Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.07.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-6089
Kohtuasi
X hagi Renovum OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4533 eurot 5 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Janika Drobot Kostja (vastustaja) Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepingulised esindajad Alar Liivamägi ja Inna Bodagovskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Harju Maakohtu 26.10.2022 otsus osas, millega maakohus jättis sundtäitmise põhivõlga (2040,45 eurot) ja põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra ületava viivise osas lubamatuks tunnistamata ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine selles osas lubamatuks ning jätta hagiavalduselt, hagi tagamise avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv Renovum OÜ kanda ning ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 75% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 25% ulatuses X kanda.
Mõista Renovum OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 140 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
4.2.Tunnistada X vastu alustatud sundtäitmine täiteasjas nr 022/2022/2400 lubatavaks põhinõude 2040,45 euro ja põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras viivisenõude osas (ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 793,29 eurot). Ülejäänud osas tunnistada sundtäitmine lubamatuks.
4.3.Tühistada otsuse jõustumisel Harju Maakohtu 30.05.2022 määrusega hagi tagamise korras määratud täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 022/2022/2400.
4.4.Jätta hagiavalduselt, hagi tagamise avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv Renovum OÜ kanda ning ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 75% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 25% ulatuses X kanda.
4.5.Mõista Renovum OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 140 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 25.04.2022 Harju Maakohtule Renovum OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada hageja vastu alustatud sundtäitmise täiteasjas nr 022/2022/2400 lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.04.2020 laenulepingu, mille alusel sai hageja kostjalt intressita laenu 7774 eurot tähtajaga 20.03.2022. Samal päeval sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingu, mille alusel seati hagejale kuuluvale korteriomandile laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks hüpoteek summaga 30 000 eurot. Tegemist oli tarbijakrediidilepinguga. 25.03.2022 kirjas teatas kostja hagejale, et ütleb laenulepingu korduvate rikkumiste tõttu ja 801 euro ulatuses maksete tasumata jätmise tõttu üles, ning nõudis hagejalt hiljemalt 08.04.2022 3073,03 euro tasumist. Kostja alustas hüpoteegiga tagatud nõude täitmist ning kohtutäitur saatis hagejale täitmisteate, milles nõutakse hagejalt kokku 4533,05 euro tasumist (sh kohtutäituri põhitasu 342 eurot).
2-22-6089 Sundtäitmine on lubamatu, sest hageja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Hageja sai kostjalt laenu 7774 eurot ja on kogu ulatuses laenu tagastanud. Hageja tasus ülekannetega kokku 7574 eurot. Kuigi viimase tagasimakse päeval (20.03.2022) oli tagastamata 200 eurot, tasus hageja selle 22.04.2022. Kostjal ei saa olla hageja vastu täitemenetluses sissenõutava summa ulatuses viivisenõuet. Eeldusel, et kokkulepitud viivisemäär kehtib, saaks kostjal olla 200 euro tasumisega viivitamise tõttu hageja vastu viivisenõue 6,4 eurot. Kokkulepitud viivisemäär on aga võlaõigusseaduse (VÕS) § 421 järgi tühine ning kostjal on õigus nõuda hagejalt VÕS § 415 lg 1 järgi üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kostjal ei olnud alust öelda lepingut üles ja ülesütlemine on tühine, sest VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud täidetud. Hageja võlg oli 200 eurot, mis on väiksem kui ühe kuu tagasimakse, ning kostja ei andnud hagejale täiendavat tähtaega võla tasumiseks. Kostjal ei olnud enam õigust tugineda hageja varasematele rikkumistele (ebakorrapärastele tagasimaksetele).
2.Lisaks esitas hageja 24.05.2022 hagi tagamise taotluse, milles palus täitemenetluse peatada. Harju Maakohus rahuldas 30.05.2022 taotluse ja peatas hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 022/2022/2400 kuni siinses asjas otsuse jõustumiseni.
