lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-06-20673/43

Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 02.06.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-06-20673/43
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
02.06.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3326
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2010. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-06-20673

Tsiviilasi

L. R. hagi T. Z. vastu testamendi kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

800.000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. detsembri 2009. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. R. apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant L. R.(IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xx - xx, xxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Kaspar Noor Vastustaja T. Z.(IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx x - xxx, xxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Andrei Veressov

Menetluse liik

Üksnes kaebuse põhjal TsMS § 646 alusel

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 2. detsembri 2009. a. otsus L. R.hagis T. Z. vastu testamendi kehtetuks tunnistamiseks ja saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

Sarnased lahendid

Pärimisõigus
  • 26.06.20262-26-8668/3Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja
  • 19.06.20262-26-9878/3Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 17.06.20262-24-17622/38Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 16.06.20262-25-22361/14Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
  • 15.06.20262-22-16285/18Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 09.06.20262-24-18550/12Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2.augustil 2006. a. esitas L. R. Harju Maakohtusse hagi T. Z. vastu. Hageja palus tuvastada J. K-Š. poolt 7. märtsil 2006. a. omakäeliselt kirjutatud testamendi tühisus. Alternatiivnõudena palus hageja tunnistada nimetatud testament kehtetuks. Hagiavalduse kohaselt suri 9. märtsil 2006. a. J. K-Š., kes 13. mail 2005. a. oli teinud notariaalse testamendi hageja kasuks. Hageja esitas Tallinna notarile Mare Millerile avalduse pärandajast järele jäänud pärandi vastuvõtmiseks. Pärimisasja menetlemise käigus selgus, et pärandaja on 7. märtsil 2006. a. koostanud omakäelise testamendi, mille alusel päriks kogu tema vara kostja.
7.märtsil 2006. a. pärandaja poolt omakäeliselt koostatud testament on tühine, sest sellel puudub pärandaja allkiri. Keelespetsialistide arvamuse kohaselt ei ole lingvistiliste tunnuste alusel pärandaja poolt kirjutatul allkirja, nime on pärandaja kirjutanud viimase lause sees. Keelespetsialistide arvates ei ole kirjutatu testament ka seetõttu, et testament peaks olema korraldus, kirjutatu oli aga teadmata adressaadile suunatud palve. Kahtlusi on ka omakäelise testamendi koostaja isikus, kuna sellel kasutatud käekiri erineb muudest pärandaja poolt kirjutatud dokumentidest ning testament sisaldab informatsiooni, mis ei vasta tegelikkusele: näiteks varieerub notariaalse testamendi koostamise aeg, isikud, kelle kasuks on notariaalne testament koostatud, kostja nime on kirjutatud mitmel erineval moel, mis ei võimalda üheselt tuvastada pärija isikut. Testament võib olla ka kehtetu. Kostja on viinud pärandaja tahtlikult eksimusse ja hoidnud teda eksimuses ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada pärandajat koostama omakäelist testamenti kostja kasuks - tegemist on eksimuse või pettusega vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 94 või §-le 92. Sellele viitab omakäelise testamendi lause „Mina usaldasin seda perekonda, kuid nemad osutusid väga halbadeks inimesteks“. Pärandajal ei olnud mingit põhjust lugeda hagejat ja tema perekonda halbadeks inimesteks. Vastastikuse kokkuleppe kohaselt pidi hageja tasuma pärandaja eest üüri, varustama teda toiduainetega, aitama koristada korterit ja vajadusel aitama ka arstiabi saamisel. Seda kõike on hageja ja tema perekond pärandaja heaks teinud. Hageja laimamisele kostja poolt eesmärgiga kallutada pärandajat testamenti tegema viitab ka omakäelises testamendis sisalduv ebaõige väide, et notariaalne testament oli koostatud hageja abikaasa poolt ja pärandajalt võeti ära dokumendid.

