Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-118-10 Tartu, 30. november 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Avo Pommeri hagi AS YIT Ehitus vastu saamata jäänud töötasu 133 533 krooni saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 209-12095 AS YIT Ehitus kassatsioonkaebus 133 533 krooni Hageja Avo Pommer (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja AS YIT Ehitus (registrikood 10093801), esindaja vandeadvokaat Gaabriel Tavits 8. november 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-12095 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-le YIT Ehitus 8. juunil 2010. a tasutud kassatsioonikautsjon 1335 (üks tuhat kolmsada kolmkümmend viis) krooni 33 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtule esitatud hagis palus Avo Pommer (hageja) AS-lt YIT Ehitus (kostja) välja mõista saamata jäänud töötasu 133 533 krooni. Hageja töötas kostja juures 14. juunist 2001 objektijuhina ja alates 1. oktoobrist 2004 projektijuhina. Töölepingu p 7.4 kohaselt võis tööandja sõltuvalt töötaja töötulemustest maksta töötajale lisatasu vastavalt tööandja juures kehtivatele palgakorralduse põhimõtetele. Kostja nõukogu kinnitas 17. novembri 2005. a otsusega tulemuspalga juhendi ehituse projektimeeskondade liikmetele 2006. aastaks ning nimetatud juhendi lisa 1 reguleeris projektimeeskonna liikmete tulemuspalga moodustumise aluseid.
14.novembril 2007 kinnitas kostja direktor projekti T61POH tulemuspalgaks kokku 2 225 557 krooni, millest hagejale makstava tasu suuruseks pidi olema 1 335 333 krooni. Kostja juhatuse esimehe korraldusega 14. novembrist 2007 määrati hagejale esimeseks tulemuspalga väljamakseks tulemuspalga juhendi p 6.4.1 alusel 934 734 krooni. Kostja peatas juhatuse 14. oktoobri 2008. a otsusega 1. novembrist 2008 kõikide tulemustasude väljamaksmise. Kostja teatas 2. detsembril 2008 hagejale, et temaga lõpetatakse tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Tööleping lõpetati 5. jaanuaril 2009 ning hagejale maksti välja jaanuarikuu töötasu töötatud päevade eest, koondamisest vähem etteteatatud 51 tööpäeva eest keskmine palk ning koondamishüvitis kolme kuu keskmise palga suuruses. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes kinnitasid pooled, et neil puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus.
5.veebruaril 2009 esitas hageja kostjale võlanõude, milles palus välja maksta 10% tulemuspalgast ehk 133 533 krooni, mille saamise õigus tekkis tal 2008. aasta oktoobrikuust. Kostja ei pidanud võlanõuet põhjendatuks. Kuna hageja suhtes kehtisid kostja juures töötamise ajal tulemuspalga reeglid, on tal õigus saada kostjalt tulemustasu ka tööde eest, mille eest tulemuspalga maksmise tingimus saabus enne, kui hagejaga tööleping lõpetati, kuid mis jäid hagejale töölepingu lõpetamisel välja maksmata. Poolte sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkuleppe punkt, milles pooled kinnitasid, et neil ei ole teineteise suhtes pretensioone, on vastuolus TLS §-s 15 sätestatuga ja seetõttu kehtetu, sest see kahjustab töötaja huve.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei pidanud hagejale tulemustasu välja maksma, kuna hageja jättis tegemata kokkuvõtte projektis T61POH esinenud garantiiprobleemidest, kuigi ta oli kohustatud töölepingu lisa punkti 7 järgi seda tegema. Lisaks on kostja peatanud 14. oktoobri 2008. a otsusega kõigi tulemuspalkade väljamaksmise. Tulemustasu on lisatasu, mitte palk, mida tööandja on alati kohustatud välja maksma. Lisatasu maksmine ei olnud töölepingus kokkulepitud tööandja kohustus, vaid õigus. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes kinnitasid pooled, et neil puuduvad üksteise suhtes pretensioonid, mis tähendab, et pooled sõlmisid kokkuleppe teineteise suhtes nõuetest loobumise kohta, millest tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda tulemustasu maksmist.
