Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

õigusega jalakäijatele ja igat liiki transpordivahenditele Xxxxx maakonnas Xxxxxx vallas Xxxxx külas asuvat Xxxxxxx kinnistut (kinnistusregistriosa nr. xxxxxx) läbiva teena pikkusega ca 60 m ja laiusega 3, 5 m, alates Xxxxxxxx – Xxxxxxx kinnistu piirist ja lõpetades Xxxxxxx – Xxxxxx kinnistu (registriosa nr. xxxxxxx) piiriga Xxxxxxx maaüksuse (katastritunnus 34804:001:0203) 1999. a. plaanil märgitud tee asukohas (plaanil K-2) tasuga 200 krooni kummaltki õigustatud kinnistu omanikult aastas. Menetluskulud jätta kostja kanda.“

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

omandas maa erastamise käigus oma elumaja juurde kuuluva Xxxxxxxx kinnistu 2000. aastal. Kinnistu postiaadress on Xxxxxxxx x, Xxxxx küla. Kostja Alma Liigsoo omandas maa erastamise käigus oma elumaja juurde kuuluva Xxxxxxx kinnistu 2000. aastal. Kinnistu postiaadress on Xxxxxxxx x, Xxxxx küla. Xxxxxxxx tänav on kruusakattega 4 meetri laiune 320 meetri pikkune tee, mis kulgeb xxxxx maanteelt muuhulgas läbi Xxxxxxxx x ja Xxxxxxxx x kinnistute kuni Xxxxxxxx x kinnistu piirini. Kuressaare Vallavolikogu 19. märtsi 1998. a. otsusega nr. 20 otsustati taotleda Kuressaare (praegu Xxxxxx) valla munitsipaalomandisse ka Xxxxx küla tänavad vastavalt munitsipaliseeritavate teede nimekirjale, sealhulgas Xxxxxxxx tänav. See otsus on tänaseni jõus. Kohalik omavalitsus on Xxxxxxxx tänavat pinnanud ja regulaarselt hööveldanud, samuti teostanud lumetõrjet kogu Xxxxxxxx tänava ulatuses. Kuressaare Vallavalitsus erastas Xxxxxxxx tänava x, x ja x kinnistuid läbiva Xxxxxxxx tänava osa, mille tulemusena Alma Liigsoo sai juriidiliselt Xxxxxxxx x kinnistut läbiva tänavaosa omanikuks. 25. mai 1999. a. korraldusega nr. 210, millega moodustati Xxxxxxx katastriüksus, kehtestati erastatavale Xxxxxxx maale ka kitsendused, s. h. korralduse punktis 7. 1 kohane naabermaaüksustele juurdepääsu kindlustamise kohustus. Kostja on seda korraldust aktsepteerinud. 23. augustil 2000. a. Eesti Vabariigi ja kostja vahel sõlmitud Xxxxxxx ostumüügilepingu lahutamatuks lisaks oleval maaüksuse plaanil on kujutatud kinnistut läbiv tee ja see on tähistatud tee kitsendusega (tähis K-2). Lepingu p. 3. 2 kohustab kindlustama juurdepääsu naabermaaüksustele. Kostja on lepingule alla kirjutanud ja seega kitsenduse olemasolust teadlik ning sellega nõustunud. 2007. a. suvest hakkas kostja tegema takistusi läbi Xxxxxxxx x kinnistu sõitvatele sõidukitele. Kostja kitsendas tee sõiduosa tee äärtesse paigutatavate suurte kividega, paigutas naabritele adresseeritud läbisõitu keelava teeäärse sildi ja kaevas teekattesse auke. Hants Saabas täitis 2007. a. oktoobris mõned tee ebatasasused, kostja aga kaevas täitekruusa välja ja vedas oma õue. Kui 2008. a. kevadtalvel oli teel vaja lumetõrjet teha, blokeeris kostja teehöövli sõidu ja hagejate elamuteni viival teeosal lumi jäi tõrjumata.