Paar päeva enne pärandaja surma tema korteri luku vahetamise oli korraldanud kostja, kellel olid pärandaja surma ajal tema korteri võtmed. Ka kostja selline tegevus oli suunatud sellele, et kallutada pärandajat tegema testamenti enda kasuks. Pärast pärandaja surma korraldas hageja tema matused ning on hooldanud pärandvara, tasudes kõik vajalikud maksud. Kostja väide pärandaja abistamisest ja hooldamisest on ebaõige - nimelt oli kostja 2005. a. teises pooles ise raskelt haige ja taastusravikeskusest lahkudes sai ta vaevalt iseendaga hakkama. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on õiguslikult põhjendamata ja tõendamata. Omakäeline testament on koostatud pärandaja poolt ning pärandaja on sellele ka alla kirjutanud. Vene rahvusest inimestel on tavaline, et allkirjaks on eesnimi koos perekonnanimega. Allkirja on pärandaja kirjutanud ka esimese lehekülje lõppu. Samuti on oluline, et pärandaja andis testamendi selle allakirjutamise järel kohe kostjale, mis tõendab selle lõpetatust. Pärija isik on omakäelises testamendis piisava selgusega määratud. Asjakohatu on hageja poolt esitatud keelespetsialisti arvamus, et pärandaja poolt kirjutatu ei ole testament ega sisalda tema tahet. Kostja ei ole kunagi pärandaja ees laimanud hagejat ega tema perekonda. Hageja suhted pärandajaga olid omakasupüüdlikud, mida ilmselt märkas ka pärandaja. Eriti halvad olid pärandaja suhted hageja abikaasaga. Kostja hooldas ja abistas pärandajat, hageja sai aga raha pärandaja abistamiseks pärandajalt endalt, kuigi väidab, et aitas teda oma rahaga. Menetluse edasine käik Harju Maakohus rahuldas 25. juuni 2008. a. otsusega hagi, tuvastades vaidlusaluse testamendi tühisuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas kostja apellatsioonkaebuse alusel 17. veebruari 2009. a. otsusega maakohtu lahendi, jättis hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ning saatis tsiviilasja testamendi kehtetuks tunnistamise nõude osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohustas maakohut asja uue läbivaatamise käigus tuvastama asjaolud, mis on selle hagi lahendamiseks olulised, ja oma otsust põhjendama. Apellatsioonimenetluse menetluskulude kohta märkis ringkonnakohus, et 50% nendest jääb hageja kanda ja ülejäänud 50% jaotamine menetlusosaliste vahel tuleb maakohtul otsustada olenevalt asjas tehtava uue lahendi sisust. Riigikohus keeldus 11. mai 2009. a. määrusega hageja kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Esimese astme kohtu otsus

2.detsembri 2009. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi testamendi kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle, et 9. märtsil 2006. a. suri J. K-Š., kellele kuulus korteriomand xxxxxxxxx xxxxx x – xxx ning et 13. mail 2005. a. oli pärandaja teinud notariaalse testamendi hageja kasuks. Pärimisseaduse (PärS) § 19 lg. 1 kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teeb testamendi testaator isiklikult. PärS § 94 lg. 1 kohaselt võib kohus testamendi või selle osa tunnistada kehtetuks TsÜS §-des 92, 94, 96 ja 97 sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma. PärS §-s 94 nimetatud asjaolud ei ole tuvastamist leidnud. Testamendi kehtetuks tunnistamine on võimalik PärS § 94 järgi eksimuse, pettuse, ähvarduse ja vägivalla ning raskete asjaolude ärakasutamise korral. Tõendamist pole leidnud, et kostja oleks toime pannud TsÜS §-des 92, 94, 96 ja 97 nimetatud teod. Hageja väljatoodud asjaolu, et eksimusele või pettusele viitab testaatori omakäelises testamendis märgitu, et „Mina usaldasin seda perekonda kuid nemad osutusid väga halbadeks

inimesteks“, olukorras kus hageja arvamuse kohaselt pole selliseks hinnanguks mingit alust, ei tõenda testaatori eksimusse viimist või pettust kostja poolt. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad ei ole andnud ütlusi, mis viitaksid TsÜS §-des 92, 94, 96 ja 97 sätestatud koosseisudele. Asjaolud, et kostja oma haiguse tõttu ei saanud testaatori eest hoolitseda või ei viibinud testaatori matustel, ei ole hagi rahuldamise aluseks. Tõendamist pole leidnud ka asjaolu, et kostja oleks soovinud testaatori korterit endale. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et PärS §-s 94 nimetatud asjaolud pole tuvastamist leidnud, sest tõendamist pole leidnud, et kostja oleks toime pannud TsÜS §-des 92, 94, 96 ja 97 nimetatud teod. Tunnistaja E-M. T.ütlustest nähtub, et testaator mainis T. Z. seoses sellega, et halvad naabrid (kostja ja temaga koos elanud meesisik) pressivad ühte meest testaatori juurde elama ning testaator elas lukustatuna oma korteris alalises hirmus kostja ja tema kaaslaste joomingute ees. Tunnistaja kinnitas, et haiglas käisid igapäevaselt testaatorit vaatamas hageja abikaasa ja nende poeg ning testaator kinnitas korduvalt, et nende näol on tegemist tema ainukeste sugulastega ning ta soovib neile pärandada oma korteri. Testaator kinnitas kostja kohta, et viimane on hirmus inimene, kes sõimab ja ähvardab. Tunnistaja A-H. M. ütluste kohaselt rääkis testaator nii hagejast kui tema abikaasast ülivõrdes ning kinnitas, et viimased kannavad väga head hoolt nii tema kui korteri eest ning et tal on seda silmas pidades tehtud testament. Testaator selgitas tunnistaja küsimuse peale, miks viimane sosinal räägib, et tal on hull naaber ning seal on alalõpmata joomingud, kisa ja suitsuhais. Naabrit nimetas ta sama nimega, mida kannab kostja, ning naabri kartuses elas testaator pidevalt lukustatud uste taga. Hageja abikaasa L. R. andis tunnistajana ütlusi, et tundis testaatorit umbkaudu 10 aastat ning suhted temaga olid kuni tema viimaste elupäevadeni väga head. Tunnistaja hoolitses regulaarselt testaatori eest ning viimased poolteist aastat, mil pärandaja iseseisvalt väljas ei käinud, ajas tema eest asju tunnistaja. Testaatori korteri ukselukud vahetati vahetult mõni päev enne testaatori surma ning tunnistaja arvamust mööda lasi seda teha kostja. Seda tõendab asjaolu, et testaatori surmast teatas hageja abikaasale kostja ning sündmuskohal viibis ka politsei, kes sai uute vahetatud lukkude võtmed just nimelt kostjalt (kuigi viimane seda ise algselt eitas). Tunnistaja E. J. teadis, et hageja abikaasa hoolitses pidevalt testaatori eest, käies muuhulgas temaga arsti juures, ostes talle ravimeid ning sooja sööki ning selliselt kuni hooldatava surmani. Viimastel päevadel enne testaatori surma oli hageja abikaasa silmnähtavalt mures, kuna ta ei saanud testaatori juurde sisse ja viimane ei vastanud ka telefonile. Tunnistaja N. L. kinnitas, et testaator kaebas kostja elustiili ja tema korterist tuleva suitsuhaisu üle, mis häirisid astmahaigest testaatori rahu. Tunnistaja sõnutsi suhtles kostja vähe oma naabritega, kuid jooming võis kesta kuni kuu aega järjest. Alates 2005. aasta oktoobrist haigestus kostja ning muutis oma elustiili – kuna tal oli halvatud üks jalg, vajas ta ise abi ning ei suutnud seda kindlasti teistele osutada. Viimati mainitud asjaolust tingituna soovis testaatori korterit osta kostja õde, kuid testaator oma korterit müüma ei nõustunud. Kirjeldatud tõendeid on maakohus jätnud tähelepanuta ja hindamata ega ole seda otsuses millegagi põhjendanud. Ainukese seosena on kohus eeldatavasti viidanud tunnistaja L. R. ütlusele selles osas, et see, et kostja oma haiguse tõttu ei saanud testaatori eest hoolitseda ja ei viibinud testaatori matustel, ei ole hagi rahuldamise aluseks (mida pole hageja väitnudki), jättes samas analüüsimata tema ning teiste tunnistajate poolt antud ütlused. Maakohtus eelnevas menetluses on tõendamist leidnud, et kostja on proovinud vägivaldselt ning õigusliku aluseta asustada testaatorile kuuluvat korterit viimasele tundmatu meesisikuga ja kostja õde on soovinud testaatori korterit osta, kuid viimane on sellest keeldunud. Eespoolnimetatud asjaolud, ukselukkude vahetamise fakt (ilmselgelt kostja initsiatiivil) ja testaatori mõjutamine hilisema omakäelise testamendi kirjutamiseks olid kõik suunatud sellele, et kostja saaks endale testaatori korteri. Eelnevas menetluses on tõendatud,

et kostja on esialgselt varjanud väidetavalt testaatori omakäeliselt koostatud testamenti. Testamendi varjamiseks puuduks põhjus, kui testament ei ole tühine ja puuduvad selle kehtetuks tunnistamise alused. Hageja kandis regulaarselt kulutusi testaatori hooldamiseks, s. h. ka testaatori korteri ülalpidamisega seotud kulutusi. Kostja väide, nagu oleks kostja pidevalt hooldanud ja abistanud testaatorit, on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Kostja vajas ise hoolt ja abi. Sellest johtuvalt tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt ka teistesse kostja poolt avaldatud asjaoludesse, kuna tekib kahtlus tema ütluste usaldusväärsuses ning on ilmne, et need ei vasta tõele. Lisaks on tsiviilasjas 2-06-20666 kohus määranud pärandi hooldajaks just hageja, aga mitte kostja. Testaatori poolt koostatud omakäeline testament on vastuoluline ning arusaamatu. Testamendi teise lause kohaselt testaator omab küll korterit, kuid T. Z.-le soovib üle anda vaid „kõik muu mida oman korteris”. 25. mail 2005. a. (nagu avaldab testaator), ei ole teadaolevalt koostatud mingit testamenti „L. R.” nimele. Mida tähendab „kõik muu tema naisele L.-le ja kaks tema poega”, jääb täiesti arusaamatuks, seda enam, et