3.Harju Maakohus jättis 22. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata. Pooled leppisid töölepingu p-s 7.4 kokku, et tööandja võib maksta töötajale lisatasu sõltuvalt töötaja töötulemustest vastavalt palgakorralduse põhimõtetele. Hageja oli projektijuhiks projekti T61POH juures. Tulemuspalk sellel objektil oli 2 225 557 krooni, millest hageja osaluseks oli 60%. Hagejale maksti välja esimene osa tulemuspalgast 934 734 krooni. Töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu 5. jaanuaril 2009 maksis kostja hagejale välja lõpparve ja koondamishüvitise. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes kinnitasid pooled, et neil puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu lõpetamise kokkuleppes märgitud kinnitus, et pooltel puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus, on hageja kui töötaja suhtes kehtiv TLS § 15 järgi. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas tulemuspalga maksmine oli kostja kui tööandja õigus või kohustus, ja lisaks selle üle, kas kostja juhatuse otsusel, millega peatati 1. novembrist 2008 kõigi tulemuspalkade väljamaksmine, on hageja suhtes õiguslikku tähendust. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja oli täitnud kõik tingimused projekti juhtimisel, et saada tulemustasu. Maakohus asus seisukohale, et poolte kokkuleppe järgi oli kostjal üksnes lisatasu maksmise õigus, mitte kohustus. Lisaks võttis kostja juhatus 14. oktoobril 2008 vastu otsuse peatada kõikide tulemustel põhinevate tasude maksmine alates 1. novembrist 2008. Maakohus leidis, et hageja on ekslikult arvamusel, et poolte töölepingu lõpetamisel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt puuduvad töötajal ja tööandjal üksteise suhtes nüüd ja tulevikus pretensioonid, on hageja suhtes kehtetu, sest see on vastuolus TLS §-s 15 sätestatuga. TLS § 15 esimeses lauses märgitu kohaselt on töötaja jaoks kehtetud töölepingu tingimused, kui need on
halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust. Praegusel juhul oli kokkulepe sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkuleppes, mitte töölepingus. Pealegi ei ole need halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus sätestatust. Nõudeõigusest loobumine ei ole vastuolus seadusega ning on seega kehtiv mõlema poole suhtes. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata eeltoodud põhjendustel, puudus maakohtul vajadus analüüsida poolte väiteid selle kohta, kas hageja oli täitnud kõik eeldused, et saada projekti nr T61POH täitmise eest tulemustasu, ning millal oli tulemustasu teise osa väljamaksmise tähtaeg.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Töölepingu seaduse § 73 lg-st 1 järeldub üheselt, et töölepingu lõpetamise kokkulepe on töölepingu lahutamatuks osaks, mitte eraldi leping. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes märgitud kinnitus, et pooltel puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus, on hageja kui töötaja suhtes halvem kui seaduses sätestatu ja seega kehtetu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt lisatasu ehk tulemuspalka. Kui projektile püstitatud võtmetulemused olid saavutatud, siis pidanuks hagejal tekkima õigus saada tulemuspalka. Kostja juhatuse 14. oktoobri 2008 otsuse alusel kõikide tulemustasude maksmise piiramine ei saanud juba tekkinud õigusi piirata ega lõpetada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 133 533 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas 14. novembril 2007 kinnitatud tulemuspalga teine makse muutus pooltevahelise töötasu kokkuleppe osaks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on selle makse kui saamata töötasu nõudeõigus ja kas kostjal oli kohustus see summa töölepingu lõpetamisel hagejale välja maksta. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 kohaselt oli töölepingu üheks kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töötasu kohta. Töötasu (palga) mõiste avas samuti poolte suhteid reguleerinud palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1, mille teise lause kohaselt koosnes palk põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lg 3 kohaselt maksis tööandja töötajale seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid ning lg 4 kohaselt oli lisatasuks summa, mida tööandaja maksis töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Pooled olid töölepingu p-s 7.4 leppinud kokku, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võis tööandja maksta töötajale lisatasu vastavalt tööandja juures kehtivatele palgakorralduse põhimõtetele. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt juhendi p-dest 1.1 ja 7.1 ei saa olla kahtlust, et juhend oli osaks kostja palgakorraldusest ja et selle alusel moodustunud tulemuspalk oli lisatasu PalS § 2 lg 4 mõttes (nõutavast tulemuslikuma töö eest). Viidatud punktide kohaselt oli tulemuspalga eesmärgiks motiveerida ehituse projektimeeskonna liikmeid realiseerima projekt edukalt ja saavutama püstitatud eesmärgid (nii projektile püstitatud võtmetulemused kui ka individuaalse arengu eesmärgid)
