Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. jaanuar 2010. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-53176
Tsiviilasi
O. T. hagi L. T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
6769 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2009. a. otsus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. jaanuar 2010. a.
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L. T. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) L. T. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx-xx xxxxx), lepinguline esindaja Martin Kirsipuu Vastustaja (hageja) O. T. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xxx xx-xx, xxxxxxxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx xxxxxxxx), lepinguline esindaja Kaire Aus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2009. a. otsus O. T. hagis L. T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.O. T. hagi L. T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks jätta rahuldamata.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
8.augustil 2008. a. esitas O. T. Pärnu Maakohtusse hagi L. T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja on täitnud kostja ees elatusraha tasumise nõude täies ulatuses ja kostjal puudub põhjendatud nõue hageja suhtes. Pärnu Maakohtu 5. mai 1994. a. otsusega mõisteti O. T.lt perioodil pärast poeg R. täisealiseks saamist kuni 9. juulini 2005. a. (poeg S. täisealiseks saamiseni) L. T. kasuks S. ülalpidamiseks välja elatis 1/ 4 osas igakuisest sissetulekust. Hageja on korrapäraselt maksnud elatist kuni 9. juulini 2005. a., mil poeg sai täisealiseks.
22.mail 2008. a. sai hageja Pärnumaa kohtutäituri Rannar Liitmaa teate täitmise kohta, mille kohaselt olevat 2007. a. mai seisuga tekkinud elatise võlg kokku 7855, 19 krooni, s. h. võlgnevus 6780, 09 krooni, kohtutäituri tasu 1062 krooni ja täitekulu 13, 10 krooni. Täitmise vabatahtliku täitmise aeg oli märkimata. 23. juulil 2008. a. sai O. T. teatise arestimise kohta, milles oli märgitud, et kui kohustust 7855, 19 krooni ei ole tasutud, toimub
8.augustil 2008. a. kinnistust nr. XXXXXXX hagejale kuuluva 1/8 osa arestimine vara asukohas XXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX XXX XXX. Kuna nõue on juba rahuldatud ja tasaarvestatud, siis võlga ei ole. Vastavalt hageja tööandja tõendile on raamatupidaja alates 2004. aasta juunist ekslikult pidanud hageja palgast kinni mitte 1/4 vaid 1/3, mille tõttu kanti kostjale elatist üle rohkem kui kohtuotsusega oli välja mõistetud. Eksitus tuli ilmsiks 2005. aasta veebruaris. Selleks ajaks oli hageja palgast kinni peetud ja kostjale üle kantud ettenähtust rohkem 4744 krooni. 2005. aasta märtsist kuni maini teostas hageja tasaarvestuse enammakstud elatise suuruses ja alates 2005. aasta maist maksis elatist edasi vastavalt kohtuotsusele. Kostja oli tasaarvestusest teadlik ega esitanud mingeid pretensioone. Seisuga aprill 2005. a. oli hageja tasunud kostjale elatusraha kohtuotsusega väljamõistetud määrast enam 3280 krooni. 2005. a. aprillist kuni juunini oleks
hageja pidanud tasuma kostjale kokku elatusraha netosummas 4079 krooni (aprillis 1106 krooni, mais 1123 krooni ja juunis 1850 krooni), millest oli hageja poolt ennetähtaegselt tasutud 3280 krooni ning hageja kohustuseks jäi tasuda 2005. a. juuni eest veel 799 krooni. Hageja tasus ülekandega kostja pangakontole 11. juunil 2005. a. 800 krooni. Arvestades eeltoodut, on hagejalt kostja kasuks enam kinni peetud elatist 936 krooni, millele lisaks tasus hageja 14. septembril 2005. a. kostjale rahakaardiga veel 628 krooni. Kokku on kostja saanud hagejalt rohkem elatusraha summas 1564 krooni. Enammakstud elatise osas hagejal kostjale etteheiteid ei ole, kuigi kostja ei toiminud heas usus, kui jättis pahatahtlikult juhtimata hageja tähelepanu asjaolule, et hageja teostas tema arvelduskontole ennetähtaegselt elatusraha makseid. Samuti on hageja jaoks jäänud arusaamatuks, milline on kostja arvates hageja elatusraha võlgnevus, kuna kostja on muutnud pidevalt nõude summat.
