Aktiva Finance Group OÜ hagi T. A. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
1228 eurot 40 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja jurist Alla Žulinskaja; epost: [email protected] Kostja T. A. (isikukood xxxxxxxxxxx)
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi T. A. vastu võlgnevuse nõudes.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus kostjale avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
4.Toimetada kohtuotsus hageja esindajale kätte. Edasikaebamise kord Tartu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-22-139256 Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (varasem Osaühing Aktiva Finants) (hageja) esitas 18. oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T. A. (kostja) 1098 euro 84 sendi saamiseks. Kohus tegi 21. oktoobril 2022 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 21. novembril 2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Tartu Maakohus kohustas 5. detsembri 2022 määrusega avaldajat esitama nõuetekohase hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 2. jaanuaril 2023.
3.Vastavalt hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt poolte vahel 9. juunil 2021 sõlmitud võlatunnistuse ning maksekokkuleppe alusel võlgnevust 831 eurot 39 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 224 euro 91 sendi ja viivist tasumata põhivõla jäägilt (725 eurot 41 senti) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest.
4.Kohus jättis 9. märtsi 2023. a määrusega hagiavalduse käiguta ning andis hagejale tähtaja hagi aluse täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama detailsed andmed selle kohta, et võlatunnistuse aluseks oleva laenulepingu sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, teabe andmise kohustust ning muud asjaolud, mis seonduvad nii alussuhte kui ka muutmise kokkuleppe kehtivusega ja sissenõutavusega. Kohus selgitas kohtunõudes hagejale kohalduvat õigust ja selgitas, et vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tarbijakrediidilepingust tulenes. Kohus selgitas, et VÕS § 421 alusel kohaldub vaidlusalusele võlasuhtele tarbijakrediidi regulatsioon
5.Hageja kohtule nõutud andmeid ei esitanud, vaid esitas 12. aprillil 2023 seisukoha, et hagi aluseks on hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistus ja võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe. Sealjuures on võlatunnistus hageja käsitluses konstitutiivne, sest pooled on võlatunnistuses nii kokku leppinud. Hageja osundab, et võlatunnistuses on kokku lepitud, et võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Hageja on seetõttu seisukohal, et hagi aluseks ei ole tarbijakrediidileping, vaid võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, ning hageja hinnangul tarbijakrediidi regulatsioon ja kaasuvalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus võlatunnistuse puhul ei kohaldu. Hageja asus ka seisukohale, et maakohus ei saa käesoleval juhul hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut.
6.Kuna ka juba maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kostjale dokumente kätte toimetada, toimetas kohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult: avaldatud 12. aprillil 2023 ning kostjale loetakse kättetoimetatuks seega 29. aprillil 2023. Kostja,
2-22-139256 kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 15. mail 2023).
7.Hagiavalduse punktis 5.3 on hageja esitanud taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes.
9.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
10.Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivse võlatunnistuse, on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele (dtl 51-54).
11.Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; RKTKo 02.04.2014 nr 3-2-1-162-13, p 36; RKTKo 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; RKTKo 24.04.2006 nr 3-2-1-21-06, p 15; RKTKo 06.02.2012 nr 3-2-1-149-11, p 20).
12.Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele
2-22-139256 tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt RKTKo 26.11.2015, 3-21-112-15, p 15).
13.Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistuse on ette valmistanud hageja ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 30-32) on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Hageja on selgitanud, et võlatunnistus sõlmitakse hageja veebilehel iseteeninduses (dtl 53), seetõttu ei olnud kostjal võimalik lepingu tingimusi eraldi läbi rääkida. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus 1091 eurot 39 senti (dtl 30). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse ja selle sisuks oleva maksegraafiku sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.
14.Kohtu hinnangul ei ole hageja poolte ühist tegelikku tahet tõendanud, samuti ei ole ühise tahte tuvastamine tulenevalt kõnealuse lepingu sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist ilma vastavate tõenditeta võimalik. Kohus saab lepingu tõlgendamisel seega lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4), võttes samal ajal arvesse VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.
14.1.Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (VÕS § 29 lg 5 p 1). Lepingu sõlmimise asjaoludena tuleb arvesse võtta, et hageja on inkassoettevõte, kelle tegevusalaks on võlgade kokkuostmine ning võlgade sissenõudmine. Kostja on võlgnik, kes on jäänud juba esialgsele võlausaldajal võla tasumisega viivitusse, mille järel on loetud leping ülesöelduks ja kogu võlgnevus sissenõutavaks muutunud. Kostja on seega hagejaga mistahes kokkulepete sõlmimisel sundseisus. Hageja saab nõuda kostjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist ning tasumata jätmisel pöörduda kohtusse ja kohtutäituri juurde, mille tagajärjel suureneksid kulud kostja jaoks veelgi. Lepingueelsete läbirääkimiste piiritlemisel tuleb seega arvestada, et ei toimunud klassikalises mõttes lepingueelseid läbirääkimisi vaid võlgnevuse sissenõudmine.
14.2.Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p 4). Lepinguna pakutakse kostjale maksegraafikut, mis hõlmab endast tüüptingimusena ka võlatunnistuse sõlmimist. Kostja eesmärgiks on seejuures just maksegraafiku sõlmimine, et maksta võlgnevust enda rahaliste võimalustega arvestaval viisil ja ajal. Samuti on kostja eesmärgiks, et võlgnevus ei suureneks ning hageja ei pöörduks tema vastu kohtusse ega kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.
14.3.Hageja eesmärgiks on kostjalt võlgnevuse kättesaamine ning seda hagejale soodsaimal viisil. Hageja on selle eesmärgi täitmiseks kokku leppinud nii maksegraafiku kui ka lisanud lepingusse tüüptingimusena, et kostja kaotab võimaluse vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja suurust, esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid ning väite, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega mille tagajärjel tekib uus iseseisev kohustus.
14.4.Võlatunnistuse tõlgendamisel tuleb seega arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Seejuures on tähtis, et kostja oli lepingu sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta leping sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuse kohest täitmist, seejuures kohtu kaudu ning täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik kujundada lepingutingimusi muus osas kui ainult maksegraafiku pikkuses.
2-22-139256
14.5.Vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Et võtta lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioon tuleb arvestada, et hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Kohtu hinnangul pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Seejuures pidi hageja tulenevalt oma õigusteadmistest teadma, et kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Kostja positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane mõistlik isik lepingut sõlmides lepingut tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber seadusega tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.
15.Kohus asub võlatunnistuse hindamise tulemusena seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Kohus ei tuvastanud pooltel ühist abstraktse kohustuse loomise tahet, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik isik.
16.Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks.
17.Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt RKTKo 18.12.2013 nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
18.Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.
19.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste
2-22-139256 tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija , ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.
20.Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping.
21.Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).
22.TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale VÕS § 402 – 421 sätestatust. Eelkõige tähendab see, et hageja pidi tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg 13) ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärjed
23.Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.
24.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole vaatamata vastavate selgituste saamisele ja tähtaja andmisele tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
25.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus ei saa asja lahendada vaid hageja esitatud võlatunnistuse alusel, kuna krediidiandja poolt tagasimaksete uuesti määramata jätmise tõttu ei ole eelduslikult võlatunnistuses kokkulepitud võlgnevus arvestatud õigesti. Kohus andis hagejale tähtaja algse võlasuhtega seotud asjaolude ja tõendite esitamiseks, kuid hageja algse võlasuhte kohta ühtegi asjaolu ega tõendit ei esitanud.
2-22-139256
26.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
27.Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.
28.Hageja ei ole välja toonud algse võlasuhte asjaolusid. Kohtul tuleb seetõttu eeldada, et algse tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, seega ei saanud kostja olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.
29.Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kohtunõudest esitanud esialgse võlasuhte sõlmimise asjaolusid, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
31.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei ole kostjal käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
32.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.