ning 17. novembril 2005 kinnitatud juhend rakendus projektidele, mis algasid pärast selle kinnitamist. Selline töötaja õiguste laiendamine tööandja ühepoolse otsusega oli lubatud TLS § 14 lg 1 kohaselt. Küll aga pidi tööandja juhendi kinnitamisega arvestama, et selle alusel saadaolevad rahasummad on osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust ning kui töötaja puhul on täidetud kõik tulemuspalga saamiseks kehtestatud tingimused, tekib töötajal tööandja vastu lisatasu nõudeõigus ning tööandjal vastavalt kohustus ka see osa palgast välja maksta. Iseenesest on õige tööandja seisukoht, et lisatasu maksmine on tööandja õigus, mitte kohustus, kuid kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused, siis on ka makstav lisatasu muutunud töötaja palga osaks ja tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Seega konkreetses vaidluses sai tööandja töötajale juba välja arvestatud lisatasu väljamaksmisest keelduda vaid juhendis tööandja enda kehtestatud alustel. Tööandja sidus lisaks töötajale ka ennast juhendi reeglitega ning pidi edasises tegevuses arvestama muu hulgas TLS §-ga 16, mille kohaselt on kehtetud tööandja ühepoolsete otsustega kehtestatud tingimused, mis halvendavad töötaja olukorda. Kuna tööandja kinnitas vaidlusaluse tulemuspalga ja tegi sellest ka esimese väljamakse, siis ei saa olla vaidluse all, et konkreetse projekti puhul olid täidetud juhendiga kehtestatud tulemuspalga arvestamise ja esimese makse tegemise tingimused. Vastupidiseid väiteid ei ole ka tööandja esitanud. Seega oli juhendi p 6.4.1 järgi 2007. aasta novembriks objekt üle antud ja lahendatud raamatupidamist puudutavad tulemuspalga suurust mõjutavad küsimused ning hageja projektijuhina oli piirkonna direktorile edastanud ehitusprojekti lõpparuande, peetud oli hindamisvestlus ja piirkonna- ning finantsdirektorid olid lõpparuande kinnitanud. Vaidlusaluse teise makse (10% tulemuspalgast) väljamaksmise tingimused oli tööandja kehtestanud juhendi p-s 6.4.2, mille kohaselt tehakse nimetatud väljamakse pärast ühe aasta möödumist (garantiiperioodi esimese aasta lõpus), kui on vajadusel tehtud garantiiülevaatus ning projektijuht on seetõttu tulemuspalga fondi ümber arvutanud. Juhendi lisa p 7 kohaselt esitab projektijuht enne teise osa väljamaksmist piirkonna direktorile kokkuvõtte esinenud garantiiprobleemidest, nende lahendamise seisust ja tehtud kulutustest. Muid tingimusi teise osa väljamaksmiseks juhend ei sätesta. Kostja heidab ette, et hageja projektijuhina ei esitanud kokkuvõtet garantiiprobleemidest ja seetõttu ei saadudki tulemuspalga teist osa välja maksta. Samas ei ole kostja esile toonud ühtki garantiiprobleemi, mis 2008. aasta novembriks oleks ilmnenud. Hageja esindaja selgituste kohaselt mingeid probleeme ei ilmnenud. Kolleegium leidis, et ainuüksi asjaolu, et hageja projektijuhina ei esitanud kokkuvõtet garantiiprobleemidest, ei saanud olla kostjale aluseks keelduda kogu summa ulatuses teise makse väljamaksmisest. Nimelt nähtub lisa p-st 7, et kokkuvõte oli vajalik selleks, et piirkonna direktor, kvaliteediosakond ja kinnisvara osakond saaksid analüüsida garantiiperioodil tehtud garantiitööde sisu ja anda hinnangu garantiiprobleemidele. Omakorda selle hinnangu alusel pidi piirkonna direktor tegema juhatusele ettepaneku, kas vähendada või mitte vähendada individuaalset maksmata tulemuspalka. Punktist 6.4.2 aga nähtub, et garantiiülevaatus tuli teha vajadusel. Asjas ei ole
tõendatud, et garantiiprobleeme esines ja et seetõttu oleks olnud vajadus ülevaatuse järele. Samuti ei nähtu juhendist, kes pidi andma ülevaatuse tegemise korralduse. Kostja esindaja selgituste kohaselt kirjalikult kokkuvõtte esitamist ei nõutud. Kostja peatas 1. novembrist 2008 tulemustasude väljamaksmise juhatuse otsusega, mille kinnitas nõukogu. Juhatuse otsusest peatamise põhjuseid ei nähtu. Kostja selgitas, et see toimus ettevõtte majandustulemuste halvenemise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et selline peatamise alus juba kinnitatud tulemuspalga väljamaksmise kohta aga juhendiga kooskõlas ei ole. Tulenevalt juhendi pst 6.5 said tulemuspalga vähendamise, proportsioonide muutmise või väljamaksmise peatamise aluseks olla juhud, kui projektimeeskond ei saavutanud olulisi võtmetulemusi, sealhulgas ehituskvaliteeti, või rikkus kostja ehitustegevus põhimõtteid. Kumbki alustest tõendatud ei ole. Samuti kaotab töötaja juhendi p 6.8 järgi õiguse saada