Eesistuja Ants Kull, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens
Kohtuasi
Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi K.K. vastu 90 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2024. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.K. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja osaühing EUROPARK ESTONIA Kostja K.K., lepingulised esindajad vandeadvokaat Simona Vissak ja vandeadvokaat Madis Piirla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2024. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-22-130552 muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud K.K. kanda. Hagejal ei ole kassatsiooniastmes hüvitatavaid menetluskulusid.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 13. augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse K.K. (kostja) vastu 105 euro saamiseks parkimistingimuste rikkumise tõttu (leppetrahv ja sissenõudekulud). Kostja esitas 17. augustil 2022 vastuväite, mille kohaselt ei ole tema asjakohase lepingu pool. Pärnu Maakohus lõpetas 29. augusti 2022. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning edastas asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 19. septembril 2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, paludes kostjalt välja mõista parkimiskorra rikkumise tõttu määratud leppetrahvi 90 eurot, millest 75 eurot on leppetrahvide võlgnevus ja 15 eurot sissenõudekulud. Kostja on nende sõidukite omanik, mis rikkusid
2-22-130552 parkimiskorda. Kostja on kohtueelselt hagejale teatanud autot kasutanud isikute nimed ja isikukoodid, kuid ainuüksi selle teabe põhjal ei saa hageja autot kasutanud isikute vastu hagi esitada.
3.Kostja esitas hagile vastuse, milles selgitas, et sõidukite omanik (juriidiline isik) tegeleb sõidukite üürimisega, mistõttu kostja ei tea, millise üüritud autoga parkimisel on parkimiskorda rikutud. Kostja esitas koos vastusega parkimiskorda rikkunud sõidukeid kasutanud isiku andmed ja sõlmitud üürilepingu. Üüritud sõiduki kasutaja K. Landsberg kinnitas, et kasutas parkimiskorda rikkunud sõidukit ainuisikuliselt.
4.Hageja esitas 4. jaanuaril 2023 taotluse kostja asendada. Kostja esitas vastuse lisas tõendi, mille alusel kasutas sõidukit leppetrahvi väljastamise ajal K. Landsberg. Hagejal polnud võimalik seda teavet varem kontrollida, sest Transpordiameti andmetel oli sõiduki vastutav kasutaja kostja. Kui kostja oleks esitanud lepingud enne kohtumenetlust, ei oleks hageja kohtumenetlust alustanud. Kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud tuleks jätta kostja kanda, sest viimane oleks saanud menetluskulusid vältida.
5.Harju Maakohus rahuldas 5. mai 2023. a määrusega taotluse asendada kostja. Hagi senise kostja vastu jättis maakohus läbi vaatamata ning kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 540 eurot. Maakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 4 viidates, et praegusel juhul ei ole menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvalekaldumine põhjendatud. Üldine reegel on selline, et menetluskulud kannab pool, kelle nõue jäi rahuldamata või kes loobub hagist või võtab selle tagasi. Nõude põhjendatus võib selguda alles kohtumenetluse käigus ning menetluskulude jaotust ei väära argument, et kostja oleks võinud kõik oma seisukohta toetavad tõendid esitada juba enne kohtumenetluse alustamist. Praeguses asjas on kostja kohtueelselt 18. augusti 2022. a e-kirjas esitanud piisavalt andmeid (sõidukite kasutajate nimed ja isikukoodid), mis võimaldavad hagejal otsustada, kas esitada hagi kostja või tema viidatud kolmandate isikute vastu. Hagejal on hagi esitamisel kolmandate isikute vastu võimalik esitada ka taotlus tõendite (autode üürilepingute) väljanõudmiseks kohtu kaasabil. Asjaolu, et kostja jättis enne hagi esitamist hagejale autode kasutamise aluseks olevad lepingud esitamata, ei ole selline, mis annaks aluse jätta menetluskulud äärmise ebaõigluse tõttu kostja kanda. Seega tuleb kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 4 kohaselt hageja kanda.
6.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas tühistada ning teha uue määruse, millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hagejal oli kohtueelses menetluses piisavalt andmeid, mis võimaldasid tal otsustada, kas esitada hagi kolmandate isikute vastu. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite ning üksnes väidetavate kasutajate nimed ja isikukoodid. Tõend, mis kinnitab, et konkreetne isik kasutas sõidukit, on kasutusleping või sõidukit kasutanud isiku (digitaalselt) allkirjastatud kinnitus, millest on üheselt aru saada, et hageja eksis kostja isikus. Eeltõendamismenetluse algatamine tähendaks hageja jaoks lisakulu.
7.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 2(5)
2-22-130552
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. veebruari 2024. a määrusega maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Üldjuhul tuleb hagi tagasivõtmise ja hagi läbi vaatamata jätmise korral menetluskulude jaotusel lähtuda TsMS §-st 168. Kohtul on diskretsiooniõigus kohaldada menetluskulude jaotusel erandina TsMS § 162 lg-t 4 ning jätta TsMS § 162 lg 4 järgi äärmise ebaõigluse või ebamõistliku tulemuse vältimiseks menetluskulud ka poolte endi kanda. Osutatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagi tagasivõtmise või hagist loobumise tõttu (vt RKTKm 04.04.2012, 3-2-1-28-12, p 15). Selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt RKTKm 27.10.2021, 2-19-6689/47, p 13). Parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui kostja ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31). Seega võis hageja eeldada, et parkimislepingu on sõlminud esialgne kostja, kuid kostjal oli võimalik see eeldus ümber lükata. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses hagejale sõidukite väidetavate kasutajate isikukoodid ja andmed, kuid keeldus parkimiskorda rikkunud isikutega sõlmitud sõiduki lepingu esitamisest (vt poolte kohtueelne kirjavahetus, dtl-d 187–191). Seega ei olnud hagejal täit kindlust, et väidetavate kasutajate vastu hagi esitamise korral oleks hagi esitatud õigete isikute vastu. Kui kostja oleks esitanud kohe tegelike kasutajatega sõlmitud lepingud, oleks pooltel olnud võimalik kohtumenetlust ja sellega kaasnevaid menetluskulusid vältida. Samuti oli kostjal võimalus leppetrahvid ise tasuda. Kostja seda ei teinud. Eelnevast järeldub, et kostja ei kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt (TsMS § 200 lg 1). Andmed sõiduki tegeliku kasutaja kohta oleks tulnud esitada esimesel võimalusel. Seetõttu on äärmiselt ebaõiglane jätta esialgse kostja menetluskulud, mille on suuresti kaasa toonud tema enda tegevus, hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta jõusse maakohtu määrus. Kostja menetluskulud Riigikohtus on lepingulise esindaja tasu 1416 eurot 42 senti koos käibemaksuga ja riigilõiv 70 eurot. Maakohus leidis õigesti, et autode üürilepingute esitamata jätmine enne hagimenetluse alustamist ei ole selline asjaolu, mis annaks aluse jätta kostja menetluskulud äärmise ebaõigluse tõttu tema enda kanda. Hageja sai kostjalt õigel ajal ja piisavaid andmeid hagi esitamiseks õige isiku vastu. Praktikas on tavapärane, et politseile edastavad sõidukite kasutusse andjad sõidukit kasutavate isikute nimed ja isikukoodid. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kostja oli valmis esitama hagejale kasutuslepingud, kui hageja kinnitab isikuandmete õiget kasutamist, ning et vastutava töötlejana ta rakendab asjakohaseid meetmeid, et tagada isikuandmete töötlemine kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega. Ringkonnakohus ei arvestanud, et hageja nõudis kostjalt mh leppetrahvi, mis oli juba enne maksekäsu kiirmenetlust või hagimenetlust tasutud.
11.Hageja vastus määruskaebusele ei vasta TsMS § 218 lg 4 nõuetele.
3(5)
2-22-130552
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kolleegium muudab ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi menetluskulude jaotuse kohta.
13.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kelle kanda tuleks jätta kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud ja millal esitas kostja piisavalt andmeid isiku kohta, kes juhtis sõidukit parkimiskorra rikkumise ajal.
14.Riigikohus on selgitanud, et parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui nimetatud isik ei tõenda, et sõidukit juhtis muu isik (RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31). Praegusel juhul on kostja see isik, kes võis tõendeid esitades ümber lükata viidatud eelduse sõidukit juhtinud isiku kohta.
14.1.Maakohus tuvastas, et kostja teatas hagejale kohtueelselt, 18. augusti 2022. a e-kirjas sõidukite kasutajate nimed ja isikukoodid. Kolleegium leiab, et sõidukite kasutajate nimede ja isikukoodide esitamine ei ole piisav, tõendamaks seda, kes juhtis sõidukit parkimiskorra rikkumise ajal. Tegemist on üksnes kostja sellekohase väitega, mitte tõendiga.
14.2.Hagivastuse lisas esitas kostja ka sõidukit juhtinud isiku digitaalselt allkirjastatud kinnituse selle kohta, et sõiduk oli vaidlusalusel päeval just selle isiku valduses ja ainukasutuses. Selline dokument on tõend, mida kohus saab kohtumenetluses hinnata või mille põhjal, kui see oleks esitatud enne kohtumenetlust, oleks hageja pidanud esitama kohe hagi sõidukit juhtinud isiku vastu.
15.Praeguses kohtuasjas esitas hageja 4. jaanuaril 2023 taotluse kostja asendada. Sellise taotluse rahuldamise korral loetakse TsMS § 208 lg 1 teise lause kohaselt, et hagi esialgse kostja vastu on tagasi võetud. Hagi läbi vaatamata jätmise korral, sh hagi tagasivõtmisel kannab TsMS § 168 lg-te 2 ning 4 ja 5 kohaselt üldjuhul kõik menetluskulud hageja. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel tuleb lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh TsMS § 162 lg-t 4 (RKTKm 18.11.2022, 2-20-5007/36, p 15).
16.Kolleegium ei nõustu siiski ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas oli võimalik kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Selle asemel tulnuks tõlgendada TsMS § 168 lg-id 4 ja 5 selliselt, et nõude rahuldamiseks nimetatud lõigete tähenduses loetakse ka tõendite esitamine selle kohta, kes juhtis vaidlusalusel ajal sõidukit. Sellisel juhul peab kostja kandma kuni esitatud tõendite põhjal kostja asendamiseni hagejal tekkinud menetluskulud. Ei oleks põhjust jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda, kui kostja oleks saanud ära hoida enda vastu hagi esitamise. Seega tulnuks ringkonnakohtul jätta kõik kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud kostja kanda. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale. Kostja määruskaebuse alusel ei ole võimalik teha kostja suhtes tema õigusi negatiivsemalt mõjutavat otsust, kui tegi ringkonnakohus. Seega jääb ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, muuta tuleb õiguslikke põhjendusi.
17.Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohus on leidnud, et kui kostja oleks kohe esitanud tegelike kasutajatega sõlmitud lepingud, oleks pooltel olnud võimalik kohtumenetlust ja selle kulusid vältida. Kolleegium märgib täpsustavalt, et kostja ei esitanud praeguses kohtuasjas 4(5)
2-22-130552 kasutuslepingut seda isikut puudutavalt, kellega kostja asendati. Selle isiku kohta esitas kostja isiku enda digitaalselt allkirjastatud kinnituse, vt eespool p 14.2. Seega ei saaks kostjale ette heita kasutuslepingu esitamata jätmist. Pealegi ei pruugi kasutuslepingu esitamine tähendada seda, et parkimiskorda rikkus ja sõidukit juhtis just kasutuslepingu sõlminud isik. Siiski on kasutusleping üks võimalikest ja lubatavatest tõenditest sõidukit juhtinud isiku kohta, mida kohtud saavad hinnata ja millest hageja saab juhinduda kostja valikul.
18.Kostja määruskaebuse eespool lähemalt käsitlemata väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud Riigikohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud vastuse kostja määruskaebusele TsMS § 218 lg 4 esimese lause nõudeid eirates. Seetõttu ei arvesta kolleegium selle vastusega ning puudub ka alus kostjalt välja mõista vastuse koostamisega tekkinud kulud.
20.Määruskaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.