Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Kairit Vene ja Vahur Vene hagi Elle Vene vastu ühisomandi lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kairit Vene ja Vahur Vene kassatsioonkaebus Elle Vene vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kairit ja Vahur Vene kassatsioonkaebuse hind 23 290 eurot Elle Vene vastukassatsioonkaebuse hind 30 290 eurot 1 sent
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Kairit Vene ja Vahur Vene, hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Eerik Entsik ja Liisi Kents Kostja Elle Vene, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi
Asja läbivaatamise kuupäev
1. märts 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. novembri 2019. a ja Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2020. a otsused tsiviilasjas nr 2-18-18277 ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
Rahuldada Kairit Vene ja Vahur Vene kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Rahuldada Elle Vene vastukassatsioonkaebus osaliselt.
4.Tagastada Kairit Vene ja Vahur Vene kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
5.Tagastada Elle Vene vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kairit Vene (hageja I) ja Vahur Vene (hageja II) esitasid 3. detsembril 2018 Elle Vene (kostja) vastu pärandvara jagamise hagi. Hagiavalduse kohaselt suri 31. märtsil 2012 Jüri Vene (pärandaja), olles enne surma, 2. märtsil 2011 teinud notariaalselt tõestatud testamendiga järgmised korraldused:
2-18-18277 "*Mina pärandan minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluvad korteriomandi asukohaga X Tartu, korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr xxx, garaažiboksi nr 17 GÜ`s „Tähtvere“, registrikood 80072410, sõiduki DACIA LOGAN, VIN kood UU1LSDAEH35415557, ja 1⁄2 mõttelise osa Swedbanki kontol olevast rahasummast abikaasale ELLE VENELE, isikukood xxx. *Mina pärandan minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluva kinnistu katastritunnusega 9452-0030053, pindalaga 18,5 ha, katastritunnusega 9452-003-0054, pindalaga 4,8 ha, asukohaga Veccelmini, Ergeme vallas Valka rajoonis Läti Vabariigis ja kinnistu asukohaga Tartumaa, Nõo vald, Vissi küla, Ripsi, kinnistusregistri registriosa nr 887704 ja 1⁄2 mõttelist osa Swedbanki kontol olevast rahasummast võrdsetes mõttelistes osades pojatütrele KAIRIT VENELE, isikukood xxx, ja pojapojale VAHUR VENELE, isikukood xxx." Pärandaja pärimismenetlus algatati kostja avalduse alusel 9. aprillil 2012. Hagejate ja kostja vahel kinnitati Tartu Maakohtu 17. augusti 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-14868 kompromiss, mille p-s 8 leppisid pooled kokku, et pärast kompromissi sõlmimist kohustuvad nad tegema kõik võimaliku, et notar väljastaks võimalikult kiiresti pärandaja pärimistunnistuse vastavalt pärandaja testamendile. Kostja kohustus kompromissi p 8 järgi tasuma hagejatele (kui kaaspärijatele) testamendis ettenähtud summad (s.o 1⁄2 arvelduskontol olevast rahast) hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul pärimistunnistuse tõestamisest arvates. Kompromissi p-s 10 lepiti kokku, et kompromissist tulenevate mistahes rahaliste kohustuste täitmisega hilinemisel tuleb maksta tasumata summalt viivist 0,2% päevas. Notar tõestas pärandaja pärimismenetluses 14. juulil 2017 pärimistunnistuse, mille kohaselt on pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud notariaalselt tõestatud testamendi alusel pärijad hagejad ja kostja. Pärimistunnistus tõestati, kuid kostja testamendist ega tsiviilasjas nr 2-15-14868 sõlmitud kompromissist tulenevaid kohustusi ei täitnud. Jagamata on kinnistusraamatu registriosasse nr 887704 kantud kinnistu (Ripsi kinnistu), mille omanik on kinnistusraamatu järgi seni pärandaja, ning pärandaja surma aja seisuga pärandaja ja kostja pangakontodel olnud raha. Pärandvara jagamiseks palusid hagejad kohustada kostjat tegema tahteavaldus, millega kustutatakse Ripsi kinnistu teisest jaost omanikuna pärandaja ning kantakse kumbki hageja sisse 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna. Hagejad palusid märkida kohtulahendis, et kostja tahteavaldusi asendab jõustunud kohtuotsus. Lisaks palusid hagejad jagada pärandaja surma aja seisuga pärandaja ja kostja Swedbank AS pangakontodel olnud raha selle jätmisega kostjale, kohustades kostjat tasuma hagejatele kui kaaspärijatele kummalegi 6786 eurot 14 senti ja viivised. Pärandaja ja kostja pangakontodel olnud raha oli nende kui abikaasade ühisvara. Pärandaja arvelduskonto saldo 31. märtsi 2012 ehk tema surma aja seisuga oli 150 Kanada dollarit, 1168 eurot 9 senti ja 1 USA dollar 8 senti, lisaks oli hoiukontol 3577 eurot 46 senti. Kostja nimel olevate kontode saldo 31. märtsi 2012 seisuga oli 49 428 eurot 23 senti. Kokku oli pärandaja surma hetkel erinevatel kostja ja pärandaja nimel olevatel kontodel 54 288 eurot 67 senti. Kostjal on kohustus maksta hagejatele viivist tsiviilasjas nr 2-15-14868 kinnitatud kompromissi p 10 alusel alates 28. juulist 2017, mil möödus 14 päeva pärimistunnistuse tõestamisest. Hagiavalduse esitamise ajal 3. detsembril 2018 oli kostja viivitus 493 päeva. Kummalgi hagejal on õigus nõuda sissenõutavaks muutunud viivisena kostjalt 6691 eurot 13 senti. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et pärandvara jagati tervikuna tsiviilasjas nr 2-15-14868 sõlmitud kompromissiga. Kostja on kõik kompromissi punktid täitnud. Kostja ei saa iseseisvalt kompromissi p 8 täita, sest pärandaja pangakonto käsutamiseks peavad kõik pärijad panka minema. Hagejate kohtusse pöördumine kostja pangakontol oleva raha jagamiseks on 2(13)
2-18-18277 põhjendamatu, sest nõue oli hõlmatud kompromissiga, poolte vahel on juba kehtiv kohtulahend, mis välistab kohtusse pöördumise. Ripsi kinnistu omanikukande muutmise nõue on samuti alusetu, sest hagejad peavad tegema tahteavalduse ja pöörduma selleks notari juurde. Kostjal ei ole õigust kinnistusraamatu kandeid teha või muuta. Kuivõrd põhinõue on alusetu, ei tule rahuldada ka viivisenõuet.
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. novembri 2019. a otsusega hagi osaliselt, kohustas kostjat hagi õigeksvõtu alusel tegema kinnistamisavalduse, millega kustutatakse Ripsi kinnistu omanikukanne ning kantakse kumbki hageja sisse 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna, märkides, et kostja tahteavaldust asendab jõustunud kohtuotsus. Maakohus lõpetas hagi õigeksvõtu alusel otsuse resolutsiooni kohaselt ka pärandaja surma ajal tema pangakontol oleva raha kaasomandi, jättes pool rahast kostjale ning kummalegi hagejale veerandi, märkides, et kostja tahteavaldust pärandaja nimel avatud pangakontol oleva raha kaasomandi lõpetamiseks asendab jõustunud kohtuotsus ning et pärandaja pangakonto suletakse pärast kogu raha kandmist õigustatud isikute pangakontodele. Maakohus lõpetas otsuse resolutsiooni kohaselt ka kostja nimel avatud pangakontode kaasomandi, jättes pärandaja surma seisuga kontodel olnud 49 428 eurot 23 senti kostjale, mõistes kostjalt kummagi hageja kasuks välja 6786 eurot 14 senti ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni summa täieliku tasumiseni. Maakohus jättis kostja menetluskulud ja hagejate õigusabikulud nende endi kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 ja § 167 lg 6 alusel. Hagejate riigilõiv jäi 600 euro ulatuses nende endi kanda, ülejäänu katteks mõistis maakohus kostjalt kummagi hageja kasuks välja 200 eurot ning seadusjärgse viivise sellelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni. Maakohus leidis, et Ripsi kinnistu omanikukande parandamise ja pärandaja surma ajal tema pangakontol olnud raha jagamise osas saab hagi rahuldada kohese õigeksvõtu alusel. Kuigi kostja ei vaielnud Ripsi kinnistu omanikukande muutmise osas hagile vastu, on vajalik hagi Ripsi kinnistu omanikukande muutmiseks tahteavalduse tegemiseks rahuldada, sest nii saab vältida vajadust, et kostja peaks minema teist korda kande muutmiseks notaribüroosse. Maakohus märkis, et kostja esindaja broneeris notaribüroos vastuvõtuaja 29. maiks 2019, pooled ilmusid ka kohale, kuid tehingut ei tehtud, sest hagejad soovisid lisaks jagada ka pärandvara hulka kuuluva raha ning kostja ei olnud sellega nõus. Pärandaja surma ajal tema pangakontodel olnud raha jagas maakohus selliselt, et pool sellest jäi kostjale kui üleelanud abikaasale ning veerand kummalegi hagejale pärijatena. Kostja ilmus pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseks 29. mail 2019 Swedbanki, kuid hagejad ei ilmunud. Maakohus tõi välja, et õigusrahu huvides märgib ta, et jõustunud kohtuotsus asendab kostja tahteavaldust, et sõlmida pärandaja pangakontol oleva raha kaasomandi lõpetamise kokkulepe. Rahuldamata jääb aga pärandaja pangakontol oleva raha jagamisega seotud hagejate viivisenõue, sest kostja ei saa pärandaja pangakontol olevat raha pärimisseaduse (PärS) § 148 lg 1 kohasel iseseisvalt käsutada, hagejad ei ole aga enne kohtuasja ega menetluse ajal võtnud kostja pakutud täitmist vastu. Maakohus leidis, et pärandaja 2. märtsi 2011 korraldust, millega pärandaja jättis 1⁄2 mõttelist osa Swedbanki kontol olevast rahast võrdsetes mõttelistes osades hagejatele, ei saa tõlgendada selliselt, et pärandaja korraldus Swedbanki kontol oleva raha kohta hõlmas ka kostja nimel avatud pangakontodel olevat raha. Kostja nimel avatud pangakontol olev raha kuulus pärandaja eluajal kostja ja pärandaja ühisvara hulka, kuid pärandaja kostja nimel avatud pangakontol oleva raha kohta testamendis korraldusi ei teinud. Kuna pärandaja testamendis tehtud korraldused ei hõlmanud kostja nimel avatud pangakontol olevat raha, läheb see jagamisele seadusjärgse pärimise reeglite alusel PärS § 10 lg 2 järgi, mis sätestab, et kui pärandaja testament või pärimisleping käib ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi. Hagejad ja kostja pärivad igaüks 1⁄3 PärS § 13 lg 5 ja § 16 lg 1 p 1 alusel. 3(13)
2-18-18277 Pärandaja surma ajal oli kostja pangakontol 49 428 eurot 23 senti. Üleelanud abikaasana kuulub kostjale perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 järgi pool rahast, 24 714 eurot ja 12 senti jagatakse poolte kui seadusjärgsete pärijate vahel. Kummalgi hagejal on õigus saada seadusjärgse pärijana kostja pangakontol olevast rahast 8238 eurot 4 senti. Kuna hagis nõudsid hagejad 6786 eurot 14 senti ning kohus ei või TsMS § 439 kohaselt ületada nõude piire, tuleb kummagi hageja kasuks kostjalt välja mõista 6786 eurot 14 senti ning seadusjärge viivis alates 3. detsembrist 2018 kuni nõude täieliku täitmiseni. Põhjendamatu on kostja väide, et hagi rahuldamine on välistatud, sest pooled sõlmisid tsiviilasjas nr 2-15-14868 kompromissi, millega nad jagasid kogu pärandvara ning mille p-s 9 on märgitud, et pooled on kokku leppinud, et peale kompromissi täitmist puuduvad pooltel mistahes täiendavad otsesed või kaudsed rahalised või mitterahalised nõuded või pretensioonid teise poole vastu, sh mistahes täiendavad kompromissis nimetamata nõuded või pretensioonid Jüri Vene, Silvi Vene, Jaak Vene või Kaimo Vene järelt pärimise osas. Kostja ei tõendanud, et kostja nimel avatud pangakontodel oleva pärandvara hulka kuuluva raha jagamata jätmine oli kompromissi esemeks.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, sest kostja ei võtnud hagi õigeks ega ole hagis etteheidetud kohustusi rikkunud. Menetluskulud palus kostja jätta hagejate kanda. Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palusid hagejad jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 24. septembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7, milles maakohus rahuldas hagejate nõude jagada pärandvarana kostja pangakontodel olev raha ning tühistas sellest lähtudes ka menetluskulude jaotuse. Hagejate apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata hagejate nõude jagada pärandvarana kostja pangakontodel olev raha, jättis resolutsiooni p-dest 1, 3 ja 5 välja viited hagi õigeksvõtule, täpsustas põhjendusi ning jättis poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda. Hagejate apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jäid võrdselt hagejate kanda, kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja taotluse määrata kindlaks hagejate apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud ning mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks välja 588 eurot ning viivise sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohus vabastas kostja tema apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva 700 euro suuruse riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Kostja protokolli parandamise taotlus jäi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud testamendis sisalduvad korraldused ei hõlmanud kostja nimel avatud pangakontodel olevat raha. Ringkonnakohus leidis aga, et maakohus eksis TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 ning § 436 lg-tes 2, 4 ja 7 sätestatu vastu, kui leidis, et pärandaja surma ajal kostja pangakontodel olev raha on jagamata pärandvara. Nii hagiavalduses kui ka selle täpsustuses palusid hagejad jagada pärandvara vastavalt testamendile. Kuna kumbki pool ei 4(13)
2-18-18277 tuginenud sellele, et pärandajal oleks pärandvara, mida oleks vaja lisaks jagada, ei olnud maakohtul alust hinnata, kas pärandaja surma ajal kostja pangakontodel olnud raha on võimalik jagada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. Vastusena hagejate apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et põhinõue ja viivisenõue on teineteisest eraldiseisvad nõuded (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 55). Kuna kumbki hageja palus kostjalt välja mõista 6786 eurot 14 senti, ei saanud maakohus TsMS § 5 lg-t 1 ja § 439 arvestades mõista põhinõude katteks välja seda ületavat summat. Maakohus kohustas kostjat esitama hagi õigeksvõtul põhineva kinnistamisavalduse, millega kustutatakse senine kanne Ripsi kinnistu omaniku kohta ning kantakse kinnisasja kaasomanikena kinnistusraamatusse hagejad. Viited hagi õigeksvõtule tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioonist ja põhjendustest välja, sest asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagi TsMS § 440 lg 1 mõttes õigeks võtnud. Samas tuleb hagi selles osas siiski rahuldada ja kostja tahteavaldused asendada õigusrahu huvides. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada. Kostjal on pärandaja testamendi alusel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 mõttes kohustus teha tahteavaldused Ripsi kinnistu omanikukande muutmiseks ja pärandaja nimel avatud arvelduskonto ühisomandi lõpetamiseks. Selle üle pooled sisuliselt ka ei vaidle. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vastavad tahteavaldused teinud. Muus osas järgis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korranud. Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele lisas ringkonnakohus, et pooled vaidlevad asjas eelkõige selle üle, kas pärandaja surma ajal kostja nimel avatud pangakontodel olnud raha on testamendiga hõlmatud ning kas tsiviilasjas nr 2-15-14868 kinnitatud kompromissist lähtuvalt on kostja kontodel oleva raha jagamine pärandvarana välistatud. Maakohus leidis õigesti, et pärandaja tegi testamendis korralduse, millega jättis kostja enda kontol oleva raha osas pärijate hulgast välja. Testamenti ei saa tõlgendada selliselt, et pärandaja soovis vaikimisi laiendada oma tahteavalduse ka kostja pangakontodele. Kui pärandaja oleks soovinud välistada kostja (kui abikaasa) pärijate ringist ka kostja enda nimel avatud pangakontodel oleva ühisvara osas, pidanuks selline tahe testamendist selgelt nähtuma. PärS § 28 järgi lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. Testamendi tõlgendamisel ei tule lähtuda objektiivse kolmanda isiku vaatepunktist, vaid välja tuleb selgitada testaatori subjektiivne tahe. Testaatori tegelik tahe tuleb välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2978/58, p-d 14 ja 18). Pärandaja viitas testamendis selgelt ühel pangakontol olevale rahale. Korralduse sõnastusest võib järeldada, et pärandaja ega ka testamendi tõestanud notar ei arvestanud korralduse formuleerimisel asjaoluga, et kostja arvelduskontol asuv raha kuulub pärandaja ja kostja ühisvara hulka. Seda möönavad ka hagejad enda apellatsioonkaebuse p-s 2.2. Kohtu ette toodud asjaoludest lähtudes ei ole kindel seegi, kas pärandaja kostja pangakontode olemasolu testamendi tegemisel notarile avaldas. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul alus arvata, et pärandaja pidas vaidlusaluses korralduses silmas ka kostja pangakontodel olevat raha. Kuna kostja pangakontodel olev raha ei olnud testamendiga hõlmatud ning hagejad taotlesid üksnes testamendiga hõlmatud pärandvara jagamist, ei ole vaja hinnata, kas ja millises ulatuses kuulus kostja pangakontodel pärandaja surma ajal olnud raha pärandvara hulka. Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-15-14868 jõustunud kohtulahendiga kinnitatud kompromissi p 9 välistab pärandvara täiendava jagamise käesolevas 5(13)
2-18-18277 tsiviilasjas. Ringkonnakohus märkis, et pärijad ei saakski sõlmida kehtivalt kokkulepet, mille kohaselt pärandit või osa sellest ei jagataks, lisades, et isegi kui pooled oleksid saanud leppida kompromissis kokku, et kostja pangakontol olevat pärandvara hulka kuuluvat raha ei jagata, oleks kostja pidanud tõendama, et selline kokkulepe oli kompromissi p 9 esemeks. Kompromissileping hõlmab eelduslikult üksnes neid vaieldavaid või ebaselgeid küsimusi, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p-d 16–17; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Keskne küsimus on, kuidas tõlgendada pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud testamendis sisalduvat korraldust, mille järgi soovis pärandaja jätta 1⁄2 mõttelise osa Swedbanki pangakontol olevast rahasummast võrdsetes mõttelistes osades hagejatele. Kohtud tõlgendasid testamenti ekslikult, leides, et pärandaja mõtles testamendis „Swedbanki kontol oleva raha“ all üksnes enda nimel, mitte aga kostja nimel avatud pangakontodel olevat raha. Pärandaja ega notar ei arvestanud testamenti tehes, et abikaasade pangakontodel olev raha kuulub nende ühisvara hulka. Seetõttu tuleb eeldada, et pärandaja tahe oli teha korraldusi endale kuuluva raha kohta tervikuna, olgu see tema enda või kostja pangakontol. See, kas pärimine toimub seadus- või testamendijärgse pärimise reeglite kohaselt, ei ole mitte faktiline asjaolu, vaid õiguse kohaldamise küsimus. Maakohus ei korraldanud nõuetekohast eelmenetlust ja jättis täitmata selgitamiskohustuse, mis tõi kaasa üllatusliku otsuse, kui leidis, et hagejad saavad pärida kostja pangakontol olevast rahast seadusjärgsete pärijatena 1⁄3. Ringkonnakohus ei saanud jätta hagi rahuldamata pärimise aluses eksimise tõttu, mööndes ise, et seadusjärgsete pärijatena saaksid hagejad veel rohkem raha. Hagejad vaidlevad kostja vastukassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5 osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi ja kohustas kostjat andma tahteavaldus, et kustutada Ripsi kinnistu teisest jaost omanikuna pärandaja ning kanda kumbki hageja sisse 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna. Hagi rahuldamine selles osas on põhjendamatu, sest Ripsi kinnistu omanikukanne on seni muutmata hagejate endi tõttu, nad ei olnud nõus tahteavaldusi andma. Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 4 järgi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumisse. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • pärandaja suri 31. märtsil 2012; • pärandaja oli 2. märtsil 2011 teinud notariaalselt tõestatud testamendiga korraldused, millega ta pärandas kostjale korteriomandi, garaažiboksi, sõiduki ja 1⁄2 mõttelise osa Swedbanki kontol 6(13)
2-18-18277
•
• •
olevast rahast ning hagejatele võrdsetes mõttelistes osades Lätis asuva kinnistu, Ripsi kinnistu ja 1⁄2 mõttelist osa Swedbanki kontol olevast rahast; pooled sõlmisid 17. augustil 2016 tsiviilasjas nr 2-15-14686 kompromissi, milles leppisid muu hulgas kokku, et kohustuvad pärast kompromissi sõlmimist tegema kõik võimaliku, et notar väljastaks võimalikult kiiresti pärandaja pärimistunnistuse vastavalt pärandaja testamendile. Kompromissi p 8 järgi kohustus kostja tasuma hagejatele kui pärijatele testamendis ettenähtud summad (s.o 1⁄2 arvelduskontol olevast rahast) hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul arvates pärimistunnistuse tõestamisest. Kompromissi p-s 10 lepiti kokku, et kompromissist tulenevate mistahes rahaliste kohustuste täitmisega hilinemisel tuleb maksta tasumata summalt viivist 0,2% päevas; notar tõestas pärandaja pärimismenetluses 14. juulil 2017 pärimistunnistuse, mille kohaselt on pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud notariaalselt tõestatud testamendi alusel pärijad hagejad ja kostja; kostja on pärandaja üleelanud abikaasa, kellega pärandaja oli abielus kuni surmani, ning nende varalistele suhetele kohaldusid varaühisuse varasuhte sätted.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes peamiselt selle üle, kuidas tõlgendada pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud testamendis sisalduvat korraldust, millega pärandaja pärandas 1⁄2 mõttelist osa Swedbanki kontol olevast rahast võrdsetes mõttelistes osades hagejatele. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas kohtud asendasid põhjendatult kostja tahteavalduse, et kustutada kinnistusraamatust Ripsi kinnistu omanikuna pärandaja ning kanda kumbki hageja sisse 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna. Kolleegium hindab esmalt poolte vahel varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissi ja kostja vastukassatsioonkaebuse väiteid ning toob välja üldised selgitused pärimise aluse ja pärijate pärandiosade suuruse väljaselgitamise kohta (I). Seejärel käsitleb kolleegium käesoleva asja võimalikke lahendusi puudutavaid olulisi küsimusi ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
12.Praeguse asja lahendamist ei välista see, et pooled sõlmisid kohtute tuvastatud asjaoludel tsiviilasjas nr 2-15-14686 kompromissi, mille p 8 järgi pidi kostja tasuma hagejatele kui pärijatele testamendis ettenähtud summad (s.o 1⁄2 arvelduskontol olevast rahast). Hagejad on ka praeguses asjas esitanud nõude jagada pärandvarana arvelduskontol olev raha vastavalt testamendile, kuid tegemist ei ole hagiga samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Pooled vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas kohustus tasuda 1⁄2 arvelduskontol olevast rahast tähendab kohustust tasuda pool pärandaja kontol olevast rahast või kohustust tasuda pool nii pärandaja kui ka kostja nimel avatud kontol olevast rahast. Hagejate nõue on lubatav, sest pooled leppisid kompromissis kokku selles, et kostja tasub hagejatele testamendis ettenähtud summad, kuid kompromissis ei täpsustatud seda, millest testamendis ettenähtud summad koosnevad. Viimane sõltub testamendi tõlgendamisest.
13.Vastusena kostja vastukassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Nõustuda võib väitega, et olukorras, mil kostja on nõus andma Ripsi kinnistu omanikukande muutmiseks ja kinnistu hagejate kaasomandisse üleminekuks vajalikud tahteavaldused, ei ole tarvilik esitada kohtusse hagi, et kohustada kostjat neid tahteavaldusi TsÜS § 68 lg 5 alusel andma. Samas ei välista hagi rahuldamist kostja väide, et ta on nõus tahteavaldusi andma. Kui kostja oli tahteavalduste andmisega nõus, oli tal võimalus hagi selles osas õigeks võtta. Maakohus tegi õigeksvõtul põhineva otsuse, kuid ringkonnakohus jättis viited õigeksvõtule välja põhjusel, et kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja märkis apellatsioonkaebuses, et ta ei ole hagi õigeks võtnud. 7(13)
2-18-18277 Hagi rahuldamine ei ole välistatud, sest seni ei kajastu Ripsi kinnistu kaasomanikena hagejad ning pooled ei ole kohtuväliselt jõudnud Ripsi kinnistu omandi üleandmises kokkuleppele. Kostja õigusi ei kahjustata, kui teda kohustatakse õigustatult andma Ripsi kinnistu omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused, mille andmisega ta sisuliselt ka nõus on. Kohtuotsus lihtsustab asjaajamist ja võimaldab vältida pooltevahelisi edasisi vaidlusi. Sealjuures ei välista kohtulahend kostja võimalust anda ise Ripsi kinnistu omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused.
14.Kolleegium leiab, et maakohus ei täitnud kohaselt eelmenetluse ülesandeid TsMS § 392 lg 1 p-de 1–3 mõttes, kui jättis välja selgitamata, kes on pärandaja pärijad ja millisel õiguslikul alusel. Ringkonnakohus jättis maakohtu menetlusnormi olulised rikkumised kõrvaldamata. Kuna hagi ese ja alus on senimaani ebaselged ning kohtute tõlgendused materiaalõiguse kohta on ekslikud, tuleb asi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumisse. Kolleegium selgitab, et selleks, et hinnata kellel ja millises ulatuses on õigus pärandaja surma ajal kostja pangakontol olevale rahale, tuleb lahendada pärandaja pärimisasi. Selle jaoks tuleb hinnata, milline on pärimise alus, kes on pärandaja pärijad ning kui suured on nende pärandiosad.
15.Poolte väidete ja kohtute tuvastatud asjaolude järgi käsitavad pooled end pärandaja pärijatena. Ebaselge on aga seejuures, milline on pärimise alus. Pooled ei ole selle kohta selgeid väiteid esitanud ning kohtuotsustes ei ole selle kohta hinnangut antud.
15.1.Maakohus leidis, et kostja pangakontol oleva raha suhtes on pooled PärS § 10 lg 2 järgi seadusjärgsed pärijad. Ringkonnakohus leidis, et kuna testamendis sisalduvad korraldused ei hõlmanud kostja pangakontol olevat raha ja hagejate nõue oli jagada pärandvara testamendi järgi, ei ole alust hinnata, kas kostja pangakontol olevat raha saaks jagada seadusjärgse pärandina. Kolleegium märgib, et sõltumata sellest, kuidas tõlgendada pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud testamendis sisalduvaid korraldusi, ei ole kohtute seisukohad õiguslikult võimalikud.
15.2.Pärand on terviklik varakogum, mis läheb pärijatele PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 järgi üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes. Kui pärijaid on mitu, kuulub pärandvara PärS § 147 kohaselt kaaspärijatele ühiselt. Kaaspärijad on pärandaja üldõigusjärglased. Neile ei kuulu mitte mõtteline osa üksikutest pärandvarahulgas olevatest esemetest, vaid pärandvara kui tervik. Kuna pärandvara on üks tervik, ei ole õiguslikult võimalik kohtute lähenemine jagada pärandvara seadusjärgseks ja testamendijärgseks pärandiks. Samamoodi on pärijad ühtmoodi pärandaja üldõigusjärglased, sõltumata sellest, kas nende pärandiosade suurus on välja selgitatud pärimislepingus või testamendis sisalduvate korralduste või seadusjärgse pärimise reeglite alusel.
15.3.Kolleegium selgitab, et pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast.
15.4.Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele 8(13)
2-18-18277 üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712/24, p 15).
15.5.Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused.
16.Kolleegium selgitab, et selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. Pärimise aluseks on PärS § 9 lg 1 kohaselt seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus.
16.1.Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28–38.
16.2.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2978/58, p 19). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
16.3.Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. PärS § 9 lg 2 kohaselt eelistatakse pärimisõigust pärimislepingu järgi pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi. Nii tuleb esmalt kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt.
16.4.Pärimise aluste hierarhia põhimõttest tuleneb, et kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu.
16.5.Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. See hõlmab erinevaid olukordi. Näiteks tuleks pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt juhul, kui pärandaja on teinud testamendi, kuid selles sisalduvad vaid muud korraldused – annak, sihtkäsund, sihtmäärang või testamenditäitja määramine. Pärijad selgitatakse välja seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt ka siis, kui pärimislepingus või testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel ei ole toimet, näiteks seetõttu, et viimse tahte kohane pärija on surnud enne pärandajat, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu.
16.6.Iseenesest ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel, seda aga juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast. Näiteks juhul, kui pärandaja on 9(13)
2-18-18277 ainsa korraldusega testamendis nimetanud isiku enda 1⁄2 vara pärijaks, tuleb ülejäänud osas pärijad PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite järgi.
16.7.Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut.
17.Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus.
17.1.Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile PärS § 147 kohaselt ühiselt pärandvara ühisusena. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Alles pärandvara jagamisel selgub, millised üksikud esemed jäävad igale kaaspärijale. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist.
17.2.Kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum. Seetõttu tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. II
18.Käesoleva asja lahendus sõltub esmalt sellest, kuidas kvalifitseerida pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud testamendis sisalduvad korraldused ning milline on sellest lähtudes pärimise alus ja poolte pärandiosad. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 16). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause) (Riigikohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13). Kolleegium selgitab võimalike pärimise aluste kohta järgmist.
10(13)
2-18-18277
19.Kohtute tuvastatud ja poolte esitatud väidetest nähtuvalt on pooled tsiviilasjas nr 2-15-14686 sõlmitud kompromissi p-s 8 kohustunud tegema kõik võimaliku, et notar väljastaks võimalikult kiiresti pärandaja pärimistunnistuse vastavalt pärandaja testamendile. Hagiavaldusele lisatud pärimistunnistuses ja pärandvara jagamise lepingus on pooled märgitud testamendijärgsete pärijatena.
20.Pooled saavad olla pärandaja testamendijärgsed pärijad eeldusel, et pärandaja 2. märtsil 2011 koostatud testamendist tuleneb kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes. Selleks, et hinnata, kas pärandaja soovis nimetada pooled pärijateks, tuleb testamenti tõlgendada.
20.1.Praeguses asjas ei nimetanud pärandaja testamendis ühtegi isikut otsesõnu enda pärijaks, jättes talle kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest PärS § 39 lg 1 mõttes. Pärandaja tegi korraldused üksikute esemete kohta. Seetõttu tuleb testamenti tõlgendada ja hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2978/58, p 19).
20.2.Pooled võivad olla pärandaja testamendijärgsed pärijad näiteks juhul, kui 2. märtsil 2011 tehtud testamenti saab tõlgendada selliselt, et pärandaja ei soovinud selles jätta pooltele üksnes üksikuid esemeid annakuna (PärS § 56 lg 1), vaid nimetada nad pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada. Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2978/58, p-d 19–21).
20.3.Kolleegium selgitab, et juhul, kui asja uuel lahendamisel leiab maakohus, et pärandaja soovis nimetada pooled testamendijärgseteks pärijateks, ei kohaldu seadusjärgse pärimise reeglid, sest PärS § 9 lg 2 kohaselt eelistatakse pärimisõigust testamendi järgi pärimisõigusele seaduse järgi. Kui leida, et pärandaja korraldusi tuleb tõlgendada pärija nimetamise korraldustena, sõltuvad poolte pärandiosad esemete väärtusest, mille pärandaja soovis jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) igale pärijale jätta.
20.4.Kolleegium lisab, et kui pooled on testamendijärgsed pärijad, ei sõltu hagejate õigus nõuda osa kostja nimel avatud pangakontol olevast rahast testamendi tõlgendamisest. Pärandvara koosseisu kindlaksmääramise seisukohalt on tähtsusetu, kas pärandaja pidas Swedbanki kontol oleva raha kohta korraldust tehes silmas üksnes enda või ka kostja nimel avatud pangakontol olevat raha.
20.5.Pärandaja ja kostja kui üleelanud abikaasa varasuhe oli kohtute tuvastatud asjaoludel varaühisus. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse varasuhte korral abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Analoogne põhimõte tulenes enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg-st 1. PKS § 27 lg 6 kohaselt eeldatakse, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuni ei ole tõendatud, et see kuulub abikaasa lahusvara hulka. Kolleegium on nii varasema kui ka kehtiva PKS kohta leidnud, et kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 16; 7. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-06, p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
20.6.Eelduslikult kuulus seega nii pärandaja kui ka kostja pangakontol olev raha nende ühisvara hulka, millest pärandaja osa läks tema surmaga PKS § 39 järgi tema pärandvara hulka. Iga kaaspärija 11(13)
2-18-18277 saab PärS § 152 lg 1 alusel nõuda pärandvara jagamist. PKS § 39 teise lause järgi kohaldatakse abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Kui leida, et pooled on testamendijärgsed pärijad, saavad hagejad nõuda pärandvara jagamist. Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu.
21.Kolleegium selgitab, et kui asja uuel lahendamisel leitakse, et pooled ei ole pärandaja testamendijärgsed pärijad, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, arvestades PärS § 10 lg-t 1, mis sätestab, et päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut.
21.1.Pooled võivad olla pärandaja seadusjärgsed pärijad näiteks juhul, kui asja uuel arutamisel leitakse, et pärandaja 2. märtsil 2011 koostatud testamendist ei tulene mitte kehtivat pärija nimetamise korraldust PärS § 39 lg 1 mõttes, vaid selles sisalduvad annakukorraldused PärS § 56 lg 1 mõttes ehk korraldused, millega testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes mingi varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks.
21.2.Kolleegium selgitab, et kui leida, et pärivad seadusjärgsed pärijad ning testamendis sisalduvad korraldused on annakukorraldused, on oluline tõlgendada pärandaja korraldust, millega pärandaja pärandas 1⁄2 mõttelist osa Swedbanki kontol olevast rahast võrdsetes mõttelistes osades hagejatele. Kui tõlgendada testamenti selliselt, et testaator mõtles Swedbanki kontol oleva raha all üksnes enda kontodel olevat raha, ei oleks kostja nimel avatud pangakontol olev raha annakuese. Hagejad saaksid annakusaajatena sel juhul nõuda pärijatelt vaid pärandaja pangakontol oleva raha üleandmist. Kostja pangakontol olevast rahast saaks pärandaja osa endale pärandaja seadusjärgsed pärijad. Kui leida, et testaator mõtles Swedbanki kontol oleva raha all nii enda kui ka kostja kontodel olevat raha, saaks neil kontodel oleva pärandaja osa endale hagejad annakusaajatena.
21.3.Kolleegium märgib, et kui asja uuel arutamisel leitakse, et testamendis ei sisaldunud mitte pärija nimetamise korraldus, vaid annakukorraldus, kus annakuesemeks on nii pärandaja kui ka kostja pangakontodel olev raha, on asjakohasem mitte pärandvara jagamise, vaid annaku täitmise nõue PärS § 56 lg 1 teise lause mõttes. Hagejatel kui annakusaajatel on sellise tõlgenduse korral õigus esitada annaku täitmise nõue PärS § 56 lg 1 mõttes pärijate vastu, kellele pärandvara, sh pärandaja osa ühisvarast, pärimisel üle läks. Kui leida, et pärandaja annakukorraldus hõlmas annakuesemena vaid pärandaja enda nimel avatud pangakontol olevat raha, saaks selle kohta esitada annaku täitmise nõude PärS § 56 lg 1 mõttes, kostja pangakontol oleva raha kohta aga pärandvara jagamise nõude PärS § 152 lg 1 alusel.
22.Asja uuel lahendamisel peab maakohus eeltoodud selgitusi arvestades pärandaja 2. märtsil 2011 tehtud korraldused õiguslikult kvalifitseerima ning hindama, milline on pärimise alus, kes on pärandaja pärijad ning millised on nende pärandiosad. Sellest sõltub, kas ja kui, siis millisel õiguslikul alusel on hagejatel õigus muu hulgas nõuda kostjalt osa pärandaja surma ajal kostja pangakontol olnud rahast. Seejärel saab anda hinnangu poolte väidetele, mis puudutavad tsiviilasjas nr 2-15-14686 sõlmitud kompromissi. 12(13)
2-18-18277
23.Kolleegium lisab, et maakohus märkis hagi hinnaks 30 290 eurot 1 sent. Ringkonnakohtu hinnangul oli hagejate apellatsioonkaebuse hind 23 290 eurot 1 sent ja kostja apellatsioonkaebuse hind 30 290 eurot 1 sent. Maakohus saab asja uue arutamise käigus eelmenetluses tsiviilasja hinna õigsust kontrollida. Kolleegium selgitab, et juhul, kui hagejad esitasid kostja vastu pärandvara jagamise nõude, on põhjendatud määrata hagi hinnaks 3500 eurot TsMS § 132 lg 4 p 5 alusel, mille järgi on ühisvara jagamise nõue hagihinna tähenduses mittevaraline. Kolleegium leiab, et põhjendamatu oleks käsitada pärandvara jagamise nõuet erinevalt abikaasade ühisvara jagamise nõudest, sest mõlemad on oma olemuselt suunatud mitmele isikule ühiselt kuuluvate esemete jagamisele. Pärandvara jagamise nõude kvalifitseerimist mittevaraliseks nõudeks hagihinna tähenduses toetab ka asjaolu, et hagihinna tähenduses on mittevaraline nõue ka kaasomandi lõpetamine TsMS § 132 lg 4 p 4 mõttes. Tsiviilasja hind sõltub sellest, kuidas maakohus hagejate nõude kvalifitseerib. Maakohus saab tsiviilasja hinna õigsust kontrollida ja vajaduse korral tsiviilasja hinda TsMS § 136 lg 4 kohaselt muuta.
24.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 järgi maakohtu otsustada.
25.Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.