läbipääsu all olevat maad munitsipaalomandisse, vaid erastas selle kostjale. Mingit tähtsust ei ole asjaolul, et maa erastamisel seati Alma Liigsoo kinnistule kitsendus juurdepääsuteena. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 alapunkti 4 ja punkti 15 kohaselt saavad muude maa erastamise tingimustena kohaliku omavalitsuse otsustes olla märgitud vaid avalik-õiguslikud seadusejärgsed kitsendused, mitte aga eraõiguslikud seadusejärgsed kitsendused, milleks on ka AÕS § 156 lõikes 1 sätestatud kitsendus. Hagejatel on võimalus pääseda avalikult kasutavale teele (Xxxxx-xxxxxxxxxx maanteele) palju paremini ja lühemat teed mööda, kui nad taotlevad juurdepääsu üle kinnistu katastritunnusega 34804:001:0076 (omanik Niit), millise juurdepääsu pikkuseks avalikult kasutatavale teele on ca 40 m hageja Saabase kinnistult (hageja Xxxxxxxx saaks sama teed kasutada läbi xxxxxxx kinnistu). Juurdepääs avalikult kasutatavale teele läbi kostja kinnistu on 56 m, millele lisandub 80 m erateed mööda Xxxxxx kinnistut ja 320 m mööda Xxxxxxxx tänavat (valla tee) ning alles siis pääseb Xxxxx-xxxxxxxxxx maanteele. Samuti on hagejatel veel teine variant avalikule teele pääsemiseks, mis kulgeks mööda Xxxxxx erateed kuni kostja kinnistuni ja sealt mööda teeks eraldatud maa-ala paralleelselt Eero Lappile kuuluva kinnistu piiriga ning läbiks viimase kinnistu ca 40 m ulatuses ning jõuaks hageja Xxxxxxxx kinnistule. Analoogselt on lahendatud juurdepääsu võimaldamine Riigikohtu otsusega 3-2-1-45-04. Paikkonna ülevaatusel selgus, et visuaalsel vaatlusel juurdepääsu rajamiseks Xxxxxxxxxxxxxxx maanteele hageja Saabase poolt üle Niitile kuuluva kinnistu ei ole mingeid takistusi, sama kehtib ka Xxxxxxxx kinnistule juurdepääsu rajamiseks üle Eero Lappile kuuluva kinnistu. Vastavalt AÕS § 156 lõikele 1 tuleb arvestada juurdepääsu määramisel koormatava kinnisasja omaniku huve. Kostja on planeerinud oma kinnistu sellele alale, mida praegu hagejad kasutavad omavoliliselt juurdepääsuna, ehitada keldri. Kui kohus siiski leiab, et hagejate juurdepääs avalikult kasutatavale teele on võimalik ainult läbi kostja kinnistu, siis selle juurdepääsu ainuvõimalikuks asukohaks on algus Xxxxxxxx kinnistult 3, 50 m ulatuses (nii nagu hagejad soovisid) kostja ja Eero Lappi kinnistute kokkupuutepunktist kostja kinnistu suunas ja sealt edasi paralleelselt kinnistu piiriga (sellest 3, 5 m kaugusel) sirgjoonena 65 meetrit kuni Xxxxxx kinnistuni. Sellisel viisil kaotab Juurdepääsu kostja oma kinnistu kasutusest 196 m2, mis on 5% kogu kinnistu pindalast. rajamine praegusele hagejate poolt omavoliliselt rajatud teele ei ole võimalik ja see oleks vastuolus AÕS § 156 lg. 1 nõuetega, samuti Riigikohtu seisukohaga ja omandiõiguse üldpõhimõtetega. Juurdepääsu asukoha määramisega praegusele kohale kaotaks kostja oma kinnistust 403 m2, mis on 10% kogu kinnistu pindalast (juurdepääsu ja Lappi kinnistu vahele jääv 3, 7 m maariba osutub kasutuks). Kostja poolt määratud asukoha puhul saab kostja piirata oma ülejäänud osa kinnistust võrkaiaga, et koer ei pääseks naaberkinnistutele (millise osas viimased on esitanud korduvalt pretensioone) ja sel juhul ei ole vaja paigutada väravaid, mis häiriksid hagejaid. Juurdepääsu võivad vastavalt TeeS §-le 52 kasutada ainult hagejate ja nende perekonnaliikmete nimele registreeritud liiklusvahendid, välja arvatud TeeS § 33 lõikes 8 ettenähtud juhud, rajatav tee ei tohi rikkuda ülejäänud osa kinnistust (vee kinnistule valgumine jt. kahjustused), juurdepääsu kasutamise eest tuleb hagejatel tasuda 500 krooni aastas. Esimese astme kohtu otsus

(plaanil K-2). Tasu suuruseks määras kohus 200 krooni aastas kummagi kinnistu omanikult. Ajutine juurdepääs hagejate kinnistule on määratud kuni alalise juurdepääsu asukoha määramiseni Xxxxxx Vallavalitsuse poolt planeeringumenetluses. Kohtukulud jättis kohus kostja kanda. AÕS § 156 lg. 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Teisisõnu on AÕS § 156 eesmärk võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega on juurdepääsu rahuldamise esimene eeldus avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hagejate kinnisasjadele. Vaidlust ei ole, et Hants Saabase kinnistu Xxxxxx ja Teet Kurmiste kinnistu Xxxxxxxx asuvad Xxxxx külas, kõrvuti kostjale kuuluva Xxxxxxx kinnistuga. Maaüksustel asuvad hagejatele kuuluvad hooned. Maaüksused ei piirne avaliku teega ja hagejatel puudub nende kinnistutele juurdepääs avalikult teelt. Kuni maade erastamiseni kasutasid hagejad hoonetele juurdepääsuks vaidlusalust teed. Seda käsitleti Xxxxxxxx tänava pikendusena ja sellest ka menetlusosalistele kuuluvate hoonete aadressid (Xxxxxxxx x, x ja x). Paikvaatluse käigus veendus kohus, et hagejate kinnistud ei piirne avaliku teega. Kinnistutele on ainsaks juurdepääsuks käesoleval ajal kostja kinnistut läbiv tee (maaüksuse plaanil K-2), mis on Xxxxxxxx tänava pikendus. 1999. a. erastas kostja oma majavalduse juurde ostueesõigusega 1, 57 ha maad. Maa erastamise 25. mai 1999. a. korraldusega nr. 210 kohustati kostjat kindlustama juurdepääs naabermaaüksustele. Maa ostu-müügilepingu punkti 3. 2 järgi seati erastamisel tingimuseks juurdepääsu kindlustamine naabermaaüksustele. Lepingule lisatud plaanil on vaidlusalune tee märgitud tähisega K-2. Teeservituuti kostja kinnistule ei seatud. Alates 2007. aastast on kostja asunud hagejatele tegema takistusi selle tee kasutamisel. Xxxxxx Vallavalitsus on püüdnud kostjaga sõlmida lepingut eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks, kuid kostja sellega ei nõustunud. Kostja leidis, et tema kinnistu on väike ja seetõttu on 5 m laiune tee sellele liiga koormav ega võimalda tal oma kinnistut otstarbekalt kasutada. Kostja teatas, et on kogu aeg soovitanud hagejatel rajada endale ise juurdepääsud. Kostja poolt pakutud juurdepääsu saamiseks hagejate kinnistutele üle xxxxxxxxxx xxxxx maantee äärsete kinnistute (näit. Niitile kuuluv kinnistu), tuleb koormatavale kinnistule (või kinnistutele) rajada tee, mis nõuab hagejate taotletud juurdepääsust rohkem kulutusi. Avaliku teega piirnevaid kinnistuid on küll võimalik läbida jalgsi, kuid autoga juurdepääsuks on vaja rajada tee. Ka ei ole juurdepääs koormatavat kinnistut vähem koormav, seda läbiv juurdepääsutee ei ole lühem kui kostja kinnistut läbiv tee. Samuti võib tekkida probleeme avalikult teelt mahasõitude rajamisega. Muud kostja poolt pakutud variandid, nagu kõrgepingeliinialune siht, ei ole hagejate kinnistutele juurdepääsuna mõeldavad maakorralduslikult, samuti kaasneksid nende võimalike variantidega oluliselt suuremad kulutused kui taotletava juurdepääsu korral, sest sisuliselt on tegemist jalgradadega, kus tuleb tee rajamiseks võtta maha puid ja võsa. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejad ei pea oma kinnistutele pääsema autoga ja jalgsi võib sinna minna igalt poolt. Elamiseks kasutatavale kinnistule peaks olema tagatud juurdepääs ka autoga. Kaarma Vallavalitsus on asunud seisukohale, et Xxxxx külas asuvate Xxxxxx ja Xxxxxxxx kinnistutelt on avalikule teele juurdepääs võimalik ainult mööda Xxxxxxxx tänavat. Muud juurdepääsu ei ole kummalegi kinnistule. Juurdepääsu ei tohiks sulgeda väravatega, sest see takistab avaliku teenuse osutamist elanikele (prügivedu, kiirabi, tuletõrje). Xxxxxxxx tänava poolne kostja naaber Tõnis Lätt on vaidlusaluse tee temale kuuluvat kinnistut läbiva osa suhtes sõlminud vallaga eratee avaliku kasutamise lepingu nr. 186. Samuti on üks hagejatest, Teet Kurmiste, sõlminud vallaga sama tee Xxxxxxxx kinnistut läbiva osa

avaliku kasutamise lepingu nr. 187. Sellega on tekkinud olukord, kus kahel pool kostja kinnistut on vaidlusalune tee avalikus kasutuses, kuid ei ole seda kostja kinnistul. Kostja on tellinud maakeldri projekti ja kavandab taotletava juurdepääsu kohale maakeldri ehitust. Kostja on veendunud, et ei pea lubama hagejatel läbida oma kinnistut, kuna tegemist on eramaaga, millel ei asu teed TeeS mõttes (teed ei ole kantud teeregistrisse, puudub projekt ja pass). Kostja soovib tee praegust asukohta otstarbekalt kasutada, sest talle jäänud maaüksus on väike. Teisele poole teed jäävast maatükist on kostja osa võõrandanud. Juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist taotlusega lahendada huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad käesoleval juhul vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu. Hagejate huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjadele, mida üks hagejatest kasutab elukohana (H. Saabas), kaalub üles kostja huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu. Kohus võtab siinjuures arvesse tekkida võivaid kulutusi seoses võimaliku muu juurdepääsu rajamise vajadusega ja varasemaid tavasid (kuni 2007. aastani kasutasid hagejad taotletavat juurdepääsu probleemideta). Maakorralduslikult on taotletava juurdepääsu määramine võimalik. Mõistlik oleks nihutada tee maaüksuse piirile lähemale, sest sellisel juhul koormaks see kostja kinnistut vähem ja võimaldaks kostjal oma kinnisasja paremini majandada, sest teisele poole teed ei jääks kasutut maariba. Kuna Kaarma Vallavalitsuse arvamusest on selgunud, et vald soovib määratleda Xxxxxxxx tänava vastavalt kujunenud olukorrale, kusjuures taotletav juurdepääs moodustaks osa tänavast, siis on planeeringu koostamise käigus ka vaidlusaluse juurdepääsu asukohta võimalik täpsustada. Kohus määrab hagejatele kuuluvatele kinnistutele juurdepääsu üle kostja kinnistu ajutiselt, kuni juurdepääsu alalise asukoha määramiseni kohaliku omavalitsuse poolt (milleks võib näiteks olla Xxxxxxxx tänava pikenduse väljaehitamine vastavalt planeeringule). Juurdepääs hagejate kinnistutele määratakse mistahes liiklusvahenditega, igal ajal, mistõttu kostja peab kõrvaldama kõik takistused hagejatele läbipääsu võimaldamiseks (kõrvaldama väravad, kivid jne). Juurdepääsuõiguse eest tasu määramisel tuleb arvestada, et kostja ei ole nõus tegema kulutusi tee korrashoiuks, pigem on ta püüdnud takistada hagejatel tee kasutamist. Kuna hagejatel puudub muu juurdepääs nende kinnistutele ja arvesse võttes, et kinnistut kasutatakse elupaigaks ja mitte ärilisel eesmärgil, siis määrab kohus juurdepääsuõiguse tasu minimaalses suuruses ehk 200 krooni aastas kummaltki hagejalt. Kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste või tasu muutmist, samuti juurdepääsu lõpetamist. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palus Alma Liigsoo Pärnu Maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Maakohus on jätnud arvestamata apellandi seisukohtadega, samas ei ole kohus neid ka ümber lükanud. Praegu vastustajate poolt omavoliliselt kasutatav juurdepääs avalikult kasutatavale teele ei ole apellandi kinnistu osas eratee TeeS § 52 mõistes ja vastavalt samale sättele võib ka erateed kasutada kinnisasja omaniku loal, mida apellant andnud ei ole. Praegune juurdepääs ei ole tee ka seetõttu, et seda ei ole kantud Xxxxxx valla teeregistrisse ja Xxxxxx vald ei ole taotlenud praeguse juurdepääsu all olevat maad munitsipaalomandisse, vaid erastas selle apellandile. Nagu apellant on maakohtule selgitanud, on vastustajatel võimalus pääseda avalikult kasutatavale teele ka palju paremini ja lühemat teed pidi kui praegu kasutatav juurepääs. Juurdepääsu pikkuseks üle xxxxx ja ka xxxxx kinnistu oleks vastustajatel 40 m, üle apellandi kinnistu aga 65 m. Apellant oli üks esimesi elanikke selles piirkonnas ja vastustajatel oleks tulnud lahendada juurdepääsu probleemid maade erastamisel koostöös Kaarma Vallavalitsusega. Kui kohus siiski leiab, et juurdepääs avalikult kasutatavale teele on võimalik ainult läbi

apellandi kinnistu, siis selle juurdepääsu ainuvõimalikuks asukohaks on algus Xxxxxxxx kinnistult 3, 50 m ulatuses (nii nagu vastustajad soovisid) apellandi ja Eero Lappi kinnistute kokkupuutepunktist kostja kinnistu suunas ja sealt edasi paralleelselt kinnistu piiriga (sellest 3, 5 m kaugusel) sirgjoonena 65 meetrit kuni Xxxxxx kinnistuni. Sellisel viisil kaotab apellant oma kinnistu kasutusest 196 m2, mis on 5% kogu kinnistu pindalast. Juurdepääsu rajamine praegusele omavoliliselt rajatud teele ei ole võimalik ja see oleks vastuolus AÕS § 156 lg. 1 nõuetega, samuti Riigikohtu otsuse 3-1-45-04 punktis 6 väljendatud seisukohaga ja omandiõiguse üldpõhimõtetega. Seda põhjusel, et ajutise juurdepääsu kohale ehitab apellant keldri, juurdepääsu asukoha määramisega praegusele kohale kaotaks apellant kinnistust 403 m2, mis on 10% kogu kinnistu pindalast (juurdepääsu ja xxxxx kinnistu vahele jääv 3, 7 m maariba osutub kasutuks). Apellandi poolt määratud asukoha puhul saab ta aga piirata oma ülejäänud osa kinnistust võrkaiaga, et koer ei pääseks naaberkinnistutele (millise osas viimased on esitanud korduvalt pretensioone) ja sel juhul ei ole vaja paigutada väravaid. Juurdepääsu võivad vastavalt TeeS § 52 kasutada ainult hagejate ja nende perekonnaliikmete nimele registreeritud liiklusvahendid, välja arvatud TeeS § 33 lg. 8 ettenähtud juhud, rajatav tee ei tohi rikkuda ülejäänud osa kinnistust (vee kinnistule valgumine jt. kahjustused). Tee kasutamise takistuste tegemise apellandi poolt tingis olukord, kus T. Kurmiste üüris oma maja välja kolmandatele isikutele, kes ööpäevaringselt hakkasid sõitma üle apellandi kinnistu, muutes olukorra väljakannatamatuks. T. Kurmiste ei kasuta ise kinnistul asuvat hoonet elamiseks, vaid elab tegelikult xxxxx vallas xxxxxxxxx. Maakohus leidis, et juurdepääs teise kinnisasja kaudu võib selle omanikule olla vähem koormav kui kostjale tema kinnisasja kaudu, mida üks hagejatest kasutab elukohana, kaaludes üles kostja huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu. Nimetatud väite kinnitamiseks ühtegi tõendit asjas esitatud ei ole. Maakohus on nõustunud apellandi arvamusega, et mõistlik oleks nihutada tee maaüksuse piirile lähemale, et võimaldada apellandil kinnisasja paremini majandada ning teisele poole teed ei jääks kasutut maariba, kuid arusaamatul põhjusel ei ole kohus oma seisukohta otsusena fikseerinud, kuigi sellega oleksid täidetud AÕS § 156 lg. 1 nõuded. Maakohus on määranud juurdepääsu üle kostja kinnistu ajutisena, kuid menetlusse kaasamata on jäänud Kaarma Vallavalitsus, kelle seisukohtadest jääb arusaamatuks, millal või millisel viisil kavatsetakse koostada planeering ja kas seda üldse teostatakse. Seega ei põhine kohtuotsus asjas kogutud tõenditel. Kohtuotsusega on rikutud apellandi põhiseaduslikku õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Samuti on rikutud inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni sätetes toodud isiku õigust oma varale ja seda segamatult kasutada. Apellatsioonikohtu istungil ei toetanud apellant oma kaebust maakohtu otsuse täielikuks tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks, kuid palus otsust muuta kaebuses alternatiivselt esitatud viisil nii, et juurdepääsuteed nihutataks paari meetri võrra kinnistu piirile lähemale. Vastustajate seisukoht Vastustajad vaidlevsid apellatsioonkaebusele vastu ega nõustunud ka apellandi poolt apellatsioonikohtu istungil tehtud ettepanekuga tee nihutamiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega juurdepääs üle kostja kinnistu määrati ajutisena. Ülejäänud osas on otsus õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Põhjendatud on apellandi väide, et kumbki pooltest ei taotlenud juurdepääsu määramist ajutiselt, nagu maakohus seda tegi. Seega rikkus maakohus TsMS § 4 lõiget 2, mille kohaselt hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise, ja § 5 lõiget 1, mille kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude

ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohtu otsus tuleb selles osas, millega juurdepääs määrati ajutisena, tühistada, piiramata juurdepääsu tähtajaga. Et apellant apellatsioonikohtu istungil loobus toetamast oma kaebust osas, millega taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist, siis ei ole vajadust vastata nendele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, millega apellant oli oma kaebust selles osas põhjendanud. Kaebuse ülejäänud väidetega ei saa nõustuda. Otsus juurdepääsu määramiseks üle kostja kinnistu on põhimõtteliselt õige, täpsustada tuleb siiski otsuse põhjendust osas, millega kostja taotlust juurdepääsu nihutamiseks ei rahuldatud. Vaidlust ei ole selle üle, et maakohus määras hagejate kinnistutele juurdepääsu üle kostja kinnistu kohast, kus tee praegu faktiliselt asub ja kus see on asunud alates 1981. a., mil kostja maatüki oma kasutusse sai ja sellele oma majavalduse rajas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostjale 23. augustil 2000. a. maa ostueesõigusega erastamisel oli tingimuseks seatud kostja kohustus kindlustada naabermaaüksustele juurdepääs (müügilepingu p. 3. 2), kusjuures müügilepingu lisaks olevast maaüksuse plaanist nähtub, et silmas peeti sama juurdepääsu samal kohal, kust hagejad hagis juurdepääsu määramist taotlevad ja kust maakohus selle määras. Kolleegium leiab, et juba ainuüksi tee nii pikaajaline kasutamine on käsitletav väljakujunenud tavana, mis on samuti tsiviilõiguse allikas (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS § 2) ja millel juurdepääsuõigus iseenesest võib rajaneda. Lisaks sellele on kostja aga võtnud endale kohustuse tagada naabermaaüksustele, mille hulka kuuluvad ka vaidlusalused hagejate omandis olevad kinnistud, juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Mõistetamatu on kostja hämmeldus selle üle, et tal tuleb seda müügilepingus võetud kohustust ka täita. Kostja väide, et vaatamata kokkuleppele ei soovi ta seda täita, ei ole kooskõlas oma õiguste heas usus teostamise põhimõttega (TsÜS § 138 lg. 1). Juba ainuüksi eespooltoodust tulenevalt on juurdepääs õigesti määratud. Peale selle on kostja naaberkinnistute (Xxxxxx ja Xxxxxxxx) omanikud sõlminud vallaga lepingud sama tee nende kinnistuid ületavas osas avaliku teena kasutamiseks ja nii on kujunenud olukord, kus üksnes kostja takistab naabreid tema kinnistut ületava teejupi juurdepääsuks kasutamisel. Kostja käitumine seoses naaberkinnistutele juurdepääsu võimaldamisega on olnud üldse vastuoluline. Nii selgitasid pooled apellatsioonikohtu istungil, et kostja tükeldas talle erastatud maatüki ja müüs suurema osa hagejate esindajaks olevale Eero Lappile; nimetatu tegi siis kostjale ettepaneku nihutada kinnistu piiri selliselt, et vaidlusalune teeosa ja selle ning müüdava kinnistu vahele jääv maasiil jääks E. Lapile müüdavale kinnistule, kostja sellega aga ei nõustunud, tuues põhjenduseks, et tee ja kinnistu piiri vahele jääval maasiilul kasvab kaks põlispuud, mida ta soovib jätta endale. Kui juurdepääsu nihutataks nii, nagu kostja nüüd ette paneb, siis tähendaks see ikkagi nende põlispuude mahavõtmist. Tõetera on vastustajate väites, et kui tee paiknemine paar meetrit kostja kinnistu piirist sissepoole on kostjale probleemiks, siis tekitas selle probleemi kostja endale ise oma kinnistu jagamise käigus. Vastuoluline on ka kostja arusaam vaidlusaluse tee rajamisest, sest maakohtu menetluses on kostja hagejatele ette heitnud selle tee omavolilist rajamist, apellatsioonikohtule esitatud avalduses on ta aga kinnitanud, et tee täies pikkuses rajas hoopis tema ise 1981. a. Mis puudutab kostja soovi keldrit ehitada, siis ei ole esitatud veenvaid argumente, nagu oleks selleks sobilik ainuüksi olemasoleva juurdepääsu alune maa. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu rikutaks hagejate omandis olevatele kinnistutele üle kostja kinnistu juurdepääsu määramisega PS § 32 lõiget 2, mille esimese lause kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kostja on põhjendamatult jätnud kõrvale sama lõike lause 2, milles märgitu kohaselt sätestab kitsendused omandiõigusele seadus. Just seaduses sätestatud kitsendusega (AÕS § 156 lg. 1) ongi juurdepääsu määramisel tegemist. Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artiklist 1 on apellant lugenud vaid esimest lauset. Selle artikli lõike 2 kohaselt ei piira lõike 1 sätted siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks. AÕS § 156 lg. 1 näol ongi tegemist taolise piiranguga.

Tasu suuruse osas ei ole otsust vaidlustatud. Apellandi poolt käsikirjalises kaebuse täienduses esmakordselt esitatud väiteid naaberkinnistu kasutamise ja sellest tulenevate probleemide kohta jätab kolleegium tähelepanuta, kuivõrd ei esine TsMS § 652 lõikes 3 sätestatud asjaolusid, mis nendega arvestamist õigustaksid. Täpsustada tuleb otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas, sest jätnud otsuse põhjenduse kohaselt menetluskulud kostja kanda, on maakohus resolutsioonis ekslikult märkinud, nagu tuleks kostja kanda jätta kohtukulud, mis tähendab vaid osa menetluskuludest (TsMS § 138 lg. 1).

Margo Klaar

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.