Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 31. oktoober 2023
Tsiviilasja number
2-22-139256
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi Taavi Adsoni vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1228 eurot 40 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised
Apellant (hageja): Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi Osaühing Aktiva Finants) (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Vastustaja (kostja):
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Taavi
Adson
(isikukood
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Keelduda Aktiva Finance Group OÜ Tartu Maakohtu 17. augusti 2023. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
Jätta Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 18. oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Taavi Adsonilt (kostja) 1098 euro 84 sendi saamiseks. Kohus tegi 21. oktoobril 2022 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 21. novembri 2022. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 2. jaanuaril 2023 Tartu Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 831 eurot 39 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 224 eurot 91 senti ning viivis tasumata põhivõla jäägilt (725 eurot 41 senti) määras 0,065% päevas alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 640 eurot ja viivis menetluskuludelt. Hageja ja kostja sõlmisid 9. juunil 2021 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe (võlatunnistus). Kostja kinnitas võlatunnistuses võlga ning nõustus, et kostja kaotab võlatunnistuse andmisega võimaluse esitada sellele vastuväiteid. Kostja nõustus, et hageja võib esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud nõude üksnes võlatunnistuse alusel ega pea esitama muid tõendeid. Tegemist on konstitutiivne võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus, mille täitmist on hagejal õigus kostjalt võlatunnistuse alusel nõuda. Kostja sisenes võlatunnistuse sõlmimiseks hageja iseteenindusportaali, autentis enda ID-kaardi või mobiil-ID-ga ja sõlmis võlatunnistuse. Kostja andis võlatunnistuse sõlmimisel nõustumuse lepingutasu maksmisega. Võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võla osaks olevalt põhivõla jäägilt (võlatunnistuse p 2.1.). Kui kostja täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused ja peab võlgnevuse tasumisel kinni võlatunnistuse lisaks olevast maksegraafikust ei nõua hageja kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude ja kahju hüvitamist muus osas, kui maksegraafikus kajastatu (võlatunnistuse p 2.2.). Hageja ei teinud võlatunnistuse täitmiseni täiendavaid toiminguid. Kuna tegemist ei olnud maksetähtaja edasilükkamisega, on hagejal nüüd, mil kostja kohustusi ei täida, õigus võlg võlatunnistuse alusel sisse nõuda. Hagi alus on võlatunnistus, mitte tarbijakrediidileping. Hageja ei ole krediidiasutus. Võlatunnistuse sõlmimisega ei antud tarbijale laenu. Tarbijakrediidi sätted ei kohaldu. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus ei kohaldu. Kostja tunnistas, et võlgneb hagejale 1091 eurot 39 senti, sh põhisumma 985 eurot 41 senti, viivis 55 eurot 98 senti ja kahjuhüvitis 50 eurot. Sellele lisandub ühekordne lepingutasu
40 eurot. Kostja tasus võla katteks 300 eurot. Kostja tasus lepingutasu 40 eurot. Hageja arvestas ülejäänud summa, s.o 260 eurot, põhiosa katteks. Kostja võlgneb hagejale võlatunnistuse alusel seega kokku 831 eurot 39 senti. Pooled leppisid võlatunnistuse punktis 1.3 kokku viivise määras 0,065% päevas. Hageja arvestab põhivõlalt 725 eurolt 41 sendilt viivist määras 0,065% päevas alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast, s.o 13. septembrist 2021 kuni hagi esitamiseni, kokku 224 eurot 91 senti. Hageja nõuab edaspidi viivist põhinõudelt määras 0,065% päevas alates
3.jaanuarist 2023 kuni põhinõude tasumiseni.
Kostja ei vastanud talle selleks antud tähtaja jooksul hagile.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 17. augusti 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud VÕS §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Kohtu kohustus on kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni. Direktiivi mõtte kohaselt on tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. See oli hageja poolt ettevalmistatud. See sõlmiti hageja portaalis. Kostja ei saanud seda läbi rääkida. Tegemist ei ole konstitutiivse, vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistust tuleb tõlgendada VÕS § 29 alusel. Kuigi võlatunnistuses märgiti, et see on konstitutiivne, ei olnud poolte tegelik ühine tahe suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Poolte eesmärgid ühtisid osas, milles kostjal võimaldati võla tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava võla kõrvale uue iseseisva kohustuse loomist. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli võimalus jätta võlatunnistus sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võla kohest täitmist. Kuna poolte ühist tahet ei saa tuvastada, tuleb võlatunnistust tõlgendada nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Pooltega sarnane mõistlik isik pidi aru saama, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses, vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Hageja pidi teadma, et kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg 2 p 1). Kostja positsioonilt ei saanud temaga sarnane mõistlik isik võlatunnistust sõlmides seda tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormuse. Õigusteadmisteta isik ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal tõlgendada lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus. Tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamine, on VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkulepe. Poolte vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kostja ei loobunud
deklaratiivse võlatunnistusega vastuväidetest, mis on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida on vastuväidetest loobumine, VÕS § 421 alusel tühine. Hageja soovis võlatunnistusega välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust. Hageja tüüptingimuste kasutajana soovis ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on VÕS § 421 järgi imperatiivne. Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale VÕS § 402 – 421 sätestatust. See tähendab, et hageja peab tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg 13) ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärjed. Hageja ei tõendanud kohtu selgitustele vaatamata, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja rikkus seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei määranud talle antud tähtajale vaatamata VÕS § 4034 lg 7 alusel uusi tagasimakseid. Kostja ei saanud seega olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed, tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kuna hageja ei esitanud kohtu nõudest hoolimata esialgse võlasuhte asjaolusid, ei ole hageja nõuded õiguslikult põhjendatud ega selged ning neid ei saa rahuldada. Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista need kostjalt hageja kasuks välja. Hageja palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas materiaal- ja menetlusõiguse norme selgelt valesti. Apellatsioonkaebuse esitamine on seega õigustatud. Maakohus rikkus TsMS § 436 lõikeid 1 - 4 ja § 442 lõiget 8. Kohtuotsus on vastuoluline ega ole nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohtu põhjendused on seaduse ja kohtupraktikaga vastuolus. Maakohus jaotas tõendamiskoormuse valesti. Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna see on vastuolus võlatunnistuse institutsiooni, regulatsiooni ja Riigikohtu praktikaga. Maakohus ei analüüsinud hageja väiteid ning hindas tõendeid valesti. See tõi kaasa vale kohtulahendi. Pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja sisenes hageja iseteenindusse, autentides end panga, ID-kaardi või mobiil-ID vahendusel ning sõlmis võlatunnistuse. Võlatunnistuse tingimused olid selles välja toodud. Kostja sai valida, kas nõue tasuda, pöörduda võlausaldaja poole või sõlmida võlatunnistus. Kostjal oli seega võimalik mitte nõustuda võlatunnistuse tingimustega ja jätta võlatunnistus sõlmimata. Kostja sai aru, mida ta teeb. Kostja kinnitas, et ta saab võlatunnistuse sõlmimise tagajärgedest aru. Võlatunnistust ei sõlmitud tüüptingimustel. Samas isegi kui seda oleks tehtud, ei ole võlatunnistus imperatiivsete normidega vastuolus. Maakohus ei saanud võlatunnistust VÕS § 29 alusel tõlgendada. Võlatunnistuse tõlgendamise üle ei olnud vaidlust. Vaidluseta ei saa VÕS §-i 29 kohaldada. Maakohus oleks pidanud, kuivõrd leidis, et võlatunnistus sõlmiti tüüptingimustel, lähtuma võlatunnistuse tõlgendamisel
VÕS §-st 39. Kostja sai aru, et ta sõlmis konstitutiivse võlatunnistuse ja sellega tekkis iseseisev nõude alus. See on võlatunnistuses välja toodud. Kuna kostja teadis, et ta sõlmib konstitutiivse võlatunnistuse ega loobunud sellest, oli kostja tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Väited kostja sundolukorra kohta on spekulatiivsed ega põhine tõenditel. Tegemist oli võlgnevuse ajatamisega, mis ole sunniga seotud. Maakohtu viited kostja kogenematusele on asjakohatud. Kuna tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, ei saa hinnata võlasuhte kehtivust algse võlasuhte alusel. Algse võlasuhte puudumine ega tühisus ei too kaasa võlatunnistuse tühisust. Maakohus ei selgitanud, miks võlatunnistus on tarbijakrediidileping ega miks sai võlatunnistuse aluseks olev suhe tuleneda just tarbijakrediidilepingust. Maakohus ei saa seda eeldada. Hageja ei ole krediidiandja. Võlatunnistuse alusel ei väljastatud laenu ega krediiti. Kostja ei kohustunud võlatunnistuse alusel maksma tasu raha kasutamise eest. Võlatunnistusega tekkis kostjal iseseisev kohustus hageja ees. Hageja ei pea seega tõendama, millisest võlasuhtest võlg tekkis. Võlatunnistusele ei saa kohaldada tarbijakrediidilepingute kohta võlaõigusseaduses sätestatut, sh VÕS §-i 421. Hageja ei pea seetõttu tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Isegi juhul, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, ei peaks hageja esitama võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kostja peab deklaratiivse võlatunnistuse korral tõendama, et tal ei ole deklaratiivses võlatunnistuses tunnistatud võlga. Hageja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel keelduda. Tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse asjaga, kuna hagi hind on 1228 eurot 40 senti. Maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks (dtl 75). Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldanud maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud selgelt tõendeid valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit.
