1.Leelo Vaab (hageja) esitas 22. veebruaril 2021 Veigo Sasse (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma hageja valdusesse Haapsalus Luha 13 asuv kinnisasi (registriosa nr 138432) (kinnisasi) ning määrata kohtuotsuse täitmise viis kindlaks selliselt, et kui kostja keeldub täitmast kohtuotsust vabatahtlikult, tõstetakse kostja kinnisasjalt välja koos talle kuuluvate esemetega täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hagiavalduse kohaselt on hagejal õigus nõuda kinnisasi kostja valdusest välja asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt, sest hageja on kinnisasja omanik ning kostjal puudub kinnisasja
2-21-2836 valdamiseks õiguslik alus. Hageja on kinnisasja omanik alates 9. augustist 2007, mil ta päris selle enda vanematelt. Kostja kasuks kanti 19. jaanuaril 2007 kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus, mille kohaselt on kostjal õigus vallata kinnisasjal asuva elamu teist korrust ja abihoone osa ruume. Kostja valdab hagejale kuuluvat kinnisasja. Kostja ainuvalduses on siiani kinnisasjal paikneva elamu teine korrus, kuhu pääseb eraldi sissepääsu kaudu ja mille võtmed on ainult kostjal. Kostja valdab ka abihoonet, hoides kuuriboksis oma esemeid, olgugi et abihoone võtmed on ka hagejal. Kostjal puudub kinnisasja valdamiseks õiguslik alus, sest Tallinna Ringkonnakohus kohustas 29. mai 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-1044 kostjat andma nõusolek isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Kostja kasuks kinnisasjale seatud isiklik kasutusõigus kustutati kinnistusraamatust 20. märtsil 2020. Kostja ei ole aga seni kinnisasja hagejale vabatahtlikult välja andnud. Hageja tegi 9. aprillil 2020 kostjale ettepaneku kinnisasja valdus hagejale üle anda, kuid kostja ei vastanud sellele. Samuti andis hageja 9. aprillil 2020 kostjale teada, et ütleb üles võimaliku tasuta kasutamise lepingu, mis võis olla pärandaja eluajal sõlmitud kostja ja pärandaja vahel. Pärandajaks oli kostja vanaisa ja hageja isa, kelle eluajal sai kostja enda valdusesse kinnisasjal asuva elamu teise korruse.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ta leidis, et hageja viidatud kohtuotsus varasemas asjas on ebaõige, sest see on vastuolus pärandaja tegeliku tahtega ja tuleneb sellest, et kostja vanaema, kellele kinnisasi samuti kuulus, ei teinud enda eluajal kostja õiguste tagamiseks vajalikke toiminguid. Hageja võttis pärandaja pärandi vastu, kuid ei ole täitnud pärandaja 18. augusti 2000. a testamendis (testament) seatud tingimust. Testamendi p 1.2 kohaselt oli hagejal kohustus võimaldada kostjal kasutada kinnisasja kostja eluajal. Kostja esitas 8. novembril 2021 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat sõlmima kostjaga asjaõigusleping, millega seataks kinnistule kostja kasuks eluaegne isiklik ja tasuta kasutusõigus, kuid maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 kohaselt vastuhagi menetlusse võtmisest. Maakohus leidis, et vastuhagi oli esitatud hilinenult ning et see on perspektiivitu, sest puudub õiguslik alus, millele tuginedes saaks kostja nõuda enda kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist. Lisaks märkis maakohus, et varasemas kohtuasjas menetleti juba kostja hagi hageja vastu, milles ta palus isikliku kasutusõiguse sisu kindlaks määrata ja saada hagejalt kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusolek, samuti menetleti selles tsiviilasjas hageja vastuhagi, milles hageja palus kohustada kostjat andma nõusolek, et kustutada kinnistusraamatust kostja kasuks seatud isiklik kasutusõigus. Selle tsiviilasja (nr 2-16-1044) menetlus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2019. a otsusega, mis on jõustunud.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2022. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma hageja valdusesse kinnisasi, sh sellel asuvad hooned, kuid jättis rahuldamata hageja taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1399 eurot 80 senti. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • hageja on kinnisasja omanik; • kostja ainuvalduses on kinnisasjal paikeva elamu teine korrus, kuhu pääseb eraldi sissepääsu kaudu ja mille võtmed on ainult kostjal, samuti valdab kostja abihoones paiknevat kuuriboksi; • 19. jaanuaril 2007 kanti kostja kasuks kinnistusraamatusse isiklik tasuta kasutusõigus, mille alusel valdas kostja elamu teist korrust ja kõrvalhoone ruume; • 30. märtsil 2020 kustutati kinnistusraamatust kostja kasuks seatud isiklik kasutusõigus, lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2019. a otsusest tsiviilasjas nr 2-16-1044; 2(9)
2-21-2836 • • •
9.aprillil 2020 esitas hageja kostjale ettepaneku kinnisasja valduse üleandmiseks hagejale ning võimaliku pärandaja ja kostja vahelise tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise teate;
17.aprillil 2020 teatas kostja, et hageja nõudmisi pole võimalik täita viie tööpäeva jooksul, ja palus rohkem aega; kostja ei ole seni kinnisasja valdust hagejale üle andnud.