tulemuspalka juhul, kui tema tööleping lõpeb enne tulemuspalga väljamaksmise päeva. Ka see alus rakenduda ei saa, sest väljamakse pidi toimuma 2008. aasta novembris, tööleping lõppes aga 5. jaanuaril 2009. Ringkonnakohus leidis oma otsuses varem, et Juhendi tingimused olid muutunud pooltevahelise töölepingu tingimusteks. Seega oli tööandja juhatuse 14. oktoobri 2008 otsus, millega sisuliselt peatati töötajale osaliselt palga maksmine teadmata tähtajaks, TLS § 16 mõttes töötaja olukorda halvendav tööandja ühepoolne otsus, mis oli nimetatud seadusesätte alusel kehtetu. Tegemist oli seadusega vastuolus oleva tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 mõttes ning tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei olnud sellisel ühepoolsel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Palgatingimusi sai PalS § 4 lg 1 kohaselt muuta ainult poolte kokkuleppel. TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvitise maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Seega on ka kokkulepe lepingu lõpetamise kohta üks osa töölepingust ja seda sõltumata sellest, kas see vormistatakse eraldi dokumendina või mitte. Seetõttu ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et töölepingu lõpetamise tingimustele ei laiene TLS § 15, mille kohaselt on kehtetud töölepingu tingimused, mis on halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust. Töölepingu lõpetamise kokkuleppest ei nähtu, millistest nõudmistest pooled loobusid. Hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kindlasti ei loobunud töötaja saamata tulemuspalga nõudest ja et ta oli selleks hetkeks teadlik maksete peatamisest, kuid ei olnud sellega nõustunud. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et hagetav väljamakse on saamata töötasu osa. Selle nõudeõigus tulenes töölepingu lõpetamise seisuga kehtinud töölepingu seaduse ja palgaseaduse sätetest. Isegi kui hageja oleks 5. jaanuaril 2009 teadlikult loobunud saamata tulemuspalga nõudest, oleks selline töölepingu lõpetamise tingimus olnud kehtetu TLS § 15 järgi, sest see oli halvem seadustes sätestatust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta maakohtu otsus jõusse.
Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendatuse nõuet. Otsuses ei ole põhjendatud, mis kaalutlustest lähtuvalt jõudis ringkonnakohus järeldusele, et tööandja ühepoolselt kinnitatud tulemuspalga maksmise juhend on muutunud töölepingu osaks. Tööandja kinnitatud ühepoolsed otsused lisatasu maksmise või mittemaksmise kohta ei saa muutuda töölepingu osaks ega töölepingu tingimusteks. Töölepingu tingimuseks saaks nimetatud kord muutuda üksnes olukorras, kui tööandja seda otseselt on soovinud või kui sellele on tööandja otse viidanud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik tööandja ühepoolseid otsuseid lugeda töölepingu tingimusteks. Selle dokumendiga saab tööandja töötajat ühekordselt tunnustada, kuid selline ühekordne tunnustamine ei muuda juhendit veel töölepingu tingimuseks. Kostja arvates ei näita esimese osamakse tegemine veel seda, et täidetud oleksid olnud teise osamakse tingimused. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt ta leidis, et lisatasu maksmise tingimused on täidetud. Kostja selgitab, et teine osamakse on tulemuspalga juhendi alusel seatud sõltuvusse mitmetest tingimustest, muu hulgas sellest, et juhatus peab väljamakse kinnitama ning ka piirkonna direktor peab ettepaneku tegema. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks garantiiprobleemidest kokkuvõtte esitamine ei ole tulemustasu maksmise aluseks. Kostja leiab, et see dokument oli vajalik tingimus tulemustasu väljamaksmiseks. Kuivõrd on ilmne, et tööandja kinnitatud tulemuspalga maksmise juhend ei olnud muutunud ega saanudki muutuda töölepingu osaks ega töölepingu tingimuseks, ei ole praeguses vaidluses tähtsust, mis alustel peatas tööandja ühepoolselt lisatasude maksmise. Kostja ei pidanud hagejale tulemustasu maksma, kuna tulemustasu tingimused olid täitmata. Ringkonnakohus on valesti leidnud, et TLS § 15 nõue on kohaldatav töölepingu lõpetamise juhtudel. Töölepingu lõpetamise jaoks olid töölepingu seaduses eraldi ettenähtud reeglid ning nende reeglitega oli välistatud TLS § 15 kohaldamine. Töölepingu lõpetamine ei ole töölepingu tingimus. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt, kui töötaja teadvalt loobus lisatasu saamise nõudest, siis on niisugune kinnitus tühine. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on töötaja selline avaldus halvem seaduses ette nähtud nõuetest ja seega seadusega vastuolus. Kui töötaja on sellise kinnituse tööandjale andnud, saab ta selle tühistamist nõuda üksnes tsiviilseadustiku üldosa seaduses ettenähtud korras, kas eksimuse või pettuse tõttu.