3.Hageja lepinguline esindaja möönis 12.10.2022 menetlusdokumendis, et hageja sai lisalaenu 2040,45 eurot, kuid tõi esile, et hageja ei saa alati aru enda tegevusest ega adu käitumise õiguslikke tagajärgi, mistõttu ta ei mäletanud seda. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kostja väidete kohaselt on sundtäitmine lubatav, sest kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Hageja sai 03.04.2020 laenulepingu alusel kostjalt 7774 euro ulatuses laenu tähtajaga 20.03.2022 ja pidi lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel tegema alates 20.03.2020 kostjale iga kuu 20. kuupäevaks 325 euro suuruseid tagasimakseid. Lisaks sõlmisid pooled 27.04.2020 laenulepingu muutmise kokkuleppe, mille alusel sai hageja kostjalt veel 2040,45 eurot laenu, et tasuda täitemenetluse võlg, ning vastavalt poolte kokkuleppele tasus kostja 30.04.2020 laenuraha otse kohtutäiturile. Laenulepingu muutmise kokkuleppe kohaselt pidi hageja tegema alates 20.05.2020 iga kuu 20. kuupäevaks kostjale 350 euro suuruseid tagasimakseid (viimane makse 20.07.2022 389,45 eurot). Kokku sai hageja kostjalt laenuks 9814,45 eurot. Kuna hageja ei täinud kohaselt oma kohustusi, ütles kostja laenulepingu 25.03.2022 üles. Ülesütlemisavalduse kohaselt oli hageja tagasimaksete võlg 801 eurot ja viivisevõlg 2272,03 eurot, s.o kokku 8,78 kuumaksele vastav summa. Ülesütlemise järel muutusid sissenõutavaks ka veel neli viimast tasumata makset. Juhul, kui ülesütlemises esines puudusi, oli laenulepingus kokkulepitud lõpptähtaeg 20.07.2022. Ülesütlemisavalduses viitas kostja ekslikult VÕS §-le 416. Viide tarbijakrediidilepingu sätetele ei ole asjakohane, sest poolte leping ei ole käsitatav tarbijakrediidilepinguna. Kostja sõlmis laenulepingu hagejale erakorralise abi osutamiseks (hageja võlaprobleemide lahendamiseks, et vältida hagejale kuuluva korteriomandi müüki täitemenetluses), mitte oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Kostja ei ole krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 5 lg 1
2-22-6089 tähenduses krediidiandja ning tema majandustegevuse sisuks ei ole laenu- ja krediidilepingute sõlmimine. Kostja andis hagejale heategevusena tasuta (intressita) laenu, eesmärgiga päästa hageja tema vastu käimas olnud täitemenetluses tema vara realiseerimisest. Lepingu tingimused, sh viivise kokkulepe, ei ole tühised. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga ega tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Tegemist on poolte vaba tahte alusel eelnevalt läbi räägitud tingimustega. Viivise määr 0,1% päevas on suuruse poolest tavapärane.
4.2.Täitmisavalduse esitamise aja seisuga (11.04.2022) oli hageja põhivõlg 2240,45 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1546,52 eurot ja edasiulatuv viivis 0,1% päevas. Hageja sai kokku laenu 9814,45 eurot ja tagastas 7574 eurot (sh 200 eurot pärast täitemenetluse alustamist), seega on laen tagastamata 2040,45 euro ulatuses. Hageja viivitas lepingu kehtimise ajal korduvalt graafikujärgsete tagasimaksete tegemisega ning kostjal on laenulepingu p 8 alusel õigus nõuda hagejalt iga maksega viivitamise eest viivist 0,1% päevas. Arvestades hagejalt maksete laekumise kuupäevi, oli viivisenõue laenulepingu ülesütlemise aja (25.03.2022) seisuga 1508,44 eurot. Lepingu ülesütlemise järel oli hageja põhivõlg 2240,45 eurot (lepingu ülesütlemise aja põhivõlg 801 eurot ning ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud neli viimast lepingujärgset tagasimakset (3×350+389,45), millelt hageja pidi täitmisavalduse esitamise aja (11.04.2022) seisuga tasuma veel viivist 38,08 eurot, s.o kokku 1546,52 eurot. Hagi esitamise aja seisuga on hageja põhivõlg 2040,45 eurot (hageja tasus 25.04.2022 200 eurot) ja sissenõutavaks muutunud viivis 1635,01 eurot, s.o kokku 3675,46 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 26.10.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1000 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Samuti tühistas maakohus 30.05.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
pooled sõlmisid 03.04.2020 laenulepingu nr 200403, mille alusel sai hageja kostjalt intressita laenu 7774 eurot tähtajaga 20.03.2022; hageja on laenusumma kätte saanud; hageja pidi laenu tagastama alates 20.04.2020 igakuiste maksetena (iga kuu
20.kuupäevaks 325 eurot, viimane makse 20.03.2022 suurusega 299 eurot); lepingu p 8 järgi oli viivise määr 0,1% tasumata summalt päevas; pooled sõlmisid laenulepinguga samal päeval (03.04.2020) hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hageja korteriomandile hüpoteek summaga 30 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele; hüpoteegilepingu p 2.2.1 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel 03.04.2020 (maakohtu otsuses ekslikult 03.04.2029) sõlmitud lepingust nr 200403 ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest (lepingu tõestas Tallinna notar M. Veskimäe); pooled muutsid 27.04.2020 laenulepingu lisadega 2 ja 3 laenusummat ja laenu tagastamise graafikut selliselt, et hageja sai kokku laenu 9814,45 eurot ning hageja pidi laenu tagastama ajavahemikul 20.05.2020 (maakohtu otsuses ekslikult 20.50.2020)– 20.06.2022 igakuiste 350 euro suuruste maksetena ja viimane makse 389,45 eurot tuli teha 20.07.2022
2-22-6089 -
-
-
hageja sai 2022 märtsi lõpus või aprilli alguses kätte kostja 25.03.2022 avalduse, millega kostja ütles laenulepingu üles; 25.03.2022 seisuga oli hagejal maksegraafiku järgi tasumata 801 eurot; hageja pidi maksegraafiku järgi tasuma selleks ajaks 8375 eurot, kuid tasus 7574 eurot (20.04.20 325 eurot, 20.05.20 350 eurot 20.10.20 100 eurot, 16.12.20 300 eurot, 17.01.21 320 eurot, 18.02.21 325 eurot, 06.04.21 350 eurot, 31.05.21 150 eurot. 20.07.21 250 eurot, 08.09.21 350 eurot, 01.10.21 500 eurot 26.01.22 1054 eurot, 02.03.22 3200 eurot); kostja esitas 11.04.2022 kohtutäiturile avalduse hageja vastu täitemenetluse alustamiseks ja täitedokumendi, milleks on Tallinna notar M. Veskimäe 03.04.2020 notariaalselt tõestatud dokument nr 2009; täitmisteate kohaselt on nõude sisuks hüpoteegiga tagatud nõue 4533,05 eurot seisuga 11.04.2022 (maakohtu otsuses ekslikult 11.03.2022); hageja on tagastanud kostjale 7774 eurot, millest 7574 eurot enne täitemenetluse alustamist ja 200 eurot täitemenetluse ajal.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja vastu alustatud sundtäitmine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi lubamatu.
5.2.1.Hageja suhtes alustati täitemenetlust TMS § 2 lg 1 p 19 järgi kehtiva täitedokumendi (kohesele sundtäitmisele allumise tingimusega hüpoteegilepingu) alusel. Kuna hüpoteegileping tagas laenulepingust ja selle muudatustest tulenevaid kostja nõudeid hageja vastu, võis kostja nõuda täitemenetluses sundtäitmist ning vajadusel hüpoteegi realiseerimist oma nõuete sissenõudmiseks.
5.3.Kostjal on VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 100 lg 1 p-de 1 ja 6, § 196 lg 1, § 399 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel õigus nõuda hagejalt laenuvõla ja viivise tasumist. Hagi esitamise aja seisuga oli hageja laenuvõlg 2040,45 eurot ja viivise võlg 1635,01 eurot, s.o kokku 3675,46 eurot.
5.3.1.Poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline intressivaba laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses, mille tagasimakse suurust ja maksmise tähtaega pooled VÕS § 13 lg 1 järgi muutsid ning mille kohaselt oli laenu tagastamise aeg 20.07.2022. Asjas ei kohaldu tarbijakrediidi sätted, sest laenuleping ei ole tarbijakrediidileping VÕS §-de 401 ja 402 järgi tähenduses. Tarbijakrediidilepingu oluline tunnus peale selle, et majanduskutsetegevuses krediidiandja annab tarbijale laenu, on veel see, et laenu antakse tasu eest, st krediidisaaja peab maksma krediidiandjale intressi. Siinsel juhul ei ole hagejal intressi tasumise kohustust.
5.3.2.Kostjal oli õigus laenuleping 25.03.2022 avaldusega VÕS § 399 lg 1 p 1 ja § 101 lg 1 p 4 alusel üles öelda. Hageja tehtud tagasimaksetest nähtub, et hageja ei pidanud kinni lepingus kokkulepitud osamaksete tasumise korrast ja tähtajast. Hageja ei tasunud 2020 juuni, juuli, augusti, septembri, novembri osamakseid (350 eurot kuus) ning tasus oktoobris üksnes 100 eurot ja detsembris 300 eurot ehk vähem kui oli kokku lepitud. 2021 jaanuaris maksis hageja 320 eurot, veebruaris 325 eurot, mais 150 eurot ja juulis 250 eurot ehk vähem kui oli kokku lepitud. 2021 märtsis, juunis, augustis, novembris ja detsembris ei teinud hageja üldse tagasimakseid. 2022 aprillis tasus hageja 200 eurot ehk vähem. Seega rikkus hageja korduvalt VÕS § 100 mõttes VÕS § 76 lg-test 1 ja 2 ning VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust ning jäi kostjale võlgu VÕS § 399 lg 1 p 1 järgi enam kui kahe osamaksega (2020 juuni, juuli, august, september ja november ning 2021 märts, juuni, august, november ja detsember).
2-22-6089 Asjaolu, et hageja maksis 01.10.2020 500 eurot, 26.01.2022 1054 eurot ja 02.03.2022 3200 eurot ehk rohkem kui osamakse suurus, ei tee varasemaid rikkumisi olematuks. Ülesütlemisele ei kohaldu VÕS §-st 416 tuleneva ülesütlemise piirangud, sest poolte vahel ei ole sõlmitud tarbijakrediidilepingut. See, et kostja viitas ülesütlemisavalduses VÕS §-le 416 ei muuda lepingut tarbijakrediidilepinguks. Juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud, tuli lepingu järgi laen tagastada hiljemalt 20.07.2022, st menetluse ajal on kogu laen muutunud sissenõutavaks ja kostja saab igal juhul nõuda sundtäitmist. Hageja ei ole väitnud, et pärast lepingu muutmist on kogu laen tagasi makstud.
5.3.3.Kostjal oli hageja vastu täitemenetluse eel põhivõlanõue 2240,45 eurot. 25.03.2022 seisuga oli hagejal maksegraafiku järgi kostjale tagastamata 801 eurot ning lepingu ülesütlemise järel muutusid sissenõutavaks ka maksegraafikujärgsed veel tasumata maksed (2022 aprilli, mai ja juuni osamakse 350 eurot ning 2022 juuli osamakse 389,45 eurot), s.o kokku 2240,45 eurot. Hageja tasus täitemenetluses 200 eurot. Seega on hageja laenuvõlg kokku 2040,45 eurot.
5.3.4.Kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p-s 8 sätestatud määras viivist, mis oli hagile vastamise aja seisuga 1635,01 eurot. Poolte viivisekokkulepe kehtib ega ole tühine. Kuna poolte leping ei ole käsitatav tarbijakrediidilepinguna, ei kohaldu sellele VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud viivisekokkuleppe piirang. Kuna asjast ei nähtu, et kostja sõlmiks samasugustel tingimustel ja viivise määraga laenulepinguid ning lepingus ei ole viidatud muudele tingimustele ning lepingu sõlmimise asjaoludest saab järeldada, et pooled sõlmisid lepingu erilistel tingimustel ja tingimused olid eraldi läbi räägitud, ei saa viivise kokkulepet pidada tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 tähenduses, mistõttu ei saa tegemist olla tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kuna laenulepingust ei tulene intressi tasumise kohustust, ei ole poolte vastastikused kohustused (hageja õigus saada intressita laenu ja maksta see osamaksetena tagasi ning kostja õigus saada intressita laenult seadusjärgsest viivisemäärast suuremat viivist) tasakaalust väljas ning viivisekokkulepe ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 p 2 järgi vastuolus heade kommetega. Kostja arvutuste kohaselt oli täitemenetluse alustamise ajal viivis 1546,52 eurot ja tal oli edaspidi õigus nõuda tasumata võlalt viivist 0,1% päevas. Hagile vastamise aja (23.05.2022) seisuga oli viivis 1635,01 eurot. Hageja ei vaidlustanud kostja viivisearvutust.
5.4.Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 järgi hagi tagamine tühistada ning TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud on 1000 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Arvestades kostja taotlust tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda menetluskulude hüvitiselt alates otsuse jõustumisest tasuda ka seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt poolte vahelise lepingu olemuse ning leidis ekslikult, et poolte vahel ei olnud sõlmitud tarbijakrediidilepingut.
2-22-6089 Maakohus jättis arvestamata, et kostja on professionaalne laenuandja, kelle ärimudel rajaneb laenude ja muude eluprobleemide küüsi sattunud inimeste „abistamises“ ning neilt hiljem „abi“ katteks antud tagatise realiseerimises, mis on käsitatav kelmusena. Kuna poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping on lepingu ülesütlemine ja kokkulepitud viivisemäär tühised. Ka juhul, kui tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga, ei olnud kostjal alust lepingut üles öelda, sest täitmata olid ka VÕS § 399 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldused. Arvestades seda, et hageja oli tasunud 02.03.2022 seisuga 7574 eurot, oli hageja maksegraafikust maas 550 euro, mitte 801 euro tasumisega, st hagejal ei olnud tasumata kahe kuu tagasimakset. Hageja varasematel viivitustel ei saanud aga olla enam tähtsust ning maakohtu põhjendused on selles osas üllatuslikud ja omaalgatuslikud. Kostja sai ülesütlemisel aluseks võtta hageja viivituse ülesütlemise aja seisuga. Kuna kostja ei ole varasematele maksegraafiku rikkumistele tuginedes viivisenõuet kordagi maksma pannud, on kaheldav, kas viivise nõudmine on üldse lubatav. Samuti on kaheldav, kas lisalaen oli üldse hüpoteegiga tagatud. Vastustaja seisukoht
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta tähelepanuta hageja uued väited kostja kui professionaalse laenuandja ja tema ärimudeli, ülesütlemise materiaalsete eelduste ning kostja nõuete hüpoteegiga tagatuse kohta. Menetluse edasine käik
8.Tallinna Ringkonnakohus tegi 17.06.2024 pooltele ettepaneku lahendada vaidlus poolte kokkuleppel selliselt, et pooled tunnistavad, et hageja vastu alustatud sundtäitmine on lubamatu osas, millega kostja nõuab hagejalt põhinõudelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast enam, pooled kannavad võrdsetes osades täitemenetluse kulud ning kohtumenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda. Mh selgitas ringkonnakohus pooltele tarbijakrediidilepingu olemust puudutavat Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt võib poolte leping olla käsitatav tarbijakrediidilepinguna.
9.Hageja nõustus 25.06.2024 ringkonnakohtu ettepanekuga.
10.Kostja ei nõustunud kompromissiettepanekuga ja palus lahendada vaidluse sisuliselt. Kostja jäi seisukohale, et lepingut ei saa pidada tarbijakrediidilepinguks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega tunnistab sundtäitmise osaliselt lubamatuks. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas. Lisaks tuleb TsMS § 179 lg 1 esimese lause alusel otsusega välja mõista hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv.
12.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja
2-22-6089 vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses. Maakohtu otsust kontrollides võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
13.Esmalt märgib kolleegium, et hagejal on õigus nõuda tema vastu alustatud sundtäitmise lubatatuks tunnistamist ja esitada selles kohtumenetluses täitmisel oleva täitedokumendi ja nõude kohta kõiki vastuväiteid.
13.1.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 03.04.2020 laenulepingu ja 27.04.2020 selle muutmise lepingu (lisa 2), mille alusel sai hageja kostjalt laenu kokku 9814,45 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 03.04.2020 hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seati laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hageja korteriomandile hüpoteek summaga 30 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja 11.04.2022 täitmisavalduse alusel alustatud täitemenetluses on hagejalt 4533,05 euro suuruse nõude sissenõudmine hagejale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegi arvel lubatav. Hageja arvates on 4533,05 euro sundtäitmine tema vastu lubamatu eelkõige põhjusel, et kostjal ei ole hageja vastu sellises ulatuses laenulepingust tulenevaid rahalisi nõudeid, sh ei olnud kostjal alust laenulepingut 25.03.2022 erakorraliselt üles öelda ja nõuda hagejalt põhivõla tasumist kogu ulatuses, samuti ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt lepingu p-8 kokkulepitud määras viivist. Apellatsioonimenetluses on hageja seadnud täiendavalt kahtluse alla lisalaenu (2040,45 euro) hüpoteegiga hõlmatuse ning kostja õiguse nõuda lepingu kehtimise ajal aset leidnud maksetega viivitamise eest tagantjärgi viivist.
13.2.Kolleegium märgib, et hagejal on õigus esitada siinses menetluses kõiki ülalnimetatud vastuväiteid, sest hageja vastu alustati sundtäitmist kohtu poolt kontrollimata täitedokumendi alusel. Siinsel juhul on täitmisel TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud täitedokument, s.o notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Sellise täitedokumendi alusel alustatud sundtäitmise korral võib võlgnik esitada sissenõudja vastu TMS § 221 lg 1 alusel hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning kuna tegemist ei ole kohtulahendi sundtäitmisega, saab võlgnik TMS § 221 lg 11 järgi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis täitedokumendist tuleneva nõude olemasolu ja kehtivuse kohta kõiki vastuväited, sh nii võlasuhtest kui ka tagatiskokkuleppest tulenevaid vastuväiteid (vt RKTKm 07.11.2018, 2-18-2982, p 14).
14.Kuigi hageja esitas hilinenult alles apellatsioonimenetluses väite, et lisalaen (2040,45 eurot) ei pruugi olla hüpoteegiga tagatud, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et 2040,45 euro suuruse põhinõude täitmine võiks olla tagatiskokkuleppe tühisuse tõttu lubamatu. Hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (tl 8–10) p-st 2.2.1 tuleneb, et hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel 03.04.2020 sõlmitud lepingust nr 200403 ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest. Seega on pooled täpselt piiritlenud, milliseid nõudeid hüpoteek tagab. Seejuures võivad pooled asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 3 järgi leppida kokku ka selles, et hüpoteek tagab tulevikus tekkivat nõuet. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt võib tagatiskokkulepe olla heade kommetega vastuolus ja tühine osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-104-08, p 19), on siinsel juhul pooled piisavalt selgelt
2-22-6089 määratlenud, et hüpoteek tagab laenulepingust tulenevaid kõiki nõudeid, sh neid, mis tekivad hiljem laenulepingu võimaliku muutmise korral.
15.Ülejäänud hageja väiteid puudutavad kostjale laenulepingust tulenevate nõuete olemasolu ja suurust laenulepingu ülesütlemise, täitemenetluse alustamise ja kohtumenetluse ajal.
15.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus leidis ekslikult, et poolte laenulepingut ei saa pidada tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 tähenduses ja seetõttu ei kohaldu poolte vahelisele laenulepingule tarbijakrediidisätted. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on leidnud, et kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut ning tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama laenu- või krediidiandja. Ainuüksi intressi maksmise kokkuleppe puudumine ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). Siinses asjas sõlmisid hageja kui füüsiline isik ning kostja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik laenulepingu ning kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis kummutaksid eelduse, et poolte vahel oli tarbijakrediidileping. Seejuures ei ole ülaltoodu kohaselt tähtsust sellel, kas leping oli tasuline või tasuta (puudus intressi maksmise kohustus). Samuti ei välista tarbijakrediidilepingu olemasolu see, kui kostja põhitegevuseks ei ole laenuja krediidi andmine ega see, kui kostjat ei saa pidada KAVS § 5 lg 1 tähenduses krediidiandjaks. Seega kohalduvad poolte vahel sõlmitud laenulepingule tarbijakrediidilepingu kohta võlaõigusseaduses sätestatud piirangud.
15.2.Hoolimata sellest, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, ei ole kolleegiumi hinnangul kostja 2040,45 euro suuruse põhinõude sundtäitmine TMS § 221 lg 1 järgi lubamatu.
15.2.1.Hageja ei ole esitanud kohtule selliseid väiteid, mille alusel saaks järeldada, et kostjal ei ole hageja vastu laenulepingust tulenevat 2040,45 euro suurust põhinõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai laenu 9814,45 eurot ja tagastas saadud laenust kostjale kokku 7774 eurot, sh 200 eurot alles täitemenetluse ajal. Seega on kostjal VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 õigus nõuda hagejalt saadud laenu tagastamist, s.o 2040,45 euro (9814,45– 7774) tasumist põhivõlana.
15.2.2.Kuigi kostjal ei olnud õigust laenulepingut alates 25.03.2022 erakorraliselt üles öelda ja sellest tulenevalt nõuda täitmisavalduse esitamise ajal (11.04.2022) kogu põhivõlga sisse, on põhivõlg kohtumenetluse ajal muutunud kogu ulatuses VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks, mistõttu saab 2040,45 euro suuruse põhinõude sundtäitmist pidada alates 21.07.2022 lubatavaks. Arvestades seda, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, võis kostja VÕS § 196, § 399 lg 1 ja § 416 lg 1 järgi öelda hagejaga sõlmitud lepingu makseviivituse tõttu üles üksnes juhul, kui hageja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostja oli andnud hagejale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.
2-22-6089 Siinsel juhul pidi hageja laenulepingu lisa 1 (03.04.2020 maksegraafik) (tl 7–7pöördel) ja lisa 3 (27.04.2020 maksegraafik) (tl 41–41 pöördel) järgi tagastama 20.04.2020 kostjale 325 eurot ning alates 20.05.2020 iga kuu 350 eurot. Seega tuli hagejal maksegraafikute järgi tagastada 25.03.2022 seisuga kostjale laenu põhiosana 8375 eurot (325+23×350). Pooled ei vaidle selle üle, et selle päeva seisuga oli hageja tagastanud laenu 7574 euro ulatuses. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et hagejal oli 25.03.2022 seisuga kostja ees 801 euro suurune võlg. Arvestades igakuiste osamaksete suurust, olid hagejal seega tasumata kahe kuu tagasimaksed ja ühe kuu tagasimakse oli tasutud osaliselt (801:350=2,29). Seega oli kostjal VÕS § 416 lg 1 järgi õigus öelda hagejaga sõlmitud laenuleping üles, andes enne hagejale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kostja ülesütlemisavaldusest (tl 45) nähtub, et kostja luges 25.03.2022 võlasumma tagastamise tähtpäeva saabunuks ja kõik hagejale lepingust tulenevad rahalised kohustused sissenõutavaks ning palus hagejal kõik lepingust tulenevad rahalised kohustused 3073,03 euro ulatuses (sh kolme kuu võlg 801 eurot ja viivis 2272,03 eurot) tasuda hiljemalt 08.04.2022. Selliselt on kostja ülesütlemisavaldus vastuoluline ega vasta VÕS § 416 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt oli kostjal õigus öelda leping üles tingimusel, et ta teatab hagejale lepingu ülesütlemise kavatsusest ning annab eelnevalt hagejale vähemalt kahenädalase tähtaja võla tasumiseks. Kuna kostja ei järginud 25.03.2022 ülesütlemisavaldust tehes VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tarbijakrediidi ülesütlemise piiranguid, sh ei andnud hagejale enne lepingu ülesütlemist võimalust tasuda võlga kahe nädala jooksul, ei vasta ülesütlemisavaldus seaduses sätestatud nõuetele ning kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud. Mh nõudis kostja ülesütlemisavalduses hagejalt ka ülemäärast viivist (vt all p 15.3). Kuigi kostja ei öelnud laenulepingut kehtivalt üles, olid 25.03.2022 seisuga muutunud tagasimaksed 801 euro ulatuses VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks ning lisaks muutusid 27.04.2020 maksegraafiku järgi 20.04.2022, 20.05.2022 ja 20.06.2022 järgmised 350 euro suurused maksed sissenõutavaks ning 20.07.2022 viimane 389,45 euro suuruse makse sissenõutavaks. Seega muutusid kõik maksgraafikujärgsed tagasimaksed kohtumenetluse ajal sissenõutavaks, mistõttu saab sundtäitmist nende osas pidada lubatavaks.
15.3.Kolleegiumi hinnangul on aga TMS § 221 lg 1 järgi sundtäitmine lubamatu põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast suuremas määras viivise nõudmise osas.
15.3.1.Arvestades seda, et poolte vahelist lepingut saab pidada tarbijakrediidilepinguks, on lepingu p-s 8 sisalduv viivisekokkulepe viivisemäära osas VÕS § 421 esimese aluse järgi koosmõjus VÕS § 415 lg 1 esimese lausega tühine. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise aluse järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kuid kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu p 8 järgi oli kokkulepitud viivisemäär 0,1% päevas, s.o kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud viivisemäär. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et lepingus ei olnud intressikohustuses kokku lepitud. Seega on poolte viivisekokkulepe viivisemäära osas tühine ning kohaldada tuleb seadusjärgset viivisemäära.
15.3.2.Kostja väitel on tal õigus nõuda hagejalt viivist nii lepingu kehtimise ajal graafikujärgsete maksete tasumisega viivitamise eest kui ka pärast lepingu lõppemist viivist tasumata laenu põhiosalt.
2-22-6089 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja minetanud õigust nõuda hagejalt viivist tagasiulatuvalt aja eest, mil poolte vaheline leping ei olnud lõppenud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut ei saa lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 15). Siinses asjas ei ole hageja erandlikke asjaolusid esile toonud ning neid ei nähtu ka toimiku materjalidest. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist kõigi maksegraafiku järgsete maksete tasumisega viivitamise eest. Kostja viivisearvutuse kohaselt oli tal viivisemäära 0,1% päevas rakendades 25.03.2022 seisuga õigus nõuda hagejalt viivist kokku 1508,44 eurot. Hageja ei ole kostja viivisearvutust vaidlustanud ning viivisearvutuse aluseks olevad maksegraafikujärgsed maksed vastavad lepingu lisadele 2 ja 3 ning hagejalt maksete laekumine vastab kostja pangakontolt nähtuvate laekumistega vastavatel kuupäevadel (tl 44). Arvestades seda, et kostja arvutuse aluseks olnud lepingu p 8 järgne viivisemäär oli 0,1% päevas (36,5% aastas), kuid VÕS § 113 lg 1 teise aluse järgne määr oli vaidlusalusel ajavahemikul 8% aastas, on kostjal õigus nõuda kuni 23.05.2022 maksete tasumisega viivitamise eest viivist 4,5625 korda väiksemas määra järgi (36,5:8). Seega on kostjal õigus nõuda selle aja eest hagejalt viivist 330,62 eurot (1508,44:4,5625). Kuna ülaltoodu kohaselt ei öelnud kostja laenulepingut kehtivalt üles, ei muutunud 25.03.2022 kogu laenulepingust tulenev võlg sissenõutavaks ning kostjal on maksegraafiku lõpuni, arvestades hagejalt saadud laekumisi (25.04.2022 200 eurot), ning edasi kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni õigus nõuda hagejalt viivisekalkulaatori järgi viivist 462,67 eurot: võlg
2040,45 kokku
algus 26.03.2022 21.04.2022 26.04.2022 21.05.2022 21.06.2022 21.07.2022
lõpp 20.04.2022 25.04.2022 20.05.2022 20.06.2022 20.07.2022 03.07.2022
viivis 4,56 1,26 5,21 8,84 10,86 431,94 462,67
Seega on kostjal ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga kokku õigus nõuda hagejalt viivist 793,29 eurot (330,62+462,67) ning seda ületavas osas on sundtäitmine hageja vastu lubamatu.
16.Ülaltoodut arvestades asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja vastu alustatud täitemenetluses kostja 4533,05 euro suuruse nõude sissenõudmine on kogu ulatuses lubatav. Sundtäitmine on lubatav üksnes põhinõude (täitmisavalduse esitamise ajal 2240,45 eurot, ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal 2040,45 eurot) osas ja põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisenõude osas. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on sundtäitmine lubatav seega kokku 2833,74 euro osas. Mh märgib kolleegium, et kogu ulatuses ei oleks sundtäitmine olnud lubatav ka lepingu p 8 järgse intressimäära rakendamise korral, sest kostja hagivastuses esitatud arvutuste kohaselt oli kostjal täitmisavalduse esitamise aja (11.04.2022) seisuga hageja vastu 3786,97 euro suurune nõue (2240,45+1546,52). Seega on kostja esitanud täitmisavalduses igal juhul ülemäärase nõude hageja vastu ning esitanud täitmisavalduse enne, kui nõue muutus kogu ulatuses hageja vastu sissenõutavaks.
17.Ülaltoodud kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab osaliselt maakohtu otsuse. Arvestades seda, et täitmisteate kohaselt nõudis kostja 4533,05 euro
2-22-6089 sissenõudmist, kuid tegelikult oli täitmisavalduse esitamise aja seisuga kostjal hageja vastu 2571,07 euro suurune nõue (2240,45+330,62), oli nõude sundtäitmine lubatav üksnes 56,7%, s.o ligi pooles ulatuses. Lisaks tasus hageja hagi esitamise päeval 200 eurot, mistõttu oli hagi esitamise ajal kostja nõue põhjendatud 2371,07 euro, s.o 52,3% ulatuses.
18.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese aluse järgi tühistada ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuasja lahendamise tulemusele.
18.1.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Samas, kui kohus rahuldab hagi osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus TsMS § 163 lg 2 järgi jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes ei nõustunud kompromissiga. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab TsMS § 163 lg 2 kohaldamine kohtult kaalutlusõiguse teostamist eesmärgiga tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine. Seejuures ei eelda TsMS § 163 lg 2 kohaldamine seda, et kompromissiettepaneku on teinud kohtumenetluse pool, vaid selle ettepaneku võib olla teinud ka kohus ning üks pooltest on ettepanekuga nõustunud. Tähtis on eelkõige see, et menetluses on arutatud niisuguse kompromissi sõlmimist, millega sarnases ulatuses hagi rahuldamise võimalus pidi olema pooltele ettenähtav. Näiteks tuleb menetlusosalistel kohtu tehtud kompromissiettepanekut tõsiselt kaaluda juhul, kui kohus selgitab põhjalikult menetluse väljavaateid. Muu hulgas tuleb arvesse võtta ka seda, missuguses menetluse etapis kompromissiettepanek tehti. TsMS § 163 lg 2 eesmärk on suunata pooli lõpetama vaidlus kokkuleppel, kiiremini ja väiksemate kuludega, mitte karistada kompromissiga mittenõustunud poolt (vt RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709, p 12).
18.2.Siinses asjas on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta hagiavalduselt, hagi tagamise avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kostja kanda ning ülejäänud menetluskulud 25% ulatuses hageja kanda ja 75% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus märgib, et hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleks jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 47,7% ulatuses kostja ja 52,3% ulatuses hageja kanda. Ühtlasi tuleb arvestada, et ringkonnakohus tegi 17.06.2024 pooltele ettepaneku lahendada vaidlus kokkuleppel sarnaselt kohtuotsuses hagi rahuldamise ulatusega ning leppida täiendavalt kokku ka täitemenetluse kulude jagamine poolte vahel võrdselt. Seejuures selgitas ringkonnakohus pooltele vaidluse lahendamise väljavaateid. Arvestades seda, et hageja nõustus tegema järeleandmisi ja sõlmima sellise kompromissi, kuid kostja keeldus sellest, ning ringkonnakohus rahuldab hagi kompromissiettepanekuga sisuliselt samas ulatuses, on menetluskulude jaotamisel põhjendatud arvestada ka seda, et kostja keeldus vaidlust kompromissiga lahendamast. Samas ei ole sellel määravat tähtsust, sest ringkonnakohus tegi pooltele kompromissiettepaneku alles apellatsioonimenetluse lõpus. Peamiselt arvestab ringkonnakohus menetluskulusid jaotades seda, et kostja esitas kohtutäiturile selgelt ülemäärase nõudega täitmisavalduse ning tegi seda enne nõude kogu ulatuses sissenõutavaks muutumist, mistõttu oli kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine selgelt hageja huvide kaitseks vajalik ning hageja saavutas valdavas osas hagiga taotletud eesmärgi. Täitmisavalduse esitamise aja seisuga oli kostjal hageja vastu tegelikult ligi 1131 euro suurune nõue (801 euro suuruse põhinõue ja ligi 330 euro
2-22-6089 suurune viivisenõue, mida kostja ei olnud hagejalt varem hagejalt nõudnud). Seega, arvestades kostja täitmisavalduses esitatud nõude suurust (4533,05 eurot), oli kostja nõue täitmisavalduse esitamise ajal põhjendatud vaid ligi 1131 euro, s.o 25% ulatuses. Sellise suurusega nõude täitmiseks kohesele sundtäitmisele allumise tingimusega tagatiskokkuleppe alusel hageja vastu sundtäitmist alustades oli hageja sunnitud oma õiguste ja huvide kaitseks esitama hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja taotlema hagi tagamise korras lubamatu sundtäitmise peatamist, mistõttu on põhjendatud jätta kohtumenetluses kantud riigilõivud kostja kanda. Ülejäänud menetluskulude puhul tuleb arvestada, et hagi esitamise tagajärjel on hageja valdavas osas hagiga taotletud eesmärgi saavutanud, sest kostja täitemenetluses esitatud nõue oli algselt põhjendatud üksnes 52% ulatuses.
19.Kuna ringkonnakohus muutis 28.11.2022 määrusega maakohtu määratud tsiviilasja hinda (3500 euro asemel 4533,05 eurot), on hageja tasunud hagiavalduselt ettenähtust vähem riigilõivu ning see tuleb menetluskulude jaotust arvestades siinse otsusega kostjalt välja mõista. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet loetakse hagihinna tähenduses TsMS § 132 lg 5 esimese lause kohaselt mittevaraliseks nõudeks. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse TsMS § 132 lg 1 kohaselt, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole TsMS § 132 lg-s 11 nimetatud. Seega tuleb selle hagi hinna määramisel lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest TsMS § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, ning hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. Seejuures ei või kohus TsMS § 132 lg 5 teise lause järgi määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot (vt ka RKTKo 17.03.2021, 2-19-6362, p 17.1). Siinsel juhul oli täitmisteate kohaselt kostja nõue 4533,05 eurot. Seega saab sama suureks pidada ka tsiviilasja hinda nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Sellise hinnaga hagilt tuli hagejal RLS § 59 lg 1 ning lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 560 eurot. Hageja tasus hagiavalduselt lõivu 420 eurot. Seega tasus hageja riigilõivu 140 eurot vähem. Vähem tasutud riigilõivu mõistab asja lahendav kohus TsMS § 179 lg 1 järgi kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuna ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda, tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi mõista kostjalt riigi tuludesse välja mõista ka hagiavalduselt tasumata riigilõiv 140 eurot. Tasumata riigilõivult tuleb TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda alates otsuse jõustumisest kuni riigilõivu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
20.Viimaks märgib kolleegium, et hageja tasus hagi tagamisel tagatist 226,65 eurot ning hagejal on TsMS § 195 lg 1 esimese lause järgi õigus taotleda tagatise tagastamist, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud. Ringkonnakohus ei tagasta tagatist omal algatusel, sest ringkonnakohtule ei ole teada, kas kostjale võis tekkida hagi tagamise tõttu TsMS § 383 lg 1 tähenduses kahju, mille hüvitamiseks tagatist maksti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.