4.augusti 2009. a. kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud kohtutäiturile kostja poolt antud andmete kohaselt oli 2007. a. hageja elatusraha võlg kostjale 6769 krooni ning 14. aprillil 2009. a. oli elatise võla suuruseks kostja andmetel juba 11.364, 48 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg. 1 p. 1 kohaselt ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Hageja ei saanud tasaarvestust teha ning sellest tulenevalt pidi ta elatist tasuma regulaarselt määratud ulatuses. Hageja on osal kuudest tasunud elatist määratust vähem ning hiljem põhjendanud seda asjaoluga, et tasus eelmistel kuudel elatist rohkem. Hageja ei ole elatist maksnud 2001. a. aprilli ja 2003. a. augusti eest, võlgnevuse summa on teadmata. 2004. a. aprilli eest on maksmata 1412, 75 krooni, juuni eest 1281, 25 krooni, 2005. a., aprilli eest 1495 krooni, mai eest 1517, 50 krooni, juuni eest 2500 krooni, juuli eest 793, 75 krooni ja augusti 9 päeva eest 334, 23 krooni, kokku on võlgnevus 9334, 48 krooni. Hageja ei ole tasunud 628 krooni rahakaardiga. Esimese astme kohtu otsus
5.oktoobri 2009. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja tunnistas täiteasjas nr. 175/2005/2613 sundtäitmise lubamatuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Hagi on tõendatud Maksu- ja Tolliameti 27. novembri 2008. a. teatisega O. T.lt kinnipeetud elatise kohta ja L. T. pangakonto väljavõttega. 5. juuni 2004. a. maksekorraldus nr. 45330 tõendab, et hageja on tasunud kostjale elatusraha summas 980 krooni, rahakaardi lõigend tõendab 628 krooni tasumist, 10. juuni 2005. a. maksekorraldus tõendab 800 krooni tasumist, kokku on hageja kostjale otse tasunud 2408 krooni. Kostja vastuväited elatise võlgnevuse kohta summas 11.364, 48 krooni on paljasõnalised ja tõendamata. K. S. OÜ õiendi kohaselt on hageja palgast ajavahemikus 2004. a. juunist kuni 2005. a. veebruarini kinni peetud elatist 4744 krooni rohkem. Vastavalt hageja tööandja tõendile on raamatupidaja alates 2004. a. juunist pidanud hageja palgast ekslikult kinni elatise mitte 1/4 osas, vaid 1/3 osas, mille tõttu kostja sai elatist rohkem. 2005. aasta märtsist kuni maini tegi hageja enammakstud elatise võrra vähemmakseid, millele ei saa kohaldada VÕS § 200 lg. 1 sätestatud tasaarvestuse piiranguid. Nimetatud säte kohalduks juhul, kui hagejal oleks teist liiki nõue kostja vastu. Antud juhul on tegu tööandjapoolse eksitusega ja tegu on olnud elatise ettemaksuga, mille tulemusel tuleb hageja käitumine tasaarvestuse tegemisel hinnata õiguspäraseks. Kohtutäituri Rannar Liitmaa ütluste kohaselt oli elatusraha võlg 6769 krooni. Kui võtta aluseks kohtutäituri poolt esitatud võlgnevuse summa, siis hageja poolt enam kinnipeetu arvelt tasutud 4744 krooni ja hageja poolt otse kostjale tasutud 2408 krooni on kokku 7152
krooni, seega on hageja poolt enam tasutud elatist 383 krooni ja hagejal ei saa olla elatusraha võlgnevust kostja ees. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on esialgsetes vastuväidetes väitnud, et elatise võlg on 11.364 krooni,
