaolule, et kohtul on endal õigus otsustada kas lugeda poolte nõuded tasaarveldatuks või mitte. Kohus peab vajalikuks selgitada hagejale, et VÕS § 6 koosmõjus TsÜS § 138 lg-ga 2 ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule, samuti kohustuvad õiguskäibes osalevad isikud juhinduma õiguspõhimõttest, mille kohaselt kehtib vastuolulise käitumise keeld. Antud juhul asub kohus seisukohale, et hageja kasutab oma õiguspositsiooni eesmärgil tekitada kostjale kahju. Kohtu hinnangul on tegemist n.ö õiguse kuritarvitamisega, seega peab õigusmõistmine keelduma hageja õiguspositsiooni kaitsmisest. Kohus on seisukohal, et poolte vahel toimus tasaarvestus summas 137,21 eurot, seega on hageja nõue pärast eeltoodud tasaarvestust 437,99 eurot. Laenulepingust tulenes laenuandjale põhikohustus anda vastav laenusumma kostjale üle ning võimaldada kostjal laenuna saadud rahasummat kuni laenuperioodi lõpuni kasutada. Laenusumma väljamaksmine toimub reeglina vastava rahasumma ülekandmisega laenusaaja arvelduskontole. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja juhatuse liige K. M. 26.03.2010.a kandnud kostjale üle 15 000 krooni, maksekorralduse selgitusse on märgitud „laenuks“ (tl 6), samuti on laenuandja võimaldanud kostjal laenuna saadud rahasummat kuni laenuperioodi lõpuni kasutada, seega on antud juhul laenuandja täitnud lepingust tulenevad põhikohustused. Laenusaaja põhikohustusteks on laenu tagasimaksmise kohustus. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudus poolte vahel laenu kasutamise eest tasuna nõutava intresside maksmise kokkulepe, seega korrespondeerib laenu tagasimaksmise kohustus laenuandjapoolsele kohustusele samas ulatuses, milles toimus laenusumma väljamaksmine. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on seisukohal, et kostja on antud juhul rikkunud lepingut, jättes igakuised laenu tagastamise osamaksed tähtaegselt tasumata. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kohtule ei nähtu esitatud tõenditest, et võlgnik oleks rikkunud kohustust vääramatu jõu asjaoludel, seega, kostja vastutab kohustuse rikkumise eest. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VÕS § 108 lg 2 p 1-4 369,48 euro täitmisnõuet välistavaid asjaolusid. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 kohaselt võib hageja antud juhul nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus on seisukohal, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista põhisumma võlgnevus summas 437,99 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 tulenevalt võib võlausaldaja võlgnikult tema poolt kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult nõuda viivisintressi kuni VÕS § 94 sätestatud suuruseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtu poolt mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on kohtule

esitanud viiviste arvestamise tabeli (tl 4), millest nähtuvalt on arvestatud viiviseid alates 26. august 2010.a kuni 26. jaanuar 2011.a viivisemääras 0,02191% päevas kogusummas 14,13 eurot. Hageja palub TsMS § 367 alusel lisaks sissenõutavale viivisele kostjalt alates hagi esitamise päevast kuni põhinõude (575,20 eurot) täieliku tasumiseni välja mõista viivise protsendina põhinõudelt (s.o 0,02191% päevas). Kohus on seisukohal, et antud juhul toimus poolte vahel töölepingu lõppemisel lõpparve tasaarvestus summas 137,21 eurot, seega on hageja nõue pärast eeltoodud tasaarvestust 437,99 eurot. Esimene tasumata osamakse on muutunud sissenõutavaks hageja poolt märgituna 26.08.2010.a. summas 1500 krooni s.o 95.87 eurot, millele lisandub 26.09.2010.a, 26.10.2010.a, 26.11.2010.a, 26.12.2010.a ja 26.01.2011.a võrdsete osamaksetena 1500 krooni s.o 95,87 X 6 kuud s.o kokku 9000 krooni s.o 575.20 eurot. Kohtule esitatud tõenditest (tl 10) ning poolte selgitustest nähtuvalt lõppes kostja tööleping hagejaga 08.09.2010.a, seega toimus tasaarvestus tagasiulatuvalt 26.08.2010.a ja osaliselt 26.09.2010.a võlgnetavate summade (26.09.2010.a võlgnevuse jääk peale tasaarvestust on 54,53 eurot) arvelt. Kohus on seisukohal, et viivist tuleb arvestada sellisel juhul alates 26.09.2010.a summalt 54,53 eurot viivise %-ga 0,02191 kuni 23.02.2011.a kokku päevasid 157, järelikult summa kokku 1,79 eurot. Ülejäänud viivisarvestus on kohtu hinnangul esitatud selgel metoodilisel alusel ning on vastavuses VÕS § 113 sätestatud viivisemääraga. Kostja palub vabastada end viiviste maksmisest. Kohus selgitab, et viivis on leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus. VÕS § 101 lg lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 113 lg-st 8 tulenevalt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivismäära, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus arvestab antud taotluse lahendamisel järgmist: 1) hageja on esitanud nõude lähtudes VÕS § 94 lg 1 sätestatud suurusest; 2) kostja ei ole esitanud kohtule enda sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord.

Kohtule nähtuvalt ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivismääraga. Viivismäär 0,02191 % maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust, samuti ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivismäära vähendamiseks. Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vabastada kostjat viiviste tasumise kohustusest. Kohus on seisukohal, et viivised kogusummas 8,69 eurot tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista, samuti tuleb hageja kasuks välja mõista TsMS § 367 aluse viivis määras 0,02191% laenulepingu alusel tasumata summas (437,99 eurot) päevas alates hagiavalduse esitamisest (04.03.2011.a) kuni kohtulahendi jõustumiseni. Kostja on kohtule esitanud taotluse kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning tähtaja või tähtpäeva, mille kohaselt oleks kostjal võimalik tasuda hagejale väljamõistetud võlgnevus ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning tähtaja või tähtpäeva. Arvestades esitatud faktilisi asjaolusid on kohtu hinnangul mõistlik määrata kindlaks otsuse täitmine viisil ja korras, mille kohaselt oleks kostjal võimalik tasuda hagejale väljamõistetud põhivõlgnevuse summa igakuiselt 36,50 euro suuruste osamaksetena ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus peab vajalikuks selgitada kostjale, et TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole kohtule oma 28.03.2011.a, 01.11.2011.a ja 23.11.2011.a esitatud vastuväidete (maksmata töötasu 1510,29 euro ulatuses, laenulepingu jääk 383,63 eurot) tõendamiseks esitanud tõendeid, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostja vastuväited on tõendamata ja paljasõnalised. Kohtul puudub võimalus kontrollida kostja esitatud faktilisi asjaolusid. Kohus andis pooltele täiendavalt tähtaja tõendite esitamiseks (tl 80), kostja tõendeid ega vastuhagi ei esitanud. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni.