1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 18. oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule Taavi Adsoni (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 1098 euro 84 sendi saamiseks. Kuna Pärnu Maakohtul ei õnnestunud makseettepanekut kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetati
21.novembri 2022. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 2. jaanuaril 2023 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 831 eurot 39 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 224 eurot 91 senti ja edasiulatuva viivise 0,065% päevas alates hagiavalduse esitamisele järgnevast
2-22-139256 päevast kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista need kostjalt välja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. juunil 2021 konstitutiivse võlatunnistuse ja maksekokkuleppe (võlatunnistus). Kostja kinnitas võlatunnistuses võlga ning nõustus, et ta kaotab võlatunnistuse andmisega võimaluse esitada sellele vastuväiteid, hageja võib esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud nõude üksnes võlatunnistuse alusel ega pea esitama muid tõendeid. Võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus. Võlatunnistus ja selle lisaks olev maksegraafik ei ole maksetähtaja edasilükkamise kokkulepe ega katkesta viivise arvestust võla osaks olevalt põhivõla jäägilt (võlatunnistuse p 2.1). Kui kostja täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused ja peab võla tasumisel kinni maksegraafikust, ei nõua hageja kostjalt võla sissenõudmise kulude ja kahju hüvitamist muus osas, kui maksegraafikus kajastatu (võlatunnistuse p 2.2). Hageja ei ole krediidiasutus ning võlatunnistuse sõlmimisega ei antud tarbijale laenu. Seega ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõte. Kostja tunnistas, et võlgneb hagejale 1091 eurot 39 senti, sh põhivõlg 985 eurot 41 senti, viivis 55 eurot 98 senti ja kahjuhüvitis 50 eurot. Sellele lisandub ühekordne lepingutasu 40 eurot. Kostja on hagejale tasunud võla katteks 300 eurot ja lepingutasu 40 eurot.
3.Maakohus jättis 9. märtsi 2023. a määrusega hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades mh vajadust esitada kohtule kõik võlatunnistuse ja selle aluseks oleva suhtega seotud asjaolud ja tõendid. Hageja ei esitanud kohtu ettepanekule vaatamata nõutud andmeid ega tõendeid.
4.Kostja ei vastanud hagile.
5.Tartu Maakohus jättis 17. augusti 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras, et hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Maakohus lahendas asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi lihtsustatud korras. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja ettevalmistatud ja kostja allkirjastatud võlatunnistus tüüptingimustega leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses. Võlatunnistus sõlmiti hageja veebiportaalis, kostja ei saanud seda läbi rääkida ning seda tuleb tõlgendada VÕS § 29 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Kuigi võlatunnistuses märgitu kohaselt on see konstitutiivne, ei olnud poolte tegelikuks ühiseks tahteks sõlmida konstitutiivset võlatunnistust. Poolte eesmärgid ühtisid osas, milles kostjal võimaldati võlg tasuda maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava võla kõrvale uue iseseisva kohustuse loomist. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras, sest võlatunnistuse sõlmimata jätmise tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võla kohest tasumist. Kuna poolte ühist tahet ei saa tuvastada, tuleb võlatunnistust tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel. Pooltega sarnane mõistlik isik pidi saama aru, et kokku ei lepita uut iseseisvat kohustust, vaid tunnistatakse olemasolevat. Hageja pidi teadma, et kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ja tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 järgi tühine. Kostjaga sarnane mõistlik isik ei saanud võlatunnistust sõlmides seda tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber tõendamiskoormuse. Õigusteadmisteta isik ei saa tüüptingimustel ja eraldi läbi rääkimata lepingut tõlgendada viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.
2(7)
2-22-139256 Poolte õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon ning poolte deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega kalduti kostja kahjuks kõrvale VÕS §-des 402-421 sätestatust (TsÜS §-d 85 ja 87). Hageja peab tõendama, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 13), kuid ta ei ole seda vaatamata kohtu selgitustele teinud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti ei esitanud hageja kohtu nõudmisel esialgse võlasuhte asjaolusid ega määranud talle antud tähtaja jooksul VÕS § 4034 lg 7 alusel põhivõla uusi tagasimakseid. Järelikult ei saanud kostja olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal viivituses uue maksegraafiku kolme järjestikuse osamakse tasumisega ja tarbijakrediidilepingut ei oleks olnud alust üles öelda. Kuna hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja selged, ei ole alust hagi rahuldada.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel ja tõendite hindamisel ning leidis valesti, et pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse. Maakohus ei saanud võlatunnistust tõlgendada VÕS § 29 alusel, sest pooled ei vaielnud selle tõlgendamise üle. Kuna kostja teadis, et ta sõlmib konstitutiivse võlatunnistuse, oli tal tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Kuivõrd võlatunnistus on konstitutiivne, ei saa hinnata võlasuhte kehtivust algse võlasuhte alusel. Algse võlasuhte puudumine ega tühisus ei too kaasa võlatunnistuse tühisust. Maakohus ei selgitanud, miks võlatunnistus on tarbijakrediidileping ja kuidas sai võlatunnistuse aluseks olev suhe tuleneda just tarbijakrediidilepingust. Maakohus ei saa seda eeldada, sest hageja ei ole krediidiandja ja võlatunnistuse alusel ei väljastatud kostjale laenu ega krediiti. Kostja ei kohustunud võlatunnistuse alusel maksma tasu raha kasutamise eest. Võlatunnistusega tekkis kostjal iseseisev kohustus hageja vastu. Seega ei pea hageja tõendama, millisest võlasuhtest võlg tekkis. Kuna võlatunnistusele ei saa kohaldada võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut, ei pea hageja tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Isegi kui vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne, ei pea hageja esitama võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Hoopis kostja peab tõendama, et tal ei ole deklaratiivses võlatunnistuses tunnistatud võlga. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus keeldus 31. oktoobri 2023. a määrusega hageja apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmast ning jättis menetluskulud hageja kanda, märkides, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse asjaga ning maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse normi, ei rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud tõendeid selgelt valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Maakohus sai võlatunnistuse liigi määrata ja selleks võlatunnistust VÕS § 29 alusel tõlgendada sõltumata kostja vastuväidetest, kuna kohus kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi õigust ise. Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa VÕS § 29 lg 1 teisest lausest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud sõnadest ja nende tähendusest ega ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et 3(7)
2-22-139256 poolte ühiseks tegelikuks tahteks võlatunnistuse sõlmimisel oli luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus. Samuti leidis maakohus õigesti, et võlatunnistus sõlmiti VÕS § 35 mõttes tüüptingimustel. Hageja apellatsioonkaebuse vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Hageja esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et võlatunnistuse tingimused, v.a maksegraafik, oli enne hageja välja töötatud ning pooled ei rääkinud neid läbi. Kostjal ei olnud tegelikku võimalust võlatunnistuse tingimuste, v.a maksegraafik, sisu mõjutada. See, kas maksegraafik sõlmiti tüüptingimustel, ei mõjuta maakohtu otsust. Maakohus leidis seega õigesti, et vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus. Hageja kirjeldatud võlatunnistuse sõlmimise protsessist nähtuvalt sõlmiti võlatunnistus seetõttu, et kostjal oli hageja vastu sissenõutavaks muutunud kohustus. Võlga tunnistati ja võlale vastuväidete esitamisest loobuti seega varsema alussuhte raames. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on vastuolus alussuhtele kohaldatavate imperatiivsete sätetega. Seaduses on sätestatud tarbija kaitseks piirangud, mis ei luba sõlmida nende kahjuks teatava sisuga kokkuleppeid (VÕS § 421). Võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise kokkulepe võib seega sõltuvalt alussuhtest ja sellele kohalduvatest imperatiivsetest normidest olla seaduses sätestatud keeluga vastuolus ja TsÜS § 87 alusel tühine. Kuna võlatunnistus sõlmiti tüüptingimustel osas, milles kostja oma vastuväidetest loobus, tuleb arvestada ka VÕS § 42 lg 3 p-s 11 sätestatuga. Selleks, et hageja saaks tugineda võlatunnistusele ja jätta kostja vastuväidetest loobumise tõttu oma nõude kohta muud tõendid esitamata, peab hageja esitama asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumine on kehtiv, s.o see ei ole seaduses sätestatud keelu rikkumisest tulenevalt TsÜS § 87 ega ka VÕS § 42 lg 3 p 11 alusel tühine. Sellisteks asjaoludeks on mh alussuhte olemuse ja liigi väljatoomine, kuivõrd selleta ei ole võimalik tuvastada, kas võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus on kehtiv ja õiguslike tagajärgedega. Kui võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus ei ole kehtiv, ei ole sellel TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus andis hagejale võimaluse tuua välja alussuhte aluseks olevad asjaolud ja selgitas selle vajalikkust. Hageja ei esitanud selliseid asjaolusid maakohtus ega apellatsioonkaebuses. Kohus ei saa TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt olukorras, kus hageja ei too vaatamata kohtu selgitustele välja asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata, kas kostja loobumine võlale vastuväidete esitamisest kehtib, tuvastada, et vastuväidetest loobumine on kehtiv. Seega ei ole hagejal võlatunnistusele tuginedes võimalik vältida TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud kohustust tõendada enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kuna hageja ei toonud maakohtus alussuhte aluseks olevaid asjaolusid välja, jäi hagi põhjendatult rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt leidsid kohtud põhjendamatult ning vastuolus seaduse ja Riigikohtu varasema praktikaga, et võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Poolte tahe oli luua uus kohustus, millega saab võlatunnistuse aluseks oleva kohustuse täitmist nõuda üksnes võlatunnistuse alusel ja võlgnik loobub õigusest esitada mistahes vastuväiteid, mida ta võinuks esitada enne võlatunnistuse andmist võlgnevuse ja selle aluseks olevate asjaolude kohta. Kohtud ei tuvastanud, et algne võlasuhe tulenes tarbijakrediidilepingust. Kohtud ületasid võlatunnistuse kehtivuse hindamisel hagimenetluse piire. Asjas ei ole võlatunnistuse või algse võlasuhte tühisusele viitavaid asjaolusid, mistõttu ei ole hageja kohustatud tõendama vastupidist. Hageja esitatud asjaoludest ei saa järeldada, 4(7)
2-22-139256 et pooled sõlmisid varem tarbijakrediidilepingu. Kostja ei ole väitnud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlatunnistus ei ole tarbijakrediidileping ning sellele ei kohaldu tarbijakrediidi sätted. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei tule tõendada ega hinnata alussuhte kehtivust.
9.Kostja jättis määruskaebusele vastamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid TsMS § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
11.Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohus võis TsMS § 405 lg 1 alusel lahendada asja lihtsustatud korras, ning ringkonnakohus võis TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda apellatsioonkaebust menetlemast. Määrusest on arusaadav, et kaebuse menetlemisest keelduti viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit (vt ka RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795/12, p 11).
12.Hageja nõuab kostjalt võlga, tuginedes võlatunnistusele. Hageja väidete kohaselt andis kostja tehingulise võlatunnistuse, millega loodi iseseisev kohustus, ning kohtutel ei olnud alust võlatunnistust tõlgendada. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohtadega.
13.Esmalt tuleb kohtul vastata küsimusele, kas võlausaldaja esitatud dokument on võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei soovita õigussuhet lepinguga reguleerida, vaid sellega võlgnik üksnes nendib võla või muude asjaolude olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Seega tuleb esmalt selgitada välja poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja sõnastus, samuti selle koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Kuivõrd lähtuda tuleb eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, peab võlausaldaja tõendama, et poolte tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1). Alles pärast seda, kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kuigi alama astme kohtud seda selgelt ei väljendanud, saab järeldada, et kohtud pidasid hageja esitatud võlatunnistust tehinguliseks. Kolleegiumi hinnangul on kohtute seisukoht esitatud asjaoludel põhjendatud.
14.Kohus peab olukorras, kus võlausaldaja esitab kohtule võlgniku vastu tehingulisest võlatunnistusest tuleneva nõude, tegema kindlaks võlatunnistuse õiguslikud tagajärjed. Selleks tuleb esmalt kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga tõlgendada, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 järgi tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest 5(7)
2-22-139256 tahtest ning võtta arvesse, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
14.1.Võlatunnistus on VÕS § 30 lg 1 mõttes konstitutiivne siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Seega tuleb võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele võlatunnistusele, tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika).
14.2.Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika).
14.3.Maa- ja ringkonnakohus on kooskõlas eeltooduga võlatunnistust tõlgendades leidnud, et kostja andis deklaratiivse võlatunnistuse ning et hageja ei ole konstitutiivse võlatunnistuse andmist tõendanud. Hageja määruskaebus ei anna alust leida, et kohtud eksisid võlatunnistuse olemust hinnates seaduse kohaldamisel ja asjaolude tuvastamisel ning ületasid haginõude piire.
15.Pärast võlatunnistuse liigi kindlakstegemist peab kohus kontrollima ka seda, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Võlatunnistuse kehtivust peab kohus hindama ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kui kohus on tuvastanud, et pooled on sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14). Asja materjalidest nähtuvalt jättis maakohus 9. märtsi 2023. a määrusega hagiavalduse TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja andis hagejale puuduste kõrvaldamise tähtaja, selgitades mh õiguslikku olukorda ja vajadust esitada võlatunnistuse kehtivuse kontrollimiseks vajalikud asjaolud ja tõendid. Maakohus selgitas hagejale, et ta peab esitama kohtule kõik võlatunnistuse alussuhte ja selle muutmise kokkuleppe kehtivuse ja sissenõutavusega seotud asjaolud. Hageja ei kõrvaldanud maakohtu osutatud puudusi, ei esitanud võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte asjaolusid ega tõendanud alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid.
16.Kuna hageja esitatud võlatunnistus oli maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt deklaratiivne, kuid hageja jättis vaatamata maakohtu selgitamiskohustuse täitmisele kohtule esitamata võlatunnistuse alussuhtega seotud asjaolud ega tõendanud alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eeldusi, jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. Hageja tugines apellatsioonkaebuses eelkõige väitele, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et kohustas hagejat esitama deklaratiivse võlatunnistuse 6(7)
2-22-139256 alusvõlasuhteks oleva lepinguga seotud asjaolud. Samuti tugines hageja sellele, et maakohus jaotas valesti tõendamiskoormuse. Käesoleva lahendi põhjendusi (vt määruse p 15) arvestades jaotas maakohus tõendamiskoormuse õigesti, ei ületanud hagimenetluse piire ega rikkunud muid menetlusõiguse norme. Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata.
17.Hageja esitatud asjaolude alusel ei olnud kohtutel võimalik võtta seisukohta võlatunnistuse alusvõlasuhte liigi ja kehtivuse kohta. Seetõttu tuleb ühtlasi muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi, jättes sellest välja tüüptingimuste kehtivusega seotud põhjendused.
18.Kolleegium selgitab, et kuna hageja ei esitanud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks oleva alusvõlasuhte asjaolusid, ei peatunud TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt hageja nõuete aegumine maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ega TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamise tõttu. Ka juhul kui hageja oleks tõendanud, et võlatunnistus oli konstitutiivne, ei oleks senistest võlasuhetest sõltumatu võlasuhte alusel nõude esitamine toonud kaasa senisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumise peatumist TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 3 alusel (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 16).
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud Riigikohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja ei ole Riigikohtus menetlustoiminguid teinud, ei ole tal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
20.Määruskaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.