7.Hageja esitas kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude. Hageja leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohus leidis, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne, vaid on deklaratiivne. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid siinkohal. Maakohus käsitles võlatunnistust tehinguna ning tõlgendas võlatunnistuse liigi määramiseks seda lähtuvalt VÕS §-st 29. Maakohus sai võlatunnistuse liigi määrata ja selleks võlatunnistust VÕS § 29 alusel tõlgendada sõltumata kostja vastuväidetest, kuna kohus kohaldab TsMS § 436 lõikest 7 ja § 438 lõikest 1 tulenevalt õigust ise (vt lisaks RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16 ning selles viidatud kohtupraktika). Hageja väide, et võlatunnistus on konstitutiivne, kuna selles on nii kirjas, ei lükka maakohtu järeldusi ümber. Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa VÕS § 29 lg 1 teisest lausest ja viidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud sõnadest ja nende tähendusest ega ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Kuna hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et poolte ühiseks tegelikuks tahteks võlatunnistuse sõlmimisel oli luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
8.Maakohus tuvastas, et võlatunnistus sõlmiti VÕS § 35 mõttes tüüptingimustel. Hageja vaidleb sellele vastu, kuid ei põhjenda vastuväidet sisuliselt. Apellatsioonkaebuses välja toodud
faktilistest asjaoludest nähtub, et võlatunnistuse tingimused, v.a maksegraafik, olid hageja poolt eelnevalt välja töötatud. Hageja ja kostja ei rääkinud neid eelnevalt läbi. Kostjal ei olnud tegelikku võimalust võlatunnistuse tingimuste, v.a maksegraafik, sisu mõjutada. Kui lugeda apellatsioonkaebuses välja toodud väited õigeks, ei saa tuvastada, et maakohus oleks eksinud leides, et see osa võlatunnistusest, millega kostja loobus vastuväidete esitamisest, sõlmiti VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimustel. See, kas maksegraafiku osa sõlmiti tüüptingimustel, ei mõjuta maakohtu poolt tehtud otsuse sisu.
9.Maakohus leidis seega õigesti, et tegemist on deklaratiivse tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistusega. Hageja kirjeldatud võlatunnistuse sõlmimise protsessist nähtuvalt sõlmiti võlatunnistus, kuna kostjal oli hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus. Võlga tunnistati ja võlale vastuväidete esitamisest loobuti seega varsema alussuhte raames. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on vastuolus alussuhtele kohaldatavate imperatiivsete sätetega (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17). Seaduses on sätestatud osade isikute, nagu tarbijate või töötajate kaitseks piirangud, mis ei luba nende kahjuks teatava sisuga kokkuleppeid (nt VÕS § 421 või töölepinguseadus § 2). Võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise kokkulepe võib seega sõltuvalt alussuhtest ja sellele kohalduvatest imperatiivsetest normidest olla seaduses sätestatud keeluga vastuolus ja TsÜS § 87 alusel tühine. Kuna võlatunnistus sõlmiti osas, milles kostja oma vastuväidetest loobus, tüüptingimustel, tuleb arvestada ka VÕS § 42 lg 3 punktiga 11. Selleks, et hageja saaks tugineda võlatunnistusele ja jätta kostja poolt vastuväidetest loobumise tõttu oma nõude kohta muud tõendid esitamata, peab hageja tooma välja asjaolud ja esitama tõendid, millest saab järeldada, et võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumine on kehtiv, s.o see ei ole seaduses sätestatud keelu rikkumisest tulenevalt TsÜS § 87 ega ka VÕS § 42 lg 3 p 11 alusel tühine. Sellisteks asjaoludeks on mh alussuhte olemuse ja liigi välja toomine, kuivõrd selleta ei ole võimalik tuvastada, kas võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus on kehtiv ning omab õiguslikke tagajärgi. Kui võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus ei ole kehtiv, ei ole sellel TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus andis hagejale võimaluse välja tuua alussuhte aluseks olevad asjaolud ja selgitas selle vajalikkust (dtl 44 – 48). Hageja ei teinud seda maakohtus ega ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Kohus ei saa TsMS § 5 lõikest 1 tulenevalt olukorras, kus hageja ei too kohtu selgitustele vaatamata, välja asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata kostja poolt võlale vastuväidete esitamisest loobumise kehtivust, tuvastada, et vastuväidetest loobumine on kehtiv. Hagejal ei ole seega võlatunnistusele tuginedes võimalik vältida TsMS § 230 lõikega 1 hagejale pandud kohustust tõendada enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei toonud maakohtus alussuhte aluseks olevaid asjaolusid välja. Maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata.
Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse eelmärgitust lähtuvalt menetlusse võtmata.
11.TsMS § 638 lg 10 alusel loetakse, et kaebust ei ole esitatud. Kuna menetlusdokument esitati elektrooniliselt, loeb ringkonnakohus selle käesoleva määrusega kostjale tagastatuks.
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.