Hagejal on AÕS § 80 lg 1 kohaselt õigus nõuda kinnisasi kostja valdusest välja, sest hageja on kinnisasja omanik ja kostja valdab kinnisasja õigusliku aluseta. Valduse õiguslik alus saab tuleneda piiratud asjaõigusest, omanikku valdust taluma kohustavast võlaõiguslikust kokkuleppest, kuid ka näiteks seadusest või kohtulahendist. Kostja ei tõendanud, et tal on valdamiseks AÕS § 83 lg 1 mõttes õiguslik alus. Kostja ei tuginenud kohtumenetluses sellele, et valduse õiguslik alus tuleneks isiklikust kasutusõigusest, kuid esitas vahetult enne eelmenetluse lõppemist vastuväite, milles leidis, et hageja ei ole täitnud testamendi p-s 1.2 sätestatud tingimust, mille kohaselt on hagejal kohustus võimaldada kostjal kasutada kinnistut oma eluajal. Kostja ei esitanud seda vastuväidet hilinenult, kuid see vastuväide on tõendamata. Kostja ei esitanud kohtule testamenti, tuginedes üksnes Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2019. a otsusele tsiviilasjas nr 2-16-1044 ja väites, et pooled ei vaidle testamendi kehtivuse üle. Maakohus leidis, et eelviidatud kohtulahendist ei nähtu, et kostjal oleks õiguslik alus kinnisasja vallata.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. augusti 2022. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja kohustas kostjat andma kinnisasi, sh sellel asuvad hooned, hageja valdusesse, ning osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja muutis menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotluse, ning osas, milles kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata, sest kostjal on valdamiseks AÕS § 83 lg 1 mõttes õiguslik alus. Maakohus jättis ebaõigesti hindamata kostja vastuväite, mille kohaselt on tal testamendi p 1.2 alusel õigus kinnistut vallata, sest pooled ei vaielnud testamendi kehtivuse ega sisu üle, mistõttu ei olnud kostjal vaja testamendi sisu tõendada. Kuna kostja oli ka testamendi sisu enda menetlusdokumendis välja toonud, jättis ringkonnakohus testamendi TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata. Ringkonnakohus märkis, et hageja võttis pärandaja pärandi vastu ning testamendi p-s 1.2 sisaldus korraldus, mille järgi oli hagejal kohustus võimaldada kostjal kasutada kinnisasja oma eluajal. Ringkonnakohus leidis, et kostjale jäetud kinnisasja eluaegne kasutusõigus oli annakukorraldus pärimisseaduse (PärS) § 56 lg-te 1 ja 2 mõttes. Pärandaja pärijad olid tema abikaasa 7/12 mõttelises osas ja hageja 5/12 mõttelises osas kaasomandist. Kuna PärS § 57 lg 1 kohaselt on pärija kohustatud täitma annaku pärandist saadu ulatuses, on kostjal testamendi p 1.2 kohaselt õigus kasutada kinnisasja 5/12 suurust osa. Kostja on annaku vastu võtnud. Pärandaja suri 14. septembril 2006 ning kostja võttis 3(9)
2-21-2836 annaku toona kehtinud pärimisseaduse (PärS 1997) § 63 lg 2, § 117 lg 3 ning § 118 kohaselt vastu, asudes valdama kinnisasjal asuva elamu teist korrust. Hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et kinnisasjal asuva elamu teine korrus oli kostja valduses juba pärandaja eluajal, ning kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Ringkonnakohus märkis, et käesolevas asjas ei saa taasavada vaidlust hageja kohustuse üle seada kinnisasjale isiklik kasutusõigus, sest varasemas kohtuasjas jäeti kostja sellekohane nõue rahuldamata ning rahuldati hageja nõue kostja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1044). Viidatud lahend on jõustunud ja pooltele TsMS § 457 lg 1 kohaselt siduv. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et praeguseks on hageja kinnisasja ainuomanik, sest pärandaja pärijana oli tal PärS § 57 lg 1 järgi üksnes kohustus täita annak pärandist saadu ulatuses. Kostja õigust kinnisasja kasutada ei saa küll kanda isikliku kasutusõigusena kinnistusraamatusse, kuid see ei tähenda, et testamendis tehtud korraldust ei saaks täita. Kostjal on aga õiguslik alus kasutada enda eluajal kinnisasja 5/12 suurust mõttelist osa testamendi p 1.2 kohaselt, sest poolte vahel on kehtiv annakuõigussuhe. Hageja on küll väitnud, et kostja valduse ulatus ületab kinnisasja 5/12 suurust mõttelist osa, kuid hageja ei täpsustanud enda väidet vaatamata sellele, et ringkonnakohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele tuua välja, millises ulatuses on kinnisasi kostja valduses. Kuna kostjal on valdamiseks õiguslik alus AÕS § 83 lg 1 mõttes, tuleb jätta hagi rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati (p-d 2, 5.1, 5.4), samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtusse. Hageja leiab, et ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus rikkus kostja testamendiga seotud vastuväiteid hindamata jättes menetlusõigust. Pooled ei vaielnud menetluses selle üle, et testamendis sisaldus sihtkäsund. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et vaatamata sellele, et kostja kasuks oli testamendis tehtud sihtkäsund, ei ole kostjal kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust. Kostja väide oli, et selline olukord on ebaõiglane, sest see ei lähe kokku tema vanaisa tahtega. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostja ei soovinud tugineda valdamise õigusliku alusena isiklikule kasutusõigusele. Kostjal ei ole valdamiseks õiguslikku alust, sest annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. Annakusaajale määratud hüve või õigus ei lähe üle mitte kui üldõigusjärglasele testamendi alusel, vaid kui eriõigusjärglasele. Ka kostja on läbivalt väitnud, et hageja peab oma testamendist tuleneva kohustuse täitmiseks temaga tegema tehingu, mis annaks valdusele õigusliku aluse. Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik osas, milles ta leidis, et kostjale jäetud kinnisasja kasutusõigus on annakukorraldus, sest kostja väitis hoopis, et tegemist oli sihtkäsundiga. Ringkonnakohus ületas testamendis sisalduvat korraldust annakuks kvalifitseerides nõude piire. Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole täpsustanud enda väidet, et kostja valdab kinnisasjast suuremat osa kui 5/12. Hageja ei saanudki välja tuua täpset valduse proportsiooni, sest valdus ei ole osadeks jagatav.
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
4(9)
2-21-2836
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 4 kohaselt tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda AÕS § 80 lg 1 alusel kostjalt kinnisasja enda valdusesse või on kostjal kinnisasja valdamiseks õiguslik alus, sest hagejal on testamendist tulenevalt kohustus võimaldada kostjal kasutada vaidlusalust kinnisasja viimase eluajal.
11.Kostja valduse õigusliku aluse analüüsimiseks on esmalt vaja käsitleda hageja omandiõiguse tausta ajalises järgnevuses. Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades on hageja praeguseks kinnisasja ainuomanik, sest ta oli nii pärandaja kui ka tema üleelanud abikaasa pärija. Enne pärandaja surma kuulus kinnisasi aga pärandaja ja tema abikaasa ühisvara hulka.
11.1.Asjas tuvastatud ja vaidlustamata asjaolude kohaselt suri pärandaja 14. septembril 2006, olles teinud testamendi, milles ta nimetas hageja enda ainupärijaks, kuid kohustas pärijat võimaldama kostjal kasutada vaidlusalust kinnisasja eluaegselt. Pärandaja ainupärijaks oli küll hageja, kuid kinnisasja omandiõigust mõjutasid üleelanud abikaasa varasuhe ja sundosaõigus. Pärandaja surma ajal kehtinud õiguse kohaselt kanti kinnisasja kaasomanikena kinnistusraamatusse 5/12 mõttelises osas hageja ning 7/12 osas pärandaja abikaasa.
11.2.Hageja 5/12 suurune kinnisasja kaasomandiosa koormati testamendijärgset korraldust arvestades 19. jaanuaril 2007 kostja kasuks isikliku kasutusõigusega, mille alusel valdas kostja kinnisasjal asuva elamu teist korrust ja kõrvalhoone ruume. Kostja kasuks seatud isiklik kasutusõigus kustutati kinnistusraamatust 30. märtsil 2020, lähtudes pooltevahelises varasemas vaidluses jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2019. a otsusest tsiviilasjas nr 2-16-1044, milles leiti, et hageja kaasomandiosa koormamine isikliku kasutusõigusega ei olnud õiguslikult võimalik (vt RKTKm 14.10.2008 3-2-1-84-08, p 10).
11.3.Kohtute tuvastatud asjaoludel valdas kostja pärast tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamist kinnisasjal asuva elamu teist korrust ja kõrvalhoone ruume edasi ning ei ole seni hagejale kinnisasja valdust üle andnud. Hageja leiab, et kostjal puudub vaatamata tema kasuks testamendis tehtud korraldusele kinnisasja valdamiseks õiguslik alus, sest kostja kasuks ei saa hageja kaasomandiosa isikliku kasutusõigusega koormata. Hageja leiab ka seda, et kostjal ei ole õigust kinnisasja vallata isegi siis, kui kostja sõlmis pärandajaga viimase eluajal kinnisasjal asuva elamu kohta tasuta kasutamise lepingu. Hageja esitas kohtute tuvastatud asjaolude järgi 9. aprillil 2020 pärandaja üldõigusjärglasena kostjale tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avalduse ning palus hiljemalt 9. mail 2020 kinnisasja valduse talle üle anda.
12.Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades võib kostja kinnisasja valdamise õigusliku alusena AÕS § 83 lg 1 mõttes kõne all tulla eelkõige kaks võimalust. Kostjal võib olla valdamiseks õiguslik alus, lähtudes testamendi p-s 1.2 sisalduvast korraldusest, milles pärandaja kohustas hagejat võimaldama kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Kostjal võib samuti olla õigus kasutada kinnisasjal asuvat elamut ja abihoonet pärandajaga tema eluajal sõlmitud tasuta kasutamise lepingu järgi, eeldusel et hageja ei ole tasuta kasutamise lepingut kehtivalt üles öelnud. Kolleegium käsitleb esmalt küsimusi kostja valduse õigusliku aluse kohta testamendi p-s 1.2 sisalduva korralduse (I) ning seejärel võimaliku pärandaja eluajal kostja ja pärandaja vahel sõlmitud tasuta kasutamise lepingu aspektist ning teeb menetluslikud otsustused (II). 5(9)
2-21-2836
I
13.Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle testamendi kehtivuse üle ega selle üle, et testamendi p 1.2 kohaselt on hagejal kohustus võimaldada kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Neil on aga erinev arusaam korraldusega kaasnevate õiguslike tagajärgede kohta.
13.1.Ringkonnakohus kvalifitseeris testamendi p-s 1.2 sisalduva kinnisasja eluaegse kasutusõiguse annakukorralduseks. Hageja leiab, et tegemist on sihtkäsundiga ning et ringkonnakohus ei võinud kvalifitseerida korraldust annakuks, sest pooled ei vaielnud selle üle, et tegemist oli sihtkäsundiga.
13.2.Kolleegium märgib, et hageja nõude lahendamine eeldas testamendi p-s 1.2 sisalduva korralduse õiguslikku kvalifitseerimist, et hinnata, kas kostjal on valdamiseks õiguslik alus. Kolleegium jääb selgituse juurde, et kohtu ülesanne on mh poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ning et kohus kohaldab õigust ise ega ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (vt RKTKm 20.06.2022 2-19-8045/46, p 16.2; RKTKo 21.11.2018 2-16-1044/58, p 16). Testamendis sisalduvate korralduste kvalifitseerimine on õiguse kohaldamise küsimus, kusjuures ringkonnakohus ei olnud seotud poolte õiguslike väidetega.
13.3.Kolleegium on varem leidnud ka seda, et asjaoludele õigusliku hinnangu andmine ei tohi tulla pooltele üllatusena. Kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKm 20.06.2022 2-19-8045/46, p 16.2). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui kvalifitseeris testamendi p-s 1.2 sisalduva korralduse annakukorralduseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt palus ringkonnakohus 28. juunil 2022 hagejal täpsustada apellatsioonkaebuse vastuses toodud käsitlust testamendi p-s 1.2 sisalduva korralduse kohta. Hageja täpsustas enda käsitlust
27.juulil 2022 ning esitas põhjendused selle kohta, miks ta leiab, et korraldust tuleks tõlgendada sihtkäsundina, mitte annakuna. Seega ei saanud ringkonnakohtu käsitlus olla hageja jaoks üllatuslik.
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus, arvestades asjas tuvastatud asjaolusid, kvalifitseeris pärandaja korralduse põhjendatult annakukorralduseks pärandi avanemise ajal kehtinud PärS 1997 § 54 lg-te 1 ja 2 mõttes. Sarnaselt kehtivale õigusele oli annak toona kehtinud õiguse järgi korraldus, millega pärandaja jättis isikule varalise hüve, milleks võis olla asi, rahasumma, õigus või kohustusest vabastamine.
14.1.Kuna annakuesemeks võib olla õigus, saab annakuesemena käsitada ka eluaegset kinnisasja kasutusõigust. Asjas ei ole vaidlust, et testamendi p-st 1.2 nähtuvalt kohustas pärandaja hagejat võimaldama kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Kuna pärandaja oli määranud soodustatud isiku, vastas hageja kohustusele võimaldada kostjal enda eluajal kinnisasja kasutada kostja õigus nõuda hagejalt kinnisasja kasutamise võimaldamist.
14.2.Eeltoodut arvestades ei saa testamendi p-s 1.2 sisalduvat korraldust eluaegse kasutusõiguse kohta käsitada sihtkäsundina PärS § 73 lg 1 mõttes. Sihtkäsundi puhul ei teki kellelgi kohustusele vastavat õigust. See ei tähenda, et keegi ei saaks sihtkäsundi täitmist nõuda (PärS § 74), vaid tähendab seda, et sihtkäsundi aluseks on selline kohustus, millest ei teki sihtkäsunditäitja ja konkreetse isiku vahel võlasuhet. Erinevalt annakust ei teki sihtkäsundi puhul sihtkäsunditäitjal samast võlasuhtest kohustust, millele vastaks teise isiku nõudeõigus, sest kohustuse eesmärk ei ole ühte konkreetset isikut soodustada.
6(9)
2-21-2836
15.Kostjal võib olla õigus hagile esitatud vastuväite korras keelduda kinnisasja valduse hagejale väljaandmisest, lähtudes testamendi p-s 1.2 sisalduvast annakukorraldusest, milles pärandaja kohustas hagejat võimaldama kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Põhjendatud on aga kassatsioonkaebuse väide, et kostja valduse õiguslik alus ei saa eraldiseisvalt olla testamendi p-s 1.2 sisalduv annakukorraldus.
15.1.Annakukorraldus annab annakusaajale PärS § 56 lg 1 järgi üksnes õiguse nõuda annakutäitjalt annakueseme üleandmist. Kolleegium on varem selgitanud, et annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg-s 1 ja § 57 lg-s 1 sätestatut (vt RKTKo 24.03.2021 2-18-18277/79, p 16.7).