13.mail 2005. a. testaatori poolt allkirjastatud ja Tallinna notari Mare Milleri poolt kinnitatud testamendis jätab testaator kogu oma vara - ükskõik kus see asub või millest see koosneb - hagejale. Edasi palub testaator oma 7. märtsil 2006. a. koostatud testamendis eeldatavasti tühistada (täpne sõnastus ”palun anulleerida minu poolt kirjutatud testamendi likvideerida 15. mail 2005. a. ja kõik ümber kirjutada T. Z.-le”) testament, mis on koostatud
15.mail 2005. a.. Samas teadaolevalt ei ole testaatori poolt sellel kuupäeval ühtegi testamenti koostatud, arusaamatuks jääb ka, milles täpsemalt seisneb „kõik ümber kirjutada T. Z.-le”. Testamendi viimasel real kinnitab testaator, et kinnitab testamendi oma allkirjaga, mida testamendil ei ole. Kes on see perekond, keda testaator usaldas, kuid kes osutusid halbadeks inimesteks, ei ole üheselt mõistetav. Samuti ei ole arusaadav, kelle naine võttis temalt ID-kaardi ning kirjutas ilma testaatorita testamendi. Testaator võib olla silmas pidanud just 7. märtsil 2006. a. koostatud testamenti. 13. mail 2005. a. koostatud testamendi puhul käis testaator isiklikult notari juures, seega ei saanud ta seda testamenti silmas pidada. Omakäelises testamendis kinnitab testaator, et on „täi teadvuse juures”, kuid arvestades testamendi sisu ja testaatori kinnitusi selle kohta, et ta on väga haige ning temaga võib kõike juhtuda, tuleb sellesse avaldusse lähtuda reservatsiooniga. Muuhulgas avaldab testaator, et ootas täna notarit ja selline oli kokkulepe, teisalt jälle kinnitab ta, et oli sunnitud kirjutama sellisele paberile, kuna muud kodus ei leidunud. Testaator oli oma asjaajamistes äärmiselt korrektne ja tähelepanelik, seda kinnitab ka tunnistaja E-M. T. ütlus selle kohta, et seonduvalt oma raamatukogu üleandmisega vormistas testaator küll paberid, kui jättis need kahtluse korral allkirjastamata. Sellisel kujul testamenti allkirjastades oligi testaatori tahe suunatud sellele, et testament oleks tühine või seda oleks võimalik kehtetuks tunnistada. Testamenti kirjutamata ei saanud ta jätta põhjusel, et oli sõltuvuses kostjast, kes teda mõjutas. Nendele asjaoludele ei ole maakohus üldse tähelepanu pööranud. Lähtudes omakäelises testamendis kirjapandust ning arvestades loogiliste vastuolude, sisuliste ja kirjavigade hulka, ei ole hageja veendumust mööda üldse võimalik tuvastada, millist tahet testaator selles testamendis avaldas. Kohus ei ole hinnanud asjaolusid, mis viisid testaatori selleni, et ta oli sunnitud sellisel kujul testamendi kirjutama. Muuhulgas on kohus vaikimisi nõustunud kostja väidetega selles, et omakäeline testament on allkirjastatud ning pärija isik on selles piisava selgusega määratletud ning et testament on lõpetatud, kuna testaator andis selle allkirjastamise järel kohe kostjale. Kohus pole neid väiteid analüüsinud ega andnud asjaoludele mingit hinnangut. Testamendi lõpetatuse kohta ei ole muid tõendeid, kui ainult kostja paljasõnaline väide. Maakohus ei andnud hinnangut omakäelise testamendi tekstile antud keelelise eksperthinnangu osas. Mainitud eksperthinnangus on jõutud järeldusele, et lingvistilises mõttes ei ole see dokument allkirjastatud ning dokumendi teksti ei saa käsitleda kirjutajapoolse tahteavaldusena.

Kohus, hinnates kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, pidanuks jõudma järelduseni, et testaatori poolt 7. märtsil 2006. a. kirjutatud omakäelise testamendi puhul esinevad PärS § 94 lg. 1 toodud alused ning testament (kui see üldse on käsitletav testamendina) tuleb tühistada. Kohtu hinnata on, kas antud juhul esinevad TsÜS §-s 92 (eksimus) või §-s 94 (pettus) toodud koosseisulised tunnused, kui selge on, et sellisel kujul väljenduva omakäelise testamendi sai testaator kirjutada üksnes olulise eksimuse või pigem kostja poolt testaatori tahtlikult eksimusse viimise mõjul. Välistada ei saa ka olukorda, kus testament kirjutati ähvarduse ja vägivalla mõjul (TsÜS § 96), millele viitavad kostja senine tegevus häiriva naabrina ning katsed korterit oma valdusesse ja omandisse saada, samuti ka ukselukkude vahetus ning testaatori tervislik seisund ning sõltuvus ravimitest, mis andis võimaluse temaga manipuleerimiseks (ähvardus arstiabita või ravimiteta jätmises). Sellele viitab ka asjaolu, et testament on kirjutatud üksnes 2 päeva enne testaatori surma. Õiguslik tagajärg on kõikidel juhtudel üks – esinevad alused, millele tuginedes peaks kohus testamendi kehtetuks tunnistama. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg. 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lõikes 1 on sätestatud alused, mil ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Muuhulgas annab selleks aluse asjaolu, et esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg. 1 p. 5). Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ning apellatsioonimenetluses ei ole see puudus kõrvaldatav. Seega esineb TsMS § 656 lõikes 1 sätestatud alus, et maakohtu otsus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks üksnes apellatsioonkaebuse põhjal apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Täpsemad nõuded otsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lg. 8 lausetes 1 – 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Nii on maakohus testamendi kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagi rahuldamata jätmist põhjendanud üldsõnalise väitega, et tõendamist ei ole leidnud, et kostja oleks toime pannud TsÜS §-des 92, 94, 96 ja 97 nimetatud teod, mingit käsitlust tõendite kohta otsus aga ei sisalda, tõendite igakülgsest analüüsist rääkimata. Kohtumenetluses esitasid pooled tõendeid, sealhulgas kuulati üle rida tunnistajaid, maakohtu otsuses ei ole kohus aga tõendeid hinnanud ning otsuses ei sisaldu ka põhjendust selle kohta, miks on tõendid hindamata jäetud. Samuti ei sisalda otsus järeldusi selle kohta, kas esinevad faktilised asjaolud, millele hageja on oma testamendi kehtetuks tunnistamise nõude rajanud, samas ei ole tuvastatud ka nende asjaolude puudumist. Otsuse põhjendusest ei nähtu üldse kohtu hinnangut asjaoludele, millega