7.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja on seisukohal, et enamik kassatsioonkaebuses esitatud etteheiteid on seotud sellega, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud asjaolusid ning eksinud tõendite hindamisel. Selliste väidete kontrollimine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Ringkonnakohtu otsus on motiveeritud osas, milles leitakse, et tööandja ühepoolselt kinnitatud tulemuspalga juhend on muutunud töölepingu osaks. Hageja nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et tulenevalt juhendi p-dest 1.1 ja 7.1 ei saa olla kahtlust, et juhend oli osaks kostja palgakorraldusest ja et selle alusel moodustunud tulemuspalk on töötasu PalS § 2 lg 4 mõttes. Juhendi p 4.5 kohaselt tekib projektimeeskonna liikmetel õigus saada tulemuspalka juhul, kui projektile püstitatud võtmetulemused on saavutatud. TLS § 14 lg 1 andis tööandjale õiguse laiendada töötaja õigusi kollektiiv- ja töölepinguga, samuti
tööandja ühepoolse otsusega. Tööandja pidi tulemuspalga juhendi andmisel arvestama, et selle alusel saadaolevad rahasummad on osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust ja kui tulemuspalga saamiseks kehtestatud tingimused on täidetud, tekib töötajal tööandja vastu lisatasu nõudeõigus ning tööandjal kohustus see osa palgast välja maksta. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt, kui töötaja teadvalt loobus lisatasu saamise nõudest, ei ole niisugune kinnitus tühine. Ringkonnakohus leidis õigesti, et saamata töötasu nõue tulenes töölepingu seadusest ja palgaseadusest. Kui hageja oleks 5. jaanuaril 2009 teadlikult loobunud saamata tulemuspalga nõudest, oleks selline töölepingu lõpetamise tingimus olnud kehtetu tulenevalt TLS §-st 15, sest selline loobumine oli töötajale halvem tingimus seadusest sätestatust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tööandja kinnitatud tulemustasu maksmise juhend on palgakorralduse osa, kas hageja on täitnud lisatasu saamise tingimused ning kas töölepingu lõpetamisel sõlmitud kokkulepe selle kohta, et pooltel ei ole teineteise vastu pretensioone, on töölepingu tingimuseks.
9.Esmalt käsitleb kolleegium seda, kas tööandja kinnitatud tulemustasu maksmise juhend on tööandja juures kehtiva palgakorralduse osa. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et tal on õigus tulemustasu juhendi alusel saada seda osa tulemustasust, mille tööandja jättis välja maksmata. Kostja seevastu leiab, et tulemuspalga maksmise juhend ei ole muutunud palgakorralduse osaks ja seetõttu ei olnud kostjal kohustust hagejale välja maksta teist osa tulemustasust. Ringkonnakohus nõustus hagejaga ja leidis, et tulenevalt juhendi p-dest 1.1 ja 7.1 ei saa olla kahtlust, et juhend oli osaks kostja palgakorraldusest ja et selle alusel moodustunud tulemuspalk on lisatasu enne 1. juulit 2009 kehtinud PalS § 2 lg 4 mõttes. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et eelmainitud juhend on kostja juures kehtiva palgakorralduse osa. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et juhendi p-de 1.1 ja 7.1 eesmärgiks oli motiveerida ehituse projektimeeskonna liikmeid projekti edukalt lõpule viima ja saavutama püstitatud eesmärgid. Kuna kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu põhjendusi, ei pea kolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata (TsMS § 689 lg 5).