15.2.Kuna annak tähendab PärS § 56 lg 1 järgi nõudeõigust annakutäitja vastu, ei teki annakusaajal pärandi avanemisega automaatselt õigust annakuesemele, ta saab nõuda annaku täitmist. Näiteks olukorras, mil annakuesemeks on sõiduauto ning pärija on annakutäitja, saab annakusaaja sõiduauto omanikuks alles pärast seda, kui pärija on talle kehtiva käsutusega sõiduauto omandi üle andnud.
15.3.Praeguses asjas leidis ringkonnakohus, et kostja on annaku pärandi avanemise ajal kehtinud PärS 1997 § 63 lg 2, § 117 lg 3 ja § 118 kohaselt kehtivalt oma tegudega vastu võtnud. Ringkonnakohus kohaldas kolleegiumi arvates aga vääralt materiaalõigust, leides, et kostja valduse õiguslikuks aluseks saab olla annakuõigussuhe. Samuti leidis ringkonnakohus ekslikult, et kostja valduse õiguslik alus tuleneb testamendist ega eelda pooltevahelist kokkulepet.
16.Praeguses asjas oli annakuesemeks testamendi p 1.2 kohaselt hageja kohustus võimaldada kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Hageja kohustus võimaldada kostjal kinnisasja eluaegselt kasutada annab kostjale õiguse nõuda PärS § 56 lg 1 kohaselt annaku täitmist.
16.1.Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes hindamata, kas kostjal on annaku täitmise nõudeõigusele tuginemisega tekkinud õiguslik alus keelduda kinnisasja valduse hagejale väljaandmisest, piirdudes üksnes tõdemusega, et kostja valduse õiguslikuks aluseks on annakuõigussuhe.
16.2.Kolleegium leiab, et pärija kohustusest võimaldada annakusaajal kasutada kinnisasja eluaegselt võib annakusaajale testamendist tulenevalt tekkida õigus nõuda PärS § 56 lg 1 alusel kinnisasja koormamist isikliku kasutusõigusega annakusaaja kasuks. Samuti võib testamendist tuleneda ka annakusaaja õigus nõuda kinnisasja kasutamiseks võlaõigusliku kasutuslepingu, näiteks tasuta kasutamise lepingu, sõlmimist.
16.3.Kuigi jõustunud on kohtulahend, millega jäeti kostja nõue isikliku kasutusõiguse seadmiseks rahuldamata ja rahuldati hageja nõue kostja vastu kostja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1044), ei välista see annaku täitmist võlaõigusliku lepingu sõlmimise teel. Kui pärandaja korraldust saab täita võlaõigusliku lepingu sõlmimise teel, ei ole annaku täitmine võimatu ka juhul, kui isiklikku kasutusõigust ei saa mingil põhjusel seada. Eelistada tuleb tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ja saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele tema tegelik tahe oli suunatud (RKTKo 24.10.2018 2-16-2978/58, p 19).
17.Olukorras, kus pärija on esitanud annakusaaja vastu AÕS § 80 lg 1 alusel vindikatsiooninõude ning annakut ei ole veel täidetud, võib annakusaaja tugineda sellele, et ta ei pea pärijale valdust üle 7(9)
2-21-2836 andma, sest tal on õigus nõuda annaku täitmist, mis annab talle õiguse keelduda kinnisasja valduse väljaandmisest kuni annaku täitmiseni.
17.1.Kolleegium leiab, et annakusaaja ei pea esitama vastuhagi selleks, et tugineda annaku täitmise nõudele PärS § 56 lg 1 mõttes.