15.septembri 2009. a. kirjalikus seisukohas, et elatise võlg on 9334, 48 krooni, kohtutäituri andmetel oli elatusraha võlg 6769 krooni. Eelneva alusel ei ole leidnud tõendamist, et hagejal oleks elatusraha võlg kostja ees. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on leidnud, et elatusraha tasumine on muu hulgas tõendatud rahakaardi vahendusel 628 krooni tasumisega. Toimiku lk. 74 on rahakaardi lõigendi ja tšeki koopia, millest ei nähtu, kellele vastav summa on tasutud. Tšekilt nähtub ainult, et vastustaja on raha tasunud postkontorile ja seega ei saa selle alusel lugeda tõendatuks asjaolu, et vastustaja on rahakaardi vahendusel tasunud elatist kostjale. Tõendatud ei ole ka, et apellant oleks raha kätte saanud. K. S. OÜ õiendis ei kattu esitatud summad Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud tõendil kajastuvate summadega. Näiteks on õiendil 2004. a. novembris märgitud töötasuks 5000 krooni, kuid deklaratsioonis on selleks 8210 krooni (õiendis on töötasud nihkes). VÕS § 198 kohaselt oleks hageja pidanud nõuete tasaarvestamisel esitama kostjale tasaarvestuse avalduse, kostja aga ei ole sellist avaldust esitanud. Hageja väide, et kostja oli 2005. aastal tasaarvestusest teadlik ning ei vaielnud sellele vastu, on väär, kuivõrd hageja ei ole kordagi vastavasisulist avaldust esitanud. Samuti ei ole hageja ühegi tõendiga tõendanud asjaolu, et ta on tasaarvestamise avalduse esitanud. Maakohus ei ole selles küsimuses oma otsuses seisukohta võtnud. VÕS § 200 lg. 1 p. 1 kohaselt ei olnud hagejal võimalik tasaarvestada väidetavalt enam tasutud elatusraha tasumata elatusraha nõudega selliselt, et tasus järgmistel kuudel elatist enam tasutud osa võrra vähem. Siinkohal on hageja viidanud perekonnaseaduse (PkS) § 72 lõikele 1, mille kohaselt elatis ei kuulu tasaarvestamisele võlgniku vastuhagi katteks. Sellest tulenevalt väidab hageja, et kuivõrd ta ei ole vastuhagi esitanud, siis ei kuulu kohaldamisele tasaarvestamise keelu säte. Hageja on justkui jõudnud järeldusele, et tasaarvestamise keeld kehtib üksnes vastuhagi esitamise korral. PkS § 72 lg. 2 on oma olemuselt protsessinorm, mis sätestab tasaarvestamise keelu tsiviilprotsessi kestel. Samas aga VÕS § 200 lg. 1 punktis 1 sätestatud keelu puhul on tegemist materiaalõiguse normiga, mis sätestab igasuguse keelu tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Seega puudus hagejal subjektiivne õigus teostada tasaarvestust enam tasutud elatusraha osaga. Riigikohus on leidnud, et PkS sätestab elatise tasaarvestuse ja tagasinõude lubamatuse. Vastavalt PkS § 72 lõikele 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda. Seega on Riigikohus selgelt jõudnud seisukohale, et elatisnõuet ei saa tasaarvestada ning samuti ei saa enam tasutud elatisraha tagasi nõuda. Sellest tulenevalt tuleb elatist tasuda regulaarselt ning kui elatist tasutakse kokkulepitust või määratust rohkem, siis ei saa seda hiljem tagasi nõuda ega selles suhtes tasaarvestust ka kohaldada. PkS § 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana. Seega tuleb elatusraha tasuda perioodiliselt kokkulepitud või kohtu poolt määratud summa ulatuses. Kui elatise tasuja maksab elatist sätestatud määrast rohkem, siis ei saa ta seda hiljem tagasi nõuda ega selle osaga teha tasaarvestust või väita, et ta on teinud selles osas elatusraha ettemakse. Teoreetiliselt on hagejal enam tasutud elatusraha osas nõudeõigus endise tööandja vastu, kuivõrd tööandja raamatupidaja süül tasuti mingil perioodil elatusraha sätestatust rohkem.
