Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 09.04.2009 esitas E. S. Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine ning mõista kostjalt välja hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses 157 680 krooni, kostja varale tehtud kulutused 183 264,00 krooni, 2008. a preemia 73 648,40 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 26 280 krooni. Pooled sõlmisid 03.01.2005 töölepingu, mille alusel hageja asus 01.02.2005 kostja juures tööle müügijuhina. 09.03.2009 esitas kostja hagejale käskkirja nr 01/03-09 distsiplinaarkaristuse määramise ja töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 6 alusel. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik. Töölepingu lõpetamine leidis aset hageja puhkusel viibimise ajal. Hagejale oli igakuiselt ette nähtud autokulude kompensatsiooni pakett, millega anti hageja kasutusse sõiduauto Porsche Cayanne S numbrimärgiga XXX XXX ning millega kaasnes Neste Eesti AS kütusekaart kuulimiidiga 4 000 krooni, mille kasutamise kohta pidas hageja sõidupäevikut ning esitas selle igakuiselt kostjale. Täiendavalt oli poolte vahel kokkulepe, et limiiti ületavas osas kompenseeritakse töökohustuste täitmisega seonduvalt bensiinikulud vastavalt hageja esitatud kuludokumentidele. Hageja esitas raamatupidajale bensiinikulude eest 3 tšekki kogusummas 2 774,65 krooni, mille raamatupidaja hagejale kompenseeris. Esitatud tšekid bensiinikulu hüvitamiseks olid otseselt seotud töökohustuste täitmisega. Käskkirja kohaselt selgus 19.02.2009 raamatupidajale, et hageja kasutuses oleva kaardiga tehtud kütuse tankimise eest esitab Hansa Liising AS kostjale iga kuu alguses eelmise kuu kohta arve, mis kuulub tasumisele ülekandega Hansa Liising AS-le. Hageja ei käitunud kuludokumente raamatupidajale esitades õigusvastaselt ning kostja väide hageja teadliku õigusvastase käitumise kohta on alusetu. Hageja väidetava rikkumise raskus ei ole proportsionaalne kostja määratud distsiplinaarkaristusega. Hageja ei ole oma töökohustusi rikkunud. Tööandja käitumine on pahatahtlik. Uue inimese töölevõtmisega hageja ametikohale väljendas kostja üheselt oma tahet töölepingu lõpetamiseks. Kostja jättis hagejale osaliselt tasumata aastapreemia 2008. aasta eest. 26.01.2009 tasus kostja hagejale avanssi 25 000 krooni 2008. a preemia arvel, kuid on jätnud tasumata 73 648,40 krooni. Kostja ei ole hagejale hüvitanud hageja poolt kostja varale tehtud kulutusi. Hageja tegi tema kasutuses olnud sõiduauto edasiseks kasutamiseks kulutused kostja teadmisel ja heakskiidul ning tasus sõiduauto uue mootori maksumuse kahe osamaksena summas 170 000 krooni ning sõiduauto mootori demontaažikulud ja teenustasu remonttööde eest summas 11 664 krooni, saamata selle eest kostjalt hüvitist. 2009. jaanuaris osutus vajalikuks sõiduauto esiratta laagri vahetus ning kulutuse sellele 1 600 krooni kandis hageja. Kostja oli kõigist kulutustest teadlik ega esitanud vastuväiteid hageja poolt viidatud kulutuste kandmisele. Kostja on nende kulutuste läbi rikastunud. Ilma hageja tehtud kulutusteta ei oleks autot võimalik kasutada.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei eita, et esitas tööandja raamatupidajale kütusetšekke tööandja kütusekaardiga tangitud kütuse eest kompensatsiooni saamiseks. Hageja ei väida, et ta oleks kütuse ostmiseks tšekkides märgitud summa ulatuses kasutanud oma rahalisi vahendeid. Hageja esitas tšekid, valetades raamatupidajale, et on kütust tankinud isikliku raha eest. Kütusekaardi kuulimiit oli 5 000 krooni ning hageja ei teinud limiiti ületavas summas isiklikest vahenditest kulutusi bensiini ostmiseks. Hageja on teadlikult toime pannud kostja vara kahjustava teo ja rikkunud töökohustusi. Töötaja tegutsemine eesmärgiga tööandja arvelt alusetult rikastuda, on raske töökohustuste rikkumine ja kostjal oli õigus tööleping vastavalt TLS § 86 lg-le 6 lõpetada. 03.01.2005 sõlmiti hageja ja kostja vahel töötaja täieliku varalise vastutuse leping, mille järgi kohustus töötaja suhtuma temale üleantud varasse hoolikalt ning rakendama abinõusid kahju ärahoidmiseks ja pidama tema kasutuses oleva tööandja vara kohta arvestust. Eeltoodud leping laienes ka tööandja kütusekaardile. Lisaks esitas hageja tööandjale valeandmeid tema poolt peetud sõidupäevikus ning kajastas erasõite tööalaste sõitudena ning vastavat kütusekulu hagejale kostja vahenditest kompenseeritava kütusekuluna. Tööandja 27.01.2009 käskkirjaga nr 01/01-09 määrati hagejale distsiplinaarkaristus klientidele kauba väljastamise eest ilma kauba eest arveid tegemata ning võlgnikele kauba väljastamise eest, rikkudes tööandja kehtestatud kaupade väljastamise korda. Distsiplinaarkaristus on kehtiv. Hageja väide töölepingu lõpetamisest tema puhkusel viibimise ajal ei vasta tegelikkusele. Käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta vormistati ja anti hagejale üle 09.03.2009, kui hageja ei olnud enam puhkusel. Kostja ei võtnud hageja ametikohale puhkuse ajal tööle uut isikut, vaid määras asendama sama ettevõtte töötaja. Hageja kuue kuu keskmise palga nõue on alusetu ja arvestus vale. Hageja nõue aastapreemia saamiseks on alusetu ja tõendamata. Töölepingu p 4.2 sätestas tööandja õiguse vastavalt oma äranägemisele ja sõltuvalt töötaja töötulemustest maksta töötajale lisatasu. Aastapreemiana makstavas lisatasus ei ole pooled kokku leppinud. Majandusaasta tulemuste selgumisel otsustas kostja sõltuvalt ettevõtte kasuminäitajatest, kas ja kui palju maksta töötajatele preemiat. 26.01.2009 hagejale 25 000 krooni väljamakse kohta selgitas kostja, et summa kanti hagejale üle laenuna, kuna hageja soovis sõita puhkusereisile ja vajas raha. Hageja nõue sõidukile Porche Cayenne S väidetavalt tehtud tööde hüvitamiseks summas 183 264 krooni, on alusetu ja tõendamata. Kostja ei teadnud väidetavalt teostatud remonttöödest ega tasutud arvetest hageja töötamise ajal, vaid sai sellest teada hagiavalduse esitamisel. Kostja ei ole lubanud ega volitanud hagejat teostama sõidukile remonttöid ilma kostjaga kooskõlastamata. Mootori vahetuse suhtes väljendas kostja selgelt eitavat seisukohta ja hageja oli sellest teadlik. Kostja leidis, et hagejal puudub nõue kostja vastu. VÕS §-dest 1018 ja 1042 tulenevat nõuet ei saa esitada kostja vastu, kuna kostja ei ole liisingueseme omanik. Maakohtu otsuse põhjendused 12.02.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 03.01.2005 sõlmitud töölepingu alusel töötas hageja kostja juures müügijuhi ametikohal alates 01.02.2005. 09.03.2009 käskkirjaga nr 01/03-09 lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS (kehtis kuni 01.07.2009) § 86 p 6 alusel seoses töötajapoolse töökohustuse rikkumisega. Käskkirja kohaselt oli hageja 20.01.2009, 28.01.2009 ja 09.02.2009 esitanud ettevõtte raamatupidajale kütusetšekid Neste Eesti AS kaardiautomaadist kütusekaardiga (mis oli antud

hageja valdusse) nr 7105768441767366 tangitud kütuse eest kompensatsiooni saamiseks. Sel viisil on hageja saanud kostjalt alusetult kütusekompensatsioonina 2 774,65 krooni. TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada TLS § 86 p-s 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Seega võib üldjuhul töölepingu lõpetada ülalviidatud alusel töötajaga, kes on juba varem distsiplinaarkorras karistatud ja kellele määratud karistus ei ole kustunud ning kelle süütegu on sellise iseloomuga, mis tingib temaga töölepingu lõpetamise vajaduse. Kostja väitel hõlmas tema poolt hagejale pakutud nn autopakett alates 01.01.2009 kostja poolt sõidukile tehtavate kulutuste maksimummäära summas 20 000 krooni (s.h liisingumaksed, kütuselimiit 5 000 krooni ja kindlustusmaksed), mida ületavad kulutused kohustus hageja tasuma oma rahast. Hageja esitas perioodil 20.01.2009 - 09.02.2009 kostjale hüvitamiseks Neste Eesti AS kütusetšekke kokku 2 774,65 krooni eest, vaatamata sellele, et hageja kasutusse antud kütusekaardiga väljastatud kütuse eest tasus kostja. Hageja poolt alusetult sularaha saamise õigustamiseks kostja raamatupidaja süüdistamine ei ole asjakohane. Hageja oli teadlik, et kütusekaardiga tankimisel tasub kütuse eest kostja. Hageja ei ole tõendanud, et ta lisaks kütusekaardiga makstule tankis ja maksis kütuse eest oma rahast. Hageja käitumist ei saa tõlgendada inimliku eksimusena ja hageja ei käitunud hea usu põhimõtetest lähtuvalt. Tõendatud on asjaolu, et hageja oma tegevusega põhjustas tööandjale kahju 2 774,65 krooni ulatuses, mis on kostjale hüvitamata. Igasugune süütegu häirib mingil määral tööd. Tööandja võinuks hagejaga töölepingu lõpetada ka töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Töölepingu p-st 8.3 tulenes poolte kohustus järgida TLS § 48-50 nõudeid. TLS § 48 lg p 3 sätestab, et pooled peavad hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Kostjale korduvalt teadlikult ebaõigete dokumentide esitamine hüvitise saamiseks ja kahju tekitamine kostjale on käsitletav töötajapoolse töökohustuste rikkumisena ja distsiplinaarsüüteona TDS § 2 p 1 mõttes. Töökohustuste varasema rikkumise eest omab hageja kehtivat distsiplinaarkaristust seoses tööandja vara säilimise ohustamisega. TDS § 7 lg 3 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Hageja süütegu on tõendatud kütusetšekkide, kassa väljamineku orderite ja sõidupäeviku dokumentidega. Hageja väide töölepingu lõpetamisest puhkuse ajal tõendamist ei leidnud. Poolte kinnitusel oli hageja puhkusel 11.02-08.03.2009, kuid tööleping lõpetetai 09.03.2009. Kuna kostjale määratud distsiplinaarkaristus oli kooskõlas süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja hageja eelneva käitumisega, jättis maakohus hageja nõude TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata. Maakohus jättis hageja nõude 2008. aastapreemia saamiseks rahuldamata. Aastapreemia maksmise kohustus töölepingust ei tulene. Kostja selgitusel on ta sõltuvalt ettevõtte kasuminäitajatest otsustanud, kas ja kui palju oma töötajatele preemiat maksta. Kostja 28.12.2007 juhatuse otsuse alusel kuulus 2008. aasta müügitulemuste eest preemia maksmisele juhul, kui kasum ületab 2,0 miljonit krooni. Kuna kasuminorm ei olnud täidetud, siis töötajatele aastapreemiat ei makstud. Hagejale avansina 25 000 krooni maksmise kohta selgitas kostja, et nimetatud summa anti hagejale laenuna tema palvel seoses puhkusereisiga ning see kuulus edaspidi tasaarveldamisele hageja töötasudest või võimalikest lisatasudest. Kostja ja Hansa Liising Eesti AS vahel 04.10.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0178950L nähtuvalt finantseeris Hansa Liising Eesti AS sõiduauto Porsche Cayenne S numbrimärgiga XXX XXX omandamist kostja poolt. Kostja selgitusel liisiti sõiduauto hageja palvel, kuna hageja soovis auto liisingulepingu lõppedes omandada. Hageja kinnitas, et valis välja sõiduauto

Porsche ja kostja volitusel sõlmis ja allkirjastas liisingulepingu. Sõiduauto anti hageja kasutusse tööülesannete täitmiseks. Maakohtu arvates oli hageja väide, et kostja oli teadlik mootoririkke olemasolust ja vajadusest mootor välja vahetada ning tööandja teadmisel ja heakskiidul tasus hageja remondi eest ise, vastuolus hageja kohtuistungil avaldatuga ja teiste asjas kogutud tõenditega. Hageja ei ole tõendanud väidetavate remondikulude eest tasumist tema poolt. Kohtuistungil kinnitas hageja, et kuna kostja ei olnud nõus hüvitama mootori vahetust, tegi ta seda ise, sest töö tegemiseks oli autot vaja. Hageja ei ole tõendanud, et tema tööülesannete täitmine oli võimatu Porsche väidetava rikke tõttu ja et ta oleks pöördunud kostja poole teise auto saamiseks. Isegi juhul, kui kostja ei oleks võimaldanud hagejale teist sõidukit, tulnuks tal vastavalt töölepingule täita oma tööülesandeid kokkulepitud täitmise kohas Tartu linnas. Ehkki töölepingust ei tulene töötaja sõiduvahendiga kindlustamise kohustus, kuid seda kokkuleppel tehti, siis tööülesannete täitmata jätmise risk sõiduvahendi puudumise tõttu lasus kostjal. Nõude tõendamiseks esitas hageja auto remontimise kohta esitatud arved ja AS Fausto ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu väljatrükid. Kostja kinnitusel nägi ta nimetatud tõendeid esmakordselt hagiavalduse lisana. Hageja ei ole tõendanud, et need dokumendid oleks varem kostjale esitatud. Hagile oli lisatud Carmus OÜ 04.09.2008 vormistatud arved nr 80458 (I osamakse) summas 100 000 krooni ja nr 80459 (II osamakse) summas 70 000 krooni, mis on edastatud maksjale AS Fausto. Arved olid esitatud Porcshe mootori remondi kohta. Arvetest ei nähtu, et tegemist oleks hageja kasutuses olnud sõiduautole tehtud töödega, kuna ei ole näidatud auto numbrimärki ega muid spetsiifilisi tunnuseid. Arve 80459 (II osamakse) allkirjastanud isik on arvele märkinud „ XXX XXX lõplik makse“. Nimetatud numbrimärk ei vasta hageja kasutuses olnud Porsche numbrimärgile. Kohtu hinnangul olid AS-le Fausto maksmiseks esitatud arved vastuolulised ja tõendina ebausaldusväärsed. Hagiavalduse kohaselt avastati 2008 veebruaris autol mootoririke. Samas esitas hageja arve nr 35, millest nähtuvalt on 28.01.2008 teostatud vaidlusaluse Porsche mootori demontaaž. Hageja ei ole tõendanud, et arve oleks esitatud kostjale. Asjaolu, et hageja küsis kostjalt nõusolekut uue mootori paigaldamiskulude kompenseerimiseks ja kostja sellest keeldus, leidis tõendamist. Õige on kostja seisukoht, et ta ei saanud selliseks kulutuseks nõusolekut anda, kuna see oli vastuolus liisingulepinguga. Liisingulepingu p 12.1 esimese lause kohaselt on liisinguvõtjal õigus liisingueset parendada, kooskõlastades selle eelnevalt kirjalikult liisinguandjaga. Kohtu arvates ei olnud usutav hageja väide, et ta ei teadnud liisinguandja teavitamise vajadusest, sest hageja on ise kostja volitusel liisingulepingu sõlminud. Vaatamata sellele, kas hageja teadis või ei teadnud liisingulepingu tingimusi, ei olnud tal õigust omavoliliselt ilma kostja teadmata ja liisinguandja loata teha liisitud autole kostjat kahjustavaid rahalisi kulutusi. Usutav ja mõistlik ei ole, et ilma tööandja loa ja teadmata lasi hageja vahetada talle tööülesannete täitmiseks antud sõiduauto mootori, kusjuures väidetava töö eest tasus kolmas isik (automüüja). Hagejal puudus alus eeldada, et kostja talle kulutused hüvitab. Kostja selgitusel ei sisaldanud auto hooldusraamat ühtegi märget tehnohoolduse kohta. Eeltoodut arvestades jättis maakohus rahuldamata nõude sõiduauto Porsche Cayenne S (väidetavate) remondikulude kogusummas 183 264 krooni hüvitamiseks. VÕS § 1042 lg 1 esimese lause kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on tema kavatsused eseme suhtes. Sõiduauto ei ole kunagi kuulunud kostjale, seega ei saa kostja, kelle kasutusvalduses on auto liisingulepingu alusel, VÕS § 1042 mõttes alusetult

parenduste arvel rikastuda. Isegi kui kulutuste kandmine oleks tõendatud, ei ole hagejal alusetust rikastumisest tulenevat nõuet T. OÜ vastu. Liisingulepingu p 12.2 kohaselt omandab liisinguandja (Hansa Liising Eesti AS) kui auto omanik temaga kirjalikult kooskõlastamata parendused tasuta. Kostja on kinnitanud, et tal puudub igasugune huvi sõiduauto edaspidiseks kasutamiseks ja omandamiseks. Kostja kinnitas, et ei ole väidetavatest parendustest ka kasu saanud, sest kostja sõidukit ei kasuta ja sõiduki mootor lekib. Isegi juhul, kui kostja oleks sõiduki omanik ja hagejal oleks tuvastatud nõue tema vastu, siis hageja nõude välistab VÕS § 1042 lg 2, mille kohaselt ei ole kulutuste tegijal nõudeõigust, kui muu hulgas kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Nimetatud asjaolude olemasolu on asja arutamise käigus tõendamist leidnud. Hagejal ei ole kostja vastu väidetavate kulutuste hüvitamise nõuet ka tulenevalt käsundita asjaajamisest. Käsundita asjaajamise eelduseks VÕS § 1018 kohaselt on muu hulgas asjaajaja soov teha soodustatu kasuks midagi, mis vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, kusjuures VÕS § 1020 lg-st 1 tulenevalt peab käsundita asjaajaja soodustatule teatama asjaajamisele asumise kavatsusest ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta. Kostja ja hageja on kohtuistungil kinnitanud, et kostja ei olnud nõus mootori vahetusega ega hüvitama mootori vahetusega seonduvaid kulutusi. Seega ei saanud hageja eeldada, et kostja kiidab asjaajamise heaks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant lähtus kütusetšekkide esitamisel teadmisest, et talle on ette nähtud autokulude kompensatsioonina 20 000 krooni, kusjuures vastav summa arvestati maha temaga kokkulepitud palgasummast igakuiselt sõltumata sellest, kas apellant nimetatud summa ulatuses kulutusi tegi või mitte. Vaidlus puudub asjaolus, et apellant ei ületanud ettenähtud piirmäärasid ning lähtus väljakujunenud praktikast, et vastustaja poolt fikseeritud piirmäära ulatuses võib kulutusi teha, kuna autopakett oli osa apellandi töötasust. Apellant lähtus kütuselimiidi rahalisest piirmäärast ning tšekkide esitamisel arusaamast, et kütusekulu on osa töötamise eest ettenähtud tasust, mille piirmäära ulatuses on apellandil õigus saada vastustajalt rahalist hüvitist. On tuvastatud asjaolu, et alates 01.01.2009 toimus ametiauto kasutamisega seotud kütusekulude hüvitamine vastustaja ettevõttes uue korra alusel, kusjuures konkreetseid juhiseid ei olnud vastustaja poolt antud. Vaidlusalused väljamaksed teostas apellandile vastustaja raamatupidaja, kes käitles esitatud kuludokumente pealiskaudselt. Apellant ei ole töölepingust või asjakohastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi vastustaja suhtes rikkunud viisil, mis õigustaks distsiplinaarkaristuse määramist. Tegemist võiks olla formaalsete rikkumistega. Eeltoodu tõttu on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik tulenevalt ITLS § 28 lg-st 1. Kohus on põhjendamatult käskkirja nr 01/03-09 formaalse õiguspärasuse hindamisel lähtunud käskkirjas mitteavaldatud asjaoludest. TDVS § 28 lg 1 sätestab, et ebaseaduslik on töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Käskkirjas nr 01/03-09 avaldatud asjaolud ei ole õiguspäraseks aluseks, mis õigustaksid töölepingu lõpetamist ning uute asjaolude lisamine tagantjärele kohtumenetluse käigus ei heasta õiguslikku puudujääke töölepingu lõpetamise aluseks olnud käskkirjas ega muuda töölepingu lõpetamist tagantjärele õiguspäraseks.

TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Distsiplinaarkaristus ei ole vastavuses apellandi väidetava töökohustuste rikkumise raskusega. Apellandile etteheidetava väidetava süüteo toimepanemise tingisid objektiivsed apellandist sõltumatud asjaolud ja rikkumise tagajärjed olid marginaalsed ega põhjustanud vastustajale olulist kahju. Apellant pakkus vastustajale väidetava kahju hüvitamist arusaamatuse rahumeelseks lahendamiseks, kuid vastustaja keeldus. Vastustaja ei ole vastavat asjaolu menetluse vältel vaidlustanud ning kohus on jätnud kõnealuse asjaolu hindamata. Maakohus on jätnud analüüsimata apellandi väited seoses asjaoludega, mis välistavad kütusetšekkide alusel tehtud väljamaksete käsitlemise kahjuna. Isegi kui käsitada kütusetšekkide eest apellandile tasutud kompensatsiooni vastustajale tekkinud kahjuna, on maakohus üksnes paljasõnaliselt nentinud, et kahju tekkimine on tõendatud, hindamata nii põhjuslikku seose olemasolu apellandi tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel kui ka seda, kas apellant oli kahju tekkimises süüdi ning kas väidetava kahju tekkimine oli seotud vastustaja tegevuse/tegevusetusega. Kummastav on maakohtu viide TDS § 7 lg-le 3, mille järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Kohus ei ole põhistanud, kuidas dokumendid tõendavad süüteo toimepanemist. Apellant vaidlustas juba 21.10.2009 seisukohas vastustaja esitatud sõidupäevikute ehtsuse TsMS § 277 tähenduses ning palus need jätta arvestamata, kui vastustaja ei esitada originaaleksemplare. Vastustaja ei ole esitanud sõidupäevikute dokumentide originaaleksemplare. Apellandi väidetavat süütegu ei tõenda ka ainuüksi kütusetšekid ja kassa väljamineku orderid. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 ja § 103 alusel eeldab imperatiivselt, et töötajale süüksarvatav tegu oleks häirinud tööandja tööd. Vastustaja ei ole avaldanud, et apellandi tegu häiris vastustaja tööd TLS § 103 lg 1 tähenduses ning kohus on järelduse teinud meelevaldselt. Töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik ka seaduses sätestatud töölepingu lõpetamise aluse kohaldamisel protseduurireeglite olulise rikkumise tõttu. Vastustaja ei ole pöördunud apellandi poole asjaolude täpsustamiseks ega võtnud seisukohtasid teistelt asjaga seotud isikutelt, sealhulgas vastustaja raamatupidajalt. Vastustaja ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel tuvastanud apellandi kui töötaja teo sisulist külge iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas apellandi võimalikku süüd. Faktiliselt viidi distsiplinaarkaristuse määramise menetlus läbi apellandi puhkusel viibimise ajal, rikkudes sellega TLS § 91 lg 2 imperatiivset regulatsiooni. Kohus on jätnud hindamata apellandi selgitused, et tema asemele võeti puhkuse ajal uus töötaja. Apellant jääb oma seisukoha juurde, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda apellandi keskmisest netopalgast perioodil 01.09.2008 kuni 28.02.2009 summas 26 280 krooni (I kd lk. 158-163). Ebaõige on maakohtu väide, et apellant ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oli vastustaja kohustatud tasuma apellandile aastapreemiat. Apellant on esitanud maakohtule pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et 26.01.2009 on vastustaja tasunud apellandile 25 000 krooni selgitusega „avanss aastapreemiast“. Poolte vahel saab olla vaidlus üksnes aastapreemia suuruse osas. Apellant leiab, et vastustaja on kohustatud vastavalt sõlmitud kokkulepetele tasuma apellandile 2008. aasta majandustulemustest lähtuvalt müügipreemiat 5% ulatuses 2008. aasta kasumist, mis oli 1 972 968 krooni ja millest aastapreemia oli 98 648,40 krooni. Preemiast on tasumata 73 648,40 krooni. Vastustaja juhatuse 28.12.2007 otsust ei ole ühelegi teisele vastustaja töötajale tutvustatud ja apellant nägi seda esmakordselt kohtus. Eeltoodust apellant järeldab, et

dokument võib olla koostatud tagantjärele. Apellant taotles tõendiga arvestamata jätmist TsMS § 277 lg 4 alusel, kuid kohus taotluse osas seisukohta ei võtnud. Apellandil on õigus nõuda vastustajalt sõiduauto Porsche Cayenne S remonditöödega seoses kantud kulutuste hüvitamist summas 183 264 krooni. Apellant teavitas sõiduauto remonti viimise vajadusest ja remonti viimisest m.h oma otsest ülemust T. P., kes remonttööde eest tasumisega seonduvalt selgitas, et antud ajahetkel ei olnud rahalisi vahendeid remonttööde katmiseks ning mitte kordagi ei väitnud T. P., et apellandile remondikulusid ei hüvitata. Apellant suhtles korduvalt sõiduauto remonttööde teostamise küsimuses vastustaja juhtkonnaga, kes samuti mingeid vastuväiteid remonttööde teostamisele ei esitanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta vastustaja väidete vastuolulisuse, kuna ühelt poolt väidab vastustaja, et ei olnud üldse teadlik sõiduauto mootoririkkest ega apellandi kavatsusest remonttöid teostada ja teiselt poolt kinnitab, et oli teadlik remonttöödeks vajalike kulutuste suurusest ning keeldus alates sõiduauto remonttööde teostamise vajaduse ilmnemisest kulude hüvitamisest apellandile. Vastustaja oli teadlik sõiduauto mootoririkkest ja remonttööde teostamise vajadusest (vastavat asjaolu on vastustaja kinnitanud 10.12.2009 kohtuistungil) ning vastustaja ei keeldunud kulutuste hüvitamisest. Asjas kogutud tõenditega on tuvastatud sõiduauto mootori purunemine ning rikke kõrvaldamiseks vajalike remonditööde teostamine apellandi kulul. Apellandi poolt esitatud tõenditest nähtub, et 2008 jaanuaris pöördus apellant sõiduauto vahetu kasutajana OÜ AutoProf poole seoses mootorist kostva ebatavalise heliga (lk 187, I kd), vea defekteerimiseks demonteeris OÜ AutoProf sõiduauto mootori ja tuvastas mootoririkke, mille parandamine eeldas mootoriploki vahetust (lk 187, I kd), arvestades tuvastatud rikke iseloomu pöördus apellant 2008 mais Porsche esinduse poole Eestis (Carmus OÜ) eesmärgiga saada ülevaade remondi ulatusest ja kuludest (lk 188, I kd), 2008 septembris andis AutoProf OÜ sõiduauto koos demonteeritud mootoriga üle Carmus OÜ-le remonditööde teostamiseks (lk 188, I kd), perioodil 26.09.2008 kuni 06.10.2008 teostas Carmus OÜ sõiduauto mootori remonditööd ja andis sõiduauto apellandile üle (lk 188, I kd) ning apellant korraldas Carmus OÜ-le sõiduauto remonditööde eest kokku 170 000 krooni tasumise (lk 188-190, I kd). Apellant on selgitanud, et AS Fausto tasus kulud apellandi eest tulenevalt pooltevahelisest võlasuhtest, loovutades seejärel nõudeõiguse vastustaja vastu apellandile. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta apellandi esitatud hilisemad dokumentaalsed tõendid (Carmus OÜ poolt väljastatud arvete originaalid ning Carmus OÜ ja AutoProf OÜ seletuskirjad), mis kinnitavad tehtud töid ja tasumist. Apellant on tasunud seoses sõiduauto remonttöödega väljastatud arve nr 35 summas 11 664 krooni ja arve nr 0106 summas 1 600 krooni. Maakohus on kõnealused apellandi nõuded jätnud rahuldamata olukorras, kus vastavate kulutuste tegemist ei ole vastustaja senise menetluse käigus vaidlustanud. Vastustaja on kohustatud sõiduauto remonditöödega seoses kantud kulutused apellandile hüvitama VÕS § 1042 alusel. Liisingulepingu p 8.4 kohaselt oli sõiduauto kasutamiseks möödapääsmatult vajalike remonttööde teostamine vastustaja kui liisinguvõtja kohustuseks ning liisingulepingu üldtingimuste p 8.2 sätestab sõnaselgelt, et liisingulepingu esemeks olev sõiduauto tuleb lepingu lõppemisel AS-le Hansa Liising Eesti tagastada liisingulepingus ettenähtud seisundis (st töökorras), kusjuures liisingueseme vastavasse seisundisse viimisega seotud kulud peab kandma liisinguvõtja, s.o vastustaja. Seega olid apellandi poolt sõiduauto remontimiseks tehtud kulutused vastustajale kasulikud.

Vastustaja viide VÕS § 1042 lg 2 p-dele 1-4 ei ole asjakohane ega õigusta nõude rahuldamata jätmist, kuna apellant on teinud kulutusi liisingulepingu alusel vastustaja kasutusse antud esemele, kusjuures arvestades liisingulepingust tulenevat remondikohustust, on vastustaja tehtud kulutuste arvel alusetult rikastunud (vabanenud liisingulepingust tulenevast remondikohustustest), apellant on vastustajat korduvalt teavitanud nii sõiduauto rikkest kui ka vajadustest rakendada meetmeid remondiks ja vastustaja ei ole kunagi vaielnud sõiduauto remonditööde teostamisele vastu. Ebaõige on maakohtu väide, et vastustaja ei ole apellandi poolt sõiduautole tehtud parenduste abil rikastunud. Apellandi poolt esitatud tõendi kohaselt on vastustaja on pärast maakohtu otsuse tegemist pannud sõiduauto müüki hinnaga 470 000 krooni. Tehtud remonttööd võimaldavad vastustajal sõiduautot sellise hinnaga müüa. VÕS § 1018 lg 1 p 2 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Käesoleval juhul on täidetud ka kõik eeldused VÕS § 1018 rakendamiseks. Ebaõige on kohtu väide, mille kohaselt on apellant kinnitanud, et vastustaja keeldus mootori vahetamisest. Apellant on selgitanud, et vastustaja ei pidanud võimalikuks kulutusi konkreetsel ajahetkel tasuda ning ei keelanud ühelgi hetkel vastustaja sõiduauto töökorda viimist. Ebaloogiline on kohtu seisukoht, et sõiduauto töökorda viimine ei vastanud vastustaja eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 lg 1 sätestab, et käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest, kusjuures kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Seega on apellandil õigus nõuda vastustajalt sõiduautole tehtud kulutuste hüvitamist ka tuginedes VÕS §le 1018 ja § 1023 lg-le 1. Apellandi nõudeõiguse olemasolu kinnitavad ka Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-2-1-91-06. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Esiteks käsitleb kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus lahendas hageja nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et töölepingu lõpetamine hagejaga ei olnud ebaseaduslik. Vaidluse lahendamisel tuli kohaldada töölepingu lõpetamise ajal kehtinud töölepingu seaduse sätteid. TLS § 86 p 6 järgi võib tööandja lõpetada töölepingu töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. TLS § 103 lg 1 järgi võis TLS § 86 p 6 järgi töölepingu lõpetada juhul, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on varasem distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud, ja lõige 2 järgi võis töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. 09.03.2009 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 01/03-09 kohaselt sai hageja 2009 jaanuaris ja veebruaris kolmel korral alusetult kostja kassast sularaha kokku summas 2 774,65 krooni, kuna esitas raamatupidajale kuludokumendid, mille alusel ta ise polnud eelnevalt kulutusi teinud ega pidanudki tegema. Tööandja leidis, et hageja käitus kahju põhjustamisel teadlikult. Hageja on rikkunud TLS § -des 48 ja 50 nimetatud kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja vara.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejale maksti kostja kassast välja sularaha dokumentide alusel, mis ei võimaldanud selliseid väljamakseid teha. Apellatsioonkaebuses on hageja rõhutanud, et kostja ei olnud hagejat teavitanud uuest autokulude kompenseerimise korrast, mis hakkas kehtima alates 01.01.2009, ja kostja raamatupidaja ei olnud hoolikas ning hageja ei ole raha saamisel töökohustusi rikkunud. Kolleegium leiab, et töökohustused ei ole mitte ainult töölepingus kokku lepitud otsesed tööülesanded, vaid töötaja on kohustatud järgima ka töölepingu seadusest tulenevaid üldisi kohustusi. Üheks selliseks kohustuseks on TLS § 48 lg 1 p 3 järgi kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. Kolleegiumi arvates on hageja oma käitumisega kahjustanud kostja vara. Kuna hageja kasutuses oli kütuse ostmiseks Neste Eesti AS krediitkaart, siis ei tasunud hageja kütuse eest ise, vaid tasumine toimus kostja poolt liisingufirma arvete alusel. Raamatupidamisele ostutšekke esitades pidi hageja olema teadlik, et tal ei ole õigust saada sularaha tagasi ostult, mille eest ei ole ta eelnevalt tasunud. Kostjale tekkis kahju hagejale alusetult väljamakstud summa ulatuses. Usaldusväärne ei ole hageja väide, et ta ei teadnud autokulude kompenseerimise uuest korrast, mis hakkas kehtima 01.01.2009. Enne 01.01.2009 tasus tööautole ostetud kütuse eest autot kasutav töötaja ise ja kuludokumendi alusel hüvitas kütusekulu kostja. Kolleegium järeldab eeltoodust, et pärast 01.01.2009 ostetud kütuse eest väljastatud ostutšekke kostja raamatupidamisele esitades, pidi hageja aru saama, et tal pole õigust tšekkide alusel saada sularaha, kuna ta ei olnud eelnevalt ise kütuse eest tasunud. Õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt igasugune süütegu häirib mingil määral tööd. Arvestada tuleb ka sellega, et hageja oli müügijuht ja tema tööülesandeks oli klientidega suhtlemine, müügidokumentide vormistamine ja sularahaga arveldamine, mistõttu eeldati temalt erilist ausust ja lojaalsust tööandjale. Sellise isiku poolt äriühingule kahju tekitamine on igal juhul tööd häiriv. Kolleegiumi arvates oli karistus vastavuses rikkumise raskusega. Tööandja vara omastamine on raske töökohustuste rikkumine ja hageja väited, mille kohaselt oli rikkumine tingitud tööandja enda käitumisest ja hageja on soovinud tekkinud kahju hüvitada, on jäänud paljasõnaliseks. Hageja ei ole tekkinud kahju senini kostjale hüvitanud. Õige on see, et kostjal oleks olnud võimalik tööleping hagejaga lõpetada TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotusega. Kolleegium leiab aga, et eeltoodu ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Usalduse kaotuse aluseks olevad töötaja teod võivad olla, kuid ei pea olema seotud töökohustuste rikkumisega. Juhul, kui töötaja on töökohustusi rikkunud, võib tööandja valida, kumma aluse järgi ta töölepingu töötajaga lõpetab. Õige on see, et kohus hindab töölepingu lõpetamise aluseks olevaid asjaolusid lähtudes sellest, millele on tööandja töösuhte lõpetamise käskkirjas tuginenud. Seega asjaolud, mis puudutavad hageja poolt sõidupäeviku pidamist ja talle eelnevalt määratud distsiplinaarkaristust, ei ole töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude üle otsustamisel olulise kaaluga. Samuti ei ole käskkirjas tuginetud töötaja varasemale distsiplinaarkaristusele, mis peaks TDVS § 11 lg 2 p 3 järgi olema karistamise kohta koostatud dokumendis kajastatud. Samas eelneva karistuse olemasolu iseloomustab töötaja suhtumist oma tööülesannete täitmisse ja seda tuleb TDVS § 8 lg 1 järgi karistuse valikul arvestada. Õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt ei rikkunud kostja hagejat karistades distsiplinaarkaristuste määramiseks ettenähtud korda. TDVS § 7 lg 3 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata ka seletust võtmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust süüteo asjaolude osas ja kolleegiumi arvates olid hageja poolt tööandjale esitatud ostutšekid ja kassa väljaminekuorderid piisavad, et süüteo asjaolud tuvastada.

Ebaõige on kaebaja väide, et distsiplinaarkaristust on kohaldatud TLS § 91 lg 1 p 2 rikkudes hageja puhkuse ajal. Hageja puhkus kestis kuni 08.03.2009 ja karistus on määratud pärast puhkuselt naasmist esimesel tööpäeval. Distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid võib tööandja välja selgitada ajal, kui töötaja on puhkusel. See, kas apellandi puhkuse ajal võeti tööle teine töötaja või mitte, ei oma tähtsust distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigsuse üle otsustamisel. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 2008. aasta eest preemia saamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on nõude põhjendatult jätnud rahuldamata. Ainuüksi see, et 2009 jaanuaris on hagejale tasutud 25 000 krooni seletusega „avanss aastapreemiast“, ei anna alust väita, et hagejal oli õigus saada aastapreemiat. Kolleegiumi jaoks on veenev vastustaja seletus, et 2009. a alguses eeldati, et preemia väljamaksmiseks vajalik tingimus (kasum 2 miljonit krooni) on täidetud, mistõttu kirjutati hagejale tehtud 25 000-kroonisele avansilisele maksele seletuseks „avanss aastapreemiast“. Aastaaruande koostamisel selgus, et kasum jäi alla 2 miljoni ja töötajad ei saanud 2008. a eest aastapreemiat. Apellandi väide, mille kohaselt kostja juhatuse 28.12.2007 otsus 2008. a eest preemia maksmise kohta (I kd lk 110-111) on tõenäoliselt koostatud tagantjärele, on jäänud paljasõnaliseks ja mitteveenvaks. Vastustaja on selgitanud, et ka teised kostja töötajad 2008. aasta eest preemiat ei saanud. Kuna apellandil ei olnud õigust saada aastapreemiat 2008. aasta eest, siis ei olnud kostja viivituses ka lõpparve väljamaksmisega. Järgnevalt kontrollib kolleegium kostjalt 183 264 krooni saamiseks esitatud nõude rahuldamata jätmist maakohtu poolt. Hageja väitis, et ta tegi kostja poolt talle tööülesannete täitmiseks antud sõiduautole Porsche Cayenne S, mille kostja oli liisinud AS-lt Hansa Liising Eesti, mootori remondi summas 170 000 krooni, tasus mootori demontaažikulud 11 664 krooni ja rattalaagri vahetuse eest 1 600 krooni. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud nõude õigesti rahuldamata. Maakohus on tuvastanud, et auto remontimine on tõendamata ja juhul, kui hagis toodud kulutused autole oleks tehtud, välistaks nõude rahuldamise VÕS § 1018 lg 1 p-d 2 ja 3 ning VÕS § 1042 lg 2, kuna mõlemad pooled on kinnitanud, et kostja ei olnud nõus mootori vahetusega ega nõustunud kulutusi hüvitama. Hageja on autole tehtud kulutuste nõude õigusliku alusena tuginenud VÕS § 1018 lg-le 1 ja VÕS § 1042 lg-le 1. VÕS § 1018 lg 1 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma, et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele ja asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isiku ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Kolleegium leiab, et hageja poolt väidetava auto mootori remondi korraldamine on õigustatamatu käsundita asjaajamine. Kuna hageja on ise selgitanud, et kostja ei nõustunud enne hageja poolt tegutsema asumist auto mootori remontimisega, siis on hageja asunud käsundita asjaajamisele kostja tahte vastaselt ja ta ei saanud eeldada, et asjaajamine vastab kostja huvile või eeldatavale tahtele. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hiljem auto mootori remontimist heaks kiitnud ja samuti ei ole tegemist VÕS § 1018 lg 1 p-s 3 toodud alusega, mis oleks tinginud kostja poolt asjaajamise talumise kohustuse. Arvestades kostja keeldumist mootori remontimisest, pidi hageja saama aru, et tema poolt auto remondi korraldamisel ei ole VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud. Kolleegium leiab, et hageja

ei saa kostjalt nõuda oma kulutuste hüvitamist tulenevalt VÕS § 1023 lg-st 1, kuna tegemist ei olnud VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud käsundita asjaajamisega. VÕS § 1042 lg 1 järgi teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodud sätte alusel hagejal võimalik oma nõude rahuldamist taotleda, kuna sõiduk, millele väidetavalt kulutusi tehti, ei kuulunud mitte kostjale, vaid AS-le Hansa Liising Eesti. Lisaks eeltoodule, kui aga isegi eeldada, et hageja on õigustatud nõudma § 1042 lg 1 järgi kulutuste hüvitamist, on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõude välistab VÕS § 1042 lg 2 p 3, mille kohaselt kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu. Hageja seletuse kohaselt teavitas ta kostjat auto remonti viimise vajadusest. Hageja küsis oma otseselt juhilt T. P. seisukohta remondi suhtes, kes teatas, et raha ei ole ja kostja ei nõustu hüvitama mootori vahetust (II kd lk 24). Kolleegiumi arvates tuleneb eeltoodust üheselt, et enne kulutuste tegemist vaidles kostja kulutuste tegemisele vastu. Seega ei oleks mootori remondi maksumuse osas hagejal ka nõudeõigust kostja vastu. Õige on kaebuse väide, et sõiduauto esiratta laagri vahetuseks kulunud 1 600 kroonise kulutuse, mis on makstud hageja poolt 29.01.2009 sularahas, osas ei ole maakohus otsuses eraldi seisukohta võtnud. Kostja möönis ringkonnakohtu istungil, et kulu võib isegi olla põhjendatud, kuid hageja ei ole seda esitanud kostjale vastavalt motivatsioonipaketile „ametiauto“ ja kostja pole saanud veenduda selle põhjendatuses. Kolleegiumi arvates ei saa kostja tingimuslikku nõustumist pidada nõude õigeksvõtmiseks. Kolleegium leiab, et ka 1 600 kroonise kulutuse osas ei ole alust hageja nõuet rahuldada, kuna tõendatud ei ole, et kostja oleks selle kulutuse heaks kiitnud või see oleks vastanud kostja tegelikule või eeldatavale tahtele. Tsiviilasja hinnaks on käesolevas asjas 465 872,40 krooni. Maakohus on oma otsuses määranud tsiviilasja hinna ebaõigesti. Samuti on ebaõige tsiviilasja hind märgitud Tallinna Ringkonnakohtu 24.03.2010 ja 30.04.2010 määruses. Kuna töötasu nõudelt ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudelt ei tule RLS § 22 lg 1 p 1 järgi riigilõivu maksta, siis riigilõivu tuli maksta 367 224 kroonilt summas 40 000 krooni. Tasumisele kuuluv riigilõiv on ringkonnakohtu 30.04.2010 määruses määratud õigesti. 30.04.2010 määrusega anti apellandile menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu tasumisest summas 30 000 krooni. 10 000 krooni on apellant tasunud. Kuna apellandi kaebus ja hagi rahuldamisele ei kuulu, siis tulenevalt TsMS § 190 lg-st 4 tuleb apellandilt välja mõista riigituludesse 30 000 krooni. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Maakohtu menetluskulud on õigesti jäetud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Margo Klaar

Malle Seppik

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.