17.2.Kolleegium on varem selgitanud, et võlgnikul võib olla õigus keelduda kohustuse täitmisest võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 110 sätestatud üldise põhimõtte järgi või hea usu põhimõtte osaks oleva ja õiguse kuritarvitamise keeldu väljendava dolo agit qui petit quod statim redditurus est põhimõtte alusel, mille järgi oleks hea usu põhimõttega vastuolus võimaldada nõuda kohustuse täitmist, mis seisneb soorituses, mille nõude esitaja muul õiguslikul alusel peaks võlgnikule tagastama (vt RKTKo 03.06.2021 2-19-5601/61, p 18.2). Kolleegium leiab, et õiguste kuritarvitamise keeld on asjakohane ka pärija ja annakusaaja vahelises õigussuhtes. Enne annaku täitmist kuuluvad kõik pärandvaras olevad esemed, sh annakuesemed, pärijale kui üldõigusjärglasele. See ei tähenda aga, et pärija võiks annakusaajalt enne annaku täitmist annakueseme välja nõuda. Pärijal ei ole õiguste kuritarvitamise keeldu arvestades õigus nõuda annakusaajalt annakueset, kui tal on annaku täitmisena kohustus ese annakusaajale üle anda. Kui kohus tuvastab kostja vastuväite alusel hageja kohustuse anda kostja valduses olev kinnisasi kostja kasutusse, tuleb hagi jätta rahuldamata.
17.3.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma kostja vastuväiteid hinnates hinnangu sellele, kas hagejal on testamendi p-s 1.2 sisalduvast korraldusest tulenevalt kohustus anda kostja valduses olev kinnisasi kostja kasutusse ning võimaldada kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Maakohus peab seda pooltega arutama eeltoodud selgitusi arvestades nii faktilisest kui õiguslikust küljest ning selgitama pooltele tõendamiskoormist. Hageja nõue ei pruugi olla põhjendatud, kui kostjal on testamendi p-s 1.2 sisalduvast annakukorraldusest tulenevalt õigus keelduda kinnisasja valduse väljaandmisest hagejale. II
18.Kolleegium märgib, et kostjal võib olla õigus kasutada kinnisasjal asuvat elamut ja abihoonet ka pärandajaga tema eluajal sõlmitud tasuta kasutamise lepingu järgi. Seda eeldusel, et hageja ei ole tasuta kasutamise lepingut kehtivalt üles öelnud.
18.1.Hageja esitas kohtute tuvastatud asjaoludel 9. aprillil 2020 pärandaja üldõigusjärglasena kostjale tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avalduse ning palus hiljemalt 9. mail 2020 kinnisasja valduse talle üle anda. Kostja on tuginenud sellele, et kinnisasja valduse üleandmine hagejale oleks ebaõiglane, sest see ei vastaks pärandaja tahtele.
18.2.Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, jättes asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, kui nad ei käsitlenud seda, kas kostjal võib olla õiguslik alus kinnisasja vallata pärandajaga sõlmitud tasuta kasutamise lepingu alusel VÕS § 389 mõttes. Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule üle eseme tasuta kasutamiseks sõltuvalt lepingutingimustest kas teatud kasutustähtajaks ehk tähtajaliselt või tähtajatult. Asjaolu, kas tasuta kasutamise leping on sõlmitud tähtajaliselt või tähtajatult, mõjutab kasutaja tagastamiskohustust ning lepingu ülesütlemist.
18.3.Kasutaja peab VÕS § 393 lg 1 kohaselt kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama ning kasutustähtaja jooksul võib kasutusse andja lepingu üksnes erakorraliselt üles öelda 8(9)
2-21-2836 lepingus kokkulepitud või VÕS §-s 394 sätestatud tingimustel. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja VÕS § 393 lg 3 kohaselt lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Lepingutingimustest sõltub see, kas tegemist oli tähtajalise või tähtajatu tasuta kasutamise lepinguga. Lepingutingimusi tuleb hinnata lepingu tõlgendamise kaudu. Kolleegium leiab, et kui tasuta kasutamise lepinguga sooviti isikule anda eseme tasuta kasutamise õigus tema eluajaks, on tegemist tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, mida saab üles öelda üksnes erakorraliselt lepingus kokku lepitud tingimustel või VÕS §-s 394 sätestatud alustel.
19.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma hinnangu sellele, kas kostjal on kinnisasja valdamiseks õiguslik alus pärandajaga tema eluajal sõlmitud tasuta kasutamise lepingu kohaselt, mis eeldab muu hulgas hinnangu andmist hageja 9. aprillil 2020 kostjale esitatud tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise kehtivusele.
20.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, otsustab menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 kohaselt maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.