hageja on oma nõuet põhjendanud, ning sellele, kas hageja poolt esiletoodud asjaolud vastavad maakohtu hinnangul nõude aluseks olevate õigusnormide koosseisulistele tunnustele ning võivad seega olla aluseks hagi rahuldamisele, ometi tuleb esmalt hinnata hagi alusena esiletoodud asjaolude asjakohasust ning alles nende asjakohasuse korral tuleb tuvastada, kas väidetud asjaolude kohta on esitatud ka piisavad tõendid, et tuvastada nende olemasolu. Otsuse põhjendus ei sisalda ka hinnangut kostja poolt esitatud faktiväidetele. Otsuse puudulikkuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole testamendi kehtetuks tunnistamise nõuet menetledes täitnud täiel määral ka eelmenetluse ülesandeid ega ole vastuolus TsMS § 351 lõikes 1 sätestatud kohustusega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Eelmenetluses oleks kohtul tulnud eelkõige välja selgitada menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited seoses testamendi kehtetuks tunnistamise nõudega (TsMS § 392 lg. 1 p. 3), maakohus ei ole seda aga teinud. Et testamendi kehtetuks tunnistamise nõude esitas hageja menetluses alternatiivselt, pidades testamenti eelkõige tühiseks, siis ei keskendunud hageja esmalt selle nõude põhjendamisele, pärast ringkonnakohtu poolt testamendi tühisuse tuvastamiseks esitatud nõude rahuldamata jätmist asja menetluse jätkumisel ei juhtinud aga maakohus hageja tähelepanu vajadusele tuua sõnaselgelt esile need nõude aluseks olevad faktid, mille tõttu hageja testamenti kehtetuks tunnistamist taotleb ja millest võib järelduda testamendi tegemine eksimuse või pettuse mõjul. Maakohus kutsus pooled küll istungile, kuid istungi protokolli kohaselt ei arutanud kohus pooltega õiguslikku olukorda ega teinud ettepanekut täpsustada asjaolusid, millega hageja oma seda nõuet põhjendab (kd. II, tl. 101 – 102). Maakohtus täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid ei ole apellatsioonimenetluse eripära arvestades võimalik täita selles menetluses. Menetluskulud poolte vahel tuleb maakohtul jaotada asja lõpliku lahendamise tulemust arvestades, võttes arvesse ka ringkonnakohtu 17. veebruari 2009. a. jõustunud otsuses menetluskulude jaotamise kohta otsustatut. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ringkonnakohtu

17.veebruari 2009. a. otsusega on jäetud rahuldamata L. R. hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks, see otsus on jõustunud ja seega on vaidlus testamendi tühisuse üle lõplikult lahendatud. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mis käivad vaidlusaluse testamendi väidetava vastuolulisuse ja testaatori poolt alla kirjutamata jätmise kohta ja mis võiksid iseenesest olla aluseks testamendi tühisusele PärS § 93 alusel, mitte aga anda alust selle vaidlustamiseks PärS § 94 lõikes 1 sätestatud alustel.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.06.20262-25-9929/26Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja
  • 27.05.20262-19-2116/127Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium