2-06-20673/46 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

7.märtsil 2006. a. pärandaja poolt omakäeliselt koostatud testament on tühine, sest sellel puudub pärandaja allkiri. Keelespetsialistide arvamuse kohaselt ei ole lingvistiliste tunnuste alusel pärandaja poolt kirjutatul allkirja, nime on pärandaja kirjutanud viimase lause sees. Keelespetsialistide arvates ei ole kirjutatu testament ka seetõttu, et testament peaks olema korraldus, kirjutatu oli aga teadmata adressaadile suunatud palve. Kahtlusi on ka omakäelise testamendi koostaja isikus, kuna sellel kasutatud käekiri erineb muudest pärandaja poolt kirjutatud dokumentidest ning testament sisaldab informatsiooni, mis ei vasta tegelikkusele: näiteks varieerub notariaalse testamendi koostamise aeg, isikud, kelle kasuks on notariaalne testament koostatud, kostja nime on kirjutatud mitmel erineval moel, mis ei võimalda üheselt tuvastada pärija isikut. Testament võib olla ka kehtetu. Kostja on viinud pärandaja tahtlikult eksimusse ja hoidnud teda eksimuses ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada pärandajat koostama omakäelist testamenti kostja kasuks - tegemist on eksimuse või pettusega vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 94 või §-le 92. Sellele viitab omakäelise testamendi lause „Mina usaldasin seda perekonda, kuid nemad osutusid väga halbadeks inimesteks“. Pärandajal ei olnud mingit põhjust lugeda hagejat ja tema perekonda halbadeks inimesteks. Vastastikuse kokkuleppe kohaselt pidi hageja tasuma pärandaja eest üüri, varustama teda toiduainetega, aitama koristada korterit ja vajadusel aitama ka arstiabi saamisel. Seda kõike on hageja ja tema perekond pärandaja heaks teinud. Hageja laimamisele kostja poolt eesmärgiga kallutada pärandajat testamenti tegema viitab ka omakäelises testamendis sisalduv ebaõige väide, et notariaalne testament oli koostatud hageja abikaasa poolt ja pärandajalt võeti ära dokumendid. Paar päeva enne pärandaja surma tema korteri luku vahetamise oli korraldanud kostja, kellel olid pärandaja surma ajal tema korteri võtmed. Ka kostja selline tegevus oli suunatud sellele, et kallutada pärandajat tegema testamenti enda kasuks. Pärast pärandaja surma korraldas hageja tema matused ning on hooldanud pärandvara, tasudes kõik vajalikud maksud. Kostja väide pärandaja abistamisest ja hooldamisest on ebaõige - nimelt oli kostja 2005. a. teises pooles ise raskelt haige ja taastusravikeskusest lahkudes sai ta vaevalt iseendaga hakkama. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on õiguslikult põhjendamata ja tõendamata. Omakäeline testament on koostatud pärandaja poolt ning pärandaja on sellele ka alla kirjutanud. Vene rahvusest inimestel on tavaline, et allkirjaks on eesnimi koos perekonna-nimega. Allkirja on pärandaja kirjutanud ka esimese lehekülje lõppu. Samuti on oluline, et pärandaja andis testamendi selle allakirjutamise järel kohe kostjale, mis tõendab selle lõpetatust. Pärija isik on omakäelises testamendis piisava selgusega määratud. Asjakohatu on hageja poolt esitatud keelespetsialisti arvamus, et pärandaja poolt kirjutatu ei ole testament ega sisalda tema tahet.

Kostja ei ole kunagi pärandaja ees laimanud hagejat ega tema perekonda. Hageja suhted pärandajaga olid omakasupüüdlikud, mida ilmselt märkas ka pärandaja. Eriti halvad olid pärandaja suhted hageja abikaasaga. Kostja hooldas ja abistas pärandajat, hageja sai aga raha pärandaja abistamiseks pärandajalt endalt, kuigi väidab, et aitas teda oma rahaga. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja, tunnistajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et 9. märtsil 2006. a. suri J K -Š , kellele kuulus korteriomand Tallinnas XXX. 13. mail 2005. a. tegi pärandaja notariaalse testamendi hageja kasuks. 07.03.2006. a on J K -Š koostanud omakäeliselt testamendi, millega pärandas kogu oma vara kostjale. Hageja hinnangul on J K -Š poolt 07.03.2006. a koostatud testament kehtetu. Kostja on testaatori viinud tahtlikult eksimusse ning jätkuvalt hoidis teda eksimuses ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada teda koostamata testamenti kostja kasuks. Sellele viitab hageja hinnangul testamendis sisalduv lause: „ Mina usaldasin seda perekonda, kuid nemad osutusid väga halbadeks inimesteks“. Tegelikkuses ei olnud testaatoril mingit põhjust lugeda hagejat ja tema perekonda väga halbadeks inimesteks. Pärimisseaduse (PärS) § 19 lg 1 kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teeb testamendi testaator isiklikult. PärS § 94 lg 1 kohaselt võib kohus testamendi või selle osa tunnistada kehtetuks TsÜS §-des 92, 94, 96 ja 97 sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma. Kostja vastuväite kohaselt ei ole tema kunagi pärandaja ees laimanud hagejat ega tema perekonda. Kostja hinnangul ei nähtu ühestki hageja esitatud tõendist, et kostja oleks testaatorit tahtlikult eksimusse viinud. Kohus kostjaga ei nõustu. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Kohtu hinnangul nähtub J K -Š poolt 07.03.2006. a koostatud testamendist endast, et testamendi kostja ei olnud tahteavaldust tehes vaba kõrvalistest mõjutajatest. Testament on koostatud selgelt hirmu ja erutusseisundis. Analüüsides tsiviilasja kõiki materjale sai testaatori mõjutajaks olla üksnes kostja, kuna hagejal ja tema pereliikmetel puudus juurdepääs testaatori korterile seoses ukseluku vahetamisega testaatorile kuuluval korteril. Ukseluku vahetuse eesmärk oli kohtu hinnangul luua testaatorile ettekujutus nagu ei sooviks hageja ja tema perekond testaatori eest enam hoolt kanda. Tunnistaja NL ütluste kohaselt nägi ta kuidas testaatori korteri ukselukuga tegeles kostja õe abikaasa (III kd tl 28). Tunnistaja EMT ütluste kohaselt elas testaator lukustatuna oma korteris alalises hirmus kostja ja tema kaaslaste ees. Tunnistaja LRütluste (I kd tl 193) kohaselt vahetati testaatori ukselukud mõni päev enne testaatori surma ning politsei sai testaatori korteri võtmed just kostjalt. Kohtu hinnangul kinnitab asjaolu, et testaatori tahe ei olnud 07.03.2006. a testamenti koostades vaba ka 07.03.2006. a testamendi ja TÜ kasuks koostatud testamendi (III kd tl 34) võrdlus. Kohus nõustub hagejaga selles, et TÜ kasuks koostatud testamendist nähtub testaatori korrektsus dokumendi koostamisel ja oma tahte väljendamisel. 07.03.2006. a koostatud testamendis on testaatori lause katkendlik ja tekst kohati seosetu. Arvestades asjaoluga, et omakäeliselt kirjutatud testamendi puhul on eriti tähtis, et testamendi sisu vastaks testaatori tahtele, on kohus seisukohal, et 07.03.2006. a testamendis puudub testaatori vabalt kujunenud tahe. Kohtu hinnangul viitab see pigem asjaolule, et testament on koostatud kostjapoolsete mõjutuste all, kes kostja esindaja hinnangul on harimatu inimene (I kd tl 84). Testaator on kostja poolt eksimusse viidud sellega, et testaatorile on avaldatud nagu oleks hageja ja tema abikaasa väga halvad inimesed. Käesolevas kohtumenetluses ei ole aga ühtegi tõendit, mis seda kinnitaks. Tunnistaja

AHM ütluste kohaselt rääkis testaator hagejast ja tema perest ülivõrdes ning kinnitas, et viimased kannavad testaatori eest väga hästi hoolt. Tunnistaja EJ ütluste kohaselt hoolitses hageja abikaasa pidevalt testaatori eest, käies testaatoriga arsti juures ning ostes talle ravimeid ja sooja sööki. Kostja vastuväite kohaselt ei ole leidnud tõendamist, et kostja on soovinud testaatori korterit endale (II kd tl 102). Kohus kostjaga ei nõustu. Tunnistaja NL on ütlusi andnud selle kohta, et kostja õde soovis pärast kostja haigestumist testaatori korterit endale osta. Testaator ei olnud nõus korterit müüma (II kd tl 104, III kd tl 38). Samuti ei pea kohus veenvateks kostja väiteid selle kohta, et tema pidevalt hooldas ja abistas testaatorit (I kd tl 59). Ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja ei saanud testaatorit abistada juba seetõttu, et oli halvatud ja vajas ise kõrvalist abi. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja testaatori matustel ei viibinud, kostja ei kandnud ka matustega seotud kulutusi. Samuti ei andnud kostja hagejale teada 07.03.2006. a koostatud testamendist. Kostja seletust selle kohta, et ta ei kandnud matuse kulutusi seetõttu, et ei teadnud endal sellise kohustuse olemasolust, kohus veenvaks ei pea (I kd tl 84). PärS § 131 lg 1 kohaselt pärija kannab pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kostja käes olnud 07.03.2006. a omakäelisest testamendist pidi kostja aru saama, et pärandvarast piisab matusekulude kandmiseks. Kostja oma seadusest tulenevat kohustust ei täitnud. Kohus on seisukohal, et tegelikkuses puudusid kostja ja testaatori vahel sedavõrd heanaaberlikud suhted, mis annaksid alust järelduseks, et testaatori tegelik tahe oli muuta 13. mail 2005. a. notariaalses testamendis väljendatud tahet. Küll aga oli kostja tahe suunatud üksnes pärandvara saamisele. Eeltoodu alusel kuulub hagiavaldus testamendi kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.