Asjaõigus › Omandiasjad

XXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXXX

XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Janek Valdma

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kostja: (vastuhagis hageja): Hillar Jürgens (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX, XXXXXXXX

XXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXXX

XXXXXXX)

RESOLUTSIOON

ja

Hillar

Jürgensi

vastu-

koheseks lahtiühendamiseks XXXXX XX hoone korstnast ja suitsulõõrist (XXXXX tänava suunas loendades teine lõõr) ja lõõrist lahtiühendamisel enne ühendamist olnud olukorrale võimalikult lähedase olukorra taastamiseks ja pärast ahju suitsutoru lahtiühendamist korstnasse tekkiva ava kinnimüürimiseks jätta rahuldamata täies ulatuses. Menetluskulude jaotus

Pärast korstnalõõride sulgemist oli hageja sunnitud soetama õhksoojuspumba, mille hind koos paigaldusega oli 24 965,75 krooni. Ahju kasutamise võimaluse taastumisel osutub õhusoojuspump kasutuks ning selle demonteerimismaksumus on 7 000 krooni. Hageja leidis, et õhusoojuspumba soetamise ja demonteerimise kulud põhjustas kostja ahikütte kasutamise võimaluse takistamisega ja kostjal tuleb hüvitada kahju 31 965,75 krooni. Hageja selgitas, et ta soovib pärast lõõri avamist seadme maha monteerida ja on nõus selle üle andma kostjale. Õhksoojuspumbal järelturg puudub, mistõttu ei ole võimalik maha arvata kahjust seadme jääkväärtust. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Vastuhagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja nõue Kostja hagi ei tunnistanud ning esitas Ain Pedaku vastu vastuhagi XXXXX XX hoone suitsulõõride korstnapitsi osa remondiks 2004. a tehtud kulutuste osaliseks hüvitamiseks 3 900 krooni ulatuses, remondiks vajaminevate kulutuste osaliseks hüvitamiseks 7 779,50 krooni ulatuses, hageja kohustamiseks XXXXX XX kütteseadme (ahju) suitsutoru koheseks lahtiühendamiseks XXXXX XX korstnast ja suitsulõõrist (XXXXX tänava suunas loendades teine lõõr) ning lõõrist lahtiühendamisel enne ühendamist olnud olukorrale võimalikult lähedase olukorra taastamiseks ja pärast ahju suitsutoru lahtiühendamist korstnasse tekkiva ava kinnimüürimiseks. Hageja ühendas omavoliliselt oma kütteseadme kostjale kuuluva kinnisasja osaks oleva hoone suitsulõõriga ning kostja nõudmisest hoolimata ei lõpeta lõõri koormamist. XXXXX XX ja XXXXX XX omavad osaliselt ühist külgseina ning lõõre on kummalegi hoonele ette nähtud neli, millest kaks on ventilatsiooni- ja kaks suitsulõõri. Tulenevalt hoonete nihutatusest asuvad kostja hoone kõik neli lõõri hageja hoone lõõridest XXXXX tänava pool ning ehitaja teostas hoonete võõrandamise ajaks ventilatsiooni- ja suitsulõõride ühendused lõõrikorstnatest nii kostja kui hageja hoone ruumidega. Kostja nõudis hagejalt hiljemalt 30.09.2007 korstnalõõri kasutamise ja koormamise lõpetamist. Hageja nõutud tähtajaks rikkumist ei lõpetanud ning kostja kasutas omavolilise valdamise lõpetamiseks omaabi ja võttis hagejalt võõra lõõri kasutusvõimaluse ära, teatades hagejale lõõri kasutusvõimaluse katkestamisest tähitud kirjaga 30.10.2007. Kuna hageja oma küttekoldega koormas kostja suitsulõõri, ei saanud kostja seda kasutada ja oli sunnitud keldrikorrusel asuva sauna kasutamiseks keriseahju suitsutoru ajutise lahendusena ühendama kamina suitsulõõriga. Kostja hoone korstna pitsiosasse tekkisid praod ja tuleohutuse tagamiseks tuli 2004 kevadel korstnapitsi remontida. Hageja keeldus remonditööde kulude kandmisest, väites, et tegemist ei ole tema korstnaga. Kostja oli sunnitud korstnapitsi remondi teostada laskma ja kulud 7 800 krooni üksinda kandma. Kostja arvates peab hageja kuludest kandma 50%, s.o 3 900 krooni. 2007 sügisel lõõri puhastamisel avastas korstnapühkija korstnapitsis uuesti tekkinud praod. Hageja ei ole käesoleva ajani korstnapitsi remontimise vastu huvi üles näidanud. Tuleohutuse tagamise huvides leppis kostja korstnapitsi remontimiseks kokku äriühinguga, kes esitas 30.01.2008 hinnapakkumise 15 559 kroonile. Kostja on seisukohal, et korstnapitsi remondikuludest tuleb hagejal samuti kanda 50%, sest korstnapitsis pragude avastamiseni kasutas hageja kostja kinnisasja osaks oleva hoone ühte suitsulõõri. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja määras Ain Pedaku ja Hillar Jürgensi kinnistute XXXXX XX ja XXXXX XX vahelises seinas oleva korstna kasutuskorra järgmiselt: kinnistu XXXXX XX omaniku Ain Pedaku kasutuses on elamu projektjoonisel märgitu järgi kagupoolselt küljelt

vaadatuna teine korstnalõõr ja XXXXX XX omaniku Hillar Jürgensi kasutuses on elamu projektjoonisel märgitu järgi kagupoolselt küljelt vaadatuna esimene korstnalõõr; kohustas Hillar Jürgensit avama Ain Pedaku kasutuses olev korstnalõõr; kohustas Hillar Jürgensit hoiduma toimingutest, mis segavad XXXXX XX kinnistu omanikul Ain Pedakul korstnalõõri kasutada ja jättis rahuldamata Ain Pedaku hagi Hillar Jürgensi vastu varalise kahju 31 965,00 krooni hüvitamiseks. Hillar Jürgensi vastuhagi Ain Pedaku vastu jättis maakohus rahuldamata täies ulatuses. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja on alates 2000. aastast ridaelamus naabrid ning faktiliselt oli 2000 - 2007 poolte vahel korstna suitsulõõride kasutamisel kord, mille kohaselt XXXXX XX kinnistu omaniku kasutuses oli elamu projektjoonisel märgitu järgi kagupoolselt küljelt vaadatuna teine korstnalõõr ja XXXXX XX kinnistu omaniku kasutuses oli elamu projektjoonisel märgitu järgi kagupoolselt küljelt vaadatuna esimene korstnalõõr ning 2007 oktoobris sulges kostja lõõri, millesse oli ühendatud hageja ahi ning see on suletud käesoleva ajani. 30.10.2000 koostatud XXXXX XX katastriüksuse piiriprotokolli, arhitekt T. Kulli elamuühing „BS Kalev I“ 20-korterilise ridaelamu plaani ja maa-ameti kaardi väljatrükiga leidis tõendamist, et naaberkinnistute piir läbib ridaelamu sektsioone (bokse) ühendavat ühist vaheseina sirgjooneliselt keskelt, poolitades vaidluse objektiks olevad korstnalõõrid selliselt, et üks pool igast lõõrist asub hageja kinnistul ning teine pool igast lõõrist asub kostja kinnistul. XXXXXXXXX XXXXX XX ja XXXXX XX asuvate hoonete inventariseerimisplaanide koopiatelt nähtus samuti, et naaberkinnistute piir läbib ridaelamu sektsioone (bokse) ühendavat ühist vaheseina sirgjooneliselt keskelt, poolitades vaidluse objektiks olevad korstnalõõrid. Kostja väited, justkui tuleneks korstnalõõride omandiõigus ridaelamubokside planeeringust, mille kohaselt oli kummalegi hoonele ette nähtud kaks ventilatsiooni- ja kaks suitsulõõri, kusjuures tulenevalt hoonete nihutatusest asuvad kostja hoone kõik neli lõõri hageja hoone lõõridest XXXXX tänava pool, ei põhine asjaõigusseadusel ega esitatud kirjalike tõenditel. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Hageja tõi esile oma kinnisasja juurde kuuluva suitsulõõri kasutamisõiguse rikkumise. Ühes omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõudega esitas hageja nõude määrata kindlaks korstnalõõri kasutuskord. Kohus asus seisukohale, et korstnalõõride kasutuskorra kindlaksmääramise nõude lahendamisel saab kohaldada AÕS § 151, kuna tegemist on vaidlusega naabrite ühiskasutuses oleva korstnalõõri üle, mis ei ole poolte kaasomandis, kuid millele on otstarbekas kohaldada kaasomandi sätteid, arvestades AÕS §-s 151 sätestatut. Et poolte vahel 2000 - 2007 kehtinud korstnalõõri kasutuskord põhines kokkuleppel ja hageja ehitas ahju vastavalt kokkuleppelisele kasutuskorrale, tõendasid tunnistaja A. R. ütlused, mille kohaselt pärast ridaelamu ostmist, kuid enne sissekolimist nõustas ta hagejat küttekeha valikul; enne ahju ühendamist vaidlusalusesse lõõri arutati seda kostjaga; vestluse käigus väljendasid hageja ja kostja selgelt, millistesse korstnalõõridesse kummagi naabri küttekehad ühendatakse; hageja järgis ahjutüübi valikul ja korstnalõõriga ühendamisel poolte kokkulepet. Tunnistaja A. J. ütluste kohaselt, osaledes 2000 sügisel vastutava isikuna XXXXX XX tulikiviahju paigaldamisel, tutvus ta ridaelamu suitsulõõride asukoha ja hageja ahju paigaldamise võimalustega; kostja, kinnitades enda kamina ühte suitsulõõri ühendamist, andis hagejale nõusoleku ühendada tulikiviahi teise suitsulõõri, osa lõõre jäi naabritel kasutusele võtmata. Tunnistaja A. J. ütlustest tulenes, et ühiste suitsulõõride kasutamisel on naabritel otstarbekas läbi rääkida, milliseid lõõre kumbki kasutama hakkab, sest erinevad kasutajad ei tohiks kasutada sama suitsulõõri, kuna

olukord ei ole kontrollitav ja võib kaasneda vingu oht, samas võis üks kasutaja ühendada samasse lõõri mitu ühe kütteliigiga küttekollet. Põhja-Eesti Päästekeskusele 06.11.2007 hageja antud seletus, milles hageja nimetab suitsulõõride kasutama asumist „hõivamiseks", on kooskõlas hagiavalduse asjaoludega ja tunnistaja A. R. antud ütlustega, kuna ka seletuses märkis hageja, et suitsulõõride kasutuskord põhines suulisel kokkuleppel. A. R. 09.11.2007 Põhja-Eesti Päästekeskusele antud kirjalikud ütlused olid kooskõlas kohtus suuliselt antud ütlustega. Kostja arvamus, et hageja väljendusviis „suitsulõõride hõivamine“ viitas suitsulõõri omavolilisele kasutamisele, ei ole kooskõlas uuritud tõenditega. Kuna pärast suitsulõõride kasutuselevõtmist pooled ei muutnud lõõride kasutamise kokkulepet, rikkus kostja hageja kasutuses oleva suitsulõõri sulgemisega 2007 oktoobris pooltevahelist suitsulõõride kasutamise kokkulepet. AÕS § 151 lg-st 2 tuleneb, et naabrite ühiskasutuses oleva asja kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile. Kostja väitel kasutas hageja suitsulõõri vastuolus ridaelamu bokside planeeringuga ja suur küttekoormus kahjustas korstnat. Ridaelamu boksi projekti seletuskirjast sisemise elektrivarustuse kohta koos selle juurde kuuluvate hoone korruste (sokli-, I, II ja katusekorrus) elektrikütte plaanidega nähtus, et esialgse projekteerimisega planeeritud ridaelamu bokside keskküte asendati lõpliku väljaehitamise käigus elektriküttega. Plaan Plaan Arhitektuuribüroo OÜ selgitusest XXXXX XX ridaelamu arhitektuursele ja funktsionaalsele plaanilahendusele nähtuvalt olid poolte omandis olevad ridaelamuboksid omavahel liigendatult (s.o üksteise suhtes ca 2 m nihutatult) ühendatud ühiseks terviklikuks ridaelamuks, omades ühist täisvaheseina ja katust, kusjuures vaheseinas järjestikku paiknevatest lõõridest olid neli idapoolsemat projekti järgi ette nähtud XXXXX XX ridaelamu sektsiooni (boks nr 7) teenindamiseks ja neli läänepoolsemat lõõri olid ette nähtud XXXXX XX sektsiooni (boks nr 6) juurde. Kuigi arvamuses väideti, et XXXXX XX ridaelamuboksi omanik kasutab ettenähtud suitsulõõri valesti, s.t kasutamine ei vasta projektis ettenähtud olukorrale, ei toodud esile ehituslikke, tuleohutusalaseid või muid põhjusi, miks ei võiks lõõre kasutada teisiti, kui projekt ette nägi. Ridaelamu projekti autori arhitekt Tõnu Kulli vastusega hageja päringule leidis tõendamist, et T. Kull ei näe ehituslikke, tuleohutusalaseid või ehitust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid põhjusi, miks ei võiks lõõride projektikohast kasutamist boksiomanike vahel kokkuleppeliselt ümber jaotada. Selliseid põhjusi bokside tehnovõrkude paigutused arhitekti arvates kaasa ei toonud. Arhitekt oli seisukohal, et elukorralduslikud lahendused saab luua vastavalt boksiomanike kokkuleppele lõõride kasutuskorra kohta, mitte lõõride ettemääratud kasutuskord ei dikteeri ainuvõimalikke ehituslikke ja muid elukorralduslikke lahendusi (näit. küttekollete ja mööbli paigutust). Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo 18.03.2008 otsusega nr 7.3-5/75/147-21/08 ja 01.02.2008 teatega leidis tõendamist, et haldusmenetluse käigus tegi päästekeskus kindlaks, et XXXXXXXX alevikus XXXXX XX ja XXXXX XX kütteseadmed ei kujuta endast tuleohtu ning päästekeskus lõpetas alustatud haldusmenetluse haldusakti andmata jätmisega. Seega ei välista asjaolu, et ridaelamu kütmiseks oli projektis ette nähtud elektriküte, teiste küttekehade kasutamist, kuivõrd keskkütteks ettenähtud telliskivist suitsulõõrid olid ehitises olemas ning omanike teostatud ühendused vastavad tuleohutusnõuetele. Tunnistajate A. J. ja T. V. kirjadega ja ütlustega kohtuistungil leidis tõendamist, et XXXXX XX ja XXXXX XX vahel kehtinud suitsulõõride kasutuskord oli tehniliselt soovitav ning korstna ja lõõride ekspluatatsiooni seisukohast parim lahendus, kuna kostja õhk-kütte kaminahi tõi kaasa kivikorstna pigitumise, seevastu hageja tulikiviahi oli kõige optimaalsem ning korstnasse tahma praktiliselt ei tekkinud. Seega kaminahjuga kõrvuti lõõrides olev tulikiviahi toimis lõõri

parandajana. Tunnistaja A. J. ütluste kohaselt ei koormanud hageja tulikiviahju kasutamisega korstna lõõrivõimsust üle, seevastu ahju teise lõõri paigaldamiseks tuleks ahi demonteerida ja uuesti üles laduda, kuna lõõri ja ahju ühenduskoht on ahju tagaseina allosas ja ahi paikneb vahetult seina läheduses. Lõõr, kuhu hageja teoreetiliselt saaks küttekolde ühendada, nõuab horisontaalse suitsulõõri ehitamist, mis võib tekitada korstna lagunemist. Hinnanguline maksumus töö teostamiseks oli 20 000 krooni. Kostja väitis vajadust kasutada hageja kasutuses olevat suitsulõõri oma saunaahju ühendamiseks, kuid ei ole seda vajadust tõendanud. Ka ei ole kostja tõendanud väidet, et saunaahju ei saa ühendada lõõridega, mis oli kasutusse võtmata, ega väidet, et saunaahju oleks võimalik ühendada hageja kasutuses oleva suitsulõõriga. Kütteseadmete puhastamise aktide ja korstnapühkija T. V. ütlustega leidis tõendamist, et hageja tellis igal aastal (2001 – 2007) korstna ja lõõride puhastamise. Järelikult kandis hageja tema kasutuses oleva korstna puhastamisega seotud kulusid. Tunnistaja M. P. ütlustega leidis tõendamist, et 2002. aastal nende boksi sauna ahju ehitamise käigus selgus, et kostja kasutab juba tänavapoolset keldrisseviivat suitsulõõri garaaži ventilatsioonilõõrina, mistõttu hageja asendas puuküttega ahju elektriküttega ahjuga. Eeltoodust järeldas kohus, et kostja kasutas tegelikult ka ise ühte lõõri teisiti, kui oli projekti plaanilahenduses ette nähtud. Kohus jättis arvesse võtmata hageja e-kirjavahetuse T. R., kuna kiri oli allkirjastamata. Eeltoodud tõenditest järeldas kohus, et kuigi pooled ei kasutanud suitsulõõre täpses vastavuses projektis boksidele ettenähtud plaanilahendusega, ei ole lõõride teisiti kasutamine vastuolus suitsulõõride otstarbega ega kahjusta mingil viisil ehitist ega selle naabritest omanikke. Pooltevahelise kokkuleppelise lõõride kasutuskorra muutmine tooks hagejale kaasa märkimisväärse materiaalse kahju. Kuna senine kasutuskord toimis tõrgeteta seitsme aasta vältel, ei ole otstarbekas, põhjendatud ega mõistlik poolte kokkuleppele rajaneva suitsulõõride kasutuskorra muutmine ning hagejal lõõri kasutamise takistamine. Seoses põhihagis hageja esimese ja teise nõude rahuldamisega jättis kohus rahuldamata kostja vastuhagis esitatud nõude hageja kohustamiseks XXXXX XX asuvas hoones oleva kütteseadme (ahju) suitsutoru koheseks lahtiühendamiseks XXXXX XX hoone korstnast ja suitsulõõrist (XXXXX tänava suunas loendades teine lõõr) ja lõõrist lahtiühendamisel enne ühendamist olnud olukorrale võimalikult lähedase olukorra taastamiseks ja pärast ahju suitsutoru lahtiühendamist korstnasse tekkiva ava kinnimüürimiseks. Hageja väitis, et kostja põhjustas talle 2007 oktoobris korstnalõõride sulgemisega varalise kahju, kuna hageja oli sunnitud soetama alternatiivküttekeha, õhksoojuspumba, mida ahju kasutamise võimalusel enam vaja ei lähe ning mille oli hageja sunnitud realiseerima. Kahju seisnes soetatud õhusoojuspumba soetamismaksumuse ja demonteerimismaksumuse ning kasutatud kujul järelturu maksumuse vahes. Hageja esitas arvutused elektrikütte ning õhksoojuspumba ostu ja küttekulude vahe kohta. Hageja ei tõendanud, et õhksoojuspumbaga seonduvad kulutused on tekitanud talle kahju, kuna ei toonud esile asjaolu, et õhksoojuspumba soetamise, demonteerimise ja sellega kütmise kulud on osutunud suuremaks tulikiviahju kütmiseks vajamineva kütte (puud, brikett vms) kulust. Hageja võrdles omavahel elektri- ja õhksoojuspumba küttekulusid, mis omas tähendust üksnes tekkinud kahju vähendamise seisukohalt. Kostja esitatud ajaleheartiklist, milles OÜ Bestair juhatuse liige Ivo Kõpper tutvustas soojuspumpasid, nähtus, et soojuspump on energeetiline seade, mis kasutab soojuse tootmiseks keskkonda salvestunud soojusenergiat ning millega vähendatakse miinimumini küttekulusid korterites või majades, kus on elektri-, õli-, gaasi- või ahiküte. Soojuspumbad sobivad nii

põhiküttesüsteemiks kui teistele kütteliikidele alternatiivseks küttesüsteemiks ning lisaks kütmisele jahutavad ruume ja parandavad toaõhu kvaliteeti. Hageja ei pea soetatud õhksoojuspumpa kui kasutut pärast ahikütte taastamist realiseerima või ära viskama, vaid saab jätkata seadme kasutamist alternatiivkütte seadmena või toaõhu jahutajana või õhu kvaliteedi parandajana. Hageja küttekulud võisid pärast õhksoojuspumba soetamist võrreldes ahikütte kuludega hoopis väheneda, s.t hageja võis küttekulusid säästa hoolimata soojuspumba soetamiseks tehtud kulutustest. Kohus jättis hageja nõude varalise kahju 31 965,00 krooni hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. AÕS § 151 lg-st 3 tuleneb, et kui piirirajatist kasutavad mõlemad naabrid, kannavad nad asja korrashoiukulud võrdselt. Asja korrashoiule tehtud kulutuste hüvitamist saab asja kaaskasutajalt nõuda käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja palus vastuhagis lisaks kohustusnõudele välja mõista hagejalt XXXXX XX asuva hoone suitsulõõride korstna pitsi osa remondiks 2004. aastal tehtud kulutuste osaliseks hüvitamiseks 3 900 krooni ning vajaminevate ehk tulevaste kulutuste osaliseks hüvitamiseks 7 779,50 krooni. Vastuväidetest ja vastuhagi asjaoludest nähtuvalt oli kostja seisukohal, et korstna puhul oli tegemist tema omandiga, järelikult oli ta enda arvates remontinud oma asja. Ka kulude nõude esitamist põhjendas kostja väitega, et hagejal tuleb kanda pool korstnapitsi remondikuludest, kuna ta oli kasutanud kostja kinnisasja osaks oleva hoone ühte suitsulõõri. Asjaolu, et kostja ei ole hagejale esitanud kulutuste hüvitamise nõuet enne kui vastuhagis, tõendas, et ta pidas kulutusi tehtuks oma asjale ning käsundita asjaajamise sätted kohaldamisele ei kuulu. Hageja palus kulutuste osaliseks hüvitamiseks 3 900 krooni nõudele kohaldada aegumist. Kohtule esitatud arve-saatelehega nr 22 31.05.2004 leidis tõendamist, et töövõtja esitas kostjale korstnapitsi renoveerimise eest arve sularahas tasumiseks 31.05.2004. Järelikult pidi kostja saama teada, et tal on hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue 31.05.2004. Kostja esitas vastuhagi kohtule 30.10.2008, seega pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi 3 900 krooni saamiseks aegumise tõttu rahuldamata. Kohus jättis vastuhagi XXXXX XX asuva hoone suitsulõõride korstnapitsi osa remondiks vajaminevate kulutuste osaliseks väljamõistmiseks summas 7 779,50 krooni rahuldamata, kuna alusetu rikastumise nõude rahuldamise eelduseks on kulude reaalne kandmine. Vastuhagist ja äriühingu Tafrix OÜ 30.01.2008 hinnapakkumisest nähtuvalt kulusid veel kantud ei ole. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1, 2, 3 ja 4 osas ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatmaiseks. Kohus ei ole asja menetlemisel arvestanud, et faktiliselt on menetluse esemeks mitme isiku (abikaasade) ühine õigus. XXXXX XX kinnisasi on abielu kestel omandatud abikaasade ühisvara. Hagi on esitatud ühe abikaasa vastu, kuigi vaidlustatud õigussuhte osaline on ka teine abikaasa. Apellandi abikaasa ei pea täitma apellandi suhtes tehtud kohtuotsust. Maakohus on rikkunud TsMS § 373 lg-s 1 sätestatud kostja õigust esitada kuni kohtuvaidluseni vastuhagi. Kohus keeldus 25.05.2009 kohtuistungil enne kohtuvaidlust vastu võtmast apellandi vastuhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis põhjustati valekaebuse esitamisega Päästeametile. Kohus vastuhagist keeldumise kohta määrust ei teinud. Vastuhagi asjaolud on otseselt seotud korstnalõõri vaidlusega.

Teadvalt valeütluste andmise eest hoiatamisel ei võtnud kohus 04.03.2009 toimunud korraldaval istungil tunnistaja M. P. hoiatamise kohta protokollile ega hoiatuse tekstile allkirja. Pärast apellandi vastavasisulist märkust võeti allkiri tagantjärele 25.05.2009 kohtuistungil. Samal istungil keeldus kohus vastu võtmast apellandi kirjalikku taotlust tunnistaja M. P. kohtule valetamise eest vastutusele võtmiseks. Tunnistaja M. P. andis 04.03.2009 istungil valeütlusi, väites, et on proovinud koos abikaasaga suitsulõõri kasutusvõimaluse äravõtmisega seoses apellandiga ühendust võtta. Tunnistaja valetas samuti, väites, et XXXXX XX garaaži ventileerimine toimub XXXXX XX ühe suitsulõõri kasutamisega. Vale on ka tunnistaja väide sauna elektrikerise sunnitud kasutuselevõtu kohta. Elektrikerise kasutuselevõtmine oli seotud tulekahjuga, mitte lõõride kasutamise võimaluse puudumisega. Kohus jättis eelnimetatud asjaolud tähelepanuta ning tugines otsuse põhjendustes valeütlusi andnud tunnistaja ütlustele. Kohus ei võtnud seisukohta asjaolu suhtes, et vastustaja jättis täitmata kohustuse esitada kohtule XXXXX XX ja XX kinnistutel asuvate hoonete adekvaatsed projektjoonised ja seletuskirjad, vaatamata kohtu konkreetsele nõudmisele. Kohus ei olnud järjekindel õigusemõistmise võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimisel. Hagimaterjalide apellandile saatmisel ei tagatud kõikide toimikus olevate oluliste dokumentide edastamist. 19.12.2007 ja 08.01.2008 kohtumäärustest sai apellant teada 14.03.2008 kohtutoimikuga tutvudes. 19.12.2007 hagiavalduse käiguta jätmise määruses on kohus asunud vastustajale selgitama, kuidas oleks vaja hagi asjaolud viia kooskõlla AÕS §-ga 151, mis kohtu arvates vaidlust õiguslikult reguleerib. Kohus on hagi vastuvõtmise hetkest asunud kaudselt kaitsma vastustaja huve. Teise poole seisukoha ärakuulamiseta avaldas kohus arvamust, et XXXXX XX ja XX hoonete ühises külgseinas asuvate lõõride kasutamisest tulenevale vaidlussuhtele on võimalik kohaldada AÕS § 151 sätteid, millega vastustajal tuleks kooskõlla viia hagi asjaolud. Apellant juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et AÕS § 151 reguleerib suhteid, mis tulenevad kahe kõrvuti asetseva kinnistu piiril paiknevate piirirajatiste kasutamisest ja rajatis on ehitis, mis seaduse mõistes ei ole hoone (Ehitusseadus § 2 lg 2) ning üle kinnisasja ulatuva ehitisega seotud suhteid reguleerib AÕS § 148. Kohus seda asjaolu otsuse põhjendamisel ei käsitlenud ning jättis sellele vastamata. Kinnisasjade osadeks olevate kahe külgneva aga teineteise suhtes nihutatud hoone ühises vaheseinas asuvas lõõrikorstnas paiknevate, projekti kohaselt kummalegi hoonele ette nähtud lõõride kasutamise reguleerimiseks ei ole kohaldatav AÕS § 151. Hoone lõõride näol on tegemist kummagi ehitise olulise osaga (AÕS § 17 lg 1). Et kummalegi hoonele on projekti kohaselt ette nähtud oma lõõrid, kinnitas Plaan Plaan Arhitektuuribüroo OÜ antud selgitus. Tunnistajaid peale vastustaja abikaasa ja korstnapühkija ei ole apellant kohanud ega nendega vestelnud. Tunnistajad ega vastustaja ei ole apellandiga lõõride kasutamiseks kunagi suusõnalisi või kirjalikke lepinguid või muid kokkuleppeid sõlminud. Tunnistajad olid kohtus ütlusteks vastustaja esindaja poolt ette valmistatud. Otsuse põhjendamisel tugines kohus tunnistaja M. P. ütlustele, kinnitades, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et vastustaja kasutab ühte lõõri teisiti, kui projekti plaanilahenduses ette nähtud. Eeltoodu ei ole õige ja seda oleks saanud tuvastada paikvaatlusel. Kohtu väide, et vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja vahel oli faktiliselt aastatel 2000 – 2007 korstna suitsulõõride kasutamise kord, ei põhine olemasolevatel tõenditel. Õige on asjaolu, et vastustaja kasutas nimetatud ajal XXXXX XX küttekolde tarbeks XXXXX XX projektikohast suitsulõõri, muus osas on vaidlus. Kui eeldada, et oli kokkulepe, pidanuks poolte vahel olema kokku lepitud ka selle tingimused, mis aga kohtumenetluses tõendamist ei leidnud. Ebaloogiline

on kohtu väide, et rikuti kokkulepet, kui see oli faktiliselt lõppenud või lõpetatud. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, missugune õiguslik suhe oli vaidlevate poolte vahel seoses XXXXX XX hoone lõõri kasutamisega, kas suitsulõõride kasutamise kord või kasutuskord, mis põhines kokkuleppel või kokkuleppeline kasutuskord või suitsulõõride kasutamise kokkulepe. Need kõik on erineva tähendusega mõisted ja otsuse põhjendused jäävad seetõttu ebaselgeks ega ole üheselt mõistetavad. Apellant vaidleb vastu kohtu hinnangule, kus käsitletakse korstnalõõride omandiõigust, mis tuleneb ridaelamubokside planeeringust. Apellandi hinnangul on korstnalõõrid hoone olulised osad, mis on hoonega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada hoonet oluliselt kahjustamata (AÕS § 17 lg 1). Järelikult on XXXXX XX hoone tarbeks projekteeritud lõõrid selle hoone lahutamatud osad ja kuuluvad hoone koosseisu. Apellant on seda asjaolu vastuväidetes käsitlenud, kohus aga on jätnud selle tähelepanuta. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus Ain Pedak palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis kahju 31 965 krooni hüvitamise nõude rahuldamata ja teha uus otsus, millega nõue rahuldada. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et õhksoojuspumbaga seonduvad kulutused on tekitanud talle kahju, kuna ta ei ole esile toonud asjaolu, et õhksoojuspumba soetamise, demonteerimise ja sellega kütmise kulud on osutunud suuremaks tulikiviahju kütmiseks vajamineva kütte (puud, brikett vms.) kuludest. Hageja ei tuginenud asjaolule, et kahju seisneb küttekulude suurenemises. Menetluses ei ole arutatud asjaolu, kas hageja küttekulud suurenesid ning kas sellest võis hagejale kahju tekkida. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 3 ja 4, mille järgi kohus võib tugineda otsust tehes üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada ja otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest. Kohus on lähtunud eeldusest, et kahjuks on suurenenud jooksvad küttekulud võrrelduna ahju (puud, brikett vms.) ja soojuspumba vahel. Hageja tugines VÕS § 128 lg-s 3 sätestatud õigusmõistele: kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks, millena kvalifitseerub õhksoojuspumba ostu- ja paigalduskulu ning vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, millena kvalifitseerub pumba tarbimisväärtuse kadu hageja jaoks, kui ahju kasutamise võimalus taastub. Kui kostja tegevuse tulemusel kaotas hageja ahjuga kütmise võimaluse, on tõendamata ilmne, et hageja pidi kodu kütmisele alternatiivse lahenduse leidma. Valida oli kahe võimaluse vahel, kas tasuda väiksemat hinda elektriradiaatorite soetamiseks ning seejärel kanda kahju suurenenud elektrikuluna või tasuda kohe rohkem õhksoojuspumba eest ning vältida kahju tekkimist suurenenud elektrikuluna. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et esitatud võrdluses on hageja võrrelnud omavahel elektri- ja õhksoojuspumba küttekulusid, kuid see omab tähendust üksnes tekkinud kahju vähendamise seisukohalt. Hageja soovis kohtule näidata, et õhksoojuspumba ost oli kahjude vähendamise seisukohalt põhjendatud. Seda asjaolu ei seadnud kahtluse alla ka kostja. Nii õhksoojuspump kui elektriradiaatorid olid asjad, mida hagejal ahju kasutamise võimaluse taastumisel vaja ei lähe. Olukorras, kus ahju kütmine on takistatud, on hageja jaoks

õhksoojuspumbal tarbimisväärtus. Kui ahju kasutamise võimalus taastub, õhksoojuspumpa hagejal vaja ei lähe. Kohus ei hinnanud hageja väidet, et kahju seisneb õhksoojuspumba ostu-, paigaldus- ning demonteerimiskulus, kuna kulu kandmine oli põhjuslikus seoses kostja tegevusega ning soetatud asi (õhksoojuspump) kaotab hageja jaoks tarbimisväärtuse pärast endise olukorra (ahju kasutamise võimaluse) taastamist. Apellant ei nõustu kohtuotsusega osas, milles kohus sisuliselt väitis, et hagejal ei teki õhksoojuspumba soetamisega kahju, kuna pump säilitab hageja jaoks tarbimisväärtuse ka pärast seda, kui endine olukord (ahju kasutamise võimalus) on taastatud. Seda põhjendab kohus sellega, et pumpa saab kasutada koos ahjuga ning pumbal on lisaks küttefunktsioonile veel õhu jahutaja ning kvaliteedi parandaja funktsioon. Apellant on seisukohal, et viidatud motiivil kahjunõuet rahuldamata jättes on kohus vääralt kohaldanud VÕS § 127 lg 1, mis sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kas hageja jaoks kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud õhksoojuspumba soetamiseks kätkevad endas tarbimisväärtust või mitte, on kannatanu otsustada ning õigusnormi kohaldamine peab olema suunatud isiku asetamisele olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hagejal ei olnud enne kahju tekitamist õhksoojuspumpa ning ta küttis ahju, olles olukorraga rahul. Kahju tekitamisega seonduva eseme soetamise positiivsed tarbimisomandused ei saa üldjuhul olla objektiivselt käsitletavad ka VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kasuna. Hageja poolt õhksoojuspumba soetamise asjaolud on peale sunnitud ning jätkuvat tarbimisväärtust hageja ei väärtusta. Apellant on menetluse jooksul nii suuliselt kui kirjalikult kinnitanud, et kostja poolt kahju (pumba soetusmaksumuse ja demontaažikulude) hüvitamisel kuulub õhksoojuspump kostjale üleandmisele. Samuti on apellant väljendanud seisukohta, et vastava tingimuse võib lahendis eraldi sätestada. Sellise võimaluse annab täitemenetluse seadustiku § 19, mis sätestab, et kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tingimuse saabumist. Apellant vaidlustab kohtuotsuse osas, milles kohus leidis, et jätab arvesse võtmata hageja ekirjavahetuse T. R., kuna kiri on allkirjastamata. E-kiri on tõendiks ka ilma allkirjata. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kahju hüvitamiseks ja jagas menetluskulud. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud nõude raha saamiseks.

Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid osas, kus maakohus määras korstnalõõride kasutamise korra ja kohustas kostjat hoiduma tegevusest, mis takistab hagejal korstnalõõri kasutamist ning jättis vastuhagi rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 654 lgst 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse eeltoodud põhjendusi. Maakohus on vaidluse lahendamisel eelviidatud osas olulised asjaolud õigesti tuvastanud ja TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi ei pea ringkonnakohus asjaolude uuesti tuvastamist vajalikuks. Esiteks käsitleb kolleegium kostja apellatsioonkaebust. Ebaõiged on kostja kaebuse väited, et käesolevas menetluses oleks pidanud maakohus kaasama kostja abikaasa, kuna XXXXX XX asuv kinnisasi on abikaasade ühisomand. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kuulub kinnistu XXXXX XX kostjale ja sellest tulenevalt on hageja valinud õige kostja. Kohus ei ole asja menetledes rikkunud TsMS § 373 lg 1. 25.05.2009 toimunud kohtuistungi protokollist (II kd lk 115) ei tulene, et kostja oleks soovinud esitada vastuhagi. Kolleegium märgib, et vastuhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks on kostjal võimalik esitada ka iseseisva hagina. Seega ka juhul, kui kohus oleks keeldunud vastuhagi menetlusse võtmast, ei oleks tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis on oluline ja aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Kolleegiumi arvates ei anna kaebuse väited tõendite hindamise kohta põhjust hinnata esitatud tõendeid, kaasaarvatud tunnistajate ütlusi, erinevalt maakohtust. Kuna maakohus on piisava põhjalikkusega tõendeid hinnatud ja kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, siis kolleegium ei korda maakohtu otsuses toodut. TsMS § 262 lg 2 järgi tuleb tunnistajat hoiatada seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise eest ja teadvalt valeütluste andmise eest ja võtta selle kohta allkiri kas protokolli või hoiatusele. Tunnistaja M. P. andis ütlusi 04.03.2009 toimunud kohtuistungil. Protokollist nähtub, et tunnistaja on selgitanud oma seost pooltega ja seda, et ta saab rääkida tõtt (II kd lk 97). Tunnistaja ei ole enne ütluste andmist TsMS § 262 lg-s 2 sätestatud allkirja andnud. 11.05.2009 (ekslikult on märgitud 2008) kohtuistungi protokolli kohaselt on tunnistaja andnud sellel istungil allkirja, et teda oli 04.03.2009 toimunud kohtuistungil hoiatatud KarS §-de 318 ja 320 järgi. Kolleegiumi leiab, et allakirja võtmine pärast ütluste andmist ei muuda tunnistaja ütlusi tõendina lubamatuks. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus kohelnud asja menetlemisel pooli ebavõrdselt. Hagejale seaduse selgitamine ei ole asjaoluks, mis annab alust kahelda kohtu erapooletuses. Samuti ei näita erapoolikut suhtumist menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta toodud väited. Maakohus on õigesti vaidluse lahendanud AÕS § 151 järgi. AÕS § 151 lg 1 sätestab, et kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüriga, on see naabrite ühiskasutuses sõltumata asja kuuluvusest ja lõikest 2 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud asja kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile. Kahe kinnistu piiril paiknev ridaelamubokside vahesein, milles paiknevad korstnalõõrid, vastab AÕS § 151 lg-s 1 toodud piirirajatise tunnustele. Ühisele kasutusõigusele tuleb AÕS § 70 lg 7 järgi kohaldada ühise omandi kohta kehtivaid sätteid ja tulenevalt AÕS § 70 lõikest 6 kuuluvad kohaldamisele kaasomandi kohta kehtivad sätted, kui ühise kasutusõiguse kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võis kohus vaidlust lahendades kohaldada AÕS kaasomandi kasutamist reguleerivaid sätteid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli aastatel 2000 – 2007 kokkulepe lõõride kasutamise kohta. Hageja ahjuga ühendatud lõõri sulgemine kostja poolt oli pooltevahelise kokkuleppe rikkumine, mistõttu oli hageja õigustatud pöörduma hagiga kohtusse. Kolleegiumi arvates ei anna kaebuse väited alust

kohaldada vaidluse lahendamisel AÕS § 148, kuna tegemist ei ole üle kinnisasja piiri ulatuva ehitisega. Seega tuleb kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja nõude kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud hageja nõude kahju hüvitamiseks rahuldamata. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel oli 2000. aastal kokku lepitud ühises vaheseinas (piirirajatises) paiknevate korstnalõõride kasutamises, kuid kostja rikkus kokkulepet ja sulges hageja kasutuses olnud lõõri. Hageja väitis, et selle tõttu pidi ta eluruumi kütmiseks muretsema õhksoojuspumba. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kahjuks õhksoojuspumba ja selle paigaldamise maksumus 24 965,75 krooni ning demontaažikulud 7 000 krooni. Pumba maksumus on tõendatud OÜ ABC Kliima arvega (I kd lk 6) ja demontaaži maksumus ning järelturu puudumine OÜ ABC Kliima 14.12.2007 e-kirjaga (II kd lk 100). AÕS § 151 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei tohi piirirajatise kasutamine olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile. Seega piirirajatise kasutamisel tekib poolte vahel võlasuhe, mille sisuks on piirirajatise otstarbekohane kasutamine naabrite poolt ja hoidumine naabrit kahjustamast ning millest tuleneva kohustuse rikkumisel võib võlausaldajal tekkida kahju. VÕS § 115 järgi võlgniku poolt kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on rikkunud lõõri sulgemisel pooltevahelist kokkulepet piirirajatise kasutamise kohta ja AÕS § 151 lg-st 2 tulenevat kohustust kasutada piirirajatist vastavuses selle otstarbega ning mitte tekitada kahju naabrile. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, millest tuleneks, et ta rikkumise eest ei vastuta või et kahju ei kuuluks seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Maakohtu otsuse kohaselt oli tõendamata, et õhksoojuspumbaga seonduvad kulutused on tekitanud hagejale kahju, kuna ta ei ole esile toonud asjaolu, et õhksoojuspumba soetamise, demonteerimise ja sellega kütmise kulud on osutunud suuremaks tulikiviahju kütmiseks vajamineva kütte (puud, brikett vms) kuludest. Kolleegiumi arvates ei ole maakohtu järeldus õige. Hageja ei tuginenud asjaolule, et kahju seisneb küttekulude suurenemises. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et menetluses ei ole arutatud asjaolu, kas hageja küttekulud suurenesid ning kas sellest võis hagejale kahju tekkida. Pooled ei ole väitnud, et hageja on õhksoojuspumpa kasutades kokku hoidnud. Hageja poolt toodud kulud vastavad VÕS § 128 lg-s 3 sätestatule. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg 1, mis sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, tuvastades, et hagejal ei tekkinud õhksoojuspumba soetamisega kahju, kuna pump säilitab hageja jaoks tarbimisväärtuse ka pärast seda, kui ahju kasutamise võimalus on taastatud. Kogu menetluse vältel on hageja väitnud, et pärast lõõri avamist soovib ta õhksoojuspumba demonteerida, kuna selle säilitamiseks puudub vajadus ning kaebuses on ta rõhutanud, et on nõus seadme andma kostjale. Kolleegiumi arvates ei saa kahju tekkimise tuvastamisel lähtuda sellest, et õhksoojuspump on kasulik, vaid oluline on see, et hageja pidi selle paigutama enda hoonesse seoses ahjuga kütmise võimaluse puudumisega ja ta on väitnud, et ta soovib selle pärast ahjukütte

taastamist oma korterist eemaldada. Vaatamata sellele, et tegemist on igati kasuliku seadmega, sõltub selle kasutamine pärast ahjukütte taastamist ainuüksi sellest, kas hageja soovib seda teha või mitte. Tegemist ei ole seadmega, mis peaks igal juhul jääma hageja korterisse ka pärast seda, kui lõõr on avatud ja hageja saab kütta ahju. Kuna hageja ei soovi pärast ahjuga kütmise võimaluse taastamist enam õhksoojuspumpa kasutada, siis puudub seadmel edaspidine tarbimisväärtus hageja jaoks. Kasutatud õhksoojuspumba müügivõimaluse puudumise kohta on esitanud hageja müüja e-kirja. Kostja vastupidist tõendanud ei ole. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et hagejale on kahju tekkinud. Tekkinud kahju suuruseks on õhksoojuspumba ja selle paigaldamise maksumus 24 965,75 krooni ja demonteerimise kulu 7 000 krooni. Kahju suurusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et kostja pidi lõõri sulgedes ette nägema, et hagejale võib tekkida kahju alternatiivse kütteallika soetamise, paigaldamise ja pärast kostjapoolse rikkumise lõpetamist demonteerimise kulude näol. Kostjapoolse kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks ühises vaheseinas asuvat hageja ahjuga ühendatud korstnalõõri sulgenud, poleks hagejal olnud vaja osta ja paigaldada õhksoojuspumpa ja seda pärast lõõri avamist demonteerida. Eeltoodu tõttu tuleb hageja nõue kahju hüvitamiseks rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 31 965 krooni. Hageja väitis vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata T. R. 10.02.2009 e-kirja (II kd lk 73). Kolleegium nõustub, et tõendina võib esitada e-kirja, millel ei ole allkirja. Samas ei muuda T. R. kirja tõendina hindamine maakohtu otsuses tuvastatut. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata ja rahuldas selle. Seega kuulusid rahuldamisele kõik hageja nõuded ja vastuhagi jäi rahuldamata. Eeltoodust lähtudes tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas hageja vastuapellatsioonkaebuse, mistõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi jätta kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Ringkonnakohtu 15.09.2009 määrusega rahuldati Hillar Jürgensi taotlus menetlusabi saamiseks ja vabastati ta osaliselt riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel summas 6 000 krooni. Kostja tasus riigilõivu 1 500 krooni. Ringkonnakohus on menetlusabi taotlust lahendades ebaõigesti määranud apellatsioonkaebuse hinna. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse punktid 1-4. Seega ei vaidlustanud kostja maakohtu otsust osas, milles jäeti vastuhagis esitatud rahaline nõue rahuldamata. Kuna käesolevas vaidluses ei olnud võimalik lõõri kasutusõiguse hinda määrata, siis tuleb TsMS §-s 125 sätestatud põhimõtte ja TsMS § 137 lg 2 järgi lugeda apellatsioonkaebuse hinnaks 25 000 krooni. Menetlusabi taotluse lahendamisel on ringkonnakohus ekslikult määranud kaebuse hinnaks 36 679,50 krooni. Apellatsioonkaebuselt hinnaga 25 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 5 000 krooni. Tulenevalt TsMS § 190 lg-st 2 tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega riigilõiv 3 500 krooni välja mõista Hillar Jürgensilt riigituludesse. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Margo Klaar

Tiit Kollom

Peeter Pällin

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.