10.Kolleegium ei soostu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et tööandja ühepoolselt kinnitatud tulemuspalga maksmise juhend on muutunud töölepingu osaks. TsMS § 654 lg 4 järgi märgib ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Praegusel juhul on ringkonnakohus poolte esitatud argumentidele ja tsiviiltoimikus olevatele tõenditele tuginedes leidnud, et nimetatud juhend, mis kehtestab tulemuspalga eesmärgi, üldpõhimõtted, saamise tingimused ja alused ning väljamaksmise ja selle
piirangud, on osa kostja juures kehtivast palgakorraldusest. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendatuse nõuet rikkunud.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled ka 5. jaanuaril 2009 töölepingu lõpetamisel antud kinnituse üle, mille kohaselt ei ole pooltel üksteise suhtes pretensioone nüüd ega tulevikus. Esmalt on vaja selgitada, kas nimetatud kinnitus on töölepingu osa, nagu on leidnud ringkonnakohus. Ringkonnakohus asus seisukohale, et nimetatud kokkulepe on töölepingu osa ja seda sõltumata sellest, kas see vormistatakse eraldi dokumendina või mitte. Selline ringkonnakohtu järeldus on ekslik ja kolleegium nõustub kostjaga selles, et töölepingu lõpetamisele ei laiene varasema TLS § 15. Töölepingu lõpetamise jaoks on töölepingu seaduses sätestatud eraldi reeglid ja nende reeglitega on välistatud TLS § 15 kohaldamine. TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Töölepingu lõpetamine ei ole töölepingu tingimus. Ainuüksi see, et töölepingu lõpetamise kanne tuleb teha töölepingusse, ei muuda seda kannet töölepingu tingimuseks. Töölepingu tingimused olid sätestatud TLS §-s 26. Seega on vale ringkonnakohtu seisukoht, et töölepingu lõpetamine on töölepingu osa ja sellele laieneb varasema TLS § 15, mille kohaselt töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud.
12.Samas leiab kolleegium, et kuigi poolte kinnitus, et neil ei ole teineteise suhtes pretensioone, on lubatud, ei ole siiski kohtud hinnanud, milliste pretensioonide puudumist on pooled siinkohal silmas pidanud. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et töölepingu lõpetamise kokkuleppest ei nähtu, millistest konkreetsetest nõudmistest pooled loobusid. Edasi märkis ringkonnakohus, et hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kindlasti ei loobunud ta saamata tulemuspalga nõudest. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millised on kostja selgitused poolte kokkuleppe kohta. Kostja on vastuses hagile (tlk 51) tuginenud muu hulgas ka sellele, et hageja on kostjale tekitanud kahju, sest kasutas kostja autot töövälisel ajal ja põhjustas sellega avarii. Kostja on esile toonud, et kahju suuruseks on 97 043 krooni. Vastusest hagile nähtub veel kostja väide, et kostja esindaja allkirjastas kokkuleppe kindlas teadmises, et ta ei asu sisse nõudma hageja tekitatud kahju. Samale seisukohale on kostja jäänud ka ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu istungil (tlk 111) selgitas kostja, et töölepingu lõpetamisel pidas tööandja silmas pretensioonide all olukorda, kus töötaja oli teinud autoavarii, millega tekitati kahju. Ringkonnakohus ei ole kostja sellesisulisele vastuväitele vastanud ning on seetõttu rikkunud TsMS § 654 lg-t 5. Selle sätte järgi, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Kolleegium ei saa ise seda rikkumist kõrvaldada ja saadab asja ringkonnakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei ole omi seisukohti piisavalt argumenteerinud ega hinnanud kõiki asjas olulise tähtsusega asjaolusid.
13.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas pooled sõlmisid töölepingu lõpetamisel kompromissilepingu. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Kostja on esitanud maakohtule oma teesid (tlk 70), milles märgib, et sisuliselt sõlmiti 5. jaanuaril 2009 kokkulepe, millega kinnitati, et võlasuhe on käsitatav nõudest loobumisena. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p-d 16-17).
14.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama ja põhjendama, kas ja missugustest nõuetest loobumises VÕS § 207 lg 1 järgi või missuguste nõuete puudumises VÕS § 207 lg 2 järgi hageja ja kostja kokku leppisid. Kolleegium märgib, et nõuetest loobumises või nõuete puudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata. Poolte esitatud sellekohaseid väiteid peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama.
15.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.