Riigikohus on jõudnud täitemenetluse küsimuses seisukohale, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip. Selle printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Seega ei saa kohus nõude suuruse arvestamisel tugineda kohtutäituri selgitustele. Maakohus on leidnud, et hageja on enam tasunud elatist 383 krooni ja hagejal ei saa olla elatusraha võlgnevust kostja ees. Isegi kui lähtuda sellest, et kohtu arutluskäik on õige, siis tuleks nii öelda hageja poolt otse tasutud summast maha arvestada rahakaart, kuivõrd selles osas ei ole hageja suutnud tõendada selle raha tasumist, otse tasutud summaks jääks seega 1780 (2408 - 628) krooni ning sellisel juhul jääks elatusraha võlgnevuseks 4744 + 1780 = 6524 ; 6769 - 6524= 245 krooni. Seega ei kuuluks isegi siis hagi rahuldamisele. Hageja on jätnud elatise tasumata kuude eest, mil ta maksuameti deklaratsiooni kohaselt ei saanud palka. Seega peab hageja sisuliselt ka nende kuude eest kostjale elatist tasuma. Hageja on selle jätnud arvestamata. Tasumata elatise suuruse muutumise menetluse kestel tingis asjaolu, et kohtu vahendusel esitati Maksu-ja Tolliameti deklaratsioon, kust nähtus täpselt, kui palju hageja on palka saanud ning millal elatist tasunud. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole teinud elatise osas tasaarvestust, vaid on täitnud oma kohustuse enne tähtaega. Täituri ütlustest on maakohus arvestanud üksnes ütlusi kostja enda poolt täiturile avaldatud nõudesumma osas. Maakohtu arvestus elatisenõude suuruse osas on hüpoteetiline, kostja esitatud andmeid elatise suuruse kohta ei ole kohus matemaatiliselt kontrollinud. Hageja leiab endiselt, et pidi 2005. a. aprillist juunini tasuma kostjale elatist 4079 krooni, millest enne tähtaega oli tasunud 3280 krooni ja
11.juunil 2005. a. tasus ülekandega 800 krooni. Rahakaardiga 628 krooni tasumise kohta ei saa hageja esitada rohkem tõendeid postiasutuses kasutatavate dokumendivormide tõttu. Siiski on hageja oma kohustuse täielikult täitnud ka seda summat arvestamata. PkS § 136 lg. 1 kohaselt pidi hageja tasuma elatist pärast seaduse jõustumist jätkuvalt 1⁄4 ulatuses igakuisest sissetulekust. Kui hagejal puudus sissetulek, siis ei olnud millestki tasuda 1⁄4 osa. Kostja ei olnud taotlenud elatise määramist PkS sätete järgi. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada. Hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. 5. mai 1994. a. otsusega mõistis Pärnu Linnakohus hagejalt välja elatise 1/3 osas sissetulekust kostja kasuks poegade R. ja S. ülalpidamiseks. Otsuse kohaselt pidi hageja alates
4.märtsist 1998. a. tasuma elatist 1⁄4 osas igakuisest sissetulekust kuni poja S. täisealiseks saamiseni 9. juulil 2005. a. (tl. 5). Pärast PkS kehtestamist ei esitanud kostja PkS § 136 lg. 2 kohast avaldust elatise suuruse muutmiseks ja hageja jätkas elatise maksmist kohtuotsuses märgitud suuruses. 27. mail 2005. a. esitas kostja kohtutäiturile täitedokumendiks oleva kohtuotsuse ja avalduse selle kohta, et hagejalt on saamata elatis alates 2005. a. märtsist (tl. 94 pöördel). 28. juulil 2005. a. võttis kohtutäitur Rannar Liitmaa avalduse täitmisele (tl. 86) ja edastas hagejale täitekutse (tl. 6 ja 98 pöördel). Selles teatas täitur hagejale, et 5. mai 1994. a. kohtuotsuse alusel on 28. juulil 2005. a. algatatud tema suhtes täitemenetlus elatise võlgnevuse sissenõudmiseks, kusjuures täitmisel oleva nõude suurus on 3362, 50 krooni. 20. juunil 2007. a. saadetud e-kirjas on R. T. kostja nimel teatanud täiturile, et täpne sissenõutav summa on 6769 krooni (tl. 94). Taolise nõude juurde on jäänud R. T. ka edasistes täiturile
saadetud e-kirjades (tl. 90 pöördel, tl. 88 pöördel). 23. juulil 2008. a. saatis täitur hagejale teatise selle kohta, et kui ta oma kohustust summas 7855, 19 krooni ei ole 7. augustiks 2008. a. täitnud, siis arestitakse tema kinnistuosa (tl. 10 ja 88). Arvestades täituri poolt hagejale 22. mail 2008. a. saadetud korduvat teadet, on täitur 7855, 19 krooni suuruse nõude sisse arvestanud täituri tasu 1062 krooni ja täitekulu 13, 10 krooni (tl. 9 ja 92).
8.augustil 2008. a. esitatud hagis taotles hageja täitemenetluse lubamatuks tunnistamist põhjusel, et ta on oma kohustuse täitnud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg. 1 lause 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Nii oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamine eeldusel, et hageja on oma kohtuotsusest tuleneva kohustuse täitnud, iseenesest võimalik. Vaidluse lahendamiseks on seega vajalik tuvastada, kas hageja oli täitnud kohustuse, mille sissenõudmiseks kostja täitemenetluses avalduse esitas. Kostja esitas 27. mail 2005. a. täitedokumendi täiturile täitmiseks põhjendusel, et hageja ei ole maksnud elatist alates sama aasta märtsist (tl. 94 pöördel); hiljem täpsustas kostja esindaja, et võlg on nelja kuu eest summas 6769 krooni (tl. 94). Hageja väidete kohaselt ei maksnud ta 2005. a. märtsis, aprillis ja mais kostjale elatist põhjendusel, et hageja tööandja raamatupidaja oli ajavahemikul 2004. a. juunist kuni 2005. a. veebruarini hageja sissetulekust kohtuotsusega ette nähtud 1⁄4 osa asemel pidanud kinni ja kandnud kostjale üle 1/3 osa ning ajavahemiku eest 2005. a. märtsist maini luges hageja elatise makstuks varem ettenähtust rohkem kinnipeetud summade arvel. Selle üle, et hageja poolt osundatud ajavahemikul kanti kostjale hageja töötasust elatist üle 1/12 osa võrra rohkem kui kohtuotsusega kindlaks määratud, pooled ei vaidle. Seega taandub pooltevaheline vaidlus eelkõige sellele, kas hageja oli õigustatud arvestama 2005. a. märtsist maini elatise tasutuks temalt ajavahemikul 2004. a. juunist 2005. a. veebruarini kostja kasuks kohtuotsuses märgitud sissetulekuosast 1/12 võrra rohkem kinnipeetud summade arvel. Kolleegium leiab, et hageja ei olnud õigustatud seda tegema. Nii määratakse PkS § 61 lõikes 2 sätestatu kohaselt elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana. Seega on seaduse kohaselt tegemist perioodilise maksega, mida tuleb tasuda regulaarselt kord kuus. Selle üle ei vaielda, et selliselt hageja kostjale elatist kuni 2005. a. veebruarini (incl.) maksiski. Hageja tegi igakuiseid makseid eesmärgiga täita elatise maksmise kohustust ning seega on tegemist tema kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg. 3 mõttes. Hageja käsitluse kohaselt ei soovinud hageja maksta kostjale elatist rohkem kui kohtuotsusega kindlaks määratud ja ülemääraselt pidas hageja töötasust elatist kinni hageja tööandja raamatupidamine eksituse tõttu. Kolleegium leiab, et hindamaks seda, milline oli hageja poolt tehtud maksete sisu ja õiguslik tagajärg, tuleb tõlgendada hageja poolt maksete tasumisega tehtud kaudseid tahteavaldusi. TsÜS § 75 lg. 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja poolt esiletoodud asjaoludest nähtub, et ajavahemikul 2004. a. juunist 2005. a. veebruarini (incl.) kostjale elatist tasudes ei teadnud ta, et tegelikult peetakse tema töötasust kinni suurem sissetulekuosa kui kohtuotsusega ette nähtud ehk et tegelikult maksab ta elatist üle kohtuotsusega väljamõistetud määra. Et hageja seda ise ei teadnud, siis ei saanud ta elatisemaksete tegemise ajal sellest teavitada ka kostjat ning hageja ei ole ka väitnud, nagu oleks ta seda teinud. Seega ei teadnud kostja hagejalt eespoolosundatud ajavahemikul poja ülalpidamiseks elatist saades, et maksed on suuremad kui hageja kohtuotsusega kindlaksmääratud elatise maksmise kohustuse ulatus ning et hageja ei soovi maksta elatist üle kohtuotsusega määratud ulatuse. Esile ei ole toodud ka mingeid
asjaolusid, mille põhjal võiks jõuda järelduseni sellest, et kostja oleks pidanud hageja tegelikku tahet – mitte maksta elatist kohtuotsusega märgitud ulatust ületavas ulatuses – teadma. Et kostja hageja tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, siis tuleb hageja poolt elatise maksmist tõlgendada nii, nagu kostjaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kolleegium leiab, et lapse ülalpidamiseks elatist saama õigustatud mõistlik isik, kellele täiendavate selgitusteta laekuvad igakuulised elatisemaksed, pidi mõistma, et tegemist on hageja poolt oma elatisekohustuse täitmiseks makstava elatisega ehk et hageja poolt makstavad summad ongi elatisesummad, mida hageja on soovinud oma kohustuse täitmiseks elatisena maksta. PkS § 72 lg. 2 kohaselt ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui tühistatud kohtulahend põhines hageja esitatud valeandmetel või võltsitud dokumendil. Kolleegium leiab, et osundatud normi eesmärk on tagada, et elatise saaja saaks elatisena saaduga lapse ülalpidamisel arvestada ja saadud elatise arvel oleks võimalik last ülal pidada isegi juhul, kui elatist on saadud eksituse tõttu või kui elatise maksmise kohustus langeb ära või kui elatist on makstud oletatava kohustuse katteks, mille puudumine hiljem ilmneb. Kolleegium leiab, et elatise tagasinõudega on tegemist ka juhul, kui kohustatud isik arvestab varem tasutud elatisega kaetuks oma tulevase perioodi elatisekohustuse. Nii ei nõuta taolisel juhul elatisena makstut küll füüsiliselt tagasi, kuid et teatud aja jooksul jäetakse kohustus varem makstut arvestades täitmata, siis on sel sama mõju, nagu oleks kord makstud elatis tagasi nõutud ja tagasisaadu arvel täidetud järgneva perioodi kohustus. Sama tuleneb VÕS § 4 lõikest 3, mille kohaselt mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Nii võib elatise maksmist kohtuotsusega kindlaksmääratud ulatusest suuremas ulatuses käsitleda ka kui mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lg. 2 p. 2 mõttes, sest isegi juhul, kui lähtuda sellest, et kohustatud isikul ei ole kohustust maksta lapsele elatist suuremas kui kohtu poolt määratud ulatuses, on kohustuse ulatust ületavas osas elatise maksmine kõlbelise kohustuse täitmine, mis vastab üldisele arusaamale. Seega ei saanud hageja arvestada ajavahemikul 2004. a. juunist 2005. a. veebruarini (incl.) kostjale tasutud elatise summade arvel elatise tasutuks ajavahemiku eest 2005. a. märtsist maini, ta ei ole oma täitemenetluses sundtäidetavat kohustust juba sellest tulenevalt täitnud ja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja poolt sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitatud hagi lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada, milline on hageja poolt täitmata kohustuse ulatus. Kui pooled vaidlevad täitmata kohustuse ulatuse üle, võib sissenõudja või võlgnik esitada selle suuruse tuvastamiseks TsMS § 368 lõikes 2 märgitud hagi. Kolleegium leiab, e tsiviilasja hind on 6769 krooni, sest just selles ulatuses täitedokumendi täitmisest vabanemiseks on hageja hagi esitanud (vt. Riigikohtu lahendi 3-2-1-101-07 punkt 13). Et hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejal TsMS § 162 lg. 1 alusel hüvitada vastaspoolele nii esimese kui teise astme menetluses kantud